MINU VIIN

1700

KILOMEETRIT JA

17

AASTAT

1700 KILOMEETRIT JA 17 AASTAT „On sul 20 senti? Ma kaalun end.“ Ongi kaal! Trammipeatuses?!

„Ta ei ole ju eestlane...“ „Võõras keel, kultuurilised erinevused...“ „See ei kesta kaua!“ Nii mu sõbrad ja sugulased arvavad. „Mis jutt see on?! Kultuurilised erinevused? Ma lähen Austriasse, mitte Austraaliasse!“ Aus-tri-as-se. Kesk-Euroopasse, mitte teisele poole maakera. Ma vist toon gloobuse!

Tegelikult võiksin ma minna kasvõi maailma lõppu. Ma olen armunud ja kakskümmend üks. Mind ei hoia miski tagasi. ( Just-just! Klassikaline lugu, nagu ikka.)

Ma võtan oma seitse asja ja lähen.

Kui erinev Tallinnast 1700 kilomeetri kaugusel siis olla saab?

Kristlik kultuuriruum, vana hea saksa keel, kohvikud ja saiakesed. Austria ei ole ometi mõni India või Araabia, mis võiks kultuurišokki tekitada.

10

MINU VIIN

Pealegi, armastuses nagunii garantiisid pole. Ei kodus ega võõrsil. Kui järele ei proovi, siis jäädki mõistatama, kumb on, kas prints või konn.

Nüüd, seitseteist aastat hiljem, võin julgelt väita: mul oli õigus! Kultuurišokki Austrias ei saa.

Sõpradel ja sugulastel oli ka õigus – see ei kestnud kaua.

Minu abielu Miku isaga, põlise viinlasega, jooksis rappa ning armastus rändas peagi uutele jahimaadele. Aga midagi siiski jäi.

Esiteks Mikk, meie ühine poeg, kes on pärinud eestlaste heledad juuksed ja keda koolikaaslased seepärast viikingiks hüüavad, sest loomulikku blondi esineb Viinis harva.

Teiseks, minult sai Miku isa armastuse Eesti vastu.

Kolmandaks, mina sain temalt oma ellu Viini linna. Kohvikud ja koogid. Viini šnitsli. Roosad kastaniõied, pargid ja tupsupuu, mille botaanilist nimetust ma siiani ei tea. Hofburgi majesteetliku arhitektuuri ja Stephansdomi katedraali gootika. Tõllad vanalinna tänavatel, hobustel kakakotid saba all.

Puitistmetega punavalged trammid. Linnaruumis asuvad räämas ja kulunud vanamoelised avalikud kaalud, mis 20 sendi eest seierit vibutades kas rõõmu või tusatuju valmistavad.

Suurem osa inimesi kõnnib neist iialgi peale astumata mööda, ent need ei ole lihtsalt niisama vidinad, vaid keiserlikust 19. sajandist pärit autentsed kaalud. Tollane tehnikaime.

Tänapäeval võib ärritada seier, kui see liig ümmarguse numbrini tõuseb, toona viinlased kehakaalust ei hoolinud. Neid ärritas see, et automaat šokolaadi ei andnud. Mündiautomaadid Ameerikas ju ometi tegid seda.

11

1700

KILOMEETRIT JA

17

AASTAT

Mind võetakse lahkelt omaks Miku isa peres. Aeg-ajalt ka mitte nii lahkelt, eriti siis, kui vaja uuele ilmakodanikule panna nimi.

Aga oh häda, uus ilmakodanik on poolenisti eestlane ja nimevaliku ähvardab see tobe fakt ära rikkuda! Ma jään pereliikmeks ka pärast lahutust ning Miku isapoolne vanaisa õpetab mind Viini tänavatel autoga liiklema.

Ma lähen saksa keele kursustele ja pistan nina sisse konservatooriumi ukse vahelt. Leian tee Viini ülikooli soome-ugri osakonda, esiteks tudengina, seejärel eesti keele lektorina.

Muusikast saab minu kirglik hobi ja Viin on selleks just õige koht.

Kõige keskel võtab järjest selgemini kuju mosaiikpilt Viinist, tema inimestest, kommetest ja tavadest. See on seitseteist aastat sõprust suurlinnaga, mis on parajalt väike, et olla Eesti moodi, ja piisavalt suur, et olla täiesti teistmoodi.

Kevad 2018, Viin

12

MINU VIIN

PÕSESUUDLUS JA WIE GEHT’S „Ta ei musitanudki sind! Kui ebaviisakas!“ sõnab austerlane. „Jah, seekord vedas,“ vastab eestlane.

