Mis on loomulik hingamine?
S
eal, kus ma elan, tulevad väikesed lapsed iga päev mererannale kaldaliivaga mängima. Nad tantsivad ja keerutavad, laulavad ja karjuvad, jooksevad metsikult läbi liivaluidete vahutavasse rannavette, unustades külma vee ja tuule. Nende eluenergiat võivad kadestada kõik täiskasvanud, kes tuimalt sammuvad kaldal, laste ammendamatust energiast hämmastunud ja ära vaevatud. Enamus meist mäletab varase nooruse aastate joovastust, kui hingasime lõdvestatud, avatud kehaga ja seetõttu oli meie energiavaru peaaegu piiramatu. Siis aga hakkasime õppima ja arendama halbu hingamisharjumusi. Nüüd täiskasvanutena leiame, et otsime mooduseid, kuidas avastada taas see elusolemise kogemus. Pöördume sageli kunstlike ainete poole nagu kofeiin, suhkur, nikotiin, alkohol või kallid megadoosid vitamiine ja arstimeid. Kannatades kunstlike stimulaatorite poolt tekitatud ärevuse tõttu otsime selleks, et maha suruda kasvavat ebamugavustunnet, abi rahustitest ja unerohust. Või elamegi, igal jooksval hetkel erutudes kas seksist või kummituslikest mõtetest tööst ja materiaalsest edust, mis meid hetkeks erutab. Kahtlustame siiski, et võiksime tunda end paremini, energilisemana, rahulikumana ja tunneme, et midagi mitte täiesti sõnastatavat on meie elus puudu. Vastus küsimusele selle dünaamilise elujõu taastamise võimalikkuse kohta on meie endi sees varjul. See on tingimusteta hingamine, nii nagu tegime seda lastena. Hingamine aitab kõige paremini kasutada ressursse, mida teil eluenergia loomiseks ja säilitamiseks on. Selle allika kasutamine on võimsa eliksiiri, mida ma nimetan loomulikuks hingamiseks, vallandamise protsess. See on hingamine nii, nagu te tegite seda lapsena. Enamus meist on unustanud sellise hingamise ja kaotanud ka sideme loodusliku olemis- ja elamisviisiga ning meie endi loomulike energiaressurssidega. Loomuliku hingamise taasavastamine on ukse avamine selle elujõu juurde. Hingamine on üks lihtsamaid asju maailmas. Me hingame sisse ja välja. Kui hingame tõesti vabalt, me ei ahmi õhku ega hoia hinge kinni. Selleks, et hingata sisse või välja, pole vaja jõudu pingutada. Mõistes hingamise lihtsust võiks mõelda, et see on kõige lihtsam asi maailmas. Aga kui see oleks tõepoolest nii lihtne, peaks maailmas olema väga vähe õnnetuid ja haigeid inimesi. Hea nõuanne hingamise parandamiseks on elada ilma üritamata hingamist
kontrollida, hoida või juhtida. Aga kui kerge see on? Hingamine on ka kõige täpsem metafoor, mis meil on mooduse jaoks, millega me isiklikult läheneme elule, kuidas me elame oma elu ja kuidas reageerime neile vältimatutele muutustele, mida elu meile toob. Hingamisprotsessi on alati käsitletud sõltumatult meie tervisest, teadvusest ja vaimust. Alles hiljuti taandasime me hingamise ainult respiratoorsele süsihappegaasi ja hapniku vahetamisele. Kreeka keeles tähendab psyche pneuma hingamist/hinge/õhku/vaimu. Ladina keeles on anima spiritus hingamine/hing. Jaapani keeles on ki õhk/vaim; ja sanskriti keeles tähendab prana elujõudu, mis lahkub meist surmahetkel. Hiinas peetakse „hingamise“ iseloomulikku tunnust (hsi) koosnevaks kolmest osast, mis tähendavad „teadvuslikku mina või südant.“ Hingamist nähakse kui väge, mis voolab läbi meele, keha ja vaimu nagu jõgi voolab läbi kuiva oru, andes elu kõigele oma teel. Tänapäeval räägime hingamisest tavaliselt, igapäevaste väljenditega, kuid juhtub harva, et seome seda ainult kehalise hingamise kogemusega. Ütleme, et meil on vaja „sõõmu värsket õhku,“ „te panete mul hinge kinni,“ „ma ei saa hinge kinni hoida“ või „ootasin hinge kinni pidades.