FSB kallim

M NU PÖÖRANE

KALLIM

FSB ja minu suur roosa d ldo Visake välja vähemalt üks ebavajalik ese päevas.

– ADME, kümme nõuannet, kuidas kodust kogu rämps välja visata

I Käisin hiljuti üritusel, kus kogenud ajakirjanikud, terve rea eriteenistusest rääkivate raamatute autorid jutustasid, mida teha, kui oled FSB-le silma jäänud. „Mitte mingil juhul,“ rääkisid nad, „ärge nõustuge kohtuma kohvikus. Ärge minge nende juurde valitsusse vestlustele. Ärge looge nendega mitteformaalseid suhteid. Ärge arvake, et võite nad üle kavaldada.“ Kogenud kolleegide sõnutsi tuli siis, kui FSB on hakanud teie vastu huvi tundma ja teinud ettepaneku vestluseks kohtuda, kohe kirjutada sellest kõigis sotsiaalmeedia kanalites. „Kui te kuskil midagi ei maini, kirjutab teile helistanud operatiivtöötaja raportisse, et kontakt on loodud. Millalgi võtab ta teiega uuesti ühendust. Seepärast andke kohe mõista, et te olete nupust nikastanud, et teiega ei saa asja ajada. Siis kirjutab operatiivtöötaja raportisse: „Ta on nupust nikastanud.“ Ja teid jäetakse rahule.“

48

See loeng ajas mind äärmiselt ärevile. Asi on selles, et augustis 2015 kutsus FSB mind ebaametlikule vestlusele. Ma keeldusin, aga ei kirjutanud sellest mitte kuskil.

On aeg see viga parandada.

II See juhtus 10. augustil 2015. aastal.

Päeval.

Kergesti võib tuvastada ka täpsema aja, sest sel päeval kell 13.35 saatsin oma ülemusele sõnumi: „Katja, mulle helistatakse FSBst.“ Mulle helistanud FSB töötaja perekonnanimi, nimi ja auaste on samuti säilinud. Ma kirjutasin need kohe üles, kui ta end esitles.

Mingisse dokumenti, mis tol hetkel mu arvutis avatud oli. Aga mis dokument see oli, ma ei mäleta ega suuda teda seni leida.

Mul on ka vestluse enda salvestus. Mu eelmises telefonis oli programm, mis sissetulevad kõned automaatselt salvestas. Mitte selsamal päeval, vaid tunduvalt hiljem tuli mulle äkki pähe, et see võib olla tähtis, ja ma saatsin salvestuse enda e-postile. Hiljaaegu püüdsin seda leida ja avastasin, et saadan endale pidevalt teemata kirju, mille seas oli muuhulgas tõepoolest oluline harjutuste kompleks, et saada prinke kannikaid. Seda telefoni mul enam ei ole, seetõttu on originaali võimatu kuulata. Ühesõnaga, tahan öelda, et tegutsesin mõnevõrra vastutustundlikult, vaatamata ehmatusele, mis nööris mu kõri kinni, kui telefonist kostis noore mehe meeldiv hääl: „Olga Iljinitšna? Föderaalne Julgeolekuteenistus.“ Kõne tabas mind mu üürikorteri tillukeses köögis. Istusin pidçaamaväel, viimistlesin artiklit ja lõpetasin omleti söömist. Päike ujutas laua üle ja soojendas käsi. Oli umbne. Mees esitles end ja tegi viisakalt ettepaneku, et läheksin ühte FSB valitsustest vestlusele.

