ESIMENE OSA
PÄ R I S O R J A D
8
1 1320. aasta Bernat Estanyoli talu Navarcles, Kataloonia vürstiriik
H
etkel, mil keegi ei paistnud teda tähele panevat, tõstis Bernat pilgu kirkalt sinavasse taevasse. Septembrilõpu mahe päike paitas tema külaliste palgeid. Ta oli peo ettevalmistuste peale nõnda palju oma aega ja jõudu kulutanud, et üksnes maruilm võinuks seda päeva tumestada. Bernat naeratas sügistaevale ja tema naeratus süvenes, kui ta pilgu langetas ning kuulatas seda rõõmsat melu, mis valitses laudaväravate esisel kivisillutisega hoovil. Oma kolmkümmend külalist juubeldasid – selle aasta viinamarjasaak oli olnud ülikülluslik. Kõik – mehed, naised ja lapsed – olid varavalgest hilisõhtuni tööd teinud, korjanud esmalt viinamarju ja seejärel neid tallanud, lubamata endale päevagi puhkust. Alles siis, kui vein oli vaatidesse käärima pandud ja viinamarjajäägid talletatud, et neist pikkadel tüütutel talvepäevadel kanget vägijooki orujo’t ajada, pidas talurahvas maha septembripidustused. Ja Bernat Estanyol oli otsustanud neil päevil abiellu astuda. Bernat silmitses oma külalisi. Nood olid pidanud aovalgel tõusma, et läbida jalgsi nii mõnelgi juhul väga pikk teekond, mis lahutas nende talusid Estanyolide omast. Nad puhusid elavalt juttu, vahest pulmadest, vahest saagist, või mõlemast; mõned, nagu rühm, kelle seas olid ka tema nõod Estanyolid ja perekond Puig, tema õemehe sugulased, lagistasid naerda ja vaatasid teda kelmikalt. Bernat tundis, et punastab ega teinud vihjeist välja; tal polnud tahtmist isegi mitte ette kujutada nende naeru põhjuseid. Taluõue peal märkas ta Fontaníeseid, Vilasid, Joaniquette ja muidugi pruudi perekonda, Estevesid. Bernat vaatas silmanurgast oma äia Pere Estevet, kes muudkui patseeris oma ilmatu kõhuga ringi, naeratades ühtedele ja pöördudes siis kohe teiste poole. Pere pööras rõõmsa näo tema suunas ja Bernat oli sunnitud 9
äiapapat üheteistkümnendat korda tervitama. Ta otsis pilguga oma naisevendi ja leidis nood külaliste seast. Esimesest hetkest peale olid nad teda kohelnud mõningase umbusuga, kuidas Bernat ka poleks püüdnud neid enese poole võita. Bernat tõstis pilgu uuesti taevasse. Saak ja ilm olid otsustanud talle tema peol appi tulla. Ta vaatas oma talu poole ja taas inimesi ning krimpsutas kergelt huuli. Korraga tundis ta end üleüldisele trallile vaatamata üksikuna. Vaevalt aasta eest oli surnud tema isa; tema õde Guiamona, kes oli pärast abiellumist asunud elama Barcelonasse, polnud aga vastanud tema teadetele, ehkki ta oleks nii väga tahtnud teda jälle näha. Õde oli ainus otsene lähedane, kes Bernatile pärast isa surma oli jäänud … Surma, mis oli teinud Estanyolide talust terve ümbruskonna huviobjekti: tema juurde olid hakanud voorima kosjasobitajad ja meheleminekueas tütarde isad. Varemalt ei käinud neil keegi külas, aga isa surm, kes oma mässulise vaimuga oli teeninud hüüdnime Sõge Estanyol, oli taas äratanud lootuse neis, kes soovisid oma tütre ümbruskonna kõige jõukamale talunikule mehele panna. „Sa oled juba küllalt vana, et abielluda,” öeldi talle. „Kui vana sa oledki?” „Vist