mitte midagi

Janne Teller

Mitte midagi

Taani keelest tõlkinud Eva Velsker

I Mitte miski ei tähenda midagi, seda ma olen juba ammu teadnud.

Seega ei tasu midagi teha, sellest sain aru just nüüd.

7

II Pierre Anthon läks koolist minema sel päeval, kui ta taipas, et ei tasu teha midagi, kui mitte miski nagunii ei tähenda midagi.

Meie jäime.

Ja ehkki õpetajad hoolega koristasid Pierre Anthoni järelt nii klassitoas kui ka meie peades, jäi natuke Pierre Anthonist meisse püsima. Võibolla sellepärast läks kõik nii, nagu läks.

Oli augusti teine nädal. Päike kiiskas raskelt ja muutis meid laisaks ja ärritunuks, asfalt kleepus me tennisetaldade külge ning õunad ja pirnid olid just parasjagu nii küpsed, et viskamiseks täpselt pihku passida. Me ei vaadanud ei paremale ega vasakule. Esimene päev koolis pärast suvevaheaega. Klassiruum lehkas puhastusvahendi ja pikaaegse tühjuse järele, aknad peegeldasid säravselgelt vastu ja tahvlil ei olnud kriiditolmu. Lauad olid kahekaupa reas nii sirgelt kui haiglavoodid ja nagu nad olid vaid just sel ühel päeval aastas. 7.a klass.

Me leidsime oma kohad üles, viitsimata kodukorda raputada.

8

Aeg annab arutust, aeg annab segadust. Ainult mitte täna.

Eskildsen tervitas meid sellesama naljaga, mida ta pruukis igal aastal. „Rõõmustage tänase päeva üle, lapsed,“ ütles ta. „Ei oleks olemas asja nimega vaheaeg, kui poleks olemas asja nimega kool.“ Me naersime. Mitte sellepärast, et see olnuks naljakas, vaid sellepärast, et see oligi nii.

Siis tõusiski Pierre Anthon püsti. „Mitte miski ei tähenda midagi,“ ütles ta. „Seda ma olen juba ammu teadnud. Seega ei tasu midagi teha, sellest sain aru just nüüd.“ Ta kummardus täiesti rahulikult ja pakkis äsja kotist välja võetud asjad sinna tagasi. Ta noogutas hüvastijätuks ükskõiksel ilmel ja lahkus klassist ust enda järel sulgemata.

Uks naeratas. See oli esimene kord, kui ma seda nägin. Pierre Anthon jättis ukse praokile nagu irvitava suu, mis võiks mind niisamuti välja neelata, kui ma laseksin end järgnema ahvatleda. Kellele naeratas?

Mulle, meile. Ma vaatasin klassis ringi ja ebamugav vaikus ütles mulle, et ka teised olid seda märganud.

Meist pidi midagi saama.

Miski oli võrdne kellegagi ja see ei olnud midagi, mida valjusti öelda. Seda ei öeldud ka vaikselt. See oli lihtsalt õhus või ajas või plangus kooli ümber või meie

9

patjades või kaisuloomades, mis pärast meie teenimise lõppu ebaõiglaselt paigutati pööningutele ja keldritesse tolmu koguma. Ma ise ei teadnud seda. Pierre Anthoni naeratav uks rääkis mulle seda. Mõistusega ma seda veel ei teadnud, aga samas nüüd ikkagi teadsin.

Mul hakkas hirm. Hirm Pierre Anthoni pärast.

Hirm, veel rohkem hirmu, kõige suurem hirm.

Me elasime Tæringis, keskmiselt suure provintsilinna eeslinnas. See ei olnud peen, aga peaaegu peen. Seda meenutati meile tihti, ehkki seda ei öeldud valjusti. Ka mitte vaikselt. Rabedad kollaseks lubjatud kastvillad ja punased eramajad, aed ümberringi, uued hallikaspruunid ridamajad, aiad ees, ja siis korterid nendega, kellega me ei mänginud. Seal olid ka mõned vanad vahvärkmajad ja talud, kus enam ei olnud maaharimist, vaid mis olid kruntideks jagatud, ja mõned üksikud valged villad, kus elasid need, kes olid peaaegu rohkem peened kui meie ülejäänud.

