Mihkelson ymberpooratud pahupidi 140x210 trykk

Ain Mihkelson

ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 1

05.04.2018 10:19:49

Väljaandja: Kasvu Labor Toimetaja: Ülli Pink Kujundaja: Anne Pikkov ISBN 978-9949-88-401-8

ymberpooratud.indd 2

05.04.2018 10:19:49

Sisukord

Ümberpööratud pahupidi 5 Ringkuu 35 Kokkupõrge 79 Punane elevant 99 9 portveini 117 Katsepolügoon 142 Päikesesuusad 165 Katlas 193 Pealava 212 Suur põgenemine 245 I raamatu lõpp 283 Järelsõna 286

3

ymberpooratud.indd 3

05.04.2018 10:19:49

ymberpooratud.indd 4

05.04.2018 10:19:49

Ümberpööratud pahupidi

Proloog „Plumpsti!“ tuli triipu vedava Vasja tagumise ratta alt. „No mida nüüd?!“ imestas Vasja, aga välja vaatama minna ei viitsinud ning sõitis vaikselt edasi. Kõik oli ju hästi. Veits oleks nagu tagumine ratas visanud, aga seda võis ta ka endale ette kujutada. „On ikka raip,“ mõtles konn Dima hetk hiljem teeäärt mööda vantsides. Oli tal just siin vaja lapikuks sõidetud saada. Kena valge triip jooksis küll üle selja, aga ega see teda veel oluliselt ilusamaks teinud. Mõne aja pärast jäi ta mõtlema – äkki oleks ikka pidanud raipe üles korjama ja koju naisele viima. Oleks vähemalt kena kasuka saanud, isegi kui hammastest enam asja poleks olnud. Nüüd peab elu lõpuni meeles pidama, et sellest kodus naisele ei iitsata. Kes see jõuab pärast seda tänitamist ära kuulata. „Tehnikasajand,” ütles aga Tilli Piri Pin kodus tunnustavalt, kui oli lõpetanud oma elu esimese internetiostu oma elu esimese krediitkaardiga. Nüüd jääb üle ainult oodata, millal saadetis kaugelt põhjamaalt kohale jõuab.

Buddha aga kallas välja esimese tassi teed ning maitses värsket küpsist, mille Alfredo oli just ahjust välja võtnud.

Ümberpööratud pahupidi 5

ymberpooratud.indd 5

05.04.2018 10:19:49

1. Plahvatanud maasikatort Kui Vasja õhtul lõpuks koju jõudis, avastas ta oma suureks imestuseks tagumisel rattal suure ereroosa läraka. See lõhnas täpselt nagu maasikatort. Mis pagana värk see nüüd on? Hetkeks tekkis hirmus kiusatus seda lärakat näpuga maitsta, kuid miski hoidis teda tagasi. Tavaliselt ta väga pikalt ei mõelnud.

See oli pigem könnide pärusmaa, kes päris elust ei tea midagi.

Praegune olukord aga sundis teda mingil arusaamatul põhjusel ettevaatusele.

Järsku tundis ta, kuidas tema seljal kõik karvad turri tõusid.

Millest oli tõsiselt kahju – tema ilus tihe tumepunane karvkate oli ruudulise flanellpluusi all peidus. Nii mõnigi taksidermist oleks seda vaatepilti näha tahtnud. Ja see oli ainult Vasja õnn ning ühe viisaka teo tulemus eelmises elus, et ta praegu nii kõrvalises kohas elas. Muidu oleks ta oma nahast juba ilma olnud – see oleks rippunud mõne jõukama kodaniku seinal koos teiste eksootiliste trofeedega.

Sellel hetkel oli Vasja ise aga igasugusest mõtlemisest väga kaugel ning jälgis hirmu ja hämmastusega tema silme all toimuvat. Suu vajus lahti ning ta pidi juba jooksu panema, kui kuskil hakkas midagi helisema. Järjest nõudlikumalt, kuni tasapisi jõudis Vasjani arusaamine. See on tema oma telefon, mis masina kabiinis häält teeb. Helina järgi arvates oli see ilmselt tema naine, kes teda koju seljamassaaži tegema ootab.

Ettevaatlikult läks ta ümber oma masina. Avas kabiiniukse ning küünitas oma telefoni võtma.

Telefoni kätte saanud, jäi tal aga hing kinni ning külm higi tema imekena punase karvkatte all hakkas aurama. Midagi ilgelt ligedat ronis tema tugevat vasakut jalga mööda üles. Esimese hooga ei julgenud ta midagi ette võtta. Oli ta ju poolest kehast saadik kabiinis, alakeha sellest välja rippumas. Ümber-

6 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 6

05.04.2018 10:19:49

ringi hõljuv maasikatordi lõhn muutus järjest tugevamaks ning ligedus oli juba jõudnud põlvest kõrgemale. „Jumal tänatud, et vähemalt tema meheau on paremas sääres!“ kõlas kuskilt alateadvuse sügavusest. Vaikselt võttis ta telefoni vastu ning sisistas naise vakka olema, kui see oma tavapärase tiraadiga pihta hakkas.

Naisel oli täna olnud äärmiselt kehv päev. Hommikune horoskoop oli lubanud imeilusat päeva, romantilisi suhteid ning soosis uusi ettevõtmisi. Lõunaks ei olnud midagi romantilist juhtunud. Kõige romantilisem asi oli kella kahene seebikas, kus Alfredo ütles nii ilusaid sõnu Esmeraldale, et ta oleks tahtnud oma mehele vastu kõrvu anda. Miks Vasja kunagi midagi sellist ei ütle? Hea küll, ta saab aru, et nii ilusa karvaga mehed ei peagi palju rääkima. Aga vahel ju siiski võiks midagigi öelda. Temalt aga kõlab ainult mühatusi ja mõminat, kui sedagi.

Imeilusast päevast oli ka asi kaugel – vihma küll ei sadanud, kuid taevas oli pilves ja ukse taga konutav koer mõjus tõelise õnnetusehunnikuna. Kell sai juba kolm, kuid romantikat ikka ei kusagil ning naine hakkas kärsituks muutuma.

Uutest ettevõtmistest ei ole ka miskit kuulda. Tüdinult sirvis ta oma viimast Hobby Halli kataloogi, kui teda tabas inspiratsioonihoog. Käes! Nüüd ta teab, mida on vaja teha!

Erutusest värisevate kätega valis naine numbri ning tegi midagi pöörast. Kui seni oli ta tellinud ainult ihuvärvi ja valget pesu, siis nüüd tellis ta endale suisa kaks komplekti musta pesu. Küll see Vasja need järelmaksuga kinni maksab, mis ta siis on selline tummahammas. Õnnelikult vajus ta tagasi sohvale ning jäi mõnusalt unistama. Kuskil kaugel panevad kellegi õrnad käekesed tema uue ja romantilise ettevõtmise pakki. Veel mõned päevad oodata ning inimeste sekka astub

Ümberpööratud pahupidi 7

ymberpooratud.indd 7

05.04.2018 10:19:49

hoopis uus Naine! Las siis kõik ülejäänud külamutid kadestavad!

Mis pagan selle koeraga lahti on? Ukse tagant kõlas pöörast raginat ja niutsumist. Ukse avanud, pidi koer naise peaaegu pikali jooksma. Pani teine (koer, mitte naine) saba jalge vahel tagatuppa voodi alla peitu. Hämmastunud naine ei osanud esimesega hooga midagi arvata. Järgmisel hetkel kuulis ta kaugusest metsateed mööda lähenevat tuttavat masinahäält.

Olles juba koera unustanud, läks ta tuppa tagasi ning sättis ennast voodile kõhuli. Õige pea tuleb mees ja teeb talle, kes ta on pidanud hommikust saati imeilusat päeva ootama, mõnusa seljamassaaži. Jah, ei ole midagi paremat ühest massaažist pika väsitava tööpäeva lõpus!

2. Kasutütar kasti! „Pole tal häda midagi”, arvas Murueit oma kasutütrest näkineidu vaadates. Natuke vanem ta ju on, kui netis näha oleval pildil. Ning pikas vees ligunemisest ka suts rohkem kortsus, kui pildilt võis välja paista. Selle eest on tal aga mitme mehe jõud ning tugev saba. Juba vanad eestlased teadsid, et pole midagi paremat kui üks tugev saba.

Näkineid, kodanikunimega Kaalikas (niivõrd kui ühel näkineiul üldse saab kodanikunime olla), ringutas mõnuga. Õigemini alustas ringutamist, enne kui ta käsi läks vastu midagi uut. Siinkohal tuleb mainida, et oma senise elu oli ta veetnud ühele korralikule neiule kohaselt üsnagi vagalt. Mehi oli ta vaid eemalt piilunud ning unenäod olid tal küll märjad, kuid seda ainult välispidiselt. Tõenäoliselt olid selles süüdi tema sitt iseloom eelmises elus ning halb õnn, mille tõttu oli ta siia ilma sündinud Vetevana ja Emakese Looduse sohilap-

8 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 8

05.04.2018 10:19:49

sena. Õige pea sai Vetevanal ja Emakesel Loodusel oma tütrest villand ning nad andsid ta Murueide kasvatada.

Selleks ajaks aga oli juba kahju tehtud ning väike Kaalikas oli omandanud harjumuse oma päevad kohalikes veekogudes mööda saada. Tema parimateks sõpradeks olid saanud konn Dima ja üks kidura kehaehitusega haugipoiss, kelle nime keegi kunagi meelde ei suutnud jätta. Inimesed olid tema (Kaalika) meelest liiga suured ja lärmakad, rääkimata siis veel faktist, et nad elasid kuival maal. Üllatunult tegi Kaalikas silmad lahti ning üritas mõistatada, kus ta on. Ümberringi oli mõnusalt hämar, siit-sealt tungisid sisse tõusva päikese kiired ja külje all kahisesid õled. Käega ümbritsevat kombates tundis ta hööveldamata haavalaudu ning kuskilt kostus kajakate kisa. Kergelt segaduses olles püüdis ta meenutada, kus ta on ja kuidas ta siia on sattunud.

Eile oli olnud üsnagi tavaline päev. Ainult Murueit oli käinud keskmisest õnnelikuma näoga ringi. Õhtuks oli aga korraldatud uhke üllatuspidu Kaalika täiskasvanuks saamise puhul – tal täitus juba 21. eluaasta. Kõigile pakuti Rebaseonu toodud uhket maasikatorti ning Karuonu oli kohale veeretanud oma värskelt valminud mõdulaadungi. Külaliste ovatsioonide saatel pidas Murueit uhke kõne ning kõik tõstsid klaasid Kaalika terviseks.

Võib-olla tõesti läks ta eile õhtul mõduga liiale – oli see ju ikkagi tema esimene kokkupuude selle joogiga. Maitses see nii mõnusalt magusalt ning tegi olemise lõbusaks ja pehmeks. Õhtupoole ilmus peole ka veits pehme Hundionu, kaenlas suur veehoidla juurest kaasa võetud silt, millel pilt vette hüppavast inimesest ning pudel, millele oli rist peale tõmmatud.

On ikka tainad need inimesed, mõtles selleks ajaks vägagi lõbusas meeleolus Kaalikas. Vettehüpped oli üks tema lemmikmeelelahutusi, mille tegi küll keeruliseks kõrgele kaldale

Ümberpööratud pahupidi 9

ymberpooratud.indd 9

05.04.2018 10:19:49

saamine. Jalgu tal ju polnud – selle tõttu meenutas iga tema kaldaleminek joobunud hülge marssi Vabaduse väljakule.

Järgmiseks meenusid talle lõbusad saarmapoisid, kellega sai kõvasti tantsu löödud ja üksteist keerutatud. Seejärel toimus uhke ilutulestik, milleks kohale kutsutud rähnide koor tagus oma päid üksteise vastu, nii et sädemeid lendas kõrges kaares siia ja sinna. Ning see oli ka enam-vähem viimane mälupilt eelmisest õhtust. Mõdu oli läinud järjest paremaks ja kangemaks ning siin ta nüüd siis oli.

Kaalika õnneks oli tal hetkel ruumi nii vähe, et püsti tõusta polnud võimalik, isegi kui ta oleks seda üritanud. Seega jäid ära ka tõsisema napsuvõtmisega kaasnevad ilmingud, mis tavaliselt selguvad esimese hommikuse püsti tõusmisega.

Sisemist nõrkust tundes otsustas Kaalikas hetke veel pikutada, enne kui midagi tõsisemat ette võtab. Esialgu kobas ta lihtsalt ettevaatlikult ümbrust. Tegemist tundus olevat väikese koopaga, millel olid puidust seinad. Ruumi oli täpselt nii palju, et selles oli hea lahe liigutada, kuid püsti tõusma enam ei mahtunud. Õnneks tuli koopa seintes olevatest aukudest piisavalt värsket õhku. Ning kuna õhtul sai kõvasti torti söödud, siis ei olnud ka kõht tühi, nii et muretsemiseks polnud esialgu põhjust. Ainult väike lonks vett oleks ära kulunud.

Järsku tundis ta, justnagu oleks maapind või siis koobas veidi liikunud. Ning seejärel hakkas koobas kõikuma, ajades tal hoobilt südame pahaks. Mis pagan see nüüd siis on, suutis ta vaevu läbi iivelduse mõelda. Õnneks tabas koobast peagi raputus ning sellele järgnes vaikus, ei mingit liikumist või kiikumist. Ümberringi olid kuulda ainult imelikud hääled – kostis inimeste hõikeid, kriiksumist, kolinat ja mürinat.

Kaalikale meenus selle peale kunagi Karuonult kuuldud jutt mõdujoomisest ja selle tagajärgedest. Kuid tuttav oli ainult

10 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 10

05.04.2018 10:19:50

Karuonu kirjeldatud iiveldustunne. Küllap oli Karuonu osa sümptomeid enda teada jätnud või siis ta lihtsalt ei mäletanud neid enam. Küll aga oli tal meeles kõige olulisem – see kõik läheb peagi mööda, tuleb ainult rahulikult puhata. Kõigele sabaga lüües sulges Kaalikas silmad ning jäi uuesti rahutusse unne magama. Ta otsustas enne mitte tõusta, kui koobas tema ümbert on kadunud ja kõik on jällegi normaalne.

3. Katus lendas minema! „Midagi on väga valesti,“ mõistis Tilli Piri Pin, kui tundis värsket tuuleõhku enda näol puhumas. Silmad avanud, nägi ta kena tähistaevast ning hetkeks tundus talle, et ta näeb ikka veel und oma uuest vesipühvlist. Kuid midagi oli valesti. Vaatepilt ei muutunud, kui ta silmad sulges ja uuesti avas. Tähed vaatasid talle endise rahuga vastu ning värske tuuleke jahutas ta kuumavat laupa. Tasapisi hakkas talle kohale jõudma tõsiasi, et tema eluaseme katus on lahkunud ning jätnud ta lageda taeva alla. Mis kuradi jama see nüüd siis on?

Voodist püsti karates nägi ta, et lisaks katusele on ka üks otsasein läinud koos tema au ja uhkuse, suure peegli ja selle kõrval seinal olnud ratsahobuse peaga. Viimase näol oli tegu mälestusega tema vanavanaisa sõjaratsust, kes oli kord tema vaarisa elu päästnud ning selle teo mälestamiseks seinale löödud.

Nõutult vaatas Tilli Piri Pin ringi ja kratsis kukalt. Ta tegi tiiru ümber maja, tegi teisegi, kuid targemaks sellest ei saanud – tähtede valguses ei paistnud muud, kui kolme seinaga katuseta maja. Täpsemalt nägemiseks oli liiga pime ning koidikuni oli veel hulka aega. Õlgu kehitades ja midagi paremat

Ümberpööratud pahupidi 11

ymberpooratud.indd 11

05.04.2018 10:19:50

teha oskamata kobis ta uuesti oma koikusse, tõmbas teki üle pea ja jäi peagi rahutusse unne magama.

Hommikul ärgates lootis ta, et öine vaatepilt oli olnud kõigest uni ning silmi avades on katus jälle omal kohal. Mida aga polnud, oli katus – see oli koos otsaseinaga jäädavalt kadunud. Hetke voodis mõtisklenud, tõusis ta üles ning asus endale hommikusööki vaaritama. Tundus, et tuleb pikk päev ja on vaja ennast selleks korralikult ette valmistada.

Riisikakukest mugides mõtles ta, kuidas edasi. Kõigepealt otsustas ta naabrite juurest läbi käia, ehk on nemad midagi kuulnud või näinud. Kui seal targemaks ei saa, peab juba Külavanema jutule minema, ehk oskab too miskit mõistlikku soovitada. Pärast seda peab minema metsa uue katusematerjali järele – seda on seal õnneks piisavalt.

Läbi metsatuka naabrite juurde jõudnud, jäi tal suu lahti.

Selle koha peal, kus varemalt oli maja, haigutas nüüd ainult keldriauk, maast turritasid välja postid ning nende ümber vedeles natuke puupuru. Ja oligi kõik – majast ja selle elanikest mitte jälgegi. Pilk kõrvalhoone poole näitas, et seal oli olukord sama – ainult mõned postitüükad turritasid maast välja.

Süda rinnus pekslemas võttis ta nüüd suuna küla poole, kus elas Külavanem. Kuumusele vaatamata läks ta varsti jooksule üle, seda ise märkamatagi. Ning minna oli mitu head kilomeetrit. Varsti hakkas ta korralikult higistama ning hingamine läks lootusetult sassi. Lõpuks eemalt paistvat küla silmates hingas ta hetkeks kergendatult – vähemalt küla oli olemas ning kõik majad ja katused täpselt seal, kus nad olema pidid.

12 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 12

05.04.2018 10:19:50

4. Hiireke kuul Kuul aga olid samal ajal sündimas kurjad lood. Kaks kassi, kalossid peas, sibasid tigedalt ringi ja tagusid sabasid kokku.

Kõik hiired, kes olid juustu peale kokku tulnud, kükitasid aga hirmunult ühe suurema kraatri põhjas ja hoidsid hinge kinni.

Mitte et sellest oleks eriti palju abi olnud, aga vähemalt tunne oli veits julgem. Nii mõnigi neist oli koolis vaakumist kuulnud ja teadis, et õhku kuul pole. Kuid kes neid pagana kasse teab, kuulmine on neil ikkagi terav ja küllap kuulevad nad ka vaakumis hiirte vägevaid hingetõmbeid ja trummilöökidena kajavaid südamelööke.

Suurema viha välja tagunud, jäid kiisud rahulikult istuma ja üksteisele otsa vahtima. Kui viis minutit oli väljas vaikus olnud, tõstis esimene julge hiireke pea ning vaatas ümberringi. Pea kohal valgustas sinine maa taevast, kraatri serval oli näha küpsisepuru jälgi ning aeglaselt hõljus mööda kulunud välimusega Sputnik. Kasside kismat polnud enam kuulda ning ümberringi valitses kosmiline vaikus. Kergendunult hingas hiir välja ning mõistis kohe tehtud vea kosmilist suurust. Õhku polnud enam kusagilt juurde võtta. Viimased varud olid kasside peas olevates kalossides, aga nende kallale ei julgenud ta minna. Tundes lähenevat paanikat, kasutas ta inimeste seas ammutuntud võtet – toppis pea kraatri põhjas vedelevasse paberkotti ja tõmbas sisse sügava sõõmu kuuõhku. Ning seejärel veel teisegi. Oli juba kolmandatki tõmbamas, kui järsku läks kõik ümberringi valgeks ning maisemad hääled hakkasid vaikselt tema teadvusesse jõudma.

Aegamööda jõudis kohale osa tema mälestustest. Ta oli kõndinud rahulikult mööda teeäärt, kõht maasikatorti täis ning meel hea. Ühes käes kapatäis mõdu ja teises tee äärest

Ümberpööratud pahupidi 13

ymberpooratud.indd 13

05.04.2018 10:19:50

leitud kummist katkine õhupall. Ise ümisemas eelmise õhtu peost kummitama jäänud lõbusat lugu. „Konn astus usinasti mööda teed, oli alanud ball vast metsateel…” Ning just selle koha peal kostis valju mürinat, ümberringi levis värvihais ning maailm läks mustaks.

Teel taevasse jalutasid talle vastu kaks rõõmsat rastapoissi, suits sõõrmeist välja keerdumas ning patsid lootusetult sõlmes. Järgmiseks möödus ta neoonkollaste triipudega Pegasusest, kellel olid kukil sõjaprintsess Xena ja ühe silmaga armujumal. Jumal teab, kuhu ta teine silm oli jäänud, kuid see väike puudus ei seganud teda Xenale keelt kõrva ajamast.

Enne, kui hiireke jõudis vaatepildist erutuda, tekkis kuskilt teele hiiglaslik timukas imepisikese kirvega. Kirves tundus olema täpselt paraja suurusega, et hiir tema peanupust vabastada. Õnneks ajas timukas juttu tema kõrval hõljuva jutulinnuga, pööramata hiirele mingit tähelepanu.

Plaks, ning tee kadus. Ja ta leidis ennast kükitamas kuul ning vaatlemas hirmuäratavat kasside sabavõitlust. Kuni mõistus käskis tal peitu pugeda ja nii ta teiste hiirte juurde sibaski.

5. Suured tapatalgud Veidi maad edasi vantsinud, ei andnud tee äärde vedelema jäänud raibe Dimale rahu. Sellest saaks tegelikult päris ägeda kasuka. Valge triibuga ja puha. Täpselt nagu palju räägitud legendist kuuldud lohedel. Oli ju tema hõimlaste hulgas hästi tuntud lugu tollest kurikuulsast kevadööst, kui kahe konnade hõimu vahel puhkes suur sõda. Sõja puhkemise põhjust ei mäletanud enam keegi, küll aga suurt tapatööd, mis sellel õhtul toimus.

14 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 14

05.04.2018 10:19:50

Mõlemad hõimud ajasid kokku suured malevad. Esmapilgul tundus, et Dima esivanemate hõim võib olla alla jäämas – vastaseid oli vähemalt kaks korda rohkem. Selle aga kompenseeris Dima esivanemate uhke ja kartmatu vaim – olid ju enamus neist karastunud sõjaveteranid.

Niisiis kogunes Dima esivanemate juhitud malev väikse tiigi äärde. Meie mõistes väikse. Dimale tundus see aga tõeliselt suure järvena, millest üleujumine ei olnud teps mitte käkitegu. Tiigi ääres laius suur ja kõva must lagendik, mille vastaskülg oli õhtuhämaruses vaevu nähtav. Külgedelt aga ulatus see lagendik nii kaugele, et lõppu polnud näha. Isegi Dima vanavanaonu Marco, kes oli tunnustatud rändur, ei osanud öelda, kui kaugele see lagendik ulatub.

Lõpuks oli tasandiku vastasküljel näha vastaste maleva esimesi sõjamehi. Neid tuli aina juurde ja juurde. Lõpuks oli terve tasandik nendest rohetamas ning Dima esivanemad neelatasid ärevalt. Kuid just siis, kui nende olukord tundus väga kurjaks minevat, hakkas kaugusest kostma lohemürinat.

Peagi veeresid kohutava kiirusega vasakult poolt lähemale lohed. Hiigelsuured rattad all ning eri värvi triibud külgedel ja nägudel veiklemas, kaks suurt silma kogu tasandikku valgusega üle kallamas.

Kõigepealt möödus üks, seejärel teine ning veel ja veel.

Lõpuks, kui saabus vaikus, olid vastaste malevast alles ainult riismed. Kogu tee oli kaetud surevate ja surnud konnadega.

Seda õudset õhtut mäletatakse siiamaani kui suurt tapaööd ning sellest räägitakse konnakullestele veel enne, kui need endale jaladki saavad. Ja ükski terve mõistusega konn sellele tasandikule enam oma jalga ei tõsta. Mõned julgemad aga, nagu Dima, liiguvad aeg-ajalt lagendiku serva mööda. Seal on hea sile hüpata ning ka igapäevaseid vaenlasi on seal vähem kui mujal looduses.

Ümberpööratud pahupidi 15

ymberpooratud.indd 15

05.04.2018 10:19:50

Nõnda mõtteid mõlgutades jäi Dima seisma ja pööras otsa ringi. Ning astus kohe sita sisse, mis lõhnas pahasti ja kleepus veel hullemini. Tükk aega paterdanud ning jalgu vastu maad lohistanud sai ta lõpuks suuremast sitast lahti. Kuid hais ei kadunud kuskile – nii pidigi ta selle pilves tagasi kalpsama.

Raipe juurde jõudnud, vajus ta mõttesse – kuidas ta selle koju viib? Süles ei jaksa kindlasti tassida, isegi kui tal oleksid käed, millega see sülle võtta. Lohistades aga saab kasukas kannatada. Ühtki transpordivahendit ei hakanud ka kusagil silma. Viimaks vinnas ta selle turjale ja sidus raipe esijäsemed endale suhu kinni. Umbes nii nagu hobustele valjad. Nüüd oli puudu ainult prints, kes konnast ratsu kukile tema ilusasse karvasesse sadulasse istuma panna.

Vaikselt läks konn liikvele. Nähes, et „sadul” püsib päris kenasti turjal, tõstis ta peagi tempot ning venitas hüpped pikemaks ja tihedamaks. Ise samal ajal lõbusat viisijuppi ümisedes: „Konn astus usinasti mööda teed, oli alanud ball vast metsateel…” Mõttes kujutas ta juba ette, kuidas ta uhkelt teiste konnade ette astub, seljas uhke valge triibuga kasukas ja rinnal keti otsas sätendamas bling-bling.

6. Alfredo küüsis Galantselt ulatas Alfredo naisele kumminuia, mille ülemine ots oli kenasti roosaks värvitud. Ning sosistas talle kõrva sõnad, mis naisel jalad hoobilt pehmeks võtsid, nii et ta pidi Alfredo käele toetuma. Ta pea käis ringi, kõhus keeras ja jalad värisesid. Millega on ta sellise saatuse ära teeninud? Mida on ta oma elus teinud, et saatus on tema teele sellise mehe saatnud? Alistunult lasi ta ennast Alfredol üles tõsta ja voodisse kanda. Pea ikka veel ringi käimas, tundis ta, kuidas tema käed

16 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 16

05.04.2018 10:19:50

ja jalad voodi külge seoti. Pea padjas, ootas ta, mis edasi hakkab juhtuma.

Järgmisel hetkel tundis naine, kuidas midagi ligedat mööda ta paremat jalga ülespoole libiseb. Üllatunult avas ta oma silmad ja nägi kõigepealt enda ees värvilist põrandat. Seejärel jõudis talle kohale, et oli vist meest oodates magama jäänud ning nüüd vaatas ta läbi massaažilaua augu oma põrandat.

See oli aga tavapärase pruunika tooni asemel erksavärviline ja sillerdav ning küütles tema pilgu all.

Järgmiseks tundis ta toas levivat maasikatordi lõhna, mis elustas mälestused kunagistest hiilgeaegadest. Oli ta ju olnud üle küla kondiiter, kelle kuulsaid maasikatorte käidi isegi pealinnast tellimas. Oma salaretsepti ei avaldanud ta kellelegi ning olid ajad, kui ta kartis isegi magada, et oma saladust unes mitte välja rääkida.

Kõik oli kunagi alguse saanud kanast, kes ühel heal päeval hakkas tavapäraste munade asemel maasikaid munema. Selliseid suuri ja punaseid, mis lõhnasid ja maitsesid taevalikult.

Ning piisas juba ühest maasikast, et kogu tordile anda kujuteldamatult hea maitse. Tänu oma imelistele tortidele suutis ta ka Vasjale käpa peale panna. Sellest päevast alates aga, kui rebane tema imekana minema viis, hakkasid asjad allamäge minema. Tema hiilgus torditegijana tuhmus peagi, nii et sellest jäi alles ainult sama mõrkjas mälestus nagu lõhn tema rummikookides.

7. Tee tõeni Külavanem suhtus esiti Tilli Piri Pini juttu kahtlustavalt ning arvas, et viimane on järjekordselt riisiviinaga üle pingutanud. Polnud see ju esimene kord, kui tal midagi kaduma läks.

Ümberpööratud pahupidi 17

ymberpooratud.indd 17

05.04.2018 10:19:50

Seni olid tal küll põhiliselt mälestused eelmistest õhtutest kaduma läinud, aga mine sa tea, millal ka reaalsed asjad hakkavad silmist kaduma. Seda enam, et eelmisel õhtul oli taevas märgatud imelikku valgust, mida seostati Tilli Piri Pini juures toimuva ilutulestikuga. Tema vend nimelt töötas suures linnas ilutulestikutehases ning käis aeg-ajalt maal oma venna juures rakette toidu vastu vahetamas. Ning kui juba kokku saadi, tehti ka väike naps, mille juurde üks väike ilutulestik sobis imehästi.

Lõpuks kutsus Külavanem kaasa Külatarga ning koos hakati Tilli Piri Pini poole minema. Tee peal liitusid nendega veel kaks rahvamalevlast, kes olid ära eksinud ja lootsid koos teistega õige tee üles leida.

Enne veel, kui nad kohale jõudsid, juhtus midagi tavalist.

Nimelt läks Külatargal kõht tühjaks ning Tilli Piri Pini vastuseisust hoolimata istuti maha lõunat valmistama. Külatark manas maha lõkke, sellal kui rahvamalevlased tõid metsa alt seeni, marju ja söögikõlbulikke juurikaid. Külavanem aga võttis taskust välja pudeli märjukesega, et tähistada nende teekonna edukat algust.

Peagi oli kogu seltskonnal tuju üleval ning isegi Tilli Piri Pin, kes alguses hoidis omaette, võttis koos teistega laulu üles.

Selle peale tulid ka ümberkaudsed julgemad loomad vaatama, mis toimub, ning õige pea toimus juba suuremat sorti vennastumine loomade ja inimeste vahel. Ilmselt oli siin oma osa Külatarga otsatul headusel ning lõkkesse visatud salarohtudest tõusval suitsul, mis mõjus kõikidele elu sisse puhuvalt.

Panda puhus Külavanemalt saadud nätsust rõõmsalt mullikesi ning tiigripoeg jälgis rõõmsalt, kuidas ahvid alligaatoripoisi saba taga ajasid.

18 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 18

05.04.2018 10:19:50

8. Sõdalase tagasitulek

Olles teinud ühe eriti kena pika hüppe, tundis Dima, et midagi on teisiti. Sadul, millest pidi peagi saama tema ilus kasukas, muutus kangeks ega liikunud enam temaga kaasa.

Ning peagi tundis ta midagi kurku kõdistavat, just nagu mõni eriti pikakoivaline putukas või ämblik kõrist alla minnes teeb. „Küllap ma kujutan seda ette,“ mõtles Dima ja kalpsas rõõmsalt edasi. Järgmisel hetkel sai ta aga sellise hoobi kubemesse, et silme ees lõi mustaks ning hüpe jäi keset õhulendu pooleli.

Hooga prantsatas ta maha ja libises veel inertsist edasi, suu ja silmad tolmu täis.

Hetke pärast hakkas kostuma sellist vandumist, et isegi Dima paljukuulnud kõrvad hakkasid mitte eriti hästi lõhnavat vedelikku eritama. Vandumisega üheaegselt hakkas sadul rabelema ning ühtäkki sai ta aru, et raibe tema seljas oli ellu ärganud. Oleks Dima religioosselt haritum olnud, oleks meil täna kalendris ühed ülestõusmispühad juures. Kuid see ime jäi ainult Dima silmadele nägemiseks. Läbi tolmupilve tõusis tema silme ette uhke vaatepilt: madal, otse silma paistev päike manas tema ette võimsa Sõdalase kuju. Selle väärikas vorm, teravad kõrvad ja uhked vuntsid panid Dima põrmus värisema. Varjus olevatest silmadest võis tunda tõusmas ehedat raevu ning kogu kuju värises ehedast vihast. „Mis kurat siin toimub?!” haugatas Sõdalane ja keeras ennast küljega Dima poole, lastes sillerdava kusejoa taeva poole, nii et see tegi kõige ilusama ja ühtlasi ka kõige hirmutavama kaare, mida Dima eales oli näinud. Tundus, et see kaar püsis peaaegu igavesti, enne kui viimased tilgad teepervele maandusid. Rahulolevalt mõmisedes keeras Sõdalane ringi ja

Ümberpööratud pahupidi 19

ymberpooratud.indd 19

05.04.2018 10:19:50

vaatas kahtlustavalt konna poole. „Kes sa selline oled? Ja kes mina olen? Ning kus ma olen?”

Dima langes suure Sõdalase ees põrmu ja palus temalt vabandust, et oli teda nii lugupidamatult kohelnud. Vabandades selgitas ta, et üritas Sõdalase koju viia, et seal teda oma naisele tutvustada, ja et tal ei olnud mingeid kurje kavatsusi.

Sõdalane heitis Dimale kahtlustava pilgu ja silus oma uhkeid vuntse. „Ära keeruta, vasta mu küsimustele!“ käratas ta Dimale. „Konn Dima olen,“ kõlas alandlik vastus. „Ja me oleme praegu suure lahinguvälja serval, kus toimus kunagi üks suuremaid lahinguid siin maailmanurgas. Mis puutub aga suursuguse küsimust, kes Teie olete, jään ma kahjuks vastuse võlgu. Võin kinnitada ainult, et olete väärikaim ja suursuguseim olend, kellega olen kokku puutunud.“ „Pähh!“ mühatas Sõdalane ja keeras Dimale selja, et ümbrust vaadata. Täiesti võõras koht, siin pole ta küll varem käinud. Ainult konn tundus kuidagi tuttav olema, kuigi ta ei suutnud meenutada, miks või kust. „Hea küll, rääkisid enne midagi naise juurde minemisest.

On see kaugel?“ „Üldse mitte,“ vastas Dima. „Siinsamas ümber nurga, kõige rohkem 15 minutit hüppamist.“ „No olgu, lähme siis,“ kostis Sõdalane ja lisas mõttes, et ega ta mujale nagunii minna ei oska. Konn näitas suuna kätte ja Sõdalane asutas ennast minema. Võttis pika väärika sammu ja astus maas vedelenud banaanikoorele.

Mõned minutid hiljem oli Dimal teadvusetu suur Sõdalane jällegi turjale võetud, täpselt samamoodi nagu enne, ja ta hüppas kodu poole. Sedapuhku küll enam mitte õnnelikult, vaid kirudes ennast selle maast leitud kingituse pärast. Viib ta koju naisele ja las see tegeleb.

20 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 20

05.04.2018 10:19:50

9. Masina juures Hirmust kange, meenusid Vasjale tema elu ilusamad hetked.

See, kuidas tal esimest korda karv kasvama hakkas. Kuidas naabritüdrukud temaga mängisid ja paitasid. Kuidas ta peale seda maale vanaema juurde kasvama viidi ja kus ta ühtlasi oma nooruspõlve veetis. Kuidas vanaisa talle hariduse andis ja metsaeluga tuttavaks tegi. Kuidas ta esimest korda traktorit nägi ja sellega kohe ühise keele leidis. Kuidas ta maailma parimat maasikatorti sõi ning mis sellest edasi sai.

Siinkohal jõudis talle kohale, et ümberringi leviv maasikatordi lõhn oli väga sarnane kunagi minevikus söödud tordi lõhnaga. Ligedus oli jõudnud juba peaaegu kubemeni, kuid midagi muud hullu polnud juhtunud. Julgustatuna sellest ja ilusatest mälestustest, otsustas ta ennast veidi liigutada ja ringi vaadata.

Esiti ei näinud ta muud, kui talle tuttavat koduõue. Aeglaselt keeras ta ennast ümber, et selja taha vaadata. Juba pööramise alguses tundis ta kerget liikumist oma jala ümber.

Ligedus muutus justnagu soojaks hingeõhuks, mida ema lapse haiget saanud põlvele peale puhub. Ja oligi kõik. Ainult maasikatordi lõhn jäi alles. Silmanurgast küll tundus talle, et ta nägi midagi maja poole liikumas, aga see võis vabalt olla ka tema närvide mängitud vingerpuss.

Ettevaatlikult ronis ta masinast välja ning läks tagasi tagumist ratast uurima. Kõik oli kombes ja endisest vaatepildist polnud enam jälgegi. Õlgu kehitades keeras ta ümber ja järgmisel hetkel kustus valgus.

Ümberpööratud pahupidi 21

ymberpooratud.indd 21

05.04.2018 10:19:50

10. Luppi löömas

Kerge raputus äratas Kaalika. Pärast pikka und tundis ta ennast mõnusalt värske ja väljapuhanuna. Vahepeal küll tundus, et ta kuulis mingeid hääli ja õõtsumist, aga see võis vabalt olla tema ettekujutluse vili. Mõnuga hakkas ta ringutama, kui ta käed puudutasid jällegi puitu. Hmm, see ei olnudki uni, et ta enne kuskil puust koopas kinni oli olnud. Järsku kostis tugevamat mürinat ning koopa seinas olevatest piludest tungis sisse hämar valgus. Ninna tungis miski imelik lõhn ja Kaalikas vajus uuesti unne, imestades endamisi, kuidas küll ülejäänud loomad jaksavad juba järgmisel päeval peale pidu toimetada. Tundus, et mõdu pole ikka tema jook.

Isukalt tõstis ta endale ette suure tüki maasikatorti. Külalised tema ümber õnnitlesid teda ja lõid mõduklaase kokku.

Torditüki lusika peale saanud, tõstis ta selle suu juurde ja tundis samal hetkel hapukapsasupi lõhna. Üllatunult vaatas ta ringi, et lõhna päritolu tuvastada. Seda leidmata, torkas ta lusika suhu ning pidi seepeale peaaegu oksele hakkama. Tordi asemel oli suus midagi jälki, või siis igal juhul midagi väga ootamatut. Vastikusega sülitas ta selle välja ning vaatas torditaldrikut enda ees. Tordi asemel sillerdas seal hapukapsasupi pruunikas vedelik. Ning sellest küünitus välja suur valkjas pekitükk.

Et asi veel hullem oleks, tundis ta, kuidas maailma hakkas koos temaga jällegi kõikuma. Ikka ühele ja teisele poole, edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Kuni järgnes mürtsatus, justnagu oleks kuu maaga kokku põrganud, ja saabus sügav unenägudeta uni.

22 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 22

05.04.2018 10:19:50

Dima aga asetas uhkusega oma kandami konnamammi jalge ette maha. Elegantse liigutusega võlus ta kuskilt välja kimbu põllulilli, mille oli tee pealt korjanud.

Lilledele tähelepanu pööramata silmitses konnaeit võlutult tema ees olevat kasukat. Eriti meeldis talle selle seljal olev valge triip. „See on vist miski uus mood,“ arutas ta endamisi.

Heldinult vaatas naine Dimale otsa ja pidi teda juba tänama, kui valvsus temast jagu sai. „Millega sa nüüd hakkama oled saanud?“ uuris ta Dimalt.

Tavaliselt ta ju mulle kingitusi ei too. Ja lilled – naine isegi ei mäletanud, millal talle viimati lilli toodi. Vahel harva poetati mõni kuivetunud kärbes või sääsk, kuid lilli polnud ta ammu saanud. Igal juhul oli see üks kahtlane lugu.

Enne, kui Dima jõudis midagi seletama hakata, hakkas kasukas ennast liigutama. „Oh heldus!“ ehmus konnamammi.

Liikuv kasukas! Dima on ikka millegi eriti ilgega hakkama saanud, kui talle sellise kingituse toob!

Hetke pärast rabeles kasukas ennast jalgele ja muutus tagasi vägevaks sõdalaseks, kellega Dima mõne aja eest oli maha pidanud lühikese, kuid seda sisukama vestluse.

Konnamammile aga meenutas ta pigem üht rääbakat hiirepoissi, kes üritas endast kõva mehe muljet jätta. Oh issake, temast on isegi natuke kahju. Ilmselges segaduses vaatas hiireke ringi ning üritas aru saada, kus ta on ja miks ta seal on.

Midagi küsimata andis konnamammi oma mehele vastu kõrvu. Ning tõstis seejärel lauale eelmisel õhtul peolt kaasa võetud torditüki, mis lõhnas endiselt maasikate järele. Loodetud rõõmustamise asemel aga laotas hiireke selle asemel kogu oma mao sisu konnamammi põrandale. Dima tahtis selle peale hiirekesele vastu kõrvu anda (miks pidi tema ainsana vastu kõrvu saama), kuid konnamammi pilk peatas ta. Kar-

Ümberpööratud pahupidi 23

ymberpooratud.indd 23

05.04.2018 10:19:50

milt lükkas ta Dima eemale ning aitas hiirekesel suu puhtaks pühkida. Dima aga saadeti karuonu juurde mõdu järele, et külalisele väärikat pruukosti pakkuda.

11. Ümberpööratud pahupidi Kui Külavanem järgmisel hommikul silmad lahti tegi, tabas teda esimese hooga segadus ja kerge paanika. Pea kohal oli selge taevas, kuhu tõusev päike vedas punaseid triipe. Tundus, et ka teda on tabanud kuri saatus ning keegi on tema katuse tuuri pannud. Järgmisel hetkel kuulis ta kõrvalt lõrinat, mis ta südame hirmuga täitis. Silmad sinna poole pööranud, nägi ta norskavat Tilli Piri Pini, kes oli oma pea mõnusasti tiigripoisi karvasele kasukale toetanud. Teisel pool lõkkeaset magasid sügavalt kaks rahvamalevlast, kallistades nende keskel magavat alligaatoripoissi. Ning ümberringi oli veel palju teisigi loomi rahulikult suikumas. Puudu oli ainult Külatark, kellest ei olnud märkigi maha jäänud. Külavanem jäi mõttesse, mida ta teeb metsas sedavõrd imelikus seltskonnas, ning mõtlema ta jäigi.

Aegamööda ärkasid üles ka teised lõkke ümber maganud.

Rahvamalevlased kratsisid kukalt ja vaatasid hämmeldunult alligaatoripoissi nende vahel, kes endiselt veel magas. Tiigrikutsikas ringutas ning üritas ennast Tilli Piri Pini alt välja niheleda, kuid selle suur pea hoidis teda kindlalt paigal. Puu otsas istuvad kaks jutulindu vadistasid ja kommenteerisid ülevalt avanevat vaatepilti, justnagu spordikommentaatorid jalgpallivõistlustel. Ainuke, kes ei tahtnud kuidagi jalgu alla võtta, oli kogu selle mäsu põhjustaja Tilli Piri Pin. Ehk üritas ta ennast une kaitsvas rüpes hoida ja nägi und enda majast,

24 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 24

05.04.2018 10:19:50

millel oli katus jällegi olemas? Või siis unistas ta oma vesipühvlist, mis pidi varsti kohale jõudma?

Igatsevalt piilus Külavanem oma tühja plasku sisse ja raputas kurvalt pead – sealt ei tule enam tilkagi. Üks rahvamalevlastest üritas lõket põlema saada ja teine läks koos alligaatoripoisiga metsa alla söödavat otsima.

Lõkkepaigast mõnisada meetrit eemal nad ta leidsidki.

Külatark rippus ühe suuremat sorti puu oksa küljes, pea alaspidi ja silmad pahupidi. Kokku andis see päris veidra vaatepildi, nii et alligaatoripoisil vajus suu lahti ning rahvamalevlane pani kinni oma suu, kust seni oli ainult katkematut loba tulnud. Mõne hetke seda vaatepilti imetlenud, astusid nad Külatargale lähemale ja proovisid teda kõnetada. Ei mingit reaktsiooni. Seejärel kõdistas rahvamalevlane teda kõrva tagant. Ikka ei midagi. Siis proovis alligaatoripoiss sabaga teda kürva tagant kõdistada. Jälle ei midagi.

Nõutult keerasid nad otsa ringi ja läksid teiste juurde tagasi. Kogu kamp tuli seejärel rüsinal seda ilmutust vaatama, ainult Tilli Piri Pin jäi ühes tiigripoisiga lõkke äärde magama.

Nüüd rippus Külatark juba mõned meetrid kõrgemal, nii et kõdistama teda enam ei ulatunud. Külavanem hüüdis tema poole. Esialgu vaiksel häälel, seejärel juba valjemini ning lõpuks skandeerisid kõik koos: „Külatark, ärka üles, Külatark, ärka üles!“ Ei midagi. Jutulinnud sikutasid Külatarka kõrvakarvadest – ikka ei mingit reaktsiooni.

Lõpuks meenus Külavanemale üks vana lugu, mida ta noorena oma vanavanaisalt kuulnud oli. Ta käskis rahvamalevlastel tuua kolm pikka bambusevart ning alligaatoripoisi saatis näritud käbi otsima. Mõne aja pärast olidki otsitud olemas.

Käbi seoti ühe bambusevarre otsa, teiste otsa kinnitati jutulindude sabast tõmmatud suled, seda jutulindude valjule pro-

Ümberpööratud pahupidi 25

ymberpooratud.indd 25

05.04.2018 10:19:50

testile vaatamata. Seejärel kästi kogu seltskonnal vasak (tagumine) jalg üles tõsta ning koos lausuda iidsed manasõnad, mida teadsid kõik ümberkaudsed elusolendid. Marsisammul astusid Külavanem ja kaks rahvamalevlast vastupäeva ümber puu, mille otsas Külatark rippus. Igal ühel bambusevars kahe käega sirgelt üles tõstetud.

Iga tiiruga, mis nad ümber puu käisid, muutus õues millegipärast järjest pimedamaks. Tõusis tuul, mille sarnast polnud tükk aega nähtud. Puud oigasid ja ohkasid tuule käes ning jutulindudel oli raskusi paigalpüsimisega – tuul tahtis neid vägisi ära viia. Alligaatoripoiss sulges silmad, et kaitsta neid ümberringi lendava puru eest, kuid jätkas vapralt manasõnade lausumist koos teistega. Väljas läks järjest pimedamaks ning järsku hakkas taevast langema kollaseid rahatähti. Need sööstsid maruliselt koos tuulega allapoole, justnagu lumi suurte lumetormide ajal põhjamaades. Kuid selle asemel, et koos tuulega edasi lennata, hakkas järjest juurde sadav raha ümber puu keerlema, vastupidises suunas Külatargale ja rahvamalevlastele.

UUUUU, ulgus järjest tugevnev tuul ning sikutas maruliselt puid. Mööda lendasid kaks telki, mille küljes rippusid kolmed matkasaapad ja katelok. Ühest telgist kostus inimeste hirmunud karjumist. Rahasadu muutus järjest paksemaks, nii et puu hakkas vaikselt juba selle sisse ära kaduma. Külavanemal ja rahvamalevlastel oli järjest raskem ümber puu liikuda.

Manasõnu ei olnud enam kuulda, näha oli ainult suude liikumist – kogu heli sai alla neelatud tuule mühinast ja metsa oigamisest.

Järjest tugevamaks muutus tuul ning kiiremaks läks raha keerlemine ümber puu. Viuhti, kisti lõpuks ühe oksa küljest lahti jutulind ning koleda kraaksatuse saatel viis tuul ta kõrgustesse. Mõne hetke pärast kisti ka teine oksa küljest lahti ja

26 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 26

05.04.2018 10:19:50

imeti rahasaju sisse. Järgmiseks kisti maast lahti alligaatoripoiss ning järgemööda ka teised loomad, kuni alles jäid ainult Külavanem ja rahvamalevlased.

Hetke pärast kõlas hirmus kärgatus ja tuule kiirus muutus järsku tuhandekordseks, tõustes taeva poole nii, nagu maakera ise oleks aevastanud. Sellele järgnes vaikus, täielik vaikus.

Justkui kogu universum oleks pausi peale pandud.

Tolmu hajudes oli näha ainult jalalaiune auk kohal, kus enne oli seisnud puu Külatargaga. Maa oli must ja paljas nagu äsja haritud põllulapp. Ainult üks roheline võrseke oli pistnud pea mullast välja ja kuldne päike heitis sellele valgust, meenutades, et kõik ei ole kadunud.

12. Ärkamine Kaalikas ärkas värske õhu puudutuse peale. Lõpuks ometi, ohkas ta mõttes kergendunult. Enne silmade avamist kobas ta käega ümberringi – puust koobas oli kadunud ning käsi tabas vaid õlgesid, millel ta lamas. Silmad avanud, nägi ta kõigepealt ilusat sinist taevast, kus säras veel ilusam kollane päike.

Lõpuks on kõik jälle hästi, tundis ta rõõmu ja ajas ennast istuli, tundes, kuidas nälg endast märku annab.

Selsamal hetkel mõistis ta, et midagi on ikkagi valesti.

Maastik on hoopis teine, kui tema kodune metsatukk ja jõeäärne. Ja puud – mis nendega on juhtunud? Näevad välja hoopis teistsugused kui enne. Temast paremat kätt oli miski imelik ehitis. Justkui maja, kus ta oli inimesi elamas näinud, kuid ilma katuseta ja ainult kolme seinaga. Ja teisel pool turritasid mingid postid maa seest välja. Tema kõrval heinte peal oli kauss veega ja selle kõrval miski pätsike. Ja saba ümber,

Ümberpööratud pahupidi 27

ymberpooratud.indd 27

05.04.2018 10:19:50

tema ilusa tugeva saba ümber oli rõngas ketiga, mille teine ots viis suure puu külge.

Mõistmatuses vaatas Kaalikas enda ümber, pani silmad kinni ja vaatas siis uuesti, seekord silmi ainult pisut avades ja läbi kitsa pilu piiludes. Ikka sama pilt. Kõhklevalt sirutas ta käe rõngani ja katsus seda. Jep, külm metallist rõngas, selle küljes jäme kett.

Samal ajal tegi silmad lahti Tilli Piri Pin ja üritas aru saada, kus ta on ja miks ta seal on. Pea all oli tal pehme tiigripoisi kasukas, kes hingas rahulikult, nähes und suurest pehmest lihatükist. Mõned sammud eemal oli lõkkease, mille ümbert oli rohi ära tallatud ja kus paistis hulgaliselt erinevaid saapa-, jala- ja käpajälgi. Ümberringi oli suur vaikus – ükski leheke ei sahisenud, lind ei laulnud ja tuul ei puhunud. Vaikus oli nii kõrvulukustav, et Tilli Piri Pin tundis kerget hirmu selle ees.

Ettevaatlikult tõusis ta püsti ja äratas ka tiigripoja. See vaatas talle esiti etteheitva pilguga otsa ning kadus seejärel vaikselt metsa, sabaga veel hüvastijätuks viibates. Hetke mõtelnud, hakkas Tilli Piri Pin mööda rada minema, kuni jõudis metsa alt välja. Seal kadus tal jalgadest jõud ja ta vajus istuli maha, suu poikvel ja silmad pärani. Ning hetkega meenus talle, kuidas tema maja katus oli kadunud ja miks ta metsas oli.

Keset tema riisipõldu seisis II maailmasõja aegne kollane allveelaev. Vesi tema kallil riisipõllul auras ja mulises, paisates õhku vägevaid lillasid aurupilvi. Teisel pool põldu võis aimata tema maja, mis oli endiselt ilma katuseta. Ning maja kõrval miski justkui sillerdas, kuid täpsemalt ei olnud nii kaugelt võimalik aru saada.

Ohates tõmbas Tilli Piri Pin kuuehõlmad vaheliti ja võttis suuna allveelaeva poole. Just enne vette astumist ilmus paremalt poolt tema ette rõõmsa prangli uim, mis asus tegema kiireid ringe tema ja allveelaeva vahel. Sooritades seejuures

28 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 28

05.04.2018 10:19:50

kaelamurdvaid veest üles hüppeid. Järgmisel hetkel võis näha taevast kiiresti alla laskuvat tumedat täppi, mis kogus järjest hoogu juurde. Hetk enne veepinnani jõudmist lõi täpp tiivad laiali, muutudes väärikaks kalakotkaks, ning haaras veest kollast värvi lillelised kõrge säärega kalamehekummikud. Uhkelt lendas ta Tilli Piri Pini juurde, pillas kummikud tema nina ette ja lendas allveelaeva raadiomastile istuma.

Pärast kõike juhtunut tundus see Tilli Piri Pinile igati normaalne sündmus, nii et pikemalt juurdlemata venitas ta kummikud jalga ja astus vette. Vette, mis sillerdas nüüd kõigis vikerkaare värvides ja lõhnas paremini kui ükskõik mis muu, millega ta oma senise elu jooksul kokku oli puutunud.

Peagi lisandusid pranglile veel kahed rõõmsad uimed, kuuludes veel rõõmsamatele delfiinidele. Kolmekesi koos hakkasid need tegema trikke, mis oleksid jätnud häbisse enamuse veeparkides esinejad. Kord „kõndisid“ nad sabade peal üle veepinna, et järgmisel hetkel ninade peal tagasi tulla. Õhku hüpates olid nad paremini sünkroonis kui kujundujumise maailmameistrite võistkond. Lisaks ei olnud neil ka koledaid ujumisprille, mis lasi välja paista siiral rõõmul nende silmades. Igas muus olukorras oleks Tilli Piri Pin kogu seda toredust vaatama jäänud, kuid sel hetkel olid kõik tema mõtted hõivanud allveelaev ja selle südamest põksuv Kutsung.

Kutsung ise oli midagi kirjeldamatut. Seda oli pigem võimalik tunda kui kuulda või näha. Ja ometi oli see Kutsung tema jaoks sama selge nagu rongivile enne kokkupõrget või välk, mis kord tema tädi jalust maha lõi. Justnagu hüpnotiseeritult astus ta vee solinal allveelaeva poole, pööramata millelegi muule tähelepanu.

Allveelaevani jõudud, tekkis selle külje sisse helendav ukseava, mille servad olid kaunistatud värskete imehästi lõhnavate kaseokstega. Raadiomasti kerkis ei tea kust uhke lipp, mille

Ümberpööratud pahupidi 29

ymberpooratud.indd 29

05.04.2018 10:19:50

sarnast ta ei olnud varem näinud. Seni rahulikult mastis istunud kotkas tõusis korraks õhku ning seejärel sulandus lipu sisse, tekitades sellele kotkakujutise, mis hoidis oma küünte vahel suurt õuna.

13. Soovide allikas Imestusega vaatas Kaalikas põldu katval veel loksuvat allveelaeva. Mitte et tal oleks olnud erilist aimu sõjatehnikast, allveelaeva otstarbest ja selle tavalisest tegevuspiirkonnast. Kuid igal juhul tundus see olema imelik ja veidravõitu aparaat, mida ta ei olnud enne näinud. Samas oli selle kujus midagi, mis talle imponeeris. Ning eriti meeldis talle fakt, et see masin ennast nii vees kui ka vee all ühtemoodi hästi tundis.

Järgmisel hetkel kuulis ka tema kutsungit. Esialgu oli see kutsung nõrgavõitu, justkui ema sosin, mis üritab hommikul last õrnalt üles ajada. Ajapikku muutus kutse tugevamaks ja võimsamaks, kajades temas vastu ning tekitades värinaid ja tundeilminguid, mida ta ei olnud enne kogenud. Ühe rapsakaga lõi ta saba ketist lahti, nii et tema saba ümber olnud rõngas purunes tuhandeks killuks, külvates ümberkaudse maalapi selle tükkidega üle. Kutsungist jõudu saanuna liugles ta kiirelt põllu poole, peagi vette sulpsatades. Just sel hetkel, kui Tilli Piri Pin ukseavani jõudis.

Kutsung muutus aina tugevamaks ning juba oli selles võimalik eristada peenemaid nüansse. Tilli Piri Pin astus pimestunult allveelaeva ning avanev vaatepilt ei suutnud teda enam üllatada. Ausalt öeldes oli selleks ajaks väga vähe asju siinpool universumit, mis oleks teda üllatama pannud.

Tema ees oli suur ja kõrge ruum, mille vasakul küljel oli suur lava. Sellel olid istet võtnud tuhanded konnad, kes lõõ-

30 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 30

05.04.2018 10:19:50

ritasid lõokeste kombel kaasa kutsungile, mille põhiosa tuli otse eest. Seal oli hiigelsuur laulukaar, kuhu olid kogunenud kõik Lätis arvel olevad lauljad. Nii palju lauljaid, et nende loendamine oleks ka kõige paremal rahvaloendajal võtnud kuid. Paremat kätt lõid suurtel basstrummidel rütmi karud, kel olid peas väärikad metsavahi mütsid ning seljal pikad inglise vibud. Justkui Robin Hoodi sõpradel tema hiilgeaegadel.

Tilli Piri Pini saabudes tõusis üleüldine vaimustuskoor – lätlased hakkasid „laineid“ tegema ja juubeldasid ennast­ unustavalt, konnad hakkasid koha peal hüppama ning karud möirgasid suurest rõõmust. Viisaka inimesena kummardas Tilli Piri Pin sügavalt kordamööda kõigi poole, pannes peopesad rahu märgiks kokku. Talle tuli vastu Läti Karutapja koos suure vanikuga, asetas selle aupaklikult Tilli Piri Pini kaela ning viis endaga koori ette.

Karutapja tõstis käed ning allveelaeva täitis vaikus. Suur vaikus. Kõigi pilgud olid pööratud Tilli Piri Pinile. „Oo Tilli Piri Pin, ütle, kuidas saame sind aidata? Ütle vaid ja me täidame kõik sinu soovid või vastame ükskõik millisele su küsimusele!“ kõlas laevasügavusest sügav kõmisev Hääl. „Kui see teile tüli ei tee, siis mul oleks üks soov küll,“ lausus Tilli Piri Pin tagasihoidlikult. „Kõnele, sinu soov on meile seaduseks,“ vastas Hääl kõmavalt. „Ma sooviksin oma maja katust tagasi!“ Ühendkoori liikmeid läbis ehmunud kahin ning õhk muutus järsult mitu kraadi jahedamaks. Õhus oli tunda selget pinget ja ärevust. Tekkis pikk vaikus, mille lõpuks katkestas Hääl. Mõtlikult lausus ta: „Sa oleksid võinud küsida ükskõik mida. Maailma ilusaimat naist, kujuteldamatuid rikkusi, kuud enda tagahoovi või Marsi Veenuse kõrvale. Ja ometigi küsid sa seda ainsat asja, mida ei saa enam keegi sulle tagasi tuua.

Ümberpööratud pahupidi 31

ymberpooratud.indd 31

05.04.2018 10:19:50

Sinu katus on igaveseks minema sõitnud. Tema töö on tehtud. Lepi sellega ja ära iial nõua oma vana katust tagasi ega nuta seda taga. Ehita endale uus, kui sa seda vajad. Või võta seda kui võimalust uueks eluks ja vaata ringi, ehk leiad õnne hoopis mujalt – keldrist või sahvrist, naabrinaise kaisust, naaberkülast või kaugelt põhjalast.“ Neid sõnu kuuldes tundis Tilli Piri Pin veidi häbi. Seejärel hakkas tal püksis midagi kasvama ning ka kuub jäi kitsaks.

Erinevalt paljude nurjatu mõttelaadiga inimeste arvamusest toimus kasvamine hoopiski tema tagapoolel. Peagi kärisesid tema viledaks kulunud püksid tagumiku pealt lõhki ning sealt tungis välja ilus soomuseline saba. Et vältida kuue samasugust saatust, võttis Tilli Piri Pin selle ise kiirustades seljast. Just hetk enne seda, kui tema seljal sirutusid laiali ilusad küütlevad tiivad, mis kasvasid ja kasvasid. Peagi oli nende siruulatus suurem kui ühelgi teisel maal elaval elajal enne ja peale draakonite väljasuremist.

Ja siis tundis Tilli Piri Pin tungi taevalaotuse järele. Ühendkoorid alustasid oodi Päikesele ning allveelaeva katus avanes hiiglasliku luugina, kallates laeva sisemuse üle kuldse päikesevalgusega. Veel viimast korda heitis Tilli Piri Pin pilgu ümbrusele ning tõusis seejärel üheainsa tugeva tiivarapsakaga õhku. Mängeldes tõusis ta aina kõrgemale ja kõrgemale, tunnetades ümbritsevaid õhuvoolusid, kuuldes kõiki helisid ning nähes iga viimast kui putukat, värvi ja kujundit.

Temasse valgus elu ja temast valgus elu. Tema oligi ELU. Juubeldades lasi ta kuuldavale huilge, mida kuulsid kõigi ümbritsevate külade elanikud ja tundsid oma sisemuses kõik olendid siinpool kuud. Veel üks tiivatõmme ja läinud ta oligi, kadudes taevalaotusse.

32 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 32

05.04.2018 10:19:50

14. Teeõhtu suurmeistritega Imestunult silmitses Naine imeilusat valget pulmakleiti, mis tema ees õhus heljus. See säras omaenese tekitatud valguses, hiilates ja sätendades nagu teemant ereda valguse käes. Kleidist kiirgas meeldivat soojust ja imelist lõhna, mis oleks vabalt häbisse jätnud ka paradiisiaias hõljuvad lõhnad. „Lõpuks on minu kannatused saanud tasutud,“ mõtles Naine härdalt ja mõtles kõigi rongide peale, millega ta on pidanud sõitma. Suured ja väiksed, pikad ja lühikesed, tunnelist sisse ja välja. Ülimas tänutundes neelatas ta ja pühkis silmanurkadesse tekkinud pisarad. Naeratus valgustas ta nägu, paljastades seal murekoorma all varjus olnud ilu.

Kogu temas peidus olnud mure ja valu lahkusid vaikselt ning asemele tulid suur rõõm ja rahu, mis tundusid alguse saavat pulmakleidist. Naise kõrvale ilmusid Buddha ja Jeesus, mõlemal käes valged roosid ja kõrvad pestud. Viisakalt kummardasid nad Naise ees ja ulatasid talle roosid. Veidi häbelikult võttis Naine lilled vastu ja palus külalistel enda kõrval istet võtta.

Alfredo veeretas kohale kohvilaua. Sellel olid all suured kuldsed rattad ja peal punane valgete mummudega teekann koos kollaste tassidega. Lisaks veel natuke kuivatatud leiba, karahvin punase veiniga ja potike tumekuldse meega.

Keskendunult kallas Buddha välja rohelise tee, samal ajal kui Jeesus määris leibadele mett ja ulatas need teistele. „Kuidas sul läinud on?“ uuris Jeesus Naiselt.

Naine mõtles pikalt, mida talle vastata. Kogu tema elu on olnud üks pidev võitlus. Ja viimane päev on olnud kaugelt veidram kui ükskõik milline tema unenägu. Nüüd aga istub ja joob ta teed koos kahe suurkujuga. Sõnatus tänutundes lange-

Ümberpööratud pahupidi 33

ymberpooratud.indd 33

05.04.2018 10:19:50

tas ta pea ja tänas neid mõttes. Mõistev naeratus valgustas nii Jeesuse kui ka Buddha nägusid, misjärel nad üksteisele vandeseltslaslikult silma pilgutasid. „On sul ehk veel mingeid soove?“ uuris Jeesus Naiselt.

Viimane jäi mõtlema. Mida veel ta tahaks sellest maailmast? „Ma tahaks saada Kangelannaks,“ tekkis lõpuks tema teadvusesse teadmine ning Buddha noogutas arusaavalt.

Helises uksekell ja ukse avamist ootamata astus sisse šikk Vasja, ühes käes 3 punast roosi, teisega lükates punast tandemjalgratast. „Teeme ühe sõidu?“ paistis tema silmist küsimus. „Hiljem,“ vastas naine ja kutsus Vasja nendega ühinema.

Jeesus kallas välja klaasi veini ja Buddha võlus kuskilt välja pehme padja, millele Vasja väsinult, kuid õnnelikult istus.

Köögist ilmunud Alfredo aga pakkus kõigile värskelt valminud ahjusooje küpsiseid ning peletas eemale Naist kiusava kärbse.

Epiloog Ärritunult koputas postiljon Naise maja uksele. Juba kolmandat korda. Keegi ei vastanud. Majas tundus valitsevat vaikus, isegi koer ei haukunud. Ümberringi lõhnas ainult maasikatordi järele ning värava juures oli maas imelikult küütlev ja värviline lomp. Õlgu kehitades jättis ta Naisele teatise paki kohta ning viis paki tagasi postkontorisse. Ühel kaugel maal aga hakkasid levima jutud sellest, kuidas draakonite ajastu on tagasi tulnud. Kuidas üks taevadraakon käib aeg-ajalt mängimas veedraakoniga. Ja et selle koha läheduses seisab katuseta maja, mille õuel kasvavad uued tähed. Suuremaks saades tõusevad needki koos taevadraakoniga taevasse ja veel kaugemale.

34 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 34

05.04.2018 10:19:50

Ringkuu

Proloog Shakespeare ja Elukas lõid käed ning sisse pakiti üks suurem tükk kuujuustu. Peaarst ulatas Elukale pudeli kastmega ning läinud ta oligi. Ainult suur ring helendas veel mõne hetke peale tema lahkumist, enne kui kass selle tagasi kuuri alla veeretas.

1.

Puudelt langenud värvilised lehed kihutasid enda ees ära­ vaevatud tuult, sundides seda liikuma aina kiiremini ja kaugemale. Justkui olümpiamängudel, käis väsinud tuule mõtteist läbi, enne kui ta pidi vastu tuleva männi eest kõrvale põikama. Oleks tahtnud vanduda ja kiruda neid puid, kes teda pidevalt takistada püüavad. Kuid selleks oli ta liiga väsinud.

Juba kolmandat päeva oli ta puulehtede küüsis ja üritas nende eest põgeneda. Tegu oli liiga osavate ja kiirete vastastega, kes ei andnud niisama lihtsalt alla. Tõenäoliselt oleks ta lehtedest saanud lahti tihedas metsas, kuid sinna oleks ta ka ise kinni

Ringkuu 35

ymberpooratud.indd 35

05.04.2018 10:19:50

jäänud ja enamuse oma jõust kaotanud. Hõredast metsast polnud aga üldse abi, sealt said lehed abiväge juurdegi.

Nii ta siis kihutas mööda maad, lehed kannul lendlemas, kui Jaak oma pea telgiuksest välja pistis. Öösel oli olnud jahe ja natuke sadanud, kuid õnneks oli küljealune kuiv püsinud. Ümberringi tõusis udu ning tõusev päike vedas läbi puulatvade udusse esimesi kiiri. Igatsusega meenutas Jaak aegu, kui ta oli selliseid hommikuid nautinud. Tõsi, varakult üles tõusmine polnud kunagi lihtne olnud, kuid siiski oli hea välja minna teadmisega, et pärast saad sooja koju maanduda.

Praegu aga oli tema kodu siin, ja seal, ja veel mujalgi. Ning kunagi nii romantilised päikesetõusud tähendasid nüüd enamasti külmast kangeid käsi ja kohmitsemist lõkkeplatsil, enne kui lõke sooja andma hakkas.

Tasapisi imbus Jaagu teadvusse tunne, et midagi on valesti, isegi väga valesti. Mis täpselt, jäi aga arusaamatuks. Laagriplats oli samasugune nagu see õhtul oli jäänud. Udu tegi küll ümbruse müstiliseks, kuid see oli müstiline talle tuttaval moel. Nii kaugele, kui silm ulatus, tundus kõik õige olema. Ja ometigi oli miski väga valesti, isegi nii valesti, et Jaak tundis, kuidas tal kõhus keerama hakkab. Veidi aru pidanud, otsustas ta telgist välja ronida ja lõkke üles teha. Ehk tuleb soojas mõni idee ning pealegi on soojas istuda igal juhul palju mõnusam.

Peagi hakkas kergelt suitsu tõusma ning juba oligi leek lustlikult lõkkel tantsisklemas. Võlutult jäi Jaak seda silmitsema ja unustas isegi oma küsimuse. Kui aga üks erakordselt suur sädemepilv õhku tõusis, jõudis talle kohale, mis on valesti. Ümberringi valitses vaikus. Täielik vaikus. Varahommikused päikesetõusud on juba iseenesest vaiksed, kuid see vaikus oli justkui tuhandekordselt võimendatud vaikus. Tõenäoliselt oli praegune vaikus isegi vaiksem kui kosmoses valitsev, kuid see mälestus oli Jaagu jaoks hetkel kättesaamatu.

36 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 36

05.04.2018 10:19:50

Plaksti, lõi Jaak käed kokku ja ohkas kergendatult – seda ta kuulis. Järelikult ei olnud ta kurdiks jäänud ja vähemalt enda tekitatud hääli ta kuulis. Tema enda kergendusohe kajas ümbritsevas vaikuses vastu nagu purjus orelimängija akord matuse ajal. Seejärel tabas Jaak end mõttelt – mis kasu on tal kuulmisest, kui ei ole midagi kuulda? Ja mis on ikkagi lahti, kuhu kadusid helid? Hääletult lendas üle pea linnuparv, mõjudes peaaegu pentsikult.

2. Ühest eriti pimedast august roomas välja Elukas. Konnast palju suurem ja oluliselt intelligentsem, punaste silmade ja kollaste kõrvadega. Konna sarnaseks tegi teda aga tema keha värvus. Vahel tundis Elukas häbi, kui teised tema valgusfoori värve kasutava värviskeemi pärast norisid. Sellistel hetkedel meenutas ta oma ema, kes teda lohutas ja ütles, et küllap on tema värvidel oma eesmärk. Teismeeas oli ta vihahoos vastanud, et „jah, muidugi, asendada rikkiläinud valgusfoore”, kuid ema oli selle peale ainult soojalt naeratanud ja ta pead silitanud. Hea vähemalt, et teised elukad seda pealt ei näinud.

Pärast poleks keegi jõudnud seda mõnitamist ära kuulata.

