Minu Türgi-algus

Minu Türgi

Autoriõigus: Susanna Veevo ja Petrone Print OÜ, 2025 Toimetaja: Lille Roomets Keeletoimetaja: Eva Kinkar Kujundaja: Heiko Unt Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi Küljendaja: Aive Maasalu Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-82-173-2 (trükis) ISBN 978-9916-82-174-9 (epub)

www.petroneprint.ee

Sisukord Sisukord Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .9 Vett katsumas – esimesed külastused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11 Esimene sisseelamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 19 Jalutuskäigud Üsküdaris . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 38 Türgi elamisloa kadalipp, 1. osa . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 45 Õpingute alustamine Istanbulis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 49 Elu islamikoolis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 59 Jalutuskäigud Beyoğlus ja Balatis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 69 Vahemere idarannik, minu paradiis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 78 Hatay köök . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 86 Hatay vaatamisväärsused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 95 Elud Türgi ja Süüria vahel . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 104 Pärast maavärinat . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 112 Jalutuskäigud Kadiköy turgudel . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 117 Jalutuskäigud läbi Kadiköy öise melu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 127 Türgi salajane pool . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 132 Linnast välja: Musta mere rannik . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 136 Vanaemaga Istanbulis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 144 Basaaril vaatamisväärsuseks saamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 153

Keerlevad dervišid ja Türgi sufism . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 157 Linn Bosporuse lainete vahel . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 163 Tee- ja kohvikultuurist . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 170 Linnast välja: Istanbuli saared . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 176 Hamam’is – ilma halastuseta . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 180 Naistest Türgis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 192 Ajalooline Idaekspress: öörongiga Istanbuli ja Sofia vahel . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 196 Basaaride hääled ja värvid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 203 Kapadookia ajaloolistes koobastes . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 211 Türgi elamisloa kadalipp, 2. osa

.....................................

217

Pöördelised ajad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 224 Jõulud islamiriigis. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 231 Türgi maitsed . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 241 Raske lahkumine Türgist . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 247 Tagasitulek Türgi koju . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 257 Lõunaranniku võlud . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 262 Euroopa väravad: rändekriisist . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 270 Eestist ja Türgist . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 276 Minu Türgi – kauge, aga kallis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 281 Register . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 283 Samalt autorilt . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 287

kaart

Sissejuhatus Türgi õpetas mulle, kui palju on elus ilusat ja rasket, olles üks nendest riikidest, mis ei saanud kunagi minu omaks. Vähemalt minu Türgi oli selline – mulle tundus, et mina kuulun talle täielikult, aga Türgi ei kuulunud mulle hetkekski. Olin alati võõras, alati liiga eurooplane, liiga... vale. Ja ometi sai see mu koduks. Üheks paljudest. Selsamal hetkel, kui esimest korda Istanbuli lennujaamast välja astusin ja ennast kaosel neelata lasin.

Tänaseni kogen Istanbulis maandudes alati sedasama – ülevoolavat tänu, et olen jälle siin. Ja natuke hirmu. Kuidas mul küll sel korral läheb? Türgis on justkui kõik võimalik.

Kunagi ei tea, kuidas ta mind parasjagu vastu võtab.

Esmakordselt sattusin Türki kindla eesmärgiga. Oli aasta 2017, olin just alustanud oma õpinguid Lähis-Ida uuringute erialal ja mõtlesin, mis elust edasi võiks saada: milline osa Lähis-Idast võiks minu hakkaja natuuri, seiklushimu ja poliitikahuviga sobida? Seni oli minu kokkupuude Türgiga olnud minimaalne, pakettreisidel ma käinud ei olnud – toona tundus, et muudmoodi Türgis eriti ei käidagi. Kuid miski mu sees kutsus mind sinnapoole ning ütles, et just Türgist võiksin leida vastuseid.

Olin valinud välja ülikooli Istanbuli Aasia kaldal, Bosporuse väinast idas. Sealsed kursused ei kattunud küll mu

õppekavaga, kuid seda huvitavam – sain õppida asju, mida Eestis ei saanud. Jäin Aasia kaldal loengutes käima kolme ülikoolilinnaku vahet; minu koduinstituudiks sai Marmara ülikooli usuteaduskonna instituut. Ülikoolilinnak, kus mina olin ainus lahtiste juustega naine. Ainus mittemoslem.

