PÜSS MAGAMISTOAS
PÜSS MAGAMISTOAS Namas – kodu. Sama sõna tähendab ka maja. Aadressi lugemiseks peab teadma veel mõnda sõna: miestas ehk linn, gatvė ehk tänav ja butas ehk korter. Nende teadmistega varustatult peaks igale Leedu aadressile kohale jõudma küll. Kui sellest veel väheks jääb, siis tasub teada, et aukštas on korrus.
Entusiastliku maakleri nimi on Romualdas. Selleks ajaks kui me kohale jõuame, on ta juba maja ees valves. Kaugelt on näha, et tal on suu kõrvuni. Joviaalne tüüp. Inglise keelt Romualdas mõnevõrra mõikab, kuid ei räägi, vene keelt vabalt. Küll aga võib ta meiega vestelda ka prantsuse keeles, kui tahame. Ta õppis koolis prantsuse keelt ja on oma elus palju Belgia vahet sõelunud, nii et s’il vous plaît, kui härrad soovivad. Mon dieu*, ei, pole vaja, seda härrad kohe kindlasti ei soovi, sest härrad võivad küll prantsuse keelt lugeda, aga mitte rääkida. Korteri asukoht on parem, kui me esmalt arvasime. Kandsime korteri mõttes juba maha, sest kaardilt vaadates tundus see asuvat kohutavalt kaugel, kuid kohale jalutades näeme, et see on tegelikult Marre töökohale lähemal kui teised meie välja valitud korterid. Hämmastav, kuidas me kaarti nii valesti vaatasime. Korter jäi meile silma eelkõige suurte akende * 32
S’il vous plaît – Palun väga. Mon dieu – Mu jumal. (prantsuse k)
MINU LEEDU
pärast. Sisekujundus tundus kinnisvaraportaali väikeste piltide põhjal otsustades keskpärane ja pigem kole, aga need aknad! Suured! Palju valgust ja aknast paistvat rohelust olid need, mis mind piltidel võlusid. Marre vaatas tumepruuni köögimööblit ja arvas, et sellisesse koopasse tema küll kolida ei taha, aga nõustus korterile siiski võimaluse andma. Korter on palju ilusam kui piltidel. Õigemini mitte just ilusam, aga ütleme... normaalsem. Köök on tõesti nagu koobas, hämar ja kakaopruun, aga see-eest on siin kõvasti ruumi, töötasapind on pikk, saame mõlemad korraga köögis askeldada. Muu mööbel kõlbab ka, hõisata pole eriti midagi, aga otsustavaks saab kolm asja: tohutu hulk seinakappe ja integreeritud panipaiku, rõdu ja teine rõdu. Selles korteris on kaks rõdu! Suured aknad, kaks rõdu ja puu otse rõdu kõrval. Rõdul seistes võib käe välja sirutada ja katsuda hoovis kasvava suure vahtra lehti. Oleme mõlemad korteri rõdudest ja akendest võlutud. Küsin Romualdaselt, kuhu alla kirjutada. Ahhaa, selgub, et Romualdasel on siia korterisse veel üks kandidaat, kes tuleb veidi hiljem. „Ma arvan, et omanik eelistab teid,“ rahustab ta meid. „Arvate?“ „Ma usun küll. Teate, omanik ei võtaks siia heameelega lapsega peret.“ „Jah?“ „Jah, sest kui lapsega perel tekivad makseraskused, siis on omanikul ju kuidagi piinlik neid välja ajada,“ selgitab Romualdas. Meil last veel pole, nii et jääme pöialt hoidma. Õhtul helistab Romualdas uuesti ja õnnitleb meid, omanik otsustas meie kasuks. Lepime järgmiseks päevaks kohtumisaja kokku. 33
PÜSS MAGAMISTOAS
Järgmisel päeval ootab meid taas Romualdas, sedapuhku juba koos korteriomanikuga. Omaniku nimi on Gintautas, kuid kätt ulatades palub ta end kohe nimetada lihtsalt Gintaseks. „Keegi ei ütle mulle Gintautas,“ seletab ta, „see on ainult dokumentide jaoks.“ Minu nime hääldust tuleb tal paar korda harjutada. „Skandinaavia nimi, jah?“ küsib Gintas. „Rootsi,“ teatan. „Ma ju ütlesin!“ rõõmustab Gintas ja müksab Romualdast ribidesse. Nad on ilmselgelt vanad sõbrad ja paistab, et nad on meie personaalküsimust enne meie saabumist isekeskis pikalt arutanud. Me meeldime Gintasele, ta muheleb ja viskab nalja. Korteri hind meile sobib, lööme käed ja kirjutame lepingule alla. Gintas näitab meile ära kõik korteri nõksud: veenäitu saab siit; elektrikilp on siin; see lüliti ei tööta; dušikabiinis on valgus ja raadio, aga ma ei tea, kuidas neid välja lülitada, nii et ärge neid sisse parem lülitage; see kaabel tolkneb niisama, ma ei tea, mida see teeb, aga kas tahate, ma uurin välja. Ei, aitäh, meile sobib ka niisama tolknev kaabel. Praegu oleme õnnelikud selle üle, et saame kahe rõduga korteri, tühja sest kaablist. „Ah jaa,“ ütleb Gintas habet sügades, „magamistoas on seif.“ Küsime Marrega mõlemad sõnatult, miks. „Nojah, mul on seal jahipüss sees.“ Ja ongi. Magamistoas seisab metallist raske seif. Lahti see meie kangutamise peale ei tule ja paigast liigutada me seda ei jaksa. Järgmised kolm ja pool aastat magame me massiivse 34
MINU LEEDU
relvakapi kõrval. Esimesed kaks aastat on seal sees ka püss, kuni Gintas sellele ühel päeval ähmiga järele tuleb, sest mingi inspektsioon tahtvat teda kohe-kohe inspekteerida ja ta peab relva ette näitama. Ta viib jahipüssi oma koju, aga kapp jääb magamistuppa. Ei Gintas ega ka meie ei tea veel, et kunagi saab sellest põhjus, miks me korterist välja kolime.
