Autoriõigus: Kadri Maripuu ja Petrone Print OÜ, 2026
Peatoimet aja: Epp Petrone
Toimet aja: Anna-Maria Penu
Keeletoimet aja ja korrektor: Riina Tobias
Kuju ndaja: Heiko Unt
Kaa rd i kuju ndaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Trükk: Gr eif OÜ
ISBN 978-9916-82-255-5 (trükis)
ISBN 978-9916-82-256-2 (epub)
Pana ma ra hvaa r v maa kaa rd il põhi neb 2025. aast a and metel.
www.petronepri nt.ee
pähkli kolm silm
ttekiiver ja va lgusepüüdja
Kodutu nne süda mes .
Aitäh sulle, Eva, et olid valmis minuga seiklema ja astuma
nendele radadele, mis ei olnud alati lihtsad, kuid mis said
just sinu kõrval olles kordumatuks teekonnaks. Aitäh, et olid mu jaoks turvaline, kindel paik, kui ma ise kõhklesin,
ja et naersid koos minuga ka hetkedel, kui olime väsinud.
Ja aitäh, et kõndisid mu kõrval ka siis, kui mu hing kõndis läbi oma pimeda öö – sa tõid enda huumoriga ainukordse
leevenduse, mida ainult sina oskad.
Aitäh sulle, Luis, et oled õpetanud mind kuulama vaikust ja astuma ellu lihtsuse ja tänulikkusega. Aitäh ka sel-
le eest, et oled siiani üks mu lähedasemaid sõpru, kellega
saan rääkida kõigest, teades, et iga meie vestlus avardab mu
maailma. Sinu kõrval omandab aeg teistsuguse tiheduse. Ja aitäh, et oled hoidnud mu metsikut aeda Boquetes, kus taimed on praeguseks kasvanud mitme meetri kõrguseks.
Aitäh sulle, Epp, et leidsid, et see lugu vajaks jagamist, ja aitasid mul leida julgust, et oma hääl kuuldavale tuua.
Aitäh sulle, Anna-Maria, et nii hoolikalt, õrnalt ja põhjalikult toetasid selle raamatu sündi. Tajusid selle hingamist, kuulasid sõnade taha ja aitasid mul leida selgema tee loo jutustamiseks.
Aitäh sulle, kallis ema, et oled hoidnud Zorrot ja mind,
olnud toeks igal hetkel, kui olen jäänud seigeldes hätta, ning andnud mulle kannatlikult aega, kuni see raamat valmis sai.
Ja suur tänu ka Zorrole, kes on truult valvanud mu selja-
tagust oma pesas norsates, kui mina olen klaviatuuril tähti
trükkinud. Mu ustav vaikiv kaaslane.
Iga lugu siin raamatus sütitab minus uuesti mälestuse leegi ja tunnen end taas kantuna sooja paradiisi.
Eesti, sügis 2025
Ärkan ühel 2018. aasta septembrikuu hommikul oma Mustamäe korteris, suur tühjus hinges. Maailmakoristuspäeva 24-tunnine otseülekanne on just lõppenud ja ma alles toibun möödunud ööpäeva sündmustest. Kuigi toimunu võiks tuua rahulolu, libiseb mu põsele väsimuse pisar. Ma ei tea, mis edasi saab.
Kõik, mida viimaste aastate jooksul südamega üles ehitasin, on korraga otsa saanud. Projekt lõppes. Rahastus lõppes.
Ja ka minus endas pole enam jõudu alles. Praegu ei suuda ma isegi mõelda järgmisele samaväärselt hullumeelsele ettevõtmisele.
Viimased aastad on olnud nagu lõputu kurviline kiirtee,
täis järske pöördeid, ootamatuid kiirendusi ja mõnikord ka
tagasipöördeid. Olin üle kümne aasta insener ja projektijuht: töötasin tehniliste lahenduste ja andmetega, ekslesin kind-
lates struktuurides ja loogilistes süsteemides. Aga mingil
hetkel sain aru, et pean suunda korrigeerima ja kasvama
lähemale oma sisemistele väärtustele.
Nii jõudsin Teeme Ära liikumise juurde. Seal juhtisin rahvusvahelist prügi kaardistamise tiimi ning lõin süsteeme,
mis ühendasid tehnoloogia keskkonnateadlikkusega. Astu-
sin Exceli tabeli varjust ka kaamera ette ja rahvusvaheliste
lavade valgusse. Õppisin end hoidma, leidma tasakaalu
oma introvertsema loomuse ja avaliku rolli vahel, laadima ennast looduse rahu kaudu, et siis taas särada ja innustada teisi.
Ja nüüd, kui see kõik näib olevat möödas, ei suuda ma
ettegi kujutada, et läheksin tagasi kontorilaua taha. Või et hakkaksin looma midagi täiesti uut.
Vajan aega. Pausi. Tühjust enda ümber, mida sisse hingata.
