Minu elu armastus

Raamatu „Ilma ainsagi sõnata“ autorilt

Kui selgub, et inimest, keda armastad kõige rohkem, tunned sa kõige vähem.

Rosie Walsh

Originaal: The love of my life © Rosie Walsh Ltd, 2022 All rights reserved Tõlge eesti keelde © Pilleke Laarmann ja Helios Kirjastus OÜ, 2022 Kõik õigused kaitstud Tõlkija Pilleke Laarmann Toimetaja Ele Kalda Kujundaja Jaak Rüütel Trükkinud Print Best ISBN 978-9916-656-82-2

ESIMENE OSA LEO & EMMA

Esimene peatükk LEO

Ärgates on naise ripsmed sageli märjad, nagu oleks ta ujunud kurbade unenägude meres. „See on lihtsalt kuidagi unega seotud,” ütles ta alati. „Mul pole kunagi luupainajaid.” Ta haigutab südamest, pühib silmad kuivaks ja libistab end voodist välja, et kontrollida, kas Ruby on elus ja hingab. Sellest harjumusest ei ole ta suutnud vabaneda, kuigi Ruby on juba kolmeaastane. „Leo,” lausub ta tagasi tulles, „ärka üles, suudle mind!”

Möödub mitu hetke, kuni ma aeglaselt liikuvatest sügavustest taas päevavalgele libisen. Koit heidab idakaarest merevaigukarva varje ja me poeme teineteise ligi, Emma jutustab peaaegu vahetpidamata – kuigi vahetevahel katkestab ta jutuvada hetkeks, et mind suudelda.

Kell 6.45 vaatame Vikisurmadest, kes öö jooksul surnuks on kuulutatud; siis, kell 7.00 laseb ta valjult kõhutuult ja püüab häält väljas sõitva mopeedi kaela ajada.

Ma ei mäleta enam, kui kaugel me oma suhtega olime, kui ta seda tegema hakkas: ilmselt mitte piisavalt kaugel. Sest ta pidi teadma, et olen pardal, et ei olnud enam tõenäoline, et ma kaldale tagasi ujun, nagu ka mitte see, et endale tiivad kasvatan ja minema lendan.

5

Kui tütar selleks ajaks veel meie voodisse roninud ei ole, ronime ise tema omasse. Lapse tuba on armas ja palav ja meie igahommikused vestlused Pardist on ühed mu südamele kõige armsamad ajahetked.

Pardile, keda ta kogu öö kõvasti enda vastu surub, omistatakse kõikvõimalikke öiseid seiklusi.

Tavaliselt panen mina Ruby riidesse, sel ajal kui Emma „läheb alla hommikueinet valmistama”, kuigi enamasti hõivavad öö jooksul laborisse kogunenud mereuuringute andmed ta tähelepanu ning mina ja Ruby oleme need, kes peavad hommikusöögiga tegelema. Mu abikaasa jäi meie laulatusele nelikümmend minutit hiljaks, sest peatus Restronguet Creeki juures, et loodete liivale jäetud jooni pildistada, endal pulmakleit seljas. Peale paaripanija ei üllatanud see kedagi.

Emma on loodete ökoloog, mis tähendab, et ta uurib niisuguseid kohti ja elusolendeid, mis tõusu ajal vee alla jäävad ja mõõna ajal nähtavale tulevad. Tema sõnul on see maailma kõige imelisem ja põnevam ökosüsteem: ta on väikesest peale loikudes sobranud, see on tal veres. Peamiselt uurib ta vähke, aga ma usun, et enamik koorikloomi läheb kaubaks. Praegu on tal töö juures, spetsiaalses mereveega akvaariumis paar pisikest Hemigrapsus takanoi nimelist tüüpi. Ma tean, et see on invasiivne liik ja et ta otsib mingit erilist morfoloogiat, millele on püüdnud aastaid jälile saada, aga see on peaaegu kõik, millest ma aru saan. Normaalne inimene mõistab umbes kolmandikku bioloogide kasutatavatest sõnadest, peol nende kampa lõksu jääda on nagu õudusunenägu.

Emma laulab John Keatsile, kui tol hommikul Rubyga kööki jõuame, päike siksakitab tööpindadel ja meie müsli kuivab kausis ära. Tema sülearvuti ekraanilt paistab terve lehekülg mõistusevastaseid sõnu ja kritseldusi ning mängib pala pealkirjaga „Killermuffin”. Kui me John Keatsi koerte varjupaigast päästsime, öeldi meile, et vaiksed džunglihääled rahustavad ta närve, seepärast on neist saanud meie elu saatemuusika. Nüüd olen harjunud, aga aega läks.