Ainus inimene, kes ei näinud oma tulevikku mošees õpetades. See oli täiesti ainulaadne koht, kus olla: Euroopa ja Aasia maailmajagusid lahutav Bosporuse väin, lõputult voolav aurav must tee, rahvarohked naabruskonna hamam’id, üle katuste kostuvad kutsed palvusele ning instituut, kus õppides ei tohtinud ma ühegi meessoost isikuga rääkida.

Kuid see sai ainult osaks minu teekonnast Türgis.

Minu lugu oli lõpuks nii palju enamat kui pelgalt ülikooliõpingud. See oli lugu ühe riigi tundmaõppimisest, sellesse ära armumisest ja lahkuminekust. Tänaseni olen veendunud, et maailmas ei ole teist niivõrd kaunist ja mitmekesist paika kui Türgi. Ja ometi olen tänaseni veendunud ka selles, et mõnda paika on parem armastada kaugelt. Kirglikult, aga kaugelt.

Tallinn, märts 2025

Vett katsumas – esimesed külastused Minu kõige esimesed kokkupuuted Türgiga olid kahetised, mõnevõrra isegi pettumuslikud...

Täitsa esimene Istanbuli külastus toimus hilissügisel, kui olin tegelikult teel mõne tunni võrra lõuna poole, Eskişehiri linna. Kuna lennuajad nii lubasid, jäin üheks õhtuks Istanbuli ja sõitsin järgmisel hommikul edasi. Eskişehir, tõlkes ’vana linn’, oli minu kaalukeeleks. Olin otsustanud, et kui sealne õppevisiit läheb hästi ning Türgi mulle üldiselt sümpaatse mulje jätab, siis julgen ka Türki õppima minna. Tõsi, küll Istanbuli, mitte Eskişehiri. Aga tundus, et üks väiksem linnake võiski olla hea sissejuhatus Türgi ellu.

Ja mul oli õigus. Eskişehiris viibimine oli fantastiline viis saada lähemalt tuttavaks Türgi siseeluga.

Ma veetsin oma päevi, ahmides sisse vestluseid kohalikega, talve haku vaatepilte, helisid liikluses ja looduses, maitseid väikestes bistroodes ja melu kohalikes baarides.

Türgi meeldis mulle palju enam, kui olin oodanud või lootnud. Kui pärast kümne päeva veetmist Eskişehiris veel ka Istanbulist päevaks läbi põikasin, oli mu otsus langetatud.

Türgi sobitus minu hingega, minu kohati keevalise natuuri ja tundliku loomusega. Olin igatsenud enda ümber nii palju

elu, kui riik seda pakkuda suutis. Ja Tallinna sombusesse halli igapäeva naastes jäin ootama Türki kolimist.

Kui aga mõtlen hetkele, mil Türki tõeliselt ära armusin, siis meenub mu järgmine Istanbuli külastus. See oli lihtsalt muinasjutuline. Oli suvi, olin värskelt veetnud pikad kuud vastuolulises Iraanis, ekseldes kõrvetavate liivadüünide ja tolmuste suurlinnade vahet. Niigi vaevutalutava 40kraadise kuumuse oli teinud veelgi hullemaks seadusega kohustuslik enese pealaest pahkluudeni katmine, juuksed tiheda hijab’i all takkumas ja pikad riided püsivalt higisele nahale kleepumas. Iraan – riik, kus küll õitses rikkalik põrandaalune kultuurielu ja palju salajasi liikumisi, kuid kus oli keelatud avalikes kohtades laulda või muusikat mängida ning naisi vangistati kõva häälega naermise eest.

Ometi oli Iraan ka paik, mille kuue tuhande aasta taha ulatuv ajalugu peitis endas lugematuid aardeid ning mille rahvas oli külalislahkuse ja soojuse definitsiooniks. Vaatamata kõigile ilusatele mälestustele oli see mitmetahuline riik minust viimased mahlad välja pigistanud. Ma olin väsinud sadadele reeglitele allumast, igatsesin kodu ja Euroopat ja oma vabadust naisena eksisteerida.

