JUSTIN PETRONE
HOMME ON HOMME
Justin Petrone muu Itaalia-aineline looming: romaan „Montréali deemonid“ (2012)
lugu „Uhkus ja eelarvamus“ kogumikus „Misjonäripoos“ (2013)
lugu „Küla vermitud“ kogumikus „Peegelmees“ (2017)
lood „Itaaliasse eksinu“ ja „Mesinädalad Euroopas“ kogumikus „Reisikirju“ (2014)
lood „Kallid italiano’d“ ja „Kõik, mis jääb maha“ kogumikus „Jõulumees“ (2021)
Autoriõigus: Justin Petrone ja Petrone Print OÜ, 2023
Tõlkija: Eda Ahi
Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Sander
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-82-003-2 (trükis)
ISBN 978-9916-82-004-9 (epub)
ISBN 978-9916-82-005-6 (epub)
www.petroneprint.ee
Federico Fellinile ja Giulietta Masinale
MINU ITAALIA
SISSEJUHATUS
See lugu on küpsenud aastasadade jooksul. See lugu kõneleb Itaaliast – nõnda nimetatakse kõigile hästi tuntud Vahemereäärset riiki, mis ühel meile teadaoleval ajalooperioodil oli niinimetatud tsiviliseeritud maailma kese. Ometi pole Itaalia ega itaallased muud kui üldistused. Suurem osa itaallasi rääkis alles hiljuti koduses keskkonnas murdekeelt ja samastus pigem oma kodulinna või -küla kui riigiga. Piirkondlikud erinevused pole kuhugi kadunud – eriti põhja ja lõuna vahel –, seega on võimatu rääkida Itaaliast kui millestki ühtsest. Selle asemel lahkangi siin oma isiklikku Itaalia-kogemust ning püüan teile avada itaallase teadvust, seda, kuidas suhestuvad maailmaga selle Euroopa nurga elanikud. Osa oma raamatust olen pannud kirja päevikusse mitme Itaalia-reisi jooksul, ent lõplik tervik sai kuju hoopis ühel pikal ja lumisel Eesti talvel Viljandi-nimelise väikelinna ühetoalises korteris. Igal hommikul tõusin üles ja asusin raamatu kallale. Selles oli midagi lohutavat, kui ärkasin vara, alles pimedas, panin kohvi keema, istusin tillukeses köögis kuuma tökatise
espressotassi taha ja asusin raamatut kokku panema. Mõne nädalaga saigi raamat peaaegu valmis. Näis, nagu pudeneks lugu mu sõrmede vahelt suurema vaevata paberile. Selleks et raamat õnnestuks, kutsusin appi oma kirglike ja rännuhimuliste itaalia esiisade, aga ka suurte itaalia kunstnike vaimu –iseäranis filmirežissööri Federico Fellini, kellele jään igavesti tänu võlgu.
Minu meelest jõudis Fellini – eriti 1963. aastal valminud märgilise filmiga „8½“ – itaallase mõttemaailma tabamisele kõige lähemale, peegeldades ka minu maailma. Tema eksperimentide ja seikluste kaudu tundsin ka eneses ära itaallase mõttemallid. Käesolevas raamatus püüan ma tema teostest tõukudes jutustada omaenda fellinilikest kogemustest.
Viljandi, suvi 2023
ITAALIA AEG JA EESTI AEG
Itaallaste jaoks on aeg paindlik ja meelevaldne, sedavõrd piiritu, et seda polegi olemas. Aastad sulavad sekunditeks. Sekundid vallanduvad aastaist.
Lähen täna siinsamas Eesti väikelinnas ühte hotelli. Selle keldrikorrusel asub jõusaal, kus käin trenni tegemas. Seal saan ma olla ihuüksi, ja ehkki enamasti käitun nagu itaallane, meeldib mullegi vahel üksinduses aega veeta. Mulle ei meeldi teha trenni nii, et ümber on teised inimesed. Nad haisevad. Tilluke keldrijõusaal on mulle just paras. Saan seal vaadata laes rippuvast telekast dokumentaalfilme Hitlerist ja Mussolinist ning samal ajal kangi tõsta. Pärast veedan tükk aega duši all. Küllap ongi need pikad üksildased kuuma duši seansid mu hotellijõusaali-elamuse lemmikosa.
Letis võtab mind harjumuspärasel kombel vastu Ragne. Talle meeldib mind tögada. Ja kunagi ei jäta ta meenutamata, et tuleksin ikka õigeks ajaks. Nimelt saab selle tillukese tühja saali broneerida korraga tunniks ajaks. Olen valinud kella viiese algusaja. Ragne tuletab mulle seda ikka ja jälle meelde, sest sageli ilmun välja alles kümme minutit hiljem. Üldse mitte meelega. Lihtsalt juhtub nii.
See ajab Ragne maruvihaseks.
„Kell viis Eesti aja järgi!“ hüüab ta kohe, kui uksest sisse astun.
„Kas sa siis ei tea, et aega pole päriselt olemas?“ hüüan vastu. „Aeg on kõigest numbrid.“
„See pole tõsi,“ vaidleb Ragne.
„On,“ vastan. „On küll tõsi.“
Kui ma ei lähtu Eesti ajast, siis küllap tegutsen Itaalia aja järgi. Ja minu tähelepanekute kohaselt on see määratlus paindlik ja samas meelevaldne. Itaalia aeg on niivõrd piiramatu, et seda polegi olemas. Terved aastad kaovad sekunditesse.
Sekundid vallanduvad aastaist. Mõte sellest, nagu oleks võimalik kohtumisele „hiljaks jääda“, näib sürreaalne, absurdne. Kui keegi ütleb, et jõuab kohale kell viis, võib ta niisama hästi ilmuda kohale hoopis poole kuue või kuue paiku. Või jätta üldse tulemata. Ikka juhtub, et elu tuleb vahele. Ei või ju ette teada, mis elus vahele tulla võib.
Siinkohal meenub mulle lugu vanaonu Vinnyst, kes oli mu emaisa Franki vanem vend. See leidis aset 1950. või 1960. aastatel, igatahes enne nutitelefonide aega – siis, kui tuli võtta toru, öelda „Palun New York 555“, ja lasta dispetšeril liinid ühendada.
Nimelt jõudis mu lapseeas ema kõrvu kuuldus, et onu Vinny ühes naisest ja kuuest lapsest koosneva kaaskonnaga kavatseb külastada tema isa juba sama päeva hommikupoolikul. Niisiis pani ema selga oma parima valge kleidi ning läks trepile istuma ja onu Vinny ilmumist ootama. Tolle päris-
nimi oli Vincenzo Abbatecola ja ta sündis minu mäletamist mööda New Yorgis, kui mu vanavanaisa Domenico Abbatecola 1910. aastatel veel seal elas. Sinna pages Domenico siis, kui oli ühes venna Saverioga peksnud Montrones läbi nende õega flirtinud preestri. Hiljem, pärast Vincenzo sündi mindi tasakesi tagasi Itaaliasse. Vinny ema Giovanna suri mingisse haigusesse, nii et poisi eest hoolitses hoopis ema vanem õde Maria.
Olen oma silmaga näinud Vincenzo 1920. aasta paiku esitatud Itaalia passi taotlust. Seal näeb ta välja nagu täiesti harilik itaalia poiss, kel on näol nukravõitu ilme ja seljas triibuline madrusekostüüm, millesse poisse toona nii meelsasti riietati. Veel tänapäevalgi paneb mu Itaalias elav nõbu Pamela oma väikestele poegadele samasugused riided selga. Kujutan ette, et oma varajasimates mälestustes taob vanaonu mõnel tolmusel külaväljakul jalgpalli.
Pärast pöördus Domenico tagasi USAsse, abiellus Mariaga, ja mõne aasta pärast sündiski mu vanaisa Frank. Niisiis olid Frank ja temast vanem Vincenzo poolvennad. Aga nende emad olid õed. Iga kord, kui oma sugupuust jutustan, kisub asi jube keeruliseks. Igatahes kutsuti Vincenzot ka Ciniks, mis on Vincenzo puhul igati tavapärane hüüdnimi ja millest sai ameerikapärane Jimmy. Niisiis kutsus Maria Vincenzot nii Ciniks kui ka Jimmyks. New Yorgis leidus küllaga Jimmysid, kes olid tegelikult Vincenzo-nimelised itaallased. Nende hulka kuulus ka Vincenzo.
Ta pidas restorani Long Islandi lõunarannikul, mis on õigupoolest USA suurim saar ja laiub ookeanis Manhattanist ida pool. Nii nagu New Jerseygi, kujunes see linnast vaheldust