Osavalt napsas ta õhust möödalendava linnu ja neelas selle alla. Täpselt nii nagu konnad teevad putukatega. „Mnjah, milline hõrk mõrkjas järelmaitse!“ mõtles Elukas. Selle linnu peab meelde jätma. Siinkandis ei olnud ta sellist isendit enne näinud, kuid mine tea, millal samasugune jälle mööda juhtub lendama. Ega need linnud mingid rongid ole, mis regulaarse aja tagant tulevad ja lähevad.

Hetke oma kollase kõrva tagant kõhvitsenud, läks Elukas liikvele. Juba tema vanaisa oli õpetanud, et maapinnal lama-

Ringkuu 37

ymberpooratud.indd 37

05.04.2018 10:19:51

vale elukale astutakse varem või hiljem peale ning kui sa tahad kuskile jõuda, pead liikuma hakkama.

Vedurijuht aga tõmbas järsult pidurit ja vandus omaette.

Jälle on keegi turakas raudteele pikutama roninud. Viimasel ajal on need juhtumid kole sagedaseks muutunud, hoolimata sellise pikutamiskoha lõplikkusest. Tavaliselt märkas ta magajaid alles siis, kui oli juba hilja midagi kasulikku teha.

Alguses, kui magajad teedele tekkisid, lasi ta pikalt rongivilet. Kuni ühel hetkel mõistis, et tema küll ei tahaks üles ärgata ebameeldiva rongivile pärast, et seejärel kohe väiksemateks tükkideks lahutatud saada. Ei, kaugelt parem on õndsalt lõpuni magada, ja võib-olla isegi midagi ilusat enne lõppu unes näha. Seetõttu ta tavaliselt lasigi vilet hiljem ja võttis õhtul magaja mälestuseks väikse pitsi. Vahel ka kaks või kolm, sõltuvalt sellest, mitme magajaga ta päeval kokku puutus.

Seekordne magaja nägi aga teistsugune välja. Teda oli näha hoopis kaugemalt, justkui keegi oleks pimedal laval pikutajale prožektorivalguse peale suunanud. Ainult et praegu oli hommik ja valge ning päike paistis hoopis teisele poole. Õhk ümber magaja virvendas ärevalt, umbes samamoodi nagu kõrbes õhk virvendab kuuma asfaldi kohal. Magaja ise oli aga kuidagi fookusest väljas, topelt piirjoontega. Muust ei olnud võimalik nii kaugelt aru saada.

Kiiruse järsk aeglustumine põhjustas palju segadust rongis viibijatele. Proua Suursüda oli restoranvagunis just endale teed tassi kallamas, kui rong pidurdas. Nii, et tassi asemel sattus see ilus kuldkollane tee restoranvaguni lauale. Mitte et seda poleks enne juhtunud, kuid ikkagi porises laud omaette, kui talle midagi selga kallati või puistati. Kõige rohkem vihkas ta väikseid lapsi ja end nendega samale tasemele joonud vanamehi, kes pidevalt midagi lauale ümber ajasid. Ükskord oli ta mõelnud osa kuumast joogist tagasi visata, kuid selle mõtte

38 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 38

05.04.2018 10:19:51

peale oli Universumi Füüsikaseaduste Järelevalve Agentuur näppu viibutanud, enne kui ta jõudis oma mõtte isegi lõpuni mõelda.

Proua Suursüda, kes ise oma nime maru tõsiselt võttis, kaotas hetkeks valvsuse ja tõi kuuldavale väljendi, mis oma krõbedusega avaldas Vene Suurhingele sügavat muljet. Viimase näol oli tegu proua Suursüdame poolametliku abikaasaga.

Suursüdamega oli Suurhing kohtunud ühel külmal jaanuariõhtul ühes külmas kultuuriruumis, mille täpset asukohta on Suurhing sellest saadik püüdnud asjatult meenutada. Kui ta selle ruumi üles leiaks, õnnestuks tal ehk ka pealtnägijad üles leida ja nende abiga välja selgitada, mis ikkagi juhtus ning kuidas sai temast sel õhtul proua Suursüdame poolametlik abikaasa.

Enamus inimesi seostab kultuuriruumi kunstiinimestega ja ruumidega, kus neid enamasti näha võib. Väike ruum, kus kõik inimesed iga päev käivad, tundub küll sellest kategooriast välja jäävat, kuid päris palju muid ruume oli Vene Suurhing oma otsingutel juba läbi käinud. Proua Suursüda aga oli äärmiselt õnnelik ja uhke, et tal on sedavõrd haritud ja kultuurihuviline poolametlik abikaasa. Ta ei jõudnud enam kokkugi lugeda kõiki kontserte, etendusi, näitusi ja muid kunstiinimestega seotud kohti, kuhu abikaasa oli teda viinud.

Tõeline Suurhing, õhkas Suursüda ja kinkis talle armastava naeratuse, millele Suurhing vastas samasuguse võluva naeratusega. Üksik Lüpsja patsutas samal ajal oma Mustiku pead ja rahustas teda. Rongi järsk pidurdamine oli tekitanud raudtee kõrval olevale põllule nii tugeva õhulaine, et see pidi Mustiku peaaegu pikali lükkama. Viimane vaatas oma kurbade silmadega talle otsa ja lasi kuuldavale pika-pika kaebliku ammuu. „Ei ole hullu,“ lohutas Üksik Lüpsja lüpsikut, kui see tundis

Ringkuu 39

ymberpooratud.indd 39

05.04.2018 10:19:51

muret mööda läinud piimasortsu pärast. Lehm hakkab juba vanaks jääma ning küllap kulub see piimasorts ka maapinnale ära. Lüpsik raputas selle peale rõõmsalt oma sanga ja ajas oma suu veelgi laiemaks, nii et pidi peaaegu keevitusest lahti minema. Isegi kui lehm on ebakindel, annab tema endast kõik, et ühtki tilka raisku ei läheks!

3.

Nukralt ladus Nukker Poeet kaarte ja mõtles oma elu üle järele. Eelmisel kuul teenis ta jällegi kaugelt rohkem kui kunagi varem ning rohkem, kui ta kunagi oli kartnud oma elu jooksul teenida. Ning nii kordus see kuust kuusse ja juba mitmendat aastat. Mis saab sedasi tema unistusest elada rasket poeedi elu? Jääda kindlaks oma põhimõtetele, ükskõik kui raske ka ei oleks? Juba lapsepõlves kujutas ta ette, kuidas ta kannatab nälga ja on ilma kindla elukohata, sõltudes oma sõprade armuandidest. Ning samal ajal kirjutab ta luulet, mida keegi ei mõista ning mille tõeline väärtus selgub alles palju aastaid hiljem, kui tema on juba surnud ja mulla all äragi kõduneda jõudnud. Kujutluspilt sellest innustas teda koolis õppima, pöörates rohkem tähelepanu humanitaarainetele ning andes endast kõik, et reaalainetest võimalikult palju puududa. Aga nüüd oli unistus tema nukrast ja raskest poeedielust luhtumas.

Ta oli rahva seas palavalt armastatud. Ja mitte ainult oma rahva hulgas – teda oli tõlgitud paljudesse keeltesse, nii et ta oli üle maailma tuntud. Kõik, mis ta kirjutas, kirjutas ta endale. Kuid mingil arusaamatul põhjusel meeldis see rahvale.

Ning mida raskemaks, keerulisemaks ja depressiivsemaks ta oma luuletusi teha üritas, seda rohkem rahvas neid armastas

40 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 40

05.04.2018 10:19:51

ja juurde nõudis. Vahel ta imestas endamisi, et ehk on terve inimkond hulluks läinud. Või siis on ta ise hulluks läinud ja kujutab endale seda kõike ette. Ükskord avaldas ta kogemata koos oma teiste luuletustega naise tehtud poenimekirja. Ning tagasiside sellele jahmatas teda enim. Olgu see nimekiri siin selguse mõttes ära toodud: Päts leiba 2 karpi mune (neid suuremaid) Võid (Saaremaa) 2 saia Kassitoitu (lillas kotis) Suitsuvorsti (juustuga) Pakk pesupulbrit (mitte seda tavalist) 1 pakk kanaliha 2 kg loomaliha 3 kurki 4 tomatit 5 paprikat Kott kartulit (pestud ja kooritud) Piimašokolaadi Endale võid õlut osta Kõige rohkem pani Nukrat Poeeti muretsema kriitikute üksmeelne kiiduavalduste laine, mis sellele järgnes. Oleks siis ainult rahvas kiitnud – sellega oli ta juba harjunud. Aga kui kriitikuilt tulid sellised väited nagu „hämmastav mitmetasandilisus“, „suurepärane tasakaal finessi ja rohmakuse vahel“, „pahviks lööv mõttesügavus“, „robustne jõud, mis raputab kõik segi“ jne jne, kaotas Nukker Poeet igasuguse lootuse. Ja kui ta siis luges riigi kõige lugupeetavaima ja teravaima kriitiku arvustust, kus seda poenimekirja kutsuti “viimase aas-

Ringkuu 41

ymberpooratud.indd 41

05.04.2018 10:19:51

tatuhande kõige olulisemaks luuletuseks“, sattus ta kolmeks kuuks meeldivate arstide ja õdede seltskonda. Ühes kenas väikeses majakeses keset rohelust. Enne seda aga oli üks juhuslik möödakäija leidnud ta raudteel magamas ning napilt enne rongi möödumist rööbastelt ära lohistanud.

Kui päris aus olla, siis talle isegi meeldis siin. Ta ei olnud ainuke, kelle töödesse ja mõttevälgatustesse siin austuse ja lugupidamisega suhtuti. Kõrvalpalatis elasid näiteks Shakespeare ja Karl Marx, kelle tööde ettelugemised tõid alati kaasa kestvad ovatsioonid. Sealt edasi olid ühes palatis koos Hitler ja Napoleon, kes kirjutasid koos sonette ning arutasid oma strateegiliste ründeplaanide tugevaid ja nõrku külgi. Ja ka nende teosed leidsid teenindava personali poolt alati kõrget hindamist ja sõbralikku toetust. Nii oli see kõigi siinsete elanikega. Mida iganes nad ei teinud, kõik sai alati positiivse heakskiidu ja sõbraliku tunnustuse osaliseks.

Veidi veel mõelnud, tõmbas Nukker Poeet kaardid laualt sahtlisse ning sulges akna. Koos udu hajumisega oli vaatepilt akna taga liialt tavaliseks läinud. Kuldse-punasekirjus rüüs puud hommikuse päikesega, mis kogu maa särava energiaga üle kallas, ei läinud tema brändiga kuidagi kokku. Kindluse mõttes tõmbas ta veel ette tumedad kardinad ja võttis kapist välja hõbehalli karvamütsi. Ja alles siis, kui ta oli jalga kollased botikud venitanud, tundis ta ennast jälle omas elemendis ning avas luuletuste kaustiku. Kuid kirjutamiseni ta ei jõudnudki – enne avanes põrandasse tekkinud luuk ning sealt ilmus välja ühe äraütlemata värvilise eluka pea.

42 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 42

05.04.2018 10:19:51

4.

Mustik kergitas saba ja lasi taeva poole lendu järjekordse metaanipilvekese. Mõnuga tundis ta, kuidas kõhtu tekkis juurde natuke ruumi, ning jättis igasuguse tähelepanuta inimeste arutelud kliimasoojenemise teemadel. Tema oli looduslaps ning harjunud tasakaaluga. Eriti oluliseks pidas ta tasakaalu sisemise ja välimise vahel, seda ka rõhkude osas tema kõhus ja välisõhus. Rahulikult mäletsedes astus ta sammu edasi ja langes pea ees tema ees ootamatult tekkinud auku. Auku, mis avanes küll allapoole, kuid suundus ülespoole. „Huvitav tunne,“ käis läbi Mustiku turjal ratsutava parmu peast – „langeda pea ees ülespoole.“ Seni oli ta alati allapoole kukkunud ja ülespoole saamiseks kõvasti rapsima pidanud.

Oleks parmul kooliharidust rohkem olnud, oleks tal võib-olla mõtteist läbi käinud mõiste antigravitatsioon. Kuid selle asemel nautis parm hoopiski lehma turjal surfamist, kujutledes ennast juba kosmosevallutajana. Oi kuidas ta tagasi tulles hõimuvendadele räägib, millise ägeda laevaga ta üleval ära käis. Ise ei pidanud tiivaotsagi liigutama ja ninaesine oli kogu aeg kaetud esimese järgu sooja verega. Vaatame siis, kes neist kõige kõvem parm on!

Mustiku järsk prantsatus vastu kuud raputas parmu tema turjalt ning meeldivaist mõtteist. Samal hetkel ta ka mõistis, et väljas on kole viluks läinud ja vasak tiivaots hakkab jäässe minema. Korraks üritas ta veel sellele sooja hingeõhku peale puhuda, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Nukralt laskis ta tiivad longu ja vaatas otsivalt Mustiku järgi ringi. See aga vaatas juhmi pilguga ümberringi, otsides mõnda rohututti, millele oma suured kollased hambad sisse lüüa. Seda leidmata lõi

Ringkuu 43

ymberpooratud.indd 43

05.04.2018 10:19:51

ta kõigele sabaga ja asus edasi mäletsema. Enne auku kukkumist pooleli jäänud suutäit, mis peagi hakkas suus vahutama ja mulle ajama.

Mõnuga ringutades avas Jaak silmad ja silitas rahulolevalt oma külge. Eelmisel õhtul oli külas läinud mingite meestega löömaks ning vasak külg oli saanud kõva lopsu ühe suurema tüübi käest. Õhtul oli see koht veel valutanud, kuid hommikuks andis ainult mõnus surin sellest löömingust märku. Viimasel ajal olid need kaklused kuidagi liiga sagedaseks läinud.

Siinkandis ei olnud ta küll enne käinud, kuid millegipärast arvas ta, et see ei ole kohaliku joogivee viga. Ning pigem on põhjus milleski muus. Hetkel aga tundis ta lihtsat rahulolu, et tema aastatepikkune treening on lõpuks ometi asja ette läinud ning annab talle teatava eelise.

Krapsakalt hüppas ta püsti, kustutas ja mattis lõkke viimased jäänused, pakkis vilunult hommikusöögi jäänused, söögiriistad ja muu varustuse kokku ning asutas ennast minekule.

Enne lahkumist heitis veel viimase pilgu ümbrusele ja jättis mõttes selle vaikuseoaasiga hüvasti.

Hommikused teeleasumised olid üldjuhul mõnusad – keha oli täis energiat ning ees ootas pikk päev täis põnevust ja tundmatust. Kunagi ei võinud teada, kuhu ta lõpuks välja jõuab ja kellega kokku puutub. Eile näiteks oli ta näinud ühel põllul lüpsjat, kes rääkis oma lüpsikuga ja paitas seda hellalt.

Ning oma suureks üllatuseks tundus talle, et ta nägi lüpsikut vastu „rääkimas“. Vähemalt selle „suu“ liikus rütmiliselt ning sang veel viibutas kaasa, justnagu inimesel, kes oma kätega juttu saadab. Hetkeks kahtles ta oma mõistuses, kuid viimaste nädalate kummalised sündmused olid teda harjutanud imelike seikadega. Nii lõigi ta leplikult käega ja astus edasi. Mõte, et äkki on siiski tema enda mõistusega mingi jama ning ta

44 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 44

05.04.2018 10:19:51

kujutab kõike juhtunut ette, jõudis talle kohale alles mõnevõrra hiljem. Tänahommikune vaikus pani teda isegi veel rohkem enda terves mõistuses, või siis kuulmises, kahtlema.

Reipa sammuga astus ta nüüd mööda metsateed, kuni selle tõkestas risti üle tee ehitatud kivimüür. Kivimüür on küll ilmselgelt tagasihoidlik sõna selle ehitise kirjeldamiseks.

Pigem võinuks seda ehitist kirjeldada kui Hiina müüri väiksemat venda, mis tekkis ei tea kust keset metsa ning jätkus mõlemale poole teed nii kaugele, kui silm läbi metsa seletas. Hetke mõelnud, keeras ta paremale ja jätkas teed päikesest eemale. Sellisel moel näeb ta ise paremini ja ei pea vastu päikest kissitama. Lisaks tundus paremale viiv müüri äärt mööda kulgev teerada olema natuke vähem käidud kui vasakule viiv rada.

Tunnikese käinud, hakkas metsarada müürile järjest lähemale hoidma ja kitsamaks muutuma, justnagu väike vend hoiab ennast suurema külje alla. Mets tungis järjest enam peale, kuni lõpuks pidi ta endale juba läbi võsa teed pressima.

Tõenäoliselt oli parempoolne rada nende sisse käidud, kes ei teadnud, kummale poole minna ja valisid huupi parempoolse raja, käis Jaagu mõtteist läbi. Ning umbes selle koha peal oli enamus neist oma veast aru saanud ja otsa ümber keeranud.

Jaak aga nii kergelt alla ei andnud ning otsustas kangekaelselt minna nii kaugele kui vähegi võimalik.

Viie minuti pärast otsustas ta siiski, et enam ei ole võimalik, ning kuulutas välja väikese puhkepausi. Õngitsenud kotist välja ilusa suure punase õuna, jäi ta seda järades müüri silmitsema. Kõrgust oli sellel nii palju, et müüri otsa ilma abivahenditeta ei roni. Ning senise kogemuse järgi ei olnud ka ringi minek veel õnnestunud. Kuid vaatame veel seda asja, küll ma mingi lahenduse leian. Reipalt viskas ta õunasüdame üle müüri ja jälgis selle lendu läbi tema kõrval kasvava suure

Ringkuu 45

ymberpooratud.indd 45

05.04.2018 10:19:51

tamme võra, mille ülemised oksad ulatusid müüri servani.

Hoobilt meenusid talle lapsepõlves puude otsas ronimised ning juba oligi ta mõne kärme sammuga puu juures. Ülemiste oksteni jõudnud, tõmbas ta hinge, et üle müüri piiluda. Kikivarvule tõusnud, ajas ta kaela õieli ning vaatas üle müüri. Ja pidi suurest üllatusest peaaegu et puu otsast alla kukkuma. Teiselt poolt müüri vaatas talle vastu tema ise.

Ning maailm tema teise mina taga oli ilmselgelt teistsugune – mustvalge. Ta arvas ennast kuulvat teiselt poolt müüri tulevaid linnuhääli, aga kindel ta polnud. Küll aga oli ta kindel vaatepildis, mis talle avanes. Esiplaanil tantsisid kuus lõvi hoogsalt polkat ning nende ümber seisid rüperaalid ja plaksutasid tantsijatele kaasa. Lõvide kohal lendasid inimesed, kes puistasid taevast alla roosiõisi ja telliskive, nii et polkatantsijad pidi hoolega ette ja üles vaatama. Ümberringi roomasid linnud ja taamal kõndisid maod, tihedalt üksteise vastas nagu kokku põimunud armastajapaarid.

5.

Nukker Poeet tõusis viisakalt püsti ja kummardas sügavalt värvilisele Elukale. „Tere hommikust, mina olen Nukker Poeet. Tulge aga lahkesti edasi ja võtke istet minu tagasihoidlikus pühamus.“ Elukas noogutas armulikult Nukrale Poeedile ja tutvustas ennast kui Kõrgeaulikku Kolmevärvilist. „Tassike teed?“ küsis Nukker Poeet. Elukas aktsepteeris ka selle pakkumise ning täpsustas, et võimalusel eelistab ta rohelist. See on tema põhivärv ja läheb hästi kokku nii välimuse kui ka sisemusega.

46 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 46

05.04.2018 10:19:51

„Loomulikult, otse loomulikult,“ vastas Nukker Poeet endalegi üllatuseks rõõmsameelselt ning kepsutas teekannu tulele panema. Mingil põhjusel tekitas Kõrgeaulik Kolmevärviline temas suure rõõmu- ja õnnetunde. Kogu tema nukrameelsus oli justkui peoga pühitud ja igasugused kõhklused tuleviku osas kadunud.

Veerand tundi hiljem olid mõlemad juba elavas vestluses peagi algava suusahooaja üle, kui uksele koputas Shakespeare ning vastust ootamata pea ukse vahelt sisse pistis. „Ohoo, sina siin!“ hüüatas Shakespeare rõõmsalt ning tormas tuppa, ülemeelikult ümber Eluka hüpeldes. Erutatult surus ta Elukal käppa ja kallistas teda tugevalt, niivõrd kui nende erinevad kehasuurused seda võimaldasid. Ka Elukal oli silmanähtavalt hea tuju Shakespeare’i nähes ning tema punased silmad särasid justnagu rubiinid juudi juveelipoes.

Nukker Poeet tundis kuskil sügaval kerget kadeduse torget, et Shakespeare ta nii lihtsalt Eluka vastu vahetas. Seni oli ta arvanud, et tema on Shakespeare’i parim sõber. Kuid see tunne möödus kiirelt ning peagi olid nad kõik kolmekesi juba Twisterit mängimas. Shakespeare ilmutas selles mängus erakordset osavust ja paindlikkust, keerates ennast peaaegu kaheksaks, hoides samal ajal pea peal servani täis teetassi.

Selle suure mürgli ja toast levivate rõõmsate häälte peale ilmusid peagi kohale ka lahutamatud sõbrad Napoleon ja Hitler. Nähes aga Elukat, kadusid nad veel kiiremini kui silmapilk jõuab poolduda. Pärast seda olid nad pikemat aega kadunud, nii et isegi kohale toodud verekoerad ei leidnud neid enne, kui alles kolme päeva pärast. Küll aga liitus rõõmsa seltskonnaga peagi Einstein, tuues endaga kaasa lõbusad õed ja õnnelikult muheleva Peaarsti. Viimase ettepanekul koliti tema kabinetti, kuna Nukra Poeedi tuba hakkas kitsaks jääma.

Peagi võeti üles laul, mille sarnast polnud selles majas enne

Ringkuu 47

ymberpooratud.indd 47

05.04.2018 10:19:51

kuuldud. Rahvast vooris aga muudkui juurde, kuni kohale kutsutud hooldusmees otsustas kõigi äramahutamiseks ühe seina kaugemale nihutada. Ühisel väel lükati välissein viiskümmend meetrit kaugemale ning kusagilt välja ilmunud manatark manas esile puuduoleva katuse ja küljeseinad.

Nüüd alles sai trall hoo sisse. Kogu see rõõmsameelne seltskond keerles ja pöörles, tantsis ja laulis, hüppas õhku ja tegi kukerpalle. Kõige keskel aga troonis Elukas, punased silmad säramas, kollased kõrvad muusika taktis kaasa liikumas ning suur suu naeratamas ja puhas rõõm kurgust välja hoovamas.

Isegi kõige tõsisemad ja tugevamad hooldajad, kelle tööks oli muidu ülekäte läinud patsiente kinni pidada, olid muutunud õhulisteks armastust täis pidulisteks.

Pasunaid puhudes ilmusid kohale suured valged elevandid ning nende sabas tulid tamburiine kõristades lõbusad lõvipoisid. Kusagilt kaugusest kõlas rongivile, mis sobitus imehästi peomölluga. Nukker Poeet lasi kuuldavale rõõmuhuilge, mis teda ennastki üllatas ning millega kogu seltskond ühines. Veel ja veel ja veel huilgasid kõik koos puhtast rõõmust ning iga huilgega muutus ruum järjest eredamaks, soojemaks ja õhulisemaks. Justkui mannavaht, mis muutub vahukooreks ning seejärel millekski pilvetaoliseks. Kogu seltskond tundis ennast lõbusate vihmapiiskadena ilusas suures päikese käes sätendavas pilves, lõbutsemas, enne kui neid kõiki ootab ees lend maa poole.

Veelkord kõlas ühine rõõmuhuile ning sellele vastas rongivile, tüki maad tugevam kui enne. Ja veelkord kõlas rongivile, millele kogu seltskond oma huilgega juubeldades vastas. Vile muutus veel tugevamaks ja kõlas nüüd peaaegu iga peolise seest, saades üheks kõigi kohalolnutega ning lisades ruumile uue punaka värvivarjundi.

48 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 48

05.04.2018 10:19:51

6.

Vene Suurhing klõpsas lahti oma uuri kaane. Jäänud on vähem kui pool tundi ning siis on nad oma järgmises peatuskohas. Rahulolevalt mõtles ta oma plaani peale. Niipea, kui nad jõuavad sihtkohta, kingib ta oma poolametlikule abikaasale kimbu lilli ja viib ta söömisele. Kõik oli juba kokku lepitud. Kõige suurem probleem oli olnud koka leidmisega, kes oleks suuteline terve inimese ära küpsetama. Väiksemaid kokakesi oli küll, kes suutsid inimese osavalt ära tükeldada ning seejärel saadud tükkidest erinevaid roogasid valmistada.

Kuid sellist kokka, kes suudaks terve inimese korraga nii ära küpsetada, et see jääks igalt poolt ühtlaselt mahlane ega oleks kusagilt toores, tuli tikutulega taga otsida. Läbi erinevate tutvuste oli ta jõudnud ühes väiksemas haiglas elava Hitlerini, kes tundis ühte doktorit, kes tundis ühte kokka, kes oli saavutanud inimeste küpsetamise alal ületamatu meisterlikkuse.

Vähemalt nii oli talle räägitud.

Akna taga paistis üksluine maastik ning läbi tihedate rongiakende kostis õrna rongivilet. Proua Suursüda üritas oma väärikust säilitades laua pealt salvrätiga teed kuivatada, ise samal ajal rõõmsameelselt oma poolametliku abikaasaga sädistades, sisemuses aga rahulolevalt oma plaani peale mõeldes.

Nii kui nad jõuavad oma järgmisse peatuskohta, viib ta oma poolametliku abikaasa ühte uude keset metsarahu asuvasse söögikohta söömisele. Tal oli võtnud hulka aega, enne kui ta leidis koka, kes suudaks terve inimese ära grillida. Ta oli kokku puutunud kokkadega, kes suutsid inimesi kenasti ära tükeldada ja siis nendest tükkidest maitsvaid roogi teha.

Kuid seni polnud ta leidnud kedagi, kes oleks suutnud terve

Ringkuu 49

ymberpooratud.indd 49

05.04.2018 10:19:51

inimese korraga ära grillida, nii et see oleks olnud igalt poolt ühtlased mahlane ja läbi küpsenud.

Pooltoores liha polnud tema maitse – pigem eelistas ta keskmiselt küpsenud liha, milles oleks siiski näha õhuke tumepunane mahlane sisemine osa. Ja liha peab kindlasti katma kuldpruun koorik. Mõttes kujutas ta ette pidurooga ning sellele järgnevat mõnusat vaikset rahuperioodi, kus ei pea enam mööda kultuuriasutusi käima. Tal oli ausalt öeldes sellest juba villand. Parema meelega oleks ta koos sõbrannadega väikseid veiniõhtuid teinud ja vahel mõne kena mehega tiiba ripsutanud.

Vene Suurhing aga kujutas juba ette, kuidas pärast mõnusat pidusöömingut saabub uuesti vabadus, kus ta saab sõpradega pidu panna. Istuda saunas nii kaua kui kulub, ligi ajada igale naisele, kes talle huvi pakub ja kellele tema suudab huvi pakkuda. Mäherdune õndsus on teda ees ootamas! Sügava rahuloluga naeratas ta oma poolametlikule abikaasale proua Suursüdamele. Viimane vastas talle samasuguse sooja naeratusega, millest paistis ootusrikas rõõm ja armastus. „Lugupeetud reisijad! Meil on hea meel teid tervitada meie reisil unistustemaale! Loodame, et teie reis on sujunud meeldivalt. Hetkel on meie teel ees väike takistus, kuid tõenäoliselt ei pikenda see meie reisi oluliselt. Niipea, kui meil on rohkem infot, anname sellest teile teada. Seniks aga vabandame selle väikese viivituse pärast ning pakume firma kulul kõigile esimese klassi reisijatele klaasikese šampanjat. Teise ja kolmanda klassi reisijatele pakume aga ilusat aknast avanevat vaadet viiekümneprotsendilise hinnasoodustusega. Hinnakirja ja menüü leiate enda ees asuva istme seljatoest. Ilusat reisi!“

50 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 50

05.04.2018 10:19:51

7.

Nõutu näoga seisis Lüpsja oma karjamaa serval ning vaatas sellel valitsevat tühjust. Taevas paistsid päike ja mõni üksik pilveräbal, eemal sinasid metsaviirg ja raudteetamm. Mustikut aga ei kusagil. On see nüüd alles lugu! Lapsena oli ta küll kuulnud lugusid, kuidas pühad lehmad taevasse tõusevad ning Jumal saadab hiljem vastutasuks lehma hinge eest loomaliha ja lehmanaha. Kuid ta ei olnud kunagi uskunud, et tema Mustik on nii püha lehm. Ägisedes hiivas ta ennast hobuse selga ja hakkas aeglaselt mööda karjamaad piiravat tara vastupäeva liikuma. Võib-olla leiab ta kuskilt aia seest augu ja Mustiku jäljed – ehk oli lehm niisama rändama läinud. Ükskord oli ta oma Mustiku tabanud eemalasuva linna kõrtsist, kus see mõnuga lüpsikust õlut kaanis. Nii et see pole esimene kord, kui Mustik jalga laseb.

Tähelepanelikult aeda ja selle kõrval olevat maapinda silmas pidades ratsutas Lüpsja edasi. Ei midagi erilist, kõik oli nii nagu ikka. Kuni ühel hetkel pälvisid tema tähelepanu suured ümmargused jalajäljed, mille sarnaseid ta ei olnud enne näinud. Üks oli kindel – inimesele need ei kuulunud ega ka ühelegi siinkandis elavale loomale. Nooruses oli ta olnud kibe jahimees ja tundis kõikide siinsete loomade jalajälgi piisavalt hästi. Kõige rohkem hirmutas teda nende jalajälgede pikk vahe – see viitas väga suurele loomale. Või siis tavalisele loomale, kellel on väga pikad jalad. Umbes nagu antikaelkirjak, kellel on kaelapikkused jalad ja keha tavalise looma oma.

Jalajäljed tulid ida poolt ja läksid segamatult üle tema aia karjamaad mööda lääne poole. Hetke kukalt süganud, ajas Lüpsja oma hobuse veidi maad tagasi ning hüppas seejärel hobusega üle aia, et imelikele jalajälgedele järgneda. Endalegi

Ringkuu 51

ymberpooratud.indd 51

05.04.2018 10:19:51

märkamatult lasi ta peagi traavi, ise pingsalt sadulast allapoole kummardudes ning jalajälgi tähelepanelikult silmas pidades. Kuni ühel hetkel kaotas hobune jalgealuse ja lendas koos temaga pea ees ootamatult avanenud auku.

Koos hobusega kukkus ta ülespoole, täpselt samamoodi nagu mitte väga palju aega tagasi tegi parm Mustiku turjal.

Ning samamoodi nagu parm lendas ka Lüpsja oma ratsu turjalt, kui see vastu kuud prantsatas.

8.

Hoogu võttes hüppas Jaak õõtsuvalt oksalt müürile ning jäi nibin-nabin sellele seisma, peaaegu teisele poole alla kukkudes. Tasakaalu tagasi saanud ja hinge tõmmanud, jäi ta lummatult vaatama enda ees laiuvat vaatepilti. Nüüd kuulis ta jällegi ka maailma hääli, millest ta enne oli olnud ära lõigatud. Ümber keerates nägi ta endisel kohal seisvat tamme ning tajus hääli ainult selja tagant kostvat. Kuid selle eest oli pilt värviline. Pähe turgatanud mõtte peale keeras ta ennast müüriga risti ning talle avanev vaatepilt oli veel naljakam, kui ennist üle müüri paistev.

Vasakut kätt jäi kummaline mustvalge maailm ja selle hääled, paremat kätt täiesti tavaline värviline maailma ja vaikus.

Mõnuga keeras ta pead ühele ja teisele poole, tunnetades helide vaheldust vaikusega – justnagu keegi oleks helivõimendis stereoefektiga mänginud. „Äge!“ käis tema mõtteist läbi ning meenusid ajad, mil ta diskorina mööda maailma tuuritas ja rahvast hullutas.

Järsku meenus talle üle müüri nähtud enda nägu ja kiirelt pöördus ta seda otsima. Seal see hõljuski. Ilma kehata ja kõrvadeta, kuid muidu täiesti tema enda nägu. Justnagu

52 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 52

05.04.2018 10:19:51

Irvikkass, meenus talle lapsepõlves loetud „Alice Imedemaal“.

Tema nägu naeratas talle laialt. Justkui oleks kohanud oma kõige paremat sõpra ja saanud tollelt oma unistuste kingituse.

See naeratus oli nii lai ja soe, et üllatusele vaatamata naeratas Jaak laialt ja lehvitas oma näole. Naeratus näol läks veel laiemaks, ulatudes peaaegu puuduolevate kõrvadeni. Natuke veel ja juba oligi see puuduolevate kõrvade kohal. Ning siis käis plumpsatus, nägu pooldus, eraldas rõõmsa heleroosa pilvekese ning näopooled lendasid uperpallitades eemale, üks ühele ja teine teisele poole.

Vaatepilt avaldas Jaagule sügavat muljet. Isegi viimaste nädalate kummaliste sündmuste valguses oli see siiski põrgulikult kummaline vaatepilt. „Mis järgmiseks?“ jõudis tema mõtteist läbi käia, kui teda kõnetas Hääl. Kuna see Hääl tuli täielikust vaikusest tema selja tagant värvilisest maailmast, ehmatas ta niimoodi, et pidi müürilt alla pudenema. Juba teist korda viimase mõne minuti jooksul.

9. „Khm!“ köhatas Lüpsik tähtsalt. Laudas olevad loomad ja teised tööriistad jätsid oma vadistamise ja pöördusid Lüpsiku poole. Kohmakalt ja kerge plekikolina saatel hüppas ta lüpsipingile, kelle jaoks selline ettevõtmine toimus täiesti ootamatult. Ning enne, kui pink jõudis midagi mõelda või öelda, alustas Lüpsik oma kõnega. „Nagu mõned targemad teist ehk on tundnud, on nii Lüpsja kui ka Mustik hetkel siit maailmast lahkunud. Ning kuna mina olen nendest tähtsuse järjekorras kolmas, saab minust nüüd teie uus juht! Edaspidi olen ma Suur Lüpsik, suurte algustähtedega, ja palun mind vastavalt ka kohelda.

Ringkuu 53

ymberpooratud.indd 53

05.04.2018 10:19:51

Kõiki allumatuid karistatakse karmilt, karmimalt kui Lüpsja iial teid karistas!“ Hetke nautis Lüpsik oma sõnade mõju ja enda plekist kõlavat häält, mis kõlas kaunimalt ja sügavamalt, kui ta isegi oleks osanud oodata. Karmilt vaatas ta silma nurgas jõllitavale oinale – too oli tuntud oma mässumeelsuse poolest ning Lüpsjalt korduvalt sugeda saanud. Kuid Lüpsiku metalse pilgu ees lõi isegi oinas pilgu maha ja jätkas tuima näoga mäletsemist. Rahulikult lasi Lüpsik pilgul üle lauda käia. Kõigi pilgud olid temale pööratud ning tähelepanu täielik. „Nii, kõigepealt tuleb teha strateegia!“ teatas Lüpsik vastuvaidlemist mitte salliva häälega. Tema ees seisva laua jalad vajusid laiali ja üks neist küsis arglikult, mis asi see strateegia on. Armulikult naeratas Lüpsik ja teatas, et ta ei eeldanudki neilt selle teadmist. Seejärel rääkis ta neile, et kõigepealt tuleb paika panna visioon ning siis kinnitada missioon. Ning kui need on olemas, siis tuleb määratleda pikaajalised eesmärgid, prioritiseerida tegevused ja paika panna tegevusmõõdikud.

Vot see ongi strateegia. „Milleks meile strateegia?“ küsis arglikult teine lammas vasakult. „Mis mõttes milleks meile strateegia?!“ hüüatas Lüpsik üleolevalt ning tähendas, et igal eesrindlikul organisatsioonil on strateegia. Kolmas lammas paremalt uuris seepeale, mis asi on organisatsioon. „Noh, see on selline asi, mida kasutatakse üle kogu maailma kõigi eesrindlike olevuste poolt,“ jäi Lüpsik ebamääraseks ja hakkas ilmutama kergeid kannatamatuse märke. „Ma teadsin kohe, et teil pole kaasaegsest juhtimisest aimugi. Seetõttu plaanin ma appi kutsuda konsultandid, kes viivad meid otse 21. sajandisse.“ Viies lammas paremalt (olles samas ka teine lammas vasakult) uuris, mis asjad on konsultandid. „Mitte mis, vaid kes!“ parandas nurgas kükitav hani

54 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 54

05.04.2018 10:19:51

tähtsalt. Ning Lüpsik lisas: „Nemad viivad meie organisatsiooni kasumlikkuse maailmatasemele, tagades pikaajalise arengu jätkusuutlikkuse koos lühiajalise tootlikkuse plahvatusliku kasvu ja silmapaistva sotsiaalse vastutustundlikkusega!“ „Oo,“ kõlas ümberringi vaikne aukartlik mõmin. Nii palju keerulisi sõnu ühelt lüpsikult, kes alles eile oli kasside lakkuda olnud. Kõik noogutasid aukartlikult pead: „Siis küll, kui sotsiaalse vastutustundlikkusega.“ Ainult oinas nurgast tuletas meelde, kuidas möödunud aastal oli naabri Jürkal samakatootmise plahvatuslikust kasvust tingitud plahvatus viinud saunalt katuse ja selles elavad elukad veetsid talve nende juures. Ülejäänud aga heitsid talle põlgliku pilgu ning esimene lammas vasakult teatas, et jänes šampust ei joo. Sellega oli asi otsustatud ning Lüpsik määras esimese lamba vasakult Tootmisprotsesside Efektiivistamise Komitee juhiks ja kolmanda lamba vasakult tema asetäitjaks. „Juht on rääkinud!“ teatas Lüpsik ning lahkus linna konsultante palkama. Esimene lammas vasakult aga võttis ohjad üle ning hakkas laudaasukaid juhtima tootlikkuse plahvatusliku kasvu poole.

10.

Rongijuht lasi pikalt vilet, lootes, et ehk ärkab raudteel lamav kogu üles. Nagu aegluubis lähenes rong kogule. Või siis tuli kogu järjest lähemale. Kuid tema piirjooned olid endiselt fookusest väljas ja ei läinud krõpsugi teravamaks. Ning ka õhk magaja kohal virvendas endiselt, võib-olla isegi rohkem kui alguses. Veel ja veel lasi ta signaali, kuid kogu lamas ikka samal kohal. Küll aga oleks kogu iga vile ajal justnagu paisu-

Ringkuu 55

ymberpooratud.indd 55

05.04.2018 10:19:51

nud ning seejärel kokku tõmbunud. Oma kahtluse kontrollimiseks katsetas rongijuht lühemat rütmilist vilet ning tõepoolest – kogu pulseeris koos vilega kaasa, muutudes kergelt suuremaks ja väiksemaks koos rongivile kõlamisega.

Ootamatult tundis rongijuht seletamatut rõõmupuhangut – see vedas ta näo naerule ja endalegi ootamatult lasi ta kõlada valju rõõmuhuike. Tagapool istunud mehhaanik ehmatas niivõrd, et kallas käes olnud kohvitassi kuuma sisu endale kõhu peale. Valju röögatusega kargas ta püsti ning järgmiseks leidis ennast juba kõva häälega naermas selle üle. Kahe hüppega oli ta rongijuhi juures ning kallistas teda nii, nagu ta polnud kunagi kedagi kallistanud. Isegi oma kaasat mitte. Rongijuht aga naeratas ja surus matsuva musi mehaaniku säravale naeratusele. Koos lasid nad lahti kõige marulisema labajalavalsi, mis siinpool ekvaatorit on eales ühes veduris tantsitud, ise rõõmsalt kaasa huilates.

Parm aga oli naljast kaugel. Vasak tiib oli täiesti jääs ning ka paremast oli ainult väike osa veel jäävaba. Pahuralt porisedes meenutas ta ilusaid päevi karjamaadel, kui sooja päikese käes sai lehmade ja hobuste turjadel lusti sõidetud ning värskel verekokteilil head maitsta lastud. Oh, kuidas ta seda taga igatses siin külmas ja kõledas maailmas.

Ning justnagu kõigevägevama poolt saadetult prantsatas tema juurde hobune, paisates oma turjalt Lüpsja. „Häh, ma ju tunnen teda!“ mõtles parm, enne kui hobuse kabi ta kogemata lömastas. „Vähemalt saab siit külmast minema,“ oli viimane mõte parmu peas, enne kui Lüpsja temal maandus ja tema lühikesele verdimevale elule lõpliku punkti pani.

Hobust kirudes avas Lüpsja silmad ja jäi arusaamatult ringi vahtima. Eemal paistis märatsev Mustik, ta enda kõrval oli

56 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 56

05.04.2018 10:19:51

sirakil hobune ning taevast paistis Maa. Küljes oli valu, suus rauamatse ning taevast paistis Maa. „Taevast paistis Maa!“ jõudis lõpuks tema tähelepaneku jaburus kohale. Kiirelt sulges ta silmad, hingas sügavalt välja ning kui jäi sissehingamisega jänni, avas uuesti silmad. Jah, Mustik märatses endiselt ning ka Maa oli endiselt taevas. „Rahu, ainult rahu!“ tuletas ta meelde klassikuid ja lülitus ümber sisemisele hingamisele. Ning hetk hiljem oleks peaaegu jäänud mõtisklema sisemise hingamise fenomeni üle, kui mitte märatsev Mustik ja taevast paistev Maa poleks ta mõtteid kõrvale tõmmanud.

11.

Jaaku kõnetavas Hääles oli sügavat kõla, justkui oleks kõu ise taevast alla laskunud ja oma registrid valla päästnud. „3.50 + käibemaks. Maksta võib nii kaardiga kui ka sularahas, tšekke me ei aktsepteeri.“ Ja otsekui vastuseks Jaagu otsivale pilgule tõusis üks lõvipaar õhku ja hõljus tema juurde. Vasakpoolne neist ulatas Jaagu poole tühja käpa ja parempoolne tõmbas kuskilt selja tagant välja hiiglasliku rulli, kust rebis välja ühe väikese pileti. Veidi kõrva tagant kratsinud, sai Jaak selle taga olnud luugi lahti ja õngitses sealt välja mõned mündid, mille vasakpoolne lõvi viisakalt vastu võttis ning seejärel koos parempoolse lõviga tagasi tantsuplatsile hõljus.

Teab kust ilmus müürile metsavahi riietuses karu ja uuris Jaagult, kas see sooviks giidiga tuuri nende valdustes või tahab ta ise ringi vaadata. Vastuse peale, et ta soovib ise ringi vaadata, karu taandus ning asemele tuli ilus ring. See oli tõenäoliselt kõige ilusam ring, mida ta oli eales näinud. Laitmatu kuju ja suurepärase sisuga. Tavaolukorras oleks see pakkunud

Ringkuu 57

ymberpooratud.indd 57

05.04.2018 10:19:51

vaatamisrõõmu tundideks kui mitte päevadeks. Hetkel aga tundis Jaak, et ainult vaatamisest jääb väheks ning hüppas pea ees ringist läbi, maandudes lagedal karjamaal. „Kaks õlut ja klaas viina!“ tellis Lüpsik bravuurikalt ja läks istus nurgalauda, kus ootasid juba ees kaks konsultanti.

Need olid samad konsultandid, keda ta oli näinud umbes nädal tagasi enda valdustes metsanurgas. Tookord olid nad olnud koos ühe potentsiaalse kliendiga, kes oli neile vastu puigelnud, öeldes, et tal ei ole strateegiat vaja. Tema kapsad ja mets kasvavad piisavalt hästi ilma selleta ning kui tal ongi sõnnikut vaja, siis selleks piisab täiesti tema laudast pärinevast. Lisaks ei ole ta üldse kindel, kas ta strateegiat väetisena kasutades saab alles jätta ökotalu sildi. Ilma selle sildita aga läheksid asjad kiiresti allamäge nagu tema naabrimehel, kes üritas kiviaeda ehitada. Tallinnast Helsingisse, ilma Euroliidu toetusteta. Mis sellest kliendist sai, Lüpsik ei teadnud, kuid igal juhul olid nad nüüd siin, koos temaga, Suure Lüpsikuga.

Baarimees saabus kahe õlle ja klaasi viinaga, mille Lüpsik hoobilt endale sisse valas ja kohe uued tellis. „Niisiis, mehed, meid ootab ees suur töö! Meil on vaja luua uus strateegia!“ „Jutt jumala õige,“ kiitis parempoolne suurte tumedate päikeseprillidega konsultant ja uuris vasakpoolselt, mida tema arvab. „Muidugi,“ oli ka tema nõus ja uuris, kas Suur Lüpsik on valmis vastu võtma heledat tulevikku, mis neid kõiki ees ootab. „Mis mõttes meid kõiki?“ muutus Lüpsik umbusklikuks. „Paneme nüüd ühe asja kohe paika – mina olen see, keda ootab hele tulevik! Teie olete konsultandid, kes saavad oma õiglase tasu ja ei kopikatki rohkem. Kas on selge?“ „Muidugi-muidugi,“ kiirustas parempoolne suurte päikeseprillidega konsultant vasakpoolse viga parandama ja virutas tollele laua all jalaga.

58 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 58

05.04.2018 10:19:52

12.

Metsas asuvas restoranis käisid kibekiired ettevalmistused peagi saabuvate VIP külaliste vastuvõtmiseks. Maja taha oli juba varahommikul tehtud hiiglaslik lõke, mis oli nüüdseks vaikselt kustumas. Lõkkeasemel hõõgus hiiglaslik hunnik sütt, kuhu oleks võinud vabalt kaks lehma mahutada ning seal sees need siis rahulikult ära küpsetada. Köögis toimetas Alfredo, jagades viimaseid korraldusi abipersonalile, ise samal ajal pikka nuga teritades. Selles osas ta hinnaalandust ei tee – kõik noad peavad olema tuliteravad. Hea terav nuga läheb lihast läbi nagu kuum nuga sulavõist. Hindavalt vaatas ta veelkord oma terariistad üle – kõik olid kenasti rivis, teravad ja sillerdasid aknast paistva päikesevalguse käes.

Kaminasimsil lösutav kass tegi viimaks suu lahti ja uuris Alfredolt, mis on saanud tema viimasest kallimast. Ning samal hetkel kahetses oma küsimust, kui läbi õhu lennanud nuga lõikas kolm tema vurrukarva sentimeetri jagu lühemaks ja jäi pidama seinal olnud põdrapea aluses. „Ega’s ma paha pärast,“ üritas ta olukorda siluda. Talle lihtsalt tundus, et viimasel kaasal oli olnud isuäratavalt vormis tagumik ning see maitsenuks kindlasti taevalikult. Lisades veel lõppu, et Alfredol on alati olnud hea maitse ja talle meeldib koos Alfredoga töötada. Selle peale Alfredo leebus pisut ja pani juba peos olnud lihakirve lauale tagasi. „Härrasmees ei kommenteeri kunagi oma suhteid daamidega,“ oli kõik, mis ta ütles. Ise samal ajal kassile silma pilgutades ja teise silmaga uksest sisenevat köögiviljakoormat hinnates. Kass tänas mõttes kõigevägevamat õigel ajal saabunud juurikate eest ja lipsas kaminasse, et korstna otsa valvele minna.

Ringkuu 59

ymberpooratud.indd 59

05.04.2018 10:19:52

Mustik jõllitas hämmeldunult tema suust tulevaid mullikesi ega osanud seisukohta võtta. Oli ta ju mulle ennegi näinud, kuid mitte sellises olukorras. Ja üleüldse – mille pagana pärast on järsku nii külmaks läinud? Ilmselt on viga päikeses, mis on asendunud mingi sinirohelise kuuga, tegi ta äärmiselt läbinägeliku otsuse. Ning samal hetkel tundis ta sisemuses torget. Ning siis järgmist, ja veel üht ja neljandatki. Lõpuks tuli neid riburada pidi palju, justnagu pärleid uusrikka kaelakeest. Esimesed torked olid olnud vaevumärgatavad, kuid iga järgmine muutus järjest intensiivsemaks. Need ei olnud valusad, kuid igal juhul häirivad. Justkui keegi oleks kõdi võtnud, seda fokusseerinud ja teritanud ning siis sellega torganud.

Igal juhul tundis Mustik, et ta ei kannata seda enam välja, ja otsustas endalegi ootamatult perutama hakata. Täpselt nii, nagu ta oli kunagi näinud Lüpsja hobust tegemas, kui see üritas Lüpsja jonnakat õepoega enda seljast maha kukutada.

Vähemalt see oli plaan. Kuid juba esimese hüppe peale jäi ta „õhku“ rippuma kauemaks, kui oli oodanud, nii et ainult jalad käisid all tühja, üles-alla. Aegamisi „maabus“ ta kuule ning lendas jällegi korraks üles, jalad all tühja sibamas. Selle peale muutusid torked veelgi tihedamaks – keegi oleks teda nagu kõdinooli laskva kuulipildujaga tulistanud. Ühel hetkel oli tal juba tunne, et tema sisemuse on üle võtnud hiiglaslik siil, kes oma okkaid püsti ajab ja alla laseb, ise sellest sadistlikku rõõmu tundes. Üleshüppamise asemel otsustas Mustik taktikat muuta ja jooksu panna. Ja endalegi üllatuseks avastas ta, et see viis teda üsna jõudsalt edasi ja leevendas natuke torkeidki.

Ennast kogunud Lüpsja jälgis imestusega eemal mullitavat Mustikut. Tsirkuses võiks sellise lehma eest päris kena kopika saada, käis ta mõtteist läbi. Nähes aga Mustikut tegemas kummalisi aegluubis üleshüppeid, korrutas ta võimaliku sisse­

60 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 60

05.04.2018 10:19:52

tuleku juba kahega. Rahulolevalt jälgis ta Mustiku perutamist, kuni see ühel hetkel kiirelt temast eemalduma hakkas. „Päris äge lehm,“ käis tema peast läbi, enne kui talle kohale jõudis, et rahalehm võib peagi ta vaateulatusest kaduda.

13.

Väliselt väärikalt, kuid sisemiselt keemistemperatuurile väga lähedal olles, vaatas Vene Suurhing uuesti oma uuri. Nad on juba pool tundi siin ühe koha peal seisnud ning rõõm pakutud šampanjast oli lahtunud sama kiirelt, kui mullid sellest odavast joogist. Ühelt poolt aknast paistis lage nukker karjamaa, kus ei olnud hingelistki. Teisel pool oli hõre mets, mis kaugemal tundus tihedamaks muutuvat. Kui ta kaarti õigesti mäletab, siis ei tohiks nad söömiskohast tegelikult väga kaugel olla. Jah, just nii ta teebki. Suursuguselt viipas ta kelneri lähemale ja maksis arve. Seejärel kutsus ta kelmikalt proua Suursüdame silma pilgutades restoranvagunist välja.

Proua Suursüdame hinges oli kerge rahutus. Ta oli juba hiljaks jäämas ja mõtles just, kuidas õigeks ajaks kohale jõuda, kui tema poolametlik kaasa ta endaga kaasa kutsus. Jumal tänatud, saab vähemalt siit liiga uhkest vagunist minema, kus kõik üritavad nii tähtsad ja lugupeetavad välja näha. Nüüd oli küsimus ainult selles, kuidas kaasa rongist välja meelitada – söömiskoht peaks tegelikult olema päris lähedal, siinsamas metsatukas.

Koketeerivalt naeratades meenutas ta kaasale üht imeilusat piknikku metsas, mille nad olid kunagi maha pidanud. Ning küsis, kas härra ei tahaks seda korrata. Tema kergeks üllatuseks oli härra sellega kohe nõus ning peagi oli ta tagasi, käes korv kerge joogi ja söögiga. Läbi rongiakna välja pugemine

Ringkuu 61

ymberpooratud.indd 61

05.04.2018 10:19:52

oli midagi, mida ta ei olnud juba ammu teinud, kuid antud olukorras tundus see ainus väljapääs. Ja õnneks oli härra eeskuju näidanud, nii et ta ei pidanud sellele isegi vihjama.

Teisel pool rongi seisis Jaak keset karjamaad ja pidas aru, mida edasi teha. Tema selja taga tundus karjamaa lõppevat mingi väiksema teega ning veel kaugemal oli midagi külataolist. Otse ees, vaevu kuuldeulatusest väljas, seisis rong ning selle taga paistis hõre mets, mis eemal vist tihenes.

Kuna oma piletiraha eest oli ta saanud ainult ühte ringi vaadata ja sellest läbi hüpata, otsustas ta võimalusel ringi pakkunud karu üles otsida ning piletiraha tagasi nõuda nii lühikese ringivaatamise eest. Või siis nõuda pikemat tuuri mööda teisel pool müüri olnud valdusi. Raskeks tegi olukorra aga tema teadmatus oma praeguse asukoha suhtes – tal polnud õrna aimugi, kui kaugel ta sellest salapärasest müürist asus.

Kuna aga ees oli mets, siis esialgu piisas talle sellestki. Ehk läheb õnneks ja tegemist on sama metsaga, kus ta ennist oli olnud.

Reipalt hakkas ta metsa poole astuma, kuni tema tähelepanu pälvisid imelikud suured jalajäljed, mille vahe oli veelgi imelikumalt pikk. See pidi ikka üks eriti pikkade jalgadega elukas olema, kes nii pikad sammud võtab. Kuna jäljed läksid temaga enam-vähem samas suunas, järgnes ta neile huviga.

Peagi ühinesid nendega ühed hobusejäljed, trampides segi kõige all olnud lehmajäljed. Justkui iseenesest tuli Jaagu suust rõõmus vile, kui ta jälgi mööda edasi liikus. Vaikselt tundis ta võimust võtvat muistset kütti, kes vaba ja uhkena kõndis kord neil mail, ajades taga kõiki loomi ja naisi, kes talle meeldisid.

Justkui päriselt tundis ta muistsete aegade tuuli oma pügamata kiharais ning teab kust tekkis tema kätte kiviotsaga oda.

Samm läks pikemaks, südamelöögid kiirenesid, ninasõõrmed nuhutasid õhku ja adrenaliinitase tõusis üles. Järjest kiiremini

62 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 62

05.04.2018 10:19:52

kappas ta edasi, silmad tähelepanelikult ees oleval jäljerajal, kuni tema edasiliikumine järsult peatus.

14.

Kiiruga hüppas Lüpsja püsti ning üritas ka oma hobusekronule jalad alla saada, enne kui Mustik vaateulatusest päris ära kaob. Hobune aga oli saadud hoobist veel nii uimane, et pidas paremaks teha kõigepealt väike uinak ja alles siis edasi mõelda. Nähes oma ürituse lootusetust, lõi Lüpsja hobusele käega ja asus ise Mustikut jälitama. Juba esimeste sammude peale üllatus ta meeldivalt. Temast oleks üleöö nagu sprinter saanud – liikumine tuli palju kergemini ja kiiremalt välja, kui ta ise mäletas.

Kuid ega Mustik niisama aega surnuks löönud. Ta oli vaimustuses oma elegantselt kergest sammust, mis oma graatsilisuses oleks isegi metskitsedele silmad ette teinud. Seni oli ta neid ainult eemalt kadedusega jälginud. Oi kuidas talle meeldisid nüüd tema enda pikad graatsilised hüpped ja selja painduvus. Esimesest kohmetusest ja üllatusest üle saanuna võttis ta järjest pikemaid hüppeid, nautides iga perfektselt sooritatud äratõuget ja maandumist. Veel ja veel pingutas ta oma lihaseid, hüpates järjest kaugemale ja kõrgemale. Kuni ta sooritas hüppe, mis oleks ka teivashüppe maailmameistri kadedusest kahvatama pannud, ning kukkus kuu kohal kosmoses rippunud sinisesse auku.

Jupi maad tagapool kihutanud Lüpsja oli mõtted suurtest rahahunnikutest maha matnud – tema rahalehm kaugenes kõigile tema ponnistustele vaatamata. Vaevu-vaevu võis kaugel eespool näha Mustikut graatsilisi hüppeid sooritamas.

Kuni ühe iseäranis pika ja kõrge hüppe ajal kadus lehm lõpli-

Ringkuu 63

ymberpooratud.indd 63

05.04.2018 10:19:52

kult ta silmist. Rohkem inertsist kui järjekindlusest tingituna jätkas Lüpsja mõnda aega liikumist Mustiku viimase asukoha suunas, enne kui ta seisma jäi. Ümberringi oli ainult külm ja kõle tühjus. Taevast paistis Maa ning kui ta ümber pööras, paistis kauguses mingi tumedam mütsakas muidu heledal kuu pinnal. „Hobuserajakas,“ sülitas ta vihaga ja jäi mõtteisse. Midagi targemat teha oskamata võttis ta suuna tagasi oma hobuse poole – vähemalt üks tuttav muidu nii võõral maastikul.

15.

Hoogsalt tõmbas Elukas suure ideaalse ringi keset peaarsti kabineti seina. Ringi sisse jäänud seina värv hakkas vaikselt sulama ja asendus sinise uduga. Udus tundus olema midagi peibutavat ja samas ka külma. Pikas jenkarivis olnud seltskond tegi rõõmuhuigete saatel veel ühe ringi ümber kabineti ning võttis siis Eluka juhtimisel suuna ringile. Üksteise järel hüppasid nad läbi ringi, kuni kabinetti jäi ainult üks õnnetu papagoi, kes oli kogu seda tralli oma puurist pealt vaadanud.

Pahuralt kraaksatas ta haihtuva ringi poole ja keeras sellele selja.

16.

Hobune oli just saavutamas zeni seisundit, kui tema mõtteisse kukkus kõbus lehm, kellele järgnes üks isevärki elukas.

Rohelise kere, punaste silmade ja kollaste kõrvadega. Konnast suurem, suu kõrvuni peas ja silmad säramas nagu kalliskivid

64 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 64

05.04.2018 10:19:52

juudi ehtepoes. Seejärel kukkus tema kõrvale üks inimene, siis veel üks ja veel ja veel ja veel. Ning kõige lõpus tulid suured valged elevandid ja lõvipoisid. „Ah siis selliseid pilte võibki näha sügavas meditatsioonis,“ käis hobuse peast läbi. „Looda sa,“ irvitas selle peale Elukas ja kõditas lehma seestpoolt. Rõõmsalt naeru pugistades lükkas ka Nukker Poeet oma sõrme lehmale ribide vahele ning kogu seltskond põrkus selle peale üles ja kukkus alla tagasi. „Äge!“ hüüatas rõõmus Peaarst ja torkas millegipärast kaasavõetud vihmavarju otsa otse lehma abaluu alla. Uus hüpe ja üleüldised ovatsioonid.

Selle peale leidis igaüks midagi, millega lehma seest poolt kõdistada. Eelisseisundis olid muidugi elevandid, kes oma võhkadega suutsid tekitada kõige suuremaid hüppeid.

Hüpped ja üksteise otsas põrkumine läksid järjest tihedamaks, kuni ühe eriti vägeva põrke ajal kukkusid kolm suurt elevanti Elukale otsa. Elukas lasi selle peale kuuldavale eriti vägeva huilge ning võttis kaheksa kuju, mille mõlemast paunast hakkas välja voolama šokolaadikompvekke. Lõvipoisid tundsid kohe ära võimaluse ning lükkasid kaheksa külili ja hakkasid selle paunade peal üles-alla hüppama. Iga hüppe peale vahetusid paunadest välja tulevad kompvekid. Õige pea oli kogu vaba ruum kaetud erinevate värviliste ja värvitute kompvekkidega. Mõned hõljusid, mõned veeresid ja osad olid juba seltskonna külge kleepunud.

17.

Võsas teed rajades jalutasid proua Suursüda ja Vene Suurhing läbi metsa. Viimane oli ühe iseäranis kena vahtrapuu alt korjanud prouale ilusa kimbu värvilisi puulehti ning need galantse kummarduse saatel üle andnud. Ning proua Suur-

Ringkuu 65

ymberpooratud.indd 65

05.04.2018 10:19:52

süda oli käigu pealt ühe puu alt välja tõmmanud jänese, kelle ta armsa naeratuse saatel oma poolametlikule abikaasale kinkis. Jänes oli alguses küll vastu põtkinud ja tahtnud plehku panna, kuid tajudes nende kahe inimese südamete suurust, oli alla andnud ja usaldas end nende hoolde.

Peagi jõudsid nad metsarajale, mida mööda otsustasid edasi minna. Vene Suurhing sai metsa ilust niivõrd innustatud, et lasi kõlada ühel nukravõitu ballaadil, mille ta kunagi oli oma vaarema käest õppinud. Endalegi ootamatult ühines selle lauluga ka jänes, lastes oma sügaval baritonihäälel proua Suursüdame rõõmuks metsa all kõlada. Vene Suurhing ja jänes moodustasid suurepärase duo ning õige pea hakkas kuskilt kostma ballaadi saatva viiuli hääl. See kaebles nukrates kohtades kaasa ja langes madalale mõtlikes kohtades. Ühel hetkel oli trio seisma jäänud ja sukeldunud sellesse maagilisse ballaadi. Isegi proua Suursüda hakkas kaasa laulma ning metsa alla saabus vaikus. Kõik loomad, linnud ja taimed olid seda lugu kuulama jäänud. Isegi lehed, mis olid tuult taga ajanud, jäid koos viimasega seisma ja ballaadi kuulama.

Ballaadi lõppedes jäi järele ainult sügav mõtlik vaikus.

Poolametlikud abikaasad olid kaugele-kaugele ära kandunud, vaid nende kehad seisid veel püsti ja hoidsid teineteisel käest kinni. Muidu tormakad puulehed valasid pisaraid ja tuul paitas õrnalt nende külgi, kuivatades pisarad nende palgeilt ja lükates neid õrnalt jänese kõrvale suurde hunnikusse. Puud seisid mõtlikult ning olid tipuokstest juurteni lõppenud ballaadi lummuses, meenutades aegu, kui nad olid olnud rõõmsad käbid, tammetõrud või vahtraninad.

Peagi köhatas jänes kurgu puhtaks ja selja sirgu ajanult alustas uut lugu, veel kurvemat kui eelmine. Viiul kaebles tema loole kaasa, taevas muutus tumedamaks ning ootamatult prantsatas suurde lehehunnikusse Mustik, paisates lehed

66 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 66

05.04.2018 10:19:52

ümberringi laiali. Jänes heitis selle peale lehmale etteheitva pilgu ja kalpsas solvunult minema. Öelnud siis, kui ei taha kuulata – ei pea ju hakkama kohe lehtedega pilduma.

18.

Suure kolinaga komberdas Lüpsik lauta, alkoholi triiki täis ja haisemas nagu laupäevaõhtused lõbusad vanamehed pühapäeva varahommikul. Hetke üritas ta oma pilku fokusseerida talle vastu tulnud loomadele, kuid peagi lõi selle lootusetusest aru saades sangaga. Ning vajus külili, kallates talle külje alla ajanud hanele kaela kogu selle alkoholi ja pähklite segu, mille ta oli kõrtsis alla neelanud. „Vaat sulle siis tootlikkuse plahvatuslikku kasvu,“ tähendas nurgas seisnud oinas elutargalt, pälvides sellega ülejäänud loomadelt pahase pilgu. Hani raputas ennast lägast puhtaks ja teatas, et ükski algus pole kerge. Ja esimene lammas vasakult ehk Tootmisprotsesside Efektiivistamise Komitee juht teatas, et võtab ajutiselt Lüpsiku kohustused üle, kuni viimane taastub.

Ettevaatlikult kummardas Lüpsja oma hobuse kohale. Hingab, kuigi väga aeglaselt, ning ei liiguta sabakarvagi. Vaikselt hüüdis ta hobust. Ei midagi – tema sõnad läksid vaikuses täiesti kaduma. Kergelt tegi ta hobusele pai. Ikka ei midagi.

Hobune isegi ei liigutanud. Proovis veelkord, nüüd juba veits tugevamalt. Jälle ei midagi. Ohates istus ta oma hobuse kõrvale ja vajus mõtteisse. Peagi aeglustus ka tema hingamine ning ta nägi ennast kandumas lapsepõlvemaadele. Seal istus ta oma puu otsas olevas onnis ja jagas kaarte oma kahe sõbraga. Ühe nimi oli preili Suursüda ning teist kutsuti Semuks. Koolitunnistusel oli küll tema nimeks Vene Suurhing, kuid seda

Ringkuu 67

ymberpooratud.indd 67

05.04.2018 10:19:52

nime ei kasutanud laste seast keegi. Ainult õpetaja, ja sedagi ainult siis, kui poiss oli mingi lollusega hakkama saanud.

Kordamööda tõmbas ta kaarte ja asetas need sõprade ette.

Tema kõrval istuv kass seletas tähelepanelikult kuulavatele sõpradele kaartide tähenduse lahti. „Sinust, mu hea tüdruk, saab suurest peast suure südamega inimene. Kui sa jälgid oma südame kutset, teed sa veel suuri tegusid ja õnnistad oma kohalolekuga paljusid inimesi. Kui sa aga ühined väiklaste ja väikestega, lõpetad sa oma elu söehunnikus, ilma midagi saavutamata. Sinu suurimaks heateoks jääb sellisel juhul teistele korraliku kõhutäie pakkumine sinu viimasel söömisel.“ „Sulle, mu hea poiss, ennustavad kaardid aga laia valikuga tulevikku. Sinust võib saada pikkades nahksaabastes seksikas tüdruk, kes hullutab meeste päid nii siin- kui ka sealpool ekvaatorit. Või siis saab sinust tubli kaevur, kes ühendab kord kaevanduskäikude abil Euroopa Ameerikaga. Kui sa aga ka edaspidi kuulad kasside sõna, võib sinust saada tõeline Suurhing, kes kord ühendab kõik vaimumaailma suurkujud millekski suuremaks, kui me keegi täna suudame ettegi kujutada.“ Vurru keerutades lisas ta: „Lõpuks võid sa ju ka koertega kampa lüüa, kui see sulle õige tundub. Ning vaadata, mis sellest välja tuleb.“ 19.

Jaak jäi nii järsult seisma, et oleks peaaegu kõhuli kukkunud. Jäljerada, mida mööda ta oli jooksnud, lõppes ilma ühegi hoiatuseta. Lihtsalt nii, nagu kõik jäljeomanikud oleksid otsustanud selle koha peal õhku tõusta. Isegi kui see mõte tundus jabur, ajas ta pea siiski instinktiivselt kuklasse. Ei midagi – tavaline hämune sügistaevas, mille taga võis aimata

68 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 68

05.04.2018 10:19:52

päikesepaistet. Hoolikalt kõndis ta ümber jälgede lõppemise koha – neid ei paistnud enam üheski suunas edasi minevat.

Hetke kukalt süganud, lõi ta sellele käega ja jätkas teekonda eemal paistva metsa ja selle ees seisva rongi poole.

Rongini jõudnud, keeras ta pikemalt kõhklemata vasakule rongi nina suunas. Ema oli talle küll õpetanud, et parem on mööduda rongi sabaosast, aga enamasti oli seisva rongi puhul raske aru saada, kus on saba- ja kus esiots. Praegu ei olnud tal aga kahtlustki, et õige tee viib justnimelt vasakule. Rõõmsalt kalpsas ta mööda raudteetammi ja lehvitas aknast välja vaatavatele inimestele. Mõned neist lehvitasid vastu ning iseäranis rõõmsad olid lapsed. Üks neist läks isegi nii kaugele, et joonistas ema huulepulgaga suure punase ringi vaguniaknale ja selle sisse naerunäo suurte lõbusate silmadega.

Jaak lehvitas põnnile ja tõstis pöidla püsti. Selle peale viipas põnn rõõmsalt ning naerunäo seest eraldusid lõbusad suured punased silmad ja naerul suu. Läbi õhu hõljusid need Jaagule vastu ja jätkasid siis Jaagu kõrval hõljudes teed rongi nina suunas. „Cool!“ nentis Jaak vaid ja naeratas õhus hõljuvale naeratusele, tundes rõõmu uuest kaaslasest. See on ilmselt täiesti normaalne siin maanurgas.

Nagu kaks vana sõpra lähenesid nad vedurile ning nüüd märkas ka Jaak, et midagi on raudtee peal. Esimese hooga oleks võinud vabalt arvata, et tegu on tavalise inimesega. Kuid selle kergelt fookusest väljas piirjooned ja virvendav õhk tema kohal vihjasid, et tegu võib olla ka viimasel ajal täiesti tavalise ebatavalise nähtusega. Uudishimu kasvades lisas ta tempot ja oligi juba vedurini jõudnud, kui tundis järsku midagi imelikku.

Ringkuu 69

ymberpooratud.indd 69

05.04.2018 10:19:52

20.

Esimene lammas vasakult ajas saba püsti ja teatas, et nüüd lähevad nad kõik väikesele jalutuskäigule. „Muidugi minge,“ muigas nurgas olnud oinas ja viitas põrandal külili vedavale lüpsikule. „Oinas, ega meie siis baari lähe,“ vastas lammas põlglikult. „Me läheme vaatama, kuidas on naabertalus tootlikkusega.“ „Võib-olla saame sealt mõne plahvatusliku idee,“ lisas teine lammas vasakult. Uhkelt võtsid kõik loomad rivvi ja astusid laudast välja, hani kõige lõpus. Ning kuigi esimene lammas vasakult hämarduvas õhtus väga hästi enam ei näinud, ei näidanud ta seda kuidagi välja, vaid sammus enesekindlalt edasi.

