Minu lamp põleb

„Koos käia mööda lõpmatuid päälevihmalisi puiesteid...”

Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetusest

Betti Alver aprillis 1928.

Mart Lepik 1928. a.

Luuletaja Betti Alveri (1906–1989) ja kirjandusloolase Mart Lepiku (1900–1971) kirjavahetus algas 1947. aasta juulis, mil Betti Alver viibis oma vanematekodus Pühastes. Betti Alveril oli raske aeg, sest tema abikaasa, luuletaja Heiti Talvik (1904–1947) oli arreteeritud nõukogude võimu poolt 1945. aasta mais ja pärast mitmeaastast kinnipidamist saadetud 1947. aasta varakevadel Siberisse, kus ta sama aasta 18. juulil suri. Betti Alver sai tema surmast teada alles hiljem.1 1947. aasta jaanuaris oli surnud Betti Alveri ema.

Ka Mart Lepik oli kannatanud nõukogude võimu repressioonide all, vahistatuna Riikliku Julgeolekuministeeriumi organite poolt 19. veebruarist 1945 kuni 24. aprillini 1946.

Kirjavahetuse algus on lakooniline: väikesele ruudulisele lehekesele on Betti Alveri käega kirjutatud ainult üks sõna „Nägemiseni!”. Kuupäev on märgitud ainult postitemplile ümbrikul: 26. VII 1947. Järgmine kiri pärineb 27. XII 1947 ja siitpeale algab kirjavahetus, mis lahusoleku aegadest sõltuvalt on vahel harvem, vahel üsna tihe ja kestab kuni 25. III 1970.

Võimalik, et kirjavahetus on meieni jõudnud täielikul kujul, kaardistades autorite lahusolekud läbi mitme aastakümne.

See on valusalt inimlik dokument, ühe hilise armastuse lugu – mõlemad olid kirjavahetuse algul 40. eluaastais küpsed isiksused, Betti Alver tuntud luuletaja, Mart Lepik tööle pühendunud, kuid eraelus üksik kirjandusloolane. Kirjavahetus dokumenteerib nende kahe üksildase hinge suhted pea viieteistkümne aasta jooksul, ent kajastab ka nii loomingulist tööd kui argielu nõukogude ühiskonna ideoloogilise surve kontekstis.

Samas loob kirjavahetus katkendliku ettekujutuse Betti Alveri ja Mart Lepiku loost ja paljugi sellest jääb lugejale peidetuks või vaevu aimatavaks. Kirjades loodud isiklikku lugu raamistavad ajastu pinged: sõjajärgsed kehvad olud, stalinistlikud repressioonid, nõukogude ühiskonna ideoloogiliselt kontrollitud õhustik, kirjanike ja kultuuriinimeste võimuambitsioonid, aga ka hakkamasaamine nõukogude tegelikkusega, enese1 Vt. K. Muru, Betti Alver. Elu ja loomingu lugu. Tartu, 2003, lk. 106.

8 /

teostusvajadus, loomingulised saavutused ja kõrghetked jpm.

See on kõnekas kultuurilooline allikas, mis kajastab üksikisikute vaatepunktist nii stalinismiaastate ideoloogilist puhastust kui hilisemat stabiilsemat perioodi. Ajastu märgiks on see, et paljusid seiku kajastatakse kirjavahetuses ainult vihjamisi, otsekui peljates võõrast lugejat, kelle kätte kirjad võiksid kogemata sattuda. Kirjad võisidki adressaadini mitte jõuda, minna kaotsi või sattuda ametivõimude kätte. Ütlematajätmine muudab kirjavahetuse samas omamoodi võluvaks, teeb lugejast kaasautori, sundides teda tühikuid täitma, otsima taustu ja tagamaid.

Kirjade olemuslik fragmentaarsus, lõpetamatus, dialoogilisus, seotus aja ja kohaga loovad illusiooni tabatud ja teksti kinni püütud minevikuhetkedest, tekitades omaenda tegelikkuse.

Reaalselt ajas ja ruumis laiali paisatud kirjad – üks pool autori, teine adressaadi valduses – on arhiivi korrastusloogika järgi kokku koondatud ning seatud lineaarsesse kronoloogilisse järgnevusse, nii et kirjavahetust võib lugeda järjejutuna, kirjandusliku tekstina, mis loob ettekujutuse kahe loovinimese, andeka luuletaja ja erudeeritud kirjandusloolase elu isiklikust, intiimsemast poolest.

Kui Betti Alveri päevikute puhul on tõdetud nende konspektiivsust, mälu abivahendiks olemist, mis määras päevikusissekannete laadi ja sisu,1 siis tema kirjad Mart Lepikule vastavad rohkem ettekujutusele luuletaja kirjutamislaadist. Neis Betti Alveri kirjades leidub väljenduse ilu, sõnastuse ülevust ja luulet – kõike seda, mis iseloomustab poeetilist keelekasutust.

Ka Mart Lepiku kirjad on rohkem kui lihtsalt sõnumid, neiski on vihjamise võlu ja poeetilist eneseväljendust. Kuna enamik Betti Alveri säilinud kirjavahetusest pärineb tema elu hilisemast perioodist, ulatuslikumaid kirjavahetusi on vähe ja isiklikumat laadi sõnumikud peaaegu puuduvad, on kirjad Mart Lepikule eriti väärtuslikud.

Sisulises mõttes on kirjavahetusel oma eellugu, kulminatsioon ja epiloog. Eellugu ja epiloog jäävad paljuski 1 K. Metste, Betti Alveri päevikuid lehitsedes. – Tuna 2006, nr. 3, lk. 118–121.

/ 9

väljapoole kirjavahetuse piire. Lugeja ei saa teada, millal, kus ja millistel asjaoludel Betti Alver ja Mart Lepik tutvusid, samuti jääb teadmata nende saatus pärast viimast kirja 1970. aastal.

Kirjavahetus on tihe algusaastatel, 1950. aastate lõpus muutub see hõredamaks ja puudub hoopiski pärast 1962. aastat (v. a. Betti Alver üksik kiri 1970. aastast), mil Mart Lepik jäi halvenenud tervise tõttu koduseks.