Tassime Merle juurest asjad ära ja seame end uues korteris sisse. Märkan, et meie avatud planeeringuga köök-elutoas on nelja tüüpi laevalgusteid. Loen kokku ka teistes tubades olevad valgustid ja saan korteri peale seitse eri tüüpi lampe. Mõned on suure, teised väikese sokliga pirnide jaoks, mõned on LED-lambid, teised poolkeermega LED-lambid... Ja siis on laes seina ääres veel luminofoorlambid. „Hoidku jumal, kui need ühel päeval läbi peaksid minema,“ räägin Marrele. „Mul pole õrna aimugi, kust neid kõiki osta saab.“ Täpselt nii aga lähebki – aasta pärast lakkavad töötamast kaks seasilma köögilaes ja ma ei suuda neid sealt isegi välja keerata, rääkimata uute hankimisest. Lööme käega ja elame edasi hämarama köögiga. Pärast seda loen ma iga kord mõne tuttava juures külas käies üle nende lambid. Näiteks Marre kolleegi Christiani kahetoalises korteris on kaheksat tüüpi lampe. Miks, leedulased, miks? Miks te nii teete? Leedu lampidest saaks kirjutada omaette teose. Nad on valgustite järele hullud, neid peab olema palju ja vähemalt igas teises korteris peab olema kroonlühter. Või mis me siin 35
PÜSS MAGAMISTOAS
kortereist räägime, etteruttavalt võin öelda, et käin aasta otsa kroonlühtritega spordiklubis. Need on helkivate klaasripatsitega kolmekihilised lühtrid, mille all rassivad maikades mehed tõstavad rauda ja röögivad „aah!“ iga kord, kui on sunnitud kangi maha viskama sellise pauguga, et kõik retuusides, trimmis kannikatega ja perfektse soenguga nümfid tahes-tahtmata pead pööravad. „Aah!“ – ja lühter väriseb. Hakkame Marrega naljaviluks taas Aruodase kinnisvarakuulutusi sirvima ja salvestama lühtritega korterite pilte. Ühe õhtuga saame korraliku kaustatäie pildimaterjali. „Hämmastav,“ ütleb Marre, „lihtsalt hämmastav. Vaata, et me kunagi mõnda sellisesse korterisse ei koli.“
36
TUNTUD VAHEMERE LINN
TUNTUD VAHEMERE LINN Krepšinis – korvpall. Korvpalli armastavad leedulased meeletult, avalikud korvpalliplatsid on alati täis palli loopivaid igas vanuses inimesi. Poes virna laotud ostukorve tähistatakse sõnaga krepšelis. Kord ajan ma need sõnad segamini, kinnitades, et muidugi ma tean Leedu kuulsat ostukorvimeest Sabonist.
