JANIKA VAIKJÄRV
ANDRE PÕLM
Minu Sansibar
RIIK RIIGIS
Autoriõigus: Janika Vaikjärv ja Petrone Print OÜ, 2026
Peatoimetaja: Mae Lender
Toimetaja: Birgit Itse
Keeletoimetaja ja korrektor: Kaile Kabun
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-82-264-7 (trükis)
ISBN 978-9916-82-265-4 (epub)
Sansibari rahvaarv maakaardil põhineb 2025. aasta andmetel.
www.petroneprint.ee
Sisukord
Sissejuhatus
Aafrika muudab sind, mitte sina ei muuda Aafrikat.
Kui kutsutakse sööma, on kuuljaid palju, kui tööle, siis mitte kedagi.
Lennukirattad puudutasid kriginal veidi kulunud asfalti. An-2 ehk „metsavahti“ meenutav lennuk rappus maandumisel ja piloot võttis kurvi nii järsult, et mu põsk suruti vastu akent lamedaks. Kõik reisijad kõikusid oma istmetel nagu jonnipunnid. Viimane pidurdus lõi mu nina kokku eesistuja kuklaga. Kohal.
Olime just maandunud Sansibari lennujaamas. Aasta oli 2001 ja õhustik lennujaamas kõike muud kui tänane klaas ja konditsioneer. Kuum õhk lõhnas diislikütuse, küpsete mangode, tolmu ja ookeanituule järele. Pisike terminal elas omasoodu: värvilised kardinad liikusid laisalt trellitatud akende ees, tolmunud ventilaator laes oli unustatud sisse lülitada ja ametnikud toimetasid rahuliku rütmiga, mida ei kõigutanud ei järjekorrad ega reisijate kärsitus.
Keegi ei kiirustanud, kõik lihtsalt kulgesid. Ja juba enne, kui lennuki trepile olin astunud, sain aru, et olen saabunud maailma, kus kaosel on soe ning inimlik nägu.
Mul oli kinnisidee, et enne enda 30. sünnipäeva pean külastama nii Uus-Meremaad kui ka Sansibari. Üheksa-
kümnendate lõpus ja nullindate alguses ei olnud reisimisvõimalused veel nii lihtsad kui praegu. Lennupiletid olid ülikallid ja ümberistumisi palju. Abiks oli see, et töötasin sel ajal lennunduses ja lendamine oli ka üks minu tööülesannetest.
Pealegi ei saanud siis osta viisasid nipsti netist või otse piirilt riiki saabudes. Mäletan, et internetist hotellide ja pakettreiside broneerimine oli küll võimalik, kuid millegipärast eelistati, et maksad saabudes kohapeal ja sularahas. Uus-Meremaal sai ka pangakaardiga tasuda, kuid Tansaania ja Sansibar ei aktsepteerinud mingeid kaardimakseid. Makseterminale veel igal pool ei olnud ja su krediitkaart kelgutati pressraua vahelt läbi. Lisaks mitmesugused tasud, mis kaardiga makstes lõpphinnale lisati. Viisalõivude eest tuli maksta kas sularahas või minna panka, et seal välismaksekorraldus teele panna. Viisataotluste juurde küsiti kogu su elulugu, pangaväljavõtet, tööandja kinnituskirja ja vahel tundus, et igaks juhuks tuleks ka keskkooli lõputunnistus kaasa panna.
Aastal 2001 saigi mõlemas riigis käidud: Sansibaril kevadel ja sama aasta sügisel elasin kolm kuud Uus-Meremaal. Raha eriti ei olnud ja reisikuludeks tuli enda armas roheline Volkswagen Bora maha müüa. Kuna ma ei olnud varem „päris“ Aafrikas käinud, siis Sansibarile otsustasin minna turistina, kes laseb endale kõik ette ja taha ära organiseerida. See oli paganama kallis lõbu tol ajal. Lisaks Sansibarile tahtsin ka Serengeti rahvusparki minna ja Ngorongoro kraatrit
näha. Seljakotireisijana sinna aga ei pääsenud ega pääse praegugi.
Lapsepõlvekodus on mul raamat „1001 ööd“, see sai kooliajal kapsaks loetud. Tol ajal arvasin, et raamatu sultan oli Sansibarilt. Sultani nimi oli Šahriyar ja ta valitses mõnes versioonis Lähis-Ida piirkonda. Tema lugu algas sellega, et ta tundis naiste truudusetuse pärast pettumust ning hakkas iga päev abielluma uue naisega, kes aga tapeti järgmisel hommikul. See õudne muster katkes, kui sultani viimane naine Šahrazad jutustas talle igal ööl üht põnevat lugu, jättes selle samas lõpuni rääkimata, et hoida tema huvi ärkvel ning päästa niimoodi ka oma elu.
Sansibar kuulus Omaani sultanaadi koosseisu alates 17. sajandi lõpust kuni 19. sajandi keskpaigani, mil saarestik kujunes araabiakeelse kultuuri ja kirjanduse, sealhulgas „1001 öö“ lugude võimalikuks levikualaks. Seega pole võimatu, et need lood olid kohaliku suahiili rahva seas suuliste juttude kaudu teada ning mõjutasid ka kohalikke legende ja kirjandust.