kakskümmend seitse,” vastas ta. „Selles eas peaksid sul varsti juba lapselapsed tulema,” hurjutati teda. „Mida sa siin talus üksi peale hakkad? Sulle on naist vaja.” Bernat kuulas kannatlikult nõuandeid, teades, et järgmiseks mainitakse vältimatult mõnda kandidaati, kellel voorusi rohkem kui härjal jõudu ja kes on kaunim kõige imelisemast päikeseloojangust. See teema polnud talle uus. Juba Sõge Estanyol, kes pärast Guiamona sündi leseks jäi, oli püüdnud teda naita, ent kõik abiellumisküpsete tütarde isad olid nende talust tulist kurja vandudes minekut teinud: mitte keegi ei suutnud tulevase minia kaasavara asjus Sõgeda Estanyoli nõudmisi täita. Huvi Bernati vastu kahanes vähehaaval. Aastate lisandudes läks vanamees veelgi rohkem peast segi ja tema mässumeelsusest sai jampsimine. Bernat pühendus tervenisti oma maade ja isa eest hoolitsemisele ning kahekümne seitsme aastaselt leidis end korraga üksinda ja ummikus olevat. Kummatigi tegi esimese visiidi Bernatile, kui too polnud kadunukest veel mattagi jõudnud, Navarclese senjööri, tema maahärra käskjalg. Sul oli tuline õigus, isa, mõtles Bernat, nähes käskjalga ühes sõduritega hobustel saabuvat. „Kui mina suren,” oli vanamees talle selge mõistuse hetkedel lõpmatuseni korranud, „nad tulevad; siis pead sa neile testamenti näitama.” Ja 10
ta osutas kivile, mille all lebav nahatüki sisse mässitud dokument sisaldas Sõgeda Estanyoli viimseid korraldusi. „Miks, isa?” küsis Bernat, kui ta esimest korda seda hoiatust kuulis. „Nagu sa väga hästi tead,” vastas too, „kuuluvad need maad meile põlisrendi alusel, aga mina olen lesk, ja kui ma poleks testamenti teinud, oleks minu surma korral isandal õigus poolele meie vallasvarast ja loomadest. Seda õigust nimetatakse intestia’ks; isandate kasuks on neid veel palju teisigi ja sa pead neid kõiki teadma. Nad tulevad, Bernat, tulevad ära viima seda, mis kuulub meile, ja ainult testamenti näidates saad sa neist lahti.” „Ja kui nad selle minult ära võtavad?” küsis Bernat. „Tead ju küll neid …” „Isegi kui nad seda teevad, oleks see raamatutes ikkagi kirjas.” Käskjala ja senjööri raev sai terves ümbruskonnas teatavaks ja see tegi orvu, kogu sõgeda vanamehe vara pärija veelgi ihaldusväärsemaks. Bernatil oli hästi meeles tema vastse äia külaskäik enne saagikoristuse algust. Viis sueldot, aluskott ja valge linane särk – see oli kaasavara, mida ta oma tütrele Francescale lubas. „Milleks mulle valge linane särk?” küsis Bernat, katkestamata põhu tõstmist talu alumisel korrusel. „Vaata,” vastas Pere Esteve. Hangule toetudes vaatas Bernat Pere Esteve käe suunas, laudaukse poole. Hang kukkus põhule. Vastu valgust kerkis Francesca kuju, seljas valge linane särk. Tervet tema keha pakuti talle selles särgis! Üle Bernati selja jooksis külmajudin. Pere Esteve naeratas. Bernat võttis pakkumise vastu. Tegi seda sealsamas, põhukuhjade vahel, ilma et oleks tüdrukule ligi astunud, ometigi temalt pilku pööramata. See oli ennatlik otsus, Bernat teadis seda, aga ei saanud ka öelda, et ta kahetsenuks – seal oli Francesca, noor, ilus, tugev. Tema hingamine kiirenes. Juba