Autoriõigus: Kristiina Oelsner ja Petrone Print OÜ, 2026
Peatoimet aja: Epp Petrone
Toimet aja: Silja Paavle
Keeletoimet aja ja korrektor: Agnes Piiritaja
Kuju ndaja: Heiko Unt
Kaa rdi kuju ndaja: Kudrun Vungi
Kü ljendaja: Aive Maasalu
Fotopoogen: autori era kogu, kui ei ole tähist atud teisiti.
Trükk: Gr eif OÜ
ISBN 978-9916-82-273-9 (trükis)
ISBN 978-9916-82-274-6 (epub)
Sa ksa maa ra hvaa r v maa kaa rdi l põhi neb 2025. aast a andmetel.
www.petronepri nt.ee
Vanaisale, kellelt pärineb minu kirjutamispisik.
Tervitusi pilvede taha ja aitäh kirjutuslaua eest!
Sisukord
Klöße ja aja kirjan ik
l ioran žid seel ikud
a iial üt le iial
Me pea me
Mis on si nu a met?
Elu lugu kui ku n sti l iik
Ki nd-l
Ka rjäärimüür, väike nõid ja uued a rengud
Mis on n ime taga?
Ida Une-Mati ja lää ne Une-Mati
Kas sa ksa na i ne kannab k leiti?
Taevasi n i ne k leit ja ka r neval
Tükike elevandi luuka r va pitskangast
Heri lane ša mpusek laasis ehk u n istustest
Ku ld ne v ihm
Miks ma ei kannata hää lsõnumeid?
Kes ei kurda, see ma ksab
Kohtumi ne Muha mmediga ehk
Lisa 1. Kuhu mi nna?.
Lisa 2. Mida süüa?
Lisa 3. Mõned kohal ikud ki llud
Lisa 4. Kas see on päriselt ka n ii?
Sissejuhatus
„Aga mina ju ei ole tüüpiline idasakslane, ega ju?“ uurib mu
ämm, kui jagan suure hurraaga mõtet kirjutada raamat IdaSaksamaast. Tema küsimus jääb õhku rippuma nagu punane heeliumiga täidetud õhupall.
Kas üldse on olemas tüüpilist idasakslast? Või eestlast? Või
berliinlast?
„Kui sa veel töötasid, läksid ju hiljemalt poole seitsmeks
tööle, ning pakid meile alati tõelisi Tüüringi vorstikesi
kaasa, kui Kölni sugulastele külla lähme,“ vastan pärast mõttepausi.
Ämm kortsutab kulmu: „Kas see tõesti teeb minust idasakslase?“
Noogutan ebalevalt ja vaatan aknast välja õhupallile järele.
Joome Kahla* portselantassidest rohelist teed ja vaikime.
Elukoht mõjutab meid. See määrab, mida ostame, sööme või millal tööle ja kooli läheme. Millal naerame ja miks nutame. Saksamaa-aastad on mulle andnud hariduse, keele, töö, lapsed, sõbrad, abikaasa, kodu ning õpetanud unistama suurelt. Nimekiri on kindlasti veelgi pikem. 2026. aastal ei ole minu Saksamaa enam see, mis mind ootas aastal 2003, siis, kui oma suure musta kohvri esmakordselt pärast
* Ka h la – traditsioon i l i ne ports elan iteha s Tüüri ngis, endis el Ida-Sa ksa maal.
36 tundi bussisõitu ühe keskmise suurusega Saksamaa linna
tänavanurgale vedasin. Ka ei ole see see Saksamaa, mida endale ette olin kujutanud, kui kolmandas klassis roheli-
sest õpikust esimesi saksakeelseid sõnu veerisin. Kindlasti
ei ole see ka enam seesama Saksamaa, kust minu esivane-
mad 17. sajandil välja rändasid, et põhja pool paremat tule-
vikku otsida. Võibolla nad ei tahtnudki oma siinset kodu
jätta. Võibolla elab minus edasi nende soov kunagi koju
pöörduda.
Olen Saksamaaga seotud olnud üle 20 aasta. Ma räägin
seda keelt, nagu see oleks mu teine emakeel, naeran koha-
like naljade üle, laulan duši all Helene Fischeri šlaagreid
ning söön mõlema suupoolega saiakese vahelt grillvorsti.
Ma ei ole siin elades kunagi keelekursustel käinud. Minu
parimad õpetajad on minu teekaaslased: inimesed ja raamatud. Kindlasti ka telekanalid RTL, SAT1 ning sakslaste viis kõiki filme dubleerida, nagu oleks kellelgi midagi selle vastu, et inimesed kuuleksid, kuidas kõlab Fran Fine’i päris
hääl 90ndate kultuskomöödias „Nanny“. Aga võib-olla oli mu kõige parem õpetaja väike hädavale, et oskan saksa keelt.
Seda raamatut kirjutades vaatan tagasi piltidele ja lugudele, mille olen aastate jooksul peitnud ühe vana musta kirjutuslaua sahtlisse. Sellesse, millele paistab suviti õhtupäike, mis laua värvi iga aastaga natukene heledamaks pleegitab.
Reisin koos lugejatega ajaloos ning sobran mälestustes.
Olen vabatahtlik, tudeng, ülikooli töötaja, ettevõtja ja ema.
Ja tegelikult palju muudki. Vaatlen Saksamaad ja sakslasi
kõrvalt, elades samal ajal nende keskel. Rõõmustan ja kurvastan koos nendega.
Erfurt, veebruar 2026
Alguses oli eins-zwei-drei...
Minu esimene lonks Saksamaad maitses justkui segu sidrunist, Coca-Colast ja köharohust. Olin jõudnud enesele ootamatult sinna, kus Vita Cola märkis piiri ida ja lääne vahel.
„Sinu isapoolsed esivanemad olid sakslased,“ ütles kunagi ema, kui lapsena oma isa kohta pärisin. See oli midagi, millest me kunagi ei rääkinud. Miski, mis tundus meie argipäevas tähtsusetu. Ma leppisin sellega, kuid minu südamest küsimused ei kadunud.
Oli aasta 1993. Käisin ühe kollase betoonist koolimaja kolmandas klassis, kui meie suurte ümmarguste prillidega klassijuhataja pakkus võimalust kolmapäeviti pärast tunde saksa keelt õppida.
„Eins, zwei, drei...“ veerisin uhkelt esimesi sõnu. „Der, die, das, vier, fünf, sechs...“ jäid sel hetkel esimesteks ja viimasteks sissekanneteks minu esimeses saksa keele vihikus.
Ühele üheksa-aastasele potisoengu ja spagetijalgadega tüdrukule tundus tantsutrenn, millest kõik lahedad tüdrukud
osa võtsid, hoopis põnevam kui roheliste kaantega saksa keele õpik. See lendas suure kaarega voodi alla panipaika, kus ees ootasid juba saviringi tööriistad ja väikseks jäänud judodressid.
Saksa keelega oli tolleks korraks lõpp, kuid need esime-
sed „Eins, zwei, drei...“ kummitasid mind veel pikka aega, justkui esivanemate vaimud, kes tahtsid, et õpiksin neid ja
nende kunagist kodumaad paremini tundma.
2003. aastal, täpselt kaks nädalat pärast mu üheksateistkümnendat sünnipäeva, urgitsesin voodi alt välja aastaid kadunud saksa keele õpiku. Pühkisin ettevaatlikult kaanele kogunenud tolmu ja pakkisin raamatu oma suurde musta kohvrisse talvesaabaste, kingituseks mõeldud Kalevi šokolaadi ja suvekleitide vahele. Minu siniste kaantega passi oli paari päeva eest kleebitud sädeleva äärega Saksamaa viisa.
Minu elu esimene viisa.
„Noh, tundub, et järgmisel aastal viisat enam vaja ei ole, siis oleme juba Euroopa Liidus,“ ütles vanaisa, vinnates mu musta kohvrit kitsasse Mustamäe paneelmaja lifti. Võib-olla oli see tema viis öelda: „Ma hakkan sind igatsema. Loodan, et tuled ikkagi tagasi.“ Tema põlvkonnas ei olnud kombeks
tunnetest rääkida.
„Pane endale natuke teemoona kaasa, kes teab, millal järgmine kord süüa saad. Ja need välismaa hinnad...“ lisas
ema ebalevalt, toppides mu seljakotti valgesse paberisse pakitud Atleedi juustuga saiad.
Noogutasin, tundes, kuidas mu magu pähklisuuruseks
tõmbub ja pisarad silma kipuvad.
„Ma ju ei lähe maailma lõppu, hiljemalt aasta pärast olen
tagasi! Ja me kirjutame ju!“ ütlesin, kui takso bussijaama ees
peatus. Neelatasin, püüdes varjata värinat oma hääles. Peast
kihutas läbi tuhat mõtet. Miks ma seda ometi teen? Kas ei
oleks lihtsam minna ülikooli, nagu seda teevad kõik teised?
Mul oli ju isegi eesti keele ja kirjanduse erialal koht olemas.
Minust saaks kindlasti väga hea õpetaja. Või hoopis ajaloolane. Või midagi kolmandat...
Ma ju tegelikult ei tahtnud minna! Aga ma ei tahtnud
ka jääda. Tundsin, kuidas ema mind nagu unenäos kallis-
tas. Vanaisa pühkis oma ruudulise riidest vanakooli taskurätikuga nina. Must kohver tõsteti bussi, mille esiklaasile
oli kinnitatud silt „Saksamaa“. Viivu pärast leidsin end pressituna akna ja ühe keskealise läti naise vahele, kelle
kõhutuuleprobleemidest said osa ka teised reisijad.
Tagasiteed ei olnud.
36 tundi ja kümmekond peatust hiljem vinnasin kohvri ise-
seisvalt bussist välja. Seisin Kasseli bussijaamas ja vaatasin, kuidas moodsad Audid ja Volkswagenid mööda vuravad.
Ma ei oleks osanud arvata, et siinne tänavapilt võib nii palju
erineda minu jaoks tuttavast maailmast tuhatkond kilo-
meetrit eemal.
Heitsin pilgu valgesse ümbrikusse, kuhu oli lepingute
vahele lisatud ühe meesterahva pilt. Sellelt vaatas vastu