6

Rubyt puusal hoides seisan uksel ja vaatan, kuidas mu naine koerale viisist mööda laulab. Kuigi Emma esivanemate hulgas on olnud hulk muusikuid, ei ole tema suuteline isegi „Õnne soovime sul…” viisi pidama, aga see pole teda iial takistanud. See on üks paljudest asjadest, mis mulle oma naise juures meeldib.

Ta märkab meid ja läheneb tantsides, endiselt koledasti lauldes. „Mu lemmikud,” lausub ta meid mõlemaid suudeldes ja haarab Ruby mu käte vahelt. Ta keerutab koos tütrega minema ja kohutav laul valjeneb.

Ruby teab, et emme on haige; ta on näinud, et tal tulevad juuksed peast, erilise rohu pärast, mida talle haiglas antakse, aga tema teada on Emmal nüüd parem. Tõde on aga selles, et me ei tea. Eile oli Emmal ravijärgne PET-uuring, arsti vastuvõtt tulemuste arutamiseks on määratud järgmisele nädalale. Oleme lootusrikkad ja samas hirmul. Kumbki meist ei maga eriti hästi.

Pärast lühikest tantsutuuri emaga, Part peade ümber tiirlemas, rabeleb Ruby end lahti ja läheb mingeid kiireloomulisi asju ajama. „Tule tagasi,” hüüab Emma. „Ma tahan sind kallistada!” „Mul on liiga kiire,” teatab Ruby kahetsevalt ja sosistab siis „Tere,” taimele, keda lasteaia jaoks kasvatab. „Ma annan sulle juua.” „On midagi?” küsin arvuti poole noogates. Paar aastat tagasi tegi Emma BBC loodussarja ja saab siiamaani imelikelt meestelt sõnumeid, kuigi pole pärast seda teles esinenud. Aga sarja korrati hiljuti ja selle tulemusel on sõnumite hulk kasvanud. Tavaliselt naerame nende üle, aga eile öösel möönis ta, et viimasel ajal on tulnud ka tõeliselt häirivaid. „Paar tükki. Üks üsna taltsas, teine mitte nii väga. Ma blokeerisin ta.”

Silmitsen naist tähelepanelikult, kui ta meie veeklaase täidab, aga paistab, et ta ei lase end segada. Ma usun, et igati aus on öelda, et mina muretsen nende sõnumite pärast hoopis rohkem kui tema.

Püüdsin teda veenda oma avalikku Facebooki lehekülge kinni panema, aga ta ei olnud nõus. Inimesed postitavad sinna endiselt oma 7

loodusvaatluste tulemusi ja ta ei taha oma ressursist pelgalt „mõne üksildase mehe pärast” ilma jääda.

Mina loodan, et nad on pelgalt üksildased. „Mulle meeldib, mis sa Kenneth Delwychi kohta kirjutasid,” ütleb Emma mulle, jälgides samal ajal Rubyt, kes oma tillukese kastekannuga kraanikausi juurde ronib. Minu ajaleht lebab laual, nekroloogide lehekülg lahti.

Lähen John Keatsi juurde ja rullin koera siidise kõrva oma sõrme ümber, oodates, millal tuleb aga. Koer lõhnab küpsiste ja, pärast hiljutist kokkupuudet triikrauaga, kõrbenud karvade järele. „Aga,” käin peale.

Ta vakatab nagu teolt tabatud. „Ei mingit aga.” „Ah, Emma. Lase tulla.”

Hetke pärast hakkab ta naerma. „Hea küll. Lugu meeldib mulle, aga see naisvaimulik rikub kõik ära. Kuule, Ruby, aitab nüüd veest küll.”

John Keats ohkab sügavalt, kui oma artiklit uurima kummardun.

Kenneth Delwych, aadlik, kes sai kuulsaks Sussexis oma aias peetud legendaarsete orgiatega, jagab nekroloogide lehekülge hävituslennuki piloodi ja naissoost vaimulikuga, kes eelmisel nädalavahetusel pulmatseremoonia ajal infarkti sai. „Kõige paremini tuleb sul kirjutamine välja siis, kui oled täiesti emotsioonideta,” märgib Emma. Ta paneb leivad röstrisse. „See näitleja eelmisel nädalal – noh, see Šoti oma, mis ta nimi oligi? Ruby, palun ära uputa seda …” „David Baillie?” „David Baillie jah. Täiuslik.”