„Selleks, et midagi uut saaks sündida, peab midagi vana lagunema,“ kirjutan päevikusse. „Mida enam soovin luua, seda enam pean lahti laskma. Aga kui kõik, millele toetusin – eesmärgid, rollid, selgus – kaob? Kui järele jääb vaid vaikus ja tühi ruum?
Mis saab siis?“
Pärast pikemat ringutust sirutan käe telefoni järele ja
näen seal oma sõbranna Eva sõnumit: „Kadri, tead... ma
sain koondamisteate.“
Minust sööstavad läbi kurbus ja kergendus. Kurbus, sest
ma tean, kui oluline on Evale stabiilsus ja kui raske võib olla tundmatusse astumine. Aga ka kergendus, sest olen kõrvalt näinud, kuidas töö on teda kurnanud. Eva töötab toidu-
tehnoloogina, arendades välja uusi ägedaid tooteid, kuid viimastel kuudel on ta pidevalt laveerinud ülesannete, ebakindla perspektiivi ja ootuste vahel, püüdnud kõike koos
hoida, isegi kui see teda ennast murendas.
Midagi selles olukorras peegeldab ka minu enda igat-
sust muutuse järele, nagu ka hirmu, mis sellega kaasas
käib. Ja nüüd... ehk on selles ootamatuses peidus võimalus?
Võimalus nihkeks. Hingetõmbeks. Selleks, millest oleme
omavahel juba ammu rääkinud.
Kuigi kohtusime Evaga juba lapsena ja veetsime kogu
koolitee teineteise maailmade lähedal, said meist tõelised
sõbrad alles täiskasvanuna. Siis, kui mõlemad seisime oma
elu pöördepunktis. Mõni aasta tagasi sõitis meie ühine sõb-
ranna Austraaliasse. Mina olin just naasnud kahe aasta pikkuselt töölähetuselt Šveitsist. Meil mõlemal olid äsja lõppenud olulised suhted. Ja nii leidsimegi end äkki samas kohas, nii geograafiliselt kui ka sisemiselt.
Meie sõprus süvenes samm-sammult. Käisime koos matkamas, jagasime tööotsingute ja uute alguste ebakindlust, toetasime teineteist elumuutustes. Matkad, kohvijoomised, seiklused, filmiõhtud, naer ja nutt. Samm-sammult põimusid need hetked millekski sügavamaks. Esimest korda ei olnud meid enam ühendamas keegi kolmas, vaid olime loomas omavahelist tugisüsteemi.
Meie suhe on tasakaalus. Evas on midagi sügavalt maandavat: tugevus, lihtsus ja praktiline selgus. Meie dünaamika on loomulikult teineteist tasakaalustav: tema hoiab
jalad kindlalt maas, mina tõmban meid kergelt lendama, horisondi suunas, ilma alati teadmata, kuhu täpselt. Mina toon temasse julgust ja liikumise hoogu, tema minusse rahu ja juured. Temast on saanud üks mu kõige lähedasemaid inimesi.
Oleme Evaga juba mõnda aega rääkinud sellest, et võiks ette võtta pikema ühise reisi. Ent seni on alati midagi pooleli
olnud, kas siis töö või mõni muu kohustus. Aga äkki just
nüüd ongi see õige hetk käes?
Joon hommikukohvi, söön ja jälgin, kuidas kased akna
taga tasapisi kollaseks värvuvad. Sügis hiilib ligi. Mõtlen, mida oleks vaja teha, et juba kuu aja pärast olla kuskil täiesti
uues kohas.
Esmalt peaks korter natuke värviparandusi saama, et seda saaks välja üürida ja nii endale väikese sissetuleku
kindlustada. Seejärel tuleks otsustada, kuhu üldse tahaks
minna ja mida seal teha. Võtan telefoni ja helistan Evale, et
küsida, kas ta tuleks mulle värvimisega appi.
Mõni tund hiljem seisame mu magamistoas, rullid käes,
ja värvime üht seina tumelillaks. Olen kuskilt lugenud, et
see toon toetab sügavamat und. Samal ajal arutleme tule-
viku üle ja paneme ausalt lauale kõik tunded ja mõtted, mis
meis keerlevad.
„Ma ei tea, Eva,“ ütlen, rulli seinal peatades. Pühin var-
rukaga otsaesist ja vaatan, kuidas värv aeglaselt allapoole vajub. „Ma lihtsalt tunnen, et vajan aega. Aega, kus ei pea kogu aeg midagi tegema. Et saaks hetkeks maha astuda.“
„Jah, ma saan aru. See kõlab mõistlikult,“ ütleb Eva, aga tema hääl liigub unistavalt kaugusse. Ta kastab rulli värviseks ja koputab seda kerge liigutusega vastu ämbri serva, enne kui uuesti seinale tõmbab. Ma ootan, et ta ütleks midagi veel, aga ta lihtsalt värvib, tõmmates järjestiku-
seid sirgeid üle seina, nii et värv jääb korraks triibulisena läikima.