Minu Pirita-algus

Minu Pirita

Autoriõigus: Eno Leies ja Petrone Print OÜ, 2026

Peatoimetaja: Epp Petrone Sisutoimetaja: Tiina Väljaste Keeletoimetaja: Tiina Randus Kujundaja: Heiko Unt Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi Küljendaja: Aive Maasalu Fotopoogen: autori erakogu, kui ei ole tähistatud teisiti

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-82-280-7 (trükis) ISBN 978-9916-82-281-4 (epub)

Pirita rahvaarv kaardil põhineb 2026. aasta andmetel.

www.petroneprint.ee

Sisukord Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .9 Maja Jahimehe põiktänavas . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 12 Vanaisa Vassili . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 18 Vanaema Elfriede . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 25 Ema Aino . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 30 Isa Uno . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 37 Mina . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 42 Väikese inimese loomaaed. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 47 Ekskursioon ajalukku . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 58 Ühe vana maja saatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 61 Kuhu küll kõik majad jäid? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 65 Emaga poes . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 69 Veel mõnest eestiaegsest majast . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 75 Joonistamisest ja autodest . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 79 Isast saab lastekirjanik . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 84 Surm Sipsikutele! . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 88 Buratino ja onu Ferdinand . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 91 Andekas kirjanik või.... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 95 Mina lähen Volgaga . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 101

Mina klaveritampijaks ei hakka! . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 108 Oh, kooliaeg, ära sina tule! . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 113 Viimaks ometi vesi! . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 117 Filmidest ja raamatutest laenatud mängud . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 121 Sportlik Pirita . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 126 Midagi enamat kui spordivõistlus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 136 Piritale saabub olümpia . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 150 Pirita rand ja sealsed hooned . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 154 Kihk merele minna . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 159 Kehakultuurlasest rokimeheks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 164 Oh, kes meist ei unistaks autost! . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 172 Isa jälgedes . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 176 Oh, vabadus!. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 185 Kodu on nii imeline tavaline paik . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 192 Neli aastat Pirita linnaosavalitsuses . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 199 Iseenda peremees. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 205 Jõuame tagasi sinna, kust oma teekonda alustasime . . . . . . . . . . 209 Milline on tänane Pirita? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 211 Milline on tänapäeva piritalane? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 218 Seltsis on segasem! . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 223 Milline olen tänasel päeval ma ise? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 229 Kõik kestab edasi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 235 Lisa. Kuhu Pirital minna? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 238

Sissejuhatus Mis on Pirita? On see küla või linn ning kust ta algab ja kus lõpeb?

Teatmeteostes on kõik lihtne: Pirita on üks kaheksast Tallinna linnaosast ja samal ajal ka üks üheksast Pirita linnaosa asumist. Pirita linnaosa pindala on 18,73 km2 ja Pirita asumi oma 1,73 km2.

Aga mis on Pirita inimeste jaoks?

Me sõidame Piritalt linna ja linnast Piritale ning linn algab ja lõpeb piritalase mõttemaailmas ikkagi seal, kus palju suuri maju üksteise kõrval seisab. „Ma lähen linna,“ ütleb Pirita elanik, ja kõik saavad aru, kuhu ta läheb. Ning sama kehtib ka vastupidises suunas. „Ma lähen Piritale“ – ja silme ette kerkivad vahused merelained, mis vabamalt hingama meelitavad.

Paljud tallinlased ei teagi, et Maarjamäe loss paikneb tegelikult Kesklinna linnaosas ja Pirita saab alguse alles Maarjamäe memoriaali juurest. See fakt on igapäevaselt oluline vaid linnaametnikele ja sedagi juhul, kui nad töiste asjadega tegelevad. Minu ja paljude teistegi tallinlaste jaoks algab Pirita pigem Russalka lähistelt, kust tee vasakule mere äärde pöörab. Kaugelt reisilt tulles tekib just seal tunne, et oled viimaks koju jõudnud...

Pirita ongi eelkõige koht, kus elatakse ja puhatakse.