“ Või kuulutame, et midagi oli „lihtsalt hingematvalt (ilus või kole)!“ Kaebame, et keegi „lämmatab meid“ ja vajame „hingamisruumi,“ „ohkame kergendust tundes“ või „tõmbame hinge.“ Ütleme oma sõpradele „ärge hingake sellest sõnakestki“ ja kaebame, et „hing on kinni.“ Mõned näevad väsimuse, haiguse või rahutuse puhul hingamist kui võimalikku taastumisallikat. Sest see on ju otse meie „nina all,“ see taastav ja uuendav energiaallikas, mis kahjuks on meie tähelepanust ilma jäänud. Enamus inimesi ei tea, et nad hingavad valesti. Neid, kes tunnevad selle keskse eluprotsessi halvasti kasutamise tagajärgi, on vähe. Need ulatuvad peavaludest südamehaigusteni ja lisandub veel pikk rida tavalisi hädasid, mida hingamine halvendab. Kõige tähtsam on, et väga vähesed inimesed saavad aru, kuidas nad takistavad ja rikuvad oma hingamist. Harjumuspäraselt õhu kõrgele rinnakorvi tõmbamine, kiiresti ja pinnapealselt hingamine on tänapäeval epideemiana levinud ja pole üldse vaja hingamisspetsialisti kogenud silma, et seda meis endis ja teistes ära tunda. Heites pilgu ükskõik millise linna tänavale näeme, kuidas pingul vööd, pinges kehad ja kiirustamine on sõnasõnalt võtnud meilt võimaluse „vabalt hingata.“ Meie keha ja meele ning hingamise vahelist vastavust on kirjeldatud juba tuhandeid aastaid tagasi muistses taoismis, Indias (ajurveedas), joogakirjanduses, Tiibetis ja Hiinas. Täna on paljud
teaduslikud uurimised toetanud seda iidset tarkust, sidudes pingutamata, vaba hingamise meie mõnede kõige kurikavalamate uute hingamisprobleemide leevendamisega. Hingamisteraapia, mida kombineeritakse teiste tervendamispraktikatega nagu bioloogilise tagasiside või joogaga, leevendab (ja ravib) migreenist tingitud peavalusid, kroonilisi valusid kehas, kõrget vererõhku, langetõbe, astmat, paanikahäireid ja hüperventilatsiooni sündroomi, samuti südame-veresoonkonna haiguseid. Hiljuti Suzanne Woodwardi ja Robert Freedmani poolt tehtud uuringud näitasid, et aeglane, sügav hingamine võib mõjuda menopausist põhjustatud kuumade hoogude puhul ravimina. Pilootuuringu puhul alandasid lihaste lõdvestamise harjutused ja sügav hingamine kuumade hoogude arvu ja mõjukust 50 protsenti. Hingamistehnikaid on kasutatud ka selleks, et aidata eluohtlikke haigusi põdevaid inimesi jõuda meditatiivsesse seisundisse ja leevendada hirmu, mis sageli saadab haigust ja surmaohtu. Kaks peamist „risti hingamise“ õpetajat, Richard Boestler ja Hulen Kornfeld, on õpetanud seda muistset Tiibeti tehnikat haiglates ja meditsiinikoolides üle kogu USA (Vaadake Vahenditest.). Doktor Patricia A. Norris, Menningeni bioloogilise tagasiside ja psühhofüsioloogia keskuse meditsiinidirektor ütles, et tema meeskond on kasutanud seda meetodit sellest ajast peale, kui 1987 aastal Boestler ja Kornfeld neile seda tutvustasid. Nagu Norris entusiastlikult ütles, „Me kasutame seda inimeste jaoks, kellel on tugevad valud või tõsised närvi- ja lihassüsteemi korratused. See aitab eriti inimesi, kes on ärevil ja ei suuda hingamist aeglustada. Retsipiendid ütlevad, et nad pole iial tundnud end nii lõdvestununa. Leiame, et see kergendab ärevust, pinget ja valu. Õpetame seda ka nende pereliikmetele, kes on õnnelikud, kui neil on midagi, mis lubab patsiente aidata.