Kulminatsiooniks emotsionaalses mõttes on Mart Lepiku käik Pühastesse 1948. aasta juulis, mis kajastub kirjades veel nädalaid tagantjärele. Hiljem, loominguliste tööde ja argielu rutus tunded rahunevad ja kirjadki muutuvad asjalikumaks, kajastades Betti Alveri tõlketegevust ja Mart Lepiku kirjandusloolist uurimistööd. Betti Alveri ja Mart Lepiku abielu vormistati 21. jaanuaril 1956, kuid selle kavatsuse kohta puudub kirjavahetuses vähimgi vihje. Betti Alver olevat hiljem nimetanud oma teist abielu fiktiivseks: Mart Lepik olevat ta keldrist välja korjanud, kuid nende kooselu olevat olnud faktiliselt fiktiivne, sest ta ei suutnud unustada Heiti Talvikut.1 Kirjavahetus Mart Lepikuga peaks lugejat siiski veenma selle suhte tõsiduses. Nende abielu fiktiivseks nimetamist võiks pigem seostada omamüüdi loomisega: Betti Alveri isiksusega kaasas käinud müüti ei loonud mitte ainult teda ümbritsenud inimesed, vaid ka ta ise aitas sellele kaasa. Omamüüdi loomise võimalusele on viidanud ka Aili Paju oma mälestustes Betti Alverist.2 Võimalik, et abiellumine Mart Lepikuga ei sobinud kokku kuvandiga Betti Alveri ainsast tõsisest suhtest Heiti Talvikuga.

Teistkordset abiellumist võinuks tõlgendada reetmisena, sest Heiti Talviku surmast oli möödunud veel liiga vähe aega. Heiti Talviku teemat kirjavahetuses ei puudutata.

Kirjavahetuse põhjal avaneb nõukogude tegelikkus oma vastuoluliste tähendustega. Ühelt poolt tähendas see aeg repressioone ja ideoloogilist kontrolli, mis avaldus eriti teravalt 1950. aastate algupoolel. Ent ka hiljem polnud trükkipääsemine mõeldav ilma eelneva tsensuurita, mis tõi autorite jaoks kaasa ka 1 Vt. A. Paju, Betti, kibuvits õitseb. Dialooge Betti Alveriga. Tartu, 1992, lk. 42.

2 A. Paju, Betti ..., lk. 54.

10 /

enesetsensuuri – vajaduse oma sõnumi ridade vahele peitmiseks.

See kõik mõjutas loominguvabadust, määratledes nii käsitletavaid teemasid kui väljendusviise. Ent see mõjutas ka kirjavahetusi, sest oli teada, et kirjavahetuse saladus ei olnud Nõukogude Liidus kaitstud. Lisaks kirjade kadumise võimalusele võidi kirjade põhjal otsustada ka inimeste (k. a. kirja autorite) saatuse üle. Seetõttu ei saanud kirjades avameelselt väljenduda: paljudest (poliitiliselt tundlikest) asjadest ei kirjutatud üldse, paljudele seikadele ainult vihjati. Seda kõike on tunda ka Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetust lugedes, mille puhul nii mõnigi kord tekib tunne, et kirjade kontekst jääbki ainult autorite teada.

Teisalt oli nõukogude süsteemil ka teatud eeliseid, eelkõige muidugi konformistlike autorite jaoks, ent sellest said osa teisedki autorid. Nõukogude süsteem võimaldas kirjanikel küllaltki hästi ära elada muuhulgas ka tänu suurtele honoraridele, seda mitte ainult originaalloomingu, vaid ka tõlkimise eest.1 Vabakutselise staatus andis võimaluse teenida elatist oma loominguga ilma muul palgatööl käimata, võimaldades mõnevõrra privilegeeritud elustiili, s. t. suuremat vabadust võrreldes tavainimestega, kes pidid alluma kellast kellani tööl käimise rütmile.

Nõukogulik igapäevane reaalsus oli mitmeti piirav oma primitiivsuses, näiteks oli vaja tutvusi, et selles ühiskonnas paremini hakkama saada: muretseda elamispinda, saada paremat juurdepääsu arstiabile või hankida igapäevaseid tarbeesemeid, nagu selgub ka Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetusest, kus olmeteemad kajastuvad pidevalt. Haritlastena oli nende tutvusringkond lai ja see aitas kaasa ka argielu sujuvamale korraldamisele. Kuigi Betti Alveri esimene elukoht sõjajärgses Tartus oli kehv – mugavusteta korter Pargi tänava maja keldrikorrusel –, sai ta hiljem korraliku eluaseme Tähtvere linnajaos Koidula tänavas 3-toalises korteris, kus varem oli elanud Anna Haava. Tõsi küll, pikka aega oli Betti Alveri 1 Vt. E. Annuk, Honoraripoliitikast Eestis stalinismi perioodil. – Methis 2011, nr. 7, lk. 41‒54.

/ 11

käsutuses korterist kaks tuba, kolmas tuba oli kuni 1976. aastani ajakirjanik Karl Tambergi kasutuses.1 Betti Alverist on mõnikord võimendatud ettekujutust kui inimesest, kes varjas oma eraelu avalikkuse eest kiivalt. Ta ei soovinud anda intervjuusid ega osaleda avalikel üritustel, ka mitte seoses oma tähtpäevadega.2 Betti Alveri keeldumist avalikest esinemistest on ennekõike seostatud Heiti Talviku saatusega: „Enne kõike muud oli Heitiga seotud, taandus temale ka pildistamisest, lindistamisest, filmimisest ja avalikest esinemistest keeldumine. „Kuidas ma saan siin kekutada?” Kui samas ei ole isegi Heiti matusepaik teada.”3 Mõnevõrra võimendab ligipääsmatuse kuvandit ka Betti Alveri hilisema perioodi luule oma distantseeritud autorihoiakuga. Ka Betti Alveri päevikud ja märkmikud on pigem visandlikud konspektid kui luuletaja siseheitluste kajastajad. Päevikusissekanded on informatiivse loomuga, kirja on pandud faktid, sündmused, inimesed, igapäevaelu seigad, ostud, rahakulutused jms. Muljeid, meeleolude kajastusi, mõttearendusi seal eriti ei leidu. Seevastu kirjavahetus Mart Lepikuga avab Betti Alveri inimliku ja intiimse pooluse ning sooja ja küpse isiksuse.

BETTI ALVER (kodanikunimega Elisabet Alver, aastast 1937 Elisabet Talviken, aastast 1956 Elisabet Lepik) oli pärit Jõgevalt, ta isa Mart Alver oli olnud raudteetööline ja hiljem teemeister.

Betti Alver õppis algul Jõgeval, siis Tartu A. S. Puškini nimelises tütarlaste gümnaasiumis, hiljem Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumis, lõpetades selle 1924. aastal.

Oma 1948. aastal kirjutatud eluloos on Betti Alver kirjeldanud 1 K. Muru, Betti Alver ..., lk. 119‒120.

