Autoriõigus: Terje Toomistu ja Petrone Print OÜ, 2026
Peatoi met aja: Epp Petrone
Toi met aja: Maia Tammjärv
Keeletoi met aja ja korrektor: Agnes Piiritaja
Kuju ndaja: Heiko Unt
Kaa rdi kuju ndaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Trükk: Gr eif OÜ
ISBN 978-9916-82-257-9 (trükis)
ISBN 978-9916-82-258-6 (epub)
San Francisco ra hvaa r v maa kaa rdil põhi neb 2025. aast a and metel.
www.petronepri nt.ee
edeelsed ja lutuskä igud
eaa lsuskontroll
Na hk ja lateks
Pett uri sü ndroom
Death Guild
Suri lu mmuses
Üle Kuldvä rava silla
Akadeem ili ne tä helend
10 soov itust, kui reisid San Franciscosse
Kui ma esimest korda mööda San Francisco Missioni piir-
konda jalutasin, tundus selle linna õhk eriliselt tihe. Kuulsin
korraga protestihüüdeid ja trummimängu, niisamuti ka palvelippe ja palmipuid tuules sahisemas. Mööduvast lahti-
sest autost kostus madal bassitümps, õhus hõljus segu vürtsidest, higist ja kanepist. Kõik need helid, lõhnad ja liiku-
mised põimusid justkui mingiks pulseerivaks massiks. Tol hetkel sain aru, et see linn ei maga küll kunagi. Ja ka mina
ei hakka siin ilmselt magama.
Sellesse raamatusse kirja pandud lugu juhtus tegelikult
üle kümne aasta tagasi. Kuigi kirjastus käis välja mõtte
San Franciscost midagi kirjutada juba seal elamise ajal, ei osanud ma tollal selles kogemuste virvarris muidugi veel
näha lugu, mis kirja panemist ka vääriks. Ja pärast seda, mis seal lõpuks juhtus, tekkis mõneks ajaks üldse tunne, et parem on see kõik ära unustada ja eluga edasi minna.
Võttis aastaid, enne kui leidsin endas julguse ja jõu seal
toimunule uuesti otsa vaadata. Aja jooksul tekkinud dis-
tants võimaldas käsitleda seda eluperioodi vaat et kirjandusliku materjalina. Ent mis peamine: mulle näis, et see lugu tahab jutustamist, see kogemus lahtimõtestamist – ja
mitte ainult minu enda jaoks.
San Francisco linnana mängib mu elus jätkuvalt peaaegu müstilist rolli. Ikka ja jälle kohtan ameeriklasi, kes kõik on mingil põhjusel just San Franciscost pärit. Ka selle linna eri-
line ajalugu ja koht maailma kultuuriloos – olles nii 1960. aastate hipiliikumise epitsenter kui hiljem ka soo- ja seksuaalvähemuste õiguste lipukandja – peegeldab lähedalt
teemasid, mis on mul endal professionaalses elus antropoloogi ja dokumentaalfilmitegijana töölaual.
Viimased viis aastat olen oma teadustöös pühendanud
Eestist väljarännanutele, kes, nagu minagi San Franciscos elatud ajal, kogevad sageli raputavaid muutusi oma identiteedis, kuuluvustundes ja suhete väljal. Tagantjärele näen, et kogu minu enda võõrsil elatud aeg oli nagu omaette välitöö.
Otsisin seda raamatut kirjutades välja vanad päeviku-
kanded, Messengeri vestlused, fotod ja märkmikud, kuid
samas avastasin, et paljud seigad San Franciscos kogetust
on mul endiselt detailideni meeles – alustades inimestega peetud vestlustest ja lõpetades sellega, mis mul parajasti seljas oli. Ilmselt sellepärast, et San Franciscos elatud aasta on kahtlemata mu senise elu kõige intensiivsem ja imelisem aeg – võrreldav ehk vaid sellega, kui sain emaks. Mäletan, kuidas ma lõpuks Eestisse jõudes – pärast San Franciscole vahetult järgnenud „Nõukogude hipide“ dokumentaalfilmi arendamise pikka töötuba Inglismaal – viis päeva jutti magasin. Sest San Franciscos ma praktiliselt ei maganudki!
Pikad päevad Berkeley ülikoolis ja veel pikemad ööd selle
linna subkultuurseid tahke avastades ei andnud hingami-
sele ruumi. See aeg muutis mind inimesena ja vormis mind
antropoloogina. Need antropoloogi „prillid“, mida ei saa
ka tööpäeva lõppedes eest võtta, selgitavad aga ilmselt ka
minus pakitsevat uudishimu, millega alatasa uutesse koge-
mustesse pea ees sisse hüpata. Ja just sellistest kogemustest
see raamat laias laastus räägibki. Päris juhuslik pole ilmselt
seegi, et põhiosa „Nõukogude hipide“ stsenaariumist kirju-
tasin ma just seal, globaalse hipiliikumise lätetel.
Beebi kõrvalt seda raamatut kirjutades taipasin, et tege-
likult ei ole see lugu kaugeltki ainult minust. See on lugu
utoopiate läbimängust ühe erakordse linna näitel – lugu
ajast ja paigast, kus vabaduse unistus muutus reaalsuseks ja reaalsus hajus mõnikord ise unistuseks. See räägib sel-
lest, kuidas võõrsile minnes võid olla korraga nii vaba ja samas nii haavatav. Ja võib-olla ennekõike on see lugu piire
nihutavatest kogemustest, mis lubavad meis sündida uuel, radikaalselt vabal minal.