“ Lõdvestumise uurimine näitab, et mitmesugused hingamistehnikad aitavad tõrjuda haiguseid, tehes inimese viirustele vähem vastuvõtlikuks ja madaldades vererõhku ning vähendades kolesteroolitaset veres. Kui hingame lõdvestunult, liigume destruktiivsest ainevahetuse seisundist konstruktiivsesse. See aitab jõuda kroonilisest stressist lõdvestunud erksuse seisundisse ja mõjutab valkude, rasvade ning süsivesikute sünteesi. See suurendab ka immuunsüsteemi rakkude hulka ja soodustab luude paranemist, parandab rakulisi, hormonaalseid ja psühholoogilisi protsesse. Me kogeme neid keemilisi, rakus toimuvaid ja neuroloogilisi muutuseid isiklikul tasemel rohkem siis, kui me neid
tunneme ja neile mõtleme. Inimesed, kes praktiseerivad vaba hingamist ravivate kunstide läbi nagu seda on tai chi, jooga või mediteerimine, saavad neist kasu mitte ainult optimaalse tervise näol; nad ka käituvad elus esinevates stressiolukordades teistest erinevalt. Nad suudavad ümbritsevas kaoses jääda rahulikuks ja keskendunuks. Me räägime sellistest inimestest kui maandatutest, keskendunutest, neist, kes „ei kaota enesevalitsemist.“ Arvatavasti on kõige universaalsemaks kogemuseks minu enda õpilaste hingamisega tehtud töö tulemused, nende uuesti leitud suutlikkus käsitleda ka ootamatuid olukordi kergusega, mis varem näis olevat illusioon. Just nagu iga hingetõmme tuleneb selle enda unikaalsusest, on nad õppinud avastama igat hetke kui uut ja eelmistest erinevat ning on leidnud rasketele probleemidele uusi lahendusi. Kui nende meeled muutuvad rahunemise ja regulaarse hingamise läbi selgemaks ja emotsioonid tasakaalukamaks, loovad nad endale elu, milles on juhtival kohal tervis, heaolu ja seesmise rahu tunne. Ja polegi enam üllatav, kui märkan, et inimesed, kes teevad hingamisharjutusi, näevad välja palju nooremad kui on nende kronoloogiline vanus. Loomuliku hingamise tunnetamine ja teadlikuks saamine selle loomulikust seisundist erineb paljuski sellest, kui hingamist kontrollitakse või sellega tehnikate ja harjutuste abil manipuleeritakse. Esmalt võib olla raske aru saada sellest näivalt õrnast erinevusest, kuid see on kriitiline. Hingamine on üks paljudest alateadlikest protsessidest kehas, mida saab teadvuse abil kontrollida. Siiski, selle erakordse paindlikkuse taastamine on vaba hingamise ehtsuse tunnus ja seda ei saa saavutada ainuüksi jõuga või tahtega. Hingamistehnikad võivad olla väga võimsad, kuid harva saavutatakse midagi kunstlike vahenditega, kontrollides hingamist ja manipuleerides sellega pikka aega kestva positiivse kasu saamiseks. Me hingame sünnihetkest peale, kuid kui kasvame, hakkame alateadlikult seda muutma. Mõjutame hingamise vaba voolamist. Kuid vaba hingamist iseloomustava erakordse paindlikkuse taastamiseks ei piisa ainuüksi jõust või tahtmisest. Kunstlike või väljamõeldud hingamismeetodite lisamine vaid takistab tulevikus loomuliku hingamise taastamist. Meil pole vaja luua mingeid teisi hingamisviise. Selle asemel peame keskendama oma jõupingutused meie suikuva hingamise peidust välja ahvatlemisele. See, mida vajame, pole mitte uus, kunstlik hingamismoodus, mis kestab sama kaua kui meie hämmastavalt lühike tähelepanu, vaid pöördumine tagasi hingamismooduse juurde, mis peab olema rahulik ja
regulaarne, paindlik ja spontaanne. See loomulik hingamine on alati kättesaadav ja toetab kõike, mida teeme, ükskõik kas jookseme maratoni või teeme midagi muud. Integreeritud hingamine on alus kõigile teistele inimese liikumistele ja arengutele ning protsessidele, mis lasevad meil olla maailmas enesekindlad.
