KÜMME AASTAT HILJEM KATRI RAIK
Autoriõigus: Katri Raik ja Petrone Print OÜ, 2023
Toimetaja: Juku-Kalle Raid
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Sander
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Maketi autor: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-678-80-0 (trükis)
ISBN 978-9916-678-81-7 (epub)
ISBN 978-9916-678-82-4 (epub)
www.petroneprint.ee
MINU NARVA
Narva, mu arm!
Ust-Narovsk, Pavel ja Kaspar
Eesti Riviera, Peterburi tagahoov ja Narva eeslinn
Kulgu, Veneetsia ja suvila
Tuur, Rugodiv ja Euroopa algus
Vodakaska, retška ja narva keel
Valge Kõrvits, Franzia ja Zenit
Hommik, lõuna ja õhtu silmudest
Nublu, „Vihma sajab kak s vedra“ ja „Kamuški“
Eesti lipp, Ukraina sõda ja vanatädi padi
Daumani, Tiimanni ja bussipeatused
Pulmad, tank ja pisarad
Georgi lint ja 9. mai
keskmine ja pikk visiit
keskealine eesti naine ja Narva
Karantiin, orikas ja Hašek
Hokimängija, „Ukraina“ ja sada tuhat krooni
Vene keel, Ameerika üliõpilane ja avatud raamat
Korduvad küsimused, CNN ja Aleksei (66)
Ingliskeelsetest hüüdlausetest: „Is Narva next?
LUGEJALE
Kirjutasin oma esimese „Minu“ sarja raamatu „Minu Narva“ siis, kui olin Narvas elanud üle kümne aasta –2013. Tulin Narva 1999. aasta suvel. Põhjused, miks ma tulin, on aastatega muutunud aina ilusamaks. Ma arvan, et see oli ühel ajal nii saatus kui juhus. Üks jääb selgeks: kohas, mis on tühi, kus sa oled esimene, saab lihtsamalt särada. Seda loen oma „edu“ fenomeniks. Ehkki ma ei teinud seda teadlikult. Ma olen Narvast kaks korda ära läinud ja tagasi tulnud. Rohkem pole vist enam mõtet proovida, aga eks aeg annab arutust.
Esimest korda, aastal 2007, läksin ma ära, sest põlesin läbi. Narva uue kolledžihoone ehitus takerdus, ülikoolil tuli euroraha tagasi maksta. Tartu ülikool ja Narva linn käisid kohut. Ülikool võitis. Mina jõudsin töötada haridus- ja teadusministeeriumi asekantslerina, korraldada gümnaasiumite üleminekut osaliselt eestikeelsele õppele. Pettusin selles töös – liiga palju poliitikat hariduses ei ole hea. Niisiis kandideerisin Narva tagasi.
Ma ei saanud vaadata seda söötis börsimaja-auku, taipasin, et ma pean selle kolledžihoone valmis ehitama. Õnnestus. 2012 lõpus oli uhke avamine, toonane vabariigi president Toomas Hendrik Ilves teatas, et ta ei ole kunagi kõnelenud nii ilusa maja ees. Meie liblikaväravad teinud sepad võtsid öösel „kogemata“ kaasa ühe maali ja helistasid hommikul, et tule Tallinnasse järele. Mina ütlesin, et tooge see ise tagasi.
Kaotasin end taas ära. Kõik käisid seda imelossi – justkui heegeldatud, mitte ehitatud maja – imetlemas, minus tekitas hoone pigem tühja tunnet. Euroraha lõpparuanne oli kirjutamata. Palusin kolleege, et pangu mind luku taha. Nad panidki, kirjutasin aruande valmis ja kaotasin füüsilise tervise, põlved.
2015. aastal läksin uuesti ära. Kolledžis kees elu, ent minu otsus oli ainuõige nii kolledžile kui ka mulle. Olin muutunud laisaks, tulin hommikul hilja ja läksin kell kaks päeval ära. Sekretärile seletasin, et suundun volikokku, see oli justkui märksõna, et sel päeval ma enam ei tule.
Paar aastat varem sattusin justkui kogemata – selleks, et Jevgeni Ossinovski ei tuleks oma pikkade jalgade ja oranžide sokkidega enam kandideerimisest rääkima – Narva volikokku.
Olin lähenemas 50. eluaastale. Tegelikult oli see number küll 47, aga mind painas hirm, et elu kaob käest ja mujal ma enam hakkama ei saa. Kartsin, et kandun Narvast pensionile.
Nii nagu mul on isegi iseendale keeruline seletada, miks ma 1999. aastal Narva „sisse sõitsin“, on mul võimatu selgitada, kust ma võtsin julguse kandideerida sisekaitseakadeemia rektoriks. Olin ülekaaluline keskealine naine, kes teadis, et politseinikel on sinine munder – hiljem selgus, et kartulid on mundris ja mehed ikka vormis – ja et tuletõrjujatel on punased autod. Ja siis selgus veel, et õige on ütelda „päästjad“, ning et neid suuri punaseid autosid leidub kaht sorti, paagiga ja paagita.
Rektoriamet tundus esialgu sama keerulisena kui kolledžidirektorina alustamise aeg. Kahtlesin endas iga päev ja minut. Aga soov likvideerida Eesti viimane Nõukogude Liit mõjus proovikivina. Sellist laristamist kui akadeemias ma rohkem
elus näinud ei ole. Muruniiduki või auto kojuviimist ei peetud millekski ebatavaliseks. Milline eeskuju kadettidele! Aga kriisijuhid nagu mina ei ole igavesed. Ühel hetkel olin ma valmis tegema mida tahes, et pääseda.