Üks põhjus, miks ma Sansibari vastu nii tugevat huvi tundsin, oli Freddie Mercury lugu. Freddie Mercury, sünninimega Farrokh Bulsara, sündis ja veetis oma varase lapsepõlve Sansibaril, täpsemalt Stone Townis, saare ajaloolises keskuses. Poliitiliste muutuste tuules otsustas tulevase rokilegendi pere kolida Inglismaale. Kuna rokkarit saatsid läbi elu skandaalid, mis ei sobinud kokku Sansibari religioosse maailmaga, siis ega ta tegelikult enda sünnisaarel mingi tegija olnud.
Kolmas, ja ma arvan, et üks olulisemaid huvi tekkimise põhjusi oli Lonely Planetist saare hipiliku Nungwi küla ja sealse kurikuulsa Cholose baari kohta loetu. Ühe kanepipläru võiks ju elus ära proovida? Cholosesse ma oma esimesel saarekülastusel veel ei sattunud, kuid see koht sai aastatega mulle vägagi armsaks. Õhtuti koguneti alati ümber
Cholose baarileti ja räägiti oma päevast või lihtsalt unistati. Sealt leidsin endale ka sõbrad, kellega suhtlen ja kohtun veel praegugi.
Lonely Planetit sirvides sain teada, et Sansibar polegi vaid üks saar. Suurem saar Unguja, mida kutsutakse Sansibariks, ja metsikum Pemba koos väikeste saartega lebavad India ookeanis vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel Tansaaniast.
Saarestikus elab veidi üle miljoni inimese: bantud sisemaalt, araablased Omaani ja Pärsia rannikult ning India kaupmeeste järeltulijad. Seetõttu seisavad mošeede kõrval koloniaalvillad ja vürtsipoed, kust saab osta nii nelki kui ka rannaplätusid. Üle 95% elanikkonnast on moslemid. Saare samanimelise pealinna ajalooline keskus Stone Town kuulub koguni UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Ajalugu on olnud tormiline: portugallased, Omaani sultan, orjakaubandus, Briti protektoraat ning 1963. aasta iseseisvumine, millele järgnes liitumine Tanganjikaga ja Tansaania riigi moodustamine. 1964. aastal sündinud riigi nimi Tansaania on kokku pandud Tanganjika ja Sansibari nimest, peegeldades kahe väga erineva ajaloo ja identiteediga piirkonna liitu.
Oma esimesel külaskäigul olin tavaline turist, kes tegi kaasa kõiksugu tilulilu, mida turistidele seal tol ajal pakuti ja pakutakse tänaseni. Kuna ma ei ole eriline päevitaja, siis rannas otsisin endale aktiivsemat tegevust. Väga palju mängitakse rannas võrk- ja jalgpalli. Just võrkpalliplatsil sai alguse minu tutvus ja hiljem juba ka sõprus Charlesiga, kellega meil kujunes käänuline töösuhe aastateks, kuni ta otsustas Sansibarilt perega sünnikoju Keeniasse Malindi linna kolida. Mina aga jäin Tansaaniasse ja tansaanlastega toimetama aastateks ja tegelen kõige sellega veel praegugi.
Aastatel 2002–2006 lendasin korduvalt Eesti ja Tansaania vahet, veetes palju aega Sansibaril ning õppides seda paika aina paremini ja paremini tundma. 2006. aastal sündisid esimesed suuremad ettevõtmised – projekt „Kõige rohkem eestlasi Kilimanjaro tippu“ ja Vahur Kersna reisifilmid –, mis tõid Tansaania eestlastele senisest märksa lähemale.
Selleks ajaks oli mul edasi-tagasi lendamisest villand ning 2007. aastal tundus aeg küps Sansibarile kolimiseks, kuni saabus masu ja kõik muutus. Raha reisimisele enam endisel moel ei kulutatud ning ka mina pidin oma valikud ümber hindama ja saba jalge vahel Eestisse naasma. Oma eluetappe ei saa alati ise sulgeda. Ka siis, kui arvad, et üks peatükk on lõplikult läbi, suunatakse sind varem või hiljem tagasi kas seda korrigeerima või järge kirjutama. Nii sai minust aja möödudes Tansaania aukonsul Eestis – roll, mis on mul tänaseni. Viimase 25 aasta jooksul on Tansaania ja Sansibar kiiresti ja pöördumatult muutunud, nagu ka
muu maailm meie ümber. Muutused ei ole mugavad ega alati õiged, kuid neid ei saa olematuks mõelda. Oma arvamus on mul olemas, ehkki selle väljaütlemisel tuleb vahel
teadlikult pidurit tõmmata.
Kümme aastat tagasi panin päris palju oma elust Tansaanias kirja raamatusse „Minu Kilimanjaro“ (Petrone Print, 2016). Ennast korrata ei taha ja kellel huvi, see leiab raamatu raamatukogust. Kuigi kirjutasin seal ka enda elust
Sansibaril, saan põhjalikuma ülevaate sellest saarest kirja panna alles nüüd.
Minu seiklused, sügav huvi ja seal loodud sõprused kestavad siiani ning mul on hea meel, et saan üht-teist sellest ka lugejatega jagada. Oma lugude sissejuhatuseks kasutan selles raamatus peamiselt Tansaania või ka laiemalt Aafrika ütlusi ja vanasõnu, pikituna ütlemistega meie oma armsalt
Eestimaalt.
Pärnu-Tallinn-Sansibar 2025