Plaanite Viini pikemaks jääda ja kohalikega aktiivselt suhelda?

Sel juhul tuleb alustada põsemuside eri kategooriate omandamisest ja seejärel üritada ära tabada, millal ja kuidas neid kasutada. Väikesest toredast tervitustraditsioonist – muahh vasakule ja muahh paremale – võib saada ühele eestlasele raketiteadus, sest kohalikud, kes tunnetavad põsesuudlusega seotud nüansse intuitiivselt, umbes nagu eestlased õiget sihitisekäänet, ei oska suudlusrägastikku eksinud eestlast kuidagi aidata. Üritan korra oma hea sõbra Lisa, tema venna Lukase ja elukaaslase Tobiga seda teemat arutada. Kolmetunnise autosõidu kestel, teel kontserdile Kärntenisse, ühte Lõuna-Austria imeilusasse maakonda. „Millest sa räägid?“ imestavad nad alustuseks nagu üks mees. „Sellest, et eri inimestega on põsesuudluse „kraad“ erinev ning ma ei tea kunagi, mis parajasti sobilik oleks, et poleks liiga palju või liiga vähe.“ 13

PÕSESUUDLUS JA GEHT’S PÕSESUUDLUS JA WIE GEHT’S

„Meie ka ei tea,“ kõlab vastuseks naer.

Ometi tegutsevad nad selge mustri järgi. Mustri järgi, mida hiljem taipama hakkan. Põsesuudlus on üks intiimsemaid tervitusvorme. Seda ei kasutata kõigiga, ainult sugulaste, sõprade ja heade tuttavatega. Aga kuidas end viisakalt eemale nihverdada, kui pool mehe suguvõsa, inimesed, keda oled just äsja tundma õppinud, nii mehed kui ka naised, noored kui ka vanad, sind tervituseks põsele suudlevad? Ikka muahh vasakule ja muahh paremale, taipamata, et ühele keskmisele eestlasele, kelle naabertalu peab olema vaatekaugusest väljas, parem veel kui teisel pool metsa, on selline musitamine kohutav privaatsfääri rikkumine.

Kas ma lihtsalt „tere“ ei või öelda? Ohutust kaugusest? Ei. Neid põsesuudlusega mitte tervitada oleks ebaviisakas ehk nagu ütlevad soomlased: „maassa maan tavalla“*.

Inimestele, kellega aetakse isiklikke asju, ent kes ei kuulu lähedaste ringi, nagu arstid või ametnikud, antakse kätt. Tööja koolikaaslastele ning kõigile ülejäänutele sobib viisakas „tere“ nagu Eestiski.

Mis selles põsesuudluses siis nii keerulist on? Intuitiivsed reeglid on järgmised: mehed omavahel annavad kätt; naised omavahel tervitavad nii, et kokku puutuvad vaid põsed.

Raketiteadus algab sellest hetkest, kui omavahel tervitavad mees ja naine. * 14

Maassa maan tavalla – igal maal omad kombed. (soome k)

MINU VIIN

Pikaaegne vaatlus on näidanud, et muster toimib nii: mida lähedasem või sümpaatsem inimene, seda rohkem (mehe) huuled (naise) põsele lähemale liiguvad, kuni musini välja.

Teoorias lihtne, praktikas tekitab üksjagu kohmetuid olukordi. Näiteks siis, kui meie kümnepealisel lauluseltskonnal on stuudios järjekordne proov, koos bändiga. Jõuan kohale teistest veidi hiljem ja asun kohustuslikule tervitusmusi ringile.

Stuudio on kitsas ja ruumi vähe. Lukas, meie kitarrist ja klahvpillimängija, seisab parajasti klaveri taga. Talle ei pääse ligi ei ühelt ega teiselt poolt. „Sind on nii raske suudelda,“ lausun naljatlevalt vabanduseks. Lukas hakkab itsitama ja läheb kahtlaselt elevile. Austerlasele nii turvaline põsemusisituatsioon on järsku võtnud kahemõttelise suuna. „Mind on raske suudelda?“ kordab ta ning upitab end kikivarvul üle klaveri ääre, et kohustuslik tervitustraditsioon kombekohaselt siiski läbi viia.

Silmis kelmikas tuluke, itsitab ta omaette veel tükk aega.

Või siis veedan vahva päeva, tutvun uute inimestega ja puhun nendega mõnusalt paar tundi juttu. Aga kui saabub lahkumishetk, taipan ühtäkki, et mul pole õrna aimugi, kas oma uute tuttavatega peaks hüvasti jättes kätt andma või neid põsemusiga austama. Või lihtsalt hõikama, et ma nüüd lähen? „Aga kuidas on kallistamisega? See on ju veidi neutraalsem kui põsemusi?“ küsin, kui teel Kärntenisse autos loksume. „Mitte mingil juhul! Siis on ju kehade kokkupuutepind kordades suurem,“ on Lisa, Tobi ja Lukas ühel nõul.

Mul ei õnnestugi sel korral oma austerlasest sõpru mõistma panna, miks tundub kallistamine ühele keskmisele eestlasele neutraalsem kui põsemusi. Ainult Lisa on viimastel aastatel hakanud mind tervitama pooliku põsemusiga, mis läheb üle 15

PÕSESUUDLUS JA GEHT’S PÕSESUUDLUS JA WIE GEHT’S

kergeks kallistuseks. Arvan, et teda mõjutas nelja suve tagune puhkusenädal Eestis, kui käisime kamba eestlastega rabamatkal ja laulupeol. Näha, et eestlased tõepoolest kallistavad ja keegi ei pea seda kohatuks, oli ilmselt veenev.

Kui meie ansamblisse tuleb Stefan, uus bass, ei ole mul mingit huvi teda põsesuudlusega tervitada. Oleme täiesti erinevat tüüpi inimesed ning lähedasi sõpru minust ja sellest ärimehelikust targutajast ei saa. Viisakusnorm nõuab aga musimopsu.

Saadame mõlemad selle üksmeelselt õhku ja jälgime hoolega, et kokku puutuksid ainult põsed. Põsesuudlustega ei ole võimalik petta, selle kodeeritud sõnum on aus. Tervitused Stefaniga on sama kohmakad ja lühidad kui meie harvad vestlusedki. Täpselt, nagu eeldada võib. Aga siis... Siis sekkub loodus. Tekib füüsiline tõmme, mis ei küsi, kas me inimesena sobime või kas jutt jookseb. Ta lihtsalt tõmbab meid. Aina lähemale ja teineteisele sümpaatsemaks. Ja kõik see peegeldub tervitusmusides, sest meie vestlused on jätkuvalt kohmakad. Stefani põsesuudlus, mis alguses tühjalt õhku lendus, hakkab nüüd iga korraga minu põsele lähenema. Ikka rohkem ja rohkem. Kuni ühel hetkel puudutavadki tema huuled minu põske. Mida sümpaatsemaks teineteisele muutume ja tugevamaks läheb keemia, seda enam hakkab tema tervitus edasi liikuma minu huulte poole. „Issake, ta peaaegu suudles mind!“ usaldan lõpuks ühele heale sõbrale delikaatse info. „Kuidas saab peaaegu suudelda?“ uurib tema.

16

MINU VIIN

Muidugi uurib, sest Eesti eestlasena ei kujuta ta ettegi, mis asi on peaaegu suudlus. Just selline ongi, huulte lähedale maanduv põsemusi.

Ent siis leiame kumbki omale kaaslase ning Stefani peaaegu suudlustest saavad jälle tavalised tervitusmusid.

Olen viinlaste põsemusirägastikus seigelnud nüüdseks 17 aastat, umbes nagu võõramaalane eesti keele vältevahelduses.

Päris kindlat tunnetust tekkinud pole, ent oma jälje on siinne tervitusviis jätnud. Kui lähen perele ja sõpradele Eestisse külla, tunnen tungi kõigile eraldi tere öelda ja aeg-ajalt, piinlik tunnistada, nende tagasihoidlikku põhjamaalase natuuri millegi põsemusisarnasega karastada. Aga mugav ja turvaline on ometi, kui lihtsa „tere“ peale keegi end solvatuna ei tunne.

„Hei, pole kaua näinud. Kuidas sul läheb?“ küsib Lukas minult ühel õhtul Tobi sünnipäevapeol. Seesama Lukas, keda on raske suudelda.

Ja naksti, olengi langenud sellesse põhjamaalasele nii kergesse lõksu: hakkan uhkelt ja rõõmsalt oma tegemistest rääkima. „Kuidas Mikul läheb?“ järgneb juba palju tagasihoidlikumalt, mina aga vahutan energiliselt edasi. Lukas hakkab kannatamatult ringi vaatama, ning alles siis, kui ta sätib end püsti tõusma, taipan: muidugi! – see oli austerlase „kuidas läheb?“, mitte eestlase oma. Ja see pole teps mitte sama asi.

17

PÕSESUUDLUS JA GEHT’S PÕSESUUDLUS JA WIE GEHT’S

Wie geht’s tähendab siin tegelikult „tere“. Ärge uskuge, kui teile saksa keele kursusel õpetatakse, nagu tähendaks see „kuidas läheb?“. Vale puha. Nad ei taha sel hetkel teada, kuidas sul läheb, vaid ootavad vastuseks standardset ja neutraalselt viisakat „hästi, ja sul?“, et siis omakorda „hästi, aitäh!“ vastata.

Punkt. Lool lõpp. Ei mingit heietamist sellest, et maksmist ootab krõbe parkimistrahv, sulle tehti huvitav tööpakkumine või et kuumaveeboiler läks katki ja sa oled kolmandat päeva ilma sooja veeta. Seda pole keegi küsinud! „Tulen kohe tagasi,“ teatab Lukas tol õhtul mitte just eriti veenvalt, ning läinud ta ongi. Kaugemale sellest põhjamaa tüdrukust, kellele ei saa lihtsalt tere öelda, kukub teine kohe vatrama. Mis seal salata, tõenäoliselt on vaid aja küsimus, millal ma wie geht’s’i kuuldes end taas kord põlise eestlase kombel oma tegemistest jutustama unustan. Andke andeks, mu Viini sõbrad, see on mul lihtsalt veres. Loomulikult ei tähenda see, et viinlased ei taha teada, kuidas sul päriselt läheb. Tahavad ikka. Nad võivad olla tõeliselt head kuulajad ja mõnusad jutukaaslased. Kuidas siis aru saada, millal on õige aeg oma elust pikemalt pajatada?

Kõige lollikindlam variant on vastata juba tuttava fraasiga „hästi, ja sul?“. Kui sellele järgneb paar lisaküsimust, võib sättida end valmis pikemaks vestluseks. Kui lisaküsimusi ei tule, liigu edasi ning hoia katkine veeboiler ja parkimistrahv enda teada.

Minu Viinis sündinud 13aastane poeg Mikk, kes on isalt geenidega kaasa saanud Viinile kohase laitmatult toimiva käitumisanduri, räägib, et tal tekib vahel koolikaaslastega olukordi, kus pärast kohustuslikku viisakus-pingpongi ei tea kumbki, millest edasi rääkida. Eriti tobe, kui see juhtuvat ühe toreda paralleelklassi tüdrukuga, kelle nimi on Livia.

18

MINU VIIN

Oluliselt lihtsam on orienteeruda, kui tervituseks kõlab Hallo, grüß Gott või Guten Tag, millest ükski ei käivita minus vastupandamatut instinkti vestluspartnerit oma eluseikadega kurssi viia. Viimane neist on ametlikumat laadi ning pereringi või lähedaste keskele ei sobi. Kasutades väljendit grüß Gott, mis on lühend fraasist grüß dich Gott ehk „tervitagu sind jumal“, pole eksida võimalik. See on õige valik igal pool ja iga kell (kui teie saksa keele õpetaja midagi muud väidab, ärge uskuge teda). Kuna grüß Gott mõjub mulle alguses veidi võõralt, on minu lemmikuks eesti telefonivestlustest tuttav ja suupärane Hallo. Erinevalt Saksamaast, kus Hallo kõlbab öelda kõigile, nii auväärt ametnikule kui ka ämmale, on Austria Hallo vaid sinasõpradele. See teadmine ei tule muidugi ilma viperusteta. Ikka alles siis, kui mul on õnnestunud norme kuninglikult rikkuda. „Sa oled professor Seidleriga sina peal?“ küsib Lotti imestunult, kui seisame Viini ülikooli soome-ugri instituudi koridoris ja meist möödub ungari kirjanduse professor Andrea Seidler.

Lotti on Budapestis sündinud ja Viinis üles kasvanud terane neiu. Selline pisiasi nagu kahtlaselt familiaarne tervitus ühele professorile ei jää talle märkamatuks. „Muidugi mitte,“ vastan Lottile. Miks ta arvab, et ma Seidleriga sina peal olen? „Aga sa ütlesid talle ju Hallo!“ sõnab Lotti toonil, nagu sisaldaks tema lause mingit olulist ja iseenesestmõistetavat infot.

19

PÕSESUUDLUS JA GEHT’S PÕSESUUDLUS JA WIE GEHT’S

Loomulikult ütlesin. Olen kogu aeg öelnud. Viisakas on ju professorile tere öelda, isegi kui sul temaga ühtki loengut pole!? Õnneks ei teinud minu praegune kolleeg professor Seidler toona sellest mingit numbrit. Sain temalt alati vastuseks samasuguse elegantse Hallo!

20