Olin akadeemias töötanud kaks aastat, saabus kevad 2017.
Selleks ajaks ei olnud ma oma korterit Narvas maha müünud, käisin ikka Narva nagu koju. Püüdsin end Tallinna trollide ja trammidega harjutada, väga tüütu. Ühel ilusal kevadpäeval arvas mu endine üliõpilane Vova, et kui mina ei lähe sügisel kohalikele valimistele, siis ei tule volikogusse üldse opositsiooni. Mäletan väga selgelt, kuidas ma paari minutiga jah ütlesin. Kodus seletamiseks võtsin mitu päeva hoogu.
Ma võitsin 2017. aastal Narvas kohalikud valimised, sain poolteist tuhat häält. Toona viibisin ma poolteist kuud tänavatel, akadeemiast puhkusel, ja sain narvalastega lõpuks tegelikult kokku ja tuttavaks, ma tulin oma kolledži elevanditornist alla, pärast peaaegu kahtekümmet aastat. See muutis mu elu. Ma ei saanud valimiste ööl aru, et tegemist on mingi kangelasteoga. Aga millegipärast helistas mulle mitu Eesti juhtivat poliitikut. Taipasin alles mõne aja pärast, et riigikogu valimised algavad kohalike omavalitsuste valimistele järgneval ööl.
Kuu aega hiljem, 2017. aasta hilissügisel loodud Eesti valitsusliidu koalitsioonilepingus seisis sisuliselt vaid üks konkreetne asi: viime sisekaitseakadeemia Narva. Mulle helistas pühapäeva pärastlõunal Pirita linnaosa vanem Tõnis Mölder ja küsis, mis see veel on. Ma olin parasjagu Tallinna jõuluturul. Järgnes pool aastat segadust, veenmist ja võitlust. Kõik lõppes kompromissiga. Sisekaitseakadeemia sai Tallinnasse uue õppehoone ja ka Narva uue hoone. Muide, eriliselt ägeda
hoone, sest arusaadavalt tuleb Narva ehitada ainult erilisi maju. Akadeemia asub Narvas Kerese tänaval, sõja-eelses Peetri eeslinnas, sel kohal asusid kunagi kahekordsed puumajad. Just seepärast on hea, et akadeemia Narva hoone on suuresti puidust, ka puitkarkassiga. See on suurim avalik puitmaja Eestis.
Oli parasjagu Narva hoone ehitamise aeg. Pendeldasin Narva ja Tallinna vahel, ehituskoosolekud võimaldasid rohkem idas olla, see mulle meeldis.
Sellesse aega langeb üks piinlik lugu, mida pean ikka ja jälle selgitama. Oli üks arhitektidega koosolek, kus meeleolu kujunes pingeliseks. Mõtlesin, et küsin midagi vabastavat, kummalist. Niisiis küsisin, kuhu tuleb selles majas mullivann. Igas politseimajas peab ju mullivann olema, vähemalt Pärnu maantee peakorteris on. Arhitektid vaatasid mind hämmeldunult, pinge lahtus, koosolek läks edasi ja nii jäigi. Aga selgus, et arhitektid võtsid mind tõsiselt, ja nüüd ongi sisekaitseakadeemia Narva hoones mullivann, Katri Raigi nimeline. Mina selles kunagi käinud ei ole, küll see majas elavatele ametnikele peale päevatööd ära kulub.
Viibisin 2018. aasta novembrikuus Narvas ka sel teisipäeval, kui helistas siseminister Andres Anvelt. Ta rääkis, et astub tunni aja pärast tagasi ja mul tuleb ministriks hakata. Läksin näost rohelisena koju ning kukkusin klaase poleerima: pitse ja klaase. Kodus küsiti, miks ma seda teen. Ma vastasin, et kardan, et ei saa hakkama. Ametisse asudes taipasin aga, et ministrilt ei nõuta midagi erilist. Aga kui sa ei taha, et sinust sõidab üle kogu ministeerium ja su oma erakond, siis peab võitlema. Sisemine kompass peab selles töös tugev olema.
Ja siis saabusid taas valimised, riigikogu omad 2019. aastal – ja töö opositsioonisaadikuna. Nii palju raha nii vähese töö eest ei ole ma kunagi saanud. Ning siis avanes imelik aken: tekkis võimalus Narva tagasi tulla. Matsime septembrikuu keskel ema ja olin vaba liikuma. Narvas vedeles võim maas.
Minust sai 30. detsembril 2019 Narva linnapea. Ja augusti keskel 2021 olin sellest ametist vaba. Olin esimest korda elus töötu. Ja siis järgnesid uuesti valimised, 4512 üllatavat häält, väga piinarikkad koalitsiooniläbirääkimised, sain kogemuse volikogu esimehena, ja nüüd siis figureerin Narva linnapeana, töötan Katri Raigina.
Kümme aastat on esimesest Narva-raamatust möödas. Palju on muutunud, ma ise olen muutunud. Palun ärge seda vana raamatut enam Narvaga tutvudes kasutage, valige uus. Olge valmis ajalootunniks, sest ilma tagasivaadeteta ei saa praegusest Narvast üldse aru.
Head lugemist.
Narvas aprillis 2023