HEIKKI VÕSU
MITTE NII MEELEHEITEL KODUPEREMEES
Autoriõigus: Heikki Võsu ja Petrone Print OÜ, 2019 Toimetaja: Tiina Randus Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias Kujundaja: Heiko Unt Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi Küljendaja: Aive Maasalu Makett: Madis Kats Albumi fotod: Heikki Võsu, Triinu Paist-Palm, Riin Pärnamets Trükk: Greif OÜ ISBN 978-9949-651-44-3 (trükis) ISBN 978-9949-651-45-0 (epub) ISBN 978-9949-651-46-7 (epub)
www.petroneprint.ee
PROLOOG
PROLOOG „Nooh, arva ära, kuidas läks?“ Küsijaks oli mu abikaasa Maiga, kes helistas, et suurt uudist teatada.
Alles see oli (mis sest, et tegelikult oli möödunud juba kolm aastat), kui jätsin pangas oma juristidest kolleegidega hüvasti – nemad kadedusest lõhki minemas ja mina õnnest säramas. Hea, kui abikaasa on diplomaat. Kolm aastat koduperemehe elu oli ootamas. See sobis mulle suurepäraselt. Olin 12 aastat teinud ühes ja samas pangas üht ja sama juristitööd, näinud ära nii majandusbuumi kui ka raju languse. 2011. aastal tundsin, et kõik hakkab otsast peale, kõik kordub, kõike on nähtud ja kõike on tehtud. Tahtsin midagi muud. Aga mida? Vaat seda ei osanud ma enda jaoks sõnastada. Selleks oli mul aega vaja. Ja rahu. Aga kust sa selle aja ja rahu võtad, kui päevast päeva pead tööl käima ja kulutama aju kõige erksama potentsiaali oma tööandja hüvanguks. Õhtul jõuad niigi väsinult koju ja siis ootavad sind väikesed lapsed (kes on muidu toredad, aga mõnikord hiiglama väsitavad), muretsemist vajavad maksmisele kuuluvad arved ja muud olmeprobleemid. Ei, selleks, et endas selgusele jõuda, peab olema mingi muu variant. Rääkisin oma mõtetest naiseraasule, kes pidas veidi aru ja lausus: „Aga äkki oleks siis aeg välja minna!“ Olgu selgituseks 8
MINU OSLO
öeldud, et diplomaatide keeles tähendab „välja minemine“ välislähetust ehk tööle asumist mõnda saatkonda või muusse välisesindusse. Siiani olime isekeskis selle mõttega ainult kergelt mänginud, kuid ei midagi enamat. Ma lihtsalt ei kujutanud ette, et peaksin oma senise elu maha jätma, täiesti tundmatus kohas vette hüppama (uued situatsioonid ja elukorralduse muutumised on minu jaoks alati hirmutavad tundunud) ja sõbrad-tuttavad hülgama. Tol 2010. aasta suveõhtul aga, kui mu naine need sõnad välja ütles, ei tundunudki see idee enam väga vastuvõetamatu. Õieti, mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda paremana see tundus. Lastest hakkas Joonas niikuinii lasteaeda lõpetama ja kooliikka jõudma, seega teda ootas nii ehk naa ees suurem elumuutus – miks mitte siduda seda siis juba teiste suurte muutustega. Ja Lenneli oli hoolimata vaid neljast elatud aastast näidanud end väga kohanemisvõimelise tüdrukuna (sisseelamine lasteaiaellu läks näiteks väga sujuvalt), nii et temal ei oleks kindlasti mingeid probleeme ka uues kohas hakkama saamisega. Sõbrad aga – no mis sõbrad need on, kes sinust kolme aastaga lahti ütlevad, eks ole. Mõeldud (üsna pikalt ja hoolikalt) – tehtud (oluliselt kiiremini). Naine seadis tööl oma kandidatuuri üles ja kuigi konkurents oli märkimisväärne, osutus just tema valituks Kopenhaagenis asuva Eesti saatkonna konsuli ametikohale. 2011. juulis pakkisime asjad ja õnnis elu merineitsi-linnas võis alata. Aeg läks kiiresti. Pärast viivuna möödunud kolme aastat Taani pealinnas seisime uue valiku ees: kas minna koju või kandideerida mõnda teise riiki edasi. Mis meid Eestis oleks oodanud? Minul tööd ei olnud, koduks olnud korteri müüsime 9