Tæringi kool asus nurgal, kus kohtusid kaks teed.

Kõik peale Elise elasid ühel neist, sellel, mille nimi oli Tæringvej. Elise tuli mõnikord ringiga, et meiega koos kooli tulla. Seda senikaua, kuni Pierre Anthon koolist minema läks.

Pierre Anthon elas koos oma isa ja kommuuniga Tæringvej number 25, kunagises talumajapidamises.

10

Pierre Anthoni isa ja kommuun olid hipid, kes olid jäänud pidama kuuekümne kaheksandasse aastasse.

Seda ütlesid meie vanemad, ja ehkki me päriselt ei saanud aru, mida see tähendab, ütlesime nii ka meie. Eesaias tee lähedal oli ploomipuu. Puu oli suur, vana ja jõnklik ja selle kaldus oksad ulatusid üle aia, ahvatledes meid tolmunudpunaste Victoria ploomidega, milleni me ei ulatunud. Teistel aastatel olime ploomide järele hüpanud.

Aga nüüd me lõpetasime selle. Pierre Anthon läks koolist minema, et istuda ploomipuu otsas ja loopida tooreid ploome. Mõned neist tabasid meid. Mitte sellepärast, et Pierre Anthon oleks meid sihtinud, sest see ei olnud vaeva väärt, kinnitas ta. See oli vaid juhus, mis nii tahtis.

Ja siis karjus ta meile järele. „Kõik on ükskõik,“ hüüdis ta ühel päeval. „Sest kõik algab vaid selleks, et lõppeda. Sel silmapilgul, kui te sündisite, hakkasite te surema. Ja nii on see kõigiga.“ „Maa on neli miljardit kuussada miljonit aastat vana, aga teie saate kõige enam saja-aastaseks,“ kisas ta teisel päeval. „Olemas olla ei ole üleüldse vaeva väärt.“ Ja ta jätkas: „See kõik on suur näitemäng, mis lihtsalt tähendab teesklust olla kõige parem just nimelt selles.“ Seni ei olnud mitte miski viidanud, et Pierre Anthon oleks meie hulgas olnud see kõige targem, aga äkitselt

11

teadsime seda kõik. Sest ta oli midagi tabanud. Ehkki me ei julgenud seda tunnistada. Ei oma vanematele, õpetajatele ega üksteisele. Isegi mitte iseendale. Me ei tahtnud elada maailmas, millest Pierre Anthon meile rääkis. Me pidime millekski saama, kellekski.

Naeratav uks, mis välja viis, meid ei ahvatlenud. Üldse mitte. Sugugi mitte.

Seepärast me selle välja mõtlesimegi. Meie on võibolla liialdus, sest tegelikult aitas Pierre Anthon meid asja jälile.

See oli ühel hommikul pärast seda, kui kaks kõva ploomi üksteise järel olid Sofiele vastu pead lennanud ja ta oli saanud Pierre Anthoni peale nii vihaseks, sest too lihtsalt istus alalõpmata seal puu otsas ja röövis meilt julguse. „Sa lihtsalt istud seal ja jõllitad õhku. Kas see on siis parem?“ hüüdis Sofie. „Ma ei jõllita õhku,“ vastas Pierre Anthon rahulikult. „Ma vaatan taevasse ja harjutan end mitte midagi tegema.“ „Sa ikka teed küll!“ karjus Sofie vihaselt ja viskas ühe pilpa ploomipuu ja Pierre Anthoni poole, aga see maandus hekki kaugel tema all.

Pierre Anthon naeris ja karjus nii kõvasti, et seda oli koolini kuulda.

12

„Kui on miski, mille peale tasub pahaseks saada, siis on ka midagi, mille üle tasub rõõmustada. Kui on miski, mille üle tasub rõõmustada, siis on ka midagi, mis tähendab midagi. Aga seda ei ole!“ Ta tõstis häält veel kübekese ja möirgas: „Mõne aasta pärast olete te kõik surnud ja unustatud, olete mittemiski, nii et võite niisama hästi kohe hakata harjutama.“ Siis sai meile selgeks, et peame püüdma Pierre Anthonit ploomipuu otsast alla saada.