täna … Huvitav, mida tüdruk mõtleb? Tunneb ta sama, mida tema? Francesca ei võtnud naiste rõõmsast vestlusringist osa; ta seisis vaikselt ema kõrval ega naernud, üksnes naeratas sunnitult teiste naljade ja naerupahvakute peale. Nende pilgud kohtusid viivuks. Tüdruk punastas ja langetas silmad, aga Bernat nägi tema rindu närviliselt kerkimas. Valge linane särk toitis taas Bernati fantaasiaid ja ihasid. „Soovin õnne!” kuulis ta selja tagant tugeva õlapatsutuse saatel. Tema äi oli ligi astunud. „Hoia teda hästi,” lisas ta Bernati pilku saates ja osutades tüdrukule, kes oleks tahtnud maa alla vajuda. „Samas, kui tema elu sinu kõrval on nagu see pidu siin … See on uhkeim pidusöök, mida ma 11
eales näinud olen. Olen kindel, et isegi Navarclese senjöör ei saa selliseid hõrgutisi nautida!” Bernat oli soovinud oma külalisi heldelt kostitada ja valmistanud nisujahust nelikümmend seitse saiapätsi; ta oli loobunud talurahva tavapärasest toidupoolisest odrast, rukkist ja speltast. Kõvanisujahu, valge nagu tema kaasa särk. Saiapätside koormaga suundus ta Navarclese kindlusesse, et lasta need küpsetada isanda leivaahjus, arvates, et nagu alati on kaks pätsi selle eest piisav tasu. Pagari silmad läksid nisusaia nähes suureks, siis tõmbusid need kaheks läbitungimatuks piluks. Sedapuhku kerkis tasu seitsme pätsini ja Bernat lahkus lossist, kirudes seadust, mis keelas neil kodus leivaahju omada … ja sepikoda, ja sadulsepatöökoda … „Kindel see,” vastas ta äiale, heites tolle halva mälestuse peast. Mõlemad silmitsesid kivisillutisega taluhoovi. Nad võisid temalt küll röövida osa saiadest, mõtles Bernat, aga mitte veini, mida tema külalised nüüd jõid – parimat, mille oli villinud tema isa ja mis oli jäetud aastateks laagerduma – ega ka mitte soolatud sealiha, ega ka köögiviljahautist kanalihaga, ja muidugi mitte nelja talle, kes, kõht lõhki lõigatud, toigaste külge seotuna süte kohal särisedes ja vastupandamatut lõhna levitades aeglaselt küpsesid. Korraga läksid naised liikvele. Hautis oli juba valmis ja külaliste kaasavõetud kausid hakkasid täituma. Pere ja Bernat istusid ainsa õuel leiduva laua taha ja naised tulid neid ümmardama; mitte keegi ei istunud neljale vabale toolile. Inimesed asusid püsti seistes, puupakkudel või maas istudes pidusöögi kallale, pilgud paari naise valvsa silma all küpsevatel talledel, ise samal ajal veini rüübates, juttu ajades, hõikudes ja naerdes. „Kena pidu tõepoolest,” lausus Pere Esteve lusikatäite vahel. Keegi tõstis veinitoobi pruutpaari terviseks. Kõik ühinesid temaga. „Francesca!” hüüdis neiu isa, toop tõstetud pruudi poole, kes oli naiste seas tallede juures. Bernat vaatas tüdrukut, kes taas näo peitis. „Ta on närvis,” vabandas Pere talle silma tehes. „Francesca, tütreke!” hüüdis ta uuesti. „Joo meiega! Kasuta võimalust, sest õige pea me lahkume … peaaegu kõik.” Naerulagin tekitas Francescas veelgi rohkem piinlikkust. Neiu kergitas veidi toopi, mis talle kätte oli pistetud, ning keskendus sellest joomata ja naerust välja tegemata taas talledele. Pere Esteve lõi toobi vastu Bernati oma, nii et veini pritsis. Külalised võtsid neist eeskuju. 12