Kui tahta veeta puhkusenädal Leedus ja hakata Eestist autoga tulema, siis ei pruugi Vilnius üldsegi olla esimene Leedu suurem linn, kuhu sattuda. Läbi Läti Riia kaudu tulles jääb tõenäoliselt esmalt ette hoopis Panevėžys, Leedu suuruselt viies linn. Panevėžysest hargneb tee kaheks ja saab suunduda kas Kaunase või Vilniuse poole. Kaunas on lähemal ja sinna jõuaks kiiremini ning kui Vilniusse otseselt põhjust tulla pole, võikski vabalt hoopis Kaunasesse põrutada. Kui tulla aga teist teed pidi mööda rannikut läbi Jūrmala, Ventspilsi ja Liepāja, satub Leetu saabudes kõigepealt hoopis Palangasse ja Klaipėdasse. Meie saabume Leetu kesksuvel ja tuleme otse Vilniusse. Kaunasesse on meil samuti plaan minna, aga ülejäänud suvi kulub sisseseadmisele: kodu sisustamisele, uue kodulinnaga tutvumisele ja tuhandele muule asjale ning enne kui arugi saame, on käes sügav sügis. Otsustame, et Leedu teiste linnadega tutvumine jääb kevadesse, kui päike taas välja tuleb ja linnatänavatele tekib muidki värve peale porikarva halli. Kõik 84
MINU LEEDU
linnad on pärast lehtede langemist ja enne lume tulekut koledad, Kaunas peab saama võimaluse esineda meile suverüüs! Saabume Kaunasesse järgmise aasta juuli algul. Juuli satub olema just õige aeg, ilmad soojad ja linn melu täis. Auto asemel läheme sinna rongiga, et saaksime mõlemad muretult aknast välja vahtida ja võileiba mugida ning üks ei peaks olema kogu aeg terane kaardilugeja ja teine ei peaks kullipilgul suunaviite ja pööranguid jälgima. Rongiliiklus on Kaunase ja Vilniuse vahel tihe, rong sõidab üheksa korda päevas ja rongigraafik arvestab ka nendega, kes liiguvad ühest linnast teise tööle. Meie altnaaber Indrė käib mõnda aega Vilniusest Kaunasesse tööle, iga päev, viis korda nädalas. Samamoodi sõidab kahe linna vahet vahepeal Jolanta, kes käib kaks ja pool aastat Kaunasest Vilniusse tööl autoga. Ta arvutab kokku tunnid, mis ta selle aja jooksul tööle ja töölt koju sõitmisele kulutas, ning tulemuseks on umbes 1800 autos veedetud tundi.
Tuleb välja, et Kaunas tekitab välismaalastes rohkem vastuolulisi tundeid kui Vilnius. Kord käivad meie majanaabri tšehh Jakubi vanemad teda Leedus külastamas ja peale Vilniuse väisavad ka Kaunast. Näen Jakubit nädal hiljem ja küsin, kuidas neil Kaunases läks. „Kaunas neile ei meeldinud,“ ütleb Jakub, „seal on liiga palju sovetlikkust.“ Mõnes mõttes on tal õigus. Rongiga Kaunasesse saabudes tundub, et see peab nüüd küll vale peatus olema, see ei saa ju olla Leedu suuruselt teise linna rongijaam! Meidki tabab esimest korda Kaunasesse jõudes sama tunne. 85
TUNTUD VAHEMERE LINN
See on, justkui sõidaks rongiga Tallinna, ent Balti jaama asemel oleks lõpp-peatuseks Tallinn-Väike. Vaatad rongiaknast välja ja kahtled, kas peaks maha minema või igaks juhuks edasi sõitma. Linna pääsemiseks tuleb läbida tunnel, väljuda logisevate ja lahtiste plaatidega kipakale kõnniteele ning jalutada veerand tunnikest läbi halli ilmetu linnaosa, mis võiks paikneda ükskõik millises postsovetlikus linnas, kuhu kapitalism ja õitsev lääs on juba ääri-veeri jõudnud, kuid seda ei näita mitte heakord ja kirev tänavapilt, vaid peamiselt maitsetute siltide taha peituvad kiratsevad ärid. Ent kui sealt edasi pääseda ja jõuda Kaunase miljööväärtuslikku rajooni, on pilt hoopis teine. Minu jaoks algab Kaunase võlu peaingel Miikaeli kiriku juurest, ent seda mitte tänu kirikule endale, vaid sealt alguse saavale Vabaduse alleele. Kahe ilmasõja vahel, kui Kaunas Poola käes olnud Vilniuse asemel pealinna-ametit pidas, kutsuti seda väikeseks Pariisiks ja sellest saab hästi aru, kui seista just Vabaduse allee alguses. See on Kaunase peatänav ja väidetavalt Euroopa pikim jalakäijate tänav. Sealt kulgevad risti üle ka sõiduteed, kuid allee on kogu oma 1,6 kilomeetri pikkuses mõeldud vaid jalakäijatele. Tänav on palistatud kohvikute ja poodidega, keskel kulgeb puuderiba, mille all pingid ja purskkaevud. Suvel võib seal kohata läbilõiget tervest ühiskonnast: seal on muusikud ja kunstnikud, lastega jalutavad pered, kambakesi passivad koolinoored ja tudengid, pinkidelt möödakäijaid huvitatult jälgivad kullisilmsed pensionärid, jalgu puhkavad turistid ja siin-seal ringi jalutavad linnasanitarid. Tahes-tahtmata tekib teistmoodi euroopalik tunne, mida Eestis naljalt ei leia.
86
MINU LEEDU
MILLEST TEHA PEKKI? Bulvė – kartul. Kõige tähtsam leedukeelne söögiga seostuv sõna. Tähtsuselt järgmine on duona ehk leib. Kui leedukeelsest menüüst midagi aru ei saa, aga süüa tahaks, siis võta midagi, milles on bulvė või duona. Enamasti on see ohutu valik. Enamasti... Ent elus peab üllatusi ka olema, eks?