Pressisin endast vaevaliselt välja: „Mis asjus?“

49

„Seda ütlen teile isikliku kohtumise ajal.“ „Aga miks mitte praegu?“ „See pole telefonijutt.“ Siinkohal sai siiras nõutus korraks kõigist teistest tunnetest võitu. „Aga miks teiega ei ole telefonijutt? Kas teid kuulatakse pealt või?“ „Kes kuulab pealt?“ imestas telefon. „Ei tea. Lihtsalt mina väljendun tavaliselt nii, kui ma arvan, et teie mind pealt kuulate.“ Vaikisime pisut. „Olga Iljinitšna, mis päeval ja mis ajal teile sobiks tulla?“ „Aga kas ma keelduda võin?“ „Ma ei soovitaks.“ „Aga mis siis saab, kui ma ei tule?“ „See ei ole teie huvides.“ „Kas teile pakub huvi miski minu töös?“ „Ei saa öelda.“ „Mingi konkreetne artikkel?“ „Ma ei öelnud, et me teid töö pärast välja kutsume.“ „Tähendab teid huvitavad mu suhted neljakümne seitsme aastase mittetöötava meesterahvaga?“ Teisel pool toru hakati kokutama. „Ei.“ „Aga ülejäänud aja tegelen ma ainult ajakirjandusega.“ Me vaikisime jällegi mõnda aega. Siis aga oleks mu peas justkui miski sisse lülitunud ja ma ütlesin: „Teate, ma vist helistan advokaadile.“ III „Halloo, FSB? Siin Bešlei!“ „See ei ole FSB, ma andsin ju teile oma isikliku numbri,“ ärritus telefon. „Ja mispärast te karjute?“ „Aa. No ma ei tea. Et kuulda oleks. Üldiselt, kõik ütlesid mulle, et kui te ei saada ametlikku kutset, siis ei pea ma tulema.“ 50

„Kes – kõik?“ „Eks ikka tuttavad juristid ja ajakirjanikud. Räägivad, et võin keelduda. Aga kui saadate kutse, tulen koos advokaadiga.“ „Kuulge, mingit kutset mul teie jaoks ei ole. Ma kutsun teid ebaametlikule kohtumisele, mis ei ähvarda teid millegagi. Mida te kardate? Me pole ju siseministeerium. Meie oleme tsiviliseeritud inimesed.

Me ei piina inimesi vestluse ajal elektrilöökidega.“ „Kas te tegite praegu nalja?“ „Päriselt ka ei piina.“ Me vaikisime natuke. „Noh, üldiselt, ma ei tule.“ „Aga kui me kohvikus kokku saaksime?“ „Ei, ikkagi ei tule.“ Me vaikisime taas.

Torus kahises miski, justkui oleks kaasvestleja lehti lapanud. „Võib-olla alustasime oma tutvust valest otsast,“ ütles ta äkki väga pehmelt. „Te olete ju ajakirjanik. Kas te pole üldse uudishimulik, millest ma tahan teiega rääkida?“ „Aga ... muidugi olen ma uudishimulik.“ „Te ju saate aru, et FSB, see on ainus tõeliselt väärtusliku info allikas? “ „Nooo ...“ „Olga Iljinitšna, oletame, et teie keeldute vestlusest. Aga kas te teate, milline hulk teie kolleege-ajakirjanikke pole sellisest võimalusest keeldunud? Kas teate, kui paljud teie kolleegidest-ajakirjanikest on olnud õnnelikud sellise võimaluse üle?“ „Õnnelikud!?“ „Te ei kujuta ettegi, kui rahulolevana inimesed mõnikord meie juurest lahkuvad!“ „Rahulolevana?! FSBst!?“ „Muidugi! Me oskame luua vastastikku kasulikku koostööd.“ „Oodake, aga kui teil on juba ajakirjanikke, kellele te kõike edastate, milleks teil siis veel mind vaja on?“ „Te olete üldiselt vägagi huvitav inimene.“ „Mina?“ 51