„Eks sinu asi ole tema häbelikkusest võitu saada,” ütles ta Bernatile kõlava häälega, et kõik ümberringi kuuleksid. Taas puhkesid naerupahvakud, sedakorda pilkavate märkuste saatel, mille Bernat eelistas kõrvust mööda lasta. Naerdes ja nalja heites lasti hea maitsta veinil, sealihal ja kanaköögiviljahautisel. Kui naised asusid tallesid sütelt ära võtma, jäi üks külaliste salk vait ja pööras pilgu Bernati maid piirava metsatuka suunas teispool avarat põllumaad, lauge nõlvaku taga, kuhu Estanyolid olid istutanud osa viinapuid, mis neile nii oivalist veini andsid. Korrapealt sugenes kohalviibijate sekka vaikus. Puude vahelt olid välja ilmunud kolm ratsanikku. Nende kannul kõndis mitu sõdurit. „Mida ta siin teeb?” küsis Pere Esteve sosinal. Bernat jälgis pilguga ringi ümber põldude lähenevaid mehi. Külalised pomisesid vaikselt omavahel. „Ma ei saa aru,” ütles Bernat viimaks samuti sosinal, „ta pole kunagi siitkaudu käinud. See tee ei lähe kindluse juurest mööda.” „Mulle ei meeldi see külaskäik põrmugi,” lisas Pere Esteve. Kaaskond liikus aeglaselt. Kujude lähenedes täitus õu seni valitsenud melu asemel ratsanike naeru ja märkustega; kõik võisid neid kuulda. Bernat silmitses oma külalisi – mõni neist ei vaadanud enam üles ja istus langetatud päi. Ta otsis Francescat, kes oli naiste seas. Navarclese senjööri jäme hääl kostus nendeni. Bernat tundis, kuidas viha temas tõuseb. „Bernat! Bernat!” hüüdis Pere Esteve teda käsivarrest sikutades. „Mis sa ootad? Jookse talle vastu.” Bernat kargas püsti ja jooksis oma isandat vastu võtma. „Olge teretulnud oma koju,” tervitas ta hingeldades senjööri ette jõudes. LLorenç de Bellera, Navarclese senjöör, tõmbas hobust ohjadest ja jäi Bernati ette seisma. „Kas sina oled Estanyol, vana sõgeda poeg?” küsis ta kuivalt. „Jah, härra.” „Me olime jahil ja tagasiteel lossi sattusime selle peo peale. Mida tähistate?” Bernati pilk tabas hobuste vahel sõdurid mitmesuguste ulukitega: küülikud, jänesed ja metsised. „Teie külaskäik on see, mis selgitamist tahab,” oleks ta hea meelega vastanud. „Või rääkis hoopis pagar teile kõvanisu jahust saiast?” 13
Isegi hobused näisid vaguralt, suured ümmargused silmad Bernati poole pööratud, tema vastust ootavat. „Minu pulmi, isand.” „Kellega sa oled abiellu heitnud?” „Pere Esteve tütrega, isand.” Llorenç de Bellera vaikis, vaadates üle oma hobuse pea Bernati poole. Loomad kaapisid kõvasti esijalgadega. „Ja edasi?” haukus LLorenç de Bellera. „Minu abikaasale ja mulle endalegi,” ütles Bernat püüdes vastumeelsust varjata, „oleks suureks auks, kui armuline härra ja tema seltsilised võtaksid heaks meiega ühineda.” „Meil on janu, Estanyol,” teatas isand de Bellera napilt. Hobused hakkasid liikuma, ilma et rüütlid pidanuks neid kannustama. Bernat siirdus isanda kõrval langetatud päi maja poole. Tee lõppu olid kogunenud kõik külalised, et teda tervitada; naistel pilgud maas, mehed paljapäi. Kui Llorenç de Bellera nende ees peatus, kerkis vaevukuuldav pomin. „Laske käia,” käsutas ta hobuselt maha ronides, „pidutsege aga edasi.” Inimesed