Iga kord, kui kokku saavad kohalik ja välismaalane, küsitakse välismaalase käest kindlaid küsimusi, näiteks kuidas teile siin meeldib ja kuidas te ikka meie kohutava ilmaga hakkama saate. Kui need küsimused on rahuldavalt vastatud, tuleb varem või hiljem juttu toidust. Kuna meie oleme Leedus välismaalased, siis uuritakse meilt alatihti, kuidas meile Leedu toit ka maitseb. Esimesel kohtumisel ei luba leedulase häbelikkus seda küsida, välja arvatud ehk tõesti siis, kui kohtume restoranis ja teema niikuinii toidule läheb. Kuid ühel hetkel tuleb toit ikkagi jutuks. Leedu toiduga oli meil enne Leetu kolimist samasugune suhe nagu kõige muuga, mis on Leeduga seotud: olematu. Me ei teadnud sellest peaaegu midagi. Ainult ühest eripärasest Leedu asjast olin ma siiski varem kuulnud: šakotis’est. Tagantjärele mõeldes on see tõeliselt veider, sest kogu selle ühise nõukogude Pribaltikaks ja hiljem iseseisvateks Baltimaadeks oleku ajal saime me üht-teist teada Leedu ajaloo kohta (suurvürstiriik, mille piir käis vastu Musta merd), teadsime, 101
MILLEST TEHA PEKKI?
millist sporti nad teevad (mängivad korvpalli ja heidavad ketast) ja kes on nende tuntumad juhtivtegelased (Landsbergis, Brazauskas), aga ei saanud midagi teada selle kohta, mida ja kuidas leedulased söövad. Kuidas on see võimalik? Kauplustes on toiduvalik väga sarnane Eestiski leiduvaga. Leedus on olemas nii must leib, hapukoor kui ka meile harjumuspärane kohupiim. Nii palju on meie ühisest ajaloost siiski kasu olnud, et nõukogude ajal saada olnud vähesed asjad on meid samu maitseid armastama kasvatanud. Leedu toit maitseb umbes nagu Eesti omagi, vürtsidesse suhtutakse umbusklikult. Leedu konservatiivsevõitu maitsega on pidanud end kohandama ka teised rahvusköögid. Ühes india restoranis mainime kord, et ootasime justkui vähe särtsakamat karrit, mille peale laiutab ettekandja käsi ja ütleb, et leedulastele ei saa midagi käredat pakkuda, aga kui te väga tahate, siis paneb kokk suure heameelega tärni või paar juurde. Muidugi me tahame. No ja ta muidugi paneb ka. Sööme ja sülgame tuld. Jube hea on! Ent kui terav ja eksootiline kraam pole sinu maitse ja sa eelistad midagi maavillasemat, siis on Leedu just õige koht elamiseks ja söömiseks. Eestlastele meeldib mõelda endast kui kartulirahvast, aga kui maailmas ringi vaadata, siis selgub, et me pole ainsad, samamoodi mõtlevad endast ju näiteks iirlasedki. Kartulivabariigiks peab end ka Leedu ning olles näinud, mida kõike leedulased kartulist teha suudavad, olen ma sunnitud toime panema kulinaarse riigireetmise ja väidan, et leedulased on kõvemad kartulivõlurid kui eestlased. Juhtun lugema üht pihtimust Leetu kolinud iirlaselt, kes tunnistab: „Ma arvasin, et iirlased söövad palju kartulit, aga siis kolisin Leetu...“ 102
MINU LEEDU
Vaieldamatult kõige kuulsam Leedu kartuliroog on tsepeliin. Sa pole tsepeliine näinud? Sisuliselt on tegemist suurte, ikka Kiievi kotleti mõõtu kartulipelmeenidega, ainult et kartul pole mitte täidiseks, vaid kestaks. Taina asemel on riivkartul, mis püsib koos tänu tärklisele, ning täidiseks tavaliselt liha, ent nagu pelmeenide puhulgi, oleneb lõplik kooslus ja maitsebukett kokast. Kuigi jah, maitsebukett on siinkohal kirjanduslik liialdus, sest enamasti on traditsioonilised tsepeliinid maitsestatud turvaliselt vaid soola ja pipraga. Nime pole tsepeliinid saanud mitte populaarse muusikalise kollektiivi Led Zeppelini järgi, vaid hoopis nende teiste tsepeliinide, 20. sajandi alguse õhulaevade järgi. Kui sõjaväest erru läinud kindralleitnant Ferdinand Adolf Heinrich August Graf von Zeppelin end pensionipõlves piklike õhulaevade ehitamisele pühendas, ei osanud ta ilmselt uneski näha, et tema kätetöö järgi hakatakse nimetama ühe väikerahva rahvustoitu. Leedulastel vedas, et nad nime endale said näpsata. Kuigi härra Zeppelinil teadaolevalt sidet Leeduga polnud, oli tema naine Isabella Freiin von Wolff-Alt-Schwanenburg pärit tollal Liivimaa kubermangu koosseisu kuulunud ja praegu Lätile kuuluvast Gulbene linnakesest. Hea, et lätlastel polnud oidu mõnele oma toidule tsepeliini nime anda, siis oleksid leedulased sellest ilma jäänud. See oleks täiesti mõeldamatu, sest leedulased ja tsepeliinid on lahutamatud. Räägitakse, et leedulased ei sünni nii nagu normaalsed inimesed, vaid neid leitakse tsepeliinide seest. Tsepeliinid on leidnud tee taldrikult 103
MILLEST TEHA PEKKI?