PROLOOG
ka enne Kopenhaagenisse siirdumist maha, sõbrad olid (hoolimata minu kuklasse jäänud hirmudest) täiesti alles jäänud... Pärast väikest nõupidamist lastega otsustasime, et jätame asjad saatuse hooleks – meie (hea küll, Maiga) asi on kandideerida uuele kohale ja kui ta osutub kuhugi valituks, siis lähme, kui ei, siis naaseme Eestisse. Ja nõnda jõuame tagasi päris loo algusesse. Kätte oli jõudnud 2013. aasta detsember. Jõulutrall Kopenhaagenis oli täie hoo sisse saanud, aga minul ei olnud isu seda nautida. Ärevus hinges oli kasvanud iga päevaga. Nüüd siis lõpuks oli Maiga teisel pool toru, et suurt uudist teatada. Välisministeerium oli oma otsuse langetanud. „Proovid arvata või ütlen ise?“ Hea, kui tunned kedagi juba parajalt pikka aega, saad ainuüksi hääletoonist üht-teist välja lugeda. Ilmselgelt ei kavatsenud ta mind rabada halva uudisega (Eestisse naasmise olime enda jaoks juba piisavalt ebameeldivaks mõelnud), selleks oli ta hääl liiga reibas. Kaalukausil olid kaks Põhja-Euroopa pealinna, üks Kesk-Euroopa oma ja – eelistus number üks (mis pärast kolme aastat „üksteist-kuud-sügist-riigis“ veetmist oli üsna mõistetav) – üks suur ja soe linn Lõuna-Euroopas. Telefonitorust kumanud emotsioonis puudus väga heade uudiste edastamisele viitav ülevoolavus, mis tähendas, et peavõit jäi seekord küll saamata, ent märkimisväärseks rahuloluks tundus siiski põhjust olevat. Meenutades meie hiljutisi vestlusi, jäi alles vaid üks variant. „Oslo?“ „Jep – Oslo.“
10
MINU OSLO
UUE ELU ALGUS Pärast omaks võtmist, et meid ootab järgmised paar aastat elu Norras, teadsime, et aega pole viita. Kuigi oli alles 2013. aasta lõpp ja kolimiseni üle poole aasta aega, teadsime oma Kopenhaagenisse mineku kogemustest, et teatud ettevalmistusi tuleb alustada kohe.
Esimene asi – elukoht. Selle osas on Norras asi võrdlemisi lihtne. Vähemalt tehnilises mõttes. Kui Eestis pead läbi surfama city24, kv.ee, Soovi, Kuldse Börsi ja kindluse mõttes veel kinnisvarafirmade enda lehed, siis Norras piisab ühest internetilehest: finn.no. See on sisult nagu kõikide kuulutuslehtede hübriid. Selle kaudu saad osta-müüa ja vahetada nii kinnis- kui ka vallasvara, üürida kortereid, maju ja muid ulualuseid (näiteks aitade väljaüürimine on väga popp, aga ka lihtsalt keldrivõi pööningukorrusele rajatud mõneruutmeetrised „üliõpilaskorterid“ on suur äri) ning tellida kõikvõimalikke töid ja teenuseid (või neid ise pakkuda), aga isegi reisipakkumised on sinna koondatud. Ei pea kulutama tunde ja päevi eri lehtede vahel surfamisele, kõige jaoks on üks koht. Nõndaks, läksime siis meiegi sinna avastusretkele. Ruutmeetrite ja hinna piir oli enam-vähem paigas, see lihtsustas mingil määral ülesannet. Oslot me eriti ei tundnud, aga vähemalt kaardi pealt saime vaadata, kus on saatkond ja kus laste kool, nii et selle järgi tekkis ettekujutus, mis kohti võiks 11
UUE ELU ALGUS