2 Betti Alveri müüdile on viidanud näiteks Ele Süvalep. Vt. E. Süvalep, Kooliminek.

– E. Lillemets, K. Metste, Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused.

Lisandusi tundmiseks. Tallinn, 2007, lk. 329.

3 E. Lillemets, Tüütu noormehena Betti Alveri juures. – E. Lillemets, K. Metste, Betti Alver …, lk. 433.

12 /

värvikalt kooliaja elutingimusi: „Kuna vanematel minu ja kooliskäiva venna kostilepanek üle jõu käis, asus ema meiega linna üürituppa, asendades ökonoomilise leidlikkusega seda, mis ainelistelt reservidelt puudu jäi. Nimetatud üürituba ausus Tartus Pihkva (praegusel Võru) tänaval Nr 35 ja selle elanikud kuulusid eranditult linna kõige vaesemasse kihti. Elati räpakalt ja lärmakalt, kõigil neil inimestel oli alalisi omavahelisi arveteõiendusi ja kisklemisi. Mulle on lapsepõlvest eriti meelde jäänud just see inimeste ülierutatus ja dispositsioon tülideks.

Hiljem M. Gorki memuaarilisi teoseid lugedes ja tõlkides olen tahtmatult pidanud paralleele tõmbama tema tegelaste ja Pihkva tänava elanikkude vahel.”1 1924. aastal astus Betti Alver Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda eesti keele ja kirjanduse erialale, kuid õpingud jäid pooleli. 1937. aastal abiellus ta luuletaja Heiti Talvikuga. Sõja ajal elas Betti Alver koos Heiti Talvikuga nii Tartus kui Tartumaal Pühastes, kuhu ta isa oli ostnud 1930. aastate lõpus talu.

Sõjajärgsel perioodil Pühastes elades tegeles Betti Alver eelkõige tõlkimisega. Eespool mainitud eluloos on ta kirjeldanud oma loomingulisi tegemisi: „Elades Aakre-Pühastes kasutan võimalusi elava rahvakeele tundmaõppimiseks. Ühtlasi töötan jõudumööda kättesaadavate vanade allikmaterjalide kallal, et ennast keeleliselt täiendada.

Viimasel ajal tegelen Puškini tõlkimisega. Neil päevil ilmusid minu eestinduses „Poltaava” ja „Vaskratsanik”. Käesoleval hetkel on mul käsil tema „Mustlased” ja lüüriline valimik.”2 Pühastes elas Betti Alver kuni 1949. aastani, mil tal õnnestus saada keldrikorruse tuba Tartus Pargi tänavas. Betti Alveri toonaseid elamistingimusi on kirjeldatud väga kehvadena: „Algul elas ta ju päris pesuköögis ja ainult suure katlaga pliit andis talle sooja. Hiljem sai ta kolida majahoidja tuppa pesuköögi kõrval. Selle korteri sai Betti Alver tänu ühele oma kooliõele. Kooliõde oleks võtnud Betti päris enda juurde, tal 1 EKLA, f. 315, m. 3:15, l. 24‒27.

2 EKLA, f. 315, m. 3:15, l. 24‒27.

/ 13

oli samas majas ilus suur korter, aga ta ei julgenud, sest oli majaomaniku naine ja … Nad kartsid äraviimist.”1 Alles 1957. aastal paranesid Betti Alveri elutingimused märgatavalt, kui ta kolis Tähtverre, endisesse Anna Haava korterisse Koidula tänavas.

1950. aasta mais, pärast EKP VIII pleenumit sama aasta märtsis kustutati Betti Alver koos paljude teiste autoritega Kirjanike Liidu liikmete nimekirjast. See tähendas ühtlasi avaldamisvõimaluste ja ka sissetulekute puudumist. Mart Lepikul õnnestus talle tööd pakkuda, kuna Betti Alver pidi hakkama kirjandusmuuseumi lepingulise töötajana tõlkima F. R. Kreutzwaldi kirjavahetust saksa keelest. Betti Alveri liikmeõigused Kirjanike Liidus taastati alles 1956. aastal.

Tõlketegevus oli Betti Alveri jaoks oluline perioodil, mil ta ei saanud avaldada originaalloomingut. Teisalt on väidetud, et tõlge mängis olulist rolli Betti Alveri (nagu ka mitmete teiste autorite) marginaliseerimise ja rehabiliteerimise protsessis: uuele ideoloogiale sobivate tekstide tõlkimise kaudu oli nõukogude võimul võimalik kõrvale lükata varem keskseid eesti autoreid, kellest said olude sunnil tõlkijad, ja neid hiljem keskmesse tagasi tuua.2 Betti Alver jätkas mitmeid Heiti Talviku pooleli jäänud tõlkeid, näiteks Maksim Gorki „Lapsepõlv”, mis ilmus 1946. aastal. 1947. aastal oli Betti Alveril päevikute põhjal otsustades 4 tõlkelepingut: A. Puškini poeemid „Poltaava” ja „Vaskratsanik”, M. Gorki „Artamonovite ettevõte”, mille tõlkimist jätkas Friedebert Tuglas ja mis ilmus 1949. aastal ilma tõlkija nimeta, ning J. W. Goethe „Götz von Berlichingen”, mille tõlkimist oli alustanud Heiti Talvik.3 Hiljemalt 1955. aastal alustas Betti Alver A. Puškini „Jevgeni Onegini” tõlkimist, esimene peatükk ilmus 1956. aasta Loomingu veebruarinumbris. Raamatuna ilmus teos 1964. aastal.

1 E. Kõrge, Betti Alver. – E. Lillemets, K. Metste, Betti Alver …, lk. 415.

2 K. Gielen, Authors as translators: Emerging hierarchical patterns of Literary Activity in Early Soviet Estonia. – A. Chalvin, A. Lange, D. Monticelli (eds.), Between Cultures and Texts. Itineraries in Translation History. Frankfurt am Main, 2011, lk. 201‒211.

3 K. Gielen, Authors …, lk. 206‒207.

14 /

Uut originaalloomingut ei avaldanud Betti Alver pärast 1945. aasta märtsis ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud luuletust „Janu” 20 aasta jooksul, kuigi mõned uued luuletused ta sel perioodil siiski kirjutas.1 Alles 1966. aastal ilmus valikkogu „Tähetund”, kus varasemate luuletuste kõrval on avaldatud ka uuemat loomingut.