„Ebatavaline. Loominguline. Andekas. Ma ütleksin isegi ... väljapaistev.“ Miski minus värahtas. Mingi hale osake minus, mis alati kirglikult ihkas kiitust ja tunnustust. „Ah, jätke, „väljapaistev“ ...“ „Tõsi-tõsi. Te ei kujuta ettegi, millise mõnuga ma loen teie Facebooki. Selline iroonia, säärane huumor.“ „Tõsiselt või? Te loete minu Facebooki lehekülge?“ „Teid ootab suur tulevik! Ja meie võiksime teid aidata!“ Torus kahistati taas lehtedega. „Näiteks 5. märtsil kirjutasite te: „Ma ei taha olla tühine kantseleirott, tahan olla Bondi-tüdruk.“ Olga Iljinitšna ... kas tahate, et minust saaks teie James Bond?“ Ma kujutasin ette, kuidas Aston Martini asemel sõidab mulle järele „must ronk“. „Ei.“ IV Esimesed paar päeva pärast FSB töötaja kõnet ma muud ei teinudki, kui rääkisin sellest kõigile tuttavatele. Nagu hiljem selgus, tegutsesin ma intuitiivselt peaaegu õigesti. Peaaegu, sest ühe raske vea ma siiski tegin. Kui ma praegu koostaksin juhendit, mida on vaja ja mida ei tohi teha, kui sulle helistatakse FSBst, siis esimene punkt oleks järgmine: ÄRA KUNAGI RÄÄGI SELLEST OMA EMALE. „Olja! Sa oled seotud mingi uurimisega!“ „Ah ei, ema, no missuguse uurimisega, mis sa ometi ...“ „Kuula, mis ma sulle räägin!“ „Nad ei saatnud isegi kutset.“ „Aga toimik on!“ „Milline siis?“ „Sihuke! Lihtsalt niisama FSBst ei helistata! Äkki nad panevad su istuma?“ „Mille eest?“

52

„Aga mille eest praegu kõiki istuma pannakse? Mingi postituse pärast. Mingi ropendamise pärast Facebookis.“ „Ropendamise pärast veel kinni ei panda.“ „Ma räägin sulle nagu ema: lõpeta ropendamine, tädi Tanja loeb sinu kirjutisi, kuidas ma talle silma vaatan? Ja mis väljendid need üldse on, sa oled ju tütarlaps, häbi võiks olla, hea seegi, et suitsetamise juba maha jätsid, ma ei suuda uskuda, et minu tütar ...“ „Eemmee ...“ „Ära emmeta midagi! FSBst helistatakse! Aga äkki otsitakse su korter läbi?“ „Miks nad peaksid minu juures läbiotsimise korraldama?“ „Aga miks nad seda Sobtšaki juures tegid? Vaene tüdruk, tal ei lastud isegi riidesse panna. Seisad ka ihualasti koridoris, ma räägin sulle ammu, et sa korteris villased sokid jalga paneksid, teil seal põrandal tuul tõmbab, akna all on pragu ...“ „Eemaaa ...“ „Olja, pea meeles. Kui nad tulevad, helista kohe mulle. Ma sõidan kohale.“ V Kolmandal päeval hakkasid minuga juhtuma imelikud asjad. Niisiis märkasin köögis aknalauda koristades järsku, et väljaspool on seina kinnitatud tugev raudora. „Kui nad tulevad, siis saab selle külge riputada kilekoti sülearvutiga,“ mõtlesin ma ootamatult ja sain kohe enda peale kurjaks: „Leidsid ka, millest mõelda.“ Aga ora ei andnud mulle järgmiselgi päeval rahu. „Nad ju saadavad alati ühe inimese teisele poole maja. Ta näeb, et ma koti sinna otsa riputan. Aga võib-olla ei näe ka. Siin on puu. Peab kontrollima, kas meie aken on alt näha. Ah, pagan, kellele sind, lolli, vaja on.“ Kaks päeva hiljem võtsin end kokku ja vaatasin ora, seistes, poekotid käes, akende all. „On näha.“ 53

Kriis saabus viiendal ööl. Ärkasin, otsekui oleks mind külge müksatud, ja mõtlesin: „Vanas läpakas on alastifotod.“ Ma kujutasin äkki ette kõhna umbes kolmekümne viie aastast meest. Massiivse laua taga. Millegipärast sinises paraadvormi sinelis, lipsuga ja määrdunud särgis. Nägu polnud peaaegu näha sellepärast, et laualamp oli pööratud minu poole. „Olga Iljinitšna, kuidas te ometi ... Ise pealtnäha selline korralik neiu. Aga mida teie ema ütleb?“ Hüppasin voodist välja, avasin kapi, tirisin välja vanade vidinate kasti. Sülearvuti oli omadega juba peaaegu õhtul, aga mul õnnestus ta raskustega käivitada. Kaust kurjakuulutavate fotodega oli nii peidus, et selle otsimiseks kulus terve tund. Lõpuks kustutasin kõik.