Samal ajal asusid kõrtsi juurest teele ka kaks konsultanti, kes olid hetk tagasi sealt välja visatud. See, et suund oli neile selles võõras külas ebaselge, oli hetkel kõige väiksem mure.

Palju suuremat probleemi valmistas neile kõikuv maapind ja tee, mis kippus nende silme all keerdu minema. Üksteist toetades vaarusid nad kümmekond sammu edasi, enne kui vajusid maha istuma ja lõid hotelli mineku mõttele käega.

Varese kraaksatuse peale ilmus nende ette justnagu tellitult särav ja kõlisev jäätiseauto. Selle juht pakkus neile lahkelt priiküüti ja aitas väsinud konsultandid püsti. Tänulikult kobisid nad jäätiseauto kongi, tundes suurt rõõmu seal valitsevast jahedast õhust.

21. „Ristiäss!“ sõnas Lüpsja ja asetas kaardi lauale. Muidu rahulikult seletanud kassil tõusid karvad ja saba püsti ning selg läks

70 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 70

05.04.2018 10:19:52

kaardu nagu hobuseraud. Silmad tõmbasid vihaselt kissi ja vurrud hakkasid väänlema nagu kaheksajala kombitsad. Ristiässale järgnenud ärtu kuninga peale tõmbus kass rosinaks kokku ja veeres mööda põrandat onni luugist välja, kadudes kohalviibijate vaateväljast. Midagi targemat teha oskamata tõmbas Lüpsja välja veel ühe kaardi – sedakorda poti poisi – ning tundis, kuidas kellegi tugevad käed temast õrnalt kinni võtsid ja ta üles tõstsid.

Preili Suursüdame silmad läksid pärani ning Semu suust kõlas üllatushüüe, kui nad mõlemad kasvama hakkasid. Peagi olid nad juba täiskasvanu mõõtu, seejärel juba rohkem kui kahemeetrised, mahtudes vaevu onni. Paisumine jätkus ning ühel hetkel kõlas ragin. Onni seinad vajusid laiali ning katus jäi Semule pähe nagu hiinlastele nende laiapõhjalised mütsid.

Justkui seda hetke oodates võtsid tugevad käed hoogu ja viskasid Lüpsja onnist välja taeva poole. Juba algkiirendus oli selline, et Lüpsjal võttis südame alt külmaks ning külmaks seal jäigi, sest järgmisel hetkel oli ta tagasi kuul oma hobuse juures. Viimane vaatas talle oma suurte etteheitvate silmadega otsa nagu naine mehele, keda on öö läbi kõrtsist koju oodatud.

22.

Sellist rõõmu, nagu praegu veduri juures seistes, ei olnud ta juba ammu tundnud. Ilma midagi mõtlemata tekkis tema suule rõõmus lauluviis ja jalad hakkasid justnagu iseenesest džaivi vihtuma. Samal hetkel lendas lahti ka veduri uks ning sealt hüppasid rõõmsalt lõkerdades välja vedurijuht ja mehhaanik. Käest kinni hoides kekslesid nad nagu väikesed tüdrukud Jaagu poole ja tema juurde jõudnud, moodustasid

Ringkuu 71

ymberpooratud.indd 71

05.04.2018 10:19:52

lühikese, kuid seda energilisema jenkarivi. Vedurijuht kõige ees, hüppasid nad kõigi kõridest kostuva jenka rütmis raudteel lebava kogu poole.

See hakkas nende lähenedes rütmiliselt pulseerima, muutudes iga löögiga suuremaks ja vahetades muusikataktis värve. Helepunasest roosaks, roosast kollaseks, siis roheliseks, lillaks, siniseks ja uuesti helepunaseks. Peagi olid nad kolmekesi kogu juures, mis oli saavutanud juba erksavärvilise suure sohva mõõtmed ja diskokuuli energilisuse. Päripäeva jätkasid nad tantsu ümber kogu ning teab kust ühines nendega lambakari. Nende sabas veel ports muid elukaid ja kõige lõpus üks alkoholi järele haisev hani.

23.

Märgates eemalt metsaveerest tõusvat pulseerivat valgust, libistas kass ennast katuselt alla ja lippas kuuri alla. Peagi lendasid kuuri uksed valla ning sealt veeres välja suur ring, kass sabas. Ring nägi välja sama täiuslik kui see, mis saatis Jaagu müüri pealt karjamaale. Mõõtmetelt küll kolm korda suurem ning suurest energiast särisev ja sädemeid pilduv, kuid muidu müüri ringiga identne.

Mõistmatult vaatasid proua Suursüda ja Vene Suurhing nende kõrval seisvat lehma, kes neid huvitatult jõllitas. Märganud endal tähelepanu, lõi Mustik saba selga ja kappas metsa sügavusse, levitades enda järel magusat kommilõhna.

Proua Suursüda, kes tundis järsku kõhu kole tühja olema, lõi samuti saba selga, haaras Vene Suurhingel käe alt ning kappas sama graatsiliselt Mustikule järele.

Vene Suurhing, peas totakas müts, hõljus proua Suursüdame käe otsas nagu ülemõõduline õhupall ning üritas

72 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 72

05.04.2018 10:19:52

meelde tuletada, mis asja ta siin metsas teeb. Eespool kappas lehm ja tema järel keegi proua, kes teda kättpidi enda järel vedas. Kuskilt tuli kommilõhna, mis ajas tal sülje jooksma.

Väljas oli hämar ja see mets oli talle tundmatu. Kuskilt oleks justnagu laulu ja tantsuhäält kostunud, kuid seda võis ta ka endale ette kujutada. Millegipärast ei saanud ta aga lahti tundest, et midagi suurt on tema poole teel. Vist kusagilt ülevalt poolt. Kiire pilk üles ei näidanud midagi peale pooliku kuu, mis pilveräbalate vahelt paistma oli hakanud. Kuid endiselt oli tal tunne, et kohe juhtub midagi suurt.

Ja juhtuski. Hobune sülitas vihaselt Lüpsja jalge ette ja küsis: „Kas jäämegi siia või hakkame minema?“ Ehmunult pomises Lüpsja: „Hakkame, jah, minema,“ ning ronis sadulasse. Hobune tõusis selle peale tagajalgadele ja lõi esimesed kabjad nii kõvasti kokku, et sädemeid lendas. Ja pani siis mööda kuud kihutama samas suunas, kuhu enne oli kadunud Mustik.

24.

Külg ees lendas jäätiseauto Alfredo õuele, nii et selle kongis istuvad konsultandid kõlinal põrandale lendasid ja jäätisetünnid ähvardavalt kõmisesid. Juht hüppas autost välja ja kihutas jooksusammul restorani uksest sisse. Seal käis usin juurikate tükeldamine ja puhastamine. Sekka lasti lõbusalt viletki. Ühe suure porgandite kuhja tagant ilmus nähtavale Alfredo kaval nägu. „Tõid?“ „Tõin!“ „Kõik, mis vaja?“

Ringkuu 73

ymberpooratud.indd 73

05.04.2018 10:19:52

„Isegi väikeste boonustega,“ valgus üle jäätiseauto juhi näo suur naeratus. „No lähme vaatame siis neid boonuseid.“ 25. „Verd tahaks!“ mõtles Lüpsik pahuralt, kui ta oina jalalöögi peale oli sunnitud valutavad silmad avama. „Kuidas need asjad nüüd nii hulluks läksid?“ üritas ta möödunud sündmusi meenutada. Juhiks saamist ta mäletas, nagu ka külasse minekut. Seal sai ka mingi diil tehtud konsultantidega. Tal oli küll südame all kahtlane tunne, et nad seda hiljem veel muutsid. Mis suunas aga ja miks, seda enam ei mäletanud. Nagu ka seda, kuidas ta tagasi lauta oli saanud.

Kolistades ajas ta enda jalule ja uuris oinalt, kus on tema ülejäänud alamad. „Plahvatust läksid otsima,“ teatas see pahuralt. „Mis plahvatust?“ imestas Lüpsik. „Eks ikka seda sinu tootlikkuse kasvu plahvatust.“ „Ai kurja, tundub et esimene lammas vasakult tahab minu positsiooni üle lüüa,“ kihvatas Lüpsikul sees. Kui saaks nüüd selle lamba kätte, küll siis vaataks, kelle mihklipäev on tulemas. „Kuhu nad seda otsima läksid?“ uuris Lüpsik edasi, üritades võimalikult rahulik välja näha. „Kust mina seda peaksin teadma, mulle nad sellest ei rääkinud,“ torises oinas ainult vastu, keeras Lüpsikule selja ja lasi oma jutu kinnituseks mõned pabulad robinal põrandale veerema.

Raudteel lamav kogu aga jätkas rõõmsalt pulseerivat kasvamist, muutudes iga ringiga, mis vedurijuhi juhitav seltskond ümber selle tegi, aina suuremaks. Hämardudes paistis tema

74 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 74

05.04.2018 10:19:52

helendus järjest tugevamini välja. Lambad hüplesid ta ümber laulu rütmis rõõmsalt üles-alla, vedurijuht ja tema abiline olid jällegi labajalavalsi juurde naasnud ning Jaak oli vahetanud džaivi polka vastu. Ja hani lendas ühe juurest teise juurde, näidates kõigile oma osavat jalgade ja tiibade koostööd, andes silmad ette „Luikede järve“ filigraanseimalegi ettekandele.

Raudteel lamav kogu meenutas nüüd juba suurt hüljest, kelle mõõtmed on korrutatud 33-ga. Ainsaks erinevuseks olid temast välja paiskuvad värvid. Kõik tema ümber tantsijad oleksid justkui värvilise lõkke ümber olnud. Nende palgeilt ja silmist peegeldusid vastu nii punane kui kollane, natuke rohelist ja sinist. „Nagu diskoteegis,“ mõtles Jaak.

26.

Kergelt lõõtsutav Mustik peatus restorani hoovil. Hetk hiljem jõudsid kohale ka proua Suursüda ja Vene Suurhing. Kui teine ei saanud veel millestki aru, siis esimest tabas järsk arusaamine, kuhu ta on jõudnud. Ning talle meenus, miks ta üldse oli olnud nõus rongist välja ronima.

Avanes restorani uks ning daamide juuresolekul alati galantne Alfredo tõttas külalistele vastu. „Proua Suursüda ja minu poolametlik abikaasa Vene Suurhing“ tutvustas proua ennast. „Äärmiselt meeldiv, väga meeldiv,“ kummardas Alfredo ja juhatas kõik kolm külalist tagahoovi, kus suure söehunniku kõrval seisis imeline särisev ja sädemeid pilduv ring.

Ringkuu 75

ymberpooratud.indd 75

05.04.2018 10:19:52

27.

Juba teist korda sel päeval lendas Lüpsja hobuse sadulast, kui see lehehunnikusse prantsatas. Kirudes hobust ja oma kurja saatust ajas Lüpsja ennast jalule. Metsarada, millel ta seisis, tundus tuttav. Kuigi väljas oli juba üsna hämar, oli ta peaaegu nõus kihla vedama oma asukoha peale. Kärsitult ajas ta hobuse uuesti jalule ja ilma tollele hõlpu andmata olid nad peagi teel talle armsa karjamaa poole.

Eestpoolt läbi hõreneva metsa tundus paistvat loojuva päikese kuma. Kuid mingil põhjusel muutis see pidevalt värvi ja pulseeris nii, nagu ta ei olnud päikest enne tegemas näinud.

Samuti tundus sealtpoolt tulevat rõõmsaid hääli, justkui keegi oleks pidu pidanud. Aru saamata, kas ta kujutab seda ette, üritas ta hobuse seisma sundida. Kuid see lisas hoopiski hoogu juurde, tegemata Lüpsja ponnistustest ja kirumisest väljagi.

Teab kust tekkinud pasunakoori saatel hakkas raudteel lamav hiiglaslik kogu avanema nagu suur merikarp. Esialgu kitsast praost kahe poole vahel sähvatas välja imeline ere valgus, mis hoobilt pimestas sinna vaadanud, ka esimese lamba vasakult. Kõik, mida karbist välja tulvav valgus puudutas, lõi õitsele, rohetama ja õhetama.

Jaak tundis, kuidas temalt oleks nagu aastate koorem seljast võetud ning ta ajas 33 aastat tagasi viidud, kui ta noore poisina tüdrukuid taga ajas. Valgusviirgu sattunud hani tõmbus kõigepealt kokku hanepoja suuruseks ning seejärel muutus rõõmsa plumpsatuse saatel kuldmunaks, millele pimestunud esimene lammas vasakult kahjuks peale astus. Närtsinud rohi lõi uuesti lõhnama ja rohetama nagu ilusal varasuvisel hommikul ning kogu aas oli kollaseid võililli täis.

76 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 76

05.04.2018 10:19:52

Järjest laiemalt avanes raudteel merikarp ja juba oligi selle pealmine pool 90-kraadise nurga all püsti. Pasunakooriga ühines nüüd ka ennist metsa all kurbi lugusid mänginud häbelik viiul, muutudes nüüd lustakamaks kui ükskõik milline mustlase käes mänginud viiul. Karbist tulvava valguse keskelt paiskus välja rõõmus huilatus, mis kõlas vastu kogu ümbruses ning millele tundus tulevat vastus kuskilt kaugemalt metsast. Kappava hobuse seljast kostis Lüpsja juubeldav hõige, enne kui ta koos hobusega valgussõõri lendas ja seejärel peatumatult valgusesse hüppas.

Vedurijuht, Jaak ja kogu ülejäänud kamp võtsid selle peale viimast korda rivisse, patsutasid üksteisele tagumiku peale ja tegid kummarduse taevast paistvale kuule. Vedurijuhi huilatuse peale tõstsid seejärel kõik oma parema jala ning hüplesid jenkasammul valgusesse, mis seejärel kustus koos karbi sulgumisega.

28.

Peaarsti noogutuse peale trügis rõõmsast rüsinast välja Shakespeare ja võttis kõrva tagant suure kirjasule. Ettevaatlikult, et mitte lehma siseelunditele viga teha, vedas ta lehma küljele ringi, mis hakkas kiirelt kasvama. Nagu tuli, mis kulu sisse järjest suurema augu põletab. Ringi sisse tekkis pulseeriv värviline valgus ning peagi tekkis Nukral Poeedil tunne, et ta on sattunud uude värvilisse maailma.

Peaarst ja Shakespeare astusid tema kõrvale, üks ühele ja teine teisele poole. Peaarst ajas näpu püsti, kogu kamp vakatas ja jäi talle otsa vaatama. Seepeale avas Shakespeare suu, võttis sealt välja kuldmuna ning pani selle Nukrale Poeedile taskusse ja patsutas siis talle õlale. Ning enne, kui Nukker Poeet

Ringkuu 77

ymberpooratud.indd 77

05.04.2018 10:19:52

jõudis veel aitähki öelda, tõukas Peaarst teda tugevasti pulseeriva valguse suunas. Mäherdune hoog, jõudis Nukker Poeet vaid mõelda, enne kui ta sädemeid laiali pritsides välja lendas.

Epiloog Mõned päevad hiljem avastasid astronoomid kaks uut kõrvuti asuvat tähte, mis vilkusid ühes rütmis nagu armunute südamed. Sel õhtul toimunud suurest pidusöögist ei rääkinud avalikult ükski osaleja. Ometigi täitusid ümbruskonna metsad ja põllud peagi gurmeehuvilistega, kes Alfredo kadunud restorani justkui Püha Graali taga otsisid.

Jaak ja Nukker Poeet aga panid Alfredo õpetuste järgi püsti uue restorani. Teisel pool müüri ehk seal, kuhu pääseb ringi vaatamata.

78 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 78

05.04.2018 10:19:52

Kokkupõrge

1.

Sahinal avanes kambüüsi uks ning lõbus kokk Dima veeretas sealt välja antiikse serveerimislaua. Selle läikima löödud väikesed rattad klõbisesid rõõmsalt põrandal, mis tundis peaaegu et rõõmu sellisest arhailisest transpordiviisist.

Jah, Kapten juba teab, mis talle meeldib, ning oskab selle teistele vägagi selgeks teha. Ei ole just lihtne tänapäeval ühte serveerimislauda leida. Rääkimata siis selle kosmoselaevale smuugeldamisest. Iga juhul tõstis Dima uhkusega esimeselt taldrikult katte ning viipas sellel lebavale kunstiteosele. Üheksa erivärvilist tabletti olid kenasse kujundisse sätitud ning sorts tema salaretsepti järgi valmistatud kastet hoogsa käega lisaks piserdatud. Eesootava naudingu ootuses nuhutas Kapten Konkskäsi taldrikut ja valas välja klaasitäie hapupiima. Ka see oli üks tema veidrustest, kuuludes samasse kategooriasse serveerimislauaga.

Esimese tableti hinge alla visanud, tekkis Kapteni näole õnnis naeratus. Milline maitsete tulevärk – need toetasid üksteist, sulades suurepäraselt kokku ja paistes samas ka ise ükshaaval järgemööda välja. Kõik oli täiuslikus tasakaalus ja esimese suutäie lõpetas tuline vürtsikas kogupauk. See võttis

Kokkupõrge 79

ymberpooratud.indd 79

05.04.2018 10:19:52

isegi Kaptenil otsaesise märjaks ja pani mõnust kohisema nagu keemaläinud teekannu vanadel aegadel.

Järgmise, mahedamaitselise jogurtitableti peale pidi Kapteni vunts peaaegu norgu vajuma, kuid täpselt ajastatud ootamatu maitsenüanss keeras tal silmad mõnust pahupidi. Poolenisti mõnust pimestunult võttis Kapten lonksu hapupiima, mis lükkas silmi normaalasendist veel kraadi võrra kaugemale. Kuni ootamatult käis krõps ja Kapteni silmad jäidki pahupidi asendisse.

Pikkamööda asetas Dima taldriku katte lauale ning lahkus käratult Kapteni kajutist. Noogutas seejärel ukse taga ootavale kassile ja läks tagasi kambüüsi, kus kees juba uus laar hõrgutisi.

2.

Meeskonnaruumis tagusid Alfredo ja kass kaarte, kui laeva raputas tugev ootamatu tõuge. Alfredo lendas toolilt maha ja isegi kass pidi kukkuma, ainult tänu oma headele refleksidele ja hommikul teritatud küüntele õnnestus tal oma asukoht säilitada. Huilgama hakkasid alarmid ning ruumi tormas ehmunud kokk Dima, lohistades sabapidi enda järel pikka punast boamadu.

Väärikalt ajas Alfredo ennast jalule ja rohkem harjumusest kui vajadusest kloppis ta püksid kujuteldavast tolmust puhtaks. Oma pakse tumedaid kulme kortsutades heitis ta kõõrdpilgu kokale ja istus uuesti toolile. „Räägi, millega sa nüüd hakkama said?“ uuris ta Dimalt.

Viimane, endiselt ähmi täis, hüples jalalt jalale ja üritas endale boad nagu punast salli ümber kaela keerata, ise samal ajal seosetult kokutades. Veidi seda tantsu kõrvalt jälginud, tõu-

80 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 80

05.04.2018 10:19:53

sis kass püsti ja andis Dimale ühe kõlava laksu vastu kõrvu.

Viimane lasi selle peale boast lahti ja vajus sinnasamma õnnetult istuma, viibates ainult veidi väriseva käega Kapteni kajuti suunas.

Otsekui vastuseks tema viipele tormas meeskonnaruumi piloot Ecstasy ja kutsus ülejäänud endaga kaasa. Peagi seisid kõik kobaras Kapteni kajuti ukse taga. Längu vajunud õlgadega masendunud kokk Dima, kiirest jooksust kergelt hingeldav Ecstasy, väärikalt tõsine Alfredo ning kass, kes olukorra tõsidust mõistes tõmbas keelega paar korda üle kõhu ja puhus vurrud sirgeks.

Uks oli korralikult hermeetiliselt sulgunud. Piloodi koputusele vastas ainult vaikus, kuid see ei tundunud Ecstasyt üllatavat. Korra veel koputanud, raputas ta pead ja tegi ettepaneku maha istuda, sinnasamasse.

Istusid nad avaras ringikujulises hallis, kuhu avanesid kõigi meeskonnaliikmete kajutite uksed, samuti meeskonnaruumi uks. Risti üle halli paistis juhtimisruumi viiv koridor. Alfredo sõrmenipsu peale ilmus seltskonnast moodustunud ringi keskele rõõmus väike virtuaalne lõke. Kass sikutas kuskilt välja pika piibu ja ulatas selle sügava kummarduse saatel Alfredole.

Viimane õngitses põuetaskust välja kotikese tubakat ja noogutas seejärel kokk Dimale. Kokk tõusis ohates ning läks jalgu järgi lohistades kambüüsi.

Naasnud Dima pani ringi keskele kandiku teekannu ja tassidega, istus maha ja võttis Alfredolt vastu täidetud piibu.

Sähvatas leek ning peagi tõusus kõrge lae poole lillakas suitsuvine. Dima tõmbas sügava mahvi ja ulatas piibu edasi enda kõrval istuvale Ecstasyle, kes mahvi tõmmanult selle omakorda kassile ulatas.

Hoolimata olukorra tõsidusest ei suutnud Ecstasy hoida tagasi naerupahvakat, kui nägi kassi kõrvadest väljuvat suitsu

Kokkupõrge 81

ymberpooratud.indd 81

05.04.2018 10:19:53

ja sellest lae alla tekkinud kaunist südamekujulist hõllandust.

Isegi alati väärika Alfredo silmist paistis lustakas naerusäde, enne kui ta selle peitis ja tähtsalt köhatas. „Niisiis, härrased, tundub, et kõik ei ole läinud plaanipäraselt. Alustame Ecstasyst – mis juhtus?“ 3. Üheainsa hoogsa käeliigutusega pühkis Peaarst laua paberitest puhtaks ning paiskas õe sellele selili. See tundus meeldivat nii lauale kui ka õele, kes naeratas säravalt peaarstile. Õde tõstis jalad üles ja sikutas nende otsast ära ilusad kollased botikud, visates need kolinaga kabineti nurka. Järgmiseks lendasid teise nurka punased kaitseprillid ja sinised pikad kummikindad. Lõpuks paljastusid tõmmud sihvakad sääred ning peagi rippusid Peaarsti lühtri küljes õe imepeened punased püksikud.

Peaarsti tabas järsku segadusehoog. „42 / 3 x 2 x 1,“ pomises ta segaduses ja vaatas otsivalt ringi. Mitte midagi ei saa aru. Alles oli kõik olnud imekena ja järjest paremaks tundus minevat, kuid enam ei saa millestki aru. 3 x 2 x 1 – 42?“ Ei, ka see ei ole õige. Heledates toonides ruum, suur mahagonlaud ning sellel kena valges kitlis näitsik, pruunid sihvakad jalad ahvatlevalt ootamas. Laua kõrval seinal imperaatori portree ja laual näitsik. Tugev tõmme selle iluduse poole. Oli see nüüd tavaline ürgne sissekodeeritud tõmme või midagi enamat, sellest ta enam aru ei saanud.

Ja ikkagi oli midagi valesti. Mõtlikult võttis ta lipsu kaelast ja lennutas selle lühtri poole, kus see moodustas kena paari püksikutega. Seejärel avas ta kraenööbi, lisas sellele püksinööbid ja lasi püksid rebadele. Valmis! Vist.

82 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 82

05.04.2018 10:19:53

„8 kilo!“ teatas Vasja vuntside värinal uhkelt ja ajas rinna kummi. Seejärel hiivas ta lauale värskelt püütud lõhe: „Ise püüdsin!“ Erruläinud Hauakaevaja vaatas kala üle ja tegi Vasjale pika pai. „Tubli poiss! Lähme teeme lõkke üles ja keedame endale ühe vägeva uhhaa!“ ning sikutas nurgast välja vanadest aegadest alles jäänud labida.

4.

„Umbes viis minutit tagasi tabas laeva tugev löök ning rõhk kapteni kajutis langes kiiresti nulli,“ teatas Ecstasy. „Nagu te nägite, sulges automaatika kajuti ukse, nii et sinna sisse me enam ei pruugi saada. Minu arust on ainuke asi, mis suudab tekitada nii kiire rõhulanguse, suur auk kajuti seinas. Millest see aga tingitud on, ei oska ma öelda.“ Kõigi pilgud pöördusid Dima poole, kes oli vajunud veel madalamaks kui enne. Kass ulatas talle osavõtlikult piibu, millest Dima tänulikult uue pika ja sügava mahvi võttis. „Me kuulame,“ tuletas Alfredo talle meelde. „Ühesõnaga,“ alustas Dima konarlikult. „Tegin täna Kaptenile ekstratulise lõuna koos sinna juurde kuuluvate väikese plahvatuste seeriaga. Need on tema erilised lemmikud ja ongi olnud nende väikeste paukude põhjusteks, millele te olete seni seletust otsinud.“ „Mis see siia puutub?“ uuris Alfredo. „No võib juhtuda, et lisasin tulisust veidi liiga palju ning kapten plahvatas, viies koos endaga minema nii kajutis olnud õhu kui ka tüki seinast.“

Kokkupõrge 83

ymberpooratud.indd 83

05.04.2018 10:19:53

„Jama,“ mühatas selle peale kass. „Selle laeva seinad on nii tugevad, et Kapteni kajut tuleks toppida lõhkeainet triiki täis ning isegi siis ei suudaks plahvatus seina sisse auku rebida.“ Selle peale tuli värv Dima põskedele tagasi ning kergendatult ohates kallas ta tee välja. Alfredo vaatas teistele otsa ja uuris, kas tahab keegi veel midagi lisada.

Ecstasy ajas sõrme püsti ja küsis: „Äkki sobiks tee kõrvale väike mõru šokolaadiküpsis?“ Dima krapsas püsti ja oli läinud juba enne, kui Alfredo jõudis pahuralt kulmu kortsutada. „Mis kuradi mõrust šokolaadiküpsisest sa räägid, kui meil on Kapteni kajuti seinas pirakas auk ja Kapten ise on tõenäoliselt teel kõigevägevama juurde. Sellises olukorras sobib tee kõrvale ainult lehmakomm, mitte mõru šokolaad,“ ning saatis juba tagasi jõudnud Dima lehmakommide järele.

5. „Natuke soola, loorberit ja pipart ning ongi valmis,” pomises Erruläinud Hauakaevaja endamisi.

Vasja külitas mugavalt lõkke kõrvale tehtud asemel ja tõmbas ninna mõnusat uhhaa hõngu. Mnjaa, täna on hea päev.

Juba hommik algas kenasti, koos marulise päikesetõusuga.

Värskelt kaevatud haua äärel aurav must muld, sellest tõusev uue alguse lõhn, rõõmust segaseks läinud linnud, kes üritasid üksteisest üle laulda, ning tema selle kõige keskel. Hea tervisega, füüsiliselt tippvormis, pea töötamas nagu kellavärk.

Vahel imestas ta ise ka, kust kohast kõik need head mõtted ja tarkus tema sisse tulid. Kooliharidust tal ju polnud, kuid sellele vaatamata oli ta ümberringi tuntud oma tarkade silmade ja sügava mõttemaailma poolest. Või vähemalt nii talle tundus, kui ta juhtus kuskil enda peegelpilti nägema.

84 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 84

05.04.2018 10:19:53

*** Kass silitas mõtlikult vurre ja tegi ettepaneku minna välja vaatama, kui suur see auk seal seinas ikkagi on ning millega Kapten tegeleb, kui ta veel alles on. Ettepanek kiideti ühiselt heaks, nagu ka otsus seda tegema saata Dima. Kõik olid poolt, kuni Dima tuli ja sellest kuulis. Kuna ta aga ise oli süüdi selles, et olulisel hetkel mujal kooserdas, ei olnud tal enam võimalik protesteerida. Ühiselt aidati Dimale skafander selga ning juba ta oligi õhulüüsis, üritades veel viimase hetkeni vastu vaielda, et tal on pliidi peal söök pooleli. “Ei ole midagi, kass vaatab nii kaua söögi järgi,“ teatas Alfredo ja lõi lüüsiukse pauguga kinni. Pahinal lendas õhk kosmosesse, Dima selle sabas ning läbi kommunikaatori kõlas vaid Dima närvilist hingeldamist.

Tema viimane avakosmoses viibimine ei olnud just kõige paremini läinud.

Alguses oli kõik kena olnud, kui sai äsja avastatud uue imekena roosa planeedi kohal hõljutud ning avanevat vaatepilti nauditud. Ühel hetkel hakkas planeet tema silme all võtma erinevaid kujundeid, iga kujund eelmisest järjest ilusam, kuni lõpuks oli tema silme ees planeedisuurune naisekuju. Ilusaim, mida ta oli eales näinud, ning talle nii armsalt vastu naeratav, et Dima süda sulas hoobilt üles. Ükshaaval hakkas naisekuju endalt riideid langetama, kuni lõpuks heitis endalt minema ka rinnahoidjad. Rinnahoidjad, mille kopsikud olid vähemalt Gröönimaa mõõtu, viisid minema tema kosmoselaeva koos kõigi selles olnutega. Kuid Dimal ei olnud silmi ega kõrvu ühele tühisele kosmoselaevale ja sellest tulnud hädaabisignaalile. Tema tähelepanu oli jäägitult pühendunud rindadele.

Oi kuidas ta oleks tahtnud nendel üles-alla hüpata, kumeruste pealt alla libistada ja tagasi üles ronida, neid silitada ja emmata.

Kokkupõrge 85

ymberpooratud.indd 85

05.04.2018 10:19:53

Kui kaua ta neid rindu imetles ja neil mõtteis hullas, ta hiljem öelda ei osanud. Ühel hetkel avastas ta, et hapnik on lõppenud, hing on kinni ja ümberringi on tühi must kosmos.

Kauni naisekuju asemel nägi ta ainult ühte vana musta kalossi, enne kui teadvuse kaotas.

6. „Näkiline, parimais aastais, blond, elus, minu kabinetis,“ jõudis vaikselt Peaarsti teadvusesse. „Lõhe, roosa, roogitud, umbes seitse kilo, minu kätes,“ lisas mingi kuri jõud teadvusesse. „Hallutsinatsioonid, hulluks läinud, uni või toidumürgitus,“ ütles mõistus omalt poolt. Vaikselt pani ta lõhe näkilise kõrvale lauale ja jäi mõistmatult vaatama enda rebadel olevaid pükse. „Miks mul on tunne, et ennist olin ma mingi suure küsimuse lahendamisele väga lähedal? Ja mida teevad see näkiline ja lõhe minu kabinetis?“ Ägades tõmbas Peaarst käega üle lauba ja vasaku silma ning tundis, kuidas tema vähesed turjakarvad püsti tõusid.

Lauba asemel oli midagi kõva ja plastmassist ning silma justnagu polnudki. Oli vaid üksainus plastmassine sile kuppel.

Väriseva käega tõmbas ta taskust ühelt patsiendilt ära võetud sigaretipaki ja üritas sellest suitsu kätte saada. Õnnega pooleks läks see tal korda, kuid ühegi nipiga ei saanud ta selle otsa endale suhu. Suud justkui polekski olnud või siis oli sellel mingi kate peal. „Paanikahoog, kohe, nüüd,“ registreeris tema treenitud aju, enne kui ta jooksu pani. Õigemini tahtis jooksu panna, kuid unustas oma rebadel püksid. Ning lendas pea ees vastu lauda, jõudes enne pildi kustumist tunnustavalt mõttes märkida sellel olevat kena tõmmut säärtepaari.

86 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 86

05.04.2018 10:19:53

Dima oli ennast leidnud kosmoselaeval, mis ta keset tühjust üles korjas. Ühes nurgas seisis tookord Kapten Konkskäsi ning enda kohal nägi ta Alfredo mõtliku nägu. Paremal küljel rääkis kass midagi, kuid tema jutt jõudis Dimani kusagilt väga kaugelt nagu läbi suure kõmiseva tünni. Läks hulk aega, enne kui ta aru sai, et kass räägib midagi praetud räimedest ja uurib, kas ta neid teha oskab.

Ning nüüd oli ta siis jällegi avakosmoses, ohutustrossi pidi laeva külge kinnitatud. Kõik tundus rahulik, ei ühtki hiidkaunitari ega kalossi. Hapnikku oli piisavalt ning tross tundus kindlalt kinni olema. Sügavalt hingas ta sisse ja tõukas ennast laevast eemale, kujutledes ennast sooritamas benji-hüpet.

Millegipärast tuli tal alati just see kujund esimese tõuke ajal meelde. „Esikülg tundub olema terve, ei midagi erilist.“ Vaikselt hõljus ta edasi, kuni ühel hetkel tundus talle midagi paremalt poolt mööda vilksamas. „Närvid ilmselt, ega ma metsas ole, kus igasugu elukaid võib kohata,“ lohutas ta ennast. „Parem külg on ka ok,“ raporteeris ta teistele. „Oh sa raisk,“ kõlas imestunud hüüatus läbi kommunikaatori laevas olijatele ning seejärel taastus vaikus. Kass oleks justnagu tajunud imekerget raputust, nii nagu tähelepanelik kalamees märkab, kui õnge otsast viiakse sööt minema. Kuid kindel ta selles polnud. „Dima, mida sa nägid?“ küsis Alfredo.

Vaikus. „Dima, kas sa kuuled meid? Lõpeta see lollitamine või me jätamegi su kosmosesse!“ Ei midagi. Rüsinal tormasid kõik juhtimisruumi ning laeva tagaküljel oleva kaamera pildi peale lendas õhku Ecstasy vänge vandesõna, jäädes juhtimisruumi seinte vahele tekkinud vaikusesse ringlema.

Kokkupõrge 87

ymberpooratud.indd 87

05.04.2018 10:19:53

7. „Valmis!“ teatas Erruläinud Hauakaevaja uhkelt. „Nii head uhhaad siinpool Volga jõge ei saa sa kusagilt!“ Ettevaatlikult tõstis ta taldriku kuuma aurava uhhaaga Vasjale nina ette ning teise endale. Seljakotist ilmus nähtavale tükk must leiba ning mitte just kõige puhtam lusikas, mis tõmmati vastu kuuehõlma puhtaks. „Mmm, see on veel parem, kui ma arvasin,“ sõnas Erruläinud Hauakaevaja pärast esimest lusikatäit. Mõnust puhisedes haukas ta leiba peale ja võttis järgmise lusikatäie.

Kapten Konkskäsi avas silmad ja vaatas ümberringi. Mingi kabinet, vist. Heledad seinad, millel ripub mingi vanamehe portree. Lühter imelike kaunistustega. Suur tume laud, millel ta ise lebab. Selle ees paistavad mehe paljad jalad, püksid pahkluude ümber keerdunud. Õhus on väävlilõhna, mis seguneb kalahaisuga. Ahjaa, siit see kalahais tulebki – tema kõrval on suur punane roogitud lõhe.

Ettevaatlikult ajas ta ennast küünarnukkidele. Nüüd nägi ta ka laua tagant paistnud paljaste jalgade omanikku. Valges kitlis mees, kerge õllekõht, valged karvased jalad ja hooldatud käed. Nägu kahjuks ei paistnud, see oli laua all. Midagi häirivat oli aga jalgade juures. Ei, täiesti tavalised mehejalad, jõudis ta otsusele. Kuni ta teadvusesse jõudsid ta enda jalad – kenad sihvakad pruunid sääred, mis oleks au teinud igale kaunitarile. „What the f… ?“ Mõlema käega katsus ta oma jalgu. Tõepoolest, jalad olid siidiselt pehmed, lausa hulluksajavalt mõnusalt siledad. Vaikselt libistas ta käed mööda jalgu alt üles ja alla tagasi ning tundis endas erutust tõusvat. Proovis veel ühe korra – veel parem.

88 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 88

05.04.2018 10:19:53

„Kui see on nüüd uni, siis on see küll hea uni ning peaksin sellest viimase võtma,“ sosistas talle tema nurjatum külg.

Ettevaatlikult ajas ta ennast püsti ja vaatas otsivalt peegli järele. Ahah, seal nurgas see ongi. Nõtkel sammul astus ta üle toa ja jäi üllatunult ennast peeglist silmitsema. See, mida ta nägi, üllatas teda enam kui meeldivalt. Sihvakas kehakuju, kitli all punguvad parajat mõõtu rinnad, kaunis nägu, meelad huuled. Äkilise mõtte ajel libistas ta endalt järgemööda kõik riided maha ning viimasena viskas minema ka rinnahoidja. „Oh sa raks!“ vilistas ta vaimustunult. Kui keegi oleks suuteline kokku panema tema unistuste naise, siis paistaks seegi koledavõitu, võrreldes talle peeglist vastu vaatavaga.

8.

Vasja tõmbas veel viimast korda keelega üle supikausi – uhhaa oli Erruläinud Hauakaevajal tõepoolest uhkustamist väärt.

Viimane ajas endale sisse juba kolmandat kausitäit, vuntsid uhhaavedelikust märjad ja otsaesine higine. Kõhus levis sooja- ja mõnulaine. Peagi lasi ta silmad kinni vajuda ning tundis läbi une, kuidas kellegi soojad ja tugevad käed talle pai tegid. Nagu lapsepõlves, vilksas peast läbi õrn mõte, enne kui mõnus soojus tema üle võimust võttis.

Punane boa aga, kes tundis ennast keset meeskonnaruumi täiesti üksi jäetuna, sirutas ennast täies pikkuses välja ja tõmbas kerra tagasi. Päris hea – 2,56 meetrit ehedat kuningboad nii kaugel kosmoses. Kui ta üldse millestki puudust tundis, oli see seisusekohase lugupidamise puudumine siinsete alamate hulgas. Ja ainus, kes natukenegi respekti üles näitas, oli kass.

Ent temagi puhul kahtlustas boa tavalist hirmu, mitte lugupidamist tema kuningliku seisuse vastu.

Kokkupõrge 89

ymberpooratud.indd 89

05.04.2018 10:19:53

Just sel hetkel, kui ta oli proovimas eriti keerulist varianti turiseisust, kõlas tema kõrvu hääl kosmosest. Selles oli midagi tuttavat, kuid samas ka midagi väga võõrast ja ähvardavat. See hääl oleks tal turjakarvad turri võtnud, kui tal oleksid need olnud. Selle asemel tundis ta, kuidas saba sirgu läks ja tema hoolikalt püstitatud turiseis kokku varises, nii et ta pea kolksuga vastu põrandat kopsas.

Aimamata, miks ta nii teeb, võttis Erruläinud Hauakaevaja labida ja tõmbas maha suure perfektse ringi. Harjunud liigutusega hakkas ta mätast koorima ning õige pea hakkaski ringi asemele tekkima kena ümmargune auk. Tavapärase ühe mullahunniku asemel tegi ta hoopiski valli ringi välimisele küljele, ringi keskelt jättis sootuks kaevamata. Tekkis midagi jälje taolist, mille teeb suur sõõrik, kui see suruda pehme või sisse. Usinalt jätkas ta tööd, kuni sõõriku seest paistis välja ainult tema higine laup ja hallid kräsus juuksed.

9.

Trossi otsas, kus oleks pidanud olema Dima, hõljus ainult üks vana must kaloss. Tavalisest suurem, kuid sellegipoolest kaloss. Ecstasy tormas juhtpuldi juurde ja klõpsis läbi kõik laeva küljes olevad kaamerad. Ei midagi, Dimast polnud jälgegi. Tavaline tühi kosmos kauguses siravate tähtedega.

Harjunud liigutusega istusid kõik kolm maha ning moodustasid seekord pisut väiksema ringi. Kass sikutas jällegi välja pika piibu, Alfredo toppis selle oma tubakat täis, sähvatas tuli ja Ecstasy tõmbas esimesena mahvi. Mõtlikult lasti piibul ringi käia, kuni Alfredo sõna võttis. „Nagu on näha juuresolevalt pildilt, ei ole meil enam kokka, kes meile teed teeks.

90 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 90

05.04.2018 10:19:53

Seetõttu teen ettepaneku kõigepealt see probleem lahendada.

Kas on vastuväiteid?“ Vastuväiteid ei olnud. Ja kuna kassil oli tee valmistamiseks ilmsed füüsilised puudujäägid ning Alfredole ei olnud see tegevus piisavalt auväärt, valiti peaaegu ühehäälselt uueks teemeistriks Ecstasy. Alfredo kirjutas talle sealsamas välja nõutava sertifikaadi ning kass saatis ta sõbraliku patsutusega kambüüsi tee järele. Kuid veel enne, kui Ecstasy kambüüsi jõudis, rabati ta jalust maha.

10.

Aeglaselt avas Dima silmad ja pani need kohe kinni tagasi.

Avanud need uuesti, jäi ta nautima talle avanevat vaatepilti. Ta lamas heledates toonides kabinetis, vististi laua all. Toa vastasseinas seisis suur peegel. Ja selle ees kauneim naine, keda ta oli eales näinud. Täiesti alasti. Ning mängis oma imetlust väärt rindadega, neid silitades, üles alla hüpitades ja üritades neid aeg-ajalt ka keelega limpsata.

Vaatepilt oli kena, seda häiris ainult ümberringi hõljuv kalahais. Kuni Dimat tabas paanikahoog – talle meenus, millega oli lõppenud tema eelmine kauni naise piilumine. Neelatades sulges ta kiirelt silmad ja näpistas ennast. Seejärel piilus ta ettevaatlikult läbi kitsa pilu silmalaugude vahelt. Vaatepilt oli peaaegu sama – nüüd silitas naine ennast ka mujalt, libistades käed üle oma vallatute kehakurvide.

Oskamata midagi muud teha köhatas ta laua all vaikselt.

Naine ei lasknud ennast sellest häirida. Nüüd köhatas ta juba valjemalt. Ikka ei midagi. Ohates lõi Dima käega ja tõusis ettevaatlikult püsti. Alles nüüd tegi olevus temast välja ja kee-

Kokkupõrge 91

ymberpooratud.indd 91

05.04.2018 10:19:53

ras ennast poolenisti Dima poole, otsekui raatsimata silmist lasta talle peeglist avanevat vaatepilti.

Erruläinud Hauakaevaja ronis aga ägisedes ringist välja, tõi kuuri alt välja suure meepurgi, plekktopsi, pintsli ja paari suuri aiakääre. Seejärel lohistas ta aia äärest kohale plangu, mille teise otsa asetas ringi keskele. Lõpuks tõi ta kuuri alt välja suure kõrvitsa ning veeretas selle üle plangu ringi keskele. Veidi puhanud, õngitses ta meepurgist juba paakunud mett ning sulatas selle lõkkel plekkpurgi sees veidi pehmemaks. Viimase lihvi andmiseks pintseldas ta kõrvitsa meega ühtlaselt üle ning sülitas seejärel rahulolevalt üle vasaku õla.

Kolm korda.

11.

Mõtlikult silmitses Alfredo enda ees istuvat kassi ja jälgis, kuidas suits selle kõrvadest lae poole tõustes erinevaid kujundeid moodustas. Kuskil sisemuses näris teda miski, millest ta aru ei saanud. „Heakene küll, mine ja vaata, kuhu see Ecstasy nii kauaks jääb,“ katkestas ta lõpuks vaikuse ja saatis kassi minema.

Seejärel vedas taskust välja vanaaegse kompassi ning koputas õrnalt sõrmega selle kriibitud klaasile. Osuti tegi vastupäeva kolm ringi ning jäi siis võbeledes näitama laeva keskme poole.

Ohates toppis ta kompassi taskusse tagasi ja ajas ennast jalule.

Veel enne, kui ta juhtruumi ukseni jõudis, avanes see ja nähtavale ilmus kassi tagumik. Kass sikutas enda järel boad, kes oli ennast ümber Ecstasy põiminud ja pitsitas teist nii, et viimane ei saanud suust piuksugi. „Kui sa kohe meie pilooti lahti ei lase, saadan su avakosmosesse,“ teatas Alfredo vaikselt.

92 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 92

05.04.2018 10:19:53

„Ise ta jooksis mulle otsa,“ protesteeris boa häälekalt ning keris ennast aeglaselt Ecstasy ümbert lahti. „Mina ainult püüdsin ta kinni ja proovisin teda takistada järgmistest kukkumistest.“ „Teame küll neid sinu kinnipüüdmisi. Meie eelmise koka püüdsid sa nii kinni, et temast ainult saapad alles olid, kui me su ükskord leidsime.“ „Siis oli hoopis teine olukord. Esiteks olin ma ligi kuu aega söömata ning teiseks, ta ise ronis mulle suhu.“ „Hea küll, vaata, et see enam ei korduks,“ mühatas Alfredo boale ja uuris Ecstasylt, kui kaugel on nende tee. „Tegelen,“ teatas veel kergelt hingeldav Ecstasy ning vaarus uuele katsele.

12.

Kõigepealt lendles kohale üks suur kollaste tiibadega liblikas, kellele järgnesid kaks tulipunast liblikat. Peale seda, kui saabunud kolm olid kõrvitsa peal ringis istet võtnud, hakkas erinevaid liblikaid kõigist ilmakaartest saabuma. Igaüks neist tegi vastupäeva kolm ringi ümber kõrvitsa ja maandus seejärel sellele. Peagi oli õhk paks erinevatest liblikatest, igaüks lendlemas talle omases rütmis ja otsimas vaba kohta kõrvitsal.

Lõpuks leidis ka viimane saabunu koha ning kohe läks väljas hämaraks. Taevast hakkas kostma möirgamist, mis küpsetanuks ka julgeimagi mehe südame pehmeks, ning ümberringi levis väävlihais. Õhutemperatuur tõusis mitme kraadi jagu ja maale langes vaikus. Taevast langes suur tume kogu, lüües õhu oma suurte tiibadega liikuma. Vasakul tiivanukil

Kokkupõrge 93

ymberpooratud.indd 93

05.04.2018 10:19:53

helkis midagi hõbedast ning Vasja avas uniselt oma parema silma. „Millega saan aidata?“ uuris ta saabujalt mitte just ülemäära entusiastlikult. „Tavapärane pakett, seekord on aga otsitavaid kaks,“ teatas külaline ja poetas Vasja ette rulli täpsema infoga. „Hea küll, eks ma pärast heidan pilgu peale. Kas sa uhhaad tahad?“ „Praegu ei jõua, ning tegelikult on asjaga kiire.“ „Nagu sul kunagi teistmoodi oleks olnud,“ porises Vasja endamisi ning lasi ninal ja keelel üle rulli käia.

13. „Noh, kas pole suurepärased rinnad?“ ajas Näitsik büsti veelgi enam ette. Ning lõi seepeale plaksu vastu enda vormis tagumikku. „Ja mis sa sellest arvad?“ Ikka veel kartlikult ümberringi vaatav Dima vastas, et tõepoolest, nii rinnad kui ka tagumik on üle prahi.

Näitsik keerutas veelkord ennast peegli ees ja heitis äärmiselt rahuloleva pilgu peeglisse. „Tead, ma alles sain need endale, seetõttu ei ole jõudnud veel kõiki asju proovidagi.“ Iga hetk suure musta kalossi saabumist kartev Dima neelatas ja uuris ettevaatlikult, mida preili tahaks proovida. „No mis sa ise arvad? Uhhaad keeta sellest roogitud lõhest,“ kõlas irooniline vastus.

Enne kui Dima jõudis vastata, avanes uks ning sisse astusid Kapten Konkskäsi ja hiigelsuur tumemust karu.

94 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 94

05.04.2018 10:19:53

14.

Et mitte teed maha loksutada, asetas Ecstasy ettevaalikult kandiku koos kannu ja tassidega maha ja võttis ka ise istet.

Vaikides käis piip kolm tiiru, enne kui piloot tee välja valas ja kõik oma tassist lonksu võtsid. „Pole paha,“ kiitis Alfredo pöialt püsti ajades. „Nüüd, kus kõige pakilisem probleem on lahendatud, tulgem tagasi järgmise küsimuse juurde.“ „Nagu te nägite, on meil trossi otsas Dima asemel üks kaloss. Parema jala oma, kui ma õigesti nägin. Ja nagu te teate, ei ole meil ühe kalossiga midagi teha. Seega, kust me sellele paarilise leiame?“ Kass kõhvitses veidi kurgu alt ja pakkus: „Saadame Ecstasy välja. Äkki saame ka tema asemele kalossi ning seekord vasaku jala oma?“ Tegemata välja Ecstasy protestist arvas Alfredo, et see polegi nii halb mõte. „Kuid sellisel juhul jääksime ilma oma piloodist, mis ei ole hea.“ Ectsasy pakkus: „Saadame hoopiski kassi välja, nagunii temast abi ei ole, ajab ainult karvu.“ „Ei, see ei lähe ka mitte, kassi läheb minul vaja,“ teatas Alfredo resoluutselt. „Kuidas oleks boaga?“ tuli Ecstasy uue ideega lagedale. „Süüa meil talle nagunii varsti anda ei ole.“ Jällegi ühehäälselt võeti otsus vastu – keegi vastuhääletamiseks kätt ei tõstnud. Ning boa protest, et tal ei olegi käsi, jäeti enamuse otsusega rahuldamata.

Kiirelt topiti ta suurde klaasist hermeetilisse anumasse, kus Dima tavaliselt hoidis oma hapukapsa varu. Tross tõmmati

Kokkupõrge 95

ymberpooratud.indd 95

05.04.2018 10:19:53

sisse, vabastati kalossist, kinnitati nõu külge ja juba jälle pahises õhulüüs, saates boa avakosmosesse.

15. „Ah sa vana lipakas,“ kiljatas sisse astunud Kapten Konkskäsi. „Mida sa liputad siin võõraste rindadega ilaste vanameeste ees!“ „No-noh,“ protesteeris Dima. „Ei ole ma mingi vanamees, veel vähem ilane vanamees. Ma olen hoopiski esimese järgu kokk kosmoselaevalt Libe minek! Ja ta küsis lihtsalt minu arvamust ning mina siis aitasin.“ „Teame küll neid aitajaid,“ sisistas Kapten Konkskäsi, tormas Dima juurde ja rebis sellelt ühe hooga kitli seljast. Kuid Dima sügavaks pettumuseks viskas Kapten Konkskäsi selle Näitsikule ning käskis selle kohe selga panna.

Alles nüüd sai Näitsik sõna ja põrutas Kapten Konkskäele: „Ja kelle vuntsidega sina siin ennast ehid? Ahh? Mis õigusega tuled sina mind käsutama, mida ma teen või ei tee? Ma näen küll, et sul on tõelise mehe tundemärgid, kuid see ei anna sulle mingit õigust mind käsutada.“ Selle peale hüppas Kapten Konkskäsi Näitsiku juurde ja andis sellele lahtise käega laksuva plaksu vastu põske. Näitsiku paremsirge seevastu näitas maailmaklassi ning oleks tal vähegi rohkem massi olnud, oleks Kapten Konkskäsi nokauti löödud.

Ruumi täitis sügav vali möiratus ning karu ajas ennast tagakäppadele. Dima puges kiiresti laua alla tagasi ning nii Kapten Konkskäsi kui ka näkiline taganesid kaugeimasse nurka. Veel üks möiratus ning maja seinad ja põrand hakkasid värisema

96 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 96

05.04.2018 10:19:53

ja rappuma. Rappumine läks järjest tugevamaks, kuni kärinaga rebiti majalt katus ja kabineti lagi saadeti taeva poole.

16.

Ringis voolav vesi oli muutunud kuldseks ja virvendas kerge värske tuulekese käes. Keset ringi vedelesid puruks istutud kõrvitsa riismed. Kõik kõrvitsaseemned aga olid kadunud.

Rohi ringi keskel oli kõrbenud, kuid ringist väljas tundus see olema isegi rohelisem kui enne.

Erruläinud Hauakaevaja tõmbas kraavist ämbriga kuldset vett ja valas selle suurtesse tumedatesse klaaspudelitesse. Veevillimise lõpetas ta alles siis, kui päike loojus. Viimaste päikesekiirte valgel lõikas ta tulipunased õied ringi keskel õitsele läinud võõrapärase kujuga põõsalt. Igasse pudelisse lisas ta ühe õie ning seejärel sulges need hoolikalt.

Kass ja Alfredo mängisid uuesti kaarte ning Ecstasy jälgis kosmoses trossi otsas hõljuvat anumat kuningboaga. Möödas oli juba mitu tundi ja väljas ei juhtunud midagi, kui kõigi üllatuseks avanes sahinal meeskonnaruumi uks. Sisse astus Kapten Konkskäsi ja tema paremal käel kõndis iludus, kelle peale isegi kassi süda jättis kolm lööki vahele ning Ecstasy unustas lahti jäänud suu kinni panna.

Veidi aega avanevat vaatepilti nautinud, tutvustas iludus ennast kui Kapten Konkskätt, kelle sisemine ilu paistab lõpuks ka väljapoole. Ning tema vasakul käel olev mehelikkuse musternäidis on austusavaldus kõigele õilsale siin maailmas. Mille peale õilsuse austusavaldus tegi kõigile niksu ja uuris, miks nad on vaese mehe koos boaga klaasanumasse toppinud ja siis kosmosesse hõljuma saatnud.

Kokkupõrge 97

ymberpooratud.indd 97

05.04.2018 10:19:53

Heitnud pilgu ekraanile, tormas Ecstasy juhtruumist välja.

Kass jõllitas endiselt iludust ning ainult Alfredo ohkas kurvalt: „Nii palju siis loodetud kalossipaarist…“ Epiloog Vasja ja Erruläinud Hauakaevaja lürpisid mõnuga üles soojendatud uhhaad. Nende vahel istus ka Peaarst, kes ei saanud enam millestki aru. Vaikselt sõi ta suppi ja arutas endamisi, mis oli küll see küsimus, millele ta ennist oli vastust leidmas.

Ning mida küll selle uhhaa sisse on pandud, et see nii kuratlikult hästi maitseb.

98 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 98

05.04.2018 10:19:53

Punane elevant

Proloog Õues puhusid külmad tuuled Üksteist embasid soojad huuled Üks lai ja rõõmus Teine kitsas ja kõõlus Seal, kus hing on rõõmus Pole paha, arvas Poeet ja pani pliiatsi kõrvale. Selleks hommikuks hea küll. Ikka veel mõtteis, heitis ta pilgu aknast välja.

Määrdunud klaasid, nahka vahetav aknaraam ja sumisev kärbes nende vahel. Akna all kõnniteel kena väike tolmupilv.

Autoriks pika pruunis mantlis keha prantsatus vastu maad.

1.

Haigutades lõi Jack raamatu kinni ja sülitas üle kanjoni serva.

Pilguga saatis ta süljeläraka kukkumist kauguses paistva maapinna poole ning üritas meelde tuletada kunagi koolis õpitud kiirenduse valemit. Kari tundus rahulikult omal kohal mälet-

Punane elevant 99

ymberpooratud.indd 99

05.04.2018 10:19:53

sevat, vaatepilti häirisid ainult väikesed päkapikud, kes loomade jalge vahel ringi siblisid. „No mida kuradit!“ kihvatas Jackil sisemuses. Vähe sellest, et nad eile õhtul kogu tema viskivaru ära jõid. Nüüd on nad ka loomade juures, kuigi eile sai selgesõnaliselt karja juurde minek ära keelatud. Vist. Või siis peaaegu kindlasti. Päris täpselt ei suutnud ta kõiki eilseid sündmusi meenutada.

Päev oli alanud nagu tavaliselt ning kulgenud rahulikult lõunani välja. Kuni ta lõunauinaku järel silmi lahti tehes vaatas tõtt suure jääkaruga. Arvates, et näeb ikka veel und, sülitas ta suure läraka jääkaru nina alla. Jääkaru võttis seda loomulikult solvanguna, tõusis tagakäppadele ja lasi kajada möirgel, mis ajas üles viimasegi magava lehma ja hirmutas karja tuhatnelja kanjoni serva poole kihutama.

Jack oli vaid neelatanud ning mõttes oma karjaga jumalaga jätnud. Karu aga laskus seepeale nelja käpa peale ja tuli külg ees urisedes tema poole. Veel üks möiratus kajas ümbruses, paljastades karu pesemata kollakasvalged kihvad. Pesemata küll, kuid sellegipoolest hirmus suured ja ähvardavad. Jack jättis mõttes ka enda eluga jumalaga ning sulges silmad.

Kaktus avas uuesti silmad. Kõrb, pilvitu taevas ja otse seniidist paistev päike, kuumusest värelev õhk ning suur punane elevant. Endise koha peal, suur triibuline totakas sünnipäevamüts peas ja silmad hägused. Vaikselt küsis kaktus oma kõrval kasvavalt vennalt, kas see ka suurt elukat näeb. Punast värvi. Vend avas uniselt silmad, ringutas oma teravaid okkaid ning sosistas siis vastu, et näeb küll. Ja kui see ei oleks punane, siis võiks ta vabalt harilik India elevant olla.

Elevant mõtles. Esiteks, kuidas ta siia sattus. Teiseks, kuhu ta sattus. Ning kolmandaks, mis ta nüüd edasi peaks tegema.

Päikese käes oli mõnusalt soe olla, võib-olla isegi pisut liiga soe. Kurk kuivas, kuid ühtegi veekogu läheduses ei paist-

100 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 100

05.04.2018 10:19:53

nud. Samuti oli rohelisega kitsas käes. Ettevaatlikult tõstis ta esimese vasaku jala üles – selle all oli midagi punast, kolmnurkse lapiku kujuga. Tõstis üles parema esijala. Selle all ei olnud midagi. Järelikult oli tema aimdus õige – eile võitsid parempoolsed. Või nii talle tundus.

Samal ajal kangutas Juan lahti oma vasaku silma ja needis kõigevägevamat selle eest, et too agaavi leiutas. Seejärel saatis põrgupõhja inimese, kes agaavist tekiilat hakkas tegema. Ning seejärel kirus oma naabrit Juan Väikest, kes kolm päeva tagasi oma suurt juubelit tähistama oli hakanud ja ka tema sinna kutsunud.

Esimesest päevast olid tal kerged mälestused alles, sealhulgas imestus suure elevandi ja väikeste päkapikkude üle. Teise päeva kohal oli tühi koht ja läbi udu meenus mingi kihlvedu.

Mille üle ja kellega aga kihla veeti, seda ta enam ei mäletanud.

Küll aga oli tal kuklas ebameeldiv tunne, et tema oli selle kaotanud.

2.

Arst. Keskendunud näo ja määrdunud kitliga. Sellel olevad plekid võisid olla nii viimasest pasta bolognesest kui ka käest ära läinud operatsioonist. Värisevad käed, väsimusest hall nägu ja mitmepäevane habemetüügas. Klaas head 15-aastast kuldpruuni viskit, mis ootas kurku kadumist, ning punased püksikud. Imeilusad punased püksikud, mis alles ootasid enda avastamist ja pahanduse põhjustamist.

Ettevaatlikult võttis ta pintsetiga suure kandiku pealt väikese punase riidetüki, mille ühes nurgas oli väike valge määrdunud tutt. Keeranud seda ühte ja teist pidi, pani ta selle kandiku paremasse serva. Sinna, kus erinevad väikesed riidetükid

Punane elevant 101

ymberpooratud.indd 101

05.04.2018 10:19:53

juba ees ootasid. Järgmiseks võttis ta kandiku keskel olevast ebamäärase koostisega hunnikust väga väikse kondi ning asetas selle kandikul vasemale poole. Seejärel hingas ta sügavalt sisse ja võttis lonksu seda imekaunist kollast vedelikku.

See võis olla loodud ainult kõigevägevama näpunäidete järgi.

Kandiku keskele oli jäänud veel verise kotletitaigna sarnane õnnetu hunnik.

Kergendatult laskis elevant parema jala alla ja lehvitas korra oma suuri kõrvu, enne kui astuma hakkas. Kuna tal polnud õrna aimugi, kuhu poole minna, keeras ta lihtsalt päikesele selja ja hakkas astuma. Juba tema vanaema oli öelnud, et parem soe tagumik kui päikesest kissis silmad. „Tundsid?“ uuris kaktus oma vennalt. „Mida?“ „Minust tulevat jõuvälja, millega ma seda elevanti peletasin, nii et ta ümber pööras ja jalga lasi.“ „Midagi oleks justnagu olnud jah,“ ütles vend viisakalt ja koputas endale mõttes otsa ette. Tema vend oli alati olnud pisut kummaline ning kujutas endale igasuguseid asju ette.

Kasvõi seda, kuidas ta ühel päeval lendab ja maailmaga tutvub ning sellel oleva elu paremaks teeb. Kord oli ta enda sõnul isegi kuu pannud teistpidi pöörlema, ainult et lihtsurelikud ei näinud seda. Seda enam, et see pöörlemine oli olnud seespidine, väljastpoolt oli kõik endine. Kui ta ainult oleks teadnud, milliseid pingeid selline sisemise ja välimise tiirlemise vastuolu kosmilistes jõududes põhjustas. Kuid see ei olnud tema jaoks enam oluline, mis kosmoses juhtub. Kui tema ütleb, siis nii peab olema.

Alles mööda lendav raisakotkas tõi kaktuse maa peale tagasi. Elevant põgenes ikka veel, kuigi veidi ehk liiga rahuliku sammuga. Kõrval kasvav kaktus tukkus edasi, okkad sirakil, ning tuul tõi temani miski kummalise lõhna. Tavaliselt

102 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 102

05.04.2018 10:19:53

kaasnesid sedasorti lõhnaga raisakotkad ning sõltuvalt eluka staatusest kas matused või siis keha algosakesteks lahutamine ja seeläbi looduse ringkäiku naasmine.

3.

Lahtise käega andis Juanita jääkarule vastu vahtimist ja lasi kuuldavale nii kiire tiraadi, et Jack ei saanud sõnagi aru. Küll aga mõistis ta jääkaru ilmet. See oli nagu paha pealt tabatud abielumehel, kellele kallis kaasa satub peale keelatud viljaga maiustamisel. Veel üks litakas vastu jääkaru koonu ning ümber ta pööraski ja löntsis solvunult eemale. Juanita aga ajas käed puusa ja valmistus Jacki ette võtma. Juba ta avaski suu ning lahti see jäigi.

Kanjoni servale kerkisid otsekui maa alt väikesed päkapikud. Nendest moodustus sirge rivi, täpselt nagu lennujaama laskumisraja märgutuled. Lõpuks märkasid neid ka karja eesotsas tormavad loomad ja keerasid kõrvale, ülejäänud kari nende järel. Karja lõpus olev väike mullikas aga lisas ainult hoogu juurde ning võttis suuna päkapikkude ninamehe poole.

See oli väärikas väike vanamees, pika valge habeme ja kollaste kummikutega, mis hiilgasid ja sätendasid päikese käes.

Nähes tema poole tormavat mullikat ajas ninamees ennast veel sirgemaks kui enne, kasvades mõõtmetes märgatavalt.

Vähemalt poolteist sentimeetrit. Enne, kui mullikas temani jõudis, tõmbas päkapikk taskust välja suure sinise tühja õhupalli ja tõstis selle parema käega üles. Kõik päkapikud ajasid põsed punni ja puhusid mõttes tema poole. Õhupall täituski kiirelt, võttes suure sinise vaala kuju. Märganud suurt

Punane elevant 103

ymberpooratud.indd 103

05.04.2018 10:19:54

sinist vaala, pidurdas mullikas järsult, kaotas juhitavuse, keeras end risti ja prantsatas paremale küljele.

Tolmu- ja liivapilve hajudes ilmus kõigepealt nähtavale mullikas, jalad kinni seotud, ise külili ja silmis totakas hämmeldus. Tema külje peal istus päkapikkude ninamees, valmistudes kõnet pidama tema ette üles rivistunud päkapikkudele.

Teatraalse liigutusega lasi ta sinise vaala õhust tühjaks ja toppis selle taskusse tagasi. „Kallid seltsimehed, lubage mul teid õnnitleda meie esimese töövõidu puhul! Lõpuks oleme leidnud ja kinni püüdnud kadumaläinud Rudolfi geenipanga. Ise ta seda veel ei tea, kuid teda ootab ees suur tulevik. Tänan teid kõiki selle vapruse ja osavuse eest, mis te just üles näitasite! Tänu teile saab tulevikus olema palju rohkem õnnelikke lapsi! Hip-hiphurraa!“ Õhk muutus punaseks sinna visatud väikestest mütsikestest. Eemalt vaadates paistis tegu olevat lepatriinude malevaga, kes tuli mullikaga tutvuma. Kajas vaimustunud hüüdeid ja vadistamist ning kõige üle säras päkapikkude ninamehe õnnelik naeratus.

4.

Poeet sügas kukalt ja ei osanud esimese hooga midagi arvata.

Kui valida vasakpoolne, satub taevasse. Kui võtta parempoolne, satub tagasi kooli. Otse minnes antakse aga vastu vahtimist – see talle ei meeldinud, vähemalt tavaliselt. Seega jäid alles kas taevas või kool. Koolis oli talle meeldinud, samas taevas polnud ta veel olnud. Nii et ta ei olnud päris kindel, mis seal ees võiks oodata. Ikka veel kimbatuses olles võttis ta

104 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 104

05.04.2018 10:19:54

taskust välja mündi ja viskas selle õhku. Kui tuleb kull, läheb taevasse, kui kiri, läheb kooli.

Münt keerles õhus, välgatas päikese käes ning lendas järsku minema. Teab kust tulnud raisakotka parema jala küüniste vahel. Hämmeldunud Poeet vaatas hetke raisakotkale järele ja võttis taskust teise mündi. Ka seda tabas sama saatus, ainult et see münt lendas vastupidises suunas minema, vasakpoolse jala küüniste vahel. Resigneerunult võttis ta taskust paberraha, pani põlema ja jälgis, mis suunas tuul selle tuha viis.

Seejärel tõmbas ta mütsi tugevamini silmile ja hakkas astuma.

Kui nii, siis nii – koha peal passides olukord paremaks ei lähe.

5.

Taevast paistis kõrvetav päike, taevas ise oli luitunud sinine ja kusagilt kaugusest kostis tärinat. Aegamööda jõudis Jacki teadvusesse, et täristas Juanita. Tempo oli aga selline, et Jackil ei olnud lootustki sõnadest aru saada. Seda enam, et tema hispaania keele oskus oli pehmelt öeldes tagasihoidlik.

Aeglaselt ajas ta end püsti, rapsis pükstelt tolmu, kummardas ja kinkis Juanitale säravaima naeratuse, mille ta suutis ette manada. Tärin katkes ja Juanita näole tekkis hämmeldunud ilme. Kiirelt tuli otsa veel üks tärin, kuid hääletooni järgi tundus see pehmem olema. Jack naeratas ja kummardas veelkord, õngitses taskust paari puhtaid sokke ja ulatas need Juanitale. Need olid tema ainsad puhtad sokid ja ka ainuke asi, mis tal taskus oli lisaks tubakale.

Juanita tundus selle peal kõnevõime kaotavat ning tema näkku ilmus täielik hämmeldus. Ikka veel naeratades laskus Jack vasakule põlvele, pani parema käe südamele (tegelikult läks küll veidi mööda) ja sirutas vasaku käe Juanita poole.

Punane elevant 105

ymberpooratud.indd 105

05.04.2018 10:19:54

Isegi teisel pool orus kasvav kaktus tundis, kuidas õhku täitis nii paks hämmeldus, et õhus olev raisakotkas oleks vabalt võinult sellel puhkama heita, allakukkumist kartmata. „Boeuf à la tatar,“ mõtles arst enda ees olevat hunnikut vaadates ning raputas selle mõtte vastikustundega peast. Sinna oleks kindlasti kõvasti pipart ja soola vaja läinud. Hea, et mõtted ainult enda teada jäävad. Kuid sellele vaatamata tundis ta, et väike amps kuluks marjaks. Viski tekitas temas alati kerge näljatunde. Nii võttiski ta laualt kandiku, mahutas selle kuidagi külmkappi ja võttis sealt endale viimase söödava ampsu (kergelt hallitama hakkava juustu) viski kõrvale. „Niisiis, mida sa selle elevandi kohta ütlesid?“ uuris ta diivanil kügelevalt Juan Väikeselt ja kallas talle klaasi kahe sõrme jagu viskit. „Võta-võta, see on puhtalt raviotstarbeline. Kui vaja, kirjutan sulle arstitõendi selle kohta,“ utsitas ta Juan Väikest tagant.

Juan Väike saatis kuldkollase vedeliku ühe sõõmuga kurku, ohkas ning kurtis, et keegi on tema elevandi tuuri pannud. „Ja kuidas sa tead, et elevant on tuuri pandud?“ küsis arst Juan Väikeselt. „Kui sul on õue peal ainult suured sitahunnikud, väikesed punased plekid ja katkine köiejupp, siis kuidas sina seda olukorda defineeriksid?“ torises Juan Väike arstile vastu. „Heakene küll, võib-olla tõesti on elevant nähtamatuks muutunud ja ma lihtsalt ei näinud teda. Või siis ei pannud ma ühte hiiglama pirakat punast elevanti tähele. Kuigi viimane kord sinu juures ülevaatusel käies sa mu silmnägemisele etteheiteid ei teinud, kui ma õigesti mäletan.“ „Nägemisega on sul tõesti kõik korras,“ nõustus arst ja hammustas hapukurgist parema poole. „Võib-olla läks ta lihtsalt jalutama?“

106 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 106

05.04.2018 10:19:54

„See peab ikka eriti loll elevant olema, kes siinkandis niisama jalutama läheb,“ arvas seepeale Juan Väike ning võttis tänulikult vastu veel ühe sortsu viskit.

6.

Oleks elevant seda kuulnud, poleks ta ilmselgelt selle väitega nõustunud. Esiteks oli juba tema vanaisa kuulus oma tarkuse poolest. Ning vanaema oli andnud talle eluks kaasa palju kasulikke tarkuseteri. Oma vanemaid oli ta näinud ainult lühikest aega ja sedagi väga noores eas. Kuid tema meelest olid ka nemad olnud kõige targemad elevandid ümbruskonnas. Õnneks ta ei kuulnud talle pandud diagnoosi ja sammus rahulikult edasi. Tegelikult polnud siin väga vigagi – õhk oli mõnusalt soe, keegi ei karjunud ega rapsinud ning ka kõht polnud veel väga tühi. Janutas aga küll, nii et väike veesilm oleks vägagi abiks olnud.

Vanaema õpetust meenutades vajus ta istukile ja lehvitas oma suurte kõrvadega. Ei midagi. Keeras ennast 90 kraadi vasakule ja lehvitas uuesti. Jälle ei midagi. Nüüd keeras ta ennast 180 kraadi paremale ja lehvitas jällegi kõrvadega.

Ahah, sealkandis tundub midagi olevat. Rahulikult ajas ta end püsti ja hakkas uuesti astuma.

Ka Juan ajas ennast ettevaatlikult voodist püsti ja pidi kohe ümber vajuma. Ainult tänu üleinimlikule pingutusele suutis ta seinal olevast nagist kinni haarata ja püsti jääda. Tema vasaku jala asemel oli ilus punane puujalg. Mõistmatult vaatas ta oma puujalga ja katsus seda – kõva ja kuivanud värviga, samas veel kenasti läikiv ja kriimudeta. Järelikult ei saanud see väga vana olla. „Mis kurat see nüüd siis on?“ tundis ta kerget

Punane elevant 107

ymberpooratud.indd 107

05.04.2018 10:19:54

paanikat tõusvat. Kiirelt sulges ta silmad ja näpistas ennast.

Silmi avades pidi ta pettuma – puujalg oli endiselt alles.

Hämmeldunult vajus ta voodile istuma ja üritas meenutada eelnevaid päevi. Oli olnud kena reede hommik, kui ta veeretas oma pikapi peale suuri kõrvitsaid. Naaber Juan Väike astus ligi ja kutsus õhtuks külla – tal olla suur juubel, mida on vaja vääriliselt tähistada. Kõrvitsad said veetud kohalikule ärikale, seejärel kodus ennast üles löödud ja pittu mindud. Selle koha peal tabas teda tunne, et midagi on valesti või meelest läinud.

Segaduses kratsis ta kukalt ning püüdis meenutada, mis on valesti või puudu. Mõttelageda pilguga jälgis ta kärbse lendu mööda tuba, üritades välja mõelda, mis on valesti. „Käes! Kuidas ma küll selline juhe võisin olla,“ ohkas Juan kergendunult, unustades hetkeks isegi oma puujala, ning naeratus valgustas ta nägu.

7.

Valge ümmargune nägu, punased silmad ja must ninanöps.

Tundub nagu lumememm? Nii arvas ka jääkaru, kui ta pilk enda peegeldusel pidama jäi. Juba mõnda aega oli tal olnud tunne, et ta ei ole tema ise. Õigemini, et kõrgemad jõud on midagi tuksi keeranud ja tema hinge eksikombel valesse kehasse paigutanud. Mõtlikult vaatas ta enda peegeldust ja üritas ette kujutada, milline võiks olla elu lumememmena.

Kui sa oleksid pidutseja tüüp, siis ilmselt mitte väga lõbus.

Enamuse ajast seisaksid üksi, kuni päike ja soe tuul su ära sulatavad. Kui väga hästi läheb, mängiksid sinuga vahel mõned lapsed. Samas mõtiskleja tüübina poleks väga vigagi – saaks rahulikult looduses värske õhu käes seista, ei peaks kuhugi minema, kellegagi rääkima ega midagi tegema. Liht-

108 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 108

05.04.2018 10:19:54

salt mõtleks, seisaks ja oleks, kuni saaks uuesti üheks ülejäänud loodusega.

Kui nii võtta, siis pole tegelikult jääkaruks olemisel väga vigagi. Saab pidudel käia, ehkki tavaliselt jooksevad ülejäänud peolised karjudes laiali, kui tema kohale ilmub. Ning samas võib ta iga kell suvalise jääkamaka otsa istuda ja oma mõtteid mõelda, ilma kusagile kiirustamata või kedagi kartmata.

Vaikselt tekkis tema valge näo kõrvale veelombis üks oluliselt suurem ja hallim nägu. Rääkimata siis selle näo juurde kuuluvatest suurtest kõrvadest, mis varjutasid päikese taevas ja kuulutasid tormi tõusmist. Silmad aga olid rahulikud ja rõõmsad, täis päikest ja soojust. Jääkaru tundis, kuidas tal hakkas veel palavam kui enne ning tekkis kiusatus kasukas seljast võtta. „Lase käia!“ tundus suur hall nägu julgustavat. „Ära hoia end tagasi! Ma olen siin, et sind toetada.“ jääkaru hingas sügavalt sisse.

Juanita hingas sügavalt välja ja kinnitas pilgu uuesti Jackile.

Kahtlustavalt astus ta Jacki juurde ja võttis selle käest sokid.

Veidi kõhelnud, tõstis ta need nina juurde ja nuusutas. Tundes puhaste sokkide lõhna, tekkis tema näole kerge naeratuse ja hämmelduse segu. Lausunud midagi malbelt, andis ta Jackile märku tõusmiseks.

Jack aga raputas pead ning esitas ühe prantsuskeelse luuletuse, mille ta kunagi oli koolis pidanud karistuseks pähe õppima. Segadus Juanita näol tundus suurenevat ning ainult tema näo füüsilised piirangud ei lasknud kulmudel kõrgemale tõusta. Jack jätkas, lausudes ühe ladinakeelse taime nimetuse ja lisades sellele sooja naeratuse.

Juanita tundus lõpuks alla andvat. Pehmelt ohates tõmbas ta pluusi alt välja rinnahoidja ja ulatas selle Jackile, lausudes midagi pehmet. Jack võttis rinnahoidja, tõstis selle kahe käega enda ette kõrgele üles, langetas pea ja sulges silmad, lugedes

Punane elevant 109

ymberpooratud.indd 109

05.04.2018 10:19:54

ise samal ajal härdalt ladina keeles issameiet, igaks juhuks viis korda jutti.

Palvega lõpetanud, tõstis ta silmad ning tema mõttelõng katkes järsult.

8. „Terviseks!“ noogutas arst Juan Väikesele ning järgmine sorts viskit kadus meeste kurku. Väljas oli juba hämaraks läinud ning mure kadunud elevandi pärast oli asendud tüki maad rõõmsama õhkkonnaga. Enne veel, kui arst jõudis järgmise ringi välja kallata, koputas uksele Juanita. „Kutsusite, doktor?“ uuris too arstilt. „Meil on siin, jah, üks erakorraline operatsioon pooleli ja vajame sinu abi,“ kostis arst vastu ning tundis imetlust enda selge diktsiooni üle. Joodud viski kogust arvestades oli see imetlusväärne, vähemalt tema enda arvates. „Kõigepealt aga tuleb teid sisemiselt ära desinfitseerida,“ teatas ta rõõmsalt ja otsis Juanitale tühja klaasi. Seda juttu oli naine korduvalt kuulnud, kuid kui kuulus doktor nii ütles, siis kes on tema, et doktorile vastu vaielda. Kuulekalt võttis ta klaasi ning kõik kolm tõstsid klaasid Juan Väikese möödunud juubeli terviseks. „Teeme nüüd kiirelt teise ka, siis saab asja juurde asuda,“ teatas arst asjalikult ja vaatas murelikul ilmel pudelit peale joogi väljakallamist. Viskit oli alles ainult ühe väiksemat sorti kärbse desinfitseerimiseks ja see oli tema viimane pudel viskit.

Justkui tema mõtteid lugedes ajas Juan Väike nimetissõrme püsti ning teatas, et tema eelistaks nüüd üle minna kohalikul toorainel põhinevale mahejoogile. Nähes arsti mõttelagedat

110 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 110

05.04.2018 10:19:54

ilmet lisas ta juurde, et mõtles tekiilat. „Ja-jah, siis muidugi,“ kiitis arst Väikese Juani ideed ning tegi näo, et ei pannud Juanita kulmukortsutust tähele. Sõbralikult kaelustades saatis arst Juan Väikese mahejoogi järele ning Juanita läks kööki külmkapi kallale, et midagi süüa valmistada.

9.

Juanita asemel hõljus Jacki nina ees nüüd suur sinine vaal ning selle kõrval uhke väärikas päkapikkude ninamees, valge habe võidukalt turris ja silmad rõõmsalt päikese poole kissis. „Noh, mis sa passid, pole enne päkapikku näinud või?“ uuris ninamees heatahtlikult. „Päriselt vist polegi jah,“ pomises segaduses Jack ja mõtles, et kujutab juba Juanitaga kohtumist ette. Kuid tema paremas käes olev rinnahoidja hajutas selle kahtluse. „Miks sa Juanita vaalaks muutsid?“ küsis ikka veel segaduses Jack ninamehelt.

Nüüd oli ninamehe kord üllatuda: „Mis Juanita?“ „No oli siin selline täristaja, päästis mu jääkaru käest ja kinkis mulle oma rinnahoidja.“ Ninamees astus lähemale, viipas Jacki endale lähemale ja katsus murelikul ilmel Jacki otsaesist. „Ei, päikesepistet sul ei tundu olema. Näita mulle palun korra seda rinnahoidjat!“ Jack ulatas ninamehele rinnahoidja, ise igaks juhuks selle vasakust otsast kinni hoides. Pagan neid päkapikke teab, pärast on koos rinnahoidjaga kadunud ja otsi teda siis taga.

Hetkeks manas ta silme ette, kuidas ta läheb kohaliku šerifi juurde avaldust kirjutama, et päkapikk röövis temalt Juanita rinnahoidja. Šerif oli küll normaalne mees, kuid see oleks

Punane elevant 111

ymberpooratud.indd 111

05.04.2018 10:19:54

olnud juba liig. Eriti arvestades kuulujutte, mille järgi Juanital oli šerifiga kunagi midagi olnud.

Päkapikk nuusutas hoolikalt rinnahoidjat ja tõmbas ka keelega üle. „Mnjah, Lumivalgukesele see igatahes ei kuulu. Ja ka jõuluvana prouale mitte,“ tõdes ta ja ulatas selle Jackile tagasi. „Ahah, ma pole seda ju väitnudki,“ porises Jack ning tundis soovi päkapikkude ninamees habemest kinni võttes õhku tõsta ja tõde temast välja raputada. Ainult veendumus karma toimimisse takistas tal seda tegemast. „Anna need palun mulle!“ palus ninamees Jackilt.

Viimane ainult irvitas selle peale: „Mis hea pärast ma need sulle peaksin andma? Ma ju alles sain need, pole ise veel kordagi proovida saanud.“ Alles pärast enda sõnade kuulmist jõudis väljaöeldud mõte ka talle endale kohale. Punastades ulatas ta need päkapikule ja uuris, mida too nendega teeb. „Meil on õhtul ühele peole minek ja nendest saaks sünnipäevalapsele ägeda kingituse.“ „Tõesti jah? Mis selle tüdruku nimi on?“ „Mis tüdruku?“ oli päkapiku kord üllatuda. „Sünnipäev on Juan Väikesel!“ Jack vaatas päkapikule üllatunult otsa: „Mida tema nendega peale hakkab?“ „Ei mina tea. Need on tal lihtsalt mitu aastat jõulukingituste soovide nimekirjas olnud. Jõuluvana proua ei tahtnud sellest kuuldagi ja Lumivalgukesel punaseid ei olnud.“ Kahetsusega loovutas Jack rinnahoidjad päkapikule. Hirmsasti oleks ta neid proovida tahtnud, aga pagan neid päkapikke teab, kellele kõigele nad pärast kollama lähevad. Katsu siis pärast seletada, et tal oli puhtalt professionaalne huvi nende vastu.

112 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 112

05.04.2018 10:19:54

10.

Köögist kostis särinat ja tuppa imbus koduste kotlettide lõhn.

Arst tuvastas süljenäärmete tormilise reaktsiooni ning talle meenusid õdusad hetked vanaema juures. Tema tehtud kotletid olid üle küla kuulsad, mida ellujäänud siiamaani õhates meenutasid. Tõsi, mõne nõrgema seedimisega hingel lõid need põhja alt ja paaril eriti kehva seedimisega indiviidil olid kolm päeva hiljem matused. Kuid sellegipoolest käidi neid kotlette ka kaugemalt maitsmas, nii et vanaisa ajas nende abil kokku kenakese varanduse.

Midagi kopsas vastu välisust, kostis klaasi klirinat ja vägevat summutatud vandumist. Arst ajas ennast püsti, astus kergelt vaarudes ukse juurde ja tõmbas selle ühe rapsakaga lahti. Ukse taga ajas Juan Väike ennast tulist kurja vandudes jalule. Marraskil kulm, valu tegev õlg ja vähemalt üks katkine tekiila pudel kilekotis, registreeris arsti teadvus automaatselt.

Kiirelt haaras ta Juan Väikeselt kilekoti ja tõttas sellega kööki.

Seal tõstis ta terved pudelid välja ning valas kotis hulpiva klaasitükkidega segatud kohaliku mahejoogi keskmise suurusega potti.

Selle aja peale oli Juanita Juan Väikese elutuppa toimetanud ning tupsutas tolle marraskil kulmu. Viimane aga mälus juba laualt haaratud kotletti, endal õnnis nägu ees ja silmad mõnust peaaegu pahupidi. „Midagi nii head pole ma tükk aega saanud,“ kõlas läbi mälumise, ja juba sirutus tema käsi järgmise järele.

Arst sattus hetkeks kimbatusse. Ühelt poolt tuleks midagi selle lahtise tekiilaga teha, enne kui see ära lahtub. Samas oli tal raskusi suhu valguva sülje alla neelamisega. Nähes, millise isuga Juan Väike kotlette hävitab, tundis ta muret, kas talle

Punane elevant 113

ymberpooratud.indd 113

05.04.2018 10:19:54

jagubki. Sel hetkel ei tulnud talle veel pähegi, et külmkapis ei oleks tohtinud olla liharaasugi.

Hetke kõhelnud, said tema uuriv vaim ja professionaalne suhtumine siiski võitu. Juanitat appi võttes ehitas ta käepärastest vahenditest kiirelt filtri, läbi mille valas tekiila suurde katseklaasi ning lõi siis sellele võidukalt suure punni peale. Alles siis prantsatas ta oma kohale ja vaatas nukralt suurt taldrikut, millele oli jäänud ainult väärikalt ringi jalutav suur rasvane porikärbes.

11. „No muidugi, kuidas ma kohe selle peale ei tulnud!“ andis Juan endale mõttes laksu vastu kukalt. „Juanita!“ Temaga koos nad ju sinna juubelile läksidki. Oli teine veel ennast nii üles löönud, nagu oleks hakanud enda pulma minema. Tema oli ainult kärsitult oodanud ja ootamise kiirendamiseks mõned soojendusnapsud teinud. Nii et kohale jõudes oli tal juba hoog sees ja teiste ees kerge edumaa. „Juanita teab kindlasti, kuidas ma selle punase puujala endale sain! Vaja ta ainult üles otsida.“ Vaikselt hüüdis ta Juanitat.

Ei midagi.

Järelikult peab ikkagi ennast jalule ajama ja uue jala proovile panema. Kõvemini ei julgenud ta hüüda – suure tõenäosusega oleks ta pea selle peale tuhandeks tükiks plahvatanud.

Puujalg veel, kuid puupead ta endale ei soovinud.

Ettevaatlikult ajas ta end püsti ja üritas tasakaalu saavutada.

Selle kätte saanud, tunnetas ta hetke uut reaalsust ja tegi seejärel esimese lühikese ettevaatliku sammu. „Mhm, pole väga vigagi, kui ettevaatlikult liigutada,“ üllatus ta isegi. Prooviks

114 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 114

05.04.2018 10:19:54

veel paar korda edasi-tagasi voodi juures komberdanud, võttis ta nüüd suuna elutoa poole.

Keegi hea inimene oli elutoa lauale jätnud pooliku tekiilapudeli. Nii, raskus paremale jalale, pudel vasakusse kätte ja punn paremaga maha ning klõmakas kõrist alla. Toimib!

Kontrolli mõttes kordas ta protsessi uuesti, samas järjestuses.

Ning alles nüüd jõudis talle kohale sügavam mõte teise jala terviseks võtmise kombe taga. Igaks juhuks võttis ta kiirelt ka kolmanda jala jaoks. Ta ei olnud küll seni puust peeniseproteesidest kuulnud, kuid tal ei olnud ka mingit isu ses osas teerajajaks saada.

Tunne sai hoopis parem, pinge lihastes andis järele ja olemine oli oluliselt mõnusam. Peaaegu nagu piraadilaeva kaptenil, kes kerge vine all uhkelt oma laevalael käske jagab. Isegi puujalg tundus olevat justkui pehmemaks läinud. Ta haaras nurgast kargud, lõi ukse puujalaga valla ja astus välja. Alles trepi all kõhuli olles tabas teda järjest kaks mõtet. Esiteks, trepp on üks salakaval leiutis. Teiseks, keegi hea inimene (kes küll?) oli talle kargud toanurka valmis pannud. Mõttes needis ta esimese leiutajat ja kiitis teist.

12.

Sirinal tõmbas jääkaru oma kasuka luku lahti, ise sügavalt välja hingates. Suur soe nägu tema kõrval noogutas julgustavalt. Kõigepealt esimesed käpad, seejärel tagumised, meenusid jääkarule õppesõnad kaugest lapsepõlvest. Ettevaatlikult sikutaski ta kõigepealt maha esimese parema käpiku, seejärel vasaku, tõmbas peast kapuutsi ning hakkas oma kasukat maha sikutama. Viimati tegi ta seda lapsepõlves, kui oli naftalombis ujumas käinud. Kõigepealt oli ta küll ise üritanud ennast puh-

Punane elevant 115

ymberpooratud.indd 115

05.04.2018 10:19:54

taks saada, aga kui katsed luhtusid, pages nuttes ema juurde.

Seejärel oli ta ema süles istudes vaadanud, kuidas merilõvid tema kasukat nühkisid ja küürisid. Kui kaua nad seda tegid, ta ei teadnudki – enne oli ta ema süles magama jäänud. „Pauhti,“ kõlas õhulaineid liikvele saatev hääl, kui kasukas tuld võttis ja suure särinaga ära põles. Isegi kaktuse magav vend ärkas selle energialaine peale üles ja jäi üllatunult oma vennaga tõtt vaatama. „Mis see veel oli?“ julges ta ainult sosinal oma targemalt vennalt küsida. „See, mu hea vend, oli millegi vana lõpp ning uue ja ilusa algus!“ sosistas vend hardalt vastu ja sulges mõtlikult oma okkad.

Epiloog Väljavõte arsti päevikust: Pühapäeva ennelõuna, 21. oktoober.

Eile tähistasime Juan Väikese juubelit, teine päev. Õhtul väljus olukord kontrolli alt.

Kõigepealt värviti päkapikkudega vennastumise protsessi käigus elevant punaseks. Seejärel vedasid Juan ja päkapikud omavahel kihla. Juan pani välja oma vasaku jala ning kaotas. Juan Väike meisterdas õues kuivanud tammest uue ning mina panin selle paika.

Pärast südaööd läksid päkapikud omavahel mingi Rudolfi pärast vaidlema, vedasid kihla ning pärast pidin mina kaotajad kokku korjama. Täna pean jäänustega midagi ette võtma.

Keegi koputab, lähen vaatan ja pärast jätkan…

116 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 116

05.04.2018 10:19:54

9 portveini

1.

Hommikul sadanud vihm oli peaaegu kuivanud. Ainult kuivamata praod moodustasid asfaldile katkise ämblikuvõrgu sarnase mustri, mis päikese käes aegamööda kadus. Ränduril aga ei olnud selle keeruka mustriga asja. Tema juurdles palju olulisema küsimuse üle.

Eile veel oli tema samm sirge ja reibas ning kilomeetrid jäid justkui iseenesest selja taha. Täna aga oli tal juba tõustes tunne vale. Mõttes üritas ta kokku lugeda, mitu päeva ta on teel olnud. Kuid peagi lõi ta käega – juba seitsmenda päeva juures kippusid need sassi minema. Ja lõppude lõpuks ei olnud sellel ka tähtsust. Kaugelt olulisem oli küsimus, kas ta on ajast ette või maha käinud. Hetkel aga oli ta vastusest sama kaugel, kui rännakut alustades, ja võib-olla isegi natuke kaugemal veel.

Midagi paremat teha oskamata ajas ta end jalule, haaras puu najalt mõõga ja kinnitas selle vööle. Kuid enne veel, kui ta astuma hakkas, ei juhtunud midagi. Üllatunult jäi Rändur ringi vaatama. Kas tõesti? Oodanud veel veidi, hakkas ta vaikselt liikuma. Imelik – tavaliselt juhtub just sellistel hetkedel midagi. Muidu poleks ju lugu midagi väärt.

9 portveini 117

ymberpooratud.indd 117

05.04.2018 10:19:54

*** Tasapisi hakkas hea tunne tagasi tulema. Rändur venitas sammu pikemaks ja kiiremaks ning sättis hingamise kõnniga ühte rütmi. Hoogsalt liikudes tundis ta, kuidas sumbunud õhk temast välja pääses, pea läks klaariks ning peagi hakkasid sõbrad tema juurde tagasi tulema.

Kõigepealt jõudis kohale jutulind, kes rõõmsalt vadistades tema kõrval lendas, enne kui õlale maandus. Järgmisena tuli tema kõige suurem lemmik – vallatu lohepoiss, jalas lõbusad punasevalgetriibulised põlvikud. Ning seejärel astus ühest põõsast välja veidi väiksem Kuumees, uhke rohelisest villasest riidest ülikond seljas ja kotkasulega kaabu kuklas.

Nüüd oli seltskond jälle koos ning peagi lasi Rändur lõbusalt vilet ja jutulind deklameeris ilmekalt legendi võitmatust Rändurist. Kuumees ja lohepoiss aga nügisid ülemeelikult üksteist, kuni lohepoisi saba kogemata jutulinnu Ränduri õlalt minema pühkis. Jutulind jõudis ainult ehmunult kraaksatada.

Kui tal uuesti pilt ette tuli, nägi ta enda kohal teiste hirmunud nägusid. Lohepoiss tõmbas hellalt keelega üle ta näo ning Kuumees küsis tõsimeeli, mitut sõrme ta näeb. Hetke mõelnud, teatas jutulind, et mitte ühtegi. Teiste hirmunud nägusid nähes puhkes ta naerma ja kandis jalamaid ette uue legendi vaprast jutulinnust, kes võitles hirmsa lohega ja võitis selle silmad kinni, tiivad selja taha seotult.

Kergendatult ohates võttis seltskond jällegi tempo üles ja kõndis rõõmsalt edasi. Kuni jõuti miilitsaputkani, mille tõkkepuu oli alla lastud. Selle kohal sumisesid ainult kärbsed ning putkas istuv miilits vahtis ükskõikse näoga aknast välja. „Laske mina,“ ütles Kuumees ja astus kärmelt miilitsaputka akna juurde. Viisakalt kummardades kergitas ta oma kaabut ja tutvustas end kui Tema Kõrgeaususe adjutanti. Ja teatas, et

118 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 118

05.04.2018 10:19:54

miilitsa tervisele oleks kasulikum, kui ta tõkkepuu kohe üles tõstaks.

Miilits liigutas selle peale vasakus suunurgas olnud tiku paremasse ja vaatas sama ükskõikse näoga läbi Kuumehe kaugusesse. Viimane köhatas viisakalt, koputas aknale ja lehvitas miilitsale. Too ei teinud märkamagi. Kuumees lehvitas uuesti, seejärel taskust tõmmatud valge taskurätikuga. Ikka ei midagi. Hetke veel mõelnud, tõmbas Kuumees taskust välja suure kahuri, astus mõned sammud putkast eemale ja asetas kahuri teele, suuga putka poole. Ei mingit muutust miilitsa näos.

Koos jutulinnuga vormisid nad kiirelt punase otsaga ilusa mürsu, toppisid selle kahurisse ja lohepoiss puhus süütenööri põlema. Miilits ei teinud ikka veel välja, nihutas ainult tiku paremast suunurgast tagasi vasakusse. Kahuri juures seisev kolmik vaatas ootavalt Rändurile otsa, kuid viimane raputas pead.

Veidi liiga hilja.

Kõlas kärgatus, ümbrus täitus suitsu ja tolmupilvega. Viimase hajudes oli miilitsaputka asemel näha ainult suur auk.

Ning selles augus istus tooli peal sama ükskõikse ilmega miilits, närides oma tikku edasi.

Rändur lõi käega, astus tõkkepuu alt läbi ja viipas kolmiku endale järgnema. Kuumees voltis kahuri kokku, jutulind lendas ühe ringi ümber miilitsa ning lohepoiss hüppas kergelt üle tõkkepuu. Peagi oli miilits unustatud. Kuni järgmise käänaku tagant ilmus nende ette järgmine tõkkepuu. Nüüd juba kahe miilitsaputkaga, üks kummalgi pool teed. Mõlemas istus eelmises putkas istunud miilitsa identne koopia, tikud suunurgas peegelpildis liikumas.

9 portveini 119

ymberpooratud.indd 119

05.04.2018 10:19:54

2.

Poeet puhastas samal ajal sulega oma küünealuseid ja võttis mõttes eelmise päeva kokku. Oli olnud päris hea päev. Külalisi oli käinud kaugelt rohkem kui üks. Ja kõik nad oskasid pakutavast lugu pidada. Nüüd aga tuli keskenduda käesolevale hetkele.

Viimase küünega ühele poole saanud, võttis ta toru ja helistas oma varustajale. Seitse kaheksajalga, kaheksa merihobu ja kaks kõrvitsat. Köögivilju tavaline kogus. Hetke mõelnud, lisas ta nimekirjale ka 9 pudelit portveini – tal oli tunne, et täna võib neid vaja minna. Lõpuks tegi ta kõne Pianistile. Ka teda võib täna vaja minna. Üldse olid tal viimasel ajal hakanud imelikud tunded tekkima. Vanasti oleks ta nende peale vilistanud, kuid pärast Peaarstilt saadud kuldmuna ja Shakespeare’ilt saadud müksu oli ta neid arvesse võtma hakanud. Järele mõeldes olid need pigem kasulikud olnud ja polnud ühtegi suuremat jama veel kaasa toonud. Ainuke häda, mis meenus, oli seoses kassiga, kelle ta hetkeajel oli võtnud.

See oli üks kummaline loom. Nagu kõik kassid, käitus ta isepäiselt, kuid sellel loomal oli miski hoopis isevärki kiuks käitumisel juures. Poeet ei osanud seda sõnadesse panna, kuid ta oli kindel, et selle kassi käitumises oli midagi teisiti kui peaks.

Juba tema leidmise lugu oli imelik. Ühel õhtul müürilt lilli korjates nägi ta selle varjus ühte pirakat puravikku kasvamas.

Nii suurt puravikku polnud ta elu sees näinud. Tegelikult ei olnud ta üldse nii suurt seent näinud. Kiirelt tagasi jooksnud, kutsus ta Jaagu appi ning kahepeale said nad sellest purakast jagu. Naaberkarult laenati hoburakend ning selle vankri peal

120 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 120

05.04.2018 10:19:54

veeti seen koju. Seal hakati seda tükeldama, et seen korralikult ära marineerida ja purkidesse toppida ning selle tükeldamise käigus leitigi puraviku õõnsusest kassipoeg. Ringutas teine mõnusasti ja hüppas Poeedile justkui vanale tuttavale sülle, paljastades kassi all olnud pesa. Hõbeniitidest punutud pesa, kus lebasid kolm väikest kuldset muna.

Muidugi tekkis vaidlus, mida nende munadega teha. Poeet soovis härjasilmi, Jaagu hääl läks omletile ja kass soovis üldsegi paneeritud räimi. Nii jõutigi lõpuks kompromissini – munad hautakse välja. Mine tea, mis imeloomad või -linnud sealt välja võivad tulla. Sellest ajast peale ongi kass ainult pesal istunud, lahkumata isegi söömiseks. Mida ja kas ta üldse kunagi söönud oli, polnud kellelgi aimu.

3.

Ettevaatlikult kangutas Pianist kasti serva lahti. Enda teada ei olnud ta kusagilt midagi tellinud. Kuid siin see kast seisis.

Puidust, külgedele suurelt ja punaselt kirjutatud „ETTEVAATUST – PURUNEV!“.

Esimese hooga pudenes serva vahelt välja veidi pakkematerjali ja kostus krõbinat. Hetke mõelnud, tõi Pianist köögist pika fileerimisnoa ja lihakirve. Kuna kastis oli vaikseks jäänud, sikutas ta kaane lõpuni maha.

Kastist tundus sooja õhkuvat, läbi pakkematerjali hõõgus pehme punakas valgus ja ninna tungis mõnus apelsinilõhn. „Mmmm, selline võiks ju Florida pimedale tunduda,“ käis mõte läbi Pianisti pea. Vaikselt kastile koputanud, jäi ta reaktsiooni ootama. Seda ei tulnud. Koputas uuesti. Ikka ei midagi.

Kuid millegipärast läks akna taga järsku hetkeks hämaraks.

Justnagu suuremat sorti tiibklaver oleks mööda lennanud.

9 portveini 121

ymberpooratud.indd 121

05.04.2018 10:19:54

Kastile selga pööramata taganes Pianist vaikselt akna juurde ja heitis sellest pilgu välja. Kõik tundus olema nii nagu tavaliselt: kolm vana suurt tamme, kaks veidi nooremat lehmakronu ja üks lumivalge hobune ning nende keskel kaks piipu tõmbavat ja kaarte taguvat härjapõlvlast. Vähemalt kasvu järgi võis neid härjapõlvlasteks pidada, kuigi nii kaugelt ei olnud võimalik täpsemalt tuvastada. „Pimm-pomm!“ lõi esikus olev seinakell nii kõvasti, et Pianist pidi ehmatusest õhku hüppama. Alles nüüd tajus ta toas valitsevat vaikust. Isegi õuest ei tulnud ühtegi heli. Vaikselt ahju juurde hiilinud, haaras ta sealt tuhalabida ja ämbri ning asus siis ettevaatlikult kasti sisu tühjendama. Algus läks kenasti, kuni labidas põrkus millegi imeliselt kõliseva vastu. „Kristall, vist,“ mõtles Pianist ning pani tuhalabida kõrvale.

Kõrvaltoast tagasi jõudnud, tõstis ta sealt toodud helihargi õhku ja lõi selle vastu kasti nurka. Puhta heli peale tekkis ta näkku õnnis ilme ja silmad läksid mõnust kissi. Vaevu oli esimene heli jõudnud vaibuda, kui kastist kostis sama puhas teine. Pianist lõi lausa nurru ning pärast selle hääbumist lõi ise uue heli kõlama. Järgmine heli viis ta veel kaugemale, või siis hoopis sügavamale. Maailma, mis oli tema omast mõõtmatult suurem.

Järgmine räige kõlin tõi ta kiirelt maa peale tagasi – keegi lasi uksekella. Üllatunult avas ta silmad ja jäi mõtlema. Täna ei oleks tohtinud kedagi tulla. Täna pidi olema puhtalt tema päev, kuni ta õhtul Poeedi juurde läheb.

Kulmu kortsutades heitis ta pilgu kastile ja hiilis vaikselt esikusse. Õigemini plaanis esikusse minna, kuid jäi toauksel seisma. Tavaliselt hämar esik oli otsekui pilgeni päikesevalgust täis. Ning see valgus tulvas sisse uksesilmast, mis valgustas justkui suur prožektor superstaari. Ainult et seekord oli superstaari rollis ukse vastasseinal rippuv käokell.

122 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 122

05.04.2018 10:19:54

Kõlas uuesti uksekell, seekord juba nõudlikumalt. Pahur kägu avas kellaukse ja kraaksatas Pianisti poole, et too juba oma ukse lahti teeks. Ta saab niigi vähe magada ja siis ka igasugused käivad ja kolistavad ja kõlistavad ümberringi. Rääkimata sellest eredast valgusest, mis ta kella sisemuse üle on ujutanud. Kellas olev uks tõmmati pauguga kinni ja Pianist astus korteri välisukse juurde.

4.

Endale aru andmata tõmbas kass nina vingu. Miks peab tema alati see olema, kes tanki pannakse? Heakene küll, kosmosesse saadeti küll kõigepealt Laika, kuid see on ainult erand, mis kinnitab reeglit. Vähe sellest, et ta pidi terve igaviku puraviku sees istuma, ei pääsenud ta nendest munadest ka siin. Veel natuke aega lubas ta endale enesehaletsust ning lõpuks tõmbas sellele joone alla ja käpaga üle nina.

Aitab, on aeg ringi vaadata! Tõenäoliselt on selle poleerimine tema järgmine ülesanne. Kolm korda vilistanud ja korra sabaga vastu põrandat kopsanud, jäi kass ootele.

Peagi ilmusid põrandapragudest välja sipelgad ja võtsid tema ette rivisse. Justkui Vene sõjavägi Punase väljaku paraadil.

Korra aevastanud, vilistas kass uuesti ja viskas saba rõngasse.

Selle triki olid tema vanavanavanemad kunagi Laika käest õppinud, enne kui too kosmosesse saadeti.

Sipelgad läksid selle peale marsisammul liikvele, moodustades tema ette köögi põrandale ideaalselt ümmarguse ringi.

Läbimõõduga 3,14 meetrit. Kassi järgmise vile peale keerasid sipelgad ennast päripäeva ja hakkasid jalgu kõrgele õhku loopides marssima.

9 portveini 123

ymberpooratud.indd 123

05.04.2018 10:19:54

Köögiukselt kõlas üllatunud vile, seejärel hetk vaikust ja puust saua kopsatus vast korstnat, millele järgnes paljude väikeste jalgade krõbin. Pliidi alt hakkas välja voorima punastesse kuubedesse riietatud prussakaarmee, moodustades teise ringi ümber sipelgate. Poeedi vile peale hakkasid prussakad marssima sipelgatele vastupidises suunas, jalgadega vähemalt sama uhkelt trampides.

Kass lõi veel korra sabaga vastu põrandat ning sipelgad kiirendasid enda samme. Sama tegid ka prussakad. Täiuslik.

Ring voogas nüüd tema ees. Nii ühte- kui ka teistpidi. Poeedile noogutanud, avas too akna ja sealt lendasid sisse nahkhiired, kandes enda all korvis rohelist Elukat. Ettevaatlikult asetasid nad Eluka ringi keskele ja lendasid sama hääletult välja kui olid sisenenudki.

Ring keerles kassi silme ees. Järjest kiiremaks selle liikumine muutus, kuni kadusid sipelgad ja kadusid prussakad.

Mateeria ise tõmbus kaheks ringiks kokku, üks alguse ja teine lõpu suunas voolates. Aina kiiremaks muutus mateeria ringkäik, kuni õhk hõrenes ja Eluka asemele tekkis must kiirgav auk. Jäi ainult aeg ümber augu, mis voolas nii minevikku kui ka tulevikku. Voolamine kiirenes veelgi, kuni üheks said nii minevik kui ka tulevik. Ja alles jäi vaid olevik.

5.

Lohepoiss tatsas rõõmsalt parempoolse miilitsaputka juurde ja tegi selle akna all suure südamekujulise suitsupilve. Tikk miilitsa suurnurgas värahtas kergelt ning liikus seejärel aeglaselt teise suunurka. Punane leek värvis suitsupilve punaseks ja lohepoiss jäi rahulolevalt oma tööd imetlema. Ka miilitsad

124 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 124

05.04.2018 10:19:54

kummalgi pool teed olid punase südame ilmumist ja kujunemist jäänud vaatama. Isegi tikud jäid paigale.

Selle peale tõusis Ränduri õlal istunud jutulind kõrgele taeva alla ja tuhises siis ülalt alla nagu pistrik, poolitades punase hõõguva ja suitseva südame. Juba enne, kui jutulind oli oma sööstu lõpetanud, olid Rändur ja Kuumees poolikute südamete juures, kumbki enda poolt tervest küljest kinni hoides.

Tundes endal lasuvad vastutust, tõmbas lohepoiss sügavalt hinge. Järgnevat polnud ta enne teinud, oli sellest ainult iidsetelt kuulnud. Kogu tähelepanu hetke koondanud, purskas ta tule välja läbi mõlema ninasõõrme. Leegid tõusid kõrgele, moodustades taevas kohtudes tuksuva südame kuju, ja langesid seejärel alla tagasi, luues poolikutele südametele puuduvad pooled.

Suurest rõõmust kordamineku üle viskas lohepoiss kohapeal salto. Nii uhke, et maa põrus, kui ta uuesti jalgele maandus. Kuumees ja Rändur aga viisid kumbki oma hõõguva ja suitseva südame korravalvuritele, asetades need läbi ikka veel suletud akende miilitsate ette lauale.

Nüüd oli kord jutulinnu käes. Kurgu puhtaks köhatanud, laskis ta ümbruses kõlada puhtal helinal. See kajas vastu nii puudelt kui ka taevast, nii südametest kui ka kividelt, nii lindudelt kui ka loomadelt. Ning südamed miilitsate ees laual lõid särama, suits kadus ja asendus puhtaima helendusega, mida Rändur kunagi näinud oli.

Tasapisi voolasid helid maailma tagasi. Seejärel haihtus putkadelt katus, viies koos tuulega minema tolmuks pudenenud seinad ning lõpuks jäid alles ainult miilitsad, lauad koos südamega ja aknad. Kuumees plaksutas käsi ning metsast hüppa-

9 portveini 125

ymberpooratud.indd 125

05.04.2018 10:19:54

sid kaks aknapesijat, tõmbasid aknad ruttu puhtaks ja kadusid sama kiirelt metsa tagasi.

Aegamisi kerkis kahe putka vahele teele suurim miilitsaist ja tegi rändurite poole sügava kummarduse. „Ma tänan teid, mu vennad! Te olete teinud kõik, mis teie võimuses. Nüüd on järg minu ja mu vendade käes. Võtke palun tänutäheks vastu see tagasihoidlik väike kingitus!“ Sügava kummarduse saatel ulatas ta Rändurile Suure Kella, kus aeg tiksumise asemel voolas. „Kus iganes te kinni jääte, laske sel kellal voolata ja ta viib teid ringi mööda edasi.“ 6.

Poeet tõstis pliidilt poti karamellistunud vedela suhkruga ja viskas selle sisu harjunud liigutusega musta auku. Suhkrust klimp lendas augu keskele, tõusis siis põrandast 77,7 sentimeetri kõrgusele ja hakkas seal igas suunas loperdades pöörlema. Umbes nagu suur vedela marmelaadi mull kaaluta olekus. Pöörlemise käigus hakkas klimp kokku tõmbuma, tõmmates enda sisse ümberringi hõljuvaid lahtiseid vedelaid suhkrupritsmeid. Mõne minuti pärast valmis perfektne kuldpruunilt küütlev kera, mis jäi rahulikult ringi keskele hõljuma, levitades ümberringi mõnusat kukekommi lõhna.

Järgmiseks lennutati musta augu keskele punane põlev küünal. See kadus auku nagu õlitatult. Kohe pärast seda tõusis august hele kuldkollase valguse sähvatus, mis keral peegeldades lõi kogu köögi särama ja sätendama. Kera tundus oma mõõtmetes kasvavat ja hakkas kiirgama soojust, mis ei jäänud palju alla päikesele selle sünnihetkel.

126 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 126

05.04.2018 10:19:54

Korraga kostis august röhatus, valgus muutus hetkeks roheliseks ja keegi ütles: „Vabandust!“ Seejärel muutus valgus veel puhtamaks kui enne ning must auk hakkas kokku tõmbuma.

Koos augu kahanemisega hakkas ka ring aeglaselt kokku tõmbuma, kahanedes järjest kiiremini, kuni kadus auku hetk enne viimase sulgemist.

Kass ohkas kergendatult ja hüppas pesalt maha. Poeet haaras pliidi servalt pajakindad ja tõstis õhus hõljuva kera kassi asemel pessa. Hoolikalt asetas ta kuldmunad kolmnurkselt ümber kera nii, et nende jämedamad otsad jäid vastu kera.

Kõige suurema muna terav ots vaatas põhja, ülejäänud kaks kagusse ja edelasse. „Ilus!“ jäi kass Poeediga nõusse ning kalpsas toast välja jahile.

7.

Uudishimulikult kogunesid rändurid kella vaatama. „Päris äge!“ arvas Kuumees ja jutulind kiitis talle takka. Lohepoiss üritas sellest keelega üle käia, kuid ainult Kuumehe kiire reageerimine päästis kella. Või siis lohepoisi. Või mõlemad.

Rändur mõtles hetke ja hüpitas seda peopesal. Kell oli soe ja kerge, nagu ilus unenägu enne kaunil hommikul ärkamist.

Ränduri mõtteid lugedes võttis Kuumees kaabu peast ja ulatas selle Rändurile. Kella veel hetke käes hoidnud, libistas ta selle ettevaatlikult kaabusse ja ulatas kaabu Kuumehele tagasi.

Võib-olla see ainult tundus Rändurile, kuid Kuumees paistis nüüd olema veidi pikem ja tähtsam kui enne. Kuid see mulje hajus kohe, kui too endale omasel rõõmsal moel teatas, et tal on nüüd kõht tühi. Ja hea meelega sööks ta midagi head,

9 portveini 127

ymberpooratud.indd 127

05.04.2018 10:19:54

või isegi head ja veel paremat. Jutulind kiitis sellele takka ning ka Rändur tundis, et on viimane aeg midagi põske panna.

Päike oli juba kõrgel taevas ning söögi olid nad kenasti välja teeninud. Kõik kolm vaatasid küsivalt lohepoisile otsa – see teadis siinkandi söögikohtasid kõige paremini.

Lohepoiss võttis mõtlikult istet ja silitas oma veel kasvamata habet. Mnjaa, olukord oli keeruline – nii tähtsaid tegelasi ei saa ju suvalisse kohta viia. Kiirelt lasi ta mõttest läbi kõik ümberkaudsed söögi- ja joomakohad. Viimased kriipsutas ta kiirelt maha, kuna sinna ei oleks neid tema nooruse tõttu lastud. Ka teiste kohtade peale mõtlemine ei andnud head tulemust. Siinkohal meenus talle vanaema õpetus ning ta sulges silmad ja tühjendas pea mõtetest.

Otsekui aimates jutulinnust välja prahvatada tahtvat kommentaari vaigistas Rändur jutulinnu oma kulmukortsutusega.

See ainult kraaksatas solvunult ning lendas läheduses kasvava tamme otsa rahunema.

Möödusid minutid, kuni lohepoisi nägu valgustas naeratus ning ta lõi sabaga patsu vastu Kuumehe turja, nii et see pidi kõhuli lendama. „Käes!“ hõikas ta rõõmsalt. „Tean kohta, kus saab nii head kui ka paremat, ja seda igaüks vastavalt tema maitsele!“ Kuumees sai hingamise korda tagasi ja kargas rõõmsalt lohepoisi kukile. „Mis me enam ootame, paneme minema!“ kostis juba eemalduva lohepoisi turjalt. Rändur viipas eemal puu otsas istuva jutulinnu endale järgnema ning ise igasugust väärikust unustades järgnes kerget sörki lastes eemalduvale paarile.

128 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 128

05.04.2018 10:19:54

8. Üllatunult jäi lohepoiss seisma. Teel söögikohta oli tekkinud ootamatu takistus teab kust tekkinud jõe näol. Vanasti seda siin kindlasti ei olnud. Jõgi oli piisavalt lai, nii et isegi tema poleks sellest üle hüpanud, rääkimata siis Rändurist. Kuumehe ja Jutulinnuga polnud küll probleemi, need saavad vabalt sellest üle, kuid tema veel lennata ei osanud.

Sama üllatunult vaatas Pianist otsa ukse taga seisvale pika valge habemega vanamehele ja tema kõrval seisvale väikesele päkapikule. „On teil hetk aega?“ päris pikk valge habemega vanamees ja hakkas vastust ootamata portfellist midagi otsima. „Noh, on siis või?“ uuris päkapikk kulmu kortsutades Pianistilt, kui too üllatusest veel keeletu oli. „Ega meil ole siin päev otsa aega passida! Ja üleüldse, viisakad inimesed kutsuvad külalised sisse, mitte ei lase neil ukse taga oodata.“ „Jah, muidugi, vabandust. Tulge edasi!“ ärkas Pianist lõpuks ja juhatas nad elutuppa. Pika habemega mees astus ikka veel portfellis kohmitsedes elutuppa ning tema järel tippiv päkapikk mühatas rahulolevalt keset tuba seisvat kasti nähes: „Tublid poisid, ära tõid.“ „Võib-olla tassike kohvi ja pits konjakit?“ üritas Pianist ennist viga parandada. „Ma väga tänan, kuid tööajal me ei joo!“ kõlas päkapiku suust mitte eriti veenvalt. Ka vanamees katkestas hetkeks oma portfellis tuhnimise ja jäi kõhklevalt mõtlema. Lõpuks nõustus ta kahetsusega, et tööajal nad tõesti ei joo. Tavaliselt. Kuid kui Pianisti nii lahke on, siis võtaksid nad peale tööasjade kordaajamist ja enne teeleasumist väikese pitsi küll.

Pianist kinnitas, et ta on nii lahke, ja uuris, millega saab kasulik olla. Päkapikk teatas tähtsa näoga, et tegelikult on

9 portveini 129

ymberpooratud.indd 129

05.04.2018 10:19:54

asjalood vastupidi ning kui Pianist soovib, saavad hoopis nemad kasulikud olla. Lõpuks kergendunult ohates sikutas pika valge habemega vanamees portfellist välja paksu partituuri. „Me väga vabandame, et teie kingitus jõuludeks kohale ei jõudnud! Meie logistikapartner siinkandis vedas kahjuks meid alt, nii et osad kingitustest jäid kuskile vahelattu toppama. Kardetavasti päris mitmeks aastaks.“ „Tulime nüüd isiklikult veenduma, et teie kingitus on kohale jõudnud. Siin on ka selle kasutusjuhend,“ ulatas vanamees partituuri Pianistile. Ning päkapikk tuli ja lõi Pianistile patsu, nina alla pobisedes vabandust paludes. „Kas oleme sõbrad edasi?“ uuris pika valge habemega vanamees Pianistilt. See ei saanud veel millestki aru. „Mis kingitus ja kellelt?“ „Me väga vabandame, aga seda ei saa me kahjuks avaldada.

Euroopa Liit jälgib meie tegevust isikuandmete kaitse seaduse täitmisel äärmiselt tähelepanelikult,“ vabandas vanamees kohmetust tundes. „Mul on aga tunne, et kingitusest saate teie palju paremini aru kui mina või minu abiliste peamees.“ „Sõbrad edasi?“ Hämmeldunud Pianist ei osanud midagi arvata, kuid viisaka inimesena noogutas ta ja surus vanamehe poolt pakutud kätt. Viimane ohkas kergendatult ning päkapikk võlus kuskilt välja väikeses kirjas dokumendid, millele palus Pianistilt kolme erinevasse kohta allkirjad. „Puhas formaalsus,“ kinnitas ta Pianistile ja ulatas talle teise eksemplari tagasi. „Nüüd on aga küll aeg väikeseks konjakiks!“ teatas päkapikk rõõmsalt ning vanamees noogutas kaasa. „Just nii!“ lõi Pianist endalegi üllatuseks kannad kokku ja kadus kööki kohvi keetma. Päkapikk aga oli juba justkui

130 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 130

05.04.2018 10:19:55

lõhna peale baarikapi ukse leidnud ja poolest kehast saadik selle sisemusse kaevunud.

9. „Oota, ma lähen vaatan!“ teatas Kuumees rõõmsalt Rändurile, kepsles üle jõe ning kadus teisel pool kasvavatesse põõsastesse, jutulind kannul lendamas. Mõnda aega kostus sealt raginat ning saabus vaikus. „Mis oleks, kui mängiks ühe tulemängu?“ pakkus Rändur lohepoisile. „Muidugi mängime!“ hõiskas lohepoiss ja liputas silmade särades innukalt saba. Täpselt nagu mänguhoos koerad, kes kunagi nende suguharust lahku lõid ja inimeste juurde elama kolisid.

Rändur tõmbas vöölt mõõga, mis nüüd päikese käes uhkelt sätendas, ja keeras lohele selja. „Valmis?“ „Valmis!“ „Kümme, üheksa, kaheksa…,“ luges Rändur valju häälega samme.

Nullini jõudes pöörasid mõlemad üksteise poole ning lohe saatis Ränduri poole ilusa ümmarguse tulekera.

Viimane põikas osavalt kõrvale ja viilutas tulekera mõõgaga kiiremini, kui silm jõudis haarata. Viilakad pudenesid maha, muutudes sealsamas kollasteks kõrvitsateks. „Uuesti!“ hüüdis Rändur, ning järgmine tulekera lendas tema poole.

Vaevu jõudis ta kummardudes tulekera vältida, kui see siksakitades temast mööda lendas. Visinal langes tulekera jõkke, tekitades sinna uhke kaljusaare.

9 portveini 131

ymberpooratud.indd 131

05.04.2018 10:19:55

„Veelkord!“ kõlas Ränduri hüüd ja lohepoiss sulges keskendudes silmad. Temast purskusid välja seitse tulekera ning haihtusid ootamatult õhku.

Ka Rändur sulges silmad ja jäi tähelepanelikult ootama.

Ja siis need tulid. Kõik korraga. Neli tükki igast ilmakaarest. Viies maa alt. Kuues taevast. Ning seitsmes lendas välja Ränduri südamest.

10. „Jõulude terviseks!“ tõstis päkapikk klaasi ning kõik võtsid jõulude terviseks.

Kiirelt valas päkapikk uue ringi välja, kuid Pianist ütles, et jätab selle ringi vahele. Tal on õhtul üks tööots ja sinna on parem adekvaatsena minna. „Tööd me mõistame,“ noogutas vanamees ja lõi päkapikuga kokku.

Pianist võttis samal ajal partituuri ette ja juba esimeste nootide peale tõusid tal kulmud kõrvadest kõrgemale. „Kas nii siis saab?“ pomises ta omaette üllatunult. „Muidugi saab!“ kinnitas päkapikk veendunult ja tegi vanamehega järgmisele klaasile põhja peale. „Kas ma tohiks ennast veidikeseks vabandada ja sellele kingitusele pilgu peale heita?“ uuris Pianist teistelt. „Aga muidugi,“ kostsid vanamees ja päkapikk kui ühest suust ning lõid klaasid kõlinal kokku.

Kassil oli just üks mõnusalt rammus hiir sihikul, kui ta järsku tundis kutset. „Hakkab jälle pihta,“ lõi ta torisedes hiirepüügile käpaga ja võttis saba selga. Kiirete hüpetega kihutas ta

132 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 132

05.04.2018 10:19:55

tagasi, kuni kuumaõhu pahvakas ta jalust maha lõi. Ja see oli asi, mida temaga niisama lihtsalt ei juhtunud.

Kiirelt rabeles ta tagasi jalgele ja vaatas ümberringi. Näha polnud miskit. Ainult kerge hõllandus jooksis sirgelt tema ees õhus üle tee, suundudes samuti kõrtsi poole. Õhus võis tunda imekerget väävlilõhna, kuid seda võis ta endale ka ette kujutada. Hetke mõelnud, läks ta uuesti liikvele, tähelepanelikult ümbrust silmas pidades.

Lõpuks ometi sai Pianist kastist pakkematerjali välja tõstetud.

Sealt vaatas talle vastu põhjapõtradega kaunistatud pakkepaberisse pakitud suur pakk. Lehv peal ja puha. Ainult sellest kiirgav soojus, punakas valgus ja apelsinilõhn eristasid teda suvalisest teisest jõulukingitusest. „Luba ma aitan!“ tuli päkapikk appi, hüppas kasti ja üritas kingitust kastist välja tõsta. Pakk isegi ei liigatanud. „Tohoh, mis see nüüd siis on?“ imestas päkapikk. Hingas korra sügavalt sisse, veel sügavamalt välja ja pani kogu oma jõu mängu, kaasates ka kõikide teiste päkapikkude jõu. Ei midagi. Ainult maa nihkus selle pingutuse peale oma orbiidilt pisut kõrvale. Hämmeldunult naasis päkapikk laua juurde ja võttis vanamehelt vastu lohutusnapsu.

Poeet raputas pead, kummardus kasti ja üritas kogu jõud pannes paki välja tõsta. Ning selle käigus pidi paki peaaegu vastu lage viskama – tema kätes oli see sulgkerge.

Päkapikk langes selle peale veelgi suuremasse masendusse, nii et Poeet läks ja tõi talle baarikapist uue pudeli. Väga palju see ei aidanud, päkapikk tundus olema sügavalt löödud. Alles siis, kui vanamees talle midagi kõrva sosistas, lõi ta endale käega vastu otsaesist ja hingas kergendatult: „No muidugi, kuidas ma kohe selle peale ei tulnud!“

9 portveini 133

ymberpooratud.indd 133

05.04.2018 10:19:55

11.

Mulinal kerkis jõest välja allveelaev, vesi mööda külgi alla pahisemas. Enne veel, kui see päriselt pinnale jõudis, lõi laev tulemöllus ja kõuekõminas tugevalt kõikuma. Tulekerad põrkusid sädemeid lüües kokku, saates ümber maailma nii tugeva energialaine, et see ulatus isegi Põhja-Korea raudse eesriide taha. Tulevärgist tundus midagi läbipaistvat eralduvat ja seejärel peaaegu valgusekiirgusel üle jõe kaduvat.

Kui allveelaev kõikumise lõpetas, lükati selle luuk lahti ja sealt pistis pea välja uudishimulik Kuumees. „Mis siin nüüd toimus? Ja kus Rändur on?“ Lohepoiss vaatas häbelikult maha ja vastas jalaga tolmus sirgeldades, et nad mängisid Ränduriga tulemängu. Ja tundub, et ta läks veidi liiale. Ning Rändur lahustus või kadus selle mängu käigus. „Tõsi jah? Äge! Kas mina võiks ka seda mängida?“ Luugist välja saanud jutulind kraaksatas aga manitsevalt: „Kui sina ka ära kaod, kes siis seda rauakolakat juhib? Mina saan ju siit lennates üle, kuid lohepoiss vaevalt selle juhtimisega hakkama saab.“ „Tõsi ta on jah,“ oli Kuumees sunnitud vastumeelselt nõustuma.

Lohepoiss oli selle aja peale juba allveelaevale hüpanud ning peadpidi luugist sisse roninud. Oli ilmselge, et laeva konstruktorid olid suure vea teinud. Väike lohepoiss ei mahtunud sellest kuidagi sisse. „Mis seal ikka, istu nii kaua üleval pardal, kuni me üle jõe sõidame,“ lohutas Kuumees lohepoissi ja kadus laeva sügavusse. Jutulind aga otsustas lohepoisile lohutuseks seltsi jääda ja istus luugi kõrval kõrguva periskoopi otsa.

134 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 134

05.04.2018 10:19:55

12.

Võlutult silmitses Pianist pakist välja võetud kingitust. Ta ei olnud kunagi midagi ligilähedaseltki nii ilusat näinud. Isegi laua ääres istunud pika habemega vanamees ja päkapikk jäid seda vaatama. Päkapikk unustas isegi hingamise, suu lahti.

Ja alles siis, kui ta ükskord hapnikupuudusest sügavalt hinge tõmbas, tulid ka teised tagasi reaalsusesse.

Pianist lõi oma helihargi helisema ning kingitus helises veel puhtamalt vastu. Korra rahulolevalt noogutanud, istus pianist maha ja manas silme ette klaviatuuri. Päkapikk tõi partituuri ja jäi kükitades seda Pianisti silme ees hoidma.

Sügavalt hinge tõmmanud, libistas Pianist sõrmed kergelt üle klaviatuuri ning kingitusest tulvavad helid täitsid toa, maja ja isegi õues kaarte mängivate härjapõlvlaste südamed.

Pianist vaatas küsivalt päkapikule otsa ning selle noogutuse peale lasi muinasjutulisel muusikal jätkuda. Mida sügavamale kadus Pianist muusikasse, seda kõrgemale tõusid teised tema ümber. Pika habemega vanemehe habe kaotas vähemalt kolmandiku ja kortsus otsaesine muutus siledaks nagu beebil.

Päkapikk näis muutuvat pooleldi läbipaistvaks ja kaotas kaalus nii palju, et ainult partituuri raskus hoidis teda põrandal.

Esikus tukkuv kellakägu tundis, kuidas midagi õrna ja helget ta üles äratas ja uuesti lapsepõlve kandis.

Rõõmsalt hüplev ja seejärel vaikselt voolava vee vulin, mägedest alla tormavate kivide mürin ja varahommikul rabas kerkiva udu sosin, külm kuuvalgus ja soe punane koiduvalgus – kõik omavahel meisterlikult kokku põimitud, ümber kuulajate ja nende sisemuses ringi liikumas. ***

9 portveini 135

ymberpooratud.indd 135

05.04.2018 10:19:55

Päkapikk keeras ette esimese osa viimase lehe ning haihtus koos pika habemega vanamehega. Pianist oli juba kohale jõudnud, nii et partituuri polnudki enam vaja. Piisas vaid sellest, et kõikjale ulatuv muusika temast endast läbi voolas.

Aina kergemaks ja õhulisemaks muusika muutus, kuni ka Pianist ise hakkas hajuma. Lõpuks muinasjutt lakkas ning tuppa jäid ainult suur kast ja natuke pakkematerjali.

13.

Rändur avas kõrtsi ukse ja kutsus oma ülejäänud kaaslased sisse. „Ahaa, ma teadsin, et me su siit leiame!“ rõkkas Kuumees ja lõi Rändurile patsu. Lohepoiss tatsas rõõmsalt sisse ja tõmbas keelega Ränduril üle näo. Isegi jutulind pani hetkeks suu kinni, istus Ränduri paremale õlale ja hõõrus oma pead vastu ta kõrva. „Nii kaua, kui teie ringi vaatasite, tellisin meile söögid-joogid ära. Ainult head ja paremat, nii nagu sai kokku lepitud.“ „Äge!“ lõi naeratus Kuumehe näol veelgi enam särama ja kahe pika hüppega oli ta suure laua ääres. Kuid lohepoiss oli veel kiirem, jäädes maha ainult jutulinnust. „Tere tulemast meie tagasihoidlikku oaasi. Olen kindel, et paremat kohta te siinpool Linnuteed ei leia. Kuid lubage mul nüüd tutvustada tänast menüüd,“ ilmus laua äärde Poeet. „Me alustame kõigepealt natukese heaga, millele järgneb põhiroana parem. Ning desserdiks on midagi, mida isegi mina ei oska sõnadega kirjeldada – te peate seda lihtsalt ise kogema. Kas olete valmis?“ Kõik noogutasid innukalt pead ning lohepoiss kuivatas salvrätikuga tema ette lauale tilkunud süljeloigu.

136 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 136

05.04.2018 10:19:55

Poeet lõi sauaga vastu korstnat ning pidusöök võis alata. Õndsalt ohates naaldus Kuumees tooli seljatoele ja jäi unistavalt lakke vaatama. Hea oli olnud täpselt nii hea, kui ta lootis, ning parem isegi parem, kui ta arvas. „Ma ei kujuta hästi ette, mis võiks olla paremast veel parem,“ nõustus Rändur Kuumehega ning jäi raugelt vaatama, kuidas lohepoiss pearoale lõppu teeb. Isegi jutulind oli äärmiselt vaikne olnud. „Kuidas meeldis?“ küsis Poeet külalistelt. Seda küll rohkem moe poolest, kuna vastust võis lugeda juba enne küsimuse esitamist nende nägudelt.

Külalised ainult noogutasid, nägudel rauge naeratus ja mõtted veel pidusöögi juures. „Kui tohib, siis ma soovitaksin teil väikese jalutuskäigu teha, kuni me laua koristame ja ruumi desserdiks valmis seame. Kui te soovite, siis meie kass näitab teile hea meelega teed.“ „Võtke rahulikult, kiiret pole,“ lisas Poeet veel, nähes, kuidas külalised mõnust nurru lõid ja ülearust tegutsemislusti üles ei näidanud. „Nii kui te valmis olete, viibake kassile ja ta teeb teile väikese ringi meie valdustes.“

14.

Õndsa vaikuse katkestas automürin õues. Justkui lummusest ärganuna ringutas Rändur mõnuga ja ajas ennast püsti, Kuumehele õlale patsutades. „Lähme vaatame ringi. Las noored magavad.“

9 portveini 137

ymberpooratud.indd 137

05.04.2018 10:19:55

Lohepoiss oli ennast kamina ette pikali visanud ja jutulinnu mõnusasti kaissu võtnud. Mõlemad nohisesid rahulikult, nägudel rõõm ilusast unenäost. Õues võttis Poeet kaupa vastu ja lehvitas oma külalistele: „Kohe tulen, kui siin lõpetan!“ Rändur pakkus oma abi ning Poeet võttis selle tänulikult vastu, andes Rändurile kasti portveiniga. Kuumehele ulatas kõrvitsad, kes need osavalt kaenla alla haaras ja seejärel Poeedi juhatusel maja taha viis.

Peagi oli kogu kaup sisse viidud ning kolmik seisis pesa ees, milles olid kolm kuldmuna ja kuldne hiilgav kera. „Kas pole kena?“ noogutas Poeet pesale ja kutsus kassi. „Nüüd on teil tõesti viimane aeg minna väikesele ringile,“ ütles ta ja patsutas mõlemale sõbralikult õlale. Kass ajas saba uhkelt püsti ja kõndis nende ees väärikalt ukseni, kus jäi ootavalt neile otsa vaatama. „Ahjaa, muidugi!“ vabandas Kuumees ja avas ukse, et kass ja Rändur välja lasta ning ise neile järgneda.

Kass võttis suuna otse õues oleva kuurini ja kadus ukse alt sisse. Kuumees ja Rändur vaatasid hetke hämmeldunult üksteisele otsa ja otsustasid ootama jääda. Ei läinudki kaua, kui kuuri uksed valla paiskusid ning sealt veeres välja ilus suur ring, vikerkaare värvid küütlemas nii ringi alguses kui ka lõpus.

Hetke mõelnud, viskas Kuumees silda, moodustades veidi loperguse poolringi. Kass tüüris enda ringi Kuumeheni, hüppas seejärel läbi Kuumehest moodustunud ringi ning jäi ootavalt Rändurile otsa vaatama. Esimese hooga ei osanud Rändur midagi peale hakata, sügas vaid kukalt ja mõtles, mida selle kolmikuga peale hakata.

Lõpuks meenus talle suure miilitsa kingitud kell ning ta asetas selle Kuumehest moodustunud poolringi sisse, kus see õhku kerkis ning jäi selle kujuteldavasse keskpunkti hõljuma.

138 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 138

05.04.2018 10:19:55

Peagi kisti ka Ränduri jalad maast lahti ja ta kerkis Kuumehest moodustunud ringi peale seisma. Nii kui Rändur oli paigas, kerkis omakorda õhku kassi toodud suur ring, tõusis Ränduri pea kohale ja vajus külili. Nii et lõpuks nägi kogu kujund välja nii, nagu oleks Jumal seisnud lopergusel kaarsillal, liialt suur nimbus pea kohal ja aeg jalge all hõljumas.

15.

Kell hakkas Kuumehest moodustunud poolringi sees ringi liikuma. Ning kellaga koos hakkas liikuma ka Ränduri pea kohal olev suur ring, justkui hularõngas ümber osava keerutaja piha. Vaikselt hakkas keerlemine kiiremaks muutuma.

Tempo kasvas, kuni nii kell kui ka ülemine ring olid eristamatud ning ainult sädelev ja värelev hägune liikumine olid nähtavad. Keerlemine kiirenes, meenutades oma kohina ja liikumisega juba väiksemat sorti tornaado sündi.

Kuni korraga kukkus kogu kupatus kokku. „Vabandust!“ ühmas Kuumees kohmetult. „Minu kõhu- ja seljalihased on viimasel ajal pisut vormist väljas. Ma lihtsalt ei suutnud kauem.“ „Ei ole hullu!“ lohutas Rändur, kloppis oma riided tolmust puhtaks ja tervitas kokkukukkumise käigus välja ilmunud Pianisti, kes surus soojalt välja pakutud kätt. „Rändur, seitsmendat põlve.“ „Pianist, kolmandat põlve.“ „Kuumees, algusest saadik.“ Formaalsused tehtud, aitas Rändur kassil ringi tagasi kuuri alla veeretada ning kogu seltskond siirdus sisse tagasi. Laud oli juba koristatud ja uuesti kaetud. Lohepoiss ja jutulind

9 portveini 139

ymberpooratud.indd 139

05.04.2018 10:19:55

ootasid innukalt laudakutsumist, nii nagu lapsed jõuluhommikul kinkide avamist. „Lõpuks ometi!“ pahvatas lohepoiss ja vaatas ootavalt tagaruumidest ilmunud Poeedile otsa. Viimane naeratas, nähes noorte ootusärevaid nägusid, ja palus kõiki lauda. Ainult Pianisti kutsus ta korraks kõrvale, et temaga vaikselt vestelda.

Pianisti noogutas nõustuvalt pead, vaatas lauas istuva seltskonna poole ja noogutas uuesti: „Olgu, teeme nii!“ 16.

Poeet hingas sügavalt sisse, avas suu ja hingas uuesti välja, kui keegi uksele koputas. Uks läks pärani ning seal seisid pika valge habemega vanamees ja päkapikk. Viimane astus tähtsalt sisse, noogutas Pianistile ja hakkas laua ümber majandama, tehes ruumi endale ja pika valge habemega vanamehele.

Kui vanamees sai maha istutatud, tõmbas päkapikk ninaga pika sõõmu ning köhatas vaikselt Poeedile. „Ahjaa, muidugi, kuidas ma selle küll unustasin!“ meenus Poeedile. Ja enne, kui keegi jõudis silmagi pilgutada, oli ta tagasi kolme pudeli portveiniga. Rahulolev naeratus levis üle viimati saabunute nägude ning vanamees müksas päkapiku õlga tunnustavalt. Üks-kaks-kolm kallati jook välja kõigile, ainult lohepoisile valati klaasike diislit. „Et paremini põleks või nii,“ kohmas Poeet kohmetult lohepoisile.

Rändur ajas ennast aeglaselt püsti ja kohendas hetke mõtteid. „Head sõbrad ja kaaslased! On ütlemata tore sellises seltskonnas head ja paremat võtta. Ei ole meist kellegi elu väga lihtne olnud, kui vast lohepoiss välja arvata. Seda enam nauti-

140 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 140

05.04.2018 10:19:55

gem siis neid ilusaid hetki ja kohti, millega me oma teel kohtume. Terviseks!“ Klaasid kõlisesid rõõmsalt kokku ning ühes portveiniga voolas kõridest alla mõnus soojus, mis ruumis olijate toel võimendus ja aegamisi üle maailma levis.

Epiloog Räägitakse, et järgmisel päeval nähti sealkandis liikumas ühte kõrbenud lühikese habemega vanameest, põlenud kulmudega päkapikku ja süüdlaslikku ilmega lohepoissi. Õhtul olla miski isesorti lind taeva all laperdanud ja kogu kõrist isamaalisi laule laulnud. Kõik ümberkaudsed hundid ulgusid linnule kaasa ning Antarktikale sellel aastal jõulud ei jõudnudki.

Teadlased aga vaidlevad siiamaani, mis põhjustab globaalset kliimasoojenemist.

9 portveini 141

ymberpooratud.indd 141

05.04.2018 10:19:55

Katsepolügoon

1.

Soomusauto lasi torisedes välja paksu tumeda tossupahvaku ja andis alla. Sitta kah, tema enam ei viitsi. Sõiduta siin mingeid süsinikul põhinevaid lühiajalisi eluvorme, samas kui tema töötas kõige puhtamal pikalt laagerdunud kütusel ja oli tehtud kõrgtehnoloogilistest materjalidest. Vähemalt omal ajal olid need kõrgtehnoloogilised olnud. Üks süsinikul põhinev eluvorm, keda tavaliselt selja taga kutsuti Kõrendikuks, vaatas roolis olnud Vasjale küsiva pilguga otsa. See kehitas õlgu ja kohmas vaid: „Ma ju rääkisin, et selle vana rappega kaugele ei jõua.“ „Aga või siis keegi algharidusega mehhaanikut kuulab. Üks targem kui teine ja kindel oma võimekuses puhtalt mõtte jõul roostes rauahunnik liikuma panna. Näidaku nüüd oma mõtte jõudu!“ Igaks juhuks jättis Vasja viimase mõtte välja ütlemata – ta oli kuulnud Kõrendiku kohta imelikke kuulujutte ning tal ei olnud mingit isu ise nendes juttudes osaliseks saada. Kuna Kõrendik vaatas endiselt Vasjale ootavalt otsa, heitis viimane kiire pilgu soomuki akendest välja ning lõi seejärel kägiseva ukse lahti.

142 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 142

05.04.2018 10:19:55

Ettevaatlikult ilmusid ukseavast rasvased juuksed, seejärel kerge kuulmiskahjustusega kõrvad ja väsimusest hägused silmad. Midagi ohtlikku nägemata hiivas Vasja ennast masinast välja ja hüppas maha, tekitades kaks miniatuurset tolmupilve enda jalgade ümber.