Seoses 60. sünnipäevaga anti Betti Alverile Eesti NSV teenelise kirjaniku aunimetus.2 On väidetud, et Mart Lepikul oli suur osa selles, et Betti Alver hakkas jälle luuletama pärast repressioone: „Ta [Alver] ütles, et kui ikka Lepikut poleks olnud, siis ei oleks temast enam luuletajat saanud, sest Lepik pani teda uuesti luuletama ja julgustas ka avaldama. Lepiku tõukel süvenes ta eesti 19. sajandi ärkamisaega. Ma ei tea, kuidas Alver Talvikuga elas, kindlasti oli Talvik tema suur armastus, aga Lepikut ta austas väga. Seda oli kohe tunda.”3 Mart Lepik ja Betti Alver olid tuttavad juba enne sõda.

Sõjajärgsel ajal puutusid nad tõenäoliselt kokku Tartus Tähtveres, kus Betti Alver külastas oma kauaaegseid sõpru Marje Pedajat ja Peet Vallakut, kes elasid Hermanni tänavas. Pärast vanglast vabanemist elas samas tänavas ka Mart Lepik.4 Mart Lepiku roll ei piirdunud Betti Alveri loomingulise toetaja osaga, vaid ta oli ka abivalmis kaaslaseks igapäevaelu korraldamisel. Kui inimeste vool Betti Alveri külalistele lahkelt avatud kodus muutus koormavaks ja hakkas takistama loomingulist tööd, püüdis Mart Lepik sellele piiri panna: „Betti ei oleks midagi teinud, kui Lepikut poleks olnud. See on päris selge, olgugi et seda on halb mõelda, aga see on täitsa tõsi. Betti oli nii lahke kõiki vastu võtma ja ta poleks niimoodi üldse võimeline olnud midagi tegema, aga Lepik saatis külalised kõik tagasi. Ei lasknud teda segada lihtsalt … Neid inimesi tahtis ju trügida sinna uksest ja aknast … Aga Lepik ei lasknud ja sellepärast sai Betti tööd teha.”5 1 2 3 4

K. Muru, Betti Alver ..., lk. 126.

K. Muru, Betti Alver ..., lk. 145.

T. Koort, Betti Alver. – E. Lillemets, K. Metste, Betti Alver …, lk. 394.

E. Lillemets, Tüütu noormehena Betti Alveri juures. – E. Lillemets, K. Metste, Betti Alver …, lk. 436.

5 Elsa Kõrge. – E. Lillemets, K. Metste, Betti Alver …, lk. 417.

/ 15

Mart Lepiku rolli oma elus on Betti Alver ise mõtestanud inimliku valu leevendajana: „Talvik oli pühak, aga Lepik oli valuvõtja”.1 MART LEPIK sündis 18. novembril 1900. aastal Kunda vallas väiketaluniku pojana. Pärast vallakooli õppis ta Rakvere gümnaasiumis, mille lõpetas 1925. aastal. Samal sügisel astus Mart Lepik Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda eesti kirjanduse erialale, õppides seal kuni 1929. aastani. Ülikooli Mart Lepik siiski ei lõpetanud. Üliõpilasena töötas ta kirjastustes keelelise korrektori ja tõlkijana. 1933. aastast kuni 1940. aasta 1. maini töötas Mart Lepik Õpetatud Eesti Seltsis asjaajaja ja raamatukoguhoidjana, jätkates samal ajal ka kirjandusloolisi arhiiviuuringuid.

Alates 1. maist 1940 oli Mart Lepik Eesti Rahva Muuseumi (ERM) juurde kuuluva Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (EKLA) juhataja, 1940. aasta septembrist oli ta ERMi komissari abi.

1940. aasta sügisel organiseeris ta ERMi osakondadest Riikliku Kirjandusmuuseumi, mis alustas tegevust 1. novembril 1940.

Alates 1940. aasta septembrist oli Mart Lepik kirjandusmuuseumi direktor. Sõja algul elas Mart Lepik muuseumis, „et olla pidevalt kohal vajalikkude korralduste tegemiseks”, nagu ta oma eluloos on väitnud.2 Saksa okupatsiooni ajal 1941. aasta juulis elas ta samuti kirjandusmuuseumis koos kojamees Peeter Sildrega, olles abiks muuseumi ohustavate tulekahjude kustutamisel. 1943. aasta oktoobris tuli hakata muuseumi evakueerima maale, sest muuseumi ruumid tuli anda Saksa sõjaväe käsutusse. Muuseumi varade hoiukohaks said Aru mõisa keldrid ja ruumid Konguta vallas. Mart Lepik asus ise samuti sinna elama muuseumi kogude hoidja ja valvurina. Ta organiseeris ka kirjandusmuuseumi varade tagasitoomise aastatel 1944‒1945.

1945. aastal vahistati Mart Lepik Riikliku Julgeolekuministeeriumi organite poolt, samuti arreteeriti kirjandus1 Asta Põldmäe. – E. Lillemets, K. Metste, Betti Alver …, lk. 473.

2 Andmed M. Lepiku eluloo kohta pärinevad M. Lepiku autobiograafiast Eesti Kultuuriloolises Arhiivis. Vt. EKLA, f. 315, m. 185:4.

16 /

muuseumi osakonnajuhatajad Rudolf Põldmäe, August Palm ja Herbert Tampere.1 Mart Lepikut süüdistati „sidemetes eesti natsionalistidega ja Põrandaaluse Rahvuskomitee lendlehtede hoidmises ning levitamises Saksa okupatsiooni ajal”,2 ta oli 19. veebruarist 1945 kuni 24. aprillini 1946 Tallinnas vanglas ning vabastati süüasja lõpetamise tõttu.3 Pärast vabanemist ei saanud Mart Lepik enam töötada kirjandusmuuseumis. Temast sai 1946. aasta juulist alates Tartu ülikooli kirjanduse kateedri assistendi ajutine kohusetäitja, 1947. aasta jaanuarist aga Õpetatud Eesti Seltsi (ÕESi) vastutava sekretäri kohusetäitja. Viimasel ametikohal töötas ta kuni seltsi likvideerimiseni 1950. aastal.4 Samal aastal sai ta uuesti tööd kirjandusmuuseumis ja oli käsikirjade osakonna juhataja alates 1951. aastast kuni 1963. aastani, mil ta siirdus insuldi tõttu pensionile. Mart Lepik suri 1971. aasta detsembris.