Hakkas justkui kergem. Peitnud arvuti kasti, heitsin tagasi voodisse. Fotodest oli veidi kahju. Tegime sõbrannaga need neljandal kursusel ja ma polnud vist kunagi näinud välja nii täiskasvanud ja ilus nagu neil piltidel. Vaatasin niiviisi otse, rahulikult, justkui oleks paljaste tissidega seismine minu jaoks midagi argist. Hea, et kuskil vedeleb mul veel CD-plaat.

Kurat.

Järgmise tunni otsisin vajalikku andmekandjat. Karpe läbi sobrates leidsin viimaks mingi tolmunud kasti. Selles olid mu kooliasjad.

Mulle meenus äkki, et läbiotsimise ajal võtsid uurijad ühel opositsioonitegelasel ära koolivihikud. Pistsin käe kasti ja tõmbasin välja viienda klassi vene keele vihiku. Avasin selle suvalisest kohast. Lehekülje ülaossa oli salatikarva sulepeaga kirjutatud: „Etteütlus i ja j peale“.

Pealkirja all seisid kobaras sõnad „pulong“, „sampinon,“ „kompanon“. Kaks.

Mulle tuli äkki meelde, kuidas selle etteütluse üle oli naernud mu ema. Ka inimene massiivse laua taga pahvatas naerma, nõjatudes toolil tahapoole: „Vaata, Vasja, pulong, sampinon, kompanon, ha-ha-haa!“ Tema selja taha tekkis järsku mingi vari ja vappus samuti naeru käes.

Mul hakkas vastik. Ja see liigutavalt rumal etteütlus tundus äkki intiimsem kui naistearstilt saadud ultrahelipildid, mille olin juba eraldi pakkinud. Ma võtsin kohvri ja asetasin sinna meditsiinilised 54

dokumendid ja koolivihikud. Otsustasin, et homme viin asjad mõne sõbra juurde. Järg jõudis töömärkmike kätte. Kõik need paistsid korraga hirmus kompromiteerivana: sõnad „Putin“ ja „Navalnõi“ igal leheküljel, allikate telefoninumbrid, mingid skeemid ja graafikud, sotsioloogiliste uuringute andmed, fraasid „uni on“ ja „kõigest kõrini“ lehenurkades.

Kella viieni hommikul kirjutasin välja tähtsat infot ja salvestasin selle pilve, aga pärast rebisin märkmikulehed väikesteks tükikesteks.

Mingil hetkel kujutasin ette sinises sinelis inimest, kes paneb pintsettidega paberitükke kokku, aga tahtepingutusega sundisin end seda pilti peast viskama.

Heitsin jälle voodisse. Und ei tulnud kaua aega. Vähkresin.

Vaatasin aknast välja. Kuulatasin kahinaid. Lõpuks jäin tukkuma.

Kella seitsme paiku ärkasin mõttega, et FSB ei tohi teada saada, et olin olnud armunud õppejõusse neljandal kursusel, teatri Satirikon näitlejasse magistrantuuri esimesel kursusel ja raamatukangelasse mister Knightleysse, kelle vastu ma pole tänase päevani ükskõikne.

Kella kaheksani hommikul rebisin puruks päevaraamatuid.

Kell üheksa tõmbas inimene sinelis mustapesukorvist mu pitsilised püksikud ja ütles: „Siin ta ongi, opositsiooni räpane pesu.“ Ma panin pesumasina tööle.

Vahepeal aga prügihunnik muudkui kasvas.

Kunagi lugesin ühest artiklist nõuandeid koristamise kohta ja selles öeldi, et kui tahad vabaneda kõigest üleliigsest, pead võtma iga asja pihku, vaatama seda ja esitama endale küsimuse: „Kas selle eseme omamine valmistab mulle rõõmu?“ Valmistudes hüpoteetiliseks läbiotsimiseks, kujutasin ma ette, kuidas võõras inimene puudutab mu asju ja küsisin endalt: „Kas ma tunnen õudust?“ Viskasin välja koolilapse halloween’i-kostüümi, Chaneli võltssaapad, geipornograafia ja mingi avamata CD-plaadi Ševtšuki kummalise salvestusega Venemaa ajaloo kohta. Sellest kõigest oleks tulnud juba ammu lahti saada, kuid nüüd polnud need asjad mitte niivõrd ülearused, kuivõrd ärevusttekitavad. Iga ese omandas uue mõtte.

55

Ma pesin puhtaks põrandad, riiulid. Koristasin laua ära. Viimaks oli kõik tehtud.

Kõik oli puhas.

Kõik oli tühi.

Mööda tuba hulkus tõmbetuul, viimased tolmukübemed langesid päikesekiirtes maha. Piki niisket põrandat keerutas külma õhu juga. Äkki hakkas väga jahe. Mul tuli meelde, et kuskil kummutisahtlis on villased sokid. Avasin huupi kõige alumise, sobrasin sinna unustatud riietes ja tundsin äkki peos midagi suurt, kõva ja sametist.

Ihukarvad mu kätel tõusid püsti, kui mulle tuli meelde, mis just seal lebab.

Inimene sinises sinelis pistis irvitades käe sahtlisse ja tõmbas vilistades sealt välja tohutu suure roosa, nupukestega dildo. „See pole minu oma,“ ütlesin ma.

Inimene vajutas nupule. Dildo hakkas agressiivselt tõmblema. „Kes siis kodus võõraid riistu hoiab?“ märkis külastaja õigustatult.

See dildo oli parima sõbranna sünnipäevakingitus, mille ma, segaduses ja hämmeldunud, olin silma eest kaugemale ära pistnud. Ja nüüd tuli see lagedale. Tohutu, pikk, ärritavalt roosa. Uhke nagu jedi mõõk. Tänapäevase tütarlapse Excalibur.

Issand, milline häbi!

Ma haarasin roosa dildo ja sööstsin kohvri juurde, mille tahtsin sõprade juurde viia. „Võtke riist hoiule,“ kommenteeris sinine sinel.

Ma peatusin. Ongi tõsi. Anda tuttavatele kohver dildoga ... mulle tundus äkki, et see on kohutavalt sündsusetu. Ja isegi natuke alatu.

Ma pöördusin juba prügikoti poole, aga siis kujutasin roosat dildot hoovi asotsiaalide, kojameeste, prügivedajate karedate käte vahel.

Mul hakkas sees keerama. Jooksin mööda korterit ringi, dildo peos.

Pidi ju olema mingi koht, kust keegi midagi ei leia.

Mu pilk eksles mööda tühje riiuleid, hüppas raamaturidadele. Torgata Dostojevski kogutud teoste taha? Inimene sinise sineliga hakkas vastikult itsitama. Kuhu? Kuhu see ometi pista? Mu pilk jooksis üle raamatuselgade. Peas vilksatasid lausekatked.

56

Majast väljus inimene. Pärast mehe surma läks Sofja Petrovna masinakirjakursustele. Mängisid kaarte hobusemees Naumovi pool.

Kuidas satutakse sinna salapärasesse Arhipelaagi?

Mu armsad, suudlen teid. Osja.

Ja äkki lõppes energia, mis oli mind tundide kaupa tegutsemas hoidnud.

Kadus, nagu poleks seda olnudki.

Pea oli tühi ja vaikne.

Ja lõpuks, tundes hirmsat väsimust, asetasin dildo kindla käega tühja laua keskele ja heitsin magama.

P.S. Vaba riist, nagu ma sestsaadik seda asjandust endamisi nimetan, lebab siiani mu laual. Vahel leiab mõni külaline ta paberite ja märkmike kuhilast, keerutab arusaamatuses käes ja paneb tagasi.

57