Metsiklingvistika

Valdur Mikita

Metsik lingvistika Sosinaid kartulikummardajate k체last

T채iendatud tr체kk

V채lgi metsad 2016

I osa Metsik lingvistika Sookure tiivad / 5 Metsik lingvistika / 15 Keelemõtte äratuseks / 18 Viga folklooris / 28 Kirjavahemärgid, müstika ja hiina keel / 35 Kirja taltsutamatusest / 44 Maagiline sõna / 49 Multialfabeedi hingus / 56 Kuidas Ameerika kodusõda regilaulu ära lörtsis / 63 Metafoorist / 67 Regilaul humanitaaria mudelina / 74 Alfabeedi renessanss / 77 Kunsti alfabeet / 88

II osa Sosinaid kartulikummardajate külast Felix Oinas, Karaboksarov ja lõunaeesti mütoloogia / 97 Memoraat ja regikiri maagilises külas / 107 Lopergused süsteemid / 124 Lõpetuseks / 127

Sookure tiivad Ühel vestlusõhtul päevinäinud rahvamajas veeres jutt sellele, mis on õnn. Üks naine hakkas meenutama ammust suve, mil ta korjas kodu lähedalt metsast kakskümmend ämbritäit vaarikaid. „Kaitskünd ämbert, mõtelge!” (nii ta ütles) ja inimesi haaras otsemaid ebamaine tunne, mida suudavad mõista üksnes korilased. „Igasuguseid asju elus juhtunud, aga alati on nii, et kui on aega, siis pole parajasti vaarikaid, ja kui on vaarikaid, pole jälle aega.

Nüüd, palju aastaid hiljem, saan ma aru, et see suvi seal metsalagendikul oli minu elu tipphetk.”

Tõepoolest, sellises annuses „metsa” saabki endale lubada vaid inimene, kes elab maagilises ajas. Elamine maagilises ajas ongi õnn. Või täpsemalt – õnn on võimalus ennast teostada maagilise inimesena. Eesti inimese maailmapilt on mingisugune relvitukstegev ja sundimatu segu elutarga indiaanlase ja karupoeg Puhhi mõtteilmast – ja eks viimaks ole ka Puhh ise üks väljamõeldud indiaanlane, Milne’i poolt hoole ja armastusega konstrueeritud lihtsameelne ja suure südamega aborigeen.

Soome-ugri rahvad on tegelikult üsna vähesed, kelle elu on kulgenud ajast aega soode ja rabade serval, see tähendab tasasel ja märjal maastikul, mida siin-seal kaunistavad jumalikud männimetsasaared. Enamik inimkonnast elab kuivadel ja mägistel aladel, samblane rohelus ei ole kindlasti see, mis kuulub suurema osa rahvaste kultuuripilti. Enamik rahvaid igatseb taga lonksu vett, meie, vastupidi, igatseme lapikest kuiva maad, enamasti just sedasama valge samblaga männimetsa, kus hing iseenesest lendu tõuseb.

Eestlane ongi loomult pigem kahepaikne, amfiib. Eesti mõtteilma ei tohi kuivatada ega uputada, seda tuleb hoida parajalt niiskena.

3

Sissejuhatus teisele trükile

Eesti arenguparadoksi võiks sõnastada ka sedaviisi: ühelt poolt oleme muust maailmast paarkümmend aastat ees (digirahvas), teisest küljest jälle paarsada aastat maas – hundid-karud, maarohud ja seenelkäik kuuluvad Mandri-Euroopa mõtteväljal pigem keskaegsesse kultuuripilti. Eesti on omamoodi keskaja hoiuala. Kuid meie jaoks tähendab see eelkõige seda, et mida rohkem panustame tulevikku, seda rohkem on meil tarvis panustada ka minevikku. Seda võiks kultuuri tervise vaatevinklist sõnastada näiteks programmeerijate-seenelkäijate tasakaaluseadusena. See peab olema ajas konstantne suurus, siis on kultuur hea tervise juures.

4

Kui vaatame seda, mis suures maailmas toimub, siis tuleb tunnistada, et mõtlemise süsteem, mis seob inimest maaga, on hävimas. Me läbime praegu kõige suuremat muutust kultuuri ajaloos. Eesti keel ja kultuur kaotavad kiiresti soomeugrilisi jooni, keeles toimub see aeglasemalt, kultuuris kiiremini. Selle raamatu lugejad on mõnes mõttes kriitiline mass, kes hoiavad elus palju üldisemat, üht vana ja väärtuslikku teadmist maa ja metsa kohta.

Me kõik oleme kusagil kohanud neid mütoloogilist tõugu vanavanemaid, kes ei lugenud raamatuid, ei käinud teatris ega kunstinäitustel, kõiki neid väherännanud hingi, kes ei jõudnud elu jooksul ei Saare- ega Hiiumaale, kuid keda me siiski peame ilma igasuguse möönduseta maailma kõige targemateks inimesteks.

Niisiis käib võitlus mütoloogiliste maavanaemade pärast. Inimesed, kelle koondnimi võiks olla „varjud teispool internetti”. Me tsiviliseerume ja moderniseerume üle ja see on väikerahva kõige suurem oht. Niipea, kui me oleme mõne suurrahvaga juba piisavalt sarnased, neelab nende mõtteilm meid alla. Kui palju kultuure ja rahvaid on viimase sajandi jooksul lakanud olemast just seepärast, et haputaigna peal üleskasvanud inimesed hakkasid ühel hetkel kugistama magusaid prantsuse biskviite, mis neil seedimise lõplikult rikki ajasid.

Eesti kultuurilugu on suurel määral arhailise paigamütoloogia mõrkjas tõmmis, see eristab meid üpris tuntavalt nii Mandri-Euroopast kui ka angloameerika maailmast. Eestlase jaoks on elamise paiga kõrval väga tähtis ka olemise paik. See on tegelikult üpris huvitav fenomen, mis iseloomustab just arhailise mõttelaadiga rahvaid. Kõik need poolmüstilised, lappama läinud looduskogemused – meie lapsepõlv, mälu ja metsaskäimised on sageli traageldatud selliste meeldejäävate „kõrvalehüpetega”. Need figureeri-

5

vad meis loomuliku osana intuitiivsest loomemeetodist, mis iseloomustab mütogeograafilise maailmatajuga inimest. Ka eesti keel, millest käesolevas raamatus juttu tuleb, on viimaks üks vana ja ürgne ruumilise paiknemise süsteem, mis kõlab veel kokku maastikega. Eesti keele grammatika on mõnusasti šamanistlikust tähendusloomest puretud, eesti keeles kõnelemine on kui palverännak esivanemate maagilise maailmapildi juurde.