Minu Panama_algus

Minu Panama

Autoriõigus: Kadri Maripuu ja Petrone Print OÜ, 2026 Peatoimetaja: Epp Petrone Toimetaja: Anna-Maria Penu Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias Kujundaja: Heiko Unt Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi Küljendaja: Aive Maasalu Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-82-255-5 (trükis) ISBN 978-9916-82-256-2 (epub)

Panama rahvaarv maakaardil põhineb 2025. aasta andmetel.

www.petroneprint.ee

Sisukord Sisukord Tänusõnad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .9 Saatesõna . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11 Seiklus alaku! . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 21 Tervitus kuuma fööniga näkku . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 30 Mis on uue hind? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 36 Põrgu kui värav paradiisi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 47 Villase mütsiga vikerkaare all . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 59 Sissejuhatus troopika filosoofiasse . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 73 Koolibri lendab alati valguse poole . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 90 Elupuu ja peidetud vesi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .110 Kookospähkli kolm silma . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 126 Kodutunne võõras kohas . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 144 Ellujäämiskursus üksikul saarel. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 159 Mõttekiiver ja valgusepüüdja . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 172 Kas valguses tekivad pikimad varjud? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 181 Metsikute unistuste loomine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 196 Kolm lubadust piraadisaarestikus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 209 Pilvemetsa kingitused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 227 Püha lindu otsides . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 241

Kodutunne südames . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 252 Lõppsõna . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 260 Lisa 1: Panama-Eesti retseptid. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 263 Lisa 2: Praktiline Panama teejuht . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 271

Tänusõnad Aitäh sulle, Eva, et olid valmis minuga seiklema ja astuma nendele radadele, mis ei olnud alati lihtsad, kuid mis said just sinu kõrval olles kordumatuks teekonnaks. Aitäh, et olid mu jaoks turvaline, kindel paik, kui ma ise kõhklesin, ja et naersid koos minuga ka hetkedel, kui olime väsinud.

Ja aitäh, et kõndisid mu kõrval ka siis, kui mu hing kõndis läbi oma pimeda öö – sa tõid enda huumoriga ainukordse leevenduse, mida ainult sina oskad.

Aitäh sulle, Luis, et oled õpetanud mind kuulama vaikust ja astuma ellu lihtsuse ja tänulikkusega. Aitäh ka selle eest, et oled siiani üks mu lähedasemaid sõpru, kellega saan rääkida kõigest, teades, et iga meie vestlus avardab mu maailma. Sinu kõrval omandab aeg teistsuguse tiheduse. Ja aitäh, et oled hoidnud mu metsikut aeda Boquetes, kus taimed on praeguseks kasvanud mitme meetri kõrguseks.

Aitäh sulle, Epp, et leidsid, et see lugu vajaks jagamist, ja aitasid mul leida julgust, et oma hääl kuuldavale tuua.

Aitäh sulle, Anna-Maria, et nii hoolikalt, õrnalt ja põhjalikult toetasid selle raamatu sündi. Tajusid selle hingamist, kuulasid sõnade taha ja aitasid mul leida selgema tee loo jutustamiseks.

Aitäh sulle, kallis ema, et oled hoidnud Zorrot ja mind, olnud toeks igal hetkel, kui olen jäänud seigeldes hätta, ning andnud mulle kannatlikult aega, kuni see raamat valmis sai.

Ja suur tänu ka Zorrole, kes on truult valvanud mu seljatagust oma pesas norsates, kui mina olen klaviatuuril tähti trükkinud. Mu ustav vaikiv kaaslane.

Iga lugu siin raamatus sütitab minus uuesti mälestuse leegi ja tunnen end taas kantuna sooja paradiisi.

Eesti, sügis 2025

Saatesõna Ärkan ühel 2018. aasta septembrikuu hommikul oma Mustamäe korteris, suur tühjus hinges. Maailmakoristuspäeva 24-tunnine otseülekanne on just lõppenud ja ma alles toibun möödunud ööpäeva sündmustest. Kuigi toimunu võiks tuua rahulolu, libiseb mu põsele väsimuse pisar. Ma ei tea, mis edasi saab.

Kõik, mida viimaste aastate jooksul südamega üles ehitasin, on korraga otsa saanud. Projekt lõppes. Rahastus lõppes.

Ja ka minus endas pole enam jõudu alles. Praegu ei suuda ma isegi mõelda järgmisele samaväärselt hullumeelsele ettevõtmisele.

Viimased aastad on olnud nagu lõputu kurviline kiirtee, täis järske pöördeid, ootamatuid kiirendusi ja mõnikord ka tagasipöördeid. Olin üle kümne aasta insener ja projektijuht: töötasin tehniliste lahenduste ja andmetega, ekslesin kindlates struktuurides ja loogilistes süsteemides. Aga mingil hetkel sain aru, et pean suunda korrigeerima ja kasvama lähemale oma sisemistele väärtustele.

Nii jõudsin Teeme Ära liikumise juurde. Seal juhtisin rahvusvahelist prügi kaardistamise tiimi ning lõin süsteeme, mis ühendasid tehnoloogia keskkonnateadlikkusega. Astusin Exceli tabeli varjust ka kaamera ette ja rahvusvaheliste

lavade valgusse. Õppisin end hoidma, leidma tasakaalu oma introvertsema loomuse ja avaliku rolli vahel, laadima ennast looduse rahu kaudu, et siis taas särada ja innustada teisi.

Ja nüüd, kui see kõik näib olevat möödas, ei suuda ma ettegi kujutada, et läheksin tagasi kontorilaua taha. Või et hakkaksin looma midagi täiesti uut.

Vajan aega. Pausi. Tühjust enda ümber, mida sisse hingata. „Selleks, et midagi uut saaks sündida, peab midagi vana lagunema,“ kirjutan päevikusse. „Mida enam soovin luua, seda enam pean lahti laskma. Aga kui kõik, millele toetusin – eesmärgid, rollid, selgus – kaob? Kui järele jääb vaid vaikus ja tühi ruum?

Mis saab siis?“ Pärast pikemat ringutust sirutan käe telefoni järele ja näen seal oma sõbranna Eva sõnumit: „Kadri, tead... ma sain koondamisteate.“ Minust sööstavad läbi kurbus ja kergendus. Kurbus, sest ma tean, kui oluline on Evale stabiilsus ja kui raske võib olla tundmatusse astumine. Aga ka kergendus, sest olen kõrvalt näinud, kuidas töö on teda kurnanud. Eva töötab toidutehnoloogina, arendades välja uusi ägedaid tooteid, kuid viimastel kuudel on ta pidevalt laveerinud ülesannete, ebakindla perspektiivi ja ootuste vahel, püüdnud kõike koos hoida, isegi kui see teda ennast murendas.

Midagi selles olukorras peegeldab ka minu enda igatsust muutuse järele, nagu ka hirmu, mis sellega kaasas käib. Ja nüüd... ehk on selles ootamatuses peidus võimalus?

Võimalus nihkeks. Hingetõmbeks. Selleks, millest oleme omavahel juba ammu rääkinud.

Kuigi kohtusime Evaga juba lapsena ja veetsime kogu koolitee teineteise maailmade lähedal, said meist tõelised sõbrad alles täiskasvanuna. Siis, kui mõlemad seisime oma elu pöördepunktis. Mõni aasta tagasi sõitis meie ühine sõbranna Austraaliasse. Mina olin just naasnud kahe aasta pikkuselt töölähetuselt Šveitsist. Meil mõlemal olid äsja lõppenud olulised suhted. Ja nii leidsimegi end äkki samas kohas, nii geograafiliselt kui ka sisemiselt.

Meie sõprus süvenes samm-sammult. Käisime koos matkamas, jagasime tööotsingute ja uute alguste ebakindlust, toetasime teineteist elumuutustes. Matkad, kohvijoomised, seiklused, filmiõhtud, naer ja nutt. Samm-sammult põimusid need hetked millekski sügavamaks. Esimest korda ei olnud meid enam ühendamas keegi kolmas, vaid olime loomas omavahelist tugisüsteemi.

Meie suhe on tasakaalus. Evas on midagi sügavalt maandavat: tugevus, lihtsus ja praktiline selgus. Meie dünaamika on loomulikult teineteist tasakaalustav: tema hoiab jalad kindlalt maas, mina tõmban meid kergelt lendama, horisondi suunas, ilma alati teadmata, kuhu täpselt. Mina toon temasse julgust ja liikumise hoogu, tema minusse rahu ja juured. Temast on saanud üks mu kõige lähedasemaid inimesi.

Oleme Evaga juba mõnda aega rääkinud sellest, et võiks ette võtta pikema ühise reisi. Ent seni on alati midagi pooleli

olnud, kas siis töö või mõni muu kohustus. Aga äkki just nüüd ongi see õige hetk käes?

Joon hommikukohvi, söön ja jälgin, kuidas kased akna taga tasapisi kollaseks värvuvad. Sügis hiilib ligi. Mõtlen, mida oleks vaja teha, et juba kuu aja pärast olla kuskil täiesti uues kohas.

Esmalt peaks korter natuke värviparandusi saama, et seda saaks välja üürida ja nii endale väikese sissetuleku kindlustada. Seejärel tuleks otsustada, kuhu üldse tahaks minna ja mida seal teha. Võtan telefoni ja helistan Evale, et küsida, kas ta tuleks mulle värvimisega appi.

Mõni tund hiljem seisame mu magamistoas, rullid käes, ja värvime üht seina tumelillaks. Olen kuskilt lugenud, et see toon toetab sügavamat und. Samal ajal arutleme tuleviku üle ja paneme ausalt lauale kõik tunded ja mõtted, mis meis keerlevad. „Ma ei tea, Eva,“ ütlen, rulli seinal peatades. Pühin varrukaga otsaesist ja vaatan, kuidas värv aeglaselt allapoole vajub. „Ma lihtsalt tunnen, et vajan aega. Aega, kus ei pea kogu aeg midagi tegema. Et saaks hetkeks maha astuda.“ „Jah, ma saan aru. See kõlab mõistlikult,“ ütleb Eva, aga tema hääl liigub unistavalt kaugusse. Ta kastab rulli värviseks ja koputab seda kerge liigutusega vastu ämbri serva, enne kui uuesti seinale tõmbab. Ma ootan, et ta ütleks midagi veel, aga ta lihtsalt värvib, tõmmates järjestikuseid sirgeid üle seina, nii et värv jääb korraks triibulisena läikima.