kõnekujundeissegi, näiteks leedukeelne väljend halli taeva kohta on „tsepeliinikarva taevas“ (cepelinų spalvos dangus). Tõele au andes ei pärine väljend siiski mitte leedulaste oma suust, väidetavalt kasutas seda Leedu ilma iseloomustamiseks esimest korda keegi välismaalane. See sattus meediasse, leedulastele see meeldis ja väljend võeti omaks. Kui 2014. aastal saadetakse orbiidile esimene Leedu satelliit LitSat-1, otsustatakse, et sinna pannakse kaasa helisalvestis kolme leedukeelse sõnaga. Nii korraldatakse küsitlus, millised need kolm sõna võiksid olla. Lõpuks valitakse välja „Leedu“, „armastus“ ja „vabadus“. Neist moodustatud lause „Leedu armastab vabadust“ loeb sisse kohalik eetrihääl Sauliaus Baniulio. Äärepealt oleks üheks kolmest sõnast saanud „tsepeliin“, sest ka see osutus hääletusel väga populaarseks. Otse loomulikult peame ka meie tsepeliinid ära proovima. Seda peaksid tegema kõik, kes Leetu tulevad. Kes pole tsepeliine söönud ega Trakaid näinud, pole Leedus käinud. Kuigi tsepeliinid näevad restoranide klantspiltidel välja mõõdukalt apetiitsed, tuleb meile retsepti lugedes ahastus peale. Oled kunagi proovinud keeta riivkartulit? Ei ole ja ei proovi ka? Just nii mõtleme meiegi ja väldime tsepeliine kaua aega. Järgmine viga on see, et tahame esimesed tsepeliinid süüa kodus, mitte restoranis. Soetame pidulikult poest külmutatud eelvalmistatud tsepeliinid, mille ainus juhis pakil on „keeta valmimiseni“, ja just nii toimimegi. Ent kui sa pole kunagi tsepeliini söönud, siis kuidas sa tead, millal see valmis on? Halb eelaimus tabab meid juba keetmise ajal, sest kogu protsess näeb välja täpselt nii, nagu keedaksime kastrulis klompi läinud tapeediliimi. Kui viimaks valmis tsepeliinid välja õngitseme 104
MINU LEEDU
ja taldrikule tõstame, ei isuta see poolläbipaistev tundmatut süvamereelukat meenutav kuhil kohe kuidagi. Kangelaslikult me siiski maitseme ja... no ei. Haarame kohe külmikust juurde hapukoort ja heeringat, sest tavaliselt need ju kartuli juurde sobivad, aga tsepeliine ei päästa miski. Isegi heeringa rikuvad need ära. Hiljem saame siiski ka häid tsepeliine, aga selleks peame katsetama mitut söögikohta, enne kui leiame sellise, mille tsepeliinid meie maitsemeelega klapivad. Mina näiteks avastan, et mulle meeldivad hoopis praetud tsepeliinid. Margarita kinnitab, et talle ka, kuid see pole sugugi reegel, paljudele on õige tsepeliin ikkagi keedetud. „Praetud tsepeliinid olid vanasti teise päeva tsepeliinid,“ räägib Margarita. „Kui eelmisest õhtust midagi üle jäi, löödi need järgmisel päeval pannile.“ Tuttavaid küsitledes saame teada, et kõigil on oma koht, kus nad tsepeliine söömas käivad, ja need kohad ei pruugi alati kattuda. Katharina lemmiktsepeliine meie ei armasta ning meie lemmikkoha omad on tema arvates igavad. Leedulastel endal on muidugi kõik väga lihtne, kinnitab Jolanta, kõige paremaid tsepeliine teeb kodus ema või vanaema, ülejäänud ei kõlba üldse süüa. No kuhu sa vaene hing siis lähed, kui tsepeliiniisu tuleb? Ühel Leedu vabariigi sünnipäeval on meil tsepeliiniteema taas teravalt päevakorral ja kui ma juhuslikult Facebookis loen, et mu tuttaval on Eestis külas leedulane, saadan kiirkorras sõnumi, et las küsib külaliselt, kus saab kõige paremaid tsepeliine. Vastus tuleb õige ruttu: „Kunagi oli Vilniuses üks koht, kus tsepeliine hästi tehti, aga see põles maha.“
105
MINU LEEDU
NAGU FILMIS Padėkite! Aidake! Ei, mitte selles mõttes, et „ohoo, kui väike ait!“, vaid selles mõttes, et „aidake mind!“. Selle sõnaga saab tõmmata tähelepanu, ning edasi saab juba kasvõi kehakeeles. Esmaabi on pirmoji pagalba, kiirabi greitoji pagalba või lihtsalt greitoji (mäletate, greitas on ju kiire), apteek on vaistinė. Õnneks on politsei lihtsalt policija.
Südaöö. Täpselt nagu filmis – ikka juhtuvad asjad südaööl. Marre ärkab, ajab ka mind üles. „Kuule, nüüd vist midagi toimub.“ Ma ei ole juba mitu ööd rahulikult magada saanud. Tähtaeg on kaks päeva üle läinud. Igal õhtul on ärevus sees, peaasi, et keset ööd pihta ei hakkaks! Aga näe, hakkab. Nagu filmis. Erinevalt filmist ei hakka muidugi kohe lootevett lahmama ja viie minuti pärast ei ole ka vääksuvat last käes. Kõik on väga proosaline: Marre käib tualetis, magab natuke, käib jälle, magab, käib. Filmina oleks see igav ja loorbereid saaks sellega lõigata heal juhul ehk Mark Soosaare dokumentaalfilmide festivalil. Ent siis algavad tuhud. Marre kahtles varem, kas ta ikka tunneb õiged tuhud ära. Kõik räägivad, et jaa, muidugi, iga naine tunneb ära, kui aeg käes, aga nende asjadega on, nagu on. Kõik ei ole kõigil alati ühtmoodi. See asi, aga näib, siiski on.
159
NAGU FILMIS
Varahommikul on selge, et nüüd enam oodata ei maksa. Haiglakott on meil juba nädal aega pakitud, alles eile ostsime mõned asjad juurde – mõned riided, mida Marre saab haiglas kanda ja millest kahju poleks, kui need tuleks määrdunult ära visata. Värske toidupoolise panin ka just õhtul valmis, võileivad ja jogurti. Kella kuuest istume taksosse. Ütleme taksojuhile, et kriisi pole, aga uimerdada ka väga ei maksa. Loodame salamisi, et istmeid ära ei määri. Taksosõit ei sarnane sugugi filmides nähtuga. Marre ei väänle valudes, ei karju hirmsa häälega, takso ei kihuta kummide vilinal punase tule alt läbi. Päike on juba tõusnud, linnud laulavad, mahe tuuleke sasib puude lehti. Hommikuidülli lõhub vaid kohaliku Star FMi särtsakas hommikuprogramm. Jõuame kliiniku juurde, ma lasen taksol tee ääres kinni pidada, ütlen, et ärgu parem hakaku hoovi sisse navigeerima, see on nii keeruline, läheme siit jalgsi. Kui takso ära sõidab, vaatab Marre mind nagu idiooti. „Sa ikka saad aru, et ma pean siit nüüd täisrasedana jalgsi ukseni minema, jah?“ Ohkan. Muidugi ei olnud ma sellele mõelnud. Alles kaks päeva tagasi ronisime me mööda treppe üles-alla, käisime jalutamas ja pildistamas. Aga vähemalt tänase päeva puhul oleks võinud ta jalavaeva kergendada küll. Nojah, mis teha, see on meile mõlemale esimene sünnitus.
Õnnekombel on meil meeles õige korpus ja õige uks. Astume sisse. Tühjus. Valvelauas on haigutav tädi. 160
MINU LEEDU
„Tere, me tulime sünnitama.“ „Täna kästi tulla või? Kes käskis?“ „Keegi ei käskinud, ise tulime.“ „Ja miks te tulite?“ „Sünnitada tahaks...“ Tädi vaatab meid umbusklikult. Seletame, et tuhud on ja valus on ja vesi on. Kõik märgid oleksid nagu olemas, teeks nüüd äkki midagi, uuriks õige asja või mis. Tädi leebub, võtab sõbralikuma tooni. Noogutab, hakkab pabereid täitma. Jalutab ringi, käib Marre ID-kaardist koopiat tegemas. Viimaks juhatab meid ümber nurga ühe ukse taha ja käsib seal oodata. Ootame. Läheb kaua. Miks, ei tea, ees seal kedagi pole. Laua taga istub noormees, kõlgutab jalga. Viimaks kutsutakse sisse. „Heitke pikali!“ Sisse astub valges kitlis naine. „Mis teil on?“ Mu naine on rase, tähtaeg on kaks päeva möödas, tuhud käivad, valus on ka – no mis sa ise arvad, Einstein, mis meil viga võiks olla? Väga tahaks nii öelda, aga hoian end tagasi. Ütleme, et vist hakkab sünnitus peale. „Jah, jah, ma saan aru, aga mis juhtus?“ Tunnen end kui lollidemaal, ainult et ma ei ole kindel, kes meist loll on. Võibolla olen ma ise asjast täiesti valesti aru saanud? Marre seletab, et näete, vesi tuli ära ja ausalt öeldes päris valus on ka. Arst – vähemalt me arvame, et ta on arst, sest ega keegi teda ei tutvustanud ju – katsub ja vaatab. Noormees – tema on vist resident – teeb samuti asja. Vahepeal käib ja täidab mingeid pabereid. Arvuti on ka laual, aga tal on 161