Mart Lepiku töö kirjandusloolasena on tähelepanuväärne nii teemade kui ka uurimistöö põhjalikkuse ja süvitsimineku poolest. Tema peamiseks uurimisvaldkonnaks oli eesti kirjanduse vanem periood, millega ta hakkas tegelema juba üliõpilasena, käies stipendiumite toel arhiivimaterjale otsimas nii Eestis kui välismaal. Oma uurimisretkedel avastas ta arhiividest palju uusi allikaid eesti varasema kirjandus- ja kultuuriloo kohta.5 Põhjaliku uurimistöö tulemusi avaldas Mart Lepik nii artiklite kui tekstikriitiliste väljaannetena, samuti on Mart Lepik koostanud mitmeid bibliograafiaid bibliograafilise sarja „Eesti filoloogia ja ajaloo aastaülevaade” jaoks.6 Mart Lepiku uurimistöö põhjalikkust iseloomustab näiteks see, et tema 1932. aastal ilmunud biograafilisele artiklile Kristian Jaak Petersonist7 pole elulooliste andmete poolest hiljem kuigi palju E. Aaver, H. Laanekask, M. Lepik tekstikriitikuna. ‒ Keel ja Kirjandus 1992, nr. 2, lk. 83.

E. Aaver, H. Laanekask, M. Lepik …, lk. 83.

EKLA, f. 315, m. 185:4.

E. Aaver, H. Laanekask, M. Lepik ..., lk. 83.

R. Põldmäe, Biograafilist ja memuaarilist M. Lepikust. – R. Põldmäe, Kultuuriloolisi vahelugemisi. Tallinn, 1979, lk. 225.

6 R. Põldmäe, Biograafilist ja memuaarilist …, lk. 227.

7 M. Lepik, Kristian Jaak Peterson. – Eesti Kirjandus 1932, nr. 8, lk. 353‒375.

1 2 3 4 5

/ 17

juurde lisatud.1 Koos Gustav Suitsuga koostas Mart Lepik kirjandusajaloolise tekstikriitilise antoloogia „Eesti kirjandusajalugu tekstides” I osa (1932). Raamatu teine osa, mille kallal mõlemad autorid aastaid töötasid, lõplikult ei valminud.

Mart Lepik koostas ka F. R. Faehlmanni ja F. R. Kreutzwaldi kirjavahetuse tekstikriitilise väljaande, mis ilmus ÕESi nn. kirjade sarjas 1936. aastal. Teos sai riikliku preemia. Faehlmanni juubeli tähistamiseks koostas Mart Lepik Faehlmanni kogutud luuletuste kommenteeritud väljaande (1938). Ta tegeles ka ilukirjanduse tõlkimisega vene, soome ja prantsuse keelest ning tegi kaastööd „Eesti biograafilisele leksikonile” (1926‒1929) ja „Eesti entsüklopeediale” (1932‒1937).

1951. aastal hakkas Mart Lepik koostama Kreutzwaldi kirjavahetuse III köidet, see oli osa kuueköitelisena planeeritud Kreutzwaldi kirjade väljaandest. Mart Lepik jõudis ise koostada põhjalikult kommenteeritud kirjavahetuse neli köidet (ilmusid aastatel 1953‒1962)2, I ja VI köide ilmusid alles pärast Mart Lepiku surma3. See töö kujunes Mart Lepiku elutööks, mida ta tegi kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna juhataja ametikohustuste täitmise kõrval.

Kirjandusteadlane Sirje Olesk on väitnud, et „Kreutzwaldi kirjaväljaande käimalükkamine neis oludes [stalinismiajal] on ühelt poolt enesele vaimse oaasi otsimine, teisalt – ajastu ideoloogilisi nõudeid silmas pidades – omamoodi kaelamurdev trikk.”4 Mart Lepiku erialast pühendumist on iseloomustatud 1 R. Põldmäe, Biograafilist ja memuaarilist …, lk. 226.

2 Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus III. Fr. R. Kreutzwaldi ja A. Schiefneri kirjavahetus 1853‒1879. Tallinn, 1953; Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II. Kirjad A. H. Neusile, E. Sachssendahlile ja teistele 1847‒1866. Tallinn, 1956; Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus IV. Kirjad G. Schultz-Bertramile ja teistele 1859‒1874. Tallinn, 1959; Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus V. Fr. R. Kreutzwaldi ja L. Koidula kirjavahetus 1867‒1873. Tallinn, 1962.

3 Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus I. Kirjad F. R. Faehlmannile, D. H. Jürgensonile ja teistele, 1833‒1866. Koostanud E. Aaver, A. Nagelmaa, L. Raud. Tallinn, 1976; Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus VI. Kirjad J. Hurdale, J. Kölerile, C. R. Jakobsonile ja teistele, 1862‒1882. Koostanud, eessõna: E. Aaver, H. Laanekask, A. Nagelmaa.

Tallinn, 1979.

4 S. Olesk, M. Lepiku teest. – Sirje Olesk (koost.), Kirjad üle mere. Mart Lepiku kirjavahetus Julius Mägiste, Karl Ristikivi ja Bernard Kangroga. (Litteraria. Eesti kirjandusloo allikmaterjale. Vihik 19.) Tartu, 2000, lk. 10.

18 /

legendaarsena: „Mart Lepik oli juba eluajal legendaarne autoriteet, kelle jäägitus oli ja on jäänud eeskujuks ka väljaspool editsioonilist tööd.”1 Mart Lepikut iseloomustades on sageli esile toodud ta suurt eruditsiooni. Liis Raud, Mart Lepiku kolleeg kirjandusmuuseumist, on iseloomustanud teda kui eraõpetlast, kelle teadmised võisid professorigi jahmatama panna.2 Mart Lepikut inimesena mäletab Liis Raud kui ägedat ja järsu iseloomuga: „… Lepik oli niisugune iseloom, keda võõras inimene võis hakata nagu kartma – ta oli niivõrd range ja sünge ja järsk koledasti … ja äge oli koledasti.”3 Teisalt ei olnud Mart Lepik sugugi ainult uurimistööle pühendunud: „Kuigi Mart Lepik jättis üldiselt mulje, nagu peituks ta elumõte arhiiviüksindusse tõmbumises, oli see mulje ikkagi suuresti petlik”.4 Lisaks arhiivides ja raamatukogudes töötamisele käis Mart Lepik istumas ka Werneri kohvikus, värskeid ajalehti lugemas ja vestlemas sõpradetuttavatega. Mart Lepik hindas eelkõige iseseisvat mõtlemis- ja otsustusvõimet.5 Kirjanik ja kirjandusloolane Oskar Kruus on oma mälestustes väitnud, et Mart Lepiku teadmised olid tohutud, kuid ta ei andnud neid teistele edasi. Ta vihkas kirjutamist, ei kasutanud isegi puhast paberit, vaid kirjutas vanade, äravisatud käsikirjade teisele küljele.6 Kirjandusloolane Rudolf Põldmäe on Mart Lepikut iseloomustanud kinnise ja nõudliku iseloomuga inimesena, kellele ei meeldinud oma uurimistöö alaseid saavutusi esile tuua, mis sai talle omamoodi saatuslikuks, sest kasutamata materjalid läksid sõjajärgsetel aastatel kaotsi.