Soomuki ülaosast kostis käginat ning ülemine luuk lükati lahti. Kõrendik pistis pea välja ja sikutas enda kõrvale vana 50-kaliibrilise kuulipilduja. Mürtsu tegi see kõvasti, kuid tabamistäpsus jättis soovida. Siinkandis ilmselt mürtsutamisest piisas, et uudishimulikud eemale peletada. „Õige kah, las peab vahti, niikaua kuni mina siin tagumik uurakil mootori kallal pean jukerdama,“ käis Vasja peast läbi heakskiitev mõte. Seltsimeestele truuna sai ta mõttel sabast kinni ning jõudis lisada veel: „Mis temal viga seal üleval kuulipilduja kaitse all passida. Ja kui asjad peaksidki kurjaks minema, saab ta alati masinasse varju minna. Minust siin masina all ei jää aga tõenäoliselt saapapaelugi alles.“ Tegelikult oli ümbruskaudne maastik omamoodi iluski.

Kaugemal paistsid massiivsed mäeahelikud, kõrgematel kenad lumemütsid peas, ning ühe tipus mingi asi välgatas rõõmsalt. Enne, kui Vasja jõudis mõtte lõpuni mõelda, käis üleval kolksatus ning Kõrendik kadus soomukisse. „Ah sa raisk!“ jõudis Vasja ainult mõelda, kui soomuki kõrval kõlas plahvatus ning ta kallati liiva ja kivipuruga üle.

Kõrgel puu otsas istuv mustikas vaatas all orus toimuvat vaatemängu. Urisev ja mürisev metallmardikas ronis mööda orgu edasi, kuni ühe äkilisema tõusu peal hakkasid selle roomikud ringi käima ning ta paksu suitsupahvaku välja lasi ja seisma jäi. Veidi aja pärast ilmus putukast välja väiksem pehme sipelgas ja ronis mardika kõhu alla, samas kui teine sipelgas mardikast poolenisti välja ronis.

Katsepolügoon 143

ymberpooratud.indd 143

05.04.2018 10:19:55

Järgnev oli juba nagu õpikunäide algajatele. Kuid mitte see ei huvitanud mustikat, seda vaatepilti oli ta viimaste kuude jooksul korduvalt näinud. Kui teda miski üldse üllatama pani, oli see metallmardikate järjekindlus endiselt siiakanti ronida.

Seda hoolimata tõigast, et mitte ükski neist läbi või tagasi ei pääsenud.

Läbi mardika mõttelageda urina ja selle alla roninud sipelga kirumise oli ta tabanud midagi, mis viitas intelligentsile. See oli küll kiirelt kadunud, kuid ta oli kindel, et kuskil selle mardika juures pidi olema midagi mõistuspärast.

Tähelepanelikult keeras ta pead ühele ja teisele poole, üritades uuesti tabada seda nõrka signaali. Ei midagi. Hetke veel kuulatanud, lõi ta oma suured tiivad laiali ja liugles sujuvalt alla orgu, jäädes mõneks ajaks tiirlema mardika kohale, enne kui pisut eemal maandus.

Kergelt maandus tema kõrvale vaarema, kandes oma turjal väikesi usinaid käsilasi. Hellalt raputas ta need turjalt ja saatis mardika poole teele. Õnnelikult prääksudes ja hüpeldes tormasid need mardika poole, püüdes üksteisest ette jõua ja teistele jalgu ette panna. Kõige ees tormas üks triibuline ülekasvanud põrsa moodi käsilane, keel suunurgast väljas ja saba rõõmsalt rõngas.

Lihtsuse mõttes kutsugemgi teda põrsaks, sest tema käitumismaneerid ei erinenud väga palju ühest korralikust põrsast.

Temast jätkus igale poole ning oma aktiivsuse ja innukusega toodi teda teistele tihti eeskujuks. Ülejäänud käsilaste hulgas ta sellega ülemäärast soosingut ei saavutanud, kuid seda enam hindasid vanemad tema pingutusi. „Mina-mina-mina!“ kaikus põrsa mõtteis, kui ta joostes üritas esimesena mardikani jõuda. See oli peaaegu et ainuke sõna ja mõte, mida ta teadis ja tundis lisaks „vaaremale“. Kuid

144 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 144

05.04.2018 10:19:55

sellest talle piisas – kui vaarema saatis käsu, ei olnud rohkem vaja mõelda, kui et see käsk esimesena täita.

2.

Läkastades köhis Vasja hingamislõõrid tolmust puhtaks ja hingas sügavalt sisse. Nägemine tundus korras olema, kuulmine samuti. Käed olid ka alles, kuid jalgade koha pealt tekkis tal kahtlus. Need olid paksu mulla-liiva segu all ja mingit tunnet neis ei olnud. Ettevaatlikult üritas ta ennast püsti ajada, kui ta järsku hakkas kahtlema oma nägemisvõimes. Eemalt paistis tema poole tormamas kari triibulisi põrsaid, üks iseäranis innukas, silmad säramas, kõige ees kihutamas. Sarnast pilti oli ta näinud kunagi lapsepõlves koduplaneedil, kuid seal tormasid põrsad vastassuunas. Silmad sulgenud ja uuesti avanud, olid põrsad lihtsalt lähemale jõudnud.

Käsi kobas automaatselt püstoli järele, kuid selle oli ta kahjuks soomukisse jätnud. Ning noast poleks ilmselt abi olnud, isegi kui ta oleks selle kuidagi liiva alla mattunud saapast kätte saanud.

Ei, need polnud siiski tavalised põrsad, keda ta oli lapsepõlves näinud. Väliskuju oli küll sarnane ning liikusid nad ka neljal jalal, kuid juba kaugelt võis näha nende silmadesse ja see kohutas teda tõsiselt. Nendest paistis ühelt poolt mõttelagedat mängulusti ning teisalt eesmärgile keskendunud kiskja tähelepanu. Eriti intensiivne oli see vaade esimese põrsa silmis ning nüüd mõistis Vasja, mis teda kõige rohkem kohutas.

Nende silmad meenutasid pigem madude kui sigade silmi.

Hirmulaine õhkus üle Vasja ja ta tundis, kuidas keha külma higiga kattus.

Katsepolügoon 145

ymberpooratud.indd 145

05.04.2018 10:19:55

Esimene põrsas oli juba käeulatuses ja tegi viimase hüppe, kihvad irevil. Kuid nii Vasja kui ka põrsa üllatuseks kerkis too kõrgele ning lendas hooga üle Vasja pea ja soomuki. Teiselt poolt soomukit kostva matsatuse ja ruigamise järgi võis aimata, et maandumine polnud pooltki nii sujuv kui õhkutõus. Järgmised kolm järgnesid sama mustriga ning ülejäänud keerasid juba enne Vasjani jõudmist ümber, vudides tuldud teed tagasi.

Nähtu ajas Vasjale eluvaimu sisse ning kiirelt hakkas ta end liivahunniku alt välja vingerdama. Kätega kaasa aidates sai ta peagi jalad vabaks. Välisel vaatlusel ei tundunud neil midagi viga olema, lihtsalt igasugune liikumisvõime, isegi tunnetus oli kadunud.

Selja tagant oli kuulda, kuidas kellegi jalad pehmelt maapinnale maandusid ning peagi nägi ta enda kohale kummardamas Kõrendiku murelikku nägu. Pikema jututa haaras ta Vasjal kaenla alt kinni ning asus ukse poole vedama. Ukseni jõudnud, aitas ta Vasja luugi servani ning sealt lohistas Vasja ennast käte jõul soomukisse.

3.

Esimene põrsas vigises vaikselt ning ajas ennast jalule. Äsja toimunu ei mahtunud kuidagi tema pisikesse peakolusse.

Küll aga jõudis tema piiratud teadvusesse vaarema kutse ning peagi oli äsjane õhulend tema mälust kadunud. Sama rõõmsalt kui enne kihutas ta kolme ülejäänud põrsa ees tagasi vaar­ ema juurde.

Vaarema lasi tiivad vastu maad ning võttis põrsad uuesti kukile nagu hoolitsev lennukikandja. Mustikale julgustavalt noogutanud, lõi ta tiivad laiali ja lendas minema, jättes endast

146 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 146

05.04.2018 10:19:55

järele ainult väikese aurav hunniku. Mustikas tegi selle peale näo, nagu poleks ta hunnikut märganudki. Vanaks saades kaotasid ka kõige väärikamad nende seast vahel kontrolli oma keha üle ja seda võeti kui paratamatust.

Nüüd oli ta kindel, et selle metallmardika juures on intelligentne elu. Signaal oli olnud oluliselt tugevam kui ennist ning põrsaste õhulend ei jätnud selles kahtlust. Niikaua, kuni neile polnud veel tiibasid kasvanud, oli nende lendamine tavaliselt lennuõnnetus. Üldiselt juhtus see siis, kui mõni neist kogemata vaaremast lahti laskis või siis viimane lennu ajal tugevamalt köhatas või aevastas.

Ettevaatlikult tõusis mustikas õhku ja liugles metallmardikale lähemale. Esimese hooga jäi silma ainult ülesküntud maastik ühel pool mardikat ja neli madalat lohku teisel pool, tähistamas põrsaste lennuõnnetusi. Igaks juhuks veidi kõrgust võtnud, sööstis ta marutuulena alla ja lendas madalalt üle mardika, seda peaaegu et puudutades. Mardikas ei reageerinud ning külitas omal kohal edasi. Ka teine ülelend ei toonud mardikas mingit elumärki ning mustikas maandus kümmekond meetrit eemal vedeleva suure kivirünka otsa.

4.

Kerge kahtlusega jälgis Vasja, kuidas Kõrendik tema jalad ettevaatlikult saabastest ja pükstest vabastas. Tavaolukorras oleks ta seda pisut geilikuks pidanud, kuid hetkel oli ta valmis möönma, et tegu on puhtalt seltsimeheliku aktiga. „Kas sa varbaid saad liigutada?“ uuris Kõrendik Vasjalt.

Viimane proovis, kuid tulemusteta. „Aga sääre või reielihaseid pingutada?“ Ka mitte.

Katsepolügoon 147

ymberpooratud.indd 147

05.04.2018 10:19:55

Selle peale haaras Kõrendik kuskilt selja tagant kastist suure haamri ja tõstis selle kõrgele enda pea kohale. „Kõmaki!!!“ kajas kogu soomuk, kui haamer Vasja jala kõrvale vastu põrandat lajatas.

Kui vilin kõrvust kadus, hakkas Vasja igasugust ettevaatust kaotades Kõrendikku sõimama, kasutades väljendeid, mida selles galaktika nurgas polnud ilmselt varem kuuldud. Kuid Kõrendiku rahuloleva naeratuse peale jäi Vasja peagi vait, aru saamata, mis Kõrendikule nii palju nalja teeb. „Kas panen ühe paugu veel?“ küsis viimane rõõmsalt, nähes Vasja segaduses näoilmet. „Ma sul panen, sa kuradi Kõrendik!“ sülgas Vasja vihaselt ja virutas jalaga eemale maas vedeleva tühja konservipurgi.

Ning jäi seejärel ise ka vahtima, mida ta just oli teinud. „Ja valgus saigi,“ konstateeris Kõrendik ning pani käed kuratliku irve saatel pühalikult kokku. „Ma sulle teen veel valgust,“ torises Vasja rohkem moepärast ning küünitas enda pükste ja saabaste järele.

5.

Baasis vahutas maruvihane Komandör, pritsides tatti ja lärmates nagu pohmas pootsman, kes hommikul leiab, et tema laev on minema sõitnud koos kõigi tema säästudega. Kõigepealt kõrvetas kokk hommikul pudru põhja, nii et terve baas haises. Seejärel olid hommikused uudised jäänud saabumata.

Ning nüüd siis on järjekordne ekipaaž kaduma läinud. Tegu oli nende eelviimase masinaga, mis oli niigi suures osas vanarauast kokku klopsitud.

Masina pärast ta väga ei põdenudki, kuid selles olid kaks tema parimat meest. Meest, kellele ta oli plaaninud hoopis

148 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 148

05.04.2018 10:19:55

hirmsama lõpu. Nimelt oli ta mõni päev tagasi teada saanud, et tema hirmsasti hinnatud duo oli tema naisukesega nii mõnegi ilusa öö veetnud. Ning see ei mahtunud talle kuidagi pähe, rääkimata siis hinge sittumisest. Igal juhul oli ta haudunud neile pikka ja hirmsat lõppu, kuid nüüd olid need tüübid lihtsalt kadunud, koos tema eelviimase masinaga.

Rivis seisvad meeskonna vähesed liikmed püüdsid ennast teha madalamaks kui muru, et Komandörile mitte silma jääda. Kokk Dima oli selle koha pealt küll kergelt ebavõrdses seisus oma keskmisest oluliselt suurema vööümbermõõdu tõttu. Kui ülejäänud võitlejad võisid vastu päikest vaadates isegi märkamata jääda, siis Dima paistis kenasti välja nagu üleküpsenud kõrvits õunapuu ladvas. Ning just see talle saatuslikuks saigi.

Komandör sülitas veel kord, kui krooksatus talle hommikuse kõrbenud pudru maitse ja lõhna suhu tagasi tõi. „Reamees Dima, minu juurde!“ Ärevil Dima lõi kannad kokku ja tegi kaks pikka sammu, jäädes seejärel alandlikku nägu tehes Komandöri ette seisma. „Ümber pöörd!“ Dima pööras ennast krapsakalt ümber, nii kiirelt kui tema volüümikas keha seda võimaldas. Hetkeks lootis ta juba, et on pääsenud, enne kui tema tagumikku tabas Komandöri jalahoop ning möiratus kohe angaari kobida ja ennast missiooniks valmis panna.

Rivi läbis imeõrn üllatuse kahin. Hoolimata tänahommikusest äpardusest oli Dima esmaklassiline kokk, keda hinnati kõrgelt kõigi poolt. Eriti kõrges hinnas oli ta olnud aga Komandöri silmis, kes nii mõnegi tema poolt korda saadetud sigaduse ees silmad oli sulgenud.

Komandöri pilk liikus edasi-tagasi mööda rivi, otsides Dimale paarimeest. Kui enne püüdsid kõik ennast murust

Katsepolügoon 149

ymberpooratud.indd 149

05.04.2018 10:19:55

madalamaks teha, siis nüüd üritasid kõik ennast nähtamatuks muuta. Ühelt poolt oli levinud uskumus, et viimase soomuki kadumisega lõpetab Komandör oma ponnistused, mis iganes tema eesmärk siis oli, ning sellelt planeedilt lastakse jalga. Ei olnud enam kedagi, kes oleks arvanud, et viimasel ekipaažil võiks paremini minna kui teistel. Teiseks ei uskunud keegi, et vaatamata oma andekusele köögis võiks Dimast ohtlikus situatsioonis mingitki abi olla. Pigem võeti viimast missiooni kui ärapööranud Komandöri kättemaksu hommikuse pudru põhjakõrvetamise eest. „Kapral Andropov! Minu juurde!“ Nii mõnigi hingas mõttes kergendatult – seekord läks see karikas neist mööda. „Marss angaari! Vaata, et Dima ennast korralikult valmis paneb ning vajadusel upita ta masinasse! Enne tee talle instruktaaž!“ „Seersant Smith, kaks sammu rivi ette! Ümber pöörd!“ Smith läks näost valgeks ja üritas meeleheitlikult meelde tuletada, mille eest nüüd selline karistus. „Nii, viimasele missioonile lähen ma ise koos reamees Dimaga ning seersant Smith võtab nii kauaks juhtimise üle,“ teavitas Komandör. „Kui ma 72 tunni pärast tagasi ei ole, pakite kola kokku ja kaote siit kus kurat! Kas küsimusi on?“ Küsimusi ei olnud. „Selge, vabalt, rivitult!“ ning Komandör siirdus oma varustust kokku korjama. Smith aga hingas kergendatult välja ja tema tavapärane roosa jume taastus.

150 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 150

05.04.2018 10:19:55

6.

Mardikast kostuva tugeva kõmaka peale võpatas mustikas nii, et pidi kivilt maha pudenema. See oli midagi uut, sellist heli ei olnud need mardikad veel kuuldavale toonud. Esimese hooga arvas ta, et tegu oli mingi kommunikatsiooni püüdlusega.

Kui aga sellele midagi muud ei järgnenud, jäi mustikas oma plaani edasi hauduma.

Midagi tarka välja mõtlemata, saatis ta kutsungi vaarisale.

Ei läinudki kaua mööda, kui kutsutu sujuvalt tema kõrvale maandus. Lühidalt ülevaate saanud, noogutas vaarisa mõtlikult ja pakkus välja stsenaariumi 87. Mustikas küsis, kas see ehk liiga ennatlik ja dramaatiline ei ole. Vaarisa nõustus, et võib-olla tõesti on, kuid seni on see alati toiminud, kui miski muu pole aidanud. „Alustaks ikkagi millegi leebemaga?“ pigem nentis kui küsis mustikas. Vaarisa suunas pilgu taevasse ja pingutas natuke, kuni kivile pudenes peotäis mitte kõige paremini lõhnavaid rohelisi pabulaid. Koos vaatasid nad pabulate arvu ja paigutuse üle. „63,“ vormus nende peades üheaegselt mõte ning sellega oli asi otsustatud.

Mustikas tõusis kivilt lendu ja oli peagi tagasi väikese kurnamissõela moodi asjandusega. Soomuki kohale jõudnud, lasi ta selle küünte vahelt alla kukkuda. Sõel jäi masina kohale umbes 3 meetri kõrgusele rippuma ja hakkas seejärel kasvama. Peagi oli sõel nii suur, et ulatus maani, kattes soomuki igast küljest vaevu nähtava, kuid tiheda võrguga.

Mustikas tegi veel ühe tiiru ümber sõela, veendumaks, et see on igalt poolt tihedalt vastu maad, ning lendas vaarisa kõrvale tagasi. Selle peale tõusis vaarisa õhku, kraaksatas midagi taevasse ja jäi kõrgele soomuki kohale hõljuma.

Katsepolügoon 151

ymberpooratud.indd 151

05.04.2018 10:19:55

Veelkord kõlas tema kraaksatus ning kaugelt hakkas kostuma lähenevate trummide kõminat.

Kõmin tuli vaikselt lähemale ning muutus järjest tugevamaks ja kõlavamaks. Peagi ilmusid taevasse 3 väiksemat ja üks suurem täpp. Kiirelt lähenevad täpid hakkasid kuju võtma.

Väikestest täppidest said kolm pontsakat ja rõõmsailmelist inglipoissi. Kaks neist tagusid kaelas rippuvaid trumme ning kolmas lasi aeg-ajalt pasunal kõlada. Neljas ning nende keskel olev suurem täpp osutus suureks tumemustaks katlaks, milles tundus midagi keevat. Vähemalt tõusis sellest auru ja vaiksematel hetkedel oli kuulda mulinat.

Vaarisa juhatusel jäi kolmik täpselt soomuki kohal hõljuma, suur katel ähvardavalt kõikumas. Trummimäng muutus tihedamaks ja ähvardavamaks ning pasunahelid tugevamaks.

Mustikas saatis mardika poole teele sõnumi: „Lugupeetud sissetungijad, kes te olete oma mardikasse peitu pugenud. Kui te mind kuulete, andke endast märku!“ Ei midagi.

Mustikas vahetas sagedust ja proovis uuesti. Vaikus.

Vaarisa noogutuse peale kallati katlast sorts tulikuuma ja jubedalt haisvat rohelist läga mardikale ning jäädi ootele. Kui ikka veel midagi ei juhtunud, kallati katlast juba suurem sorts, millele vaarisa veel oma sõnad peale luges.

7. „Mis kurat see nüüd siis on?!“ vandus Komandör endamisi.

Muu varustus oli koos, kuid kõige olulisemat ta ei leidnud.

Viimase puhta sokipaari asemel leidis ta ainult ühe suure auguga punase-valgetriibulise põlviku. Ta oli kindel, et tal on veel üks puhas ja korralik sokipaar kapis. Seda põlvikut ei

152 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 152

05.04.2018 10:19:55

olnud ta aga elu sees näinud. Vihaga sülitas ta suure läraka aknast välja, tabades sellega akna all kükitavat Elukat otse keset tema rohelist lagipead.

Selle peale kihvatas Eluka sisemuses midagi, mida ta üldiselt suutis kontrolli all hoida. Kas ta vähe oli nende troppide järgi valvanud ja neid suuremast jamast eemale hoidnud!?

Tänutäheks sai ta nüüd ei midagi muud, kui süljega vastu pead. Ainult ametivanne hoidis teda reageerimast ning sügavalt sisse hingates püüdis ta end uuesti maha rahustada.

Juhtub, ka kõige parematel. Ning kes seda teab, mis mured Komandöril olid, et ta endast nii välja läks. Põlvikunali ei olnud võib-olla tõesti kõige õnnestunum, kuid Shakespeare oli selles nii veendunud olnud, et lõpuks nõustuti seda järgi proovima.

Vahepeal oli Komandör sokkidele käega löönud ning haaras öökapilt lõngakera ja kudumisvardad. Eks ta koob siis ise endale villased kapukad, ongi parem külmadel öödel jalad soojas hoida. Heitnud viimase pilgu oma toale, raputas ta pähe kippuva mõtte peale pead ning astus seejärel välja.

Kapral Andropov üritas samal ajal kokk Dimale selgeks teha mõtteheitja tööpõhimõtet ja kasutamist. Lõpuks lõi ta käega. Selle tööpõhimõtte selgitamine Dimale oli täiesti lootusetu üritus. Seepeale seadistas ta mõtteheitja automaatrežiimile ja näitas, kumma otsaga tuleb sihtida ning kuhu vajutada. Vähemalt sellest tundus kokk aru saavad, kuigi päris kindel ta polnud. „Kas küsimusi on?“ küsis ta pigem moe pärast. Dima raputas rahulolevalt pead, nii et kaprali hinge sigines kahtlus.

Liiga rahulikult tundus Dima seda missiooni võtvat. Nägi teine välja nagu paks kõuts, kes teab, et kohe-kohe saab ta perenaiselt ühe eriti isuäratava ninaesise. Ka Dima varustu-

Katsepolügoon 153

ymberpooratud.indd 153

05.04.2018 10:19:55

sekott nägi kahtlaselt suur välja, kenasti proportsioonis koka enese mõõtudega.

Dima näis aimavat kaprali küsimust ning selgitas lahkelt, et ta võttis Komandörile veidi nosimist kaasa. Ehk siis leebub ja lõpetab missiooni varem ära. „Nojah, kui Komandörile, siis muidugi,“ polnud kapralil enam midagi öelda. Koos upitasid nad koti soomukisse ning seejärel asuti Dimat soomukisse toppima. Alles siis, kui viimane vöö maha võttis, mahtus ta lõpuks luugist sisse ja vaatas sealt välja nagu elupõline tankist. „Kas kõik on valmis?“ kõlas angaaris Komandöri kärgatus, nii et kapral ehmatusest õhku hüppas. „Just nii, härra Komandör!“ „Väga hea, tehke väravad lahti!“ ning Komandör kadus kiirelt soomukisse.

Kapral lõi kulpi ja viipas väravate juures lösutavale mehaanikule, et see need avaks. Kõrinal jooksid väravad laiali, soomuki mootor turtsatas käima ning tumedat suitsupilve maha jättes ragistas soomuk angaarist välja. Õnnelik Dima lehvitas rõõmsalt luugist ja kapral soovis neile mõttes edu – „Et te enam tagasi ei tuleks ning jääksitegi sinna!“ 8.

Shakespeare ja Poeet vaatasid kaarti, kuhu Elukas oma pika keelega laperdava triibu oli tõmmanud. „Tõenäoliselt lähevad nad seda teed mööda – muud rajad oleme läbimatuks muutnud. Ning esimene raskem koht tekib selle suure kuuse juures. Umbes kolme tunni pärast peaksid nad sinna jõudma, kui

154 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 154

05.04.2018 10:19:55

nad tee peal peatusi ei tee. Kas läheme vaatama, kuidas nad sellest läbi pääsevad?“ Teised noogutasid nõusolevalt ning ühiselt roniti suure tundmatut sorti puu kõrval seisva lehma sisse. Elukas kõdistas veidi lehma ning viimane läks liikvele, veidi mööda maad kepsutades, enne kui hoo sisse sai ja kõrgust võtma hakkas. „Peeretasid või?“ uuris Kõrendik kahtlustavalt Vasjalt. Viimane mühatas selle peale solvunult ja teatas, et ta pole enam ammu peeretanud. Juba sellest ajast saadik, kui Lüüganuse planeedi Kõrirappija tal pärakust tüki oli ära hammustanud.

Arstid küll taastasid põhifunktsioonid, kuid sellest ajast saadik oli ta olnud ainult kõige puhtamal toidul ning tänu sellele ei tekkinud ka enam kõhugaase. „Mis see siis nii jubedalt haiseb, püksi tegid või?“ ei jäänud Kõrendik rahule. Nüüd tundis ka Vasja, et soomukis hõljub midagi rõvedat. Lõhnatajuga ei saanud ta peale lapsepõlves üle elatud väikest õnnetust küll hiilata, kuid nüüd tundis seda temagi. Kõrendikul jooksid silmad juba vett ning Vasja tundis, kuidas soomukis on kahtlaselt soojaks läinud.

Pilk välja ei näidanud muud midagi, kui et mööda ahtrikaamerat tundus midagi rohelist alla venivat. Vasja oli juba katuseluuki avamas, kui Kõrendik ta otsustavalt peatas ja käskis vakka olla. Pea viltu näis ta midagi kuulavat, endal keskendunud pilk ees. Vähehaaval läksid tema silmad suuremaks ning pöördusid üles, kuni näha jäid ainult silmavalged.

Kui väljast poleks nii jubedat haisu tulnud, oleks Vasja kohe jalga lasknud, kuid hirm suurema sita sisse astuda hoidis teda veel tagasi.

Kuskilt hakkas kostuma mingit imelikku tiksumist ning peagi näis ka Kõrendik kaasa tiksuvat. „Ei no minge te kõik sinnasamusesse,“ otsustas Vasja ning rabas luugi lahti, saades

Katsepolügoon 155

ymberpooratud.indd 155

05.04.2018 10:19:55

kohe endale krae vahele tulikuuma rohelist röga. See oli nii valusalt tulikuum, et juba teist korda päeva jooksul läks Vasjal pilt eest, kuigi ta polnud mingi papist poiss. Seni oli ta elus üldse kaks korda pildi tasku pannud. Isegi Kõrirappija haavad kannatas ta ära, valuvaigistiks vaid puhast valget viina rüübates ja küüslauku peale haugates.

9. „Mmm, millised lõhnad!“ kiitis Shakespeare Poeedile ja tõstis Eluka poole pöidla püsti. Kuna Komandöril ja Dimal läks soomuki mudast välja kaevamisega aega, otsustasid nad niikaua väikse grilli organiseerida ning vaatepilti hüva söögi kõrvale nautida. Poeet tegi tule, Shakespeare tõi metsa alt juurikaid ja marju ning Elukas maitsestas lehmalt laenatud tagavara sisefileetüki.

Komandör vehkis nagu hull labidaga, nii et eemalt vaadates oleks võinud tegevuses kahtlustada sinist maapöörajat Birsta planeedilt. Isegi Dima andis endast parima, Komandöri igati julgustades ja tema edusamme kiites. „Natuke veel ja saamegi soomuki mudast kätte!“ Komandör vihtus aga edasi tööd teha, higi lendamas ning silmad säramas. Lõpuks ometi saab ka tema midagi käega katsutavat teha! „Mis oleks, kui teeks Komandöri töö veidi huvitavamaks?“ uuris Poeet teistelt. „Mis sul mõttes on?“ läksid Shakespeare’i silmad särama. „No mul on tunne, et üks korralik vihmasabin teeks ta töö oluliselt väljakutsuvamaks. Ning ühtlasi ka jahutaks teda.

Vaadake, kui higine vaeseke juba on. Pärast haiseb nagu tõhk, kui soomukisse tagasi ronib.“

156 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 156

05.04.2018 10:19:55

„Super idee!“ oli Shakespeare kohe nõus. „Ning lisada võiksime ka vürtsi, näiteks väikese välgu. On ju?“ Kõik jäid nõusse ning peagi ujus kohale tume äikesepilv, kallates alla korraliku vihmasahmaka. Komandör ei lasknud end sellest segada ning kühveldas august muda veelgi suurema hooga välja. Ka Dima utsitas Komandöri mõnda aega tagant, kuid otsustas siis soomukisse peitu pugeda. Just siis aga, kui ta sirutas käe, et soomuki luuk avada, säratas välk ja lõi soomuki elektrivalguses särama nagu jõulukuuse.

Energialaks ja ehmatus olid nii kõvad, et Dima lendas selili mutta, käed-jalad abitult siplemas nagu tagurpidi keeratud kilpkonnal.

Komandör ainult urahtas selle peale heakskiitvalt ning rühmas edasi, järjest vedelamaks muutuvat muda välja visates. „Pane üks sähvakas veel,“ utsitas Shakespeare.

Järgmine kõmakas kajas ümbruskonnas vastu, pannes Dima välgukiirusel püsti hüppama ja jooksujalu soomukist eemale kappama. Komandör aga ei teinud sellest väljagi ning kühveldas hoogsalt edasi.

10.

Peagi seisis läbimärg ja lõõtsutav Dima nende ees ning vaatas hämmeldunud ilmel ringi. Ümberringi oli kuiv, kerkis mõnusat grillimise lõhna ning päike paitas kõigi päid. Dima tõmbas ninaga pika sõõmu õhku, noogutas tunnustavalt ja teatas siis, et üks asi on puudu. Kadus seejärel metsa, et hetke pärast imeliku kollarohelise taimega tagasi tulla. Õrnalt murendas ta taime sõrmede vahel ja raputas seejärel grillil küpsevale lihale.

Lihatükk oleks justkui avanenud – õhku tõusis aroom, mis lülitas kõigi süljenäärmed täistuuridele ning ümbruses oleks

Katsepolügoon 157

ymberpooratud.indd 157

05.04.2018 10:19:55

justkui kaunis meloodia kõlanud. „Eks ma öelnud,“ tähendas Dima uhkelt ning astus kõrvale, kui teised ligi rüsisid.

Kõigi pilgud keskendusid grillil toimuvale väikesele imele, nii et tähelepanuta jäänud vihmapilv ujus minema ja keegi ei märganudki, kuidas Komandör nende selja taha ilmus.

Silmad mõnust kinni, tõmbas ta aroomi ninna ja kadus kiirelt soomuki juurde tagasi. Labidakeerutamise asemel oli ta peagi tagasi kastitäie parima joogipoolisega, mida siin planeedil võis saada. „Kas tohib ühineda?“ päris ta viisakalt, ise kasti koos klaasidega Poeedile üle andes. „Aga muidugi,“ vastasid kõik ühest suust ning kusagilt võluti välja veel kaks istealust Komandörile ja Dimale.

Nüüd oli koka kord soomuki juurde kaduda, kust ta peagi naasis väikese draakoninahast märsiga. Koti hoolikalt lahti voltinud, võttis ta sealt välja oma relvastuse – suure noa, kahvlid ja muud köögiriistad, mille funktsioonid ülejäänutele hämaraks jäid. „Kas tohib?“ uuris Dima ning vastust ootamata asus improviseeritud kööginurgas toimetama. Peagi tõstis ta igaühele suurel punasel lehel portsu imeliselt lõhnavast lihatükist ja värskest mahlasest salatist. Komandör valas klaasid täis ja Elukas tõusis püsti, et toost öelda. „Mis iganes sa teed, tee seda nii, et see tekitaks vaimustust nii sinus endas kui ka teistes! Eelkõige aga sinus endas!

Ja võtame esimese klaasi meie kallite külaliste terviseks, kes meie tänasele grilliõhtule täiusliku lihvi lisasid!“

158 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 158

05.04.2018 10:19:55

11.

„Lõpuks ometi!“ jõudis mustikas rõõmsalt mõelda, kui mardikas avanes. Kuid enne veel, kui rõõm tema varvastesse jõudis, läks teele juba pettumuse noot, kuna mardikas sulgus veel kiiremini kui oli avanenud.

Ta oli valmis juba vaarisale järgi andma ja 87-ga katsetama, kuid sel hetkel tõusis mägede kohale suur tuleleek ja pühkis sealt hooga alla, sulatades kogu lume ja jää ning tehes maa tumehallilt paljaks. Suurtest kuuskedest jäid alles ainult suitsevad kõverad rootsud, taevast kattis hiiglaslik auru ja suitsupilv ning sellest sadas alla väikesi kollaseid kummiparte.

Vähemalt nii kutsuti neid maal, kuid mustika jaoks olid need lihtsalt väikesed kollased ebaselge otstarbega pehmed punnid.

Väikeste kummipartide sadu tihenes, nii et tuhaga kaetud maa muutus kollaseks. Kõikjal mühises ning kusagilt eemalt kostis hirmsat möirgamist. Mustikas üritas hääle päritolu selgeks teha, kuid see tundus üheaegselt tulevat nii taevast kui ka maa alt, nii kaugelt kui ka tema seest. Möirgamist täiendasid rajutuuled, mis oleksid ka kõige tugevamad puud maast välja kiskunud ja minema lennutanud.

Peagi oli kogu ilm kollaselt mügarlik ning möirgamine ja tuul hääbusid aeglaselt, asendudes tasase õrna muusikaga.

Muusika veeres sillerdades mägedest alla nagu selge mägioja, põrgates kollastel kummipartidel ja pannes osad neist veerema, osad ümber keerates ning osad endaga kaasa haarates.

Igal pool hakkasid kummipartide alt võrsuma sinised taimed. Alguses nagu väikesed sinililled, seejärel nagu väikesed jõulukuused ning lõpuks kõrgusid väärikalt taeva poole otsekui hiiglaslikud sekvoiad.

Katsepolügoon 159

ymberpooratud.indd 159

05.04.2018 10:19:55

Otse mustika nina all lükati laiali suurem kuhi kollaseid kummiparte ning sealt pistis pea välja üks roheline Elukas, talle rõõmsalt silma pilgutades. „Mis toimetad siin?“ uuris too silmade särades. „Ee…,“ jäi mustikas vastuse võlgu. „Tõepoolest, mida ma siin toimetan,“ mõtles ta. „Mingil põhjusel tahtsin ma need sipelgad sealt kätte saada. Kuid milleks? Mis ma nendega teinud oleksin, kui oleksin kätte saanud?“ 12.

Klaasid kõlasid rõõmsasti kokku ning järgmised minutid võis kuulda ainult mõnulevat matsutamist. Lõpuks ohkas Shakespeare rahulolevalt, limpsis sõrmed puhtaks ja tähendas, et kui ta ei oleks luuletamisele joont alla tõmmanud, võiks ta toimunu ülistamiseks praegu ühe soneti luua. Võib-olla ta isegi mõtleb ringi oma kunagise otsuse.

Poeet kiitis otse loomulikult takka ja ütles, et muidugi tuleb ümber otsustada, kui olukord seda nõuab. Komandör tundus sellele väitele vastu olema ning Dima uuris, milleks üldse nii põhjapanevaid otsuseid teha. Parem lasta asjadel kulgeda nii nagu nad kulgevad ja vooluga kaasa minna.

Kõigi pilgud pöördusid seepeale Eluka kui vahekohtuniku poole. Too naeratas laialt ja teatas: „Võtame selle peale, et igaüks leiaks endale ise oma tee ja selle läbimise viisi!“ „Aamen!“ kostis selle peale Komandör ja tõstis klaasi Eluka terviseks. Teised ühinesid rõõmsalt.

160 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 160

05.04.2018 10:19:55

13. „Plaksti!“ äratas vaarisa laksatus vastu mustika põske ta mõtetest. „Magama jäid või?“ „Mis sa siin magad, kui taevast sajab igasugust jama alla ning igaüks togib sind nii nagu heaks arvab,“ porises mustikas mõttes ja noogutas mõtlikult vaarisale. „Mis oleks, kui laseks sel ühel põrnikal minna ja vaataks, mida nad otsivad?“ tegi ta vaarisale ennekuulmatuna kõlava ettepaneku.

Vaarisal jäi selle jumalavallatuse peale isegi hing kinni.

Ning ainult tänu sellele tekkis tal väike mõttepaus, kui ta jäi mõtlema, et tõepoolest, mis siis juhtuks? Tõenäoliselt mitte midagi hullu ja võib-olla saaksid nad isegi targemaks. Seda enam, et kohalikud valimised olid ukse ees ja millegi uuega lagedaletulek võiks kindlustada talle valimisvõidu Vaarema ees. See oli nagunii üks pagana kõva vastaskandidaat, kes oli meister oma käsilasi valimiskampaania kasuks rakendama. „Hääkene küll, las lähevad! Ja hoia neil ise silma peal!“ ning läinud ta oligi. Seekord midagi maha jätmata.

14.

Külm õlu pärlendas higises klaasis. Ja Vasja jälgis rahulolevalt, kuidas klaasi külge mööda väikesed veetilgad allapoole vajusid, vastukaaluks klaasi sees tõusvatele mullidele. „Jaa, elu on ikka kenasti tasakaalus,“ muutus ta suisa filosoofiliseks ja naeratas mõtlikult tema poole sammuvale kaunitarile. Kaunitar naeratas vastu ning tõi selja tagant nähta-

Katsepolügoon 161

ymberpooratud.indd 161

05.04.2018 10:19:56

vale imekauni maasikatordi. Ettevaatlikult asetas ta tordi lauale ning kerge tuuleõhk tõi tordi lõhna Vasja sõõrmetesse.

See viis Vasja hoobilt läbi inimkonna arengu tagasi otse paradiisi – kaunitar ühel käel, õlleklaas teises käes ning taevalikult lõhnav kook nina ees. Ilmselt just nii Aadam ja Eeva elasidki. Õlle koha pealt polnud ta küll kindel, kuid küllap Jumal ka õlleteoga hakkama sai, kui ta juba maailma valmis suutis teha. Hetkeks kujutas ta isegi ette, kuidas Jumal peale maailma loomist jalad mõnusalt välja sirutab ja kusagil mõnusas rannas külma õlut libistab. Ise samal ajal kogu seda rahu ja vaikust nautides, enne kui inimsugu sigima hakkab ja rannad prahiga täidab.

Huvitav, kas Jumal oleks eelistanud tumedat või heledat õlut? Või hoopis punast? Väidetavalt olla talle kõik olendid ühtmoodi armsad, ju see kehtib ka õllede kohta, jõudis Vasja kompromissini ja tõstis klaasi kaunitari poole. Too naeratas talle ning tuli ja võttis Vasja sülle. Hellalt silis ta Vasja pead, nii et tol millegipärast meenus lapsepõlv ja silmad tõmbusid märjaks. Kohmetunult rehmas ta pisarad silmist ja uuris, mida arvab kaunitar viimasest täiustatud mõtteheitja mudelist.

Kaunitar ainult naeratas selle peale ja andis Vasjale kerge laksu vastu põske. „Hakkab jälle pihta!“ porises Vasja, kui kõigepealt kadus tema peost külm õlleklaas ning paradiisirand asendus juba tuttava soomukiga. Maasikatordi asemel haises mingi asi jubedalt ja ainult kaunitar, kes tema pead süles hoidis, oli alles jäänud. Kusagilt oli too välja võlunud ämbritäie jääd, millega ta Vasja pead ja õlgu jahutas, teda ise sama ajal hellalt lohutades.

162 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 162

05.04.2018 10:19:56

15. „Aitab küll, mis me siin ikka molutame!“ katkestas Komandör lõpuks mõnusa jõudeelu. Ülejäänud kamp küll väga entusiastlikult ei reageerinud, kuid loojuva päikese poole vaadates nõustusid ka nemad, et on aeg.

Tühjad pudelid tassiti soomuki juurde tagasi. Või õigemini plaaniti seda teha, kuid enne soomukini jõudmist jäi kõigepealt Komandör seisma ning siis ka ülejäänud.

Soomuk tundus kuidagi kahtlaselt pinge all vabisevat. Shakespeare heitis küsiva pilgu Eluka poole, kuid see ainult naeratas paljutähendavalt.

Komandör nihkus aeglaselt soomukile lähemale ning Dima sättis ennast sujuvalt Poeedi selja taha. Soomuk kerkis nüüd maast kümmekonna sentimeetri kõrgusele ja hakkas aeglaselt päripäeva pöörlema. Komandör vaatas küsivalt teiste poole, kuid need jälgisid toimuvat samamoodi mõistmatult.

Pöörlemine muutus kiiremaks ning kusagilt hakkas kostma mägedest rõõmsalt alla voolava vee vulinat, mis segunes rütmiliselt randa loksuva lainete mühaga. Pöörlemine kiirenes veelgi ja juba lisandusid muusikale kimalaste sumin ja konna krooksumine.

Soomuk meenutas nüüd pigem hiiglaslikku ventilaatorit ja helidele lisandus rähni kiire põrin, millele lisandus peagi teine, kolmas ja seitsmeski põrin.

Kärgatas välk, lõi taeva selgeks ning soomukil lendas katus pealt, paisates välja hiiglasliku hunniku maasikatorte. Umbes nii nagu muinasjutuline vulkaan.

Maasikana tortide kohal hõljus aga Vasja, näol õnnis naeratus ja jumalik aura ümber pea.

Katsepolügoon 163

ymberpooratud.indd 163

05.04.2018 10:19:56

Epiloog 3-2-1-START! Kosmoselaev sööstis tagasi vaatamata taevasse.

Ilma Komandöri ja Dimata, rääkimata siis Vasjast ja Kõrendikust.

164 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 164

05.04.2018 10:19:56

Päikesesuusad

1.

Esimene asi, mis Vasjale meenus, oli kuratlikult kuri Kõrirappija Lüüganuse planeedilt. Olid need elukad niisamagi kurikuulsad terves galaktikas, kuid antud loom oli eriti hull isend, rebides Vasjal suure tüki pärakust enne, kui ta niitsatadagi jõudis. Ja seda juba missiooni esimese päeva hommikul, kui ta polnud veel lõunatki jõudnud süüa.

Tänapäevane arstiteadus tegi küll imet ning suutis enamuse välja rebitud funktsioonidest taastada. Tema toitumisele pani see aga tõsise põõna. Vasja lülitati ümber puhtaimale toidule, nii et igasugused kiirelt valmivad ja ülekiirendatud, -maitsestatud ja -lõhnastatud toidud jäid tema menüüst välja. Rääkimata siis iseaetud vägijookidest, mille joomisvõistlustel ta oli noorpõlves tuntust kogunud.

Vähemalt esialgu oli Vasja selle üle peaaegu sama vihane kui tema tagumise otsa kallal toimetanud Kõrirappija. Seejärel oli ta selle faktiga kurvalt leppinud ja aeg-ajalt ohates meenutanud oma kõrghetki. Ning lõpuks oli talle uus menüü isegi meeldima hakanud. Seda tänu oluliselt kergemale ja selgemale olemisele. Nüüd nägi ta värve ja tundis lõhnu, mis enne tema elus puudusid. Ainult kambajõmmide praalimine pani

Päikesesuusad 165

ymberpooratud.indd 165

05.04.2018 10:19:56

teda vahel enda puhtust häbenema, kuid tavaliselt suutis ta sellest üle olla. Ja kui ei suutnud, siis tema suurepärane vasakhaak ja korralik paremsirge tegid praalimisele kiire lõpu.

Voodis ringutades jäi Vasja mõtlema, miks ta üldse selle saatanliku Kõrirappija peale sel kaunil hommikul mõelnud olid. Väljas möllas järjekordne kena päikesetorm – täpselt tema maitse. Kõrvalkoikudest oli kuulda kompanjonide nohinat ja kuskilt tagumisest nurgast ka kergemat lõrinat – ilmselt oli Jaak jällegi oma kurgupaelad lõdvaks lasknud.

Korraga tundis ta, kuidas ihukarvad püsti tõusid ja süda puperdama hakkas. Kas tõesti? Talle tundus, nagu oleks ta seinal näinud Kõrirappija varju. Kuid see oli ju ilmvõimatu!

Viimane nendest oli juba kümmekond aastat tagasi Lüüganusel hävitatud ning siin laevas ei saanud ju ometigi sellist looma ringi liikuda. „Ilmselt luulud,“ lõi ta pärast paariminutilist ootamist käega ja ajas ennast aeglaselt jalule. „Mnjaa, pole paha,“ silmitses ta ennast peeglist. Ülevalt alla ja üles tagasi. Mees nagu ponks – ilus punakaspruun karvastik, lihaseline keha, ei grammigi üleliigset rasva. Mõnuga liigutas ta varbaid ja vaatas, kuidas jalalihased rõõmsalt naha all mänglesid. „Jaa, täna tuleb hea päev, isegi väga hea päev!“ 2.

Nõlvakut mööda kihutas alla üks lopergune keha. Oma ebasümmeetrilisusest hoolimata oli tema liigutustes elegantsi ja kogemusega kaasnevat enesekindlust. Vasja pani binokli kõrvale ja hingas sügavalt sisse. Siin talle meeldis – mõnusalt kuum õhk, ringi kihutav päikesetorm ning valgesse rüütatud maastik. Kristallid nii eredalt säramas, et palja silmaga

166 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 166

05.04.2018 10:19:56

ümbrust vaadata ei saagi. Siin-seal ringi lendamas suured oranžid laperdavad meduusisarnased loperdised, kes võisid sulle peale sortsutades põhjustada nii karvkatte kui ka naha kao. Keegi tarkpea oli neid hakanud epideks kutsuma, ilmselt kunagi kasutusel olnud epilaatorite auks.

Veel ühe pilgu kaugemal nõlvakust alla kihutavale kogule heitnud, kinnitas Vasja ka endale päikesesuusad alla ja lükkas hoo sisse. Kui ta oli õigesti arvutanud, peaks ta paremalt poolt läheneva koguga kohtuma just oru kõige kitsamas kohas, kus võimalus kohtumiseks on kõige suurem. Vasja suuskade valitsemises oli peaaegu samasugust elegantsi nagu tema paremal küljel mäest alla tuiskava kogu omas.

Märgates Vasjat tema trajektooril liikumas, lisas kogu kiirust ning sama tegi ka Vasja. „Kahju, et praegu ei ole kedagi nägemas,“ käis Vasjal mõtteist läbi. Siin tehti praegu kunsti, mis isegi kunagistel olümpiamängudel oleks medalikohale kandideerinud. Ühel iseäranis kiirel ja uhkel kaarel, puistates suuskade alt suure pilve valgeid kristalle, tõmbas miski tema vasaku jala järsult kinni. Selle peale lendas Vasja pea ees mäest alla, sooritades eeskujuliku kukerpallide seeria, enne kui ta meritähe kombel lapikuna peatus. Pidurdus oli nii järsk, et Vasjal polnud õrna aimugi, mis selle põhjustas ja kuidas ta ennast selili leidis.

Silmad avanud, nägi ta taevas kahte päikest, millede vahel tundus midagi tiirlevat. Silmad sulgenud, ootas ta hetke, et need uuesti avada ja normaalset vaatepilti näha. OK, nüüd oli küll kahe päikese asemel kolm tagasi, kuid mingi asi tiirles endiselt päikeste vahel.

Ettevaatlikult ajas ta ennast istukile – kõik luud-kondid tundusid terved olema. Suusad olid kusagil üleval pool laiali

Päikesesuusad 167

ymberpooratud.indd 167

05.04.2018 10:19:56

ja päikeseprillid olid samuti kadunud. Ülejäänud asjad, kaasa arvatud saba, tundusid alles olema.

3.

Kui oli midagi, mille üle Voldemar uhkust tundis, oli see tema päikesesuuskade valitsemise oskus. Ta oli nendega sõidust teinud midagi kunsti sarnast, kasutades iga viimast kui hetke sõitmiseks. Kui see oleks võimalik olnud, oleks ta isegi maganud suuskadel. Peaaegu kõigi muude tegevustega sai ta juba sõidu pealt hakkama.

Tema armastus päikesesuuskade vastu oli saanud alguse puht juhuslikult. Mõni inimene võiks küll öelda, et see oli saatus ise, mis ta sellele mõttele pani, kuid Voldemar saatusesse ei uskunud. Tema oli tegude mees, kes uskus eelkõige iseendasse. Ning oma tegude tagajärgedesse.

Nii siis juhtuski, et omaenese tarkusest sai ta valgustuse. See andis talle idee ehitada suusad sellel kuival planeedil ohtralt saadaoleval päikesekiirgusel sõitmiseks. Oma ideed esimest korda spetsialistidele tutvustades saadeti ta jalamaid ühtede teiste spetsialistide juurde. Need proovisid talle valget kitlit selga panna. Sellist, kus varrukad käivad selja taga. Ning kogu teenindav personal oli kahtlustäratavalt mõistev ja julgustav. Õnneks aitas tema onu sekkumine nende šarlatanide juurest minema pääseda. Järgmiseks proovis ta õnne kogu galaktika respektaablimaiks peetud füüsikaakadeemias. Seal kuulati ta viisakalt ära ja öeldi, et see ei ole võimalik. Ei teoreetiliselt ega praktiliselt.

Selle peale lõi Voldemar käega, kutsus tuttava naabrimehe appi ning kahe peale klopsisid nad esimese suusapaari viimase garaažis kokku. Suuremeelse mehena ei hakanud

168 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 168

05.04.2018 10:19:56

Voldemar spetsialistidele tõestama, et nad eksisid, ning läks ja pühendus selle asemel sõitmisele. Galaktika õnneks oli aga naabrimehel nii palju nutti, et ta jagas nende leiutist ka ülejäänud maailmaga, muutes kuivadel ja kuumadel planeetidel liikumist märkimisväärselt. Voldemar aga sellest kõigest ei hoolinud – tema vaid sõitis ja sõitis ning aeg-ajalt võttis tänulikult naabrimehelt uue ja täiustatud suusapaari katsetamiseks vastu.

4.

Muidu nii rõõmsameelne Elukas katsus ettevaatlikult pead ning oiatas vaikselt valust. Sinna ähvardas üks suuremat sorti muhk tekkida, kui ta kohe midagi ette ei võta. Ümberringi olid ainult valged kuumad kristallid ja sama kuum kivikõva maapind nende all. Midagi paremat leidmata, võttis ta oma pöidla ja kujutas ette, kuidas see muutub üheks ilusaks suureks jäätükiks külma margarita klaasis. Seejärel õngitses ta tüki ettevaatlikult klaasist välja ning surus tekkivale muhule.

Valus, raisk. Samas ka meeldivalt külm. Justkui iseenesest tekkis esimese sulades klaasi teine jäätükk ja kolmaski, kuni muhk oli kenasti kontrolli alla saadud.

Ettevaatlikult tõstis ta oma silmad pealaele ning seejärel vaikselt koos pealaega kristallide alt välja. Täpselt nii nagu vaenlase piirkonnas olev allveelaev tõstab üles oma periskoobi. Pilk ümbritsevale tuvastas paremal pool ühe päikesesuusa, vasakul päikeseprillid ning otse ees teise suusa. Ning jupp maad allpool ühe ennast aeglaselt püsti ajava kogu. „Vaene mees! Ah siis tema põkkuski minu koluga,“ tundis ta allpool ukerdavale Vasjale kaasa. Eks Elukas oli muidugi ise süüdi. Omast arust valis ta planeedile ilmumiseks kõige

Päikesesuusad 169

ymberpooratud.indd 169

05.04.2018 10:19:56

vähemkäidavama koha, kuid ega talle otsa ei kõnnitudki.

Sellist suuska polnud ta enne näinud ja seetõttu ei osanud ka karta nii äkilist kohtumist. Õhk tema kõrval hakkas virvendama ja sinna tekkis talle tuttav irvitav nägu. „Noh, said vastu kolu või?“ kostis rõõmsameelne küsimus, kui näo omanikule hakkas ka keha alla tekkima – kena roheline jakk seljas, erekollased püksid jalas ja uhke kotkasulega kaabu säravate silmade kohal. „Sain jah, omast lollusest,“ tunnistas Elukas ja viipas all ukerdava Vasja poole: „Äkki lähed talle appi?“ „Appi muidugi!“ kõlas juba eemalduva Kuumehe suust, kes veerevate kristallide sees kahlates rõõmsalt allapoole hüples.

Elukas korjas teel alla varustuse üles ning seisis hetke pärast ikka veel uimase Vasja selja taga. Kuumees tantsis samal ajal ringi ümber Vasja, üritades selle pilku ja mõtteid uuesti fookusesse saada.

5.

Mitu kilomeetrit allpool hiilis ringi üks kuri olevus, kelle sarnast ei olnud siin planeedil enne kohatud. Oleks ta ise aru saanud, kui kuri ta on, oleks ta juba puhtalt peeglisse vaatamisest hirmukrambid saanud. Midagi läks saatusemustris hirmsasti viltu, kui kohtusid tema isa ja ema Lüüganuse planeedilt ning seal puhkust veetnud Stheno. Just viimase õnnistus oli see, mis muidu niigi kurjale maimukesele suisa kosmilises mõõtkavas kurjust juurde lisas.

Kosmos ise kohkus sellisest tasakaalutusest niivõrd, et juba järgmisel päeval peale kolossaalse kurjuse kehastuse teket sündis galaktika teises otsas headuse kehastus. Igaks juhuks

170 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 170

05.04.2018 10:19:56

lasti ta ära õnnistada nii Kristusel kui ka Buddhal ning lisati veel kastmeks törts ekstrapositiivset kosmilist energiat.

Kuri olevus ei teadnud sellest aga midagi ning imestas hetkel vaid, kes ta on ja kus ta on. Ümbruskond ei tundunud talle grammi võrragi tuttav, isegi grammi mõiste tundus siin olema tavapärasest erinev. Täpselt ta küll ei teadnud, kuna ta lihtsalt ei mäletanud. Kuid miski tema sabakondis andis märku, et siin pole ta olnud ning on aeg ennast pahupidi pöörata. Ükskord oli see teda aidanud. Kus ja millal, seda ta aga jällegi ei mäletanud. Ainult miski vaikne hääleke oli see, mis tasahilju niimoodi kõrva sosistas.

Kõigepealt proovis ta ennast raputades pahupidi pöörata.

Umbes nii nagu märjakssaanud koer ennast kuivaks raputab.

Tulemusetult, nagu erudeeritum lugeja juba aimas. Järgmiseks raputas ta enda pead nii kõvasti kui suutis, põhjustades enda ümber väiksemat sorti tornaado tekke ja tobeda irvituse näole. Ka see katse ei andnud tulemust.

Seejärel hingas ta sügavalt välja, tõmbas silmad kissi ja hakkas tasahaaval oma nahka suu kaudu sisse imema, püüdes oma teravate hammastega nahale auke mitte sisse teha. Parem terve kui auklik nahk, isegi kui see on pahupidi. Algus läks vaevaliselt, kuid peagi hakkas nahk kergemalt liikuma. Naha alt paljastus lillakassinine võbisev kogu, mis harmoneerus kenasti temast välja immitseva kurjusega.

Kui kogu nahk oli kurgust alla kadunud, pöördus pea ise sissepoole, kadudes jämedat kaela ja söögitoru mööda olevuse kehasse, tõmmates seejärel kaasa kaela, esimesed jalad ja kõik muu. Lõpuks oli Elukas end pahupidi pööranud, välimus sisemusega vastakuti, jõhkralt ja ilma igasuguse pehmenduseta otsekontaktis. Ei mingit ilustamist ega vabandamist. Täpselt sellisena nagu ta oli.

Päikesesuusad 171

ymberpooratud.indd 171

05.04.2018 10:19:56

Olevus pidi peaaegu nutma puhkema. Talle meenus lapsepõlv, kui ta oli lihtsalt kuri, ilma millelegi mõtlemata. Rõõmsalt tappis ja hävitas ta kõike, mis ta teele ette sattus. Ilma pikemalt mõtlemata, miks ta seda teeb. Talle see meeldis ja sellest piisas. See oli alles vanemaks saamisega kaasnenud jama, kui ta üritas leida järjest kurjemaid viise enda maksmapanekuks. Tapetute arvu suurenemisega kasvas aga midagi ebameeldivat tema sisemuses. Midagi, mis hakkas vaikselt närima ning mille tekitatud tühjust ei suutnud isegi terve pesakonna kõige süütumate ja armsamate kutsikate ärasöömine täita või peita. Ükskord oli ta isegi omaenese jala alt ära närinud, lootes niiviisi tühjust täita või siis vähemalt kohta kätte näidata. Kellele, seda ta ei teadnud ning enesetunne ka oluliselt paremaks ei läinud. Küll aga kogus ta selle teoga teatud ringkondades tuntust ja pälvis nende imetluse. Tegeliku põhjuse jättis ta loomulikult enese teada ning esimese pärija pani ta nahka.

Seejärel kadusid ka ülejäänud uudishimulikud ning tema kuulsus kasvas veelgi.

6.

Voldemar tõmbas uhkeid poognaid, kuni pidurdas nii hoogsalt, et pidi peaaegu kõrvad kaotama. Eespool oli midagi õige jälki – sinakaslillas toonis võbelev keha, millest uhkas sulaselget kurjust. Üldiselt ei kartnud Voldemar midagi ega kedagi, kuid praegu tundis ta, kuidas midagi ebameeldivalt külma hiilis talle südame alla. Õnneks tundus Elukas paigal olema ja ainult värises sama koha peal, midagi ohtlikku tegemata. Ja ikkagi ei saanud Voldemar üle talle vastu uhkavast hirmutundest. Väga palju vali-

172 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 172

05.04.2018 10:19:56

kuid tal polnud – üles tagasi ronimiseks polnud tal ei kiirust, võhma ega viitsimist. Seega jäi üle vaid alla minek, kuid see sunnik oli kõige kitsamas kohas sellel nõlval ning nii lähedalt ei tihanud ta sellest mööda sõita. Viimaks märkas ta Elukast veidi üleval pool väikest küngast, mis piisava kiiruse korral võiks toimida küll. Sedalaadi hüpet polnud ta juba mõnda aeg teinud, kuid paremat varianti ta välja mõelda ei suutnud.

Otsustavalt hingas ta sisse, hüppas edasi ning võttis sööstlaskumise asendi. Tänu möllavale tugevale päikesetormile oli tal juba hetke pärast sees kiirus, mis pani ta suusad tõsiselt proovile ja õhu liikuma. Plaksti, ja juba ta oligi hüppekat kasutades lennus, kogudes järjest kõrgust ja kiirust, kuni kõlas kõva plaksatus. Alles jäi vaid jälk sinililla värisev kogu, mis plaksatuse peale hirmunult küüru tõmbas, üritades aru saada, mis just toimunud oli.

7.

Kaks säravat silma, midagi rohelist ja kollast, ja juba oli kõik see kadunud, et hetke pärast uuesti ilmuda. Vasja raputas veelkord pead ja üritas pilti paika saada, kuid ere värvilaik möödus tema eest järjekindla rütmilisusega, kuni Vasja oma pika jala välja sirutas. Lihtsalt intuitsiooni tõttu. Või siis koolist õpitud käitumist meenutades. See aitas. Kaks säravat silma vilksasid ja kadusid. Ning kollane ja roheline värv osutusid riieteks, mis katsid nüüd ühte kõhuli lennanud tegelast.

Kena valge kristalltolm uhkelt õhus hõljumas ja midagi sumbunud kirumiselaadset selle alt kostumas.

Vasja turtsatas rõõmsalt naerma ja hüppas ehmunult õhku, kui keegi talle viisakalt jala peale koputas. Talle meenusid laialt levinud jutud sellest, kuidas viisakamad kõrirappijad

Päikesesuusad 173

ymberpooratud.indd 173

05.04.2018 10:19:56

oma ohvrile kõigepealt jala peale koputavad, seejärel ohvri pikali suruvad ning valikut pakuvad. Ohvril jääb nimelt valida, kas kõrirappija rebib ära tema kõri või siis päraku, mis ei ole just teab mis hea valik. Talle endale ei olnud küll valida antud. Ju siis too kõrirappija oli juba harjunud pärakuid välja rebima. Õnneks ilmus Kõrirappija asemel tema ette hoopiski Elukas, kes ennast viisakalt tutvustas ning vabandas sellise ootamatu kohtumise pärast. Ja pakkus oma abikätt, et põhjustatud kahju heastada. Selle aja peale oli ka kollasesse ja rohelisse rüütatud kõhutav kuju ennast püsti ajanud ning keksles rõõmsalt naeratades Eluka ees ja taga ja kõrval.

Umbes nagu liiga energiline kuu oma planeedi ümber.

Ikka veel pisut põrutatud ja ehmunud Vasja ei osanud selle pakkumise peale esimese hooga muud teha, kui „möh?“ öelda. „Mis laadi abi sa mulle pakkuda saaksid?“ suutis ta lõpuks oma mõttetegevuse enam-vähem käima saada. „Mida iganes sa soovid,“ oli Eluka rõõmus vastus ning Kuumees viskas selle peale kena kolmekordse tagurpidi salto mäest alla. „Mida iganes ma soovin?“ ei suutnud Vasja oma kõrvu uskuda. „Mida iganes sa soovid,“ kinnitas Elukas. „Ja mitu soovi mul on?“ meenus talle koolis loetud muinasjutt kuldkalakesest. „Sinu valik,“ vastas Elukas. „Sa võid valida ühe ning see saab täidetud sajaprotsendiliselt. Sa võid valida ka palju, kuid mida rohkem on sul erinevaid soove, seda vähem igaüks neist täide läheb. Kahe soovi puhul täitub vaid viiskümmend protsenti kummastki soovist, kolme soovi puhul kolmandik jne.

Nii et mõtle hoolega!“

174 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 174

05.04.2018 10:19:56

„Kas ma võin veidi pikemalt mõelda?“ küsis nüüd juba ennast kogunud Vasja, mõistes olukorra tähtsust. „On see sinu esimene soov?“ päris Elukas vastu. „Ei-ei-ei, loomulikult mitte!“ ruttas Vasja vastama ja vakatas järsku õudusest.

Eluka selja taga tõmbus õhk pikalt kahte lehte, nii nagu kunagi üks hipi oli ühe mere väidetavalt kahte lehte tõmmanud, et sealt läbi jalutada. Õhk kobrutas ja kees kummalgi pool lõhet ning lõhe põhjas tolmas, põles ja suitses hirmus haisev vedelik. Lõhe kohal hõljusid suured epid ja kostis hinge kriipivat kriginat, kärinat ja karjeid. Justkui põrgu ise oleks avanenud ja sealt kostvad karjed välja lasknud. Õhku täitis hirmus väävli hais ja taevast hakkas langema musta tuha sarnast ollust. Ning õhuvaalude vahelt kihutas Vasja poole midagi jubedat, palju jubedamat, kui tema kallal toimetanud kuri Kõrirappija.

8.

Voldemari ette tekkisid tähed, muutusid seejärel pikkadeks triipudeks ning kadusid tagasi tühjusesse, viies kaasa osa tema olemusest ja andes samas vastu osa nende endi olemusest. Voldemar tundis, kuidas tema ühendus kõiksusega kasvas, suurenes ja tihenes.

Seda osa ta alati ühelt poolt nautis, kuid samas ka kartis.

Millal saab ühendus nii tugevaks, et tema ise sellesse täielikult ära lahustub? Nii et teda kui sellist enam ei olegi. Seni oli ta veel alles jäänud, kuid tal oli tunne, et see piir ei olegi enam väga kaugel.

Mõnuga tunnetas ta praegu aga kogu oma keha ja vaimuga, kuidas ta kõiksuse lainetel surfas – liueldes selle hoovustel ja

Päikesesuusad 175

ymberpooratud.indd 175

05.04.2018 10:19:56

nautides vastu puhuvat pehmet aja tuult. Kuni ta ühte järjekordsesse suurde lainesse takerdus ja sealt uperkuuti alla lainepõhja lendas.

Mitte midagi nägemata, silmad kinni, tõusis Voldemar puristades uuesti pinnale ja tegi silmad lahti. Veidi silmi pilgutanud, sai ta oma nägemise tagasi ja jäi üllatunult avanenud vaatepilti nautima.

Ilus oranž taevas, sinised pilved ja kollased puud, siin-seal maast välja paiskuvad aurupilved ning pilvedest veidi eemal alla sadavad värvilised kommid, õunad ja muud rõõmsavärvilised puuviljad. Palju rõõmsaid inimesi, üks uhkem, pikem ja sirgem kui teine, kõigil käes suured lehvikud, millega nad ennast õhus hõljudes edasi liigutasid.

Avanenud vaatepilti rikkus ainult taamal paistev suur must koonuseline mägi, mille tipust tõusis taevasse kitsas spiraaljas tumemust trepp. Trepi peal tundus käivat tihe liiklus – osa rahvast ronis usinasti ülespoole, samas kui osa kukkus käkaskaela alla, viies ka mõned ülespoole pürgijad endaga kaasa. „Huvitav, kuhu nad küll ronivad?“ jõudis Voldemar mõelda, enne kui üks suur haid meenutav elukas tal vasakust jalast kinni haaras ja ta uuesti kõiksuse alla tõmbas. Voldemar ei jõudnud isegi õhku sisse tõmmata – jälle olid tal silmad ja hing kinni, kaetud kõiksuse katu ja vabaduse hingusega.

9. „Mis kurat see veel oli?“ küsis Vasja Elukalt.

Viimane naeratas mõistatuslikult: „Sa võid olla vastusele lähemal, kui ise arvad. Kuid tulgem nüüd tagasi olevikku. On sul mõni soov?“

176 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 176

05.04.2018 10:19:56

Vasja vaatas eemal trallitavat Kuumeest ja Elukat. Kumbki ei paistnud äsja juhtunust liigutatud olevat. „Heakene küll, mul on üks soov,“ jõudis toibunud Vasja lõpuks otsusele. „Ja see on?“ „Mul on seda veidi piinlik teiste kuuldes öelda,“ vastas Vasja ning vaatas vilksamisi Kuumehe poole. „Hea küll, eks sa sosista see mulle siis paremasse kõrva, kui see on midagi materiaalset. Ja kui mitte, siis vasakusse kõrva,“ vastas Elukas leebelt.

Hetke aru pidanud, astus Vasja Eluka juurde ning suudles teda otse pealaele, kahe silma vahele. Nii et isegi paljunäinud Eluka ümmargused silmad võtsid ühe dimensiooni juurde, muutudes topelt ümmarguseks, ja eemal trallitav Kuumees jäi üllatunult toimunut vahtima.

Nähes nii Eluka kui ka Kuumehe küsivaid nägusid hakkas Vasja rahulolevalt naeru kõkutama. „Vean kihla, et seda sa küll ei oodanud,“ pakkus ta Elukale. „Nii on,“ tõdes Elukas. „Nüüd tekitab sinu soov minus tõelist uudishimu.“ „Hea meelega kirjutaksin selle sulle kõrva taha, kuid ma ei suuda neid kuidagi leida.“ „Õige jah!“ lõi Elukas endale käega vastu otsaesist. „Mul läks see täitsa meelest.“ Ning vaikselt keerdusid Eluka peast välja väikesed lokaatorit meenutavad kõrvad. „Anna andeks, kokkupõrge sinuga viis mu tavalise saabumisrutiini sassi,“ vabandas ta veel Vasja ees. „Pole hullu, nüüd ma vähemalt tean, et sa mind tõesti kuulad.“ Elukas tundus selle peale kergelt solvuvat. „Mis mõttes?!“ pobises ta endamisi. „Ma kuulen sind juba enne, kui sa ise

Päikesesuusad 177

ymberpooratud.indd 177

05.04.2018 10:19:56

oma mõtetes selgusele jõuad.“ Kõva häälega aga lisas: „Lase oma soovil siis tulla,“ ning ajas ka oma silmad pärani, et Vasja ikka tõesti näeks tema kuulamist.

Vasja astus jällegi Eluka juurde ja võttis Kuumehelt vastu kirjapulga, mille see teab kust elegantse liigutusega välja võlus. Uus suudlus Eluka pealaele ning juba ta kribas midagi tema kuklasse, endal keel suunurgast keskendunult väljas. „On see sinu kindel soov?“ uuris Elukas Vasjalt. „Kindel!“ „Hea küll, pane silmad kinni, loe kolmekümne kolmeni ja hoia oma suuskadest kõvasti kinni.“ Vasja pigistas suusad tugevalt kaenla alla ja hakkas loendama.

10. Überkurjuse kehastus sellel planeedil oli enda sisemaailma täiesti ära kadunud. Ainult kerge jalgade nõtkumine ja kiikumine andis märku, et selles ligedas kehas on peale kurjuse ka muud elu. Täielikult mälestustesse sukeldunult oli ta jällegi oma lapsepõlves. Õnnelikult meenutas ta, kuidas ta oli oma kolmandal sünnipäeval koos isaga mänginud ja noorema õe ära söönud.

Oli see alles tore pidu olnud. Suuremad kõrirappijad olid tunnustavalt päid noogutanud ning uhke isa käis rind kummis ringi. Järgmiseks meenus talle tema seitsmes sünnipäev, kui vanaema tõi talle ühed eriti ägedad tangid.

Ning kuidas ta koos isaga vanaema lõhki rebis ja siis nende samade tangide abil tema sisemusega tutvust tegi. Hellusehoog pidi temas peaaegu pisara silma tooma.

