Autoriõigus: Kirke Saarnits ja Petrone Print OÜ, 2026
Peatoimetaja: Epp Petrone Toimetaja: Dagmar Lamp Keeletoimetaja: Triinu-Mari Sander Kujundaja: Heiko Unt Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi Küljendaja: Aive Maasalu Fotopoogen: autori erakogu, kui ei ole tähistatud teisiti
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-82-296-8 (trükis) ISBN 978-9916-82-295-1 (epub)
Rahvaarv maakaardil põhineb 2026. aasta andmetel.
www.petroneprint.ee
Sisukord Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .9 Seiklusteks valmis!. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 15 Tähelepanu, valmisolek, START! . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 21 Kas me liigume ka? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 32 Teretutvus Kariibidega: Saint Lucia . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 40 Missioon matšeete. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 49 Sadama varjud . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 57 Päevane kaluriküla . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 67 Sugar Beachi kontrast . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 74 Öine seiklus. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 80 Paradiisirandade varjatud hind. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 88 Appi tuleb Escapado . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 102 Pööriööl pöördunud tuuled . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 108 Uus riik, uus paat . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 112 Jõulupidu purjetajate moodi . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .119 Oht ja seiklus käsikäes? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 123 Mina koristan pead ja Anton kajutit . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 130 Keda usaldada reisikaaslaseks? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .141 ...Ja mis Moritz? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 149
Marsruut: Grenada–Curaçao! . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 155 Kuidas jõuda koju keset vett? . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 170 Kapten vastasseisus meeskonnaga . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 181 Uus taktika: ujuda, mitte uppuda . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 188 Tõuseb tuul ja tõusevad pinged . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 198 Aimdused saavad tõeks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 203 Vaakum pärast tormi. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 212 Leppimine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 222 Epiloog . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 225 Lisa. Korduma kippuvad küsimused purjekatele hääletamise kohta . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 230
kaart
Sissejuhatus „Kuidas su vanemad lubasid sul minna üle Atlandi purjetama? Kuidas sul üldse selline hullumeelne idee tuli?“ Kui see pakkumine mulle sülle kukkus, siis tõtt-öelda kartsin ja kahtlesin selles ettevõtmises isegi. Kõik sai alguse omavahelisest naljatamisest. Aga alustagem algusest... Olen üles kasvanud Haanimaal, tugevate juurte, kindlate väärtushinnangute ja põliste tavadega kogukonnas. Geograafide tütrena olen reisimisest, erinevatest kultuuridest ning kaugetest maadest teadlik ja huvitatud olnud nii kaua, kui end üldse mäletan. Ema-isa matkalugude tuules asusin juba teismelisena koos sõpradega korraldama autoreise Euroopasse. Hiljem, noorsootöötajana avanes mulle rahvusvaheliste projektide kaudu võimalus reisida Euroopas ning tutvuda inimestega riikidest, kuhu ma veel polnud pääsenud. Seejärel töötasin vabatahtlikuna Georgias, õppisin tundma ja armastama seda maad ja kultuuri, elama iseseisvalt rahvusvahelises kommuunis ning võtma ette esimesi sooloreise. Mu hea sõber sakslane Anton EVSi* projekti päevilt oli samasugune reisihuviline – skaudina oli ta seljakotireisijana *
EVS (European Voluntary Service) on Euroopa noorte vabatahtliku teenistuse programm, mis võimaldab 18–30aastastel noortel töötada välisriigis vabatahtlikuna, panustada kogukonda ning saada rahvusvaheline ja kultuuridevaheline kogemus.