NAGU FILMIS
ees mitmeleheküljeline vorm, mis vajab täitmist. Sinise pastakaga. Marre lesib ja valutab, noormees küsib elukohta. Arst katsub Marre kõhtu ja uurib, kust valusam on, noormees ei lase ennast häirida ja küsib järgmisi üksikasju. Kas ravimeid võtate? Milliseid haiguseid olete põdenud? Marre vaheldumisi oigab ning vastab arstile ja noormehele. Ja siis astub sisse koristaja. Harjaga. Nagu filmis. Hakkab prügikaste tühjendama. Kui see tehtud, käib pinnad niiske lapiga üle. Noormees tõmbab korraks jalad koomale, et koristaja laua alla ligi pääseks. Marre lesib ja ägab, arst palpeerib kõhtu, noormees närib pastakaotsa, koristaja tassib prahti välja. Kabineti uks on ristseliti lahti. Vahepeal pistavad pea sisse möödakäijad, et noormehe ja arstiga paar sõna vahetada. Kõik see näib kestvat terve igaviku. Arst lahkub. Noormehel küsimused otsa ei saa. Ta avastab nimelt pettuse. „Ahhaa, te võtate rauatablette?!“ „Jah, arst käskis.“ „Ma ju palusin teil enne ette lugeda, milliseid ravimeid te võtate! Rauatablette te ei maininud!“ vangutab noormees etteheitvalt pead. „Need pole ju ravimid,“ pareerib Marre. „Või on?“ Noormees mõtleb. „Ma ei tea,“ tunnistab ta viimaks. „Aga need on tabletid! Ma pean tabletid kirja panema!“ Panebki. Hoolikalt pastakaga kirjutades. Marre lesib. Külm on. Valus ka. Keegi temaga enam ei tegele. „Kas võib riidesse panna?“
162
MINU LEEDU
HEAD LEEDU ASJAD Vardas – nimi. „Koks tavo vardas?“ on tavapärane küsimus „Mis su nimi on?“. Perekonnanimi on pavarde. Seda ei tasu segi ajada sõnaga pravarde, mis tähendab hüüdnime.
Leedu pealinn on Vilnius, nad mängivad korvpalli, neil oli naispresident ja tuumajaam ja... Ongi vist kõik, mida me Leedust enne siia kolimist teadsime? Tahaks uskuda, et me polnud ainsad Leedu suhtes ignorantsed eestlased. Teeme proovi? Nimeta näiteks kohe praegu viis tuntud leedulast (presidendid ei lähe arvesse), viis Leedu kaubamärki, viis leedu rahvustoitu, viis linna ja viis vaatamisväärsust. Kuidas läks? Leedu praegune (raamatu kirjutamise ajal ametis olev) president on Gitanas Nausėda, aga kes teda nimepidi teab? Eelmise presidendi Dalia Grybauskaitė nimi tuleb vast tuttavam ette, see on ikka uudistest läbi käinud, kui mitte muu pärast, siis lihtsalt sellepärast, et ta oli naispresident. Leedu saaks ka 2019. aastal äärepealt naispresidendi, kui viimases voorus lähevad vastamisi Gitanas Nausėda ja Ingrida Šimonytė, kuid Ingrida saab vaid kolmandiku häältest. Gitanas on kahtlemata tubli ja tark mees, aga vähemalt esialgu ei paista tal olevat samasugust äratuntavat koloriiti nagu Grybauskaitėl. Igatahes tasub meelde 239
HEAD LEEDU ASJAD
jätta, et kuni 2024. aastani on Leedu president Gitanas Nausėda. Aga veel kuulsaid leedulasi? Osa meist mäletab kindlasti Vytautas Landsbergist, Leedu esimest taasiseseisvumisjärgset riigipead, aga edasi? Spordihuvilised ilmselt teavad kettaheitjat Virgilijus Aleknat, kes oli koos meie Gerd Kanteriga kui Vestmann ja Piibeleht – kord Alekna esimene ja Kanter teine, siis Kanter esimene ja Alekna teine. Spordisõbrad teavad muidugi ka Arvydas Sabonist, legendaarset Kaunase Žalgirise korvpallurit, üht Nõukogude Liidu suuremat korvpallitähte, kes abiellus hiljem esimese Miss Leedu konkursi võitjaga. Veel mõni? Ei meenu? Tõenäoliselt ollakse neist kuulnud küll, lihtsalt meelde ei tule. Võtame näiteks heliloojad – Čiurlionis, täpsemalt Mikalojus Konstantinas Čiurlionis, kes oli nii helilooja kui ka kunstnik. Čiurlionisel on Kaunases oma muuseum ja 475 meetri