TEE TÖÖD, SIIS TULEB PARADIIS
Autoriõigus: Merilyn Meristo ja Petrone Print OÜ, 2024
Toimetaja: Kitty Mamers
Konsultant: orientalist Martti Kalda
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Sander
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Maketi autorid: Madis Kats, Heiko Unt
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-82-131-2 (trükis)
ISBN 978-9916-82-132-9 (epub)
ISBN 978-9916-82-133-6 (epub)
www.petroneprint.ee
Neelakshile, kelle piiritu ja omakasupüüdmatu lahkus on avanud otsetee Sri Lanka südamesse
MINU LUGU
Kujutage ette, et loete seitsmeaastase lapsena Rahva Häälest (või oli see Noorte Hääl? Kes seda enam mäletab!) välisuudiste nupukest sellest, kuidas Sri Lanka Tamili Tiigrite ja valitsusvägede vahel on kusagil džunglis taas lahvatanud lahingutegevus. Mäletan, et juurdlesin pikalt, kas tõesti saavad tiigrid ja inimesed omavahel sõdida. Küsida ka kelleltki ei julgenud, sest ei tahtnud rumalana paista. Arvasin, et kõik on selle teemaga kursis ja peavad seda infot iseenesestmõistetavaks.
Minu järgmine kokkupuude Sri Lankaga oli paar aastat hiljem, kui korraldasime suguvõsa lastega olümpiamänge.
Igaüks pidi omale riigi valima ja avamängudeks lipu joonistama. Ma ei kahelnud hetkekski, mis riigi lipu valin – loomulikult Sri Lanka. Ainult joonistamisega olid lood kehvavõitu. Äratuntava lõviga ma hakkama ei saanud, niisiis valisin lõpuks lihtsama tee ja Kreeka lipu.
Ma kasvasin üles 1980ndatel Kadrioru kandis ja käisin õhtuti koeraga Russalka lähedal mere ääres jalutamas. Igal õhtul üle mere horisondi poole vaadates unistasin reisimisest. Pooltel õhtutel olin veendunud, et näen kauguses Helsingi tulesid. Keegi ei saanud minult seda miraaži ära võtta. Enne magamajäämist armastasin voodis lugeda, viimane uinumiseelne raamat oli tavaliselt „Haack Kleiner Atlas. Die Erde“. Ma mitte ainult ei sirvinud riikide kaarte, kuni need pähe kulusid, vaid õppisin
usinalt atlase tagaosas olevaid eri keelte hääldusreegleid. Ilmselt sealt sai alguse minu kiindumus võõrkeelte vastu.
Esimest korda hingasin Sri Lanka õhku sisse 2007. aasta jaanuaris. See maguskirbe lennuväljale iseloomulik lõhnabukett tervitab mind siiani iga kord, kui õhusõidukist välja astun. Olime abikaasa Tonyga esimesel pikal reisil Aasiasse ja Austraaliasse. Vahepeatuseks valisime puhkuse Sri Lankal. Ma ei pääse kahjuks siin klišee kordamisest, kuid esimesel reisil me tõepoolest müüsime oma hinge ja kaotasime südame sellele imekaunile saarele. Sõbralikud, samas tagasihoidlikud inimesed; India ookeani tuule saatel õõtsuvad kookospalmid; ülimaitsev vürtsikas toit – võiksin seda loetelu jätkata, kuid jätame ka raamatusse midagi. Järgisime tavapärast turismimudelit ja palkasime autojuhi-giidi Rohani, kellega suhtleme siiani. Tagasi läksime juba paari kuu pärast koos paari sõbraga, siis aasta pärast koos laste Arturi ja Robiniga ning edasine on meie jaoks juba ajalugu. Minu doktoritöö jaoks andmeid kogudes viibisime saarel pikemalt, reisisime külast külla, ööbisime kohalike kodus ning sõitsime paikadesse, kus kodusõja tõttu turiste ei käinud. Nendest seiklustest tulebki raamatus lähemalt juttu. Praegu käin Sri Lankal paar korda aastas, annan ühes sealses ülikoolis loenguid ja üritan iga kord külastada mõnda piirkonda, kuhu pole varem jõudnud. Kuid see ülesanne on aina keerulisem.
Raamatus tuleb juttu srilankalastest, kellega olen rohkem või vähem kokku puutunud. Kahega neist – Rohani ja Neelakshiga –
on elu nii palju kokku viinud, et nemad ongi avanud tee srilankalaste olemusse ja südamesse, ja kõik teised sõbrad on vaid kinnitanud tänu neile kogetud südamlikkust ja lahkust.
Siinkohal on paslik mainida, et srilankalasi ei iseloomusta temperamentne loomus, vaid äärmine tagasihoidlikkus, milles on peidus siiras ja helde lahkus. Ka ei kipu nad esimesena võõrale naeratama, pigem on neis peidus eestlase iseloomuga sarnanev alalhoidlikkus, kuid naeratusele vastavad nad alati veel laiema naeratusega, mis tuleb tuntavalt otse südamest.
Iga kord, kui kusagil tuleb juttu Sri Lankast, lähen põlema.
Katsugu keegi selle maa kohta midagi halba öelda – kohe kummutan selle jutu. Midagi head? Ikka leidub mul, mida veel lisada. Keegi võrdles Sri Lankat Indiaga? Sellist viga pole ometi võimalik teha, ja juba ma seletan, mis vahe neil on. Olen oma targutustega sõbrad ära tüüdanud, samas pean töövõiduks, et osa neist on oma sõnul käinud Sri Lankal just minu lugude pärast, et oma silmaga see imemaa ära näha. Ja mis minu jaoks on kirss tordil – mu parim sõber ja kalleim kolleeg Sri Lankal, Kelaniya ülikooli professor Neelakshi on nüüdseks mitu korda Eestis käinud.
Aitäh, Siiri ja Kitty ning kogu pere, „Minu Sri Lanka“ sünni toetamise eest!
ehk tere tulemast Sri Lankale!
Tallinn-Colombo, 2024
INIMESED
ESIMESE REISI LUMMUSES
„Meil on Sri Lanka jaoks kolm ööd ja neli päeva,“ arutame Tonyga õhinal 2006. aasta külmal ja pimedal oktoobriõhtul. Paneme kokku reisiplaani, mis viib meid Uus-Meremaale, aga Emiratesi võrratu hinnapakkumine lubab teha vahepeatusi.
Lisaks Sri Lankale teeme lühipeatuse Singapuris, et siis pikemalt Austraalias ja Uus-Meremaal olla. Minusugusele igavesele reisimisest unistajale on plaani koostamine üks magusamaid hetki – ütlevad ju psühholoogidki, et puhkuse kavandamine teeb sama õnnelikuks kui reisimine ise.
„Neli päeva on parem kui mitte midagi, on ju?“ 2007. aasta jaanuaris tõmbame föönikuumuses esimesed sõõmud maguskirbet Sri Lanka õhku kopsudesse, kui liigume lennukist väljudes mööda klaasist tunnelit terminali poole. Väljas on kottpime.
Piiri- ja tolliformaalsused selja taga, suundume taksot otsima, endal hotelli aadress väljaprinditult näpu vahel. Terminalis käivad ehitustööd, mistõttu pole esmamuljed kuigi meeliülendavad. Väljumisalal on paras kaos – kõik juhid üritavad reisijaid korraga ja üksteise võidu oma takso peale kutsuda. Julgemad proovivad ka kohvreid haarata, et nii kliendid endale saada. Kaugemal paistab keegi asisem ülikonnas asjapulk, kes vähemalt näiliselt üritab selles segaduses korda