Töökohti on Pirital vähe ning inimesed, kes siin töötavad, elavad sageli mõnes teises Tallinna linnaosas või veelgi kaugemal – vahest nende jaoks on Pirita asjalik tööpaik?

Seega, kas minu algsele küsimusele ongi ühest vastust?

Seda enam, et aastatega on muutunud ka Pirita.

1913. aastal, mil siinses asumis oli vaid üks kivi- ja 16 puumaja ning 40 alalist elanikku, võis Piritat Eesti mõistes üpriski tavaliseks külaks pidada. Nüüd, mil linnaosa elanike arv on kasvanud pea 20 000 inimeseni, võiks see olla keskmise suurusega linn. Ületab ju Pirita elanike arvult Viljandit, Maardut, Rakveret, Kuressaaret, Sillamäed, Valgat, Võrut, Jõhvit, Keilat, Haapsalut ja Paidet, väiksematest linnadest rääkimata...

Ilmselt seetõttu tiksuski mu peas pikka aega küsimus, milline oleks see õige aeg ja koht, kust alustada raamatut „Minu Pirita“. Olen ma ju Pirital elanud enam kui 65 aastat, terve oma elu.

Võib-olla alustada merest? Soolased merelained veeresid siinsele liivarannale juba siis, kui polnud meid nende ilu imetlemas. Möödusid lugematud aastatuhanded, enne kui inimtühja randa saabus mõni jahi- või kalamees, kes ehk väikese hütigi metsatukka püstitas ja algelise veesõidukiga merele suundus. Algul mõnekümned meetrid kaldast eemale, seejärel ikka kaugemale ja kaugemale...

Vähem tähtis pole ka Pirita jõgi, mille veed juba 10 000 aastat tagasi mere poole voolasid ja kõrgeid liivakaldaid

kujundasid. Jõgi oli tähtis ühendustee mere ja Iru linnuse vahel ning ilmselt paiknes siin ka linnuse sadam. Arvatakse, et viikingite ajal võis Pirita jõest alguse saanud kaubatee ulatuda koguni Novgorodini välja.

Või tuleks alustada siiski Pirita kloostrist? Ehitisest, mille kõrge kolmnurkne viil nii merele kui suudme lähistel elasid inimesed juba enne birgitiinide kloostri rajamist, sai just klooster tõukeks siinse küla kujunemisele. Ning eks tulene Pirita nimigi pühast Birgittast...

Paraku jääb kõik eelöeldu kusagile kaugesse minevikku ning on ammu enne mind tarkadesse raamatutesse talletatud. Seetõttu otsustasingi, et ei alusta oma raamatut ei merest, jõest ega kloostrist, vaid ühest vanast telefoniputkast, mis nüüdseks on samuti ajalooks saanud. Veegi enam, lammutatud on ka maja, mille seina ääres too puust putka seisis.

Alles on vaid väike foto meie perealbumis.

Kuid just sellest päevinäinud telefoniputkast jõudis Piritale esmakordselt teade, et Tallinna Kesklinna sünnitusmajas on 30. augustil 1960. aastal kell 15.25 tulnud ilmale poisslaps nimega Eno – kaal 3,8 kg ja pikkus 52 cm.

Pirita, aprill 2026

ka kaugele jõekääru paistab. Sest kuigi Pirita jõe

Maja Jahimehe põiktänavas Oleksin ma sündinud viiskümmend aastat hiljem, poleks vanast telefoniputkast päevakangelast saanud. Rõõmusõnum oleks isani jõudnud mobiiltelefoni vahendusel ning peagi kajastanuks minu tegemisi ka Facebook ja Instagram.

Tol kaugel 1960. aastal oli kõik märksa keerulisem. Isal tuli selle tähtsa informatsiooni hankimiseks ennast korralikult riidesse panna ja üks peatusevahe Pirita kloostri poole jalutada. Taskus pidi olema kaks kopikat, mis vastavasse pilusse lastuna telefoniaparaadi ellu äratas, ja muidugi pidi teadma telefoninumbrit. Viimase saamiseks tuli eelnevalt kas paksu telefoniraamatut lapata või helistada numbrile 09. Ning see tehtud, võiski telefoniketast keerutama asuda.