pikkune sild üle Nemunase jõe, tema nime kannavad tänavad, väljakud ja muusikakoolid, isegi üks asteroid – 2420 Ciurlionis. Rohkem ju küll leedulasi ei meenu, ega? Siiski-siiski, on veel vähemalt üks Leedu nimi, mis peaks tuttav olema päris suurele osale Eesti televaatajaist – Kestutis. Populaarses nostalgiaseriaalis „ENSV“ seikleb leedulane Kestutis (leedupärase nimekujuga Kęstutis), hüüdnimega Kestas, keda mängib Veikko Täär. Kęstutis on vana leedu nimi, kõige kuulsam Kęstutis oli 14. sajandil elanud vürst, kes valitses koos venna Algirdasega Leedu suurvürstiriiki. Üldse on palju Leedu vanade valitsejate nimesid, näiteks Algirdas, Kęstutis, Vytautas, Gediminas jt, kasutusel ka tänapäeval – vabalt võib juhtuda, et taksojuhiks satub Leedu esimese ja ainsa kuninga nime kandev soni240
MINU LEEDU
mütsiga tüüp või et restoranis võtab tellimuse vastu suurvürsti nimekaim. Kestasest räägin ma kord ka Gintasele. Ta on parasjagu meie juures, kui meil telerist ETV käib. „Te näete siin Eesti televisiooni?“ imestab ta. „Selline pakett on olemas või?“ Selgitan, et ei, me vaatame interneti kaudu. Ütlen, et tead, Gintas, meil on Eestis üks populaarne telesari, milles seikleb leedulane. „Tõesti või?“ „Nojah,“ selgitan, „ta on selline rahmeldaja tüüp, kogu aeg ajab mingit äri.“ „Aga miks ta seal on?“ ei saa Gintas aru. „Noh, tead, ajad olid sellised, Balti kett ja üheksakümnendate algus ja...“ Ma ei oska talle seda selgitada. Kuidas sa seletad „ENSV“ sisu võõrale inimesele? Võimatu ju. Gintas jääb umbusklikuks. Miks peaks Eesti teleseriaalis olema leedulane? Tõepoolest, miks peakski? Tagantjärele on meil keeruline öelda, kas oleksime osanud enne Leetu kolimist veel mõne nime ajusopist välja kraamida või mitte. Kaldun arvama, et pigem siiski mitte. Kuidas on lood nüüd, mitu aastat hiljem? Leedus elades imbuvad mingid nimed tahes-tahtmata su ellu, olgu siis uudistest või kasvõi tänavanimedest. Tänavanimede tähenduse peale tihti ei mõtle. Tänaval on lihtsalt nimi ja kõik, selle tähendus pole oluline. Vilniuses on näiteks Basanavičiuse tänav. Ilus pikk tänav, kulgeb allamäge (või ülesmäge, oleneb, kustpoolt vaadata), sealt avanevad teatud nurga alt ilusad vaated. See tänav 241
HEAD LEEDU ASJAD
on meie jaoks kogu aeg lihtsalt Basanavičiuse. Kuni ühel päeval märkame poes lasteraamatut „Jutustus doktor Jonas Basanavičiuse reisidest ja tööst“. Aa, taipame, see on keegi tähtis härrasmees. Loeme, ongi, ta oli Leedu iseseisvumisliikumise aktivist ja Leedu teaduste akadeemia asutaja. Teda peetakse lausa leedu rahvuse isaks, aga meie arvasime seni, et ta on lihtsalt tänav.
Parem polnud meil asi ka Leedu kaubamärkidega või toodetega. Nõukogude ajast on meile tuttav lastejalgratas Ereliukas, mis oli Leedu Šiauliai rattatehase toodang. Ereliukas tähendab leedu keeles muide kotkakest. Veel midagi? Lätlastel on Laima, Lido ja Riia palsam, aga leedulastel? Kommivabrik Pergalė, mille toodang jääb maitse poolest otse loomulikult alla Kalevi omale, ent siis ongi vist kõik. Ei, on veel Maxima, küllap ainus Leedu ettevõte, mis eestlastele hästi tuttav. Maxima avas Eestis esimese poe 2001. aastal, ent kett on tegutsenud juba 1992. aastast. Eestis pole Maxima maine sugugi hea, pigem seostub see odava ja viletsa kraamiga ja umbkeelse teenindusega, kuid Maxima kodumaal on asjad teised. Üks Vilniuse suurematest Maximatest asub üsna meie esimese kodu lähedal ja on avatud 24 tundi ööpäevas. „Kas see tõesti ei ole mitte kunagi kinni?“ küsin igaks juhuks Christianilt üle. „No tegelikult nad vist olid jah ühel aastavahetusel umbes tund aega kinni,“ arvab Christian.
242