Samal ajal, kui Emma tegeleb Ruby üleajava lillepotiga, loen oma Kenneth Delwychi loo uuesti üle. Muidugi on naisel õigus. Naisvaimuliku hoopis lühem järelehüüe on hulga loetavam.

Paraku on Emmal sageli õigus. Minu toimetaja, kes kardetavasti on mu naisesse armunud, naljatab tihtipeale, et kui Emma peaks otsustama merebioloogiast loobuda, laseb ta minu lahti ja võtab hoopis 8

tema tööle. Tegelikult on see üsna solvav, sest kui toimetaja pole just salaja Emma teadusartikleid lugenud, on naine kirjutanud ainult ühe asja, Huffington Postile, mille põhjal otsustada.

Emma on Plymouthi merebioloogia liidu teadur, kaks päeva nädalas viibib ta seal ja tuleb siis meie juurde Londonisse, et lugeda UCLis loenguid suudmealade kaitsest. Ta on suurepärane kirjutaja, sageli parema sisetundega kui mina, ja ta jumaldab Vikisurmades luusimist, aga pigem seepärast, et armastab häid lugusid, mitte ei kavatse mu töökohta ära näpata. Kui konkureerisin nekroloogide osakonna toimetaja asetäitja kohale koos ühe edasipüüdliku noorukiga, soovitas Emma tüübist vabanemiseks kerakala mürki hankida ja ma pole sugugi kindel, et ta nalja tegi.

Ruby ja John Keats lähevad aeda, kus läbi naaberhoovi plaatani lehestiku piiluv päike on meie väikese murulapi kuldsete täppidega katnud. Uksest uhkab sisse varase linnasuve lõhnu; endiselt kastene muru, kuslapuu, kuumav asfalt.

Samal ajal kui koer haukudes ümber tiigi jookseb, üritan mina müslit värskendada. Tiik on parasjagu konnapoegi täis ja loomale ei paista see meeldivat. „John Keats, kas sa vait ei saaks olla?” küsib Emma uksel seistes. Koer ei tee väljagi. „Meil on naabrid.” „JOHN,” röögatab Ruby. „MEIL ON NAABRID!” „Kuss, Ruby …”

Leian paar lusikat ja viin hommikusöögi aeda. „Vabandust,” ütleb Emma ust lahti hoides. „Mina ja mu märkused su töö kohta, mida keegi pole palunud. See on kindlasti ärritav.” „On küll.” Istume veel kastemärja aialaua ääres. „Aga enamasti oled sa viisakas. Probleem on selles, et sul on sageli õigus.”

Naine naeratab. „Minu meelest oled sa suurepärane kirjamees, Leo. Ma loen su järelehüüdeid hommikuti, veel enne töömeilide avamist. Ma olen nende üle uhke.” „Hmm.” Jälgin pilguga Rubyt, kes on tiigile veidi liiga lähedal. „Päriselt! Kirjutamine on üks su seksikamaid omadusi.” „Ah, Emma, ausalt, lõpeta ära.”

9

Emma võtab lusikatäie müslit. „Tegelikult ma ei tee nalja. Sa oled seal parim kirjutaja. Punkt.”

Piinlik küll, aga löön üle näo särama. „Aitäh,” lausun lõpuks, sest tean, et ta mõtleb seda tõsiselt. „Aga närvidele käid sa siiski.”

Emma ohkab. „Oeh, ma tean.” „Väga paljudel põhjustel,” lisan ja ta lihtsalt peab naerma hakkama. „Sul on kaugelt liiga palju arvamusi kaugelt liiga paljude asjade kohta.”

Naine sirutab käe üle laua ja pigistab mu pöialt, ütleb, et ma olen ta lemmik ja ka mina hakkan naerma – see on meie rütm. Need oleme meie. Oleme seitse aastat abielus olnud, koos ligi kümme ja ma tunnen teda läbi ja lõhki.

Kennedy oli vist see, kes ütles, et oleme ookeaniga igavesti seotud – kui selle juurde tagasi pöördume, olgu spordi või vaba aja või mistahes asja pärast, läheme ikkagi sinna, kust oleme tulnud. Minul on niisugune tunne meie suhtes. Oma naise Emma juures olla, see tähendab algallikale tagasi pöörduda.

Ma murdun, kui mõtlen tagasi sellele süütule, tavalisele hommikule, kus on koerad, konnad, kohv ja surnud vaimulikud – ja saan järgnevatel päevadel teada, et ma ei tea sellest naisest kõige vähematki.

10

teine peatükk EMMA nädal aega hiljem „Minuga saab kõik korda,” korrutan meie magamistoa pimeduses.

Mul on ajataju kadunud. Tunnid on kokku sulanud ja üksteise peale tilkunud ja kui Leo ei vasta, taipan, et teda polegi voodis. Ilmselt jäin tukkuma.

Vaatan kella: hommik, 3.47. Haiglasse mineku päev on viimaks käes.

Ootan tualetis vee tõmbamise ja meie kakofooniliste põrandalaudade hääli, aga neid ei tule. Leo on päris kindlasti all, sööb külmkapi kollases kumas midagi. Ilmselt hädaolukorra sinki: ta ütles, et kui keemiaravi ei aita, hakkab ta minu toetamiseks veganiks. Neli aastat tagasi, pärast diagnoosi saamist, hakkasin veganiks, kuigi üsna mitu korda on juhtunud, et olen Sainsbury parklas otse pakist Cheddari juustu söönud.

Ronin voodist välja. Mulle pole iial meeldinud enne Leod voodisse minna, aga mu keha igatseb ta järele, kui teda siin ei ole.

Vetsus teda ei ole, seega lähen alla kööki. Trepist alla minnes libistan käega üle seinte, mis on aastatepikkusest värvikihile järgmise kihi peale kandmisest krobeliseks muutunud. Laulan omaette „I am a survivor”.

11

Möödun küljetsi kõrgest raamatukuhjast. Hunniku otsas on emailkauss asjadega, mida me iial ei kasuta – tundmatute lukkude võtmed, kirjaklambrid, suur pakk Vilene’i teipi. Leo lükkab raamatukuhja muudkui koridori keskele, et ma sellega midagi ette võtaksin, mina omakorda lükkan tagasi. Rohkem riiuleid oleks lahendus, aga ma ei ole riiulitega kuigi osav.

Probleem on selles, et ka Leo pole riiulitega kuigi osav, seega oleme hunnikusse takerdunud. „Leo,” sosistan.

Ei midagi. Ainult peaaegu teatraalselt kriiksuv trepp, mis lapsehoidjate arvates on nii kohutav, et ükski neist enam teist korda ei tule.

Pärisin selle maja oma vanaemalt. Ta oli parlamendisaadik ja amatöörviiuldaja, aga lisaks sellele muutus ta parajaks tagavarade kogujaks ning oma viimase kümne eluaasta jooksul ei visanud ta mitte midagi ära. Leo väitel näitavad kõik märgid, et pärin sama omaduse, murettekitav on aga see, et mu terapeut on temaga nõus. Kui kogetud kaotused ületavad taluvuse piiri, väidab ta, hakkame asjade külge klammerduma.

Maja moodustab osa tillukesest George’i-aegsete ridamajade reast väikesel tänaval Heath Streeti kõrval, kus Hampstead Village annab maad toretsevalt laiuvale nõmmele. Maja laguneb igast otsast ja tõsi on see, et ilmselt teeniksime selle müügiga väikese varanduse. Aga need neli seina moodustavad nii suure osa minust, minu ellujäämisest, et ma ei suuda sundida end nendest lahkuma.

Eelmisel nädalal näitas Leo mulle ruumikat kolme magamistoaga ridaelamut Tufnell Parkis. „Vaata vaid nende magamistubade suurust,” sosistas ta lootusrikka ilmega. „Meil oleks üks lisatuba! Tualett alumisel korrusel!”

Tundsin end pahasti. Aga mis ma teha saan? Müün oma ainsa turvalise koha alumise korruse tualeti nimel maha?

Leod ei ole köögis. Ka mitte meie väikeses kabinetis ja see on kergendus. Korraks mõtlesin, et ta on seal, kirjutab mulle enneaegset järelehüüet, mis oleks talumatu. Kõikidel maailma ajalehtedel on 12

kuulsuste nekroloogide varu valmis: neid kirjutavad toimetajad elavad hirmus, et mõni oluline surm jääb kahe silma vahele. Kuigi ma pole kuulsus, vääriksin ilmselt siiski järelehüüet tema ajalehes.

Jätkan „I’m a survivor” laulmist ja vaatan väikesesse söögituppa, kuigi kumbki meist ei käi seal kunagi. Põhimõtteliselt on see kasutuskõlbmatu, pilgeni täis vanaemast jäänud lohakalt hoiustatud rämpsu ja vanu viiulimuusika noote, aga ma olen Leole lubanud, et teen toa korda, kui selle aasta magistritööd on hinnatud. „Leo?” Mu hääl kõlab täpselt nii nagu alati. Selles pole vähist jälgegi. Kujutan ette, et pahaloomulisus tiirleb endiselt mu kehas nagu odav vein, aga see ei tundu tõepärane.

Siis tikub kusagilt ligi hirm: mis siis, kui Ruby on ka kadunud?

Jooksen trepist üles, nii kiiresti, et komistan ja maandun, käed ees, aga laps on alles.

Muidugi on ta alles. Ja muidugi ta hingab.

Otsin Leod pesukuivatusruumist, vaatan luugist meie logisevale katuseterrassile. Ei mingit märki. Ärevus hakkab närima. Mis siis, kui mõnel neist imelikest internetimeestest on kõrini saanud, et ma nende sõnumeid ignoreerin ja on otsustanud mu abikaasat karistada.

Naeruväärne, kinnitan endale, aga mõte on juured alla ajanud.

Leo avab ukse ja lüüakse kohe oimetuks. Leo laseb John Keatsi välja hilisõhtusele pissile ja mõni üksildane maniakk, kes arvab, et ma kuulun talle, peksab ta surnuks lihtsalt sellepärast, et talle meeldis, kuidas ma telekas püttidest rääkisin.

Nii hull asi muidugi ei ole, aga hullem küll, kui olen lasknud välja paista. Mõni saab vihaseks, kui ma ei vasta. Ma blokeerin nad kõik ära, aga mõni on uue profiili teinud, et saaks tagasi tulla ja veel veidi mu peale karjuda. Tükk aega ei teinud ma sellest väljagi, aga nüüd on piir käes. Ma iseenesest ei karda, aga kõrini on.

Kuigi arvan küll, et keegi ootas mind, kui eelmisel nädalal Plymouthis laborist lahkusin. Sissesõidutee ääres murukünkal istus mees, milles polnuks midagi ebaharilikku, kui ta poleks seljaga mere 13

poole olnud. Kes tuleb päikselisel pärastlõunal võõrast sissesõiduteed vahtima, kui selja taha jääb täiuslik vaade sätendavale Plymouth Soundile? Mulle ei meeldinud eriti ka see, et ta end minu lähenedes pesapallimütsi varju peitis ja näo kõrvale pööras.

Võib-olla ei tähendanud see midagi, aga mulle ikkagi ei meeldinud eriti.

Istun voodile ja püüan keskenduda. Hetkel on prioriteediks kadunud abikaasa leidmine.

Vaatan oma tekstisõnumeid. Vahel harva, kui mõni väga tähtis isik on surnud, peab Leo keset ööd arvuti taha istuma. Äkki on juhtunud midagi suurt, nagu kuninganna või peaministri surm? Äkki ta pidi päriselt tööle minema?

Telefonis ei ole ühtegi sõnumit Leolt. Ainult Google’i otsing mehe kohta, keda ma poleks pidanud guugeldama; viimane asi, mida enne uinumist tegin.

Meenub tänahommikune telefonikõne, see imbub sisse nagu tulvavesi ukse alt.

Ma tahan ainult rääkida, ütles ta viimaks. Saame kokku. Silmast silma.

Selle peale katkestasin ma kõne. „Leo?” sosistan. Ei midagi. „Leo,” kordan, sedapuhku valjemalt. „Mul võib endiselt vähk olla! Sa ei tohi mind praegu maha jätta!”

Siis, veidi aja pärast: „Ma armastan sind. Kus sa oled?”

Ei mingit vastust. Mees on täiesti kadunud.

14

See raamat pani mind nutma, naeratama ja oma lähedasi kõvemini kallistama.‘‘

’’

Beth O’Leary, „Korterikaaslane“ autor

’’

Osalt põnevik, osalt müsteerium, samal ajal südantlõhestav armastuslugu. See on iga raamatuklubi unistus.‘‘ Ashley Audrain, „Kahtlus“ autor Haarav, südantlõhestav ja võimatu käest panna.‘‘ ’’ Laura Dave, „Last thing he told me“ autor Pimestavalt plahvatuslik raamat, mis haarab su esimesel ’’ lehel endasse ja ei lase lõpuni lahti. Iga peatükk on täis südantlõhestavaid pöördeid ja paljastusi ning tulvil inimlikku soojust ja intelligentsust.‘‘ Lisa Jewell, „Ja siis oli ta läinud“ autor Ma olin sellest raamatust vaimustuses ja ei tahtnud, et see läbi saaks.‘‘

’’

Liane Moriarty, „Üheksa võhivõõrast“ ja „Suured väikesed valed“ autor