minust ehk paremini valmistunud. Tema plaan oli pärast vabatahtliku töö lõppu edasi rännata. Lõõpisime ja plaanisime Antoniga tihti, kuidas me koos hääletame ning muretut elu elame. Tookord oli me mõlema unistus avastada niinimetatud stan-riike: Kasahstani, Kõrgõzstani, Tadžikistani, Türkmenistani, Usbekistani. Naljatada sel teemal ma võisin, kuid alateadlikult ma ise seda plaani väga reaalseks ei pidanud. Kuidas minna reisile ilma rahata? Kas ja kui pikalt me vaid sõpradena kahekesi reisides omavahel üldse läbi saame? Kas hääletada üleüldse turvaline on? Need olid mõtted, mis selle plaani minu jaoks esialgu võimatuks tegid. Vabatahtliku aasta lõppemise järel tagasi Eestis, külmas ja pimedas talves, tundes, et mind oleks justkui vastu enda tahtmist Georgiast ära rebitud, samm sammu haaval uuesti oma kohta otsides ja uut elu luua püüdes langesin ma aga järjest rohkem depressiooni. Tundsin, et olen vales kohas, ning ei tahtnud viimaks voodistki enam tõusta. Justkui oleksin iseendaga protestinud. Kontakti hoidmine Georgiaaegsete sõpradega aitas mul meenutada seda inimest, kelleks olin sealses keskkonnas kasvanud. Nii saingi teada Antoni suurest plaanist: hääletada purjepaadiga üle Atlandi ning vaadata, mis edasi saab. Võib-olla hääletada edasi Lõuna-Ameerikas... Aga mida see üldse tähendab: purjepaadist purjepaati hääletada? Asja lähemalt uurides sain teada, et selline reisimisviis ongi olemas. Hääletamine käib iseenesest samasuguse
põhimõttega nagu kuival maal maantee ääres end autode peale möllides; samamoodi saab ennast kaubelda vabatahtlikuks, uurides ja otsides infot sadamates ja internetis, liikudes purjekalt purjekale. Selle elustiili viljelejatel on purjetajate maailmas lausa oma kommuunid. Igatahes tundus purjekatele hääletamise mõte mulle kadestamisväärselt ahvatlev ja vabastav. Anton oli selle nimel kevadest saadik Vahemerel erinevates paatides purjetamist harjutanud. Terve suve ahvatles ta mind mõttega saada kokku paadis, mis ületab Atlandi ookeani. Lause „Meil on üks koht vaba, mõtle sellele!“ käis läbi igast meie telefonikõnest. „Ja sa arvad, et pakin oma viis asja kotti ja tulen ilma igasuguse kogemuseta ja ressurssideta sinuga üle Atlandi purjetama?“ pärisin iga kord kahtlevalt vastu. „Jah, mis selles siis imelikku on?“ hõiskas Anton alati vastuseks. „Mul ei ole seljakottigi!“ vastasin sarkastiliselt. „Aga mis muid perspektiive sa Eestis praegu enda jaoks näed?“ Tal oli õigus. Ega ma näinudki. Mitte miski, mida poole aasta jooksul olin teha proovinud, ei toiminud, ja erilist isu kodus passida mul ka polnud. Hakkasin tema ideega harjuma. Tõepoolest, tegelikult vahet väga pole, kas vaatan oma toas lage või loksun paadis ja vaatan seal lage. „Okei, kui ma päriselt tuleksin, siis millal oleks minek?“ küsisin ühel hetkel.
„Novembris,“ ütles Anton. See oli vähem kui kahe kuu pärast! Kõhklesin küll, kuna ma pole mitte kunagi elus purjetanud ega isegi mitte laevaga eriti sõitnud, ning kuidas ma sealt teiselt poolt ookeani siis hiljem üldse tagasi saan... Võtsin üle Atlandi purjetamise kodus köögis siiski vanematega teemaks. Ja minu üllatuseks nägid nemad selles head võimalust, mis tuleb vastu võtta, kui elu selle annab. „Kui sa ise minna ei taha, küsi Antoni käest, ehk on ta nõus mind kaasa võtma,“ ütles ema naljaga pooleks. „Kui meie omal ajal Siberisse läksime, polnud me mägedes suuskadel liikumist ju ka enne proovinud,“ teatas isa. „Suusamatkal oldi samuti väljaspool tsivilisatsiooni, need kestsid ka kuskil kolm nädalat ja tol ajal polnud mingit võimalust kodustega igapäevaselt kontakti hoida, kuid sellegipoolest vanemad ei keelanud meil minna. Ega see purjetamine idee poolest kaugmatkast väga ei erinegi. Mine ja reisi meie eest ka. Reisimine avardab maailmapilti ja arusaamist sellest, kes sa ise oled.“ Minu isa ja ema õppisid nõukogude ajal Tartus geograafiat. Siis korraldasid üliõpilased ekspeditsioone liidu avarustesse. Isa oli terve ülikooli aja üks selliste matkade korraldajaid ja rühmajuhte. Peamiselt liiguti talvel mägedes suuskadel ja kevadeti jalgsi kõrbetes. Ühel sellistest reisidest minu vanemad kohtusidki, seega olen üles kasvanud hingelt maadeavastajate peres.
Niisiis! Soov vahetada keskkonda, valmisolek võtta vastu kõik, mida elu annab, ning õige ajastus, lapsevanemate ja lähedaste toetus – need on komponendid, mis viivad ühe seljakotiränduri sünnini. Enne suure otsuse tegemist olin Antoni reisiplaanist inspireerituna võtnud ette väikese sooloreisi Itaaliasse, kus jäime elu üle arutlema ühe juhuslikult kohatud vanema daamiga. Tema andis mulle mõtte, mis on jäänud mind siiani saatma: „Sa võid minna reisile selleks, et ennast leida, kuid samal ajal võid reisides enda ka kaotada.“ Nüüd võin öelda, et oma Atlandi ja Kariibi seikluse vältel olin mina see, kes iseennast kaotas. Kaotasin kindlasti osa sellest, kes ma olin. Selle Kirke, kes kartis mugavustsoonist väljuda. Kaotasin Kirke, kes ellujäämise asemel pea liiva alla pistis, ja selle Kirke, kes suhtus reisimisse kui romantilisse puhkusesse. Kuid ma ka leidsin end. Õppisin, kuidas arvestada ja toime tulla teiste ja enda emotsioonidega, kuidas olla paindlik muutuvate plaanide ja olukordade suhtes ning kuidas jääda positiivseks ja tänulikuks kõige eest, mis eluteele satub. Minu reis ei olnud puhkuse- või turismireis. Võimalik, et see ei andnud ka tüüpilist seljakotireisi välja. See oli minu tee iseendani.
PS. Mõni nimi siin loos on privaatsuse huvides muudetud, aga kõik juhtus päriselt, just nii, nagu ma seda mäletan. Haanimaal, septembris 2026