Iga raamatu kirjutamine nõuab pühendumist ja aega.
Olen tänulik oma kõige lähedasematele, et te mulle seda võimaldasite. Tänan oma partnerit Iljad, vanaemasid Annet ja Mirat, lapsehoidja Angelat ning Eesti riiki vanematoetuse eest – abi, ilma milleta poleks see raamat sündinud. Tänan ka toimetaja Maia Tammjärve ja kirjastust selle projekti kirgliku toetuse eest.
Pühendan raamatu oma pojale Theodorile, aga ka heale
sõbrale, nõukogude hipist Pojale, kes saatis mind kunagi
San Francisco poole teele sooviga, et kohtaksin mõnda
„originaali“.
Tallinn, oktoober 2025
Loojuva päikese helk pimestab silmi, kui lohistan oma suurt
kohvrit üle servadest kaardus tänava. Heki varjus paistab
madal maja, kus peaks elama James.
Jamesile meeldivad ajalugu, muuseumid, kunst ja psühhe-
deelikumid. Vähemalt nii on kirjas tema Couchsurfingu profiilil. Minu abipalvele esimeseks paariks päevaks San
Franciscosse saabudes ulualust saada vastas ta: „Sa pais-
tad täitsa badass“ ja lubas mulle peatumispaika, kuni leian
San Francisco külje all Berkeleys omale püsivama elamise.
Õnnelik juhus ja Fulbrighti stipendium saatsid mind just
siia: Berkeleysse, hipiliikumise lättele, kriitilise mõtlemise mekasse.
Fulbright küll, aga mina pidin pool minutit vaagima, mida see badass tähendab. Nagu... paha pepu?
Siis ma veel ei teadnud, et badass öeldakse ka muljet-
avaldava inimese kohta, ega teadnud ka seda, et „Fulbright“
mõjub Ameerikas võlusõnana. „Fulbright“ on trump, mille võib taskust võtta, kui on soov jätta endast mulje kui eriti
erudeeritud inimesest. Stereotüüpne Fulbrighti stipendiaat on äärmiselt intelligentne ja akadeemiliselt motiveeritud isik, sest ainult sellisena võib prestiižika programmi
konkurentsitihedast sõelast läbi murda. Minul ilmselt aga
oli lihtsalt õnne.
James on saatnud sõnumi, paludes mul oodata. Tema tüdruk-
sõber Heather tuleb varsti võtmetega.
Istun trepimademele ja silmitsen ümbrust. Tänav
on vaikne, ainult lapsed lippavad jalgpalli tagu-
des mööda. Nad kõik on mustanahalised – ka see
nüanss nõuab veel harjumist. Taamalt kostub rongi
signaal – sama hääl nagu Jim Jarmuschi filmis „Mystery
Train“. Olen 28aastane ja see on minu elu esimene päev
Ameerikas – tõotatud maal, mis on mind lapsepõlvest saati kummitanud.
Kui nõukogude ajal oli Eesti inimeste kõige olulisem aken maailma Soome televisioon, siis mina oma 1990ndate
lapsepõlves reisisin televiisori abil Barbie-nukkude, mängu-
autode ja superkangelaste võlumaailma Ameerikas. Kui
väga ma ihkasin neid fantastilisi plastist mänguasju ja
nunnut lastetuba, kuhu Hollywoodi filmides mossitavad
Ameerika lapsed oma ideaalsete vanemate eest põgenesid!
Koos vanusega tulid teist tüüpi filmid, ameeriklastest sõbradki ja uued vaated sellele hämmastavale riigile, mille kohta veel hiljuti võis kuulda väiteid, et see ongi parim riik
maailmas. See on ühiskond, mida defineerib vabadus – kus
ajalehepoisist võib saada miljonär ja sinust võib saada üks-
kõik kes.
„Ceceeee!“ kuulen kellegi häält taamalt lähenemas. Silma-
piirile väntab rohelise pearäti ja traksidega teksades blond
naine. Cece – nii kutsuti mind, kui elasin Indoneesias.
Paistab, et James on selle meie kirjavahetusest üles noppi-
nud ja ilmselt olen Cece nüüd ka Ameerikas.
„Mina olen Heather. Tere tulemast San Francisco lahe
kanti!“ lausub ta rõõmsa ujedusega ja avab mulle ukse. Bay
Area ehk San Francisco lahe piirkond, nagu mulle peagi sel-
geks saab, on siin kohamarkerina palju enam käibel kui eral-
diseisvalt San Francisco, Oakland või Berkeley – kolm omavahel tihedas läbikäimises linna San Francisco lahe ümber,
mis tänasest moodustavadki mu uue kodukandi.
Seda rõsket ja pisut kibedat aroomi seal Berkeley mada-
late lagedega kolmetoalises korteris jään kauaks mäletama.
Miski lõhnab tugevalt Aafrika järele.
„See on meie surmaaltar,“ näitab Heather ebamäärase
kujuga mustast küünlavahast torni, mille kohal ripuvad
tumedad suled ja ehmatavalt ka kellegi kondid. Altari ser-
vades seisavad Neitsi Maarja piltidega küünlad, keskel
Mehhiko stiilis värviliseks maalitud kolp.
Surmaaltar elutoas?