178 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 178

05.04.2018 10:19:56

Tema õnneks aga suutis ta ennast talitseda, vastasel juhul oleks teda ähvardanud oht oma pisaratesse uppuda. Nuuksatusega tõmbas ta silma tikkuvad pisarad tagasi ja jäi vaatama, kuidas õnnelik lapsepõlv mööda vuhises ning tulid tema kõige tegusamad ja kurjemad aastad. Uhkusega vaatas ta vererada enda kannul, kuni pildi rikkus esimene ebameeldiv tunne tema sisemuses.

Oma vanaemalt kuuldud tarkusesõnu meenutades üritas ta selle tunde sisse minna. Tema pahupidi olukorda arvestades tähendas see üheaegselt nii sisse kui ka välja minekut. Sisse minnes nägi ta, kuidas tunne temast välja hõljus ning võttis ähvardava kollase päikese kuju. See päike muutus järjest kollasemaks ja eredamaks, muutudes järjest ähvardavamaks ja suuremaks, kuni täitis terve taeva.

Olevus tundis, kuidas tema sisemust kattev kurjus, mis hetkel küll oli pealispinnal, tõmbus selle ähvardava päikese käes krussi ning hakkas kergelt aurama ja seejärel suitsema. Krussidest moodustusid väikesed vihmaussilaadsed kribalad, kes ennast lõpuks eluka nahaks olnud sisemuselt maha kukutasid ja ühte suurde püramiidilaadsesse hunnikusse kokku roomasid. Usside eraldumine kiirenes, kuni lõpuks tundus ta seisvat justkui suurel elaval tumesinisel vaibal, mis voogas vaibaservas oleva sipelgapesa poole.

Nüüd oli väikesest sipelgapesast saanud juba suur, mis aina kasvas oma mõõtmetes, kuni selle tipus hakkas kuju võtma spiraalikujuline redel. Olevus lõõtsutas nagu pikalt jooksnud koer ja tundis, kuidas miski tema tagumistest jalgadest kinni haaras ja neid ülespoole hakkas tõstma. Vaikselt ja hellalt, nagu näljast nõrk kodutu hiivab klaastaara kotti, et pudeleid jumala eest mitte katki teha.

Juba olid ta tagajalad horisontaalasendis ning kerkisid edasi. Vihmausside asemel pudenes tema küljest nüüd maha

Päikesesuusad 179

ymberpooratud.indd 179

05.04.2018 10:19:56

väikseid sipelgasuuruseid kujusid, mis kõik meenutasid miniinimesi. Vaimustunult tormasid need suure hunniku poole, et seda mööda üles ronima hakata.

Olevust tabas järsku tugev iivelduslaine, nii et ta kogu oma välimuse välja oksendas. Hell jõud lasi tema tagajalad lahti ja surus ta vastu maad. Hetkeks oli ta lapiti maapinnale laiali laotatud, nii sisemus kui ka välimus. Teab kust juhuslikult kohale laperdanud epi võttis temal istet, tõmmates välja viimasedki kübemed tema sisemusest.

Taevasse tõusid helekollased tormipilved ning tumeroosast äikesepilvest paugatanud välk lõi epi algosadeks, joonistades olevuse kerele ilusa välgust läbistatud sümmeetrilise ringi.

11.

Voldemar tõmbas sügavalt õhku sisse ja tundis siirast rõõmu, et oli uuesti normaalsuses tagasi. Vähemalt nii talle esmapilgul tundus. Tema ees laius suur helesinine laht täiuslikult valge rannaliivaga. Selja taga hõljusid mahedas briisis palmid. Siin-seal oli näha liivale potsatanud kookospähkleid ja liivas kasvavaid kauneid naisepäid. Nii blonde, brünette kui ka punapäid. Kõige rohkem aga siiski pruune, ja kookospähkleid.

Veelkord tõmbas Voldemar mõnuga sisse värsket mereõhku. Kui ta üldse millestki suusatades puudust tundis, siis oli see värske mereõhk ja selle juurde käivad mahedad pritsmed näol. Näiteks sellised, mis tekivad kogemata kokteiliklaasi aevastades.

Veidi eemal, just veepiiril, lebas äärmiselt mugavalt üks rannatool, selle kõrval väike lauake. Ning lauakesel, kui ta

180 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 180

05.04.2018 10:19:56

silm õigesti seletas, oli tema lemmikkokteil mõnusalt kõhukas klaasis, kena päikesevarigi veel kaunistuseks lisatud.

Rõõmsalt astus ta esimese sammu, seejärel teisegi ning jäi mõtlema. Midagi oli valesti. Sellist kogust vett polnud siinses universumi nurgas enam ammu nähtud. Rääkimata siis kenast kokteiliklaasist. Kas võis siin tegu olla mõne kurja olevuse salasepitsusega, et teda lõksu meelitada?

Hetke veel mõelnud, lõi ta sellele rumalale mõttele käega.

Kui lõks, siis lõks. Temal polnud midagi häbeneda ega kellegi ees etelda. Ja kui keegi on vaeva näinud ja sedavõrd kena lõksu üles seadnud, siis kes on tema, et teise vaev tühja lasta?

Nii ta siis libistaski end mõnust ägisedes toolile ja võttis lonksu jahedast klaasist. „Mmmm,“ oli ta sunnitud tunnustavalt noogutama – kokteili osatakse siin teha. Ja justnagu tema mõttele reageerides ilmus laua kõrvale sinine põrsas, uurides mida härra süüa sooviks. „Las ma mõtlen,“ lausus Voldemar ja jäi tema ees seisvat põrsast hindavalt vaatama. Viimane keeras ennast abivalmilt küll üht- ja teistpidi, kiites enda stressivaba ülevalpidamist ja mahlast liha. „Kõlab küll ahvatlevalt, kuid pole siiski päris see, mida ma tahaks,“ lükkas ta selle mõtte tagasi. „Kas teil midagi seenelistest on, koos kerge kookospähkli raguuga?“ „Muidugi on, meil on kõike!“ oli põrsas peaaegu et solvunud sellise küsimuse peale, ning vudis kiirelt minema. „Tubli on,“ jäi Voldemaril ainult üle õhata ja avanevat vaatepilti nautida. Lained loksusid rannale, kandes endal nii vahumütse kui ka väikesi mereelukaid. Siin-seal ulatusid veest välja kivimürakad ja küürselgsälud. Päike paistis ja pilved ajasid üksteist ülemeelikult taga. „Oot, misasja? Kust kohast need küürselgsälud siia said?“ jõudis talle lõpuks aegamööda vaatepildi ebatavalisus kohale.

Päikesesuusad 181

ymberpooratud.indd 181

05.04.2018 10:19:56

Kõike näinud mehena ei lasknud ta ennast sellest aga segada, vaid kutsus ühe lähedal ukerdanud merihobu ja palus sellel kõige lähema küürselgsälu enda juurde kutsuda. Kui tol just üleliia kiire pole.

Merihobu heitis talle veidi kahtleva pilgu, justkui kaheldes tema soovi mõistlikkuses. Kuid lõpuks kappas ta üllatavalt kiirelt minema, et järgmisel hetkel küürselgsälu poolt alla neelatud saada.

Voldemar pidi selle peale peaaegu vihastama. Kuid mõistis siis, et küllap siin maailmanurgas need asjad niimoodi käivadki ja pole mõistlik lasta ennast sellest stressi viia. Selle asemel viipas ta lähemale taustal tagasihoidlikult seisnud põrsa ja uuris, mis värk nende küürselgsälgudega on. „Mida härra täpsemalt teada tahab?“ küsis põrsas viisakalt. „No, et miks ta minu teenistuses olnud merihobu nahka pani?“ „Tõesti või?“ ehmatas põrsas. „Ma arvan, et tal polnud õrna aimugi, et see merihobu teie teenistuses oli. See pidi kindlasti viga olema. Oma külalistele pakume me alati ainult parimat, ja see käib kõigi meie kohta.“ „Kas nad muidu ka merihobusid söövad?“ „Tavaliselt mitte, aeg-ajalt juhtub küll vastupidi. Kas ma lähen uurin, mis sellise ebatavalise käitumise põhjustas?“ „Oh, las ta jääb. Ma oleksin tahtnud lihtsalt selle küürselgsäluga seal paremal pool natuke rääkida.“ „Ei ole probleemi,“ vastas põrsas viisakalt ja sibas näidatud küürselgsälu suunas. Et järgmisel hetkel tolle poolt ära söödud saada.

182 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 182

05.04.2018 10:19:56

12.

Kurjuse kehastus tuli tagasi elule ja hakkas ennast kokku korjama. Kõigepealt rullis ta ennast ühtepidi, seejärel teistpidi, kuni kahemõõtmelisest kujust sai uuesti kolmemõõtmeline.

Endiselt küll pahupidi, nüüd aga hoopis teist värvi. Määrdunud sinililla värvi asemel sätendas ta süsimustana, justnagu kõige pimedam öö kõige sügavamas kosmosepimikus.

Vaikselt hakkas kuskilt kostuma trummipõrinat ning Kõrirappija hakkas sellega kaasa resoneerima. Järjest tugevamaks muutusid värinad temas, kuni kõlas kärgatus, tekkis tumekollane suitsupilv ning sellest astus välja kõige kurjem kõrirappija terves universumis. Puhas kui äsjasündinud lapsuke, vaba igasugustest muredest ja rõõmudest, hirmudest või kõhklustest, täis puhast kurjust. Tema silmad särasid ja hiilgasid ning ta tundis ennast suurepäraselt.

Heitnud kiire pilgu ümberringi, tõmbas ta ninaga sõõmu õhku ja juba oli tal siht selge. Täis jõudu ja eesmärgikindlust lõi ta sabaga maha kõrval seisnud üksiku suure kalju, rabas lennult mööda loperdanud epi ja võttis suuna nõlvast üles.

Tema liigutustest õhkus puhast energiat ja kadunud oli igasugune viide ebakindlusele. Kristallid lendasi kahte lehte, kui ta hoogsalt mäest üles kihutas – täis otsustavust ja kurjust, millele isegi saatanal endal oleks olnud raske midagi võrreldavat vastu panna. Veel loetud sekundid ja tema esimene uus ohver on tal lõugade vahel.

Kurjus tema ümber oli nii tugev, et isegi valged kristallid ta jalge all sulasid mustaks lögaks, eritades tumekollast mürgiauru, mis kerkis pilvena kihutava Kõrirappija selja taha.

Kõrirappija tempo kasvas, vaevu-vaevu puudutasid ta jalad maad – niivõrd hoos oli ta.

Päikesesuusad 183

ymberpooratud.indd 183

05.04.2018 10:19:56

Kuni järsku jäi tal midagi esikäppade ette ning ta lendas uperkuuti mäest üles, kaevudes kristallidesse, justnagu sohu hädamaandumist tegev lennuk.

13. „Nii palju siis minu söögist,“ ohkas Voldemar nukralt, kui ta nägi tuttava põrsa kadumist küürselgsälu kurku. Ja otsekui vastuseks tema murele sibas lähemale ärasööduga identne põrsas, turjal kookospähkliraguu kollaste kukeseentega.

Vähemalt nii neid seeni tema mäletamise järgi kutsuti. „Mmm, lõhn on neil küll suurepärane,“ nentis Voldemar tunnustavalt ja jäi otsivalt ringi vaatama. Raguu oli eeskujulikult serveeritud, ainult üks pisiasi oli puudu – söögiriistad.

Tema kõrval seisev põrsas vaatas ootusärevalt Voldemarile otsa. Justkui mänguhoos kutsikas, kes ootab, millal talle kaigas visatakse. „Noh, proovi juba,“ paistis tema säravatest silmadest. „Khmm,“ köhatas Voldemar ja märkis, et kahvel ja nuga oleksid abiks. Põrsas noogutas silmade särades vastu, nõustudes temaga täielikult, ja vaatas endiselt ootusärevalt Voldemarile otsa. „Kas neid peab kellegi teise kaudu tellima?“ uuris Voldemar ettevaatlikult, kui põrsas ei ilmutanud vähimatki märki selle kohta, et ta hakkaks kuskile minema. „Mida nimelt, hea härra?“ päris põrsas viisakalt. „Söögiriistasid loomulikult,“ mühatas Voldemar, olles peaaegu kannatust kaotamas. „Ei pea, saab ka minu kaudu tellida. Kas ma toon?“ küsis põrsas abivalmilt. „Muidugi, mida ma siis ennist teie arust ütlesin?“

184 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 184

05.04.2018 10:19:56

„Üks hetk,“ ning põrsas koukis kuskilt välja märkmiku.

Kõigepealt ütlesite te: „Las ma mõtlen,“ ning seejärel luges põrsas abivalmilt ette kogu tema kahekõne nii esimese kui ka teise põrsaga. Voldemar oli muidu üsna kannatlik mees, aga praegu tundis ta, kuidas viha hakkas tema sees kerkima nagu sooja saanud pärm. „Nii, ja kuidas te saate aru lausest, et kahvel ja nuga oleksid abiks?“ küsis ta põrsalt, ennast vaevu kontrollides. „Et kahvel ja nuga oleksid abiks,“ vastas põrsas abivalmilt. „Kas härra soovib, et me seda kuidagi teisiti tõlgendaks?“ „Põrgu päralt, tooge mulle lihtsalt üks kahvel ja nuga!“ kaotas Voldemar kannatuse.

Põrsas kummardas viisakalt ja uuris enne minekule asumist, kas ta peab ka edaspidi sedalaadi märkusi sel moel tõlgendama. „Tõlgendage kuidas tahate, peaasi, et te need neetud söögiriistad siia toote,“ vastas Voldemar pahuralt ja virutas tema käele maandunud kärbsele hoobi silmade vahele. „Aga loomulikult,“ kummardas põrsas viisakalt ja vuras minema, saba rõõmsalt siia-sinna vehkimas.

14.

Puristades tühjendas Kõrirappija oma sõõrmed valgetest kristallidest ning tõmbas suurest vihast planeedi pinnale tagakäppadega sügava haava. Tema tumemustadesse silmadesse ilmus punakas toon ning raevunult keeras ta otsa ringi, et leida teda pikali lennutanu. Kõrirappija sõõrmeist kerkis vihast suitsu, tema kopsud töötasid täistuuridel ja vasardavad südamed lõid hoogsalt rütmi.

Päikesesuusad 185

ymberpooratud.indd 185

05.04.2018 10:19:56

Veel korra tõmbas Kõrirappija sügava haava planeedi pinnale ning korsatas nagu metsik mustang. Seejärel, lõpuks märgates tema äparduse põhjustajat, sooritas ta ühe hiigelpika hüppe ja oli kiiremini, kui silm jõuab pilkuda, Eluka ees.

Pikemalt mõtlemata lõi ta oma teravate hammastega kaetud lõuad Eluka ümber kokku. Ja justkui hammustuse kinnituseks rahmas sabaga maha Eluka lähedal seisnud rõõmsa Kuumehe.

Välkkiirelt paremale pööranud, oli Kõrirappija nüüd juba selili oleva Kuumehe juures ja sirutas oma lõuad, et ka Kuumees nende vahele haarata ja tuhandeks tükiks närida.

Kuumees naeratas talle laialt ja patsutas ta koonule. „Pai kutsa, tahad mängida, jah?“ Hämmastunud Kõrirappija läks selle peale kurjusest tühjaks nagu nõelast torgata saanud õhupall. Tema instinktid ei andnud aga alla ning ta avas oma lõuad, et Kuumehel pea otsast hammustada. Õigemini proovis ta neid avada, kuid tema veel suuremaks üllatuseks lõuad ei avanenud, mitte millimeetritki. Justkui hiiglaslik näts oleks tema lõugade vahel olnud ja neid kinni hoidnud. Vihaselt raputas ta pead, möiratas, niivõrd kui see kinnise suuga võimalik oli, ning kraapis raevunult maad. Seejärel sooritas ta ühe eeskujuliku tagurpidi salto ja üritas lõugu vastu maad vedades lahti saada. Ei midagi. Lõugade vahel olev näts ei laskud neid lahti.

Kuumees vaatas kogu seda janti heatahtlikult pealt ning võlus selja tagant välja ilusa suure punase õhupalli. „Kas teeme võidu, ah?“ tegi ta Kõrirappijale ettepaneku.

Viimane ainult korsatas ning üritas oma sõõrmete kaudu suud tühjaks puhuda. Suu jäi endiselt kinni kleebituks, kuid sõõrmetest tulid välja kaks kena kollast õhupalli.

Kõrirappija vaatas neid õhupalle ning pani järgmisse korsatusse kogu oma jõu, energia ja viha – kõik, mis temas oli.

186 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 186

05.04.2018 10:19:56

Selle peale õhupallid paisusid veelgi ja liitusid omavahel, moodustades hiiglasliku südamekujulise õhupalli, mis hakkas Kõrirappijat vaikselt taevasse tõstma.

15.

„Me väga vabandame, et pidite nii kaua ootama,“ sõnas sügavale kummardanud põrsas aupaklikult Voldemarile ning ulatas talle tumehallid söögiriistad, mis tundusid tumepunastes sinistes leekides küütlevat. „Neetud kahvli ja noa kättesaamine võttis meil veidi aega.

Põrguvürst ei tahtnud neid niisama loovutada ja tingis nagu põrguline. Alles siis, kui ta kuulis, kellele me neid küsime, ta leebus ja oli nõus need poole hinnaga loovutama. Tagasi peate need küll ise viima, muidu ei olnud ta nõus neid andma.“ Selleks ajaks juba väga näljane Voldemar vahtis imestusest pärani silmadega põrsast ja pidi juba vanduma hakkama, kuni talle meenus tema eelnevate sõnade tagajärg. Veelkord avas ta suu, kuid pani selle uuesti kinni. Nii igaks juhuks, et sellest mingit uut jama ei tuleks.

Kõigepealt sõrmega ettevaaltikult kahvlit katsunud ja veendunud selle ohutuses, võttis ta põrsalt vastu nii kahvli kui ka noa. Söök oli juba niigi jahtunud ja polnud mingit mõtet kauem oodata. Eks ta pärast vaatab, mis ta nende neetud söögiriistadega peale hakkab ja kuidas omanikule tagastab.

Põrsas tundus kriimu võrra rõõmsamaks muutuvat ning tõi selja tagant lagedale hiiglasuure leeklambi. Nii suure, et Voldemar ei saanud aru, kuidas põrsas endast suuremat lampi hoida jõudis.

Päikesesuusad 187

ymberpooratud.indd 187

05.04.2018 10:19:56

„Kuna meil neetud söögiriistade hankimine nii kaua aega võttis, on söök kindlasti jahtunud. Kas ma lasen selle kiirelt soojaks?“ pakkus väike vapper põrsas abivalmilt.

Voldemar noogutas tänulikult ja lükkas kausi põrsale lähemale.

“Pauhti!“ lahvatas leek lambist ning Voldemar tundis kahtlaselt tuttavat karvade kärssamise haisu. Põrsas paistis kaunikesti kohkunud olevat ja pobises mindagi endamisi, ise ümber leeklambi vurades. Ikka veel nõutult sibades lasi ta õhku kileda seakisa, nii et Voldemar kattis instinktiivselt oma kõrvad. Õnneks oli kiljatus lühike ja enne, kui Voldemar toibudagi jõudis, sööstis taevast alla tunkedes remondimees, tikk paremas suunurgas tolknemas. Põrsas kutsus ta enda juurde leeklambi taha. Seejärel kostis sealt ainult erutunud sosistamist ning aeg-ajalt paistsid remondimehe žestikuleerivad käed.

16.

Veendunud pearaputuste ja korsatuste mõttetuses, lõi juba kõrgel õhus rippuv Kõrirappija oma sabaga tema koonu küljes olnud õhupallide pihta. Sabalöök, mis oli varemalt nii mõnegi kosmoselaeva pardasse suutnud augu lüüa, suubus õhupalli ilma sellele mingit kahju tegemata. No nii, nüüd oli lisaks tema lõugadele ka saba kinni, nii et temast endast moodustus ebakorrapärane ring. Justkui sõrmus, mis on kogemata loperguseks istutud, kaunistuseks kena südamekujuline kivi. Üha murelikumaks muutuv Kõrirappija vaatas, kuidas maapind tema all kindlalt kaugenes. Kogu oma jõudu kokku

188 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 188

05.04.2018 10:19:56

võttes üritas ta saba vabastada, pingutades nii saba-, kõhukui ka seljalihaseid. Saba ta lahti ei saanud, küll aga suutis tekitada taevasse igati korraliku pöörise. Veel aastaid hiljem vaidlesid kohalikud tähetargad, mis anomaaliaga tol päeval tegu oli. Lõpuks lõi Kõrirappija kõigele sabaga ja hammustas mõttes endal pea otsast, avades sel moel ringi.

17.

Voldemar tõmbas käega mõtlikult üle kukla ja jäi vahtima peopesa katvat tuhakihti. Selge, mis kärsakat ta enne tundnud oli. Mitte et tal juustest väga kahju oleks olnud – need kasvavad peagi tagasi. Lihtsalt kõht oli juba väga tühi ja söök seisis ikka veel laual. Just siis, kui Voldemar oli valmis külma rooga ette võtma, astus lambi tagant välja remondimees, noogutas käsi puhastades samuti välja ilmunud põrsale, lõi kannad kokku ja lendas minema. „Asi hakkab juba kergelt naljakaks minema,“ mõtles Voldemar endamisi, kui nägi, kuidas põrsas uuesti leeklambist haaras. Igaks juhuks kallutas ta ennast tooliga veidi eemale, kuid muretsemiseks polnud põhjust.

Leeklambist uhkas välja mõnusalt lõhnavat soojust ning juba hetke pärast auras raguu isuäratavalt laual. Põrsa õnneliku pilgu all võttis Voldemar kausist esimese ampsu ning ohkas õndsalt. See oli palju parem, kui ta oli lootnud. Pöidla püsti ajanud, noogutas ta põrsale ning keskendus söögile, unustades kõik muu.

Alles siis, kui kausil põhi peal, märkas ta enda kõrval seisvat juuksurit. Viimase kõrval oli käru suure tünniga, kust paistsid mingid karvad välja turritavat.

Päikesesuusad 189

ymberpooratud.indd 189

05.04.2018 10:19:56

„Kas härra sooviks ehk uusi juukseid ja vuntse?“ küsis juuksur viisakalt, kui endal Voldemari pilku nägi. „Hmm,“ jäi Voldemar mõtlema. Vanad juuksed olid tal tõesti hõredavõitu ja hallid olnud, on tal aga nüüd sellepärast uusi vaja? „Mida te pakute?“ uuris ta siiski viisakusest, väikest uudishimu tunnetades. „Mida härra ainult soovib. Ükskõik mis värvi, pikkuses või ulatuses. Alates väikesest tutist pealeal kuni kogu keha katva karvastikuni, kõrva- ja ninakarvad kaasa arvatud.“ „Ja kaua need karvad püsivad?“ „Niikaua, kuni te need ära põletate. Äralõikamisel kasvavad uued asemele, nii nagu tavaliselt.“ „Pole paha pakkumine,“ noogutas Voldemar pead, avas suu, kuid jäi imestunult vahtima juuksuri pea kohal toimuvat.

18. „…31, 32, 33,“ loendas Vasja ja avas silmad. Ta leidis ennast hõljumas kõrgel paradiisiranna kohal, mida kaunistasid igati viisakad palmid ja naisepead.

Vaikselt hõljus ta oma suuskadel allapoole, nautides avanevat vaadet, kuni lõpuks märkas otse enda all rannatoolil istuvat Voldemari.

Lõpuks ometi! Elukas oli tõtt rääkinud ja tema soovi täitnud.

Oma soovi täitumisest elevil Vasja hüüatas ja lõi rõõmsalt käsi kokku. Selle peale oleks keegi tal justkui vaiba alt tõmmanud, nii et ta viimased poolteist meetrit käkaskaela alla kukkus, maandudes otse juuksuri tünni.

190 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 190

05.04.2018 10:19:57

Ehmunud Voldemar ja juuksur aitasid Vasjal tünnist välja ronida ning kohale sibanud põrsas pakkus talle suure rannalina kuivatamiseks.

Ikka veel õnnest särav Vasja vaatas jumaldavalt Voldemari otsa ja soovis tema kätt suruda. Voldemar, tundes ennast küll pisut kohmetult, surus siiski Vasjal kätt ja palus tal endaga ühineda. „Mida teile?“ uuris põrsas Vasjalt viisakalt. „Kui Elukas õigust rääkis, siis küllap te juba teate,“ vastas Vasja põrsale ning viimane kadus kummardades tellimust täitma. Voldemari küsivat pilku nähes vastas Vasja: „Pikk jutt,“ ning kinnitas veelkord, kui õnnelik ta on, et saab koos Voldemariga õhtustada.

Voldemar ei osanud selle peale midagi arvata ning tellis endale ühe kokteili. Heatahtlikult kuulas ta Vasja lugusid sellest, kus kõik ta oli käinud ja mida üle elanud selle nimel, et Voldemar üles leida.

Vahepeal toodi neile lauale roosa imeliselt lõhnav maasikatort, nii et isegi magusast mittehooliv Voldemar sellele lusika sisse lõi. Sedapuhku küll täiesti tavalise lusika. „Heakene küll, te olete tõesti palju näinud. Tohin ma aga küsida, miks te mind nii näha tahtsite?“ uuris Voldemar, kui Vasja lõpuks hetkeks jutu katkestas.

Vasja vaatas ilmselges hämmastuses Voldemarile otsa. „Mis mõttes? Olete ju teie mees, kes lõi päikesesuusad ja tegi nendel sõitmisest kunsti. Ilusaima, mida minu silmad eal on näinud!“ Voldemar muheles tagasihoidlikult. „Tõepoolest, minu käsi oli nende loomise juures mängus küll. Ja sõita oskan ma ka natuke. Kuid mis siis sellest?“ „Kas teie ei tahaks siis kohtuda inimesega, kes on loonud midagi tõeliselt nii vägevat, ning teda selle eest tänada?“

Päikesesuusad 191

ymberpooratud.indd 191

05.04.2018 10:19:57

Voldemar jäi mõtlema. Polnud ta ju kunagi endast mõelnud kui loojast. Ta oli rohkem tegude mees, kuid see ilmselt ei välistanud esimest. „Teate, ma ei ole kunagi selle peale mõelnud. Alati on midagi muud teha olnud. Kasvõi suusatada.“ Vasja noogutas mõistvalt pead ja mehed istusid vaikselt rannal, vaadates, kuidas üks kolmest päikesest horisondi taha vajub.

Epiloog „Kus see õllekas siin ongi, millest sa eile rääkisid?“ uuris Kuumees Elukalt. Viimane vaatas mõtlikult Kuumehe otsa. „Tead, mul läks õlleisu üle. Huvitav, kuidas Kõrirappijal läheb?“ „Ei ole tal häda midagi. Lendab veidi ringi ja küll ta ühel päeval jälle naaseb, vihasemana kui kunagi varem,“ oli Kuumees optimistlik ja patsutas Elukale rõõmsalt turjale. „Arvad jah?“ „Aga muidugi!“

192 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 192

05.04.2018 10:19:57

Katlas

1. „Eila veel,“ turgatas Voldemari meelde hiidvana laulujupi algus.

Olid need alles ajad olnud, kui ta läbi päikesetuulte nende valgusel kihutas. Kristalle lendas ja suusad mängisid kaasa.

Väiksemad konarused triigiti siledaks ja suurematelt visati teda õhku. Maailm tema ümber oli elus, üks ja ainus.

Nüüd aga hulpis ta kuskil kuumas supis, ümberringi teised lihatükid ja suured oranžid kettad, justkui hiiglaslikud porgandiviilud. „Nagu seljanka, vist,“ suutis ta mõelda, enne kui ülevalt midagi rohelist alla pudenema hakkas. „No muidugi, maitseroheline,“ tabas ta ära ja maitses ühte rohelist tükikest. Till, tema lemmikürt lapsepõlvest. Hoobilt meenus talle, kuidas vanaema oli suvel külma köögiviljasuppi teinud ja seda tilliga maitsestanud. Tema väikese poisina kõrval seismas, kaasa elamas, küsimusi küsimas ning salaja küpsisekausist küpsiseid taskusse ajamas, kui memm mujale vaatas. Ülalt pudenes midagi uut, mille päritolus ta kindel ei olnud.

Tema kodus seda ei kasutatud, kuid lõhnas see igal juhul väga hästi. Õhust tüki napsanud, maitses ta seda ettevaatlikult.

Katlas 193

ymberpooratud.indd 193

05.04.2018 10:19:57

Suus oleks midagi justkui plahvatanud, maitsete tulevärk lõi tal silme eest kirjuks ning mattis ta teadvuse naudingulainete alla.

Taevas olev päike vahetas oma värvi järgmise vastu ning tõmbus pool tooni tumedamaks. Jutulind pani stopperi kinni ja noogutas Peaarstile: „Täpselt nii, nagu sa ennustasid.“ Viimane tegi sissekande oma märkmikku ja jäi jutulinnule tõsiselt otsa vaatama. „Tead sa ka, mida see tähendab?“ Jutulind kraaksatas irooniliselt: „Tean ma jee!“ ning tõdes seejärel kerge nukrusega hääles: „Kui ma selliseid asju teaksin, ei oleks mina jutulind ja sina Peaarst.“ „Õige ta on,“ ohkas Peaarst ja heitis pilgu taevasse. „Ei ole meil kauaks enam seda päikest.“ „Kas me midagi teha ei saa?“ üritas jutulind nukravõitu õhustikku parandada. „Saaksime küll, kui me leiaks üles tahte.“ „Mis mõttes, kas siis sinu ja minu tahtest ei piisagi?“ „Piisaks küll, kui see oleks tõeline tahe. Kuid mul on tunne, et ei sinu ega minu tahe pole piisavalt tugev ja tõeline.“ Jutulind kraaksatas solvunult ning jäi mööda sibavat sipelgat jälgima. „Mis sa ütlesid?“ meenus vestlus talle hetke pärast. „Eks ma öelnud,“ nentis Peaarst selle peale nukralt ja tõmbas juustest sinna kogemata kinni jäänud mõttepoisi. Mõttepoiss sibas mõnda aega nende ees laual ringi, enne kui väsinult maha istus ja mõtlema jäi. Jutulind torkas teda selle peale tikuga, üritades teda uuesti liikvele saada. Mõttepoiss tegigi paar sammu ning jäi siis uuesti väsinult laual olnud suhkruterale istuma. „Las ta puhkab veidi,“ soovitas arst jutulinnule ja pööras pilgu uuesti päikese poole. See oli just endale triibu üle kõhu

194 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 194

05.04.2018 10:19:57

tõmmanud ja jällegi poole tooni võrra tumedamaks muutunud.

Suure lärtsatusega maandus Voldemari teadvus tagasi katlasse. Ning kes teab miks meenus mõnus õhtupoolik, kui ta koos Vasjaga rannal istus ja päikeseloojangut nautis. Kõik oli olnud ilus, kuni talle olid meenunud need neetud söögiriistad, mille tagastamist Põrguvürst ootas. Rannal aga oli nii mõnus olnud, et ta ei viitsinud kuidagi kusagile minema hakata. Iseäranis siis veel põrgusse, kus pidid kuulu järgi suhteliselt ebamugav kliima ja veel kehvemad olmetingimused olema.

Nii ta siis oligi visanud siniselt küütleva noa eemale ookeani, kus see mediteerivale küürselgsälule otse abaluude vahele kukkus.

Hoobilt läks pimedaks, tõusis hirmuäratav tuul ning juba kihutaski ranna poole hiiglaslik tormilaine. Voldemar ei osanud muud teha, kui ainult silmad sulgeda. Järgmisel hetkel tundis ta, kuidas jääkülm veemassiiv ta endasse mässis ja edasi veeretas nagu rulliks pagar tainast.

Tuleb tunnistada, et pärast jääkülmas vees veeretamist oli soojas katlas ärkamine päris mõnus. Õhus heljusid isuäratavad aroomid, katlas oli mõnusalt seltskonda ja külmale veele eelistas ta iga kell kuuma. Võib-olla oli oma osa selles ka ühel väikesel geeniveal, mille tõttu ta oli juba lapsepõlvest saadik väga kuuma sauna nautinud. Isegi nii kuuma, et oma külas talle leiliviskamises vastast polnud. Ja küllap olid hilisemad päikesetuultel kihutamised tema soojataluvust veelgi kasvatanud. Nii et tema ei saanud kuidagi aru, miks patuseid põrgukatlaga hirmutati, kui seal tegelikult nii mõnus oli.

Katlas 195

ymberpooratud.indd 195

05.04.2018 10:19:57

2. „Noh, kuidas on?“ uuris Põrguvürst samal ajal sulaselt. „Katla all põleb tuli maksimaalse põrguleegiga, kuumemaks enam ei lähe. Enamus on juba pehmed, aga üks vintske tükk ei taha kuidagi pehmeneda. Tegelikult tundub, et ta muutub sellest keetmisest isegi sitkemaks,“ teatas sulane ettevaatlikult. „Tõsi või?“ üllatus Põrguvürst. „Kaua see laar keenud on?“ „Kaheksa patupikkust.“ „Ja ikka on veel sitke? Seda imelooma tahan ma oma silmaga näha,“ teatas Põrguvürst ning ajas ennast ägisedes jalule.

3. „Üheksa õilishinge!“ „Hulluks oled läinud või, kõige rohkem kolm!“ Põrguvürst tegi näo, et sellist pakkumist saab ainult solvanguna võtta. „Oled sa üldse viimasel ajal üleval käinud? Tead sa, kui raske on tänapäeval õilishingi leida?“ uuris Alfredo Põrguvürstilt pärast väikest pausi. „Õige mul vaja sinna ronida, kui omalgi on käed-jalad tööd täis,“ torises see vastu. „No vot, sellepärast sul polegi õrna aimu, mis üleval toimub. Ei tea küll, mille tõttu sul need käed ja jalad siin nii tööd täis on?“

196 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 196

05.04.2018 10:19:57

„Pole ausalt öeldes minu asi, mis üleval toimub. Üheksa hinge, ja mitte üks tirts vähem sinu mehe eest.“ Alfredo ohkas ja meenutas aegu, mil äri tegemine oli oluliselt lihtsam. „Mis oleks, kui ma pakun sulle ühe õilishinge ja midagi täiesti uut?“ üllatus Alfredo isegi, kui ennast seda lausumas kuulis. „Mida uut sinusugusel küll pakkuda oleks?“ irvitas Põrguvürst selle peale üleolevalt. „Midagi, mis jääb sinu valdustest nii kaugele, et sa ei kujuta seda isegi ette.“ „Ja see oleks?“ „Ma kardan, et jään selle adekvaatse kirjeldamisega hätta.

Seda pead sa ise nägema ja tundma.“ „Ega sa jama ei aja?“ uuris Põrguvürst ettevaatlikult. „Minu sõna selle peale!“ Põrguvürst säilitas oma reserveeritud välisilme, mõtteis aga hüples rõõmsalt nagu mänguhoos kutsikas. Kui Alfredo juba sõna andis, siis oli asi raudkindel. Teda võis usaldada. Viimasel ajal kippuski veidi igavaks – kaua sa seda sama suppi ikka keedad.

Voldemar keeras ennast suurel oranžil kettal mõnuga selili ja pani käed pea alla. Mnjaa, pole väga vigagi, siiamaani on väga okei olnud. Ninaesine hulbib siinsamas ümberringi, õhk on soe ja vedelik veelgi soojem. Veidi võiks ainult vaheldust olla. Niimoodi pikalt pikutades võivad asjad igavaks minna.

Kuid praegu oli kõik veel hästi. Tegelikult isegi imehästi. Kuskilt ei valutanud, ükski mõte ei häirinud, kõht oli täis, magada sai korralikult, ühtki muret ei olnud. Ei tea, kas see nüüd ongi taevas, kuhu ta on otsaga välja jõudnud? Kui siit-sealt poleks karjeid kuulda olnud, oleks ta selles isegi veendunud olnud.

Kuid praegu ei olnud ta selles veel päris kindel.

Katlas 197

ymberpooratud.indd 197

05.04.2018 10:19:57

Raugelt jälgis ta, kuidas ülevalt lähenes hiigelsuur siniselt küütlevast metallist kulp. Tea, kuhu see küll lendab ja kelle kaasa viib? Oli ta neid siin oldud aja jooksul omajagu näinud.

Enamasti viis see kaasa ühe või kaks leemes hulpivat lihatükki. Mis neist edasi sai, ta ei teadnud ja ausalt öeldes väga ei huvitanud ka.

Kulp haaras kõrvalt suure koguse leent ja sellega ühes ka kaks lihatükki. Ka kolmas tükk üritas kramplikult kulbi servast kinni hoida, kuid järsk raputus ja plärtsatus tähistasid kolmanda naasmist mullitavasse leende. Voldemar tundis kergelt sellele hingele kaasa ja sulges mõnuledes silmad. On täpselt õige aeg väike uinak teha. „Mis norutamine see siin toimub?“ tormas uksest sisse energiast pakatav Kuumees, heites särava pilgu oma sõpradele. Isegi mõttepoiss sai Kuumehega kaasa tulnud energiast sellise litaka, et hakkas mööda lauda hüplema nagu veetilk tulikuumal pannil. „Eh, mis siin ikka. Vaatame, kuidas järjekordne päike otsi koomale tõmbab,“ vastas Peaarst, ise poole tooni võrra rõõmsam kui enne. „Ohoo, kas tõesti? Näidake mulle ka!“ Kiire hüppega oli Kuumees akna juures. Hetke seda vaadanud, teatas ta rõõmsameelselt, et pole sel päikesel häda midagi ja küll ta veel kestab. „Ega ma öelnudki, et ta kohe ennast välja lülib,“ oli Peaarst nõus. „No ja mille üle me siis kurdame?“ uuris Kuumees rõõmsalt ja viskas ühe elegantse tagurpidi salto. Jättes küll arvestamata lae ja sellest alla rippuva kristall-lühtriga. Kuid laest alla sadava kristalli klirin ainult kinnitas tema sõnu – katki pole midagi, enne kui asi pole katki. Päris katki. Kui aga tükkidega saab veel midagigi teha, on kõik veel alles.

198 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 198

05.04.2018 10:19:57

Maandumisel libises ta põrandal olnud lühtri tükkidel, lõpetades efektselt oma salto meritähe asendis. Põrandal, säravad silmad lae poole vaatamas ja hiiglaslik naeratus näol lainetamas. Kuumehe trikitamisest veelgi indu juurde saanud, hüppas mõttepoiss Peaarstile pähe tagasi, nii et tollel valgus järsku õnnelik naeratus üle näo. „Käes, nüüd ma tean, mis me tegema peame!“ „Lahe!“ hõiskas Kuumees ning lisas oma hüperaktiivse rõõmsameelsusega hüüdele veel kolm hüüumärki juurde.

Hetke pärast oli ta püsti tagasi, kalpsas Peaarsti juurde ning haaras parema käega kaasa ka toolileenil istunud jutulinnu.

Järgnenud segases, kuid seda lõbusamas puntratantsus kaotas jutulind oma kurvameelsuse sule ja Peaarst tarkusehamba.

Kuid katki polnud midagi. Peale lühtri, mis kaunistas nüüd põrandat ja toanurkasid ning nautis uut vaadet toale ja oma elule teiselt tasandilt. „Oota nüüd, kui see uus asi on minust kaugemal, kui ma ettegi kujutan, kuidas me siis saame seda vaatama minna?“ muutus Põrguvürst pärast poolepäevast rabas müttamist kahtlustavaks. „Ega ma öelnudki, et see niisama lihtne on,“ sõnas Alfredo rahulikult ja sikutas oma parema jala laukast välja. „Jää veel ümberringi vahtima ja jutustama, kui olukord nõuab keskendumist,“ nentis ta mõtlikult. Kuivaks jäänud vasak jalg aga irvitas avalikult märjaks saanud parema jala rumaluse üle ning järgmisel hetkel leidis ta ennast kubemeni laukas olevat. „Ei ole üks teisest targem,“ arvas Põrguvürst selle peale ja istus hetkeks ühele kuivemale mättale puhkama.

Alfredo jõudis küll hüüatada: „Ära…,“ kuid jäi lootusetult hiljaks. Põrguvürsti tagumiku alt hakkas kohe suitsu tõusma ning mätas tõmbus süsimustaks.

Katlas 199

ymberpooratud.indd 199

05.04.2018 10:19:57

„Tegelikult on siin päris mõnus,“ nentis Põrguvürst ringi vaadates. Piisavalt avar ja vesine, natuke taimi ja puid, kõrge taevas ja palju vaikust. „Ja isegi lõhn on siin mõnusalt kodune,“ tõmbas ta sügavalt sisse istumise alt tõusvat suitsu.

Alfredo ainult noogutas selle peale ja jälgis veidi murelikult, kuidas üha suurem osa Põrguvürsti ümber olevast maapinnast tumedaks muutus. Alles siis, kui tume osa jõudis nende ümber oleva veeni ja seal sisisedes seisma jäi, ohkas Alfredo kergendatult ning istus Põrguvürsti kõrvale tekkinud toolile.

Kergelt heitis ta enne valgetes pükstes olnud jala üle põlve ja nõjatus tooli seljatoele. Põrguvürst koukis välja kaks sigarit. Järgmisel hetkel võis rabas näha kahte väga rahulolevat ja mõtlikku nägu. Üks kergelt tahmane ja mustades riietes, teine tõmmu ja valgetes rõivastes, sigarisuits aeglaselt taevasse tõusmas ning sealt koos rändlindudega minema lennates.

4. „Kas te mäletate seda päikesetuultel esisuusatajat, kellega Vasja kokku tahtis saada?“ uuris Peaarst teistelt. Jutulind ei mäletanud, kuna polnud temaga kokku saanud. Ka Kuumees ei mäletanud, kuna tal ei olnud üldjuhul minevikuga enam asja. Kuid Peaarsti rõõmustamiseks manas ta ette meenutamist üritava näo ja siis mõne aja pärast raputas pead. „Ei tule kahjuks ette.“ „Vahet pole. Tema on igal juhul mees, kelles on olemas vajalik tahe ja tegutsemisvalmidus.“ „Oo, see on lahe! Ja mida ta peaks teha tahtma?“ hüples elevil Kuumees juba ringi ümber jutulinnu.

200 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 200

05.04.2018 10:19:57

Selle peale kraaksatas jutulind tähtsalt ja teatas pidulikult: „Päikest päästa!“ „Oo, päästmine on äge! Mille eest päästa?“ uuris Kuumees veelgi rõõmsamalt, olles juba unustanud enne lühtri purustamist toimunud vestluse. „Väljalülimise eest loomulikult,“ turtsatas jutulind, pööritas silmi ja keeras pilgu sipelgale, kes üritas suhkrutera salaja laualt minema vinnata. „Selge pilt, lähen toon ta kohe siia!“ hüüatas Kuumees ja tormas minema. „Oota nüüd!“ jõudis Peaarst ainult huigata, kuid Kuumees oligi juba läinud.

5.

Tasa-tasa kiikus Voldemar võrkkiiges, päike soojendas tema rõõskasid põskesid ning kuskil kaugemal laulsid deemonid.

Keegi keetis kusagil suppi ning taevas lendasid ringi inglid, nende ees üks tumedasse riietatud mehemürakas. Veidi kaugemal paremal pool sähvatas välgunool. Seejärel kostus põrgulik kõmakas. Musta riietatud mehemürakas kaotas oma kombinesooni ja juhitavuse. Suitsujutt sabas hakkas ta kiirelt kõrgust kaotama, tulles iga sekundiga järjest lähemale. Voldemar tundis, kuidas ta lihased pingule tõmbusid, kui mehemürakas otse tema peale oli kukkumas. Juba oli kosta taevast langeva pommi vilinat, mehemüraka silmavalged muutusid eristatavaks ning kõlas – karsumm!!!

Voldemar rabeles pinnale, avas silmad ning puristas sooja leeme suust ja ninast. Ümberringi hulpisid jällegi lihatükid ja oranžid kettad ning kostis patuste karjeid.

Katlas 201

ymberpooratud.indd 201

05.04.2018 10:19:57

„Niipalju siis uinakust,“ jõudis Voldemar mõelda, kui kogu katel lõi värisema ja hakkas viltu vajuma. Peagi voolas leen kohinal üle katla ääre veelgi suuremasse katlasse, viies endaga kaasa kõik selles hulpiva. Ainult Voldemar puskis vastu, ujudes meeleheitlikult vastuvoolu. Talle oli siin päris meeldima hakanud.

Peagi oli kogu leem kadunud. Ainult mõned üksikud kribalad olid selle põhjale jäänud koos Voldemariga. Mõni hetk vaikust ja seejärel tabas katelt tugev värin, nii et Voldemar niideti jalust ja lendas ka tema pea ees katlast välja. „Ah, las ta läheb,“ arvas jutulind, kui nägi Peaarsti Kuumehele järele sööstmas. „Küll ta tuleb varsti tagasi, kui saab aru, et tal pole aimugi, kuhu minna.“ „Eks see nii vist on jah,“ nõustus Peaarst ja tõusis pea peale seisma.

Jutulinnu küsivat pilku nähes vastas ta, et see aitab vere ringi käima panna ning toob seda ohtralt ajusse. „Aa, selle pärast siis nahkhiired ongi ainsad loomad, kes lennata oskavad. Ju nad tänu pea alaspidi rippumisele saidki nii targaks, et õppisid ka lendamise selgeks,“ tekkis jutulinnus mõistmine. „Just-just, nii see ongi,“ kinnitas ta endale ja napsas õhus lendava kärbse kinni. „Samas, vaata nüüd neid rumalaid kärbseid. Lendavad niisama ringi ja midagi mõistlikku ei tee. Kui nad aga viitsiks ka veidi rippuda, võiks neistki midagi asjalikku saada,“ mõtiskles Jutulind edasi. „Kas see punane näovärv on miski lisaboonus?“ uuris ta seejärel Peaarstilt, kes tänu tagurpidi asendile oli saanud Arstpeaks. Viimane ainult mühatas ja kukkus lauda kummuli tõugates kolinal ümber.

202 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 202

05.04.2018 10:19:57

„Nii palju siis sellest suurest tarkusest ja peaga töö tegemisest,“ arvas kõike jälginud porikärbes ja sulges pooled oma silmadest. „Heakene küll, hakkame minema. Palju pole enam jäänud,“ ajas Alfredo ennast püsti. Põrguvürst tõusis ka püsti ja jäi ümberringi vahtima: „Kuhu poole me läheme?“ Igalt poolt vaatas vastu samasugune hallivõitu rabamaastik – siin-seal laukad, väikesed rabakased ja -männid, kanarbik, suured tumedad pilved. „Pane silmad kinni!“ soovitas Alfredo ning Põrguvürst tegigi, mis kästud. „On sul silmad kinni?“ „Kinni!“ „Täitsa kinni? Kui sa vähegi piilud, siis me kohale ei jõua.“ Põrguvürst pigistas nüüd ka teise, poolpilukil silma kinni ja jäi ootama.

Alfredo sikutas mutta vajunud tooli välja ja virutas sellega täiest jõust Põrguvürstile vastu pead. Ümberringi sähvisid tähed ning seejärel saabus pime vaikus. „Hmm, siin pole ma vist tõesti olnud,“ oli Põrguvürsti viimane mõte, enne kui ta pimeda vaikusega üheks sai. Üllatuslikult leidis Voldemar ennast palju väiksemalt terasest platoolt. Platool oli tunduvalt kuumem kui katlas, nii et Voldemar oli sunnitud jalalt jalale hüplema. Kuskilt tõusis liha praadimise lõhna ning Voldemaril hakkasid süljenäärmed tööle. Sisinal põrkas tema suunurgast kukkunud süljetilk platoolt üles, pritsides laiali seal olnud õhukese rasvakihi. Alles siis mõistis Voldemar, et tema ise oligi selle isuäratava lõhna allikas.

Katlas 203

ymberpooratud.indd 203

05.04.2018 10:19:57

Jalalt jalale keksides üritas Voldemar oma mõtteaparaati käima saada. „Pole ma ju seni kusagil hätta jäänud, alati olen välja rabelenud,“ sisendas ta endale, ise samal ajal praeliha lõhna järjest suurema ärevusega ninna tõmmates.

Veel üks tilk kukkus platoole. Sedapuhku tuli see küll Voldemari silmist, kuid üles pritsis see täpselt samamoodi nagu eelmine. Erinevalt eelmisest andis see talle aga idee. Õnneks oli tema truu välgumihkel katlas ulpimise edukalt üle elanud. Pikemalt mõtlemata tõmbas Voldemar tulekivi ning süütas platool oleva õlikihi. See plahvatas suure sinise leegiga põlema ning Voldemar jättis jumalaga oma kulmude ja juustega. Mitte et ta neist väga puudust oleks tundnud. Need olid talle lihtsalt armsaks muutunud. Olid need ju peaaegu ainsad asjad, mis tal lapsepõlvest veel alles olid jäänud.

Platool olev õli põles nüüd suure leegiga, ajades mõnusalt paksu tossu välja. „Kohe-kohe peaks keegi tulema leeke summutama, kui sellel kohal vähegi silma peal hoitakse,“ mõtles Voldemar hinge kinni hoides. Isegi tema jaoks oli siin läinud liiga tuliseks.

Kuumees oli samal ajal sooritamas üht eriti ilusat hüpet üle sügava kanjoni, kui teda tabas kanjoni kohal hõljuv mõte. Et kuhu ta nüüd siis ikkagi kihutab! See saigi talle saatuslikuks.

Hüpe kaotas oma jõu ning järgmiseks leidis ta end kukkumas sügavasse auku. Veel sügavamasse, kui ta arvas võimaliku olevat.

Järjest kiirenevas tempos langes ta allapoole. Kuni kohtus ühe kidura kasega, kes kaljulõhes ellu üritas jääda. Sealt edasi langes ta juba koos kasega, kes resigneerunult mõtles oma ebaõnnele. Kõik ülejäänud sugulased elasid oluliselt ilusamates kohtades, tema aga nägi päikest ainult kolme minuti vältel päevas. Ja sedagi ainult siis, kui taevas oli pilvitu, mida aga juhtus siin maanurgas harva.

204 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 204

05.04.2018 10:19:57

Ta oli küll kuulnud positiivse mõtlemise kasulikkusest ja sellest, kuidas ainuüksi mõtlemisega on võimalik oma reaalsust muuta. „Sa saad sellega hakkama! Sa suudad! Sa muudad oma maailma paremaks!“ oli ta endale juba 21 päeva korranud. Ning just siis, kui ta arvas end edu saavutamas, tuli Kuumees ja rikkus tema plaanid. Üles lendamise asemel kukkus ta nüüd allapoole, Kuumees kukil.

Viimati nimetatu juurdles aga endiselt selle üle, kuhu ta õigupoolest teel oli ning kas ta ei peaks suunda muutma.

Kidur kask loendas samal ajal mööduvaid kaljulõhesid. Kolmeteistkümnenda juures arvas, et nüüd on õige aeg, ja lõi oma oksad laiali, kavatsedes hoogu maha võtta.

Isake gravitatsioon aga ainult naeris selle peale, pilgutas emakesele maale silma ning surus Kuumehe veel tugevamalt kasele selga.

6.

Vaikus.

Täielik.

Pimedus.

Täielik.

Rahu.

Täielik. Õndsus.

Täielik.

Ei ühtegi mõttepoega.

Eemal nii naudinguist kui ka piinadest.

Ainult tema ise.

Ja midagi suurt. Sügaval. Väga sügaval. Temas endas. Või siis tema selles.

Katlas 205

ymberpooratud.indd 205

05.04.2018 10:19:57

Ta lihtsalt oli. Üks sellega.

Põrguvürst nautis seda.

Keskendus sellele.

Oli hämmeldunud.

Midagi sellist ei olnud ta tõesti kogenud.

Ja läinud see kõik oligi. Mõtteaparaat oli end taaskäivitanud. Kõrvu hakkasid kostma vaikne tuulekohin ja ta enda hingamine. Silmalaugude vahelt pressis sisse valgus ja ninna tõusis tuttavat suitsulõhna. Pead tabas valusööst. Ning sarvede vahele kuklasse tõusis kolmas sarv või muhk, justkui kolmas silm.

Sügavalt tõmbas ta hinge ja vaatas vaimustunult Alfredole otsa. „Oh sa raks! Mis see nüüd oli? Sellest pean ma küll Jumalale rääkima. Ta läheb kadedusest roheliseks, kui sellest kuuleb.“ Alfredo ainult naeratas mõistvalt ja küsis, kas nende kokkulepe peab. „Muidugi peab!“ hõiskas Põrguvürst ning läinud ta oligi.

Ainult suitsev laik rabas tähistas kohta, kus ta oli sirakil olnud.

Vaikse plumpsatusega tekkis Voldemar Kuumehe selja taha kasele istuma. „Ei no muidugi,“ arvas selle peale kask, „nagu mul ühest mehest veel vähe oleks!?“ Kuumees oli aga selleks ajaks oma mõtte üles leidnud ning tüüris kaske oskuslikult maa poole. Umbes nagu astronaut juhitavuse kaotanud maandumiskapslit. Kord vasema, siis parema käega okstest sikutades tüüris ta oma mõtteis kaske siia- ja sinnapoole. Kuni Voldemar talle viisakalt õlale koputas ja küsis, mida ta teeb ja kuhu nad lendavad.

206 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 206

05.04.2018 10:19:57

Kuumees ehmus nii jõhkrast sissetungist oma mõtteisse, et kaotas igasuguse mõttelõnga. Kask kaotas selle peale viimasegi juhitavuse ja kukkus eneselegi üllatuseks üles tagasi.

Veel kiiremini, kui ta enne alla oli kukkunud. Õhulainetest moodustus suur kohev roosa vahupadi ning järgmiseks leidis kolmik ennast kanjoni serval sellel istumas. Kõigi silmad suunatud otse loojuva päikese poole ja jalad serva kõlkumas. „Vau, oli see alles lend!“ rõkkas Kuumees rõõmsalt ning patsutas Voldemarile õlale. Viimane oli väitega igati päri ning vabandas, et oli nii järsult Kuumehe mõtetesse sisse lennanud. „Mis, kuhu mõtetesse?“ vastas Kuumees hajameelselt, ise juba enda kõrval istuvat kaske tähelepanelikult silmitsedes.

7. „Sa ei kujuta ette, kust kohast ma praegu tulen!“ lendas lõõtsutav Põrguvürst Jumala juurde sisse, nii et paradiisiväravad käisid kahte lehte laiali. „Oled sa kindel?“ naeratas Jumal leebelt. „Muidugi. See oli selline koht, et, et…,“ jäi Põrguvürst seletamisega hätta. „Ah, et kohe selline koht?“ noogutas Jumal mõistvalt. „Nojah. Seal ma lihtsalt olin. Ümberringi polnud midagi.

Ja samas oli seal kõik. Ei olnud isegi sind. Ning samas sa olid.

Kõiges. Ja kõik oli minus. Ja mina olin kõiges.“ „Ahah. Võta üks väike lonks, sa tundud erutunud olema,“ kallas Jumal Põrguvürstile pitsitäie absinti.

Põrguvürst noogutas selle peale, kummutas klaasi põhjani ja haaras õhus mööda ujuva heeringa pealehammustamiseks.

Kõlas ilmkärakas ning Põrguvürst lasi ehmunult heeringa lahti.

Katlas 207

ymberpooratud.indd 207

05.04.2018 10:19:57

„Vabandust, mul läks meelest!“ pomises ta ehmunult ja haukas peale tüki kõrval heljuvast tumesinisest pilvest. „Ma näen, et teie elu pole kõige lihtsam olnud,“ ütles Kuumees kaastundlikult.

Kask tundis, kuidas pisarad temas selle peale edasi-tagasi voolama hakkasid. Juurtest ladva tippu ja tagasi. Ikka edasi ja tagasi. Meeleliigutus nööris tema kõri ja ta oli sunnitud kolm korda neelatama, enne kui ta suutis Kuumehele noogutada ja tunnistada, et nii see on. „Ära muretse, sõber!“ vastas Kuumees rõõmsalt. „Need päevad on nüüd jäädavalt möödas!“ „Tõsi või?“ uuris kask nina luristades ja vaatas ettevaatlikult Kuumehe poole.

Viimane kargas püsti ja tõmbas käega uhke kaare: „Vali välja!“ „Mis asi?“ ei saanud kask aru. „Koht, kus sa kasvada tahad!“ Kask vaatas ümberringi. Päike heitis viimaseid sooje kiiri ümbrusele, muutes kõik muinasjutuliselt kuldseks. Mahe valgus soojendas nii mägede tippe kui ka nende nõlvadel kasvavaid puid. Siin-seal läigatasid loomade erksad silmad, kes valmistusid hämaruses liikvele minema. Kes naabrile külla, kes pubisse, kes kella lööma. Madalamates kohtades tõusis kerge udu, lisades oma panuse maagilisele vaatepildile.

Kask tundis, kuidas teda täitis lõputu tänutunne. Siin ta istus, kahe tähtsa mehega õhupadjal. Kõik teed olid tema ees valla. Lõpuks ometi oli ta oma juured lahti rebinud. Õnnelikult tõmbas ta oma lehed õhku täis ja sahistas õrnalt nendega.

Kergelt mööda heljuv tuulepojake tõstis ta selle peale maast lahti ning poja järel tulev vana tuul puhus ta liikvele. Rõõmsalt viipas ta veel kord kahele mehele ja läinud ta oligi. Ainult

208 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 208

05.04.2018 10:19:57

peoätis kuldkollaseid lehti Voldemari peas tähistas kohta, kus ta oli istunud.

8.

Peaarst pani teekannu pliidile. Kuid juba enne, kui ta jõudis pliidile tule alla panna, hakkas kann vilistama. Isegi jutulind jäi nokk töllakil seda ilmaimet vaatama. Vile muutus järjest tugevamaks ja lainetavamaks. Alguses oleks see justnagu mööda kannu sees ringi tiirutanud. Seejärel tõusis vilin spiraalina kannutilast välja ja tiirles selle kohal. Järgmiseks kihutas vilin ringi ümber kannu ning kannu seest hakkas kostma sahinat ja krabinat. Lõpuks hakkas kann värisema. Alguses vaevumärgatavalt, umbes nagu järvepind pärast väikse kivitabamuse saamist. Seejärel järjest tugevamini ja tugevamini.

Jutulind ja Peaarst taganesid selg ees kannust kaugemale.

Nii kaugele, kui said. Toa teise nurka. Peaarst kükitas tugitooli taha peitu. Jutulind puges lambivarju sisse, neelas alla lambipirni ja hakkas õrnalt hõõguma, et maskeering täiuslik oleks.

Kõlas väiksemat sorti prahvatus ja Peaarst sulges silmad.

Hetke pärast tundis ta, kuidas maja täitus helesinise rõõmuga.

Kui ta silmad avas, nägi ta rõõmsat Kuumeest, kes Voldemari püsti aitas. Kuumehel olid mõlemad päikesesuusad all, Voldemaril oli aga üks lahti tulnud ja turritas nüüd otsapidi suurest sõnajalapotist välja. Suusakepid olid risti-rästi ning mütsid mõlemail kuklasse vajunud. Rõõmsalt kloppisid nad endalt väikeseid ämblikke maha ja vadistasid nagu kaks parimat sõpra peale pikka lahusolekut. „Nägid, millise hüppe ma tegin?“ uuris säravate silmadega Kuumees Voldemarilt.

Katlas 209

ymberpooratud.indd 209

05.04.2018 10:19:57

„Muidugi nägin, ma tulin just sinu selja taga,“ kinnitas Voldemar. „Aga kas sa enne seda minu topelt elusõlme nägid, mis ma tagurpidi kurvi peal tegin?“ „Ojaa, ma pidin selle nägemise peale peaaegu kukkuma.

Midagi sellist ei tohiks ju füüsikaseaduste järgi isegi võimalik olla!“ „Ega tegelikult ei olegi, see on minu isiklik väike trikk,“ muheles Voldemar tagasihoidlikult. „Õpeta mulle ka, paluuuun!“ nurus Kuumees. „Khm,“ köhatas Peaarst tagasihoidlikult.

Voldemar ja Kuumees võpatasid ning märkasid alles nüüd, kus nad on. „Ohsaa, oli see alles hüpe!“ rõõmustas selle peale Kuumees ning Voldemar noogutas kinnitavalt. „Voldemar,“ ulatas ta käe lähemale astunud Peaarstile. „Väga meeldiv! Peaarst,“ surus viimane Voldemari kätt ja patsutas Kuumehele õlale. „Tubli töö!“ „Mis töö?“ tegi see suured silmad. „Puhas rõõm, algusest lõpuni. On ju?“ Ning Voldemar kinnitas takka, et neile see täitsa meeldis.

Algusest lõpuni. „Heakene, küll. Kui meeldis, siis on hästi. Nüüd on aga aeg asja juurde asuda,“ jäi Peaarst asjalikuks. „Mis asja juurde?“ uuris Kuumees rõõmsalt ja hüppas õhku. Üritades saltot sooritada. Ja unustades jalgade küljes olnud päikesesuusad ning tehes katusesse kaks auku juurde ja jäädes lõpuks suuski pidi lakke rippuma. „Päikese päästmise juurde!“ kraaksatas jutulind silmi pööritades. Ning tundis, et ta oleks seda pilti justkui kuskil juba näinud. „Lahe!“ hüüatas veel rippuv Kuumees ja lõi lähemale astunud Voldemarile patsi. „Igal juhul teeme ära, eks ole?“

210 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 210

05.04.2018 10:19:57

„Muidugi, milles küsimus,“ kinnitas Voldemar asjalikult ja päästis Kuumehe suuskade küljest lahti, astus seejärel paar sammu tagasi ja vaatas suuski hindavalt. „Hm, päris huvitav mõte…,“ lausus ta mõtlikult endamisi ja sikutas taskust välja portatiivse mõttemuundaja.

Epiloog Alfredo noogutas rahulolevalt ja süütas uue sigari. Teab kust hiilis ligi kass ning puges Alfredole sülle. Koos jäid nad jälgima loojuva päikese poolikut ketast. Üks paitamas teist.

Ning teine nurrumas esimesele. Kuni käis sähvatus, päike pooldus, seejärel veelkord, ning tükid muutusid ruuduliseks.

Kuskilt seni tuvastamata kohast või ajast või dimensioonist kõlas: „Vabandust!“ Ruudud liitusid, päikeseveerandid liikusid üksteise kohale ja keerlesid siis nagu sidruniviilud tormakalt segatavas liiga hapu kokteili klaasis.

Käis uus sähvatus ja päike rippus oma vanal kohal. Oluliselt värskemana kui enne.

Katlas 211

ymberpooratud.indd 211

05.04.2018 10:19:57

Pealava

1. „Rahu, ainult rahu!“ sõnas paduvillases kampsunis Poeet, vaadates rahustavalt Kangelannale otse silma sisemusse. „Hakkame nüüd otsast pihta. Rahulikult ja tasapisi. Näe, võta teed!“ Kangelanna nuuksatas, juba veidi rahunenult, ja võttis teetassist suure lonksu. Sooja konjakit.

Kõigepealt hakkas Kangelanna Poeedi üllatuseks läkastades köhima. Seejärel kostis toanurgas olevast kapist kahtlast naerukõhinat ja krabinat. „Ah sa mait, jälle need päkapikud!“ jõudis talle kohale ning kolme pika sammuga oli ta kapi juures. „Prauhti!“ tõmbas ta kapi ukse lahti ja jäi üllatunult selle sisemust vaatama. Seal oli küll päkapikk, nagu ta oli arvanud.

Kuid suur punane elevant, kelle kukil päkapikk istus, tuli talle üllatusena.

Hetke mõelnud, sulges ta ukse ja tegi selle 9 sekundi pärast uuesti lahti. Elevant ja päkapikk olid alles. Kuid nüüd oli lisaks neile kapis ka jääkaru. Ilus tumemust nina keset valget nägu rõõmsalt säramas. „Auh!“ tegi jääkaru, endal silmis kelmikas naeruhelk.

212 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 212

05.04.2018 10:19:57

Poeet seda aga ei näinud. Ta oli juba ukse uuesti kinni kõmatanud, tormas laua juurde ja haaras Kangelanna peast kübara. Viimane (Kangelanna, mitte kübar) jäi üllatunult Poeedile järele vaatama, kui see ainult vabandust palus ja toast välja tormas. „Eks ma öelnud!“ nentis kokk Dima võidurõõmsalt ja sirutas käe Eluka poole. „Käi papp välja!“ „Oota nüüd, ega mäng pole veel läbi,“ arvas Elukas malbelt.

Otsekui tema sõnade kinnituseks tormas Poeet uuesti sisse, haaras laualt Kangelanna teetassi, kulistas selle sisu ühe sõõmuga alla, köhatas ja tormas uuesti toast välja. Õigemini plaanis toast välja tormata.

Kangelanna polnud aga niisama tühja koha pealt oma nime saanud. Järgmisel hetkel leidis Poeet ennast sirakil ukse ees maas, käsi selja taha väänatud, Kangelanna kukil istumas.

Kübar leidis taas oma õige omaniku ning ühes sellega vahetasid elukohta ka kolm nälginud täid. Neile tundus, et Poeedi peas ei ole muud kui luule, sellest aga kõhtu juba täis ei saa. „Ah sa mait!“ kiljatas Kangelanna, kui koos kübaraga jõudis tema pähe ka Poeedi peas keerelnud mõte. „Ah siis sellised te mehed oletegi!“ Ning Poeet tundis, kuidas tal tilgad püksi tulid. Suurest valust, mille põhjustas ragisev õlaliiges. „Ära mitte unistagi, nii need asjad nüüd küll ei käi!“ „Ma ainult õige pisut unistasin, ei midagi isiklikku,“ ägises Poeet õigustavalt. „Ja millest sa veel unistad?“ uuris Kangelanna vihaselt, endal kelmikas kurat silmis helkimas. Poeet seda kahjuks ei näinud. Mitte et sellest midagi muutunud oleks. Tema keha reageeris sellisele provokatiivsele küsimusele ja võttis ajult juhtimise üle.

Pealava 213

ymberpooratud.indd 213

05.04.2018 10:19:57

Kujutluspildid ujutasid toa üle ning Poeet kuulis kuskilt sügavat hingetõmmet. Haare tugevnes, õlaliiges tegi viimase meeleheitliku naksatuse ning valu lahvatas heleda kuuma leegina tema ajusse.

Viimane ei olnud säärases olukorras harjunud tööd tegema, kuulutas välja siesta ja sulges kõik luugid. Et ei jääks mingit kahtlust tema vaikses protestis sellise vägivalla vastu.

Dima vajus veidi norgu ja joonistas resigneerunult peegli tagaküljele numbri 69. „Ära muretse, mäng pole veel läbi,“ lohutas Elukas kokka. „Mis sul viga öelda, sina ju juhid,“ nuuksatas Dima ja tormas minema. Elukas vaatas talle järele, lehvitas mõttes ja vilistas vaikselt. Ronis seejärel kohale kapanud jääkarule selga ning utsitas selle liikvele.

2.

Vasja ei saanud enam üldse aru, mis toimub. Viimane mälestus oli olnud hägune soe tunne. Ta oleks justkui midagi saavutanud ja seejärel seda nautinud. Koos kellegagi. Kuid ühtegi täpsemat pilti talle ette ei tulnud. Lihtsalt tunne kui selline oli meeles.

Ettevaatlikult kergitas ta pead ja vaatas ümberringi. Ilus punane ümbrus. Pehme maapind ja veel pehmem taevas, vist. Soe. Kena linnulaul ja kuskilt kaugelt kostvad harfihelid.

Tema näo ees õhus rippus lõvikutsikas, sinised tiivad turjal laisalt lehvimas ja silmad puhtast rõõmust helkimas.

Vasja sirutas käe, et lõvikutsikat katsuda. Ja jäi siis imestunult enda kätt vaatama. Sellel oli neli sõrme, nagu peab. Ja kolm pöialt, nagu ei pea. Käsi ise oli poolenisti läbipaistev – luud ja veresooned kenasti näha, lihased kergelt aimatavad.

214 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 214

05.04.2018 10:19:57

Ta tõstis ka teise käe ning sellega oli sama lugu. Teab kust tulnud mõtte ajel sirutas ta välja ka kolmanda käe. See oli midagi uut. Hämmastunult liigutas ta kolmandat kätt ja jäi siis mõtlema.

Kui üks käsi on parem ja teine pahem, siis kuidas kutsuda kolmandat? Mõttes proovis ta kõiki kolme järgemööda liigutada. Kõik käed liikusid kenasti. Seejärel proovis ta kõiki korraga liigutada. Kõik läksid kenasti liikvele, kuid seejärel muutus liikumine katkendlikuks. Umbes nii, nagu vana ja väeti arvuti hakkab hakkima, kui liiga palju tööd korraga ette anda.

Hetke seda vaadanud, jõudis ta järeldusele, et ka aju tuleb üle vaadata. Mõttekeelega kompis ta pea läbi. Vasak ja parem poolkera olid kenasti olemas, kuid ei midagi enamat. Seejärel lasi ta meelel üle kogu keha käia. Südamest kaugemale ta ei jõudnudki. See oli muutunud – kahe koja asemel oli nüüd kolm.

Kaks olid nagu vanasti, kuid viimasel tundus mingi oma agenda olema. Erinevalt teiste rütmilisest pumpamisest tiksus see täiesti rütmitult. Peaaegu et voolates, kui silmad kinni panna ja hoolega kuulata.

Vasja sulgeski silmad ja jäi seda kuulama. Aegamööda läks ta vooluga kaasa, sukeldudes selle tugevasse, kuid rahulikku jõudu. Kord liikus vool kiiremini, kord aeglasemalt, kord tiirles üldse kohapeal. Kuni see hakkas jällegi kiiremini liikuma, aina kiirenedes ja kiirenedes, jõudes lõpuks valguse kiirusele järele. Vasja hoidis hammastega sellest kihutavast möllust kinni, et mitte maha kukkuda. Kuni vool tegi viimase pingutuse, hüppas valgusest mööda ja kadus, puistates Vasja enda kukilt uperkuuti ja viies ühtlasi endaga kaasa Vasja hambad. Ümberringi tõusis kerge kevadelõhn ja hakkas värsket jahedat vihma tibutama. Poeet nautis viivu seda hetke ja avas silmad.

Pealava 215

ymberpooratud.indd 215

05.04.2018 10:19:57

Ja pidi peaaegu kohe ära uppuma Kangelanna murelikesse silmadesse.

Viimane lõpetas vee piserdamise ja paitas hellalt Poeedi pead. „Egas ma meelega, anna mulle andeks! Ma ei ole lihtsalt taoliste piltidega enam harjunud pärast Vasja kaduma minekut.“ Poeet vaatas Kangelannale imetlevalt otsa ja oli valmis talle andestama, mis iganes ta siis teinud oli. Natuke pusis ta mõistus veel vastu, nii rohkem moe pärast, enne kui lasi ennast voolul kaasa viia ja Kangelanna silmadesse ära uputada.

Nähes Poeedi silmis tuttavat unelevat pilku ja totakat naeratust, ohkas Kangelanna sügavalt. „No mis ma teie, meestega, küll pihta pean hakkama? Natuke pitsitad ja on pilt eest läinud. Valuläve pole ollagi. Ja ei saa korralikult naeratadagi, kui juba olete kõrvuni armunud.“ Poeet klähvis vaimustunult, keel suunurgast väljas. „Jah, jah, olen jah armunud!“ liputas ta mõttes saba ning proovis Kangelannal keelega üle põse tõmmata.

Peaaegu et leebunult lubas Kangelanna Poeedile väikese naeratuse. Poeet tundis, kuidas tuba täitus hiiglasliku päikesega, nurkades lõid lilled õitsema ja hing hõiskas taeva poole.

Aju hakkas uuesti luuke koomale tõmbama. Jälle taheti ta ebamõistliku soojusega üle ujutada, kuigi siesta alles lõppes.

3.

Elukas haaras liduval Dimal kraest kinni ja sikutas ta hoo pealt jääkaru kukile, enda selja taha. Veel korra utsitas ta jääkaru tagant, nii et see liikus nüüd kiiremini kui armunäljas elevant.

216 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 216

05.04.2018 10:19:57

„Kuhu me läheme?“ karjus Dima Eluka selja tagant läbi vuhiseva tuule. „Kohe näed, päris palju on jäänud,“ tõi tuul Dimale vastuse. „Mis asja?!“ jõudis mõte alles mõne aja pärast Dimale kohale, enne kui alateadvus tõmbas ta jääkaru seljal hirmust küüru.

Teab miks, kallutas ta end paremale ja tundis, kuidas midagi suurt temast vasakult mööda lendas. Hetke pärast nägi Dima, kuidas temast napilt mööda lennanud must tiibklaver eespool pilbasteks purunes. „Hoia kinni! See on alles algus,“ kõlas mitte just eriti julgustav hüüatus Eluka suust, kui too jääkaru järsult vasakule pööras. Hetk enne seda, kui nad oleksid kukkunud suurde auku, mille tekitas samal hetkel maha prantsatanud kosmosesüstik.

Selja tagant kostev plahvatus kurdistas hetkeks Dima kuulmise ning kuskilt tõusis kärsahaisu. Juuksed, mõistis Dima, ja katsus käega kukalt. Nii oligi. Ennist tühjale kohale olid kasvanud juuksed ning seejärel plahvatuse kuumuses kohe uuesti ära põlenud.

Mõte kaduma läinud juustest tõi meelde jääkaru. Eneselegi ootamatult hakkas Dima naeru kõkutama, nii et Elukas imestunud pilgu üle õla heitis. Just parajal hetkel, et pääseda napilt kokkupõrkest läbi õhu vihisenud allveelaevaga. Dima kõõksus naeru käes vaeveldes jääkaru turjal, ise vaevu Elukast kinni hoides.

Elukas tõmbas järsult pidurid peale ja vaatas huvitatult, kuidas Dima üle tema pea maha lendas. Too rapsis ennast tolmust puhtaks, vaatas jääkarule otsa, üritas teha tõsist nägu, seejärel heitis pilgu kuskile tahapoole ja tõmbus uuesti nae-

Pealava 217

ymberpooratud.indd 217

05.04.2018 10:19:57

rust kägarasse. Jääkaru ja Elukas vaatasid hetke mõistmatuses üksteisele otsa ning Elukas arvas, et tegu on šokiga.

Elukas kehitas õlgu ja läks Dima juurde, et see ettevaalikult jalule aidata. Paljastus jääkaru kõrbenud tagumik ja õnnetu sabaroots, mis oli plahvatuse kuumuses kõik karvad kaotanud. Nüüd purskus ka Elukas naerma ja kinnitas lõpuks lohutavalt segaduses jääkarule, et pole hullu midagi. Siin soojas kliimas on kasukas selgelt ülehinnatud ja värske õhk on alati kasuks.

Jääkaru lõi sellele jamale käpaga, möiratas korra ja läinud ta oligi. Ainult veidi kõrbelõhna ja mälestus tema paljast tagumikust jäi mahajääjatele seltsi. Ikka veel irvitavad Elukas ja Dima lehvitasid jääkarule nii tugevalt järele, et maa hakkas värisema, vajus sisse ning viis enda sügavustesse kolm kaske, kaheksa kuuske, hunniku rohtu, neli konna, ühe hiire ja kaks meie kangelast.

4. „Kas sa aitaksid…,“ alustas Kangelanna küsimusega. „Jah!“ hõiskas Poeet küsimust lõpuni kuulamata. „…minu Vasja üles otsida?“ lõpetas Kangelanna küsimuse.

Poeet hõiskas uuesti: „Jah!“ Ilma küsimust lõpuni kuulamata. Ja siis jõudis talle kohale.

Küsimus. „Minu Vasja? Kes on minu Vasja?“ uuris ta seejärel nukralt, vastust ette kartes. „Noh, minu Vasja on…“ „Minu Vasja on – minu Vasja,“ jäi Kangelanna esimest korda hätta. „Tõepoolest, kes on minu jaoks Vasja?“ mõtles ta endamisi.

218 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 218

05.04.2018 10:19:57

Kõigepealt oli ta teda täiesti iseenesest mõistetavana võtnud. Kuni ta temaga kokku sai, lähemalt tundma õppis ja igasuguse mõistmise kaotas. Ja alles nüüd mõistis ta, kui väheoluline ta oli olnud. Miks ta aga teda siis taga otsis? „Tead, see pole oluline, kes minu Vasja on. Oluline on see, et sina oled tema jaoks oluline. Sa pead ta üles otsima!“ sai Kangelanna oma enesekindluse tagasi ja naeratas säravalt Poeedile.

Poeet sulas uuesti üles ning vaatas Kangelannale armunult otsa: „Kui sa nii ütled, mu Käskijanna!“ „Kangelanna!“ parandas teda Kangelanna ja võttis kübara seest ühe vaskpunase karva. „Nuusuta! Vaata! Katsu! Tunneta! Maitse! See on Vasja küljest pärit ja ütleb tema kohta rohkem kui sõnad.“ Ja Poeet nuusutas. Vaatas. Katsus. Tunnetas. Maitses. Kuid ei saanud midagi aru. „Seda ma kartsin,“ ohkas Kangelanna.

Ta tõmbas ridikülist revolvri, vinnastas selle ja vaatas siis mõtlikult paugu järel toru otsast kerkivat suitsu. „Kahju kohe, selles mehes oli potentsiaali.“ Vasja triikis haiget saanud külge, enne kui julges silmad avada. Pagan seda teab, millega teda jälle õnnistatakse. Õnneks oli kõik tavapärane. Sinine taevas, kollane päike, roheline kuu ja sinised kuused. Kammitud juuksed ja hambad suus, vähemalt enamus neist. „Oot, mis asja?“ jõudis talle kohale.

Roheline kuu ja sinised kuused? Tal oli tunne, et midagi on väga valesti, kuid ta ei olnud kindel, mis täpselt. „Käes!“

Pealava 219

ymberpooratud.indd 219

05.04.2018 10:19:57

Nii see oligi – kuuskedel puudusid käbid ja kuul kraatrid.

Selle asemel tundusid kuused kuukraatrites kasvavat ning käbid kuu küljes rippuvat.

Ettevaatlikult sirutas ta käe ja jälgis, kuidas see venis ja venis, kuni lõpuks ulatus eemal kasvanud kuuseni.

Kuusk tundus olema nagu kuusk ikka, torkivad okkad ja krobeline tüvi. Poolenisti kraatrist välja ulatumas. Hetke mõelnud, sirutas ta teise käe välja, kuni see ulatus kuuni. Kuu küljes rippuv käbi tundus igati ehtne – krobeline, vaigune ja parajasti pihku mahtuv. Ettevaatlikult sirutas ta nimetissõrme välja ja katsus kuu pinda. Nii, kui ta sõrm seda puutus, tabas teda võimas energialaks ning juuksed ta peas lahvatasid heleda leegiga põlema. Kuuse ja kuu vahele tekkis elektrilahendus, mis kulges mööda Vasja käsi ja oli heledaim tema pea juures. „Uuuuuu,“ undas Vasja ja tundis ühendust. Või õigemini muutus ühenduseks, enne kui keegi talle klaaskupli peale asetas ja pildi lillaks keeras.

Värvilised klaaskuulid põrkasid siia-sinna nagu Browni osakesed. Mõnikord omavahel kokku põrgates need purunesid, teinekord jällegi kõlisesid, kuid jäid terveks. Siin-seal lendles kulda-karda ja mängis jõulumuusika. Ninna tõusis piparkoogilõhn ja maa hakkas ühtlaselt rütmiliselt vappuma. Tap-taptap-tap-mürts! Tap-tap-tap-tap-mürts! Sellele lisandus väga kõrgelt laulev peenike ninahääl, mis leelotas midagi valgetest jõuludest.

Poeet avas oma kolmanda silma. Selle, mis ta oli just enne Kangelanna lahkumist veidi vägivaldsel moel otsaette saanud.

Kogu maailm nägi välja teistsugune. Kergelt läbipaistev ja samas omavahel tugevalt ühendatud. Punased elunöörid risti-

220 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 220

05.04.2018 10:19:57

rästi asjade vahel ja nendest läbi tõmmatud. Nööre mööda hinged üksteist rõõmsalt taga ajamas ja kulli mängimas.

Toa keskel oli suur ähmane värvitu kogu, mis tundus ühte senitundmatut rahvatantsu tantsivat – jalad ükshaaval järgemööda kiirelt tippimas ja siis kõigi nelja jalaga üles hüppamas. Ning selle kogu jalge vahel sebis väiksem ja kiirem kogu.

Poeet neelatas ja sulges oma kolmanda silma. Hetke pärast piilus ettevaatlikult oma vasaku silmaga. Nähtust julgust saanuna avas ka parema silma. Tema enda tuba, mille keskel tantsis punane elevant segast rahvatantsu. Neli korda iga jalaga põnts vastu maad ja siis kõigi nelja jalaga õhku hüppamine ja mürtsatades maandumine. Tema jalgade vahel sebis aga päkapikk, joonistades põrandale ainult talle endale arusaadavat mustrit. „Oot, mis asja!“ raputas Poeet hämmastunult pead. Tema teada ju elevandid ei suuda hüpata.

Päkapikk lõpetas sebimise ja noogutas Poeedile: „Just nii, tavalised elevandid ei suudagi hüpata. See siin on aga erimudel, metallikvärvi ja lisahüdraulikaga, rääkimata siis lisavõimsusest.“ Poeet neelatas, sulges silmad ja neid avades noogutas alla andvalt. Elevant oli alles, ikka oma kummalises tantsurütmis kekslemas, ning päkapikk teritas hiigelpikka nuga. „Mis sa sellega teha kavatsed?“ uuris Poeet ettevaatlikult.

Tal oli millegipärast ähmane tunne, et relvad ei too talle täna head. Olgu need siis tuli- või külmrelvad. „Oh ma niisama, igaks juhuks,“ vastas päkapikk häbelikult ja peitis noa selja taha. Nii et noapea paistis kõrgelt üle tema punase mütsi tipu. „Mis sa mu elevandist arvad?“ uuris päkapikk kahtlaselt kiirelt teemat vahetades.

Pealava 221

ymberpooratud.indd 221

05.04.2018 10:19:58

„Mmm, tundub, mmm, päris äge elevant olema,“ jäi Poeet jänni. „Eks ole!“ läks päkapikk üle näo särama. „Ma ise tegin.

Annab iga kell ka parimale põhjapõdrale silmad ette!“ teatas ta uhkelt. „Miks ta niimoodi keksleb,“ julges Poeet küsida. „Mis mõttes keksleb?“ oli päkapikk solvunud. „Ega ta pingul põiega poisike pole, et ta keksleb! See on hiidvana rituaal, millega selgitatakse välja osavaim päkapikk!“ „Ahah,“ ei osanud Poeet midagi selle peale arvata. „Kuidas tema, mmm, rituaal osavaima päkapiku välja selgitab?“ Päkapikk oleks tema küsimust justkui oodanud. „Tule, ma näitan!“ Enne kui Poeet arugi sai, oli ta püsti aidatud, laua taha istuma pandud ja vasak käsi lauale laotatud. Päkapikk ise seisis tema randmel ja tõstis suure noa: „Vaata nüüd!“ ning hakkas kiirelt noa terava otsaga järgemööda tema sõrmede vahele lööma.

Tap-tap-tap-tap-…, keeras siis noa õhus välkkiirelt teistpidi ja virutas selle peaga vastu Poeedi käeselga.

Poeet röögatas valust, tõmbas käe järsult vabaks ja virutas päkapiku teise toanurka. „Mida kuradit see pidi tähendama?!“ Päkapikk jäi üllatunud Poeedile otsa vaatama: „Kas sa ei saanudki siis aru? Teeme kohe uuesti!“ 5.

Taevas, tumesinine. Tumedad pilved all- ja hele kuuvalgus üleval pool. Vaikus.

222 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 222

05.04.2018 10:19:58

Kuni õhku lõhestab veidi tolmune undamine, mis kiiresti altpoolt üles suundub. Pilvedes see takerdub, et seejärel möiratusega läbi pilvede murda.

Pikk-pikk saba tuules lendlemas. Seejärel lont uhkelt looklemas. Lõpuks hall tolmuimeja kere, millel istub meie Kangelanna, silmad säramas ja juuksed lehvimas.

Olles saavutanud oma lennukõrguse, hingab Kangelanna kergendatult ja võtab pöördeid madalamaks. Nina suunatakse pealava poole ning taskust ilmub välja suur vihmavari. Hetke mõelnud, viskab ta selle siiski minema, põhjustades sellega väiksemat sorti sõjalise kriisi kahe omavahel sõjajalal oleva väikeriigi vahel, kuna kukutab alla suuremale riigile kuuluva ainsa tuulelohe. Selle riigi au ja uhkuse, mis esindab kogu regiooni lennuväge.

Teisest taskust ilmub lagedale triikraud. Hindava pilgu sellest üle libistanud, noogutab ta rahulolevalt ning saadab selle endale teed triikima. Triikraud kaobki minema nagu eriti kiire teehöövel, vilgutades ainult punast tulukest eriti künklikke pilvi triikides.

Läkastades ukerdas Dima räbuhunniku alt välja ja jäi otsivalt ringi vaatama. Elukat ei paistnud esimese hooga kusagilt.

Küll aga oli kogu ümbrus täis hiiglaslikki punaseid seeni, mis vaikselt talle tundmatut laulukest ümisesid ja ühes taktis sellele kaasa õõtsusid.

Pahaaimamatult jäi Dima laulu kuulama ja leidis ennast järgmiseks seda kaasa ümisevat. Alguses ilma sõnadeta. Kuni ühel hetkel tekkisid tema teadvusesse Sõnad. Suured ja selged nagu keesse lükitud sibulad.

Tahtmatult hakkas ta sõnu kaasa laulma, kuni oligi neisse kadunud. Need loksutasid teda siia-sinna, tõstsid üles ja tõukasid alla, kõigutasid vasakule ja paremale.

Pealava 223

ymberpooratud.indd 223

05.04.2018 10:19:58

Dima tundis, kuidas talle hakkasid juured kasvama ja tema teadvus avardus. Juba ta mõistis kõiki seeni enda ümber ning tundis ennast koduselt. Paremalt kolmas seen lehvitas talle ja pajatas laulu kõrvale loo oma kadunud vaaremast.

Dimale meenusid millegipärast kõik need seened, mis ta oli kastmesse hakkinud, ja ta tundis natuke häbi oma tegude pärast. „Ära muretse!“ lausus viies seen vasakult. „Minevik pole oluline. Mis tehtud, see tehtud. Loeb ainult see, et sa oled siin ja praegu, koos meiega.“ Dima ümises kaasa ja noogutas pead. Mäletamata enam, millest jutt käis või kes ta on. Ta lihtsalt oli. Kuni keegi lülitas sisse hiiglasliku laelambi.

Kõik seened tõusid õhku, muundudes seejärel seentest kolmeks kosmonaudiks, kosmonaudid üheks liblikaks ja üks liblikas loendamatuteks draakoniteks. Ainult Dima üksi jäi maha. Ümisema iidset lugu, mis rääkis varalahkunud vaar­ ema kollastest trussikutest.

Sügavalt sisse hingates proovis Poeet ennast maha rahustada.

Ikka nina kaudu pikalt sisse ja suu kaudu aeglaselt välja. Kuni akna tagant mööda lendav elevant ta tähelepanu hajutas ning ta suu asemel läbi kolmanda silma välja hingas.

Aju sattus kimbatusse – tema jaoks olid nii lendav elevant kui ka kolmanda silma kaudu hingamine ühtemoodi uued kogemused. Anuvalt palus ta Poeedil jama lõpetada ja otsustada, kumma teemaga ta enne peaks tegelema. Järgmisel hetkel aga mõistis, et küsis selle küsimuse endalt. Ning jäi vastuse üle järele mõtlema.

Päkapikk kasutas mõttepausi ära ja oli kolme pika hüppega, vähemalt enda mõõtkavas, laua juures tagasi. Ilmselge kavatsusega veelkord rituaali tähendust demonstreerida.

224 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 224

05.04.2018 10:19:58

Nüüd aga lõi Poeedis voolanud iidse sõdalase veri lõõmama ja ta sooritas geniaalse kaitsemanöövri. Haarates selleks voodi alt poti ja pannes selle kummuli päkapikule peale.

Mille peale kostis mõnda aega meeleheitlikku põrinat, umbes nii nagu teeb metallpurki sattunud vihane herilane, enne kui saabub vaikus.

Aju jõudis otsusele. Kõigepealt tuleb välise ohuga tegeleda, ning andis käsu tõusta ja kardinad akendele ette tõmmata. „Sooh, sellega on nüüd kombes,“ mõtles ta ja põrkas ümber pöörates punase elevandiga kokku.

Poeet pidi juba elevandile vihaselt peale käratama, enne kui märkas elevandi silmist veerevat suurt läikivat pisarat. Piisavalt suurt, et potis mürgeldanud päkapikk oleks võinud vabalt selles soolavanne võtta. „Oh sa vaesekene. Mis nüüd lahti?“ läks Poeedil süda härdaks ja ta talutas elevandi laua juurde, kus palus tol istuda.

Elevant istus. Toolile. Mis otsustas seejärel põrandale oluliselt lähemale ragiseda. Selle peale puhkes elevant lahinal nutma, nii et Poeet tormas kraanikausi alt ämbrit ja suurt lappi otsima.

Põrandakuivatamise vahele üritas ta elevanti lohutada, tema pead patsutades: „Pole hullu, küll see üle läheb!“ Ise samal ajal meeleheitlikult meelde tuletades, mida ta teadis punaste elevantide psühhoteraapiast. Ei midagi! Isegi tavaliste elevantide psühhoteraapia ei toonud ühtegi vastust meelde.

Viimases hädas meenus talle enda lapsepõlv. „Kas sa kommi tahad?“ küsis ta elevandilt, ise järjekordset ämbrit tühjaks kallates. Elevant mõtles hetke ja puhkes uuesti sama lohutamatult nutma. „No mis ma nüüd sinuga tegema pean?“ oli ka Poeet ise peaaegu nutma puhkemas. „Ei ole hullu, küll see läheb üle,“ patsutas ta uuesti elevandi pead ja lõi põrandakuivatamisele käega. Las olla siis täna suurpesu päev. Oligi viimasest juba hulk aega möödas.

Pealava 225

ymberpooratud.indd 225

05.04.2018 10:19:58

„Prauhti!“ lendas uks lahti. Vähemalt selline oli plaan.

Tegelikult kõlas kõigepealt kõva kopsatus vastu ust ning peale seda väike oie. Seejärel suruti uks vaikselt, aga kindlalt lahti ning elevant ja Poeet vaatasid, kuidas veetase toas jõudsalt kahanema hakkas. Päkapikk oma vahepeal teistpidi keeratud potis heiskas valge lipu asemel rõõmsavärvilise kollase plagu, surnupealuuga selle keskel.

Lõpuks avanenud ukse vahelt kalpsas sisse Elukas. „Servus mehed! Millega tegelete? Koristate, jah?“ ning kuivatas oma naeratusega tubli ruutmeetri põrandat enda ümbert.

Elevant nuuksatas ja jäi Elukat kurvameelselt silmitsema.

Päkapikk aga lõi lahti marulise tantsu oma potis ning Poeet tõusis ja kummardas viisakalt külalisele. „Poeet!“ „Elukas!“ „Kas tohib küsida, mis Teid siiakanti toob ja kuidas saame aidata?“ Vastuseks tema küsimusele kalpsas Elukas elevandi juurde, avas selle küljel olnud hästi varjatud luugi ja puges sealt sisse, luuki enda järel vaikselt kinni tõmmates. „Ei noh, täiesti arusaadav! Muidugi,“ pomises Poeet endamisi ning läks teekannu tulele panema. Endal kahtlane tunne, et ta on seda tegelast juba kuskil näinud.

6.

Pealaval käisid kibekiired ettevalmistused. Kuna teisi bosse polnud, võttis jääkaru juhtimise üle. Usinasti püstitati dekoratsioone ja valgustust. Erilist tähelepanu pööras jää-

226 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 226

05.04.2018 10:19:58

karu valgustusele. Kõik pidi ideaalselt paika saama, hoolimata tema paljas tagumikust ja irvitavatest töölistest.

Tõsi. Alguses oli olnud probleeme distsipliiniga. Kuid peale seda, kui ta ühel ülbel tüübil kõrva küljest hammustas, suhtuti temasse oluliselt lugupidavamalt. Vähemalt niikaua, kuni ta neile selga ei pööranud.

Järsku tungis tema ninna midagi imelist. Tal hakkas sülg sirinal jooksma ning pea ringi käima. Õige kah, viimasest söögikorrast oligi juba hulk aega möödas. Nina vastu tuult pöörates üritas ta lõhna allikat kindlaks määrata. Midagi konkreetset nägemata hakkas ta lihtsalt astuma. Tekitades kogemata selle käigus teele jäänud kindluse seina augu. Nii et lavakunstnik karjuma hakkas ja pintsli nurka virutas. „Ma just lõpetasin selle parandamise, sa kuradi lollakas karu!“ Hetkeks ehmus lavakunstnik isegi oma julgusest. Kuid nähes eemalduvat paljast tagumikku, hingas kergendatult ja tõstis, seekord küll igaks juhuks mõttes, karu poole keskmise näpu. „Et ma sind enam ei näeks!“ olid tema viimased sõnad.

Enne, kui maa ta endasse neelas.

Lava ette tekkinud august maa sees piilus kunstniku asemel silmi pilutades välja Dima. „Kus ma olen?“ uuris ta augu ääres suu ammuli vahtivalt töömehelt.

Töömees pani suu kinni ja jäi mõtlema.

Vastust saamata vinnas Dima end august välja ning noogutas siis pealava nähes rahulolevalt. Hindava pilgu kuu poole heitnud, pobises vaid „suurepärane!“ ning tatsas eemal paistva suupistete laua juurde.

Esialgu puterdades ja pöördeid vahele jättes hakkas elevandi mootor tööle, lastes tagant välja väikese pahvaka heleroosat

Pealava 227

ymberpooratud.indd 227

05.04.2018 10:19:58

suitsu. Pool minutit puterdamist ja mootor jäi ühtlase käiguga tiksuma. Elukas ronis luugist välja, võidurõõmsalt oma käsi puhastades. „Vägev, kas pole?“ ning võttis rõõmsalt vastu tänuliku päkapiku käe. „Ma kartsin juba, et see elevant jääbki tilkuma. Mis talle sisse läks?“ Elukas lõi käega: „Ah, mis seal ikka. Punaste elevantide puhul on see üsna tavaline. Iseäranis veel tuunitud mudelite puhul. Lähim vaste inimeste puhul oleks keskeakriis.“ Päkapikk noogutas, tehes nägu, et mõistab täiesti, ja pöördus Poeedi poole. „Noh, kuidas on, kas lähme?“ „Kuhu?“ ei saanud Poeet aru. „Mis mõttes kuhu? Sinu tegemata tööd ära tegema!“ üllatus päkapikk ja Elukas vangutas vaid pead.

Poeet püüdis meenutada oma tegemata töid. Prügi oli välja viidud, juba mitu nädalat tagasi. Nõud pestud. Uus luulekogu valmimas. „Mis tööd?“ küsis ta kuhugi jõudmata uuesti.

Päkapikk ohkas ja noogutas Elukale, kes haaras kapinurgalt kulbi ja pani selle endale pähe. „No kas ikka veel ei plahvata?“ uuris päkapikk juba ärritunult, nähes Poeedi juhmi pilku. „Jumala eest, mul pole õrna aimugi, millest te räägite,“ sattus Poeet veel suuremasse segadusse. „Ahaa, nüüd hakkad juba lähemale jõudma,“ rõõmustas päkapikk. „Kuigi mina oleksin Jumala mängutoomisega ettevaatlik. Vahel ta vihastab, kui teda pannakse teiste tegemata töid tegema.“ Poeet vaatas ikka veel mõistmatult mõlemale otsa ja istus siis lõpuks laua taha, kallates endale teekannust tubli tassitäie

228 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 228

05.04.2018 10:19:58

konjakit. Ühe sõõmuga kõmatas ta selle alla ja vaatas nägu krimpsutades päkapikule otsa. Konjaki asemel oli tassis tavaline tee.

Vasja mõtles. Vist. Tegelikult ei mõelnud. Ta vaid tundis, kuidas energiasähvatused tema kehas ringi tormasid, põkkusid, lahvatasid, plahvatasid. Energia jooksis särisedes läbi tema kuuselt kuuni ja tagasi. Mõtteid ei olnud. Kõik oli niigi hästi.

Kuni üks totakas tolmukübe eksis Vasja ninasõõrmesse, seal paanikasse sattus ja ringi rabelema hakkas. Mille peale Vasja aevastas. Nii tugevalt, et klaaskuppel purunes ning energialaine sööstis lahvatades ümber maakera. Olles hetke pärast tagasi koos kolme õlle ja voblaga, mille Vasja tänulikult vastu võttis.

Mõnuga sirutas ta veidi kangeks jäänud lihaseid ja nööpis esimese õlle lahti. Mnjaa, oli ju lahe vahepeal olla üks kõigega ja mitte mõelda. Kuid ka maisel elul pole viga midagi, ning tegelikult on see päris mõnuski. „Mmm,“ mõmises ta rahulolevalt peale esimest pikka lonksu. Tegu oli kuratlikult hea õllega. Hindavalt jäi ta enda käes olevat pudelit vaatama. See oli veidi kummalise kujuga, umbes nagu liivakell, mille ühes otsas oli kork. Tume-tumesinine küütlev klaas, mis tundus käes soe, samas kui õlu ise oli meeldivalt külm selles. Sildi peal kolme haruga heinahang ja taamal suur jaanituli, rahvas lõkkesse ja üle selle hüppamas.

Rahulolevalt õlgu kehitades vaatas ta ringi, võttis veel teisegi lonksu ja istus maa seest välja kasvanud toolile. Maa selle ümber oli küll veidi imelikult kõrbenud, kuid istumist see ei seganud.

Kangelanna õhusõiduk virutati energialaines üles ning seejärel kukkus see lainepõhja, kaotades igasuguse juhitavuse. Kii-

Pealava 229

ymberpooratud.indd 229

05.04.2018 10:19:58

relt kõrgust kaotades loperdas see siia-sinna, minnes lõpuks pöörisesse. Kangelanna proovis meeleheitlikult oma sõidukit kontrolli alla saada, kuid miski ei tundunud aitavat. Maapind või siis midagi tumedat tundus kiiresti lähenevat, samal ajal kui aeg aeglustus tigukäiguni.

Ja just sellest tigukäigust leidiski Kangelanna lahenduse.

Kiirelt keris ta kokku tolmuimeja juhtme, sidus selle otsa silmuse ja viskas siis tigukäigu tipu ümber. Vuhinal keris juhe end lahti ning järgmisel hetkel tabas tolmuimejat rapsakas, jättes selle juhtme otsa rippuma. Ainult tänu oma ettenägelikkusele ja kiirele reaktsioonile suutis Kangelanna sõiduki külge rippuma jääda.

Aeg taastas oma loomuliku liikumiskiiruse ja Kangelanna haaras ka teise käega tolmuimejast. Pilku allapoole suunates nägi ta tumedat maamütsakat, mis oli ikka veel päris kaugel. „Huvitav, mis vaatepilt küll alt võiks avaneda?“ jõudis ta mõelda, enne kui juhe naksatusega lahti tuli ja tolmuimeja uuesti kukkuma hakkas. Koos Kangelannaga.

7. „Heakene küll, mida sa Kangelannale lubasid?“ andis päkapikk alla. „Mmm, aidata?“ vastas ikka veel segaduses Poeet. „Just nimelt, ja miks sa seda ei tee?“ „Mida?“ „Ei aita teda?“ „Mul pole õrna aimugi, kes see Vasja on ning kust teda otsida.“ „Ja siis?“ „Mis mõttes ja siis?“ ei saanud Poeet ikka veel aru.

230 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 230

05.04.2018 10:19:58

„Tahad sa seda teha?“ „Jah.“ “No vot, siis hakka minema.“ „Kuhu?“ „Seda peaks sina palju paremini teadma. Said ju selle jaoks kolmanda silmagi. Või ma eksin?“ Poeet ei tahtnud ikka veel vedu võtta: „Aga ma ju ei tunne Vasjat, kuidas ma ta siis üles saan otsida?“ „Kui sa oma luuletusi hakkad kirjutama, kas sa neid tunned?“ „Ega vist ei tunne küll.“ „Ja kuidas sa neid siis kirjutada saad?“ „Noh, hakkan lihtsalt kirjutama ja vaatan, kuhu välja jõuan.“ „No vot, ja mida mina siis rääkisin otsimise kohta?“ uuris päkapikk võidukalt.

Poeet andis alla: „Oma loogika siin tõesti on, kuigi ma pole kindel, kas päris maailmas see ka niimoodi toimib.“ Elukas tegi selle peale nii suured silmad, et hetkeks täitus kogu tuba nendest: „Mis mõttes „päris“ maailmas? Sinust oleks ma seda kõige vähem oodanud!“ ja vangutas murelikult pead. „Kui juba sina ei saa aru, et pole olemas eraldi päris- ja mõttemaailma, mis siis tavalised inimesed veel tegema peavad?“ Poeet tahtis vastu vaielda, kuid talle tundus, et ta on vähemuses. Nii päkapikk kui ka Elukas vaatasid talle mõlemad ähvardavate nägudega vastu. „Heakene küll, eks ma võin siis otsima minna, kui te nii soovite,“ lausus ta peale lühikest heitlust ja tõusis püsti. „Stopp!“ ütles Elukas resoluutselt. „Meie ei soovi midagi.

Kui sina ei soovi ja sellesse ei usu, siis pole sul mõtet sammugi teha.“

Pealava 231

ymberpooratud.indd 231

05.04.2018 10:19:58

Poeet istus kergendatult ohates: „Jumal tänatud, et te aru pähe võtsite.“ Päkapikk kortsutas kulmu ja vastas väga tõsise näoga: „Meil on aru kogu aeg peas olnud. Millal aga sina oma aru tagasi pähe võtad?“ Kangelanna sikutas pea kohal kukkuva tolmuimeja enda jalge vahele tagasi. Umbes nii, nagu ta oli kangelastega korduvalt teinud.

Tolmuimeja podises ja porises natuke, kuid võttis seejärel tuurid üles. Veel viimane paitus sooja mõttega ning kiire vertikaalne allapoole liikumine võttis U-kujuliselt suuna üles.

Proovi mõttes sikutas Kangelanna korraks mõttelõngaga nii paremale kui ka vasakule ja noogutas rahulolevalt. Tolmuimeja lendas jällegi nii nagu vaja. Heitnud pilgu taevas säravale jõulupuule, korrigeeris ta veidi kurssi ning andis tolmuimeja üle automaatjuhtimisele.

Ka elevant läks mürinal liikuma, möödudes napilt uksest ning tehes Poeedi elamisele varuväljapääsu. Poeedil aga ei jätkunud hetkel selle jaoks tähelepanu. Ta üritas Elevandi liikumist enese kontrolli alla saada. Elukas ja päkapikk olid tema juhtima pannud ja ise avasid tagapingil juba õllepudeleid.

Kuidas ta sellega nõusse oli jäänud, teadis vist ainult miski, mis oli väga sügaval tema sees.

Ilma suuremate tagajärgedeta sikutas ta elevanti ühest närvijuhtmest ja seejärel teisest. Korraks põrutas ta ka elevandile neerude pihta, põhjustades sellega vaid üles hüppamise, kuid ei enamat.

Pärast seda, kui elevant põrkas kokku ühe iseäranis suure tammega, ajades ümber päkapiku õllepudeli, kummardus viimane Poeedile lähemale.

232 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 232

05.04.2018 10:19:58

„Sa ära püüa nii hirmsasti. Pigem tunneta, mida elevant tunneb. Ja ühenda siis enda tunne elevandi omaga. Nii peaksid oluliselt lihtsamalt saama teda juhtida, kui see on su soov.“ „Hakkab jälle see tunnetejutt pihta,“ mõtles Poeet ärritunult, meenutades oma viimast kaasat. Ärritunult sikutas ta ühte eriti jämedat närvijuhet, saades selle peale kaela sahmaka seedemahlu.

Tagant pingilt kostus kõkutamist ja pudelite kokku löömist.

Kellegi käsi ulatas talle tagantpoolt pooliku õllepudeli, mille Poeet põhjani tühjendas. Veidi rahunenult tõmbas ta käeseljaga üle suu ja andis alla. Eemalt paistis üks väga suur puu lähenevat ning tal ei olnud mingit soovi sellega kokku põrgata.

8.

Vasja nautis ümberringi olevat vaikust, mida kaunistasid ainult tema enda hingamine ja hammaste all laulev vobla.

Ilus!

Ettevaatlikult asetas ta avatud õllepudeli maha ja jäi vaatama tooli kõrval kasvavat väikest seent. See tundus talle lehvitavat. Rõõmsalt, justkui tervitades head tuttavat, keda pole ammu nähtud. Vasja lehvitas vastu ja naeratas säravalt.

Oli tore kohtuda mittetuttavatega, keda pole ammu näinud. Õllepudel hakkas kergelt värisema ning seenekübar vajus viltu. Hetke pärast oli seen maa alla kadunud ning pudeli värisemine tugevnes. Vasja küll kahtles enda nägemises, kuid igaks juhuks haaras pudeli pihku tagasi. Nüüd tundis ta juba oma tagumikuga värinat ning kuskilt hakkas kostuma ka müdinat.

Pealava 233

ymberpooratud.indd 233

05.04.2018 10:19:58

Alguses ebaselget, kuid järjest tugevamaks muutuvat, kuni võis eristada juba rütmilist trampimist. Igaks juhuks kulistas Vasja allesjäänud õlle kiirelt alla ja ajas ennast toolilt püsti.

Tulgu, mis tuleb, tema ennast juba istudes võtta ei lase.

Hindavalt enda kõrval seisvat suurt puud vaadanud, haaras ta selle alumisest oksast ning vinnas ennast üles. Teab kust tulnud sosina soovitusel ronis ta kõrgemale, kuni kogu ümbrus oli kenasti näha. Justnagu peopesal, oli tema vanaema öelnud, kui ta üritas luubiga peos olnud pähklit röstida.

Jääkaru oli lõhna kütkeis. Tema pea käis ringi ning sülg nirises, jättes tuldud teele hõbedaselt helkiva triibu. Lõhn tugevnes ning jääkaru läks üle kapakule. Peenemad oksaraod piitsutasid ta nina ja silmnägu. Suuremad puud tõmbasid end tema teelt kõrvale. Linnud laulsid talle kaasa ja liblikad ei teinud temast väljagi. „Hmm, mis imelik tool siin on?“ vilksas jääkaru teadvusest läbi, kui ta ühest suurest puust mööda kihutas. „Midagi on viltu,“ jagas ta lõpuks ära. Lõhn hakkas iga sammuga nõrgemaks muutuma. Kiirelt pani ta pidurid peale, tõusis tagakäppadele ja nuhutas õhku. Lõhn oli veel olemas, kuid tundus pigem selja tagant tulevat.

Ennast ümber keeranud, hakkas ta tuldud teed mööda tagasi minema. Sedakorda oluliselt aeglasemalt, iga kolme sammu järel uuesti nuhutades. Kuni ta jõudis toolini. Sellest möödudes hakkas lõhn uuesti nõrgenema. Kukalt sügades tuli jääkaru tooli juurde tagasi, istus sellele ja tundis alles nüüd, et maapind väriseb kummaliselt. Rääkimata siis järjest lähenevast müdinast, mis rütmiliselt tema suunas tuli.

Hetke mõelnud, ronis ta lähedal oleva puu alumisele oksale. Avastades selle käigus, et imepärane lõhn hakkas ülespoole ronides uuesti tugevnema.

234 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 234

05.04.2018 10:19:58

Poeet vaatas resigneerunult lähenevat suurt puud ja mõtles, millest küll elevant mõtleb, kui ta üldse mõtleb. Ja kuidas ta ennast tunneb? Oli teine ju enne nii härdameelne olnud. Tea, mis mured teda küll vaevasid?

Võib-olla häbenes ta end liiga suurte kõrvade pärast? Või olid need just liiga väikesed teiste elevantidega võrreldes? Ja kuidas on lood tema armsamaga? Kui tema ise on punane, siis mis värvi peaks olema kallim? Kollane? Et siis oleks hea roheline laps sappa võtta ja uhkelt linnatänavatel patseerida?

Just nimelt. Oma veel sündimata lapsest oligi ta mõelnud. Poeet tundis kuskil kurbust, et tema pikkade kihvade ja suurte kõrvadega kollane kaasa oli kaugele savanni maha jäänud. Talle meenus raisakotka hüüd, mis madalalt lennates tähendas alati kellegi matuseid. Ja kusagilt eemalt kostuv mõnus norin, mis nautis täiskõhutunnet ja päikese varju põõsavilus. See koduselt soe tuul, mis tõi endaga kaasa liiva, eksinud lemmingite hõikeid ja päkapikkude krabistamist, kes põõsastes kiibitsesid ja elevante lohku püüdsid meelitada.

Poeet tundis, kuidas tal läksid silma koduigatsusest märjaks, vaade hägustus ja ta mürtsatusega vastu suurt puud põrutas. Nii et silmist lendas sädemeid ja puu otsast pudenes käbisid, elavaid ja sajatusi.

End oksaprügist puhtaks kloppinud, avastas Vasja ennast tõtt vaatamas suure tumemusta ninaga valges näos. Ehk siis jääkaruga. Ettevaatlikult jäi ta jääkaru vaatama, ise aeglaselt eemale nihkudes. Esialgu ei olnud see muud teinud, kui vaid teraselt Vasjal pilku peal hoidnud.

Tema vasakult küljelt kostis vaikne kääksatus. Umbes selline, mida tegi tema vanaisa kaevuluuk, kui too üritas vanaema teadmata kaevu külma pandud samakat kätte saada.

Vasja astus ettevaatlikult kaks sammu tagasi ja heitis siis kiire kõõrdpilgu vasakule.

Pealava 235

ymberpooratud.indd 235

05.04.2018 10:19:58

Külili olevast elevandist ronisid aeglaselt välja kergelt uimased Poeet, päkapikk ja Elukas. Poeet vahtis hämmastunult ringi, justkui otsides kedagi, samas kui ülejäänud kaks rapsisid endilt õllevahtu maha.

Otsitavat leidmata tõmbas Poeet sügavalt hinge ja aevastas. Nähes hetke kestva välgatuse saatel midagi, mille ta pani esimese hooga šoki arvele.

Igaks juhuks pani ta uuesti silmad kinni ning avas kolmanda silma.

Seal ta seisis. Suure mehe kuju. Säravas valgussõõris, kogu maailma valgus temale suunatud. Ja tema kohale oli suurte kuldsete tähtedega ja väga väriseva käega maalitud: VASJA. 9.

Silmanud lähenevat pealava, võlus Kangelanna välja väikese ridiküli. Kiiremini, kui sina jõuad järgmise rea läbi lugeda, kohendas ta oma meigi ja naeratas säravalt oma peeglile. Peegel naeratas vastu ja igaks juhuks lisas veel, et ta näeb kaugelt parem välja, kui ükski tema eelmistest omanikest.

Kangelanna tänas teda, huilatas ülemeelikult ja suunas tolmuimeja nina järsult allapoole. Nii et sabast paiskus välja tolmupahvak ja tuurid läksid üles, veel kõrgemale, ning siis katkesid läkastades.

Juba teist korda tundis Kangelanna kahetsust, et ta oli vihmavarju minema visanud ja sõbrannade hoiatusest hoolimata just selle tolmuimeja valinud. Müügimees oli olnud nii šarmantne ja oma valikust justnimelt seda mudelit kiitnud. Mitte et tal neid rohkem oleks valikus olnud.

Muud teha oskamata tõmbas ta sügavalt hinge ja aeglustas oma südamelöögid, tundes ka aja aeglustumist. Vastassuunast

236 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 236

05.04.2018 10:19:58

lähenes aegluubis üks jäätiseauto, võttes kursi samuti pealavale. Kui ta nüüd jõuaks kolm sammu teha, jõuaks ta ühe šokolaadijäätise osta. Enne, kui maaga põkkumine algab.

Tema meel oli aga terav nagu tavaliselt: „Mõtle ometi oma figuuri peale!“ Kangelanna mõtles ja nõustus – tõepoolest, üks šokolaadijäätis oleks kehv valik. Selle asemel palus ta müüjalt 939 suurt pakki jäätist. Koheselt koha peal tarvitamiseks.

Raha maksnud, hingas ta korralikult välja ja sukeldus elegantselt pea ees suurde jäätisehunnikusse.

Dima pilgutas jäätisest tilkuvaid silmi ja üritas oma nägu puhtaks limpsida. Nii palju jäätist korraga ja veel koos nii kena lisandiga polnud ta varem näinud. Ta oli isegi valmis andestama, et tema parim püksipaar maitses nüüd paremini kui enamus tema õpilaste valmistatud pajaroogi.

Galantselt ulatas ta käe Kangelannale ja aitas sel hunnikust välja rabeleda. Viimane silus oma kergelt sakris juukseid, limpsis kammi puhtaks ja peitis selle ridiküli. „Dima!“ tutvustasid kooresed püksid ennast. „Kangelanna!“ teatas jäätisene kübar kõrgelt ja noogutas armastusväärselt.

Dima aga aitas samal ajal Kangelannal jakki seljast. Ümberringi oli üllatavalt soojaks ja valgeks läinud. Pärast hetkelist mõttepausi sikutas ta endalgi püksid jalast ning riputas lähedal kasvava kase otsa kübara kõrvale kuivama. „Tasa-tasa,“ rahustas Elukas jääkaru, kui märkas selle silmis näljast pilku. See mõõtis üsna ühemõtteliselt Vasjat. „Tema on oma, erinevalt sellest voblast, mis ta pükste taskust välja paistab.“

Pealava 237

ymberpooratud.indd 237

05.04.2018 10:19:58

Vasja nihkus ettevaatlikult veel paar sammu tahapoole, hoides ennast Poeedi selja taha, ja sikutas vastumeelselt taskust pooliku vobla välja.

Süljevool jääkaru suust tugevnes ning tema silmis süttis põlema ohtlik leek. Ohtu märganud päkapikk sööstis lähemale, kuid jäi hiljaks. Jääkaru tõi kuuldavale möiratuse ja sooritas imepärase hüppe, paisates Vasja selili. Urinal lõi ta oma kihvad Vasja käe ümber laksatusega kinni. Ja jäi imestama, kuidas see nii puiselt maitses.

Päkapikk aga haaras seljalt meelelahutaja ja lasi sellest jääkaru paljasse tagumikku ühe soovune. Õndsalt ohates vajus jääkaru külili, üks jämedam kuivanud puuoks ikka veel suust välja tolknemas.

Kolmekesi veeretati jääkaru Vasja pealt ära ning Poeet kloppis Vasja tolmust puhtaks. Kui viimane oma kõnevõime tagasi oli saanud, tänas ta kergelt kokutades Poeeti oma elu päästmise eest. „Oh ole nüüd,“ lõi Poeet tagasihoidlikult käega, „halvemal juhul oleks ta sul lihtsalt käe otsast hammustanud.“ „Igal juhul võlgnen ma sulle elu, isegi kui see on ainult minu käe oma,“ sõnas Vasja tänulikult ja ulatas ennist peaaegu et ärasöödud käe Poeedile. „Aitäh!“ „Pole tänu väärt!“ naeratas Poeet ja kaelustas Vasjat. „Kõll-kõll-kõll!“ lõi päkapikk kokku tühje šampanjaklaase.

Elukas ronis just elevandist tagurpidi välja, enda järel šampanjakasti välja sikutades. „Selline pääsemine väärib igal juhul tähistamist!“ arvas päkapikk üle näo särades ja korkis esimese pudeli lahti.

Elukas kattis samal ajal improviseeritud laua jääkaru turjal, kasutades linana maas kasvanud samblavaipa.

238 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 238

05.04.2018 10:19:58

„Igatahes!“ kiitis Vasja takka ja vajus norgu. „Mul pole muud pakkuda, kui ainult üks pudel õlut.“ „Näita siia!“ uuris päkapikk uudishimulikult. „Oh-hoo!“ vilistas ta seejärel tunnustavalt ja näitas pudelit ka teistele. „Sellise keelekastmega ei ole patt ka Jumala enda ette ilmuda, rääkimata siis meie tagasihoidlikust seltskonnast! Ma vahetaks iga kell selle pudeli kasti maapealse šampanja vastu.“ „Kui te nii ütlete,“ muutus Vasja veidi rõõmsamaks. „Nii me, jah, ütleme,“ noogutas päkapikk tõsiselt ja tonksas Poeeti, kes sellele takka kiitis ja kohe ühe luuletuse ülla märjukese ülistamiseks lõi.

10.

Kangelanna tundis end veidi ebamugavalt. Hoolimata oma suurepärasest füüsilisest vormist ei meeldinud talle poolpaljana kamba töömeeste ees seista.

Härrasmehena mõistis Dima teda täielikult ja tegi ettepaneku veidi varjulisemasse metsatukka minna. Ilma igasuguse tagamõtteta. Vähemalt nii kaua, kuni ta ei olnud tagumist poolt näinud. Mille peale ka tagumine mõte kohale jõudis, Dima peas ringi keerles ja sealt Kangelanna tundlikesse meeltesse tungis.

Kangelanna tundis ennast esimese hooga meelitatult, seejärel punastas ja keeras pilgu kõrvale. Tal oli ikkagi oma imago, mille eest ta pidi hoolt kandma. Nii saigi Dima täiesti teenimatult vastu kõrvu. Rohkem profülaktika mõttes, nii igaks juhuks. „Mille eest?“ protesteeris ta häälekalt. „Patt oleks ju sellisel ressursil raisku lasta minna!“

Pealava 239

ymberpooratud.indd 239

05.04.2018 10:19:58

„Kes ütles, et ma sel raisku lasen minna?“ uuris Kangelanna ähvardavalt. „No ma siin vaatasin, et…,“ ei jõudnud Dima lõpetada, kui Kangelanna ähvardavalt käe tõstis. „… et kenad puud ja lilled kasvavad siin,“ lõpetas ta omast arust sujuvalt lause. „Ja-jah, ja liblikad ja putukad ja teadagi, mis peale liblikaid tuleb,“ lõpetas Kangelanna irooniliselt. „Hea küll, aitab jamast! Kus siin sissepääs on?“ tõmbas Kangelanna jutu kokku ja jäi küsivalt Dimale otsa vaatama. „Mis sissepääs?“ jäi viimasele küsimus segaseks. „Väljapääsu juurde, kuhu siis veel?“ imestas Kangelanna ja ohkas sügavalt – kuidas küll see meessugu nii pikkade juhtmetega on.

Dima vaatas segaduses ringi ja midagi paremat välja mõtlemata juhatas Kangelanna tagasi augu juurde, kust ta mitte väga ammu välja ronis. „Oled sa kindel, et see viib väljapääsu juurde?“ uuris Kangelanna kahtlustavalt. „Täiesti kindel, teist väljapääsu pole ma siin näinud!“ tegi Dima enesekindla näo ette. „Just siit ma ennist välja tulingi.“ „No kui sa nii ütled,“ sõnas Kangelanna, otsis välja kreemipurgi, rebis endalt viimasedki hilbud, määris end üleni helendava kreemiga sisse ja hüppas pea ees auku.

Midagi paremat teha oskamata rebis ka Dima endalt riided, määris ennast maha jäänud kreemiga kokku ja hüppas jalad ees auku. Igaks juhuks. Ta oli piisavalt kuulnud pea ees tundmatusse kohta hüppamistest ja sellega kaasnevatest selgroovigastustest. Katsu sa siis pärast ratastoolis kuskil maa all ringi sõita. ***

240 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 240

05.04.2018 10:19:58

Jääkaru tundis läbi une, kuidas miski teda kiigutas. Alguses vaikselt ja seejärel pisut tugevamalt. Kiigutamine läks tugevamaks, kuni muutus kõhumassaažiks. „Mmm, kui mõnus!“ mõtles ta ja lasi sellel jätkuda. Kuni tema meeltesse jõudis sumbunud vandesõna. Selline parajalt vihane, kirgas ja samas nii vaikne. Justkui läbi vati tulnult ja osa oma jõust kaotanult müksas see talle meeltesse.

See on vist mingi uus massaažiliik, arvas ta ja keeras ennast selili. Kiigutamine jätkus ning nüüd tehti massaaži tema seljale. Vandesõnu hakkas tulema rabinal nagu suuri raheteri.

Mõnuga laskis ta neil oma selga torkida ja sorkida, kuni tema pähe tormas keeristorm, mis ta järsult püsti sikutas ja tagumistel käppadel ringi pöörlema pani.

Ehmunult rebis ta silmad lahti ja märkas imestunud nelikut tema poole vaatamas. Vasjal särisesid pannil praemunad ning päkapikul oli pokaal suu juurde tõstetud. Samas kui Poeet kaelustas Elukat, kes jääkarule rõõmsalt silma pilgutas.

Inertsist veel mõned sammud teinud, istus jääkaru oma paljale tagumikule ja jäi kukalt sügades totakalt ringi vaatama. „Mis see nüüd siis oli?“ uuris ta Elukalt ning ka teiste pilgud pöördusid Eluka poole. „See, mu head sõbrad, oli väljapääsu puhastamine sellel lebavast takistusest.“ „Ah, et nüüd siis olen ma takistus,“ solvus jääkaru ja pidi juba minema lontsima, kui talle enda paljas tagumik meenus.

Otsekui Eluka sõnade kinnituseks hakkas maapind jääkaru lamamispaigal liikuma ning järgmisel hetkel lendas sealt igas suunas laiali mullakamakaid, puravikke ja kivitükke. August tungis välja puur, mis keerles veel mõnda aega kiirelt koha peal, kuni lõpuks aeglustus ja seisma jäi.

Jääkarul vajus kollaseid hambaid täis alalõug alla ja Poeet keeras pilgu viisakalt kõrvale.

Pealava 241

ymberpooratud.indd 241

05.04.2018 10:19:58

Päkapikk krapsas püsti, rapsas jääkarul kasuka seljast ja ulatas selle paljale Kangelannale. Ise seejuures vabandades, et kasukas on pisut kannatada saanud.

Kangelanna naeratas säravalt ja teatas, et pole hullu, ning uuris seejärel, ega jääkarul ometigi nüüd külm ei hakka. „Oh, mis Te nüüd!“ tegi jääkaru tugeva näo ette. „Siin on ju päris troopika, võrreldes minu igapäevase elukohaga,“ ja sikutas endale samblavaiba ümber. Rohkem viisakuse pärast või nii. „Siis on hästi,“ naeratas Kangelanna ja märkas alles nüüd puu tagant piiluvaid varbaid. „Kes teil seal peidus on?“ uuris ta teistelt. „Mis? Kus peidus?“ sattus ülejäänud kamp segadusse ning jäi küsivalt ringi vaatama. Tõepoolest, suure puu tagant paistsid kellegi veel suuremates saabastes varbad.

Kostma hakkas põrinat ja kriiksumist ning maapind lõi uuesti värisema. Nagu enne, lendas ka nüüd mullakamakaid ja kive ning august lendas välja lopergune puur. Seekord küll veidi jämedam ja oluliselt heledam kui eelmine. Puterdades keerles see mõnda aega koha peal, kuni vajus külili ja paljastas kahe käega hiiglaslikku haugi enda vastas hoidva Dima.

Nähes teiste imestunud pilke, teatas ta iseenesestmõistetava häälega, et nägi ilmutust. Ühest suuremat pidusöömingust.

Ning kuna see haug pidi tal ühest allikast läbi ujudes peaaegu midagi küljest ampsama, siis tundus paslik ta kaasa võtta. Niiöelda peakülalisena. Haug noogutas selle peale uhkelt pead, tundes rõõmu ees ootavast tähtsast õhtust. Ja lõi sabaga lupsu vastu Dima paljaid sääri.

Sellal, kui ülejäänud kamp kogunes Dima ümber tema haugi imetlema ja tervitama, hiilis Kangelanna varbaid paljastava puu juurde. Varbad kuulatasid tähelepanelikult, üritades aru saada, mis toimub. Hetke mõtelnud, tõmbas Kangelanna

242 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 242

05.04.2018 10:19:58

hinge ja piilus teisele poole puud. Talle tundus, et ta kuulis kerget sahinat, kuid tõtt vaatas ta ainult tühjusega. Puu taga ei olnud midagi peale mõne putuka, kes seal omi asju ajasid.

Imelik!

Teisele poole puud tagasi läinud, ei näinud ta enam mingeid varbaid. Õlgu kehitades keeras Kangelanna ringi, et ülejäänud kambaga ühineda. Ning suurest rõõmust tõusid talle pisarad kurku. Kamba taga hoidis varju tema kangelane.

Mees, keda ta oli juba nii pikalt taga otsinud!

Rõõmsalt hüüatades tormas ta oma kangelase juurde, haaras tolle sülle ja keerutas nii hoogsalt, et ennist puu tagant piilunud saabastes peidus olnud varbad said värske õhu kätte.

Tsentrifugaaljõud aga viis saapad minema, tekitades selle käigus õhku kaks kergelt määrdunud ja hallitusjuustu järgi lõhnavat tunnelit. Ja enne veel, kui õhk jõudis tunnelid sulgeda, vupsasid sealt välja kaks latikat ja lõpetasid oma vesiõhk-magu tüüpi teekonna näljase jääkaru lõugade vahel.

11.

Metsaelanikud sigisid ja sagisid, jutustasid ja köhisid, haigutasid ja naljatasid, krõbistasid ja sahistasid, kuni kõlas esimene gongilöök. Tasahaaval saabus vaikus ning valgus hämardus.

Päikesele tõmmati eesriie ette ja täiskuustki varjati pool ära.

See teine pool.

Kõlas teine gongilöök, sügavam kui esimene, jäädes kauaks kohaletulnute meeltesse vibreerima.

Kustusid viimasedki tuled ning valgust andma jäid ainult tähed.

Vaikselt alustasid oma põrinat trummid. Kõigepealt väikesed nagu põrisevad põrnikad. Seejärel veidi suuremad

Pealava 243

ymberpooratud.indd 243

05.04.2018 10:19:58

nagu kumisevad puupead. Neile lisandusid kõmisevad pajad.

Lõpuks prahvatasid igavikutrummid ja pealava sai Suurest Valgusest üle ujutatud. Paljastades laval suure laua taga istuva lõbusa seltskonna. Elukas kõige keskel, Poeet paremal ja Kangelanna vasakul käel. Vasja ja Dima nende kõrval, laua otstes jääkaru ja hiiglaslik haug.

Laua ees lõi aga marulist tantsu punane elevant ning tema jalge vahel sebis uhke näoga päkapikk. Selg sirge, silmad säramas ja mütsitutt tuules lendlemas. Kuni juhtus väike äpardus.

244 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 244

05.04.2018 10:19:58

Suur põgenemine

1.

Tasa-tasa kiikus maailm, suigutades oma elanikke unele.

Ainult pühendunud unetud sõdisid sellele vastu, võttes välja loodid, nurgamõõtjad ja muud aparaadid, et näidata maailmale, kuidas selline käitumine on täiesti ebakohane, reeglite vastane ja vastutustundetu.

Kõigi unnesuikujate eestkõneleja ja eeskuju – suur rahulik kollane kõrvits – lösutas aga mõnusasti kompostihunnikul ja ei lasknud rähklejatest ennast segada. Väike kiikumine oli talle juba lapsena meeldinud, kui ta ühest teisest kompostihunnikust üles nokiti ja seni tuvastamata linnu kõhus tema praegusesse hunnikusse pillati. See oli tema maailm ja kellelgi ei olnud õigust tulla ütlema, kui palju tema hunnik võib või peab kõikuma.

Isegi väikesed sitasitikad, kes aeg-ajalt tema hunnikusse ära eksisid, mõistsid õige pea, kelle valdustega on tegu, ja rääkisid hunnikus ringi tuhnides ainult sosinal. Isegi mitte poolihääli, vaid just nimelt sosinal. Nii, et isegi suureks kasvanud metsikul kassipojal, kes oma kuulmise täiuseni on lihvinud, oleks olnud raske midagi kuulda. Rääkimata siis seemneid täis

Suur põgenemine 245

ymberpooratud.indd 245

05.04.2018 10:19:58

paksust kollasest kõrvitsast, kelle kõrvad olid üsnagi tihket kollast putru täis.

Kui üldiselt olid kõrvitsas pikutavad seemned üsnagi rahul, siis üks neist oli kaugel sellest. Temas oli ambitsiooni ja uhkust. Mitte mingil moel ei tahtnud ta praeguse olukorraga leppida. Ta nägi ennast tulevikus maailma kõige suuremas kompostihunnikus kasvava kõige suurema kõrvitsana.

Jutud sellest, kuidas tema ema oli sooritanud imelise õhureisi ja jõudnud hoopis teise hunnikusse, olid kasvatanud ka tema iha seikluste ja õhureiside järele. Ainult et seni polnud ta leidnud ühtegi viisi teda ümbritsevast keskpärasusest välja murdmiseks. Enesega rahulolev kollane kõrvits, täis hulka veel rahulolevamaid unelevaid seemneid. Pähh! Kui tema sinna midagi parata saab, siis saab maailm õige pea näha midagi tema emast palju suuremat! Nii ta siis uinuski, unistades suurtest seiklustest siin- ja sealpool sood, kuni ta jõuab maailma kõrgeima kompostihunniku otsa. Ta oleks võinud kihla vedada, et ta peaaegu juba tundis seiklust oma ema koorele koputavat. Niivõrd tugevaks oli kasvanud tema soov oma maailma muuta.

Ja ta soovi võeti kuulda!

Seeme ärkas sellise rappumise peale, mille sarnast ta ei olnud varem tundnud. Tasasest kiikumisest, millega maailm ja ema siiamaani olid teda hellitanud, oli saanud kaugelt liiga tugev raputamine. Mõned tema nõrgematest vendadest ja õdedest pudenesid oma pesadest välja, ema püüdis midagi seletada, kuid üldises mäsus polnud millestki võimalik aru saada.

Vau! Mingi tugev jõud surus ta hoolimatult vastu põrandat, seejärel viskas vastu pehmet seina ning järgmisel hetkel põrkas ta juba lae poole. Kõik tiirles ümberringi ning kostis

246 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 246

05.04.2018 10:19:58

pehmet kõminat. Nii pehmet, et see tundus tulevat teisest maailmast.

Kaua see rappumine kestis, seeme ei teadnud. Ühel hetkel andis ta alla ja loobus võitlemisest, hoides ennast lihtsalt endas. Nii palju kui see võimalik oli. Kuni rappumine lõppes sama järsku, nagu oli alanud.

Kergendatult ohates jäi ta uuesti magama, unistades oma hunnikust. Suurest ja uhkest. Ning kollasest ja veel uhkemast kõrvitsast. Ehk siis iseendast ja oma võimu täiusest.

2.

„Kolm õlut, kõrvitsapüreesupp ja kahed küüslauguleivad!“ lõi Vasja menüü kaaned plaksuga kinni. „Oled sa kindel, et sa tõesti midagi ei taha?“ küsis ta veel igaks juhuks üle.

Kangelanna ainult noogutas äraoleval ilmel ja vaatas seejärel Vasjale niiskete silmadega otsa. „Mis meist küll saab?“ pomises Kangelanna lõpuks vaikselt.

Vasja kohmetus. Seda küsimust oli ta juba ammu oodanud.

Olukord oli räbal, kuid kindlasti mitte lootusetu. Kangelannal oli jäänud veel 35 aastat istuda. Sinna lisandusid täiendavad topeltpäevad iga väljas käidud vaba nädalavahetuse eest.

Vasja üritas mõttes kokku arvutada, kas ta veab oma elupäevadega sinnamaani välja, kui Kangelanna ükskord päriselt välja saab.

Mnjaa, kahtlane. „Äkki sa peaksid ikkagi oma eluga edasi minema ja minu unustama?“ lausus Kangelanna vaiksel väriseval häälel.

Suur põgenemine 247

ymberpooratud.indd 247

05.04.2018 10:19:58

„Oh, ole nüüd! Küll ma su ära ootan!“ tegi Vasja enesekindla näo ette. Vaid ta hääl ei kõlanud nii kindlalt, kui oleks tahtnud. „Pole mul häda midagi. See on peaaegu nagu välismaal töölkäimine, ainult et selle äraspidine variant.“ „Arvad jah?“ ohkas Kangelanna ilmselge kergendusega.

Vasja noogutas ja kummutas kiirelt esimese õlle kurku, et mõtted mujale viia. „Kas sul mingit ennetähtaegse vabanemise võimalust ei ole?“ kuulis ta ennast küsimas. „Sa ju tead, et ei ole. Me oleme sellest korduvalt rääkinud.

Minusugust naist nad nii lihtsalt minema ei lase, isegi kui leiduks kohtunik, kes tahaks selle asja uuesti avada.“ „Eks see siin maailmanurgas nii vist käib jah,“ ohkas Vasja ja torkas lusika toodud supi sisse. Mõtlikult segas ta suppi, vaadates mittemidaginägeva pilguga supile kaunistuseks lisatud seemneid. Üks neist oli õige pisut teist tooni, veidi suurem ja tundus kergelt vibreerivat.

Kergelt puhus ta lusikale, avas suu ja jäi mõtlema. Kuskil kuklas tärkas seemnest uus idee. „Hakkab jälle pihta!“ jõudis seeme ainult mõelda, enne kui ta suure ropsuga pesast jõhkralt välja raputati. Ning kohe pärast seda saabus vaikus. „Uh, see läks küll kergelt!“ ohkas ta kergendatult.

Kuni tema maailma tungis hiiglaslik terasest võõrkeha, lastes emasse uued lõhnad ja pöörase valguse. Helide maailm vajus mühinal temale peale ja ta tundis end justkui vastsündinu rokikontserdil. Ema külje sisse tekkis hiiglaslik lõhe, kust kogu see segadus sisse tulvas. Kõiges selles tundus süüdi olema seesama hall terane tulnukas, kes liikus halastamatult mööda ema külge edasi, olles peagi ringi peale teinud.

248 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 248

05.04.2018 10:19:58

Enne, kui seeme jõudis kergendatult ohata tulnuka kadumise üle, rebiti tema ema pooleks, nii et ta jäi täielikult tema peale tulvava kakofoonia ja pimestava valguse kätte. „Ei, ainult mitte seda!“ hüüdis ta meeleheitlikult, kuid keegi ei kuulanud teda.

Kui seiklused näevad sellised välja, siis on ta pigem tavaline seeme koos kõigi oma õdede ja vendadega. Tühja sest suurest hunnikust ja veel suuremast temast endast. Tal oli enne ju kõik hästi! „Jätke palun järele!“ kisendas ta meeleheitlikult, teadmata, kelle poole. Vastust saamata. Sattudes ainult ilusasse kollasesse kaussi, kuhu lisandus peagi teisigi temasuguseid. „No mis nüüd lahti on?“ uuris Kangelanna, kui nägi Vasja silmis tasahilju põlema hakanud tulukest. „Oota hetk!“ vaigistas Vasja teda ning üritas selgusele jõuda, mis asi see tal kuklas pakitseb. Teadlik mõtlemine ei olnud kunagi tema kõige tugevam külg olnud. Seda vägevamad ideed tekkisid tal aga vahel täiesti iseenesest. Mõned küllaltki tulusad. Viimane, tõsi küll, oligi põhjus, miks Kangelanna pidi veel nii pikalt istuma.

Pettunult raputas ta pead. „Mul on tunne, et mul tekkis just üks hiilgav idee, aga ma ei suuda seda kuidagi peast kätte saada.“ „Vahest ongi nii parem,“ nentis Kangelanna ja jäi aknalaual kaunistuseks olevat lillevaasi vaatama. Sellele oli joonistatud üks isevärki muster. Midagi taolist ei olnud ta enne näinud.

Või kuulnud. Või tundnud. Selles oli midagi täiesti valesti. Nii valesti, et see ei sobinud kohe üldse siia maailma. Üks väikene kahtlus tekkis tema hinge ja ta lõi käega laua pooleks. Laud pooldus ühegi vastuväiteta, kasvatas endale puuduvad jalad ning peagi seisid tema ja Vasja vahel kaks

Suur põgenemine 249

ymberpooratud.indd 249

05.04.2018 10:19:59

väiksemat lauda. „Ahhaa, seda ma arvasingi!“ hüüatas ta võidukalt ja krabas Vasja eest laualt tema õllepudeli.

Vasja ei teinud väljagi. „Nii see ongi, ma näen praegu und!“ laksas ta endale vastu pead. Ja ärkas üles. Olemata selle üle just ülearu rõõmus.

Sama kong, pisike aknake kõrgel üleval lae all ja kõrvalnaril norisev Pühvel. Või nii teda vähemalt kutsuti ülejäänute poolt. Selja taga.

Vabadest nädalavahetustest võis ta ainult unistada. Kuid vähemalt ei tulnud nende arvelt päevi juurde. Pettunult raputas ta pead ja keeras teise külje.

Vasja aga läks liikvele. Nüüd, kus tal oli idee kasvamas, polnud tal enam mahti niisama passida.

Kolm korda ümber oma vasaku õla keeranud, vilistas Vasja valjult ja jäi kuulatama.

Vaikus. Ainult mööda lendavad luiged kluugutasid kuskil kõrgustes. „Võib-olla käis see ümber parema õla?“ mõtles ta endamisi ja proovis hetke pärast vastassuunas tiirlemist.

Ei midagi. No mis see siis on? Äkki oli hoopiski seitse korda.

Ta proovis ka seitse korda. Ja vilistas. Siis teistpidi. Ja vilistas. Ikka ei midagi.

Kusagilt selja tagant kostis ainult vaikset naerukõkutamist.

Pahaselt keeras ta ennast ümber ja märkas ühe raagus põõsa taga kummalist kolmikut suurel diivanil lebotamas.

Keskel istus Elukas, tema paremal käel Kuumees ja vasakul Alfredo. „No mis mängu te nüüd mängite?“ küsis Vasja solvunult, suutmata oma rõõmu nende nägemisest siiski varjata.

250 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 250

05.04.2018 10:19:59

„Oh, me niisama vaatasime, et üks tüüp võimleb siin, ja ei tahtnud vahele segada,“ sõnas Elukas heatahtlikult.

Kuumees kargas lihtsalt püsti, tormas Vasja juurde, lõi talle patsu ja kaelustas rõõmsalt ning tiris ta seejärel diivani juurde. „Istu ometi, mis sa seisad!“ ja tormas ise minema, olles hetke pärast tagasi väikese serveerimislauaga. Laud oli eeskujulikult kaetud – tee, küpsised, mesi. Kõik täpselt nii, nagu vaja.

Vasja kaelustas rõõmsalt Elukat ning surus mõnusalt vuntsi muheleval Alfredol kätt. „Aitäh mehed, et tulite! Mul on tõeliselt hea meel teid näha!“ „Samad sõnad, samad sõnad,“ vastas Elukas ja lasi Alfredol kõigile tee välja kallata. „Räägi, kuidas sul läinud on?“ uuris Elukas seejärel Vasjalt. „Oh, mis seal ikka. Ma arvan, et teate ise palju paremini.

Natuke siin ja natuke seal. Ainult et Kangelannaga läks pahasti.“ Alfredo noogutas nõusolevalt ja Kuumees pakkus talle küpsist. „Võta, see aitab kurbusest üle saada. Ise tegin, parimast kuusegust, mis maa peal saadaval on.“ „Oh, ega ma selle pärast teid ei kutsunud. Küll ma enda lohutamisega ise hakkama saan.“ „Ausalt öeldes me juba ootasimegi, millal sa tegutsema asud,“ teatas Elukas asjalikult. „Nii et kui sa tead, mida tahad, siis meie oleme valmis kaasa lööma!“ Vasja vajus kergelt norgu. „Teate, mul on kuklas üks idee. Suur idee! Aga ma ei saa seda kuidagi sealt kätte. Tunne ütleb, et see on üks väga-väga hea ja ilus idee, aga ligi ei pääse.“

Suur põgenemine 251

ymberpooratud.indd 251

05.04.2018 10:19:59

Eluka nõusoleva noogutuse peale kargas Kuumees püsti: „Oh see on küll kõige väiksem mure!“ „Tule minuga kaasa,“ viipas ta Vasjale. „Ja jätke mõned küpsised mulle ka! Pärast on muidu jälle ainult küpsisepuru taldrikul.“ „Mine-mine, küll me jätame,“ kinnitas Alfredo, endal vuntsid küpsisepurused. „Mis sa arvad?“ uuris Elukas Alfredolt, kui teised olid kuuldeulatusest väljas. „Mulle tundub, et sellest võib isegi asja saada. Ja kui selle käigus veel Kangelanna ka vabaks saab, oleme tabanud kaks kärbest ühe hoobiga.“ „Nii vist on jah,“ noogutas Elukas mõtlikult. „Kas me selle käigus ainult tasakaalu liiga palju paigast ära ei aja?“ „See oht on olemas küll. Võib-olla peaksime midagi teisele poolele vastukaaluks panema?“ „Kindlam oleks küll jah,“ ohkas Elukas. „On sul ettepanekuid?“ „No alati võib ju mõned poliitikud võtta vastukaaluks,“ arvas Alfredo. „Ainult et siis on neid vaja suuremat punti, kui me just ei võta mõnda väga suure mõjujõuga tegelast.“ „Suurte tegijatega kipub alati mingi muu jama täiesti ootamatust kohast kaasa tulema,“ jäi Elukas kahtlema. „Kindlam on vist võtta ports parteisõdureid. Vähemalt on kaasnev segadus väiksem, kuigi tööd on meil rohkem.“ „Tõsi ta on,“ jäi Alfredo nõusse.

Hetk vaikust ja siis uuris Elukas: „Kas sa seda Lüüganuse Kõrirappijat mäletad, kelle me Kuumehega ringist välja toimetasime? Võib-olla oleks aeg tema uuesti mängu tuua?“ „Mis, kas südametunnistus hakkas piinama või?“ uuris Alfredo irvitades.

252 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 252

05.04.2018 10:19:59

„Natuke jäi, jah, kripeldama küll. On teine praegu ringist täiesti väljas. Ja oli ta ju enne sedagi endast väljas.“ „Kas me teda mängu tuues tasakaalu teisele poole paigast ära ei aja?“ kahtles Alfredo. „See oht on jällegi olemas,“ ohkas Elukas uuesti. „Võib-olla anname Vasjale ja Kangelannale kaalu juurde, nii palju, et tasakaal enam-vähem paika jääks?“ „See võib toimida küll,“ arvas Alfredo. „On sul midagi konkreetset mõttes?“ „Veel mitte, aga las Vasja tuleb oma ideega tagasi ja laseme tal endal öelda, mida ta vajab. Ja selle pealt siis otsustame.“ „Kõlab hästi!“ sõnas Alfredo otsustavalt käsi põlvedele lüües. „Kas lähen ja aitan neid?“ „Oh, pole vaja, las pusserdavad. Nagunii neil enam kaua ei lähe. Võta parem veel küpsist. Need on tõesti head. Peaks vist Põrguvürstile ka mõned saatma. Et ta saaks aru, mida kuratlikult hea tähendab.“ 3.

Kaks väikest skorpionipoissi ajasid oma sabasid taga, kui õhk pooleks kärgatas ning levima hakkas paha haisu. Vudinal kadusid nad oma ema otsima, jättes enda selja taha suure ja sügava augu. Keset sulanud liivaringi.

Veidi aega valitses vaikus. Kusagilt kaugusest kostis ainult raisakotka pettunud karjatus. Tema silme all vehiti sisse kaua oodatud kõhutäis. Isegi muidu nii jutukad kaktused olid vakka ja ootasid vaikselt, mis edasi juhtuma hakkab. Mitte et nad kartnud oleksid. Oh ei, nemad ei peljanud keda kuraditki.

Või kui, siis ainult kuumusest ja veepuudusest kokku kukkuvaid inimesi. Need suutsid vahel isegi kaktuste otsa kukkuda,

Suur põgenemine 253

ymberpooratud.indd 253

05.04.2018 10:19:59

tekitades selle käigus endile vastikuid, kuid seda ergutavamaid torkeid. Mõni väiksem ja õrnem kaktus võis selle käigus aga viga saada.

August hakkas kostuma korinat, seejärel kiireid hingetõmbeid, mis lõpuks rahunesid. Kui hingamine oli muutunud ühtlaseks, kõlas august silmade avamise plaksatus ja valuoie, kui ere päike silmade omaniku ajusse jõudis. Väikesesse küll, kuid seda valusam see päikeselaks oli. Mõõtmatu aeg ajatus pimeduses võib silmad vägagi tundlikuks teha. Ka kõige jõhkramal elukal.

Järgnenud helide järgi oleks võinud arvata, et keegi püüab klaaskausi sisse auku kraapida. Edutult loomulikult. Kuni kõlas mürtsatus, klaasi klirin, hetk vaikust ja seejärel liiva rabin vastu klaasi. Kuni saabus uuesti vaikus.

Julguse tagasi saanud skorpionipoisid hiilisid lähemale ja küünitasid oma pead üle liivaringi. Tegu oli peaaegu et ideaalse kausiga. Ainult et keegi oli hoolimatult selle põhja augu löönud ja sinna teab kuhu viiva käigu kaevanud. Ise liiva räpakalt laiali ajades. „Poisid, jätke meelde, et teie kunagi enda järel sellist segadust maha ei jätaks!“ sõnas poistele järele jõudnud skorpionema õpetlikult ning kutsus pojad endaga kaasa. Lõunaaeg ikkagi.

Metsast kõlas rõõmu tulvil „Yes!“ ning hetke pärast tormas läbi põõsaste kohale särav Vasja. „Käes, välja mõtlesin! Tundub uskumatu, et ma seda kohe kätte ei saanud!“ Vasja selja taha kalpsas kergel sammul Kuumees, kes pilgutas Elukale ja Alfredole rõõmsalt silma. „Tulge nüüd kõik lähemale! Ma kohe näitan teile.“ Kärmelt korjas Vasja mõned kuivanud puuoksad ja süütas vilunult väikese elava lõkke. Seejärel murendas ta peos ühe

254 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 254

05.04.2018 10:19:59

Kuumehe küpsise, kutsus ülejäänud lõkkele lähemale ja puistas puru tulle.

Puru plahvatas suure lillaka leegiga põlema. Ühes hoopis teises dimensioonis. Meie dimensioonis ei juhtunud esimese hooga midagi. Kostis ainult kerget praginat ning lõkke kohale tekkis väike valge pilveke, mis hakkas vaikselt kasvama.

Pilve paisumine kiirenes ja pilves hakkasid rütmiliselt vahelduma vikerkaarevärvid, kuni kogu kamp oli pilve sisse mähkunud.

Kõlas kärgatus ning metsa alla jäi vaid väike suitsev lõkkease, üks räsitud olemisega diivan ja küpsisepuru täis serveerimislaud.

Kõrirappija üritas ennast kokku võtta. Esimese hooga ei saanud ta üldse aru, kes, kus ja mis ta on. Või kas ta üldse on.

Isegi mõtteid ei olnud. Rääkimata siis enda tunnetusest.

Ainult instinktid, mis sundisid teda järjest sügavamale kaevuma. Ta kaevas ja kaevas, kuni jäi hingetult lebama. Väga sügaval maa all, endale grammigi lähemale jõudmata. Oleks ta veidigi mõelda suutnud, oleks ta õudu tundud. Kogu selle koorma üle, mis tema peal oli – kiviräbu, külm liiv, kuum liiv, mõned skorpionid ja kaktused, tühi pea ja segaduses hing.

Ootamatul kerkis tema silme ette üks imelik väike kuju.

Punases mantlis, peas terava tipuga müts, mille otsa kaunistas kena tutt. Ise lõhnamas kardemoni, kaneeli ja vanilje järgi.

Väike kuju tõmbas taskust välja paberploki, lappas seda mitu korda edasi-tagasi, enne kui lõpuks otsitava lehe leidis. „Nii, Kõrirappija Lüüganuselt. Meie andmetel ei ole sa viimase aasta jooksul ühegi sigadusega hakkama saanud. Tegelikult ei ole sa mitu aastat juba ühtegi sigadust teinud.“ „Hmm, siin on midagi väga valesti“ kratsis kuju kukalt ja lappas oma ploki edasi-tagasi uuesti läbi.

Suur põgenemine 255

ymberpooratud.indd 255

05.04.2018 10:19:59

Kõrirappija ainult niitsatas ja peitis pea sügavamale käppade vahele. „Minu andmete järgi ei ole sa viimastel aastatel üldse midagi teinud. Siin on kirjas ainult puhas olemine. Kuid sinnamaani on jõudnud ainult mõned üksikud.“ „Ja sina kohe kindlasti ei näe sedamoodi välja,“ nentis kuju mõtlikult. „Tundub, et keegi on jätnud oma töö kuskil tegemata. Või siis vastupidi.“ „Heakene küll. Alustame siis puhtalt lehelt. Mida sa sooviksid jõuluvanalt saada?“ „Jõuluvanalt? Jõ-u-lu-va-nalt!“ Kõrirappija mälus aeglaselt seda sõna, püüdes tabada selle maitset. Või tähendust.

Ei midagi. Niitsatades raputas ta vaid pead ja peitis selle uuesti käppadesse. „Ahaa, klassikaline ärahirmutatud väikelapse sündroom,“ noogutas kuju mõistvalt ja tõmbas taskust ühe punase õhupalli. Enne veel, kui ta aga suutis sellesse teise kopsutäie puhuda, röögatas Kõrirappija hirmunult ja kaevas ennast paanikas mitu meetrit sügavamale maa alla.

“Märkus varustusosakonnale – õhupallid ei toimi enam,“ kribas kuju plokki, toppis selle tasku tagasi ja kloppis ennast liivast puhtaks.

Kangelanna vaatas taldrikul lebavat mörti. No kohe üldse ei kõnetanud see teda. Jõllitas talle niisama vastu, ebamäärast värvi, jäleda konsistentsiga, lõhnates nagu kergelt halvaks läinud kalaroog. Küllap ta sellest tehtud oligi. Ohates lükkas ta taldriku kõrvale ja tellis ettekandjalt jäätise.

Kõrvakiil naabrilt tõi ta unelusest reaalsusesse tagasi.

Kamba peale suur potitäis ebaselget kala järgi lõhnavat rooga, mõned viilud leiba ja kolm rasvast lusikat. Tõenäoliselt oli

256 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 256

05.04.2018 10:19:59

lusikate küljes rohkem rasva kui söögis, käis Kangelanna mõtteist läbi. „Vähemalt hoitakse meie figuur siin korras,“ tänas ta kõigevägevamat ja tõusis püsti. „Mul pole lihtsalt isu,“ vastas ta kaaslaste küsivatele pilkudele ja lahkus lauast.

Pühvel kehitas vaid õlgu ja tõstis endale topelt ette. Tema juba sellistest pisiasjadest nagu lõhn või maitse ennast liigutada ei lasknud. Üleüldse oli teda raske liigutada, kui ta oli otsustanud paigale jääda. Ükskord proovis isa teda liigutada, selle tulemusena ta siin istuski. Samas kui isa toimetas oma tegemisi kuskil hoopis teises dimensioonis. Või siis tasandil.

Rahulikult mälus Pühvel oma putru ja neelas selle alla.

Mälus ja neelas. Mälus ja neelas. Kuni taldrik sai tühjaks ja ta magustoiduks ka naabri kausi enda ette tõstis. Tegemata väljagi tolle arglikust protestist. Seekord ei olnud ka Kangelannat lauas, kes oleks teda ohjanud. Tegelikult oligi vist Kangelanna ainus, kes teda kunagi oli liigutanud. Isegi valvurid hoidsid end pigem tema teelt eemale ja tegid näo, et ei märka, kui ta mingit väiksemat sorti jama oli korraldamas. Üldiselt oli ta aga vägagi rahumeelne ja võiks öelda, et isegi sõbralik oma äraspidisel moel.

Näiteks ei lasknud ta kunagi ühelgi kärbsel kaua piinelda, vaid lõpetas nende eluküünla ühe tugeva löögiga, kui ta neile pihta sai. Tavaliselt oli ta aga selleks liiga aeglane. Ülejäänud suuremate elusvormide vastu tundis ta aga suurt lugupidamist. Nii kaua, kuni need teda liigutada või saduldada ei püüdnud. Ning kärbseidki lõi ta ainult siis, kui need teda ise tüütama tulid.

Suur põgenemine 257

ymberpooratud.indd 257

05.04.2018 10:19:59

4.

„Sobib?“ uuris Alfredo kokk Dimalt. „Sobib,“ vastas Dima. „Kas neil praegu siis ei ole kokka?“ „Oh, ära sa selle pärast muretse. Praegune kokk on neil nii kehv, et nad võtavad igaühe rõõmuga vastu, kes oskab vähegi putru ja mune keeta.“ „Kui ma ennast sinna niisama pakkuma lähen, kas see veidi kahtlane ei tundu?“ oli Dima endiselt veidi mures.

Alfredo naeratas vaid muretult: „Ära muretse, asjad juba liiguvad. Sinu asi on ainult homme kokku lepitud kohas grillida. Ja vaata, et sa lõhnaga kokku ei hoia!“ „No olgu,“ jäi Dima lõpuks rahule ja nad lõid käed.

Dima vastand ärkas järgmisel hommikul üles, tõstis kiirelt pea ja lasi selle veel kiiremini määrdunud padjale tagasi.

Pea lõhkus nagu pöörane ja rähmas silmi ei suutnud ta üldse avada. Hetke puhanud, kangutas ta silmad lahti ja jäi ringi vaatama.

Madal rookatus tema kohal, puitlattidest hurtsik, kipakas laud ja kolme jalaga taburet. Laual kolm tühja ja üks poolik rohelisest paksust klaasist pudel. Seina taga kohises. Meri vist.

Või siis ookean.

Vaikselt üritas ta meenutada, kus ta olla võiks. Edutult.

Nii palju ta teadis, et eile õhtul oli ta töölt lahkudes otsustanud baarist läbi käia ja seal väikesed õlled teha koos sõpradega, kes olid hiljaks jäänud. Küll aga oli ta kohtunud ühe rõõmsameelse noorsandiga, kes lahkesti kogu kõrtsile välja oli teinud. Oli teine vist just loteriil võitnud või midagi taolist. Umbes neljandal ringil tekkis kellelgi idee maha pidada

258 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 258

05.04.2018 10:19:59

joomisvõistlus, kuhu ka tema ennast üles andis. Ja see oli ka enam-vähem viimane asi, mida ta mäletas.

Vanglaülem vandus tulist kurja. Kokk oli jälle kadunud.

Juba kolmas kord viimase kümne aasta jooksul. Muidu oli mees kohusetundlik, ainult süüa ei osanud teha. Selle eest aga küsis palka korralikult, mille nad siis hiljem kahe peale pooleks jagasid. Ega see vanglaülemagi palk teab mis kiita ole.

Telefon teatas rahulikult, et on välja lülitatud ja omanikku pole.

Kui ta õhtuks sooja sööki orgunnida ei suuda, on mäss lahti.

Ohates sikutas ta pintsaku selga ja taarus aeglaselt kabinetist välja, noogutades koridoris vastu tulnud asetäitjale: „Ma lähen linna koka järele.“ Tee autoni tundus pikem kui muidu. Vahel imestas ta isegi, kuidas küll sellise roka peal oli võimalik nii jõudsalt kaalu juurde võtta. Kuid selle vastu aitas alati veidi suurem auto ja uued riided, nii et muretsemiseks polnud põhjust. „Aaah, millised hääled!“ tundis ta rõõmu oma uue masina mootori jõulisest podinast. 5 l V10 mootor ei jätnud kedagi ükskõikseks. Ei tee ääres poolsurnuks ehmatatud memmekest, kelle kõrval sai gaas põhja vajutatud, kohaliku bensiinijaama omanikku ega ka linnakese ainsat keskkonnaaktivisti. Rääkimata siis kõigist ümberkaudsetest autohulludest.

Midagi muud neil siin ju teha polnudki, kui autosid tuunida ja nendega linnatänavatel eputada.

Tähtsa näoga noogutas ta väravas seisnud valvurile ja keeras auto maanteele. „Siit ma tulen!“ Ainult kohalik üliagar noor liikluspolitseinik kippus vahel pead tõstma, hoolimata politseiülema korduvatest noomitustest. Omajagu süüd võis muidugi olla ka sellel, et ta vahetas oma autosid piisavalt sageli.

Suur põgenemine 259

ymberpooratud.indd 259

05.04.2018 10:19:59

Igal juhul oli vangla nüüd tahavaatepeeglist kadunud ja tema seisis ristmikul. Kui ma lähen paremale, jõuan suurt teed mööda otse linna. Kui lähen otse, teen väikese ringi, kuid jõuan samuti üsna kiirelt suurele teele tagasi. Vasakule minnes on aga üks mõnusalt kurviline tee, kus väga palju ei sõideta. Ka ta ise polnud seda mööda ammu sõitnud, kuigi nooremast peast võinuks ta selle tee silmad kinni tagurpidi sõites läbida. „Urrrr,“ vajutas ta prooviks gaasipedaalile.

Mõnus judin jooksis mööda ta selgroogu alt üles.

Tagantpoolt kostis kellegi tuututus, kuid tema tõstis ainult keskmise sõrme. „Kui mees tahab, siis mees mõtleb. Ja könnid ootavad nii kaua!“ kinnitas ta mõttes endale.

Uus tuututus.

Kuratliku irvega vajutas ta gaasipedaali põhja, kallates tagumise masina kruusaga üle.

Ja pikemalt mõtlemata keeras ta vasakule. Teele, kuhu könnidel pole asja.

Madala innuka mörinaga lendas vanglaülema masin külg ees kurvist välja. Just nii, nagu ta seda ette oli kujutanud. Jõulise möiratusega kogus masin kiirust, et enne järgmist kurvi järsult pidurdada ja järsk paremkurv kiviklibu rabinal uhkelt läbida.

Vanglaülema näol säras võidurõõmus naeratus – just täpselt nii nagu tema noorusaastatel, kui ta keerulisest kurvist eluga välja tuli. Ei, viimastel aastatel on ta selgelt liiga vähe elust rõõmu tundnud.

Gaas põhja ja järjekordne ökoloogiline jalajälg sai maailmakaardile kantud. Umbes sama suur, kui punasel elevandil, kes tundus tee kõrval suure tamme all stepptantsu tantsivat.

260 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 260

05.04.2018 10:19:59

Vanglaülema teadvusesse jõudis elevant viivitusega, tõmmates tema pilgu teelt kõrvale. Veidi liiga kauaks.

Raginal tungis tema masin läbi noore võsa ja maandus kurvi taga olevasse kenasse väikesesse järve. Ja täpselt niisama efektselt, nagu ta oli enne kurve läbinud, vajus auto mullitades vee alla. Nii et kaldal istunud konnad kõik üksmeelselt vettehüppe ja sukeldumise eest kümme punkti andsid.

Vanglaülem sülitas täiega ja väänas oma pluusi veest kuivaks: „Kuradi elevant selline!“ Viimast küll vaikselt, kuna tema mõistus tõrkus nähtule vastu. Vähemalt ei julgenud ta seda järvekaldal oma kallimaga piknikku pidanud mehemürakale tunnistada.

Tänulikult võttis ta Dimalt telefoni vastu ja helistas autoabisse. Tunni pärast lubati kohal olla – mõlemad masinad pidid hetkel töös olema.

Ohates vaatas vanglaülem järve pinnale tekkinud väikest õlilaiku ja avas Dimalt saadud õllepurgi. Teha polnud enam midagi, parem siis juba õlut nautida. Dima Näitsik sikutas suurest sumadanist välja saunalina ja päikesevarju. Esimese ulatas ta vanglaülemale ning teisega kaitses Dima uhkelt läikivat pealage taevas särava päikese eest.

Alles peale kuivatamist tuli vanglaülemale tema kasvatus meelde ja ta tutvustas ennast paarikesele. Ühtlasi vabandades, et ta nende pikniku oli ära rikkunud. „Oh, ära sa selle pärast muretse,“ lohutas Näitsik teda ja Dima noogutas nõustuvalt, ise improviseeritud grilli taga toimetades. „Nagunii on Dima praegu nii ametis söögitegemisega, et mulle kulubki vestluskaaslane ära,“ sõnas Näitsik naeratades ja keeras end päikese käes teistpidi, ilusamat külge vanglaülema poole keerates.

Suur põgenemine 261

ymberpooratud.indd 261

05.04.2018 10:19:59

Vanglaülemale tundus, et Näitsikul poleks võib-olla ka veidi enama vastu midagi. Kuid elukogenud mehena oli ta aru saanud, et sedalaadi tundeid ei saa ta väga usaldada. Ükskord olid need talle isegi kohtuasja kaela toonud. Ainult saatus ise oli aidanud tal tookord enda hoolealustega ühinemist vältida.

Kurjad keeled sosistasid küll ka kadunud ohvrist ja sularahakohvrist, kuid seda ta omaks ei võtnud.

Väike tuulehoog pani vanglaülemal suu vett jooksma. Dima poolt tõusid taevalikud aroomid ning vanglaülemale meenus, et lõunast on juba kenake aeg möödas. Või mis lõuna see võileib nii väga oligi olnud. Huvitatult tatsas ta Dima juurde, uurides sellelt, mida too küpsetab. „Oh natuke seda ja teist, ei midagi erilist,“ jäi Dima tagasihoidlikuks ja piserdas grillitava veidralt kollendava kastmega üle. Õhku tõusis järgmine pahvakas ja vanglaülemal oli raskusi oma sülje alla neelamisega.

Näitsik eemalt lisas: „Ta ongi mul selline tagasihoidlik, aga teeb selliseid roogasid, et vanajumal ise võiks tema juures söömas käia. Ükskord vist käiski, aga Dima ei võta seda omaks.“ Dima volksas etteheitva pilgu Näitsiku poole ja keskendus uuesti grillimisele. „Ma ei ole siiamaani aru saanud, miks ta oma restorani ei ava,“ ei jätnud Näitsik järele. „Siiamaani on ta töötanud ainult mingites teise- ja kolmandajärgulistes sööklates. Ta võiks vabalt tipprestorani avada, kus iganes.“ „Aga mulle meeldib, kui minu loomingust saab osa võimalikult suur osa inimesi,“ protesteeris Dima vaikselt. „Ja-jah, inimesi, kes ei oska seda kuidagi hinnata,“ turtsatas Näitsik. „Me oleme sellest ju rääkinud,“ protesteeris Dima ja vabandas vanglaülema ees. „Ta ei taha sellega kuidagi leppida ja ajab

262 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 262

05.04.2018 10:19:59

juba mitmendat kuud peale, et ma oma restorani teeks. Mulle aga meeldib süüa teha, mitte äri ajada.“ „Proovige, kas on juba valmis,“ ulatas ta seejärel vanglaülemale tükikese.

Vanglaülem pidi peaaegu nutma hakkama. Ta ei olnud kogu oma elu jooksul midagi nii head saanud. „Noh, kuidas on?“ uuris Dima ärevalt. „Ega ma üle ei küpsetanud?“ „Vist mitte, aga ma ei saa hästi aru. Kas ma tohiksin ühe tüki veel saada?“ suutis vanglaülem vaid kohmata. „Aga muidugi,“ sõnas Dima sõbralikult ja ulatas teise tüki. „Tule palun minu juurde tööle! Ma maksan sulle kõik, mis minu võimuses! Sa saad endale nii palju abilisi, kui vajad. Ja paberimajanduse pärast ei pea sa üldse muretsema.“ „Ma ei tea, see tuleb kuidagi ootamatult,“ jäi Dima nõutuks. „Mis söögikohta te peate?“ „Ei midagi peent,“ tunnistas vanglaülem. „Kuid meil on väga lojaalsed kliendid! Nad käivad iga päev meie juures.

Kolm korda päevas, seitse päeva nädalas. Ja neid on palju – 893.“ „Siis teil peab küll väga eriline koht olema,“ imestas Näitsik. „Mis selle koha nimi on?“ „Tegelikult meie söögikohal eraldi nime polegi. Kuid me oleme üsna lähedal ja teeninduse pärast ei ole tõesti keegi meie juurest kunagi lahkunud,“ jäi vanglaülem salapäraseks.

Dima lausus mõtlikult: „893 inimest, 3 korda päevas, 7 korda nädalas. Jaa, seda on päris korralikult. Tõtt öelda hetkel mul ongi väike puhkus ja see kant mulle täitsa meeldib.“ „Mis siin siis nii erilist on?“ muutus Näitsik vanglaülemale hetkega vastikuks. „Mõtle, kui meil oleks pealinnas oma enda restoran. Sinu juures käiksid kuulsused ja peene maitsemee-

Suur põgenemine 263

ymberpooratud.indd 263

05.04.2018 10:19:59

lega inimesed. Kas see poleks siis lahedam, kui kuskil väikses kolkas süüa teha? Ma olen kindel, et need kliendid on mingid äpardunud põllu- või metsamehed, kelle naised on nad maha jätnud ja kes ise ei oska süüagi teha!“ „Noo, mõned meie klientidest on vägagi kuulsad. Nad on ehtinud nii riiklike ajalehtede esikaasi kui ka näinud ekraanivalgust,“ ei andnud vanglaülem järgi. „See ei tähenda midagi, “ arvas Näitsik. „Mõtle, musike, kui vahva meil oleks koos oma restorani pidada. Kõik tähtsad ja kuulsad käiksid meie juures. Ja mina saaksin nende seas ilusana ringi käia ja nendega rääkida.“ „977 835!“ pahvatas mõnda aega vaikinud Dima lõpuks.

Nii Näitsik kui ka vanglaülem vaatasid segaduses talle otsa. „977 835 einet saaksin ma aastas teha!“ „Võib-olla isegi rohkem,“ kinnitas vanglaülem. „Meil käib ju teisi külalisi ka püsikliente vaatamas. „Kuidas teil köögitehnika on?“ uuris Dima nüüd juba rohkem moe pärast. „Korralik,“ kinnitas vanglaülem. „Kõik tugevasti põranda küljes kinni ja mis on puudu, selle saab abitööjõuga tehtud.“ „Olgu. Millal ma peale hakkan?“ jäi Dima nõusse ja surus vanglaülemaga kätt. „Oh, sind küll!“ ohkas Näitsik solvunult ja läks ujuma, unustades täielikult auto, mis järvepõhjas lebas ja talle ennast hetke pärast ebaviisakalt meelde tuletas.

5. „Ema!“ plahvatas järsku Kõrirappija teadvusesse tunne. Õigemini tekkis tunne, millele ta ei osanud paremat nime anda kui Ema.

264 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 264

05.04.2018 10:19:59

Ettevaatlikult avas ta silmad ja jättiski need lahti. Ümberringi oli mõnusalt pime ja vaikne. Mitte miski ei häirinud tema rahu. Ainult kuskil kõrgemal ja kaugemal tundus midagi toimuvat. Kuid siin, kus ta oli, ei seganud teda miski.

Kusagil tagapool krabises liiva ning tema silme all kasvasid mingi taime juured. Endalegi ootamatult ampsas ta juurikast tüki ja sülitas selle kiiresti välja. „Öök,“ tekkis tema teadvusesse uus tunne. Ning üleval pidi üks suurtest kaktusest peaaegu maapinnalt õhku hüppama. Ta ei olnud harjunud, et teda nii ootamatust kohast näksatakse. Kohalikud juba teadsid, millega see tavaliselt lõppes, ning polnud seda ammu teinud. „Liha!“ tekkis veel üks tunne Kõrirappija teadvusse. Hetke keerles see tunne temas ringi ja muutus veelgi tugevamaks, tekitades muuhulgas ka uue tunde: „Jaht!“ „Jaht-jaht-jaht,“ voogas läbi tema ning ta tundis, kuidas elu temasse tagasi voolas. Mõnuga pingutas ta kõiki oma lihaseid ja lõi oma karmid lõuad prooviks plaksuga kokku. „Äge!“ tekkis veel üks tunne tema sõnavarasse ning ta sööstis läbi maa ülespoole. „Pingutus-lõdvestus-pingutus-lõdvestus,“ tegid skorpionipoisid ema juhendamisel sabale harjutusi. „Vasakule-tagasiparemale-tagasi!“ kordas ema ja näitas uhkelt ette. „Minu pojad!“ mõtles ta uhkusega.

Eriti uhke oli ta oma väiksema poja üle. See oli juba kaks edukat torget sooritanud, hoolimata oma noorest east. Tegelikult oli küll torkeid rohkem, kuid emal oli kunagi kool pooleli jäänud ja rohkem ta kokku lugeda ei osanud. Äkilise mõtte ajel keeras ema poegadele selja ning sai kohe selja tagant kaela liivapilve. „Ah sa mait, jama jätta!“ käratas ta ümber pöördudes poegadele ja tardus paigale. Seal, kus enne olid olnud tema pojad,

Suur põgenemine 265

ymberpooratud.indd 265

05.04.2018 10:19:59

seisis midagi hiiglaslikku. Selles kujus tundus olema palju, väga palju rohkem kordi kurjust kui kogu skorpioniema mitte just väikeses suguvõsas kokku.

Siirast austust ja poolehoidu tundes kummardas skorpioniema jumalikule kujule. Viimane ainult korsatas põlglikult ja oli ühe pika hüppega skorpioniema vaateulatusest kadunud, viies õpipoistena endaga kaasa ka tema pojad.

Pühvel mõtles. Endalegi ootamatult oli ta selle võime ühel hommikul vanglas avastanud. Enne seda oli ta ennast suuresti instinktidel ja emal juhtida lasknud. Õhtul enne seda oli tal olnud Kangelannaga vestlus teemal, mida ta enam ei mäletanud. Vestlus nägi välja nagu tavaliselt: Kangelanna rääkis ja tema noogutas pead, kui Kangelanna hinge tõmbas. Ja siis oli Kangelanna maininud midagi seoses olemisega.

See lõikas sügavalt tema hinge, avades seal täiesti uued tasandid. Nii et hommikul esimese asjana ta ei tormanudki harjutusi tegema, vaid viibis mõned hetked uue huvitavas tegevuses – mõtluses.

Praeguseks oli ta muutunud mõtlemises juba päris vilunuks, olles suuteline sujuvalt liikuma ühelt teemalt teisele ja tagasi. Välja puhanult ja sügavalt keskendudes suutis ta isegi kolme erineva mõtte vahel sujuvalt liikuda.

Praegu oli tema teadvuses kuju võtmas uus mõte. Rahulikult käis ta ümber selle, tähelepanelikult seda igast küljest vaadeldes. Selles oli midagi ühtaegu peibutavat ja samas ka hirmutavat. Midagi, mis tekitas nii mõnusalt sooja tunnet kui ka kergelt ebameeldivat hirmu. Tundub, et positiivset oli selles rohkem. Igal juhul oli teda enda poole tõmbav jõud tugevam, kui eemale tõukav jõud.

Rahulikult lasi ta mõttel ringi käia. Aega tal ju oli. Kuni üks kärbes tema ninale lendas ja mõtiskluse katkestas. Harjunult

266 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 266

05.04.2018 10:19:59

tõstis ta oma käe, et kärbes maha lüüa. Ja järgmisel hetkel langetas ta käe segaduses alla tagasi.

Uus mõistmine oli kohale lennanud, oma käe vahele pannud ja tema käe enda omaks teinud. „Hmm, see on midagi uut!“ tõdes Pühvel ja peletas kärbse hella käeviibutusega ninalt lendu. Tundes seejärel suurt ja sügavat võnget. Kuskil sügaval sisemuses. Ühendus oli lõpuks taastatud ning Buddha ja Kristus lõid üksteisele rõõmsalt patsu.

Buddha koputas viisakalt uksepiidale ja küsis, kas ta võib sisse astuda. „Muidugi!“ vastas Pühvel rahulikult ja kutsus ta edasi. „Aitäh! Ma tulin lihtsalt tere tulemast soovima,“ sõnas Buddha soojalt naeratades. „Ma tean. Istu palun sinna koikule. See pole küll kõige puhtam, kuid see ei muuda midagi.“ „Nii on,“ sõnas Buddha rahulikult ning järgmised minutid istusid nad õndsas vaikuses. „Ma nüüd siis lähen,“ sõnas Buddha lõpuks. „Kui sul on abi vaja, siis anna teada.“ „Ma tean,“ noogutas Pühvel rahulikult ja viipas Buddhale. „Noh, kuidas ta oli?“ uuris Kristus Buddhalt. „Valmis!“ „Täiesti?“ „Täiesti!“ „Tea, kas peaks Elukale ka märku andma?“ „Eks ta teab ju samast allikast, kust meiegi.“ „Tõsi ta on. Ma kipun vahel unustama. Välimus, mille talle kunagi andsime, ajab mind ikka veel segadusse.“

Suur põgenemine 267

ymberpooratud.indd 267

05.04.2018 10:19:59

„Mis tehtud, see tehtud,“ nentis Buddha ja avas uue karbi Kuumehe küpsistega.

Kõrirappija kihutas mööda kõrbe. Aina kiiremini ja kiiremini. Tuul vihises kõrvus ja skorpionipoistel oli tegu endi kinnihoidmisega.

Ta tunnetas iga viimast kui lihast ja närvi endas. Pingutus, lõdvestus, pingutus, lõdvestus. Kõik tema kolm südant töötasid täispööretel ja kopsud toimisid nagu suure tormi tootmisliin. Liiva lendas, kaktused kuivatasid oma okkaid ja eemalt paistev oaas liikus kiirelt lähemale. „Milline kiirus, milline liikumine, milline energia!“ tekkis temas ridamisi tundeid ja teadvuses moodustus uus sõna: „Elu!“ „Veel natuke, veel kiiremini, veel veidi!“ pingutas Kõrirappija ennast, saavutades täiskiiruse ja lennates nüüd mööda maad seda vaevu puudutades, kuni aeg tema ümber hakkas tagurpidi voolama.

6.

Ettevaatlikult tunnetas kõrvitsaseeme ümbrust. Oli jällegi mõnusalt vaikne, soe ja pime. Lõhnas küll imelikult hapukalt, kuid selle elab ta üle. Enda kõrval nägi ta teisigi tuttavaid, enamus olid küll väiksemateks tükkideks saanud. „Tundub, et olen vist tagasi jõudnud,“ arvas ta tänulikult ja jäi kergendatult ohates magama.

268 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 268

05.04.2018 10:19:59

7.

Näitsik astus järvest välja, ise oma jalga valust oiates triikides. „Mis nüüd juhtus?“ uuris Dima murelikult ja tõttas kallimale vastu. „Ma ei tea. Sukeldusin järves, kui lõin oma jala millegi vastu valusasti ära.“ „Näita siia,“ kummardus Dima Näitsiku jala kohale.

Ettevaalikult libistas ta oma sõrmed Näitsiku siidist jalga mööda üles, varvastest alates ja üleval lõpetades.

Nii et Näitsikul läks valu hoobilt meelest ja vanglaülem torkas kahvli suust mööda. „Ei, mitte see jalg – teine!“ „Oh sa vaesekene,“ ning kordus aeglane ja hoolitsev paitus mööda täiuslikult vormitud jalga.

Vanglaülemal läks söögiisu üle ja tekkisid hoopis muud mõtted, samas kui Dimal läksid mõtted üle ja tekkis isu. „Ei, ikkagi juhtus see teise jalaga,“ nurrus Näitsik Dimale vaikselt kõrva, nii et tol oleks prillid uduseks läinud, kui ta neid kandnud oleks. „Oota hetk!“ sõnas Dima ja oli tõesti hetke pärast õlipudeliga tagasi. „See aitab igasuguse valu vastu.“ Hoolega õlitas ta Näitsiku jala sisse. Säärt ja reit mööda aeglaselt üles-alla lastes. „Kas nüüd on parem?“ „Peaaegu. Aga teine jalg valutab ka.“ Viisaka mehena tõusis vanglaülem püsti ja teatas, et ta läheb vaatama, kui kaugel see autoabi on. Ja kui nad enne ei kohtu, siis ootab ta Dimat kahe tunni pärast enda juures. Jättes seejärel endast maha vettinud visiitkaardi ja kuulmisvõime kaotanud Dima.

Suur põgenemine 269

ymberpooratud.indd 269

05.04.2018 10:19:59

*** Õhus oli tunda muutust. Kangelanna oleks selle peale kihla võinud vedada, kui üks ammu kaotatud kihlvedu seda keelanud poleks.

Esiteks levis esimest korda vangla kümneaastases ajaloos lõhn, mis pani kõik vangid hoobilt oma tegevust katkestama.

Selles oli midagi uut. Värskemad liikmed said küll peagi aru ja jätkasid tegevust, samas kui pikemalt kinni istunutel läks kauem aega.

Ja alles pärast mitmendat korda sülje alla neelamist sai enamus neist aru, millega tegu on. Toit! Ja see lõhnas isuäratavalt!

Kangelanna mõtted liikusid tema viimasele kohtumisele Vasjaga. Hetkeks tundis ta isegi kahetsust, et ta midagi süüa ei olnud tellinud. Mis sest, et kohtumine oli aset leidnud unenäos. Seda enam oleks ta võinud seal endale midagi head lubada, selle asemel, et mööbli lõhkumisega tegeleda.

Ohates tuli ta tagasi oma kambrisse ja noogutas Pühvlile.

Ka Pühvli juures oli midagi muutunud. Tema niigi rahulik olek oli muutunud sügavamaks. Mõõtmatult rahulikumaks.

Ning tema tavaliselt ükskõikset nägu valgustas nüüd seestpoolt õrn soe kuma. Just nagu läbi peopesade paistev päikesevalgus.

Kangelanna avas suu ja sulges selle üllatunult, kui Pühvel sõrme suule asetas, paludes tal vaiki olla. See oli kohe kindlasti midagi uut Pühvli puhul. „Kuula!“ kõlas vaid üks sõna Pühvli suust ning Kangelanna kuulatas.

Ilma midagi erilist kuulmata.

Tavaline vadin, valvurite hõiked ja kuskilt kaugemalt kostuv klaasiklirin. Midagi kukkus vist maha ja purunes. Mõistmatult vaatas ta Pühvlile otsa ja avas suu, kuid Pühvel raputas malbelt pead.

270 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 270

05.04.2018 10:19:59

„Kuula veel, kuula häälte taha!“ Kangelanna kuulatas uuesti. Keskendudes nii nagu vanasti, kui ümbruses kostuvate häälte kuulamisest sõltus tema elu või sõjakäigu edukus. Juba suutis ta eristada hääli vangla müüride tagant, kõrvalruumis hingavat astmaatikut ja üle lendavat pilve. Vastuseks Pühvli küsivale pilgule raputas ta pead. „Mine nendest helidest läbi. Mine neist kõigist läbi, nende taha!“ Ja Kangelanna kuulas, kuni tabas vaikuse. Ja selle tagant õrna sosina, mis temast vaikselt üle rullus ja endaga kaasa viis. „No nii mehed, kuidas on, kas kõik on valmis?“ uuris Vasja teistelt. „Mitte päris,“ köhatas Alfredo kohmetult. „Meil tekib kohe väike tagasilöök.“ Vasja jäi teda üllatanult vaatama ja suutis vaid kohmata: „Tõsi või?“ Sellist asja polnud ta enne kuulnudki, et Alfredo enda asjadega jänni jääb. „Tõsi ta on. Mul on tunne, et siin on veel teisigi mängus.“ Kõigi pilgud pöördusid hoobilt Eluka poole, kes malbelt vastu naeratas: „Mina pole midagi teinud. Ausõna!“ „Räägi välja, mis sa sellest tead!“ urises Vasja. „Kahjuks ei saa ma seda öelda,“ jäi Elukas salapäraseks. „Kuid mul on tunne, et me saame seda õige pea näha.“ „Saame me midagi ette võtta?“ uuris Kuumees rõõmsalt. „Hetkel mitte. Kuid tuleb ka meie aeg, ühel või teisel moel.“ „Heakene küll, aga kas mina võin enda osaga edasi minna?“ ei jäänud Vasja rahule. „Ma ei suuda praegu niisama käed rüpes istuda.“

Suur põgenemine 271

ymberpooratud.indd 271

05.04.2018 10:19:59

„Muidugi võid! Sinul on nii või teisiti kandev roll,“ kinnitas Elukas ja kadus koos ülejäänutega.

Vanglaülem nuhutas üllatunult õhku ja vaatas igaks juhuks kellagi. Ta oli kuulnud tulnukatest ja röövimistest ja selle käigus toimuvast aja kadumisest. Kuid Dimast lahkumisest polnud möödas veel tundigi ja ta poleks tohtinud nii vara kohale jõuda.

Pikemalt mõtlemata tormas ta kööki ja jäi selle uksel üllatunult seisma. Seal seisis häbelikult naeratades vangla vana kokk, võidunud mütsiludu peas, katlad ümberringi auramas.

Ettevaatlikult astus ta vanglaülemale vastu ja vabandas, et hiljaks jäi. Ta olevat käinud teisel pool uusi maitseaineid toomas ja oli ära eksinud. Kuid nüüd on ta tagasi ja loodab, et uued maitsed meeldivad kõigile. Ja kui ei meeldi, siis läheb ta müüja juurde tagasi ja näitab talle, mida ühe suure kulbiga teha saab.

Vanglaülem nuhutas veelkord ninaga õhku. Lõhnas sama hästi, kui enne Dima poolt pakutu. Õlgu kehitades taganes ta köögist välja ja vantsis oma kabinetti. Eks näis, mis ta Dimaga teeb, kui see kohale ilmub. Alati võib ju katseaja välja kuulutada ja selle siis ebaõnnestunuks lugeda. Või siis teha vangla juurde eraldi söögikoht, nii vanglale lisatulu teenida ja Näitsikuga lähemalt tutvust teha.

Dima ringutas ja avas silmad. Päike oli juba vaikselt loojumas ning Näitsik tema kõrval põõnas mõnusasti, suunurgast ilusasti sätendav süljekett välja rippumas.

Grillilt tõusis veel imekerget suitsu ning selle kõrval diivanil istusid kolm kogu. Märganud Dima avatud silmi, kargas Kuumees püsti, aitas Dimal tõusta ning kattis Näitsiku kehakumerused hoolitsevalt saunalinaga.

272 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 272

05.04.2018 10:19:59

Dima jäi häbelikult diivani ette seisma.

Alfredo näolt paistis ainult üks küsimus: „Miks?“ Kohmetult vaatas Dima eemal lamava Näitsiku poole, midagi lisamata. „Heakene küll,“ sõnas lõpuks Elukas. „Siin pole enam teha midagi. Mis tehtud, see tehtud. Tuled sa meiega?“ Dima vaatas veelkord Näitsiku poole ja köhatas kohmetunult: „Ma parema meelega praegu ei tuleks. Kui sobib, siis ma ühinen teiega hiljem!?“ „Selge siis, näeme hiljem,“ ja läinud nad olidki, koos oma diivaniga.

8.

Kõrirappija peatus järsult ja vaatas, kuidas aeg uuesti õiges suunas voolama hakkas. Sedalaadi asju oli ta nüüd kartma õppinud. Ta ei tahtnud neist kuuldagi.

Hindavalt seiras ta ümbrust. Ilmselgelt oli ta selle kandi kõige kurjem olevus, nii maa all kui ka maa peal. Ainult taevast paistis midagi, milles ta ei olnud kindel. Kuid see oli nii kaugel, et igasugune võitlus ja võrdlus ei omanud mõtet.

Tema kõrvalt kõlas lõginat, ja üllatunult pööras ta pead.

Isegi skorpionipoisid jätsid üksteise nügimise ja üritasid lõgina allikat üles leida. Alles kolmanda lõgina peale märkas kolmik kivi varjust välja paistvaid kihvu ja pudeliharja meenutavat saba, mis tunduski seda lõginat tekitavat.

Kogu kamp puhkes üksmeelselt naerma ning kihvade allikas pöördus solvunult minema. Tavaliselt ei julgenud keegi tema üle naerda ning seda valusam see naer oli. Vihaselt lõgistades otsis ta kedagi, kellele oma kihvad jalga või turja lüüa. Soovitavalt turja.

Suur põgenemine 273

ymberpooratud.indd 273

05.04.2018 10:19:59

Üleval taevakõrgustes liugles raisakotkas, kuni ta üllatunult maapinda silmitsema jäi. Nähtu oli niivõrd uus, et tähelepanu kaotanult pidi ta peaaegu ühe väikese tumeda pilvega kokku põrkama. Alles viimasel hetkel märkas ta lähenevat pilve ja loovis järsu pöördega sellest mööda.

Juhitavuse uuesti taastanud, võttis ta suuna maapinnal nähtule, et seda lähemalt uurida. See nägi välja nagu mõne suurema looma raibe – nahk maha võetud ja kenasti roiskuma lastud. Eriti lahe oli see, et selle raipe ümber polnud veel ühtegi teist pruukostilist. „Minu-minu-minu!“ kõlas ekstaatiliselt tema väikeses teadvuses rõõm korralikust suutäiest. Üks löök parema tiivaga ja juba ta pikeeriski raipe poole, nautides juba ette suurt söömingut. Viimasel ajal oli söögipoolisega kehvasti olnud ning ta oli oma püksirihmale juba ammu uued augud teinud.

Vasja silmitses hindavalt suurt tammepuud. See peaks sobima küll. Mõttes arvutas ta veelkord langemisnurga, kauguse ja kõrguse läbi ning ronis seejärel puu otsa. Vaja teist ainult veidi painutada ja kohendada.

Peale mitmetunnist rähklemist ronis Vasja lõpuks puu otsast alla tagasi ning silmitses hindavalt oma kätetööd. „Mnjaa, ei saa ühtki halba sõna öelda. Sinna võiks kasvõi isegi lennata. Ahaa, üks nurk tahab veel veidi kohendamist ning siis ongi valmis.“ Krabinal ronis ta puu otsa tagasi ja jäi üllatunult pesa keskele vaatama. Sinna oli teab kust tekkinud kolm väikest muna, mis jõllitasid talle nüüd rahulikult vastu. Igaks juhuks katsus ta ühte neist näpuga.

Muna nagu muna ikka, võib-olla ainult veidi soojem kui tavaliselt. Justkui oleks äsja munetud.

274 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 274

05.04.2018 10:19:59

See nüüd küll õige asi ei ole. Need lähevad ju puruks õige pea!

Esimese hooga tahtis ta munad ära korjata, kuid siis jäi mõtlema. Esiteks polnud tal neid kuskile panna ja niisama minema visata ta neid ka ei tihanud. Teiseks – kui need munad sinna niimoodi iseenesest tekkisid, siis järelikult oli neil selleks mingi põhjus. Ja nii kaua, kuni ta seda põhjust ei teadnud, ei tahtnud ta maailmaasjadesse vahele sekkuda.

Hetke veel kukalt süganud, lõpetas ta pooliku pesanurga ja ronis alla tagasi. Küll talle märku antakse, kui aeg ükskord nii kaugel on. „Jaa, muidugi!“ vastas Kuumees ja silitas keskmist muna. Kiirelt hakkas see paisuma, kasvades seni, kuni Kuumees selle silitamise Eluka rahuloleva noogutuse peale lõpetas. „Teised ka?“ „Ole nii hea.“ Selleks ajaks, kui ka kolmas muna oli saavutanud oma üleelusuuruse, oli nende kohal seisma jäänud väike tume pilveke.

Kuumees koputas õrnalt munale. Seest koputati vastu. Vist.

Või oli see siis lihtsalt kaja, mis tühjas munas ringi luusis.

Järsku sähvas välk, lüües kõigil kolmel munal tipud minema. Nii et pesas oli nüüd justkui kolm suurt munakujulist tünni, suud taeva poole avatud. Järgnes veel üks sähvatus ning väikesest pilvest hakkas korralikult vihma alla kallama.

Nutika mehena oli Vasja eemalt lähenevat vihmapilve märgates ammu sealt kadunud, istudes nüüd lähedal asuvas kõrtsis. „Kolm õlut, kõrvitsapüreesupp ja kahed küüslauguleivad!“ lõi ta menüü plaksuga kinni. Näitsik noogutas nõusolevalt ja ladus tellitu kandiku pealt Vasja lauale.

Suur põgenemine 275

ymberpooratud.indd 275

05.04.2018 10:19:59

Viimase imestunud pilku märgates küsis ta ärevalt: „Kas ma ajasin midagi sassi?“ „Ei, ma ju alles praegu tellisin need!“ oli Vasja kord imestada. „Kuidas te need enne tellimist oskasite tuua?“ „Mina ei tea sellest midagi. Minul oli tellimus ja ma tõin need asjad kohale,“ teatas Näitsik uhkelt ja kadus leti taha, omaette pead vangutades. Küll need mehed võivad vahel imelikud olla! Kõigepealt kadus Dima ära, ja nüüd see tüüp seal. Jääd tellimuse täitmisega hiljaks, urisevad. Teed kiirelt, imestavad. Tea, millal nad üldse rahul on?

Ustavad püsikliendid vaatasid imestunult enda ette serveeritut. Midagi nii kaunist polnud neile siin kunagi pakutud.

Kuldkollane kõrvitsapüreesupp, peal kaunistuseks mõned kenasti sätitud seemned ja ürdid. Ning kõige kohal heljus nimetamatu kuldkollane hõllandus. Kogu see kupatus lõhnas isegi veel paremini, kui välja nägi.

Ainult Pühvel võttis rahulikult lusika ja hakkas vaikselt sööma.

Nagu ülejäänud, nii nautis ka Kangelanna veel pika hetke avanevat vaatepilti ja sellest kerkivat lõhna, enne kui lusika supi sisse lõi. Avanevas maitsetemöllus pidi ta peaaegu ära uppuma. Veidi aega sõdis ta kangelaslikult vastu, üritades enesekontrolli säilitada ja pinnal püsida. Kuni lõpuks andis alla ja sukeldus supi sisse. Kõigi oma meelte ja mõtetega. Isegi vanglaülem, kes oli päeval juba midagi sarnast kogenud, mattus uuesti maitsete alla.

Ainult Pühvel ja õnnelikult naeratav kokk olid paigale jäänud. Esimene juba teadis, teine veel ei teadnud, kuid juba nägi.

Pühvel lõpetas rahulikult oma supi, sikutas kõrvallaual olnud lillepotist välja kuivanud lille jäänused ning istutas selle

276 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 276

05.04.2018 10:19:59

asemele ühe väikese kergelt vibreeriva kõrvitsaseemne. Pärast väikest mõttepausi lisas sinna ka näritud nätsu. Kaua sa neid ikka toolide alla kleebid.

Tänulikult kokale noogutanud, sammus ta vaikselt oma kambrisse ja jäi seal imetlema väljas siravat kuud. Läbi katusesse tekkinud augu. Täna tundus see olema iseäranis kaunis ja võrgutav. Kuu, mitte auk. Tasahaaval hakkas see talle oma tagumist külge paljastama, keerates ennast koketeerivalt ringi.

Kuni augu kohale hõljus väike tume pilveke, varjas vaate kuule ning päästis valla korraliku vihmasaju.

Pühvel ainult noogutas tänulikult, pani lillepoti lauale ja läks tagasi söögisaali. Tavalise loba asemel valitses seal harras vaikus ja rahulik matsutamine. Püsikliendid tundusid olema täiesti mujale kandunud. Ainult mõni üksik vaikne lusikakõlksatus andis aeg-ajalt märku elust siinpoolsuses.

9.

Krääksatades põrkas ehmunud raisakotkas eemale. Just hetk enne raipele maandumist, mis nii ahvatlevalt tundus lagunevat. Raibe oli ootamatult vappuma hakanud, meenutades sellega naervat lihakogu, kes mõistab tapamajas peale saatuslikku hetke siinpoolse elu irooniat.

Järsult keeras ta nina üles ja vasakule, et mitte raipel maanduda. Unustades seejuures ühe suure vasakkursil oleva kaktuse, mis löögi rahulikult vastu võttis. Tegemata seejuures väljagi valust, mille Newtoni seadus raisakotkale põhjustas.

Isegi skorpionipoisid jäid üllatunult krääksatuse ja sellele järgnenud mütsatuse peale vait. Lõgisev sisin kadus häbistatult kivi varju ja alles jäi ainult üks suline nutsakas nende kõrval kasvava kaktuse jalamil.

Suur põgenemine 277

ymberpooratud.indd 277

05.04.2018 10:19:59

Kõrirappija oli ühe pika hüppega nutsaka juures. Pika sõõmu ninna tõmmanud, turtsatas ta vastikustundega. Selle kogu juures oli tema jaoks liiga palju laibalõhna. Ise tegeles ta tavaliselt värske kraamiga, jättes ülejäägid laibaõgijatele. Just sellistele nagu juuresolev õnnetu sulehunnik. Noorem skorpionipoiss nägi siin aga oma võimalust. Krabinal oli ta Kõrirappija seljalt maas ning juba ta roniski raisakotka turjale.

Uhkelt tõstis ta oma saba ja suskas selle raisakotkale kuklasse.

Oleks vaid ema teda praegu näinud! Nagu uhke jahimees seisis ta saba püsti oma saagil, nii et isegi Kõrirappija tunnustas imetlevalt tema pealehakkamist. Polnud tal endal ju enamasti vaja rinda pista endast mitmeid kümneid kordi suuremate vastastega.

Ettevaatlikult puudutas Pühvel Kangelannat õlast. Viimane tõmbas sügavalt hinge ja keeras pilgu Pühvlile. Esialgu mittemidaginägeva pilgu, kuid peagi muutus pilk selgeks nagu tavaliselt. „On aeg,“ sõnas Pühvel vaikselt ja tõusis püsti. Kangelanna noogutas ja järgnes Pühvlile kongi. Laual oli õide puhkenud kena väike roheline taimeke, ilusate ümmarguste lehtedega.

Kangelanna imestavat pilku nähes viipas Pühvel narile, paludes Kangelannal sellele istuda.

Kangelanna istus, enne naril tekki kohendades. Silmi uuesti taimele tagasi pöörates oli sellel õie asemel juba väike kõrvits kasvamas. „Pane korraks silmad kinni ja kata kõrvad kätega,“ soovitas Pühvel.

Kostis piiksatus, raksatus ning laud vajus suure kõrvitsa raskuse all kokku. „Mis see oli?“ uuris silmad avanud Kangelanna.

278 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 278

05.04.2018 10:20:00

„Ei midagi erilist. Üks ambitsioonikas seeme, viljakas muld ja kosutav vihm. Pluss natuke ülekiirendatud aega.“ Nähes Kangelanna mõistmatut pilku, naeratas Pühvel lohutavalt: „Küll sa ühel päeval mõistad. Tule ja istu nüüd sellele kõrvitsale.“ Alfredo aitas kõigepealt puu otsast alla Eluka ja seejärel Kuumehe. „Korras?“ „Korras! Ja sinul?“ „Minul samuti. Üks puuraidur tahtis küll vahepeal puu maha võtta, kuid ma arvan, et ta peab nüüd ühe pikema pausi.“ „Ega sa teda liigselt ei hirmutanud?“ uuris Elukas murelikult. „Üldsegi mitte. Ma istutasin talle hoopis muud mõtted pähe,“ naeratas Alfredo laialt. „Tubli!“ naeratas Elukas. „Lähme vahetame Vasja välja. Esimene ring on minu poolt.“ „Super!“ rõkkas Kuumees ning kolmik sidus kiirel sammul oma jäljed Vasja omadega.

Väiksemat sorti mürtsatus äratas kogu vangla meeldivast unelusest. Vanglaülem pidi juba nagu tavaliselt lõugama hakkama ja valvurid uurima saatma, kuid lõi siis käega. Las ta jääb, parem veel veidi nautida supi järelmaitset. Või seda imelikku, justkui sügeleva südame tunnet kuskil sisemuses. Millega iganes siis tegu oli. Ka ülejäänud kamp jäi veel mõtlikult istuma.

Alles järgmisel päeval leidis külast tulnud koristaja mõtlikult istuva Pühvli, plahvatust meenutava augu kambri laes ja suure hunniku kollakat lödi, mis kattis kambri seinad,

Suur põgenemine 279

ymberpooratud.indd 279

05.04.2018 10:20:00

põranda ja lae. Kaunistuseks mütsitäis seemneid, mis olid hoolika mustrina laiali pillutatud üle terve ilmaruumi.

10.

Kangelanna tundis, kuidas tema maailm ahenes ja aeg tõmbus kokku, plahvatades seejärel lõpmatuse mõõtmeteni. Silme eest libisesid mööda tähed, mälestused kangelastegudest ja maksmata arvetest. Talle meenusid elu nii Naise kui Kangelannana. Tasahaaval sulasid need kokku, moodustades imepeene mustri, mis seejärel muutus järjest tihedamaks. Tema silme jaoks liiga peeneks.

Kuni ühel hetkel, just peale kuust möödumist, hakkas muster uuesti hõredamaks muutuma ning mälestustest hakkas kaduma Kangelanna. Imestunult vaatas ta Naise elumustrit.

See paistis nüüd teistsugune, kui tema mälestuste hunnikus.

Teab kust tulnud külm tuul sikutas ta mälestustest välja ja kaaluta olek haaras oma embusse. Ehmunult avas ta silmad ja nägi, kuidas ta kukub. Pimedas öös, läbi tähtede, millegi tumeda, haralise ja hirmutava poole. Ja ometigi oli seal midagi kutsuvat. Vististi kolm helendavat silma, milles peegeldusid suur valge kuu ja igatsus. Millegi vana järele. „Ah sa vana kurat!“ laksas Vasja järsku endale otsaette. Võrdlemisi pehme keelega. Ülejäänud kolmik jäi talle arusaamatuses otsa vaatama. „Mis kell on?“ uuris Vasja teistelt ning Elukas noogutas.

Kuumees sikutas taskust välja suure uuri. „On küll, päris palju juba,“ lausus ta, üritades meelde tuletada midagi, mis kuskil kuklas peitust mängis.

280 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 280

05.04.2018 10:20:00

Lõpuks jõudis teadmine talle kohale ning hoolikalt kruvis ta uuril tagumise kaane küljest. Ettevaatlikult sinna sisse piilunud, asetas ta uuri näoga allapoole lauale.

Kõrtsis tekkis ootamatult pingeline vaikus. Nii et isegi nurgas mängiv muusikaautomaat jooksis käuksatusega kinni.

Kõigi pilgud pöördusid Eluka poole, kes noogutas veelkord viisakalt ja andis sõna Alfredole.

Alfredo tõusis, kummardas ja köhatas hääle puhtaks: „Head sõbrad, võtame meie lahkunud hea sõbra Vasja terviseks!“ ning tõstis oma kannu.

Vasja vaatas arusaamatuses talle otsa ja võttis siis alla andnult lonksu enda kannust. Alfredogi võttis ühe suure sõõmu ning kallas siis ülejäänud õlle sujuva liigutusega Vasjale krae vahele.

Viimane hüüatas üllatunult, kargas püsti ja libastus õllest märjal põrandal, kukkudes nägu ees laual avatud uuri sisse.

11. „Apppiiii! On siin keegi?“ Vaikus. „Appiii, aidake keegi!“ kajas metsa all veelkord hirmunud naisterahva hääl.

Pimedast metsast oli kosta ainult kerget lehtede sahinat, kui tuul selles ringi luusis. Kuskil vist sonis ka läbi une Karuonu, kes oli õhtul mõduga üle pingutanud. „Apppiiii!“ hüüdis Naine kogu jõust ja kuulatas.

Pime, külm sügisõhtu. Ei ühtegi hingelist. Ning tema siin puu otsas. Kuidas ta siia saanud oli, polnud tal õrna aimugi.

Saaks siit ainult alla, siis mõtleks juba edasi.

Suur põgenemine 281

ymberpooratud.indd 281

05.04.2018 10:20:00

Mõttes pöördus ta Jumala poole: „Aita mind palun! Kui sa mind praegu siit alla aitad, siis ma ausõna enam ei virise ei elu ega kellegi teise kallal. Mitte kunagi!“ Mööduv tuul raputas puud, justkui üle küsides, kui kindel ta oma lubaduses on. „Ausõna! Ma luban!“ Kostis raginat ning Naise kõrvale sadas Vasja. Lehates kergelt õlle ja küüslaugu järele, endal üllatunud ja ühtlasi ka süüdlaslik nägu ees, märg kole pluus seljas ja rinnaesine leivapurune. Naine pidi juba kiruma hakkama, kui puu kõrval maasse raksatav välk talle ta lubadust meelde tuletas. „Khmm, kas tohib proua ehk puu otsast alla aidata?“ oli Vasja galantsus ise.

Epiloog Hiiglaslik kõrvits vaatas teistele ülbelt oma hunniku otsast alla.

Kokal olid maitseained kiirelt otsa saanud ning kompostihunnik vangla hoovinurgas kasvas veel kiiremini kui enne. Ja tema oli selle vaieldamatu kuningas, lömastades armutult iga uue troonilekippuja.

Ainult jutud kusagil kõrbes ringi kihutavast ürgkurjusest kriipisid veidi tema sisemust. Tal oli tunne, et ta ei ole siiski kõike saavutanud ja kuskil on temast veel vägevamaid.

282 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 282

05.04.2018 10:20:00

I raamatu lõpp

Kaalikas keeras teise külje, tegi sujuva salto, tõusis veepinnale ja sülitas vee ilusa kõrge kaarega suust välja. Konnad plaksutasid ja hüppasid erutatult ringi. Niivõrd tähtsa tegelase puhul ei oleks viisakas vähem erutunult käituda. Oli neil ju veel selgelt meeles, kuidas Kaalikas ühe ümbruskonda terroriseeriva hiigelsuure havi ühe hetkega olematuks muutis. Ise seda tähelegi panemata. Nii et kui Kaalikas midagi juba näitas, tuli seda vääriliselt hinnata. Isegi kui ta ise sellest midagi ei arva.

Konnadest välja tegemata ujus Kaalikas veidi sügavamale ja laskus põllu põhja tagasi. Mõtlikult silmitses ta enda kõrval lebavat allveelaeva vrakki. Mnjaa, hulk vett oli siit riisipõllult ookeani voolanud. Allveelaevgi oli peaaegu läbi roostetanud, kuid Tilli Piri Pini polnud ta enam näinud. Küllap too hulkus kusagil teisel pool iseennast ja siinset maailma, lastes ajavoogudel ennast edasi kanda. Või siis tagasi, sõltuvalt vaatenurgast. Üks vees heljuv riisitaim tundus talle viipavat. Küllap ma kujutan seda ette, käis tema mõtteist läbi, enne kui ta silmad sulges. Ja nägi nende taga uuesti riisitaime, seekord kohe kindlasti viipamas ja enda juurde kutsumas. Ja veelkord, sedapuhku juba meeleheitlikult. „No mis nüüd siis lahti on?“ avas Kaalikas ohates silmad ja ujus taimele lähemale. Poleks taimel juuri all olnud, oleks

I raamatu lõpp 283

ymberpooratud.indd 283

05.04.2018 10:20:00

see talle vastu ujunud. Niivõrd kiire tundus tal olevat oma sõnumi edastamisega. „Räägi!“ mulistas Kaalikas läbi vee.

Riisitaim ainult raputas ennast, andes märku, et ta ei räägi. „Miks sa mu siis siia kutsusid?“ turtsatas Kaalikas pahaselt ja pidi minema ujuma. Kuid taim hakkas nii hullult rapsima, et Kaalikas jäi teda tähelepanelikult vaatama.

Riisitaim rahunes veidi, nähes, et teda jälgitakse, ja hakkas ükshaaval oma lehti varte küljest lahti laskma. Kuni nendest lehtedest moodustus vees midagi kroonitaolist. Kui viimanegi leht oli paika loksunud, viipas taim krooni poole.

Kuna Kaalikas sellest aru ei saanud, viipas taim uuesti krooni poole, nüüd juba tungivamalt. Kuni teadmine jõudis Kaalikani, ta pea alla lasi ja siis selle krooni sisse torkas.

Valgus plahvatas, vett täitis veel suurem vaikus ja osa sellest valgus kaldalegi. Kaalikas vajus millessegi. Sügavasse, suurde, vist isegi lõputusse. Igal juhul serva ei paistnud kusagilt, rääkimata üldse millegi paistmisest. Ta lihtsalt oli millegi hiiglasliku ja rahuliku sees.

Midagi targemat teha oskamata keeras ta ennast rõngasse.

Ja selle käigus heitis pilgu kõhu alla, avastades sealt kaks uut silma. Need vaatasid talle armastust täis pilguga vastu. Vasak veel pilgutas kelmikalt, nii et Kaalika süda täitus soojusega, kasvades oma mõõtmetelt kahekordseks. Vaevu-vaevu kopsude alla ära mahtudes. „Oi, kuidas tahaks praegu ühe sigari tõmmata,“ meenus talle millegipärast Tilli Piri Pini sõõrmetest kerkinud suits ja nende viimane kohting maailma serval. Ja ka Tilli Piri Pin ise võiks tema kõrval olla.

284 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 284

05.04.2018 10:20:00

„Jah kallis!“ vastas Tilli Piri Pin õrnalt ja nühkis oma pikka soomuselist kaela vastu Kaalika veidi lühemat kaela. „Aitäh!“ saatis Kaalikas mõttes tänusõnad välja, täpset sihtmärki teadmata. Ainult võnge tema südames andis märku, et see jõudis kohale ja võeti tänulikult vastu. „Ja ühed tikud ja sigar ka!“ tuli talle viimasel hetkel meelde, enne kui side lõppenuks kuulutas.

Ning valgus saigi. Igaveseks, peaaegu. Koos suitsuga.

I raamatu lõpp 285

ymberpooratud.indd 285

05.04.2018 10:20:00

Järelsõna

„Mis pagan see nüüd siis oli?“ uuris Alfredo kirjanikult. „Nii lõpetadki või? Enamus otsi jäid ju lahtiseks, kuskile ei jõutud ja midagi ära ei tehtud.“ „Oled sa kindel?“ „Muidugi! Ja kuidas need lood omavahel kokku sobivad?“ „Oled sa kunagi metsa vaadanud? Kohe päris süvenenult vaadanud? Seal kasvavad puud, põõsad ja taimed, linnud laulavad ja loomad toimetavad. Kõigil neil on oma lugu, palju lugusid, ringlevaid lugusid. Sügisel lasevad puud lehed maha ja kevadel tulevad uued. Loomadel sünnivad pojad, osad kasvavad suureks, teised süüakse ära, et mõnel teisel tasandil uuesti sündida. Puud pakuvad varju, taimed elujõudu, linnud kannavad seemneid laiali jne jne. Kui sa metsa niimood eemalt vaatad, kas see on sinu arust üks suur tervik või ka mõttetu ports lõputa lugusid, mis omavahel kokku ei käi?“ „Noo, kui sa nii ütled, siis küll. Aga ikkagi – nii ühte raamatut ei kirjutata!“ „Ütleb kes?“ „Mina ja Põrguvürst näiteks. Tema on kõik raamatud läbi lugenud, aegade algusest saadik. Isegi Piibel on tema käe järgi inimestele loetavamaks kohandatud.“ „Mis me nüüd siis teeme?“

286 ÜMBERPÖÖRATUD PAHUPIDI

ymberpooratud.indd 286

05.04.2018 10:20:00

„Mina ei pea midagi tegema. Sina kirjanikuna pead ise sellest supist välja saama. Ja vaata, et sa mind järgmistes raamatutes peajagu lühemaks ei tee!“ „Khm, seda viimast ei julge ma küll lubada.“ Alfredo kulmud tõmbusid kipra ja pilk muutus tumedaks – tumedamaks, kui see eales oli olnud. Ja kirjanik tundis, et nüüd on viimane aeg lõpetada, et uued lood saaksid alata ja vanad jätkuda.

I raamatu lõpp 287

ymberpooratud.indd 287

05.04.2018 10:20:00