Uurimine
Hingamise ja liikumise ühendamine Teil on vaja: Tooli Eesmärk See uuring selgitab suhteid hingamise ja liikumise vahel ning saab olla alguseks teie loovatele avastustele. Kuidas seda teha Istuge kõva põhjaga toolil nii, et suudate tajuda vaagnaluid puudutamas tooli. Laske rinnakorvil olla kõhust kõrgemal tasakaalus. Pange käed reitele, peopesad ülespoole. Sirutage käsi nii, et sõrmed on õrnalt, kuid mitte pingul olles laiali. Seejärel lõdvestage käed ja laske sõrmed kõverduda sissepoole nii, et peopesad moodustaksid kergelt lohu. Jätkake rütmiliselt sõrmede kõverdamist ja sirutamist. Korrake seda mõni minut. Hakake jälgima oma hingamist. Kas märkate sidet käte liikumise ja sisse- ning väljahingamise vahel? Nüüd laiendage käte liikumist nii, et avate peod ja sirutate käsivarred välja ja siis lõdvestute ning tõmbate käed enda juurde. Laske sellel liikumisel laieneda rinnakorvile nii, et rinnakorv avardub, kui te sirutate käed õrnalt välja (joonis 1) ja see tõmbub kokku, kui tõmbate käsivarred enda juurde.
Joonis 1 Las kogu teie selg hakkab liikuma nii, et keha avaneks ja t천mbuks kokku nagu meriroosil (joonis 2).
Joonis 2
Jälgige, kuidas teie hingamine liigub kooskõlas keha liikumisega. Laske neil liigutustel muutuda avaramaks ja laiemaks. Tundke, kuidas hingamine muutub, kui liigutused muutuvad laiemaks ja siis tasapisi, minutist pikema perioodi jooksul laske liigutustel muutuda väiksemaks ja vaiksemaks, kuni olete vaikne ja vagune. Kui lõpetate laiemad füüsilised liigutused ja jääte rahulikuks, tunnete kaja neist liigutustest enda sees nagu pulssi. Kas teie hingamine muutus? Käte ja käsivarte liigutamine stimuleerib hingamise liikumist ja määrab ära hingamise rütmi ning kiiruse. Kui hingate, süvendab see kooskõla nende vahel. Võib hakata tunduma, et hingamine põhjustab seda liikumist. Sissehingamine kutsub käsi lahti sirutama ja väljahingamine tõmbab sõrmi õrnalt koomale. Mõned inimesed tajuvad seda rütmi ümberpööratult. Pange tähele oma unikaalseid suhteid hingamisega. Kas hingamine põhjustab liikumist? Kas liikumine põhjustab hingamist? Kumbki neist on lahutamatult põimunud teisega. Võtke pärast selle uurimise lõppu mõned hetked aega enne, kui hakkate endaga tegelema. Kuidas on teie tunnetamine teie hingamist muutnud? Te saate kasutada seda lihtsat harjutust, et oma hingamisele „hoogu sisse lükata,“ kui see on muutunud pinnapealseks või piiratuks. Käte avamine ja sulgemine ei tõmba isegi kõige rahvarikkamas kohas teile kellegi tähelepanu. Kui olete lõpetanud, võite soovida jätkata, õppides sundimatut, pingutuseta puhkeasendit. See on algasend paljude hingamise uurimiste jaoks. Kuna see on sundimatu, laseb see teil keskenduda täielikult oma hingamisele. Sellel on üks nõrk külg; see on nii lõdvestav, et võite jääda unistama või isegi uinuda. Istumine vaibal või toolil tõstab tähelepanelikkust. Katsetage ka alternatiivsete asenditega, mida on allpool kirjeldatud, kasutades mõnda, mille leiate olevat mugavama ja efektiivsema. Tundke end vabalt, teades, et võite muuta uurimise ajal asendit.