Kui kõik läks hästi ja telefoniaparaat töötas, haaras keegi sünnitusmaja valvelauas telefonitoru.

Tänapäeval tundub too seik pigem mälestusena kaugest kiviajast, telefoniputkat näeb vaid mõnes nostalgiamuuseumis. Sealgi on need uuemad ja plekist, mitte puust nagu see meie päevakangelane. Kuid samas – ega see aeg nii kauge minevik olegi, mil telefoniputkad veel tänavate ääres seisid.

Tõsi, siis olid need juba alumiiniumist ja telefone nimetati taksofonideks.

Töötasin 1990. aastate lõpus Eesti Telefonis info- ja avalike suhete talituses ning kuigi kasutusse olid tulnud esimesed mobiiltelefonid, tegeleti aktiivselt ka taksofonide arendamisega. Kopikad asendati telefonikaartidega, mida kujundasid tippkunstnikud ja -fotograafid ning kollektsionäärid kogusid neid vastavatesse albumitesse nagu marke või tikutoosietikette. Taksofonid varustati numbritega, nii et sinna sai vajaduse korral ka helistada. Leppisid sõbraga kokku, et lähed täpselt kell 18.00 teatud telefonikabiini ja kui mingeid tõrkeid polnud, saite omavahel rääkida.

Palju taolist võimalust kasutati, ei oska öelda. Liikusid jutud, et mõned naised püüdsid sel viisil oma mehi baarist või restoranist koju meelitada, sest taksofone paigaldati ka siseruumidesse. Helistad ja küsid mesimagusa häälega Vellot ja kui baarmen Vellole telefonitoru ulatab, käsutad mehe marss koju...

Kuid pöördugem tagasi Piritale. Niisiis oli sündinud poisslaps nimega Eno. Nimi oli vanematel juba varakult välja mõeldud ning see sobis hästi minu isa nimega Uno ja minu ema nimega Aino. Sündinuks ma tüdrukuna, oleks mind kutsutud Auneks.

Lisaks sobivusele Uno ja Ainoga oli nimel Eno meie pere jaoks teinegi seos. Tegi ju isa tol ajal oma esimesi arglikke katsetusi lastekirjanikuna. Ühtegi raamatut polnud tal veel

ilmunud ning menukad nukunäidendidki olid kirjutamata, kuid ajalehtedes ja ajakirjades olid mõned tema jutud ja luuletused juba trükivalgust näinud. Et lastekirjanikke võis tol ajal paari käe sõrmedel üles lugeda, olid nad kõik omavahel tuttavad. Seetõttu oli ka kirjanik Eno Raud meie peretuttav ning arvata võib, et isale ka loominguline eeskuju.

Nii ma oma nime sain ja olen sellega tänaseni rahul.

Vähemalt ei pea ma iga kord pead keerama, kui keegi tänaval Andrest või Peetrit hõikab. Samas on too Eno dokumentide ja muude tähtsate paberite vormistamisel tihti sekeldusi põhjustanud, sest nendes on mind nii Ennoks kui Heinoks ristitud. Mõnele vanemale inimesele võin oma nime kordama jäädagi – Heino olen ma ikkagi...

Selle eest, et ma kirjutan raamatut „Minu Pirita“, tuleb aga eraldi tänada nõukogudeaegset korralagedust ja mõnda nimetut ametnikku. Nimelt eraldati mu emale krunt maja ehitamiseks algselt Meriväljale ja nii võinuks see raamat sama hästi kanda pealkirja „Minu Merivälja“.

Paraku juhtus nii, et kui mu näitlejast ema Nukuteatriga ringreisilt Tallinnasse tagasi tuli ja oma krunti Meriväljale vaatama läks, kaevati seal juba kellegi teise elamu jaoks vundamendiauku. Nagu tol ajal ikka juhtus, oli mõni paber kusagile ekslema läinud ja üks krunt kahele omanikule