Minu island

minu island

tarvo n천mm

Island tule ja j채채 s체mfoonia

Autoriõigus Tarvo Nõmm ja Petrone Print OÜ, 2009 Toimetajad: Krister Kivi, Epp Petrone Keel ja korrektuur: Katrin Raid Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk Küljendus: Aive Maasalu Kaanefoto: Kaire Nõmm Trükk: AS Greif ISBN 978–9985–9931–5–6

www.petroneprint.ee

sisukord

Saateks

7

Esimesena tundmatusse

10

Esimene ring saarel

15

Kolida Islandile või mitte?

34

Sõit leivamäkke

38

Esimene tööpäev õpetajana võõrkeelses koolis

43

Saun, mida kunagi ei köeta

49

Kas see on mingi nali?!

56

Kohtumine Islandi hõrgutistega

62

Eesti uudiste kajastamine Islandil

76

Värav on suletud!

79

Streikijana Islandil

85

Kui teeks ühe kontserdiprogrammi?

88

Islandi nukud ei räägi eesti keelt

96

400 kilomeetrit ja üks kaamera

102

„Maaletoojad”

107 5

sisukord

Veealused teed ja ilma perse

111

Kahekesi lumetormis

119

Kaks ämbrit verd ja viie sea sisikond

126

Võidureis Reykjavíki

133

Leib nagu maast leitud

139

Karmides läänefjordides

153

Maa-alune ujumine

161

Nagu seeni pärast vihma

167

Laulavad eestlaste pilli järgi

171

Must lumi

178

Sammal ja samakas

185

Leitud rahakott ja varastatud kana

196

„Ma istun laviinis!”

203

Pilvede värvid

207

Söök ujub ukse ees

215

Üksi kolme lennukiga Eestisse

218

Islandlased Eestis

223

Läbi Norra ja Fääride Islandile

237

Imeilus põrgu

250

Kui pererahvast pole kodus

257

Islandi finantskriisi algus

262

Kolmteist jõuluvana, kriisist hoolimata

272

Kolm džiipi kahe peale

275

Äss-Noorlammas Kullipoeg ja teised islandlased

280

Kui kauaks?

285

6

saateks

On aasta kolmas reede. Kalender seinal näitab aastat 2009. Istun Hiiumaal oma maakodus ning jälgin ahjus põlevaid halge. Aeg-ajalt vaatan aknast välja ning pean tõdema, et Eestis pole enam korralikku talve olemas.

Igal aastal käib mõned korrad lumi üle ning jälle on maa must.

Kümne päeva pärast olen jälle tööpostil Islandil. Loodan, et seal saab tõelist talve näha, kuigi samas tean, et viimastel aastatel pole seda ka sellel saarel olnud. Täpselt nagu Eestis. Paar päeva on suur lumeuputus, kuid siis kohe jälle plusskraadid ning maa on hetkega must. Islandil on maa sõna otseses mõttes must, sest laavaväljad on seda värvi tõesti.

Mis maailmas toimub? Kuhu on kadunud põhjamaade talved? Miks sajab Kanaaridel lund ning Eestis tulevad jõulude ajal pungad puule?

Looduses on kõik segamini pööranud, samamoodi ka igapäevases elus. Käes on ülemaailmne majanduskriis, millest pole 7

saateks

puutumata jäänud ka Eesti. Vaid mõni kuu varem tabas kriis rängalt Islandit. Nüüd on vaid üks küsimus: kas uhke viikingirahvas suudab end taas jalule ajada või neelatab muu maailm ta alla ning Islandist saab tavaline Euroopa Liidu ääreala?

Paras mõtetesegadus valitseb mind juba aastaid, sest ma ei saa siiani aru, miks ma ikka veel Islandil elan. Miks ma üldse Islandil elama peaksin? Läksin ma kunagi vaid üheks aastaks ning igal aastal luban ma endale uuesti, et see jääb nüüd viimaseks. Millegipärast on aga elu läinud teisiti. Kas see on kummaline tekkinud side selle saareriigiga või on see millegi eest põgenemine? Sellele ei ole ma siiani vastust leidnud.

Tajun ikka ja jälle, et Islandil olles mõtlen kogu aeg Eestist, kui aga olen vaid mõne kuu Eestis olnud, tekib tõmme tagasi Islandile. Nagu tiritaks mõlemast käest korraga ja ei tea ise kah, mida tahad. Oleks ehk vaja inimest, kes ütleks: „Nüüd aitab.

Koju tagasi ja kogu lugu.” Eks seda ole mulle ka korduvalt öeldud – nii sugulased, tuttavad kui ka sõbrad. Samas pole ju tänapäeval teisel maal töötamises midagi halba, sest paljud on oma elu sedasi sättinud. Tunnen end hästi nii Islandil kui ka Eestis.

Nii mõnedki minu sõbrad on Islandisse armunud esimesest pilgust ning käinud mul külas veel teinegi kord. On sõpru, kes plaanivad tulla ka kolmas kord – just mingi kummalise sisemise tõmbe tõttu. Island neelab inimesed endasse ääretu energiaga. Minu vanemadki on selle tee ette võtnud mitu korda.

Selles pisikeses saareriigis on midagi tohutult võimast ja külgetõmbavat. Island lihtsalt on tõesti nagu muinasjutt.

Kümme aastat tagasi poleks ma tulnud selle pealegi, et elan ja töötan kusagil välismaal. Ma olen alati paikne inimene olnud, kuid nüüdseks on minust saanud alalõpmata reisikotiga 8

minu island

liikuv mees, kes enamasti ei vaja isegi asju, mida endaga kaasas veab, sest igas elukohas on ju kõik vajalik olemas. Olen üheksa aastaga reisinud Eesti ja Islandi vahet umbes 25 korda. Kui iga käik tähendab kahte otsa, siis läinud ja tulnud kokku 50 korda ning seda nii meritsi kui ka lennates. Meresõit ning autosõit võtavad edasi-tagasi reisides kokku üheksa päeva, sest Islandile viiv laev alustab sõitu Norrast Bergenist, kuid sinna saamiseks tuleb enne autoga läbida umbkaudu tuhat kilomeetrit.

Liites kokku reisimisele kulunud päevad, on tulemuseks umbes 100 päeva.

Olin küll lugenud, et Island on tule ja jää maa, kuid mind Islandile tööle kutsunud sõber ei rõhutanud kunagi selle väljendi sõnamängulist poolt. Ilmselt mõtles ta ikkagi, et tule ja mine tagasi, kui ei meeldi. Mina olen jäänud.

Kuidas ja millest aga kõik tegelikult alguse sai?

Tarvo Nõmm Hiiumaal 16. jaanuaril 2009

9

esimesena tundmatusse

1994. aasta sügisel teatab sõber Valmar, et temal on nüüd pillimehe elukutsest mõõt täis ning ta pakib oma asjad, võtab naise ja lapse kaasa ning läheb ära Islandile muusikaõpetajaks.

No ei usu ma seda juttu kuidagi, sest tundes Valmarit, tean, et see tuju läheb tal varsti mööda. Tegelikult ei usu seda ka mitte keegi sõpradest, sest riik, kuhu ta väidetavalt kavatseb tööle minna, on nii arusaamatult kaugel, et kindlasti ei tule sellest head nahka. Ma ei suuda ette kujutada Valmarit jäämägede vahel, õpetamas viiulit, keeles, millest ei tea mitte keegi ööd ega mütsi, peale nende, kes seda ise räägivad.

Varsti aga selgub, et läinud ta on. Pean tõdema, et see tema minek ei tekita minus mitte mingeid emotsioone, sest kui endal on käed-jalad tööd täis, siis pole aega pikalt juurelda kellegi teise otsuste üle. Muidugi olen teadlik, et paljud eestlased otsivad samal ajal töötamisvõimalust Soomes: hea ligidal kodule ning ka keelega saab kuidagiviisi hakkama. Veendusin 10

minu island

selles ise aastal 1992, kui töötasin pool aastat muusikuna Soome laeval.

1995. aasta suvel saame ansambliga suurepärase võimaluse minna kontserdireisile Ameerikasse ja Kanadasse. Kuna Valmari uues töökohas Islandil on samal ajal koolivaheaeg, nõustub temagi reisil osalema.

Lend Helsingist Torontosse algab nagu lennud ikka. Vaatame hoolega, kuidas päästevest selga pannakse ja saame teada vile asukoha vestil.

Valmariga pole keegi meist ammu kohtunud ning seepärast on enamikul keelel küsimus, et kuidas seal Islandil siis elu tegelikult on.

Keegi ei tihka seda küsimust otseselt esitada.

Lõpuks, kui lendame üle Islandi, näitab Valmar aknast oma uut „kodumaad” ja lausub uhkusega: „Siin kusagil ma elangi.”

Tühi ja must maa ei tekita mitte mingeid erilisi tundeid ning et reis on kestnud juba kolm tundi, siis pigem vaatame lennukis ringi, et millal stjuardess oma käruga jälle meie juurde jõuab. Tean lisaks Islandi asukohale kaardil vaid seda, et Valmar on seal esimene eestlasest muusikaõpetaja.

Hetkel, kui lend on kestnud juba neli tundi ning stjuardess veab muudkui jooke ette (sel ajal tehti seda veel tasuta), teatab Valmar: „Mehed! Sellist lund nagu Islandil pole te eales varem näinud. Pärast korralikku tuisku saavad lapsed maja katusele ronida otse hange otsast, sest hang on kasvanud harjani. Katuselt kelguga allasõitmist pole teist aga keegi kunagi tundnud.” „Tead, mees, sa joo rohkem, siis saavad hea õnne korral Islandi lapsed hange otsast ka otse keldrisse ronida,” ironiseerib 11

esimesena tundmatusse

bändikaaslane Kiks ning vajutab salongi laes olevat kutsunginuppu. „Siinkohal olen nõus sinuga ka vaidlema,” võtab Valmar sisse mugavama asendi ning jätkab: „Elan Islandil Húsavíki linnas ning minu majal on kelder kõrgemal kui esimene korrus!” „Ah ära aja pada. Seda lugu mine räägi oma vanaemale!” lõõbib keegi.

Asi kisub koomiliseks ning kogu seltskond on lõbusas tujus ja ootab Valmarilt selgitust. Selle me ka saame: „Nimelt on mu maja järsu mäekülje peal ja pingutatud trossiga naabermaja külge – turvalisuse mõttes. Tuppa esimesele korrusele saan kõrgemalt mäeküljelt, alla keldrisse pean aga ronima teiselt poolt trepist üles.” „No mida kuradit sa sinna üldse otsisid?” avan minagi suu ning loodan, et vaidlus edasi ei arene, sest Valmar on suurimaid vaidlejaid, keda kunagi olen kohanud.

Enne kui Valmar vastata jõuab, kuulutab Kalle: „Räägitakse, et Valmar on nüüd tehtud mees. Tal olevat Islandil suisa oma pank. JÄÄPANK.” Kõik saavad korralikult naerda ning natuke nokitakse Valmari kallal veel. „Olgu, räägime millestki muust! Kui külla tulete, siis ise vaatate ja veendute,” lõpetab Islandile õpetajaks tööle läinud mees teda puudutava teema.

Mõtlen endamisi, et on ikka vinge vend. Müüb kogu oma maise vara Eestis maha ning läheb võõrsile õpetajaks.

12

minu island

Miks teevad inimesed selliseid otsuseid? Kas selleks sunnib raha? Või on see enda proovilepanek? Uute kogemuste otsimine? Islandile minnes võib muidugi ka öelda, et sellise otsuse ajendiks võib olla soov leida rahu. Tegemist on kindlasti sotsiaalse rahuga, sest on ju Island saar keset ookeani ning lõigatud ära paljudest muu maailma pahedest. Ei pea näiteks kartma, et keegi ärandab su auto. Kuhu ta sellega läheb? Meri on ümber ning pääsu pole – saarelt aga leitakse see nii või teisiti üles.

Meenutan tagantjärele tihti meie toonast nalja, et Valmar on pankur: tal on oma pank – Jääpank. Tegelikult Islandi ümber meri jäässe ei lähegi. Kunagi sattus mulle Tallinnas kätte ühe panga reklaam, mis oli seotud krediitkaartidega. Võitjale oli preemiaks reis Islandile. Selle reklaami peal seisis pilusilmne naine iglu uksel ning hoidis süles jääkarupoega. Sel ajal teadsin aga juba kindlalt, et Islandil pole pilusilmseid naisi (välja arvatud mõni erand), samuti pole nad elanud igludes ning jääkaru eksib Islandile üliharva – kui, siis Gröönimaalt jääpangale jäädes ning ebasoodsate tuulte tõttu kagu suunas seilates (võimaluse korral suunatakse kodust eksinud jääkarud juba enne naabersaarele jõudmist teise suunda tagasi, muidu ootab neid mahalaskmine, sest siinse Põhja-Islandi inimasustuse juures oleksid jääkarud suureks ohuks).

Ka talvine keskmine temperatuur on Islandil kõrgem kui Eestis.

Räägib ju isegi legend, et maadeavastajad ajasid kaks maad, Islandi ja Gröönimaa omavahel segi – siis, kui hakkasid kaartidele nimesid panema. Island ehk Iceland kannab Jäämaa nime, tegelikult on see aga roheline maa, kus talvel tuleb lumi maha 13

esimesena tundmatusse

ning kus asuvad ka mõned liustikud. Gröönimaa ehk Greenland on nime poolest Roheline maa, tegelikkuses aga täielikult jää all ja elu käib vaid rannikualadel.

Teine lugu räägib sellest, et Erik Punane (Eiríkr Rauði), kes oli tapmiste eest lindpriiks kuulutatud nii Norras kui ka Islandil, rajas 10. sajandil Gröönimaale islandlaste koloonia. Ta nimetas selle maa Grænland (roheline maa), plaanides sinna meelitada elama rohkem rahvast. Erik Punane uskus, et kui sellel maal on kaunis nimi, siis tuleb sinna rohkem inimesi.

14