kaaluda. Lisaks muidugi abistavad suunised kohapeal töötavatelt Maiga kolleegidelt. Ootamatult ilmnes, et ega sobivaid pakkumisi eriti pole. Küll oli täiesti ilma mööblita elamisi (mis ei sobinud, sest meil oli endal ainult mingi osa vajalikust sisustusest olemas, ülejäänu pidanuks juurde ostma) või siis täiesti möbleeritud (mis samuti ei olnud hea, sest sinna poleks meie olemasolevad asjad mahtunud). Oli liiga suuri, liiga väikesi, küll liiga kalleid või juba pildi pealt nähtavalt üsna halvas korras olevaid. Pidime arvestama muudegi veidrustega. Ühes üürikuulutuses oli näiteks nõudmine, et omaniku kass jääks üüritavale pinnale elama. See oli siiski erandlik, kuid kesklinna piirkonnas pakuti näiteks sageli elamisi, kus ei ole olemas (ja kuhu ei ole võimalik ka paigaldada) pesumasinat. Seda asendas maja alla rajatud ühine pesuruum, kus siis saad vastavalt graafikule käia pesu pesemas. Mu teinepool oli sellise lahendusega kunagi Stockholmis elades kokku puutunud ja ta ei olnud valmis enam iialgi midagi taolist läbi tegema. Kujutad ette, kui su laps tuleb porise ilmaga koju, on mõne lombiga lähemalt tutvust teinud ja sa saad ta üleriided pessu viia alles järgmisel või ülejärgmisel nädalal? Absurdne ju. Või nagu tänapäeval on moodne öelda: #absurd. Samuti oli huvitav lugeda, mida üürileandja ootas, et sa korterisse ise kaasa tooksid. Okei, enda mööbel võiks olemas olla, mõnikord ka pesumasin. Aga mida arvata kuulutuses pahatihti ette tulnud lausest „köök on möbleeritud, olemas on koht nõudepesumasinale“? Ehk siis – ma tulen korterisse elama maksimaalselt paariks aastaks ja ma pean sinna ise sisse ostma täpselt sellise nõudepesumasina, mis seal oleva 12
MINU OSLO
mööbliga kokku sobiks, halvemal juhul veel integreeritava versiooni! Ja mida ma sellega pärast pihta hakkan? Müün maha? Okei. Kui palju on neid, kes soovivad osta kasutatud integreeritavat nõudepesumasinat, mis on väga konkreetset mõõtu ja värvi? Hmm... Ühel päeval finn.no’d sirvides aga sähvatas: täpselt õiges suuruses, kooli lähedal, hästi sisustatud, heas korras ja ootamatult normaalse hinnaga maja. „Selle me võtame!“ oli otsus tehtud. Just nagu saatuse märguandena oli meil võimalus võtta üks nädalavahetus, et minna terve perega elamist üle vaatama ja peremeest (või perenaist) (või mõlemat) veenma, et just meie oleme need, kellele ta maja peab andma. Mõeldud-tehtud. Kui Oslosse saabusime, tervitas meid imeilus ilm, päike paistis ja linnud laulsid. No ma arvan, et laulsid. Ega ma siis neid autosse sisse kuulnud. Aga ilm oli igatahes ilus ja see pidi olema hea märk (olete tähele pannud, kuidas teatud olukordades muutuvad ka kõige skeptilisemad meie seast ebausklikeks?). Pärast paarikümneminutilist sõitu Oslo kesklinnast lääne suunas olimegi kohal. Tõepoolest, pildid ei valetanud. Maja oli ilus, kuigi reklaamitud ruutmeetrite osas jäime kahtlema, kas need ikka tõele vastavad. Aga see polnud suur probleem, sest toad olid täiesti mõistliku suurusega, peale nende oli keldrikorrusel veel külalistuba. Kõigele lisaks avanes maja terrassilt hingemattev vaade Oslo fjordile, mis ka võimalikud väiksemad ruutmeetrid kenasti hüvitas. Perega juttu ajades ilmnes, et tegemist on arstidega, kes siiani töötasid Oslo haiglas üsna kõrgetel kohtadel. Peremees oli saanud Trondheimi ülikoolist pakkumise professori kohale asumiseks ja see oli ka põhjus, miks nad kolida otsustasid. Keskmisest madalamat üürihinda põhjendasid nad 13
UUE ELU ALGUS