kuuletusid ja pöörasid vaikides ümber. Mitu sõdurit asusid hobuste eest hoolt kandma. Bernat saatis oma vastsed külalised laua juurde, kus nad Perega olid istunud. Nii nende kausid kui ka toobid olid kadunud. Isand de Bellera ja tema kaks saatjat võtsid istet. Bernat astus mõne sammu eemale, kui nood vestlema hakkasid. Naised saabusid veini kannude, toopide, saiapätside, kanahautisega, soolatud sealiha vaagnate ja värskelt valminud tallelihaga. Bernat otsis pilguga Francescat, ent ei leidnud teda. Neiut polnud naiste hulgas. Tema pilk kohtus äia omaga, kes oli juba teiste külaliste seas, ja too osutas lõuaga naiste poole. Pere Esteve vangutas vaevumärgatavalt pead ja pööras ringi. „Jätkake oma pidu!” hüüdis Llorenç de Bellera tallekints pihus. „Noh, laske käia!” Külalised hakkasid vaikides nihkuma lõkke juurde, kus tallesid oli küpsetatud. Ainult üks rühm jäi paigale, isanda ja tema sõprade pilkude eest varjule: Pere Esteve, tema pojad ja veel mõni külaline. Bernat tabas nende hulgas valeva linase särgi ja läks sinna. „Kao siit, lollpea,” kähvas tema äi. Enne kui ta midagi öelda jõudis, surus Francesca ema talle tallelihaga taldriku kätte ja sosistas: „Teeninda isandat ja ära tule mu tütre lähedale.” 14
Talurahvas hakkas vaikides talleliha maitsma, vaadates silmanurgast laua poole. Hoovi peal kõlasid vaid Navarclese isanda ja tema kahe sõbra naer ning lärmamine. Sõdurid puhkasid peopaigast eemal. „Ennist oli teie naeru kuulda,” hüüdis isand de Bellera, „nii et peletasite isegi jahiloomad minema. Naerge, põrgu päralt!” Keegi ei teinud seda. „Matsid jäävad matsideks,” ütles ta oma kaaslastele, kes tema märkuse peale mürinal naersid. Kõik kolm vitsutasid talleliha ja kõvanisujahust saia. Soolatud sealiha ja kausid kanahautisega olid lauanurgale jäänud. Bernat sõi seistes, veidi eemal, piiludes vargsi naistesalga poole, kelle sekka Francesca peitu oli pugenud. „Veel veini!” nõudis isand de Bellera klaasi tõstes. „Estanyol,” karjus ta järsku teda külaliste hulgast otsides, „kui sa järgmine kord mulle loonusandamit maksad, pead mulle tooma samasugust veini, mitte seda laket, millega su isa mind seni tüssanud on.” Bernat kuulis teda oma selja taga. Francesca ema lähenes kannuga. „Estanyol, kus sa oled?” Isand põrutas vastu lauda just siis, kui naine kannu klaasi täitmiseks lähemale tõstis. Llorenç de Bellera kuuele pritsisid mõned veinitilgad. Bernat oli juba tema juurde astunud. Senjööri sõbrad irvitasid olukorra üle ja Pere Esteve oli näo kätega katnud. „Rumal vanaeit! Kuidas sa julged veini maha loksutada?” Naine langetas alandlikult pea, ja kui isand tegi liigutuse, nagu tahaks teda lüüa, tõmbus eemale ning varises maha. Llorenç de Bellera pöördus sõprade poole ja hirnus naerda, nähes vana naist käpuli eemaldumas. Seejärel ta tõsines ja võttis Bernati ette: „Ah nii, siin sa oledki, Estanyol. Vaata nüüd, millega kohmakad vanamutid hakkama saavad! Ega sa ometi oma isandat solvata ei mõtle? Kas sa siis nii taipamatu oled, et ei tea, et külalisi peab teenindama majaproua? Kus pruut on?” küsis ta, pilku üle hoovi