Mart Lepik kirjutas ainult tungiva vajaduse korral, kui oli oma 1 E. Aaver, H. Laanekask, M. Lepik …, lk. 89.

2 L. Raud, M. Lepik seitsmekümnene. – Sirp ja Vasar 1970, 20. nov., nr. 47, lk. 3.

3 L. Raud, Mälestusi Kirjandusmuuseumist (1945‒1955). – Juurtega sajandite mullas.

Kogumik F. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi 50. aastapäevaks. Tallinn, 1990, lk. 43.

4 L. Raud, Meenutusi mõtterepliikide saatel Kirjandusmuuseumist ja tema töötajatest.

EKLA, f. 366, m. 4:2, l. 3.

5 L. Raud, Meenutusi mõtterepliikide saatel …, l. 30.

6 O. Kruus, Unistuste purunemise aastad. EKLA, f. 397, m. 79:3, l. 22.

/ 19

uurimisprobleemis lõplikule selgusele jõudnud ja suutis esile tuua palju uut. Mõnikord olid ta artikli ajendiks teiste uurijate „puudulikud või väärad käsitlused, mida ta ei suutnud taluda”.1 Kirjandusmuuseumi direktori rollis oli Mart Lepik „n.-ö. distantsiga direktor, keda kardeti, aga ometi austati”.2 Haiguseaastatel muutus Mart Lepik leebemaks, säilitades „enesedistsipliini ja nõudlikkuse enda suhtes. Ta ei kaevanud kunagi, rääkimata halisemisest. Kõik oma mustad mõtted ja meeleolud pidas ta enda teada ning leppis paratamatusega.”3 Mart Lepiku endine kolleeg Jaan Toomla on iseloomustanud Mart Lepiku ja Betti Alveri suhet intellektuaalse sobivusena: „Mitmed inimesed on avaldanud imestust, et kuidas Betti küll talus niisugust okkalist Lepikut, et ta oli ju võimatu mees. [---] Tegelikult ei olnud siin mingisugust vastuolu. Ja eriti liitis neid veel väga tugev eetika, eetiline elunägemine, eetiline alus, eetiliste hinnangute andmine kõigele sellele, mis toimub inimestele …

Selline puhas, sirgjooneline, selge ja aus suhtumine ellu ja inimestesse oli nende üks ühine joon. Nad olid eesti kultuuri vaimsused, mõlemad missioonitundega inimesed … Nad sobisid.”4 Kirjavahetus loobki Mart Lepikust teistsuguse ettekujutuse kui paljude kaasaegsete mälestused temast. Kui mälestustes kujutatakse teda mõnikord kibestunud, sapise ja teravana,5 siis kirjavahetus Betti Alveriga avab Mart Lepiku inimlikult õrna ja haavatava pooluse. Ta ei olnud mitte ainult pühendunud kirjandusloolane, vaid ka pühendunud abikaasa.

Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetust avaldades ei saanud mööda vaadata ka eetilistest küsimustest: kas selliseid materjale tohib avalikkuse ette tuua; kust läheb avaliku ja privaatse piir eraelulisi materjale avalikustades ning kuivõrd seda piiri määrab 1 R. Põldmäe, Biograafilist ja memuaarilist …, lk. 225.

2 L. Raud, Märkmeid Kirjandusmuuseumi eripalgelisest juhtkonnast. EKLA, f. 366, m.

4:1, l. 12.

3 L. Raud, Meenutusi mõtterepliikide saatel …, l. 82.

4 J. Toomla, [Mälestusi]. – E. Lillemets, K. Metste, Betti Alver …, lk. 188.

5 E. Lillemets, K. Metste, Betti Alver …, lk. 197; L. Raud, Mälestusi Kirjandusmuuseumist …, l. 43.

20 /

või nihutab inimese tuntus, kuulumine avaliku elu tegelaste hulka? Võiks ju arvata, et Betti Alver ise poleks tahtnud neid kirju avalikustada ja et seda tehes rikume luuletaja tahet. Teisalt säilitas Betti Alver hoolikalt nii selle kirjavahetuse kui muudki isiklikud märkmed. Tuntud luuletajana pidi ta arvestama sellega, et alles hoituna võivad need materjalid sattuda arhiivi ja sedakaudu ka teiste inimeste silme alla. Betti Alver oleks võinud need kirjad ka ise hävitada, tahtes neid igaveseks saladusse jätta.

Et ta seda siiski ei teinud, võib olla nii vajadus säilitada talle kalleid tekste kui ka märk sellest, et ta võis siiski arvestada nende sattumisega võõrastesse kätesse pärast tema surma. Sellele viitab ka Betti Alveri testament, kus on muuhulgas kirja pandud, et vastavalt autori tahtele kuuluvad nii tema enda kui Mart Lepiku kirjad pärast tema surma kirjandusmuuseumile.1 Lugeja vaatenurgast on hea, et kirjad on säilinud, sest need murendavad ettekujutust Betti Alverist kui jäigast ja distantseeritud inimesest, tuues teda esile inimlikust ja haavatavast küljest. Ka Mart Lepiku kuvandit ei kahjusta kirjade avalikustamine kuidagi, pigem vastupidi: on üllatav avastada arhiivitöösse uppunud kirjandusloolase sooja inimlikku olemust.

Eve Annuk

Väljaandmispõhimõtetest ja kommentaaridest Jääb vist küll igavesti lahendamata küsimus, kust läheb see tundlik piir avaliku ja isikliku vahel, mis justkui lahutaks looja loomingu ja elatud elu, selle, mis kuulub publikule, ja selle, mis peab jäämagi avalikkuse eest varjule. Ometi ei sünni miski väljaspool inimest, ja kui lähtuda sellest, et inimene on tervik, siis on loomingu mõistmiseks teinekord oluline pisimgi eraeluline detail. Kui lummab looming, siis seda enam 1 EKLA, f. 315, m. 98:4. Testamendi 1. peatüki on avaldanud Karl Muru. Vt. K. Muru, Betti Alver ..., lk. 250.

/ 21

Nüüd lähen välja, viskan need read postkasti ja hakkan Kallilt kirja ootama, kuigi tean, et tal vist kiir püksis ja tuli taskus1 on.

Võib-olla kirjutan homme jälle.

Sinu oma Kalli.

104. Mart Lepik Betti Alverile 6. IX 1953.

Tallinn, 6/IX 53.

Oi Sind Kallit küll, et Sa juba mulle nii ruttu kirjutasid! See oli tõesti nii ootamatult hea ja armas üllatus, et kohe virutaks.

Läksin hommikul kella üheksa paiku juba välja, jõin kohvi ja sõitsin siis täikale (nagu tallinnakeeles öeldakse), kus kolasin paar tundi vanakraami ja sakste pudi-padi hulgas – kirjavara seal nähtavasti enam ei müüda. Tulin siis tagasi Feischneri, kus oli kohtamine kokku lepitud, et minna vanale Kalamaja kalmistule ühe -manniga. Oli küll kohal, kuid kanges hambavalus, andsin talle ühe aspiriini ja siis ütles, valu jäävat vähemaks. Kuid kalmistule kaasatulijat tast ikkagi ei saanud, oli lisaks poolunine ja magamata: naaberkorteri rahvas olid ööd läbi kakelnud ja karjunud ega lasknud magada.

Nojah, läksin siis üksinda kalmistule ja pean ütlema, et kui Tartus Jaani oma oli ja on kole, siis see siin on mitu korda koledam – täielik sigade songermaa. Tänasin õnne, et teine mees asjata oma aega raiskama ei tulnud. Leidsin ainult kogemata „L-vate sigade” autori2 perekonna raudaia, kus oli kolm hauda: ema kahe pojaga – ja kunagise „Estonia” näitleja Ed. Kurnimi3 purustatud samba – see oli kõik, mis minusugusele silma torkas.

Kui tagasi olin jõudnud, võtsin veidi hamba alla ja sõitsin Vt. Fr. R. Kreutzwald. 1803–1882 …, lk. 104 ja 224.

1 Tsitaat F. R. Kreutzwaldi kirjast G. J. Schultz-Bertramile 27. novembrist 1859. Vt. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus IV, lk. 24.

2 Proosakogumiku „Lendavad sead” (1919) autor on kirjanik Albert Kivikas (1898–1978).

3 Eduard Kurnimi (1883–1933) põrm maeti 1951. aastal ümber Metsakalmistule.

154 /

Metsakalmistule. Seal on nad reas künka otsas; Bornhöhe (paari aasta eest Koplist ümber maetud), Vilde, Sütiste, Antson, Alle (kas märkad – üks õnnis – s. t. vaimust vaene – kahe röövli vahel), R. Roht kaks sammu madalamal – ja kõik!1 Kus Koidula ja barbaarne mees?2 Neid kahte ma ei leidnud ega teadnud ka paar inimest, kelle käest pärisin. Paar-kolm kohta olid küll nimetud, kuid vaevalt otsitavad. Ja nüüd just jõudsingi sealt tagasi ja sain Sinu nii armsa kirja. Kogu päeva on olnud särav päike, samuti oli ka eile, kuigi meretuul pole just soe ega ka külm, vaid veidi jahe.

Reedel vahetevahel tibas, kuid mu fuusukesed olid päris kuivad.

Eile õhtupoolikul sorgeldasin Sulle segase kirja, mille Sa vist alles homme kätte saad. Seal kirjutasin ka sellest, et alles ehk nädala lõpu poole tagasi jõuan. Teel Nõmme bussi juurde viskasin selle postkasti – ja varsti olingi Nõmmel. Pererahvas3 olid haiglasevõitu, kuid nende jutu järgi kipuvad nad kangesti Tartu tulema. Aga jäävad vististi tulemata, sest paistsid üsna hädised olevat – muutuvad juba kaunikesti seniilseks nii oma jutus kui olemises. Tervised saadan Sulle juba selle kirjaga kätte!

Nagu sellest näed, on mul tänane päev olnud päris enda päralt, ei võõraste inimestega sekeldamist ega kedagi. Homme hommikul läheb muidugi jälle lahti endise hoo ja ägedusega, tuleb joosta ja sekeldada, s. t. olen jälle omas elemendis.

Ja kulla-kalli, Oma Kalli, ole ikka Tipa-Tapa ja kirjuta varsti jälle ilus kiri ja armas kiri, nii et jälle tahaksin virutada. Eks ole?!

Ja hoia ennast ja saa päris-päris terveks! Ja Sa saad, saad, olen selles täiesti kindel. Ja ära lase muremõtteid tulla, vaid mõtle ikka ilusat! Ja ilusat ka Sinu oma Kallist.

1 Eesti kirjanikud Eduard Bornhöhe (1862–1923), Eduard Vilde (1865–1933), Juhan Sütiste (1899–1945), Aleksander Antson (1899–1945), August Alle (1890–1952), Richard Roht (1891–1950).

2 Lydia Koidula (1843–1886) põrm toodi Kroonlinnast Eestisse ja maeti Tallinna Metsakalmistule 1946. aasta augustis; „barbaarne mees”, tõenäoliselt Johannes Vares, kirjanikunimega Barbarus (1890–1946), arst, kirjanik, Nõukogude Eesti valitsuse liige 1940–1946.

3 Elo ja Friedebert Tuglas.

/ 155

105. Betti Alver Mart Lepikule 7. IX 1953.

7. IX. 53.

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

Aruanne.

Laupäeval viisin kirja ära. Turuhoone ees seisis hulk rahvast ja vahtis midagi. Laps jonnis. Trampis jalgadega, viskas ennast pikali maha ja röökis. Mamma vahtis abitult pealt ega osanud tiigriga midagi peale hakata. Siis lubas üks habemega mees püksirihma võtta ja tiiger läks tip-tip-tip üsna vagusalt mamma käekõrval minema.

Kirja pole siiamaani tulnud.

Täna on suve soojus kadunud, inimesed käivad talvemantlitega.

Kütsin ahju.

Vihma pole vahepeal enam sadanud. Ülemisel korral õhtuti enam ei kedrata.

Keetsin pohlasalatit õuntega, tuli välja moos.

Kivikõlin ei kostnud Kalevi tänavalt, vaid minu akna eest Pargi tänavalt.

Tooni1 kapsa- ja õunapirukad ei jäänud Pljuškini2 saia moodi külalisi ootama. (S. t. mitte külalised pole P. saia moodi, vaid külalise ootaja.)

Eile käisin kaugel jalutamas, aga Tartu on ilma Kallita kurb ja kõle.

Lõpetan aruande ja palun sellega leppida.

Kõike muud teab minu Kalli ju ise. Kunas tuled?

Nägemiseni!

T–T.