Teel Teheranist Tallinnasse tegin paaripäevase peatuse Istanbulis, sest olin langetanud otsuse sealses ülikoolis õpinguid jätkata, Lähis-Ida uuringute jaoks praktilisi kogemusi saada ning keelt õppida. Tegelikult oleksin oma väsimuses tahtnud tol hetkel otse koju minna ja üksinduses Läänemere koduranna vaikust nautida, kuid Istanbuli peatus oli juba

ammusest sisse planeeritud. Ning tänu taevale, et oli! Juba maandudes selgus, et Istanbul suutis kosutada mu kurnatud hinge ja liivatolmuseid hingamisteid enam, kui olin osanud ette kujutada.

See mitmekümne miljoni inimese häältest sumisev metropol äratas kõik väsinud meeled ning tõi mind tagasi elule.

Linnatänavad olid täis vürtside lõhna, mis oma lummusesse haarasid, väikesed nurgapealsed kohvikud rõkkasid noorte naiste naerupahvakutest ja ennastunustavate tänavamuusikute meloodiatest. Linn oli täis energiat ja inimesi, täis nappe seelikuid, lehvivaid juukseid, lembehetki ja rõõmu, siirast nakkavat rõõmu. Ma jalutasin õhukese valge suvekleidiga mööda rahvarohkeid tänavaid, liginedes aina Istanbuli keskmes asuva tohutu Bosporuse väina kallastele, mis jagab Istanbuli kahte maailmajakku – Euroopasse ja Aasiasse.

Mina olin Euroopas, tundsin seda iga kübemega oma kehas.

Soolane meretuul sasis mu katmata juukseid. Olin vaid üks suvine naine tuhandete seas, minu kerge kleit ja rõõmus meel sulandusid kõigi teiste samasuguste suvitajate sekka.

Kõik välismaalased ja kohalikud paistsid ühtmoodi nautivat kuuma juulikuu päikese sooja kiirgust oma õhetaval nahal.

Eestist tulles ei olekski see vast muidu nii suur elamus olnud, kuid olles harjunud mind Iraanis saatnud tungivate pilkude ja lakkamatu tähelepanuga, olin Türgis maandudes justkui üleöö täiesti nähtamatuks muutunud. Viimaks ometi! Ma võisin lihtsalt eksisteerida, sobitudes massi sekka nagu iga teine inimene.

Mind valdas peaaegu eufooriline rõõm, lenneldes läbi vanalinna tänavate ja nautides kõiki vabadusi, millest olin Iraanis puudust tundnud. Kuuma suvepäeva ja jahutava meretuule fantastiline kooslus tekitas tunde, nagu oleks Istanbul üdini maagiline. Ja ta tõesti oligi. Hämardudes avanesid tänavatel aga justkui väravad uude reaalsusesse.

Kogu senine päevasumin asendus lõunaeuroopaliku ööeluga, kus väliterrassid võõrustasid suuri lõbusaid seltskondasid ja igas lokaalis mängiv vali muusika konkureeris teiste omasugustega. Euroopa kalda üheks keskpunktiks oli Taksimi naabruskond, mis ühendas endas lõputud ostlemisvõimalused ja tohutu hulga kohvikuid, restorane ja lokaale.

Seal veetsid aega nii turistid kui kohalikud, nautides varastesse hommikutundidesse venivat seltsielu. Ja ka mina sain sellest osa.

Minu ainus kohalik sõbranna sõitis suveks mitusada kilomeetrit lõunasse Izmiri, seega olin jäänud Istanbuli öösse ihuüksi. Iseenesest polnud mul selle vastu midagi, pigem ahmisingi kõike endasse. Kogedes üle pika aja euroopalikku vabadust, jäin mitmeks tunniks väikse nurgapealse baari väliterrassile istuma, kokteile nautima ning elavat muusikat kuulama. Kaks kitarri mängivat ja Türgi lembelaule laulvat härrat sobisid ideaalselt selle sumeda ööga, kus rahvas ümberringi oma laudkondades ennastunustavalt sumises