aga sellega, et otse nende naabrusse oli hakatud ehitama kolmekorruselisi korterelamuid ja tulevane üürnik pidi järgmise aastapaari jooksul taluma sellega seoses paratamatult tekkivat müra. Oli aga näha, et uutele üürnikele olid seatud kõrged nõudmised. Omanikud olid kodu rajanud ikkagi iseendale, mis tähendas üsna kallist siseviimistlust, korralikku mööblit, naturaalset puitparketti (mida tohtis peremehe sõnul puhastada ainult pehme, kergelt niiske lapiga) ja muid läbimõeldud lahendusi. Meile loeti ette hulk ülesandeid, mida majas peab jooksvalt tegema, alustades duši äravoolutorust juuksekarvade eemaldamisest ja lõpetades õues lume rookimise ja räästast puulehtede koristamisega. Õnneks oleme me naisega mõlemad suurema osa oma elust elanud eramajas ja niisugused ülesanded on meie argipäeva kuulunud ka varem. Sellekohane kinnitus paistis pererahvale meeldivat. Lahku minnes viitas igal juhul kõik sellele, et maja antakse just meile, mitte kellelegi teisele. Kuna see oli alles esimene elamine, mida me Oslos nägime, ja objektiivsema pildi saamiseks oli võrdlusbaasi vaja, siis käisime vaatamas ka teisi võimalikke elukohti – mis kirjelduse järgi tundusid olevat enam-vähem heas korras. Ja oh sa mu meie... Ilmnes, et internetis rippunud pildid olid asja ikka väga heast küljest näidanud. Üks hoone, mis pildil oli täitsa kobe puumaja, oli päriselus nagu mingi algaja asjaarmastaja poolt kokku klopsitud onnike, kus väljaüüritavale teisele korrusele viis imekitsas trepp (umbes selline, nagu võib leida mõnes Tallinna vanalinna keskaegses tornis, ainult puust) ja mis oli nii madal, et minul, keskmise pikkusega meesterahval, ei olnud 14
MINU OSLO
võimalik ilma kummardumata liikuda. Üles jõudes ootas meid ees madala viilkatuse alla mahutatud pööning, kus võibolla vaene üliõpilane oleks elada saanud, aga kindlasti mitte neljaliikmeline pere. Kus kohas olid need välja reklaamitud kolm magamistuba, jäigi saladuseks. Järgmised paar kohta olid nii pimedad, et õues siranud päikesest hoolimata pidi siseruumide nägemiseks tuled põlema panema – no mis teha, maja ehitamisel polnud arvestatud ilmakaarte, naabermajade läheduse ega krundil paikneva kõrghaljastusega. See viimane muide ei pruukinud sugugi tähendada kõrgeid kasepuid ja lopsakaid sirelipõõsaid, vaid pahatihti lihtsalt võsa, mida keegi ei olnud viitsinud maha võtta. Mingil imelikul põhjusel oli enamikul meie poolt nähtud korteritest ja majadest korduma kippuv muster: näiteks kui oli reklaamitud kolme magamistuba, siis üks neist oli normaalse suurusega, üks veidi väiksem ja siis üks, mis oli kohe nii väike, et selle kohta võiks öelda mikroskoopiline. Sinna viimasesse mahutad väikese lapsevoodi kuidagi ära, aga see oleks ka kõik. Mõnikord oli näha, et isegi kappi ei saa sinna panna, rääkimata lauast ja toolist, mis võiks igal koolis käival lapsel olemas olla. Neid mikrotubasid reklaamitigi sageli lastetubadena. Aga halloo! – lastel on teatavasti üks rumal omadus: nad kasvavad nimelt ühel hetkel suureks! Kas tõesti siinmail arvatakse, et tuba kasvab koos lapsega või?! Või kui laps on piisavalt suur, siis hakatakse kogu elamist ümber ehitama? Ka ruumide paigutus oli kohati selline, et... No miks peaks olema vanemate tuba ja üks lastetubadest kõrvuti, aga teine lastetuba hoopis teisel korrusel? Et valid välja oma lemmiklapse, lased temal enda lähedal elada, aga selle ebameeldiva kupatad lihtsalt 15
UUE ELU ALGUS
minema? Ma küll mõistan Harry Potteri või Tuhkatriinulaadsete muinasjuttude populaarsust, kuid oma kodu ehitamisel ei tohiks ikka nendest lähtuda. Kui sisekujundusest rääkida, siis ma ei ole selles valdkonnas küll spetsialist, kuid tahes-tahtmata jäi silma, et igaüks oli ennast ise pidanud piisavalt pädevaks, et selle väikese asjaga toime tulla. Või mis on isegi tõenäolisem: ei viitsitud niisuguse tüütu asjaga lihtsalt vaeva näha. Seetõttu võis peaaegu kõikjal näha arusaamatut kooslust (pseudo-)antiigist, mis oli „kombineeritud“ ultramoodsa ja/või igav-tavapärase Ikea mööbliga. Ja mis põhiline enam-vähem iga hoone puhul – karjuv remondivajadus. Mulle on igatahes Eestis jäänud mulje, et kui inimesel raha on, siis ta teeb oma elamise põhjalikult korda, alates vundamendist ja lõpetades katusega. See on nagu viisakus nii enda kui ka naabrite suhtes. Siinmail aga tundus, et nii nagu kunagi kuue-seitsmekümnendatel sai asi ehitatud, nii ta ka jäi. Vahepeal värviti seinad üle ja öeldi, et see on oppusset (renoveeritud). Soojustus on sageli selline, nagu asuks maja päikesepaistelises Hispaanias, mitte põhjamaises Norras. Mu abikaasa eelkäija (tema tööalane eelkäija Oslos siis) (mitte mu eksnaine) (keda mul õnneks või kahjuks polegi) (ja kui oleks, siis ei elaks ta eeldatavalt Oslos) pidi näiteks enda esimesest elamisest ära kolima, sest küttekulud olid kosmilised, samal ajal oli maja alumisel korrusel asunud pesuruumis talvel sõna otseses mõttes hang nurgas ja pesugeel külmus ära. Hiljem kuulsin oma norra keele rühmas (jah, ma käisin kursustel, aga – ennetades järgmist küsimust – ei, ma ei räägi norra keelt) inimeste käest, et arvestatav osa nendestki elavad ulualustes, kus uste-akende vahelt puhub tuul läbi ja radiaatorite 16
MINU OSLO
maksimaalsest huugamisest hoolimata on talvel toas ikkagi napp 15 kraadi sooja. Väljaüürijate suhtumine on aga selline, et kui nõudlust on, pole vaja rohkem remondile kulutada. Ühe maja puhul, mis oli niisamagi alla keskmise seisukorras, viitas omanik aknale, kust mingitel asjaoludel oli klaasist üks nurk ära tulnud. Ütleb siis, et „siin on üks katkine aken, aga...“, mille peale me jäime loomulikult ootama lauselõppu „...me vahetame selle enne üürnike sissekolimist ära“, aga tegelikult lõppes sõnadega „...see ei lase eriti külma sisse, nii et ei tasu muretseda“. Mu kulmud polnud vist pikka aega imestusest nii kõrgele tõusnud ja „mokad töllakil“ on vast kõige parem väljend meie näoilmete kohta. Pärast seda ringkäiku olime arusaamisel, et esimesena nähtud maja, mis algul jättis „Eesti oludes natuke üle keskmise“ mulje, on kohalikes oludes ikka super-hüper ja üle mõistuse hea. Me lihtsalt pidime selle endale saama. Muud variandid ei tulnud kõne allagi.
Kopenhaagenisse tagasi jõudes jäime kannatamatult ootama peremehe e-kirja. Möödus päev. Teine. Kolmas ja neljas. Ei tahtnud ju kuidagi ebaviisakas olla ja hakata inimesi nende otsustusprotsessis häirima. „Küllap on siis veel huvilisi, keda nad isiklikult näha tahtsid,“ oli kõige loogilisem mõte, millega me tekkinud viivitust endile põhjendada üritasime. Kui ka teisel nädalal polnud vastust tulnud, otsustasime ikkagi härjal sarvist haarata. Viisakas vormis tuletasime ennast meelde ja lubasime veel kord, et hoolitseme nende kodu eest ülimalt 17