1 Tooni Luha.

2 Pljuškin – tegelane vene kirjaniku Nikolai Gogoli (1809–1852) teosest „Surnud hinged” (esitrükk 1842, e. k. 1937). B. Alveri – M. Lepiku memoriaalkogus leiduvad Gogoli kogutud teosed 14 köites (1937–1952), sealhulgas ka „Мертвые души” I–II (EKM AR, A.-L. 3403–3404).

156 /

106. Betti Alver Mart Lepikule 8. IX 1953.

8. IX 53.

Kalli, Sinu 5. ja 6. skp. kirjad sain mõlemad ühekorraga alles praegu (s. o. teisip. õ. 1/4 7) kätte. Hakkasin juba muretsema, et Sa ei kirjuta, nüüd siis tean, kuidas asjad on. Jooksen viskan selle sedeli postkasti, et veel täna minema läheks. Sellep. pole aega rohkem luuletada. Kalli, Sa väsitad enda seal küll koledasti ära, aga mis teha. Eile istusin Tooniga kohvikus, muidu on kõik vanaviisi. Ela õige hästi, Sina minu armas Kalli!

Sinu T–T.

107. Mart Lepik Betti Alverile 9. IX 1953.

Tallinn 9/IX 53 hommikul Kallis Tipa-Tapa!

Täna hommikul on natuke aega ja kasutan seda, et Sulle kirja alustada. Kaks päeva läksid nagu näuhti, õhtuti olin nii väsinud ja tuim, et ei olnud minust enam kirjutajat. Tean ju küll, et oma Kalli-räbalake ja raasuke ootab ja tal on igav ja kõik, aga on olnud nii kiire jälle, nii paljude inimestega sekeldamist ja seletamist, et hoidku kohe! Nüüd on enam-vähem kindel, et laupäevaks olen Tartus; enam ei saa teisiti, kuigi peaksin kogu aja siin olema ja inimesi taga ajama. Aga jõuan siis mina kogu maailma kuumaks kütta. Oma Kalli aga olen jätnud hoopis hooletusse, temale tulevad mustad muremõtted – mina aga sekeldan võõraste inimestega, selle asemel et Kalli juures olla. Aga ära ole ikkagi kurb, sest ma tulen-tulen varsti kohe. Veel paar-kolm päeva ja olengi seal tagasi ja siis on kõik jälle hästi! Eile õhtul, kui olin öömajale minemas, kella 8 paiku, tuli tänaval vastu Komsi perenaine. Kurtis oma hädasid ja sekeldamisi samuti. Nõnda on see ju ikka, et oma asjad on kõige tähtsamad.

/ 157

Õhtupoolikul Tulin ja jälle ootas Sinu kiri ees, kuigi (omavahel öelda!) ootasin seda juba eile, aga täna rõõmustas seda rohkem Sinu „aruanne”.

Täna oli juba veidi vaiksem, ei olnud enam niipalju rähklemist ega sekeldamist. Põhjuseks võib olla ka mu enda loidus: hakkab ära tüütama ja asjad saavad nagu ühele poole. Mõned tähtsad asjad on aga ees ja ilma neid õiendamata ei saa ära sõita. Laupäeva hommikuks olen ma igatahes kindlasti Tartus.

Täna on mul jälle uus naaber (oleme kahekesi toas), seekord Ukrainast. Eelmised (esimene pühap. õhtuni, teine – täna hommikuni) olid üks Leningradist, teine Magnitogorskist, arhitektid mõlemad. Ei jõudnud ära kuulata nende kiitusi ja ülistusi Tallinna ilule. Praegune naaber kiidab aga oma Ukraina ilu ja steppide võlu, segab mu mõtete koondumist ja kirjutamist.

Seetõttu lõpetangi siinsamas ja ütlen nägemiseni oma amma Kallile laup. õhtul kella 7 paiku.

Nii kangesti tahaksin Sind näha ja kõvasti-kõvasti pigistada!

Sinu oma ainus Kalli.

108. Betti Alver Mart Lepikule 9. IX 1953.

9. IX 53.

Et ma juba harjunud olen Tartu postkontori kirjakasti juures käima, parajasti välja kavatsen minna ja Sina tuule, tormi, vihma ja minu sedelite vastu kaitsetu oled, sellepärast kirjutan ka täna veel. Ole terve eile õhtul saadud kirjade eest, kõik oli väga huvitav lugeda, ainult kahju hakkas nõmmelastest, kellele Sa vanadusetunnistuse välja andsid. Kas Sa ehk siiski ei eksi?

Tahaksin küll seda loota.

Homme, neljapäeval, pidi Sul kunstnikkude piltide läbivaatamine algama ja nähtavasti Sa veel täpselt ei teadnud, kunas tagasi jõuad. Kuid mina tahaksin seda teada, sest oleks

158 /

kangesti huvitav kuulda kõigist imevärklikkudest juhtumistest, tähtsatest meestest ja naerutöö tegijatest, millest ühe kaugelt tulnud reisumehe jutupaun tõenäolikult kubiseb. Kuid luban Sul enne a) korralikult välja puhata b) kõik tarvilikumad käimised enne ära käia ja tähtsamad asjad ära toimetada c) õetütrega1 tantsupidule minna, kui tahtmist peaks olema.

Kui saad, siis teata palun, kunas ligikaudu Sind oodata võin, sest mul on kavatsus Sind vastu võtta mitte rooside, nelkide, meelespeade, luulesalmikute, suhkrukringlite ja auväravatega, vaid kuuma hapukapsasupiga. Nägemiseni!

Sinu T–T.

109. Mart Lepik Betti Alverile 10. IX 1953.

Tallinn 10/IX 53 Kangesti Kalli!

Täna veel ainult niipalju, et pilet on taskus ja homme õhtul 8 paiku sõidan välja. Laup. kella 7 paiku olen Kalli kaisus. Kõike, mis vahepeal olnud ja mida kuulnud, pole ma praegu võimeline jutustama ega veel vähem kirjutama.

Täna hommikul olevat surnud Urgart2 – südameatakk. – Minu Marietta Šaginjan3 on mind kogu maailma eest ära teotanud. – Veel on suur uudis, aga seda räägin Sulle kõrva sisse salaja. – Kell on õhtul pool kümme: panen need read ümbrikusse ja lähen viskan postkasti ja siis tulen tagasi ja heidan magama.

Sinu oma Kalli Sinu 8. ja 9. sept. kirjad tulid täna õhtupoolikul korraga. Suursuur musi nende eest.

1 M. Lepiku õe Leida Möllitsa tütar Rita.

2 Oskar Urgart (1900–1953), kriitik, bibliograaf ja tõlkija.

3 Marietta Šaginjan (1888–1982), armeenia päritolu nõukogude vene kirjanik.

/ 159