libistades. „Kus pruut on?” karjus ta, kui talle vaikimisega vastati. Pere Esteve võttis Francescal käsivarrest ja tuli laua juurde, et ta Bernatile üle anda. Tüdruk värises. „Armuline härra,” ütles Bernat, „see on minu naine Francesca.” „See on juba parem,” märkis Llorenç, uurides neiut häbitult pealaest jalatallani, „palju parem. Nüüdsest hakkad sina meile veini kallama.” Navarclese isand istus uuesti maha ja tõstis tüdruku suunas toobi. Francesca haaras kannu ja tõttas teda teenindama. Tema käsi värises veini valades. Llorenç de Bellera haaras tal randmest ja hoidis seda paigal, kuni
15
vein toopi voolas. Siis tiris ta teda käsivarrest ja sundis oma saatjaid teenindama. Tüdruku rinnad riivasid Llorenç de Bellera nägu. „Nii kantakse veini ette!” karjus Navarclese isand, samal ajal kui Bernat tema kõrval rusikad ja hambad kokku surus. Llorenç de Bellera ja tema sõbrad jõid edasi, nõudes kärarikkalt Francescat, et ikka ja jälle sama stseeni korrata. Sõdurid ühinesid oma isanda ja tema sõprade naeruga iga kord, kui tüdruk pidi veini pakkumiseks laua kohale kummarduma. Francesca võitles pisaratega ja Bernat märkas, kuidas veri hakkas voolama mööda tema peopesasid, mida ta oma küüntega oli vigastanud. Vaikivad külalised pöörasid pilgu kõrvale iga kord, kui tüdruk veini pidi kallama. „Estanyol,” hüüdis Llorenç de Bellera ja tõusis püsti, hoides Francescal randmest. „Kasutades õigust, mis mulle sinu isandana kuulub, olen otsustanud sinu naisega tema esimesel ööl ühte heita.” Isand de Bellera seltsilised plaksutasid kõvasti oma sõbra sõnade peale. Bernat sööstis laua poole, aga enne kui ta selleni jõudis, hüppasid püsti kaks kambameest, kes olid nähtavasti purjus, ja haarasid mõõkadest. Bernat jäi jalapealt seisma. Llorenç de Bellera silmitses teda, muigas ja puhkes valju häälega naerma. Tüdruk vaatas abipaluvalt Bernati poole. Bernat astus sammu edasi, ent aadliku sõbra mõõk puutus tema kõhtu. Võimetuna peatus ta uuesti. Francesca ei pööranud temalt oma pilku, kui teda talumaja välistrepi suunas lohistati. Kui maahärra tema piha ümbert kinni võttis ja ta oma õlale tõstis, hakkas tüdruk karjuma. Navarclese isanda sõbrad istusid taas maha ning jõid ja naersid edasi, samal ajal kui sõdurid võtsid trepijalamil platsi, et Bernati takistada. Trepijalamil, sõdurite ees, ei kuulnud Bernat isand de Bellera sõprade naeru; samuti mitte naiste nuuksumist. Ta ei pannud tähele külaliste vaikimist ega märganud isegi sõdurite nalju, kes tegid üksteisele nägusid, pilgud majal – ta kuulis vaid valuulgu, mis teise korruse aknast kõlas. Taevas sinas endiselt eredalt. Mõne aja pärast, mis Bernatile näis terve igavikuna, ilmus Llorenç de Bellera higisena trepile, kinnitades oma jahiturvist. „Estanyol,” kõmistas ta Bernatist möödudes ja laua juurde minnes, „nüüd on sinu kord.” „Donja Caterina,” selgitas ta kaaslastele, viidates oma vastsele noorele abikaasale, „on juba tüdinud minu sohilaste välja ilmumisest … ja ma ei kannata enam tema halisemist välja. Täida oma kohust nagu üks õige kristlik abielumees!” ergutas ta Bernati uuesti tema poole pöördudes.
16
Bernat langetas pea ja läks kõigi sealviibijate tähelepaneliku pilgu all vaevaliselt külgtrepist üles. Ta astus teisele korrusele, avarasse ruumi, mille täitsid köök ja söögituba, ühes seinas suur kolle, mille kohal kõrgus võimas sepistatud rauast kamin. Bernat kuulis oma sammude kaja puitpõrandal, kui ta suundus käsitrepi poole, mis viis kolmandale korrusele, magamiskambrisse ja viljaaita. Ta pistis pea läbi ülakorruse laudpõrandas oleva avause ja vaatas sisse, julgemata lõplikult üles ronida. Polnud kuulda ühtegi heli. Lõug põranda kohal ja keha ikka veel trepil, nägi ta Francesca mööda ruumi laiali pillutatud rõivaid; tema valge linane särk, perekonna uhkus, oli katki käristatud. Lõpuks läks ta üles. Ta leidis Francesca kägarasse tõmbunult, lebamas üleni alasti tühja pilguga uuel õlgmatil, mis nüüd oli verega määritud. Tema keha, higine, siitsealt kriimustatud ja sinikais, oli täiesti liikumatu. „Estanyol,” kuulis Bernat alt Llorenç de Bellera karjumist, „sinu isand ootab.” Bernat hakkas öökima ja oksendas viljakottide peale, kuni soolikad ähvardasid kõrist välja voolata. Francesca lamas endiselt liikumatult. Bernat tormas minema. Kui ta kahvatuna alla jõudis, möllas tema peas ühtviisi vastikute tunnete torm. Oimetuna põrkus ta trepi all seisva Llorenç de Bellera kehamüraka vastu. „Paistab, et värske naisemees pole oma abielukohust täitnud,” ütles Llorenç de Bellera oma kaaslastele. Bernat pidi pea tõstma, et Navarclese isandale vastata. „Ei … ma ei suutnud, armuline härra,” pomises ta. Llorenç de Bellera vaikis mõne hetke. „Noh, kui sina ei suuda, siis olen kindel, et mõni minu sõpradest … või minu sõduritest suudab. Ma juba ütlesin sulle, et ei taha rohkem sohilapsi.” „Teil pole õigust …” Talurahvas, kes kõike pealt vaatas, tundis külmavärinaid, kujutledes säärase jultumuse tagajärgi. Navarclese isand haaras ühe käega Bernatil kõrist ja pigistas kõvasti, pannes ta õhku ahmima. „Kuidas sa julged? Tahad sa äkki ära kasutada oma isanda seaduslikku õigust pruudiga ühte heita ja pärast sohilaps kaenlas nõudlema tulla?” Llorenç raputas Bernati, enne kui tolle lahti lasi. „Kas sa seda kavatsed? Vasallide õigused määran mina, ainult mina, mõistad? Kas sa oled unustanud, et ma võin sind karistada millal ja palju tahan?” Llorenç de Bellera lajatas Bernatile tugeva kõrvakiilu, paisates ta maha. 17
„Minu piits!” karjus ta maruvihaselt. Piits! Bernat oli kõigest poisike, kui ta nagu paljud teisedki pidi vanematega koos pealt vaatama avalikku ihunuhtlust, mille isand de Bellera oli määranud ühele vaesele õnnetule, kelle süüteo kohta ei saadudki kunagi selgust. Mälestus naha plaksumisest tolle mehe seljal kõlas tema kõrvus nagu tolgi päeval, ja ööde kaupa suurema osa tema lapsepõlvest. Mitte keegi kohalviibijaist ei söandanud tookord end liigutada, ega teinud seda nüüdki. Bernat lohistas ennast põlvili edasi ja tõstis pilgu isandale; too seisis nagu ilmatu kivimürakas, käsi välja sirutatud, oodates, et mõni teenijaist ulataks piitsa. Tal oli meeles tolle õnnetu verilihal selg: üksainus veritsev ollus, millest isegi kogu isanda viha ei suutnud enam tükikestki välja kiskuda. Bernat lohistas end käpukil trepini, silmis tühi pilk ja ise värisemas samamoodi nagu lapsena, kui halvad unenäod teda ründasid. Mitte keegi ei liigutanud. Mitte keegi ei rääkinud. Ja päike muudkui säras. „Vabanda, Francesca,” pomises ta, kui oli pärast vaevalist trepist tõusu neiu kõrvale jõudnud, sõdur tema kannul. Ta nööris püksid lahti ja põlvitas oma naise kõrvale. Tüdruk polnud paigalt liikunud. Bernat silmitses oma lõtva peenist ja pidas aru, kuidas oma isanda käsku täita. Ühe sõrmega silitas ta õrnalt Francesca paljast külge. Francesca ei vastanud. „Ma pean … me peame seda tegema,” palus Bernat, võttes tal randmest, et teda enda poole pöörata. „Ära puutu mind!” karjus Francesca apaatiast ärgates. „Ta nülib mu ära!” Bernat pööras naise jõuga ringi, paljastades tema alasti keha. „Ära tee!” Nad rabelesid, kuni Bernatil õnnestus tema mõlemast randmest kinni haarata ja ta paigale sundida. Sellegipoolest avaldas Francesca vastupanu. „Muidu tuleb keegi teine!” sosistas Bernat. „Siis on keegi teine see, kes sind vägisi võtab!” Tüdruku silmadesse oli taas tulnud elu ja need vaatasid süüdistavalt. „Ta nülib mu ära, ta nülib mu …” vabandas Bernat. Francesca ei andnud alla, aga Bernat viskus jõuliselt tema peale. Tüdruku pisaratest ei piisanud, et jahutada iha, mille mehes oli äratanud kokkupuude nooriku kehaga, ja ta tungis temasse, samal ajal kui Francesca kisendas kõiksuse poole. Taoline ulgumine rahuldas sõdurit, kes oli Bernatile järele tulnud ja ilma igasuguse taktitundeta toimuvat pealt vaatas, keha poolenisti põrandaavast välja küünitades. 18
Bernat polnud veel vägistamist lõpetanud, kui Francesca vastupanu rauges. Vähehaaval muutusid Francesca karjed nuukseteks. Tema naise nutt oli see, mille saatel Bernat lõpule jõudis. Llore nç de Bellera oli kuulnud teise korruse aknast kõlavaid meeleheitlikke karjeid ja kui tema nuhk talle kinnitas, et abielu on teoks saanud, lasi tuua hobused ning lahkus ühes oma nurjatu kaaskonnaga. Enamik külalistest tegid muserdatult sedasama. Vaikus vallutas maja. Bernat, oma naise peal, ei teadnud, mida teha. Alles siis taipas ta, et hoiab tema õlgadest kõvasti kinni; ta lasi neiust lahti, et to etada käed õlgmatile, tema pea kõrvale, aga siis langes tema keha Franc esca liikumatu keha peale tagasi. Ta kergitas end vaistlikult, sirutades käed välja, et nendele toetuda, ja kohtas Francesca pilku, mis vaatas temast läbi. Selles asendis oleks igasugune liigutus tähendanud uuesti oma n aise keha riivata. Ta tahtis puudet vältida, aga ei teadnud kuidas teha seda ilma tüdrukule taas liiga tegemata. Bernat oleks soovinud osata leviteerida, et Francesca pealt ilma uuesti tema külge puutumata tõusta. Viima ks, mõne lõpmatult pika kõhklushetke möödudes, tõusis ta tüdruku pealt üles ja põlvitas tema kõrvale; ka nüüd ei teadnud ta, mida teha – kas tõusta, heita tema kõrvale pikali, lahkuda toast või püüda end õigustada … Ta pööras pilgu Francesca kehalt, mis seal kogu oma toores alastuses selili lebas. Ta otsis naise nägu, mis oli vaevalt paari vaksa kaugusel tema omast, aga ta ei suutnud seda leida. Ta langetas pilgu, ja tema alasti suguliige tekitas temas korraga häbi. „Mul on …” Francesca ootamatu liigutus üllatas teda. Tüdruk oli näo tema poole pööranud. Bernat püüdis leida tema pilgus mõistmist, aga see oli täiesti tühi. „Mul on kahju,” ei jätnud ta. Francesca vaatas teda ikka veel, ilmutamata vähimatki reaktsiooni. „Mul on kahju, mul on väga kahju. Ta … ta oleks mind ära nülginud,” kogeles Bernat. Bernat meenutas Navarclese isandat seismas, väljasirutatud käsi piitsa ootel. Ta otsis veel kord Francesca pilku – tühjus. Bernat püüdis tüdruku silmadest vastust leida ja kohkus: neis olid hääletud karjed, needsamad, mis olid kõlanud tema suust. Alateadlikult, otsekui tahtes mõista anda, et ta saab naisest aru, otsekui oleks tegu väikese tüdrukuga, pani Bernat peopesa Francesca põse juurde. „Ma …” püüdis ta öelda. Ta ei jõudnud teda puutuda. Kui tema käsi tüdrukule lähenes, tõmbus Francesca kehas viimne kui lihas pingule. Bernati käsi muutis suunda ja kattis tema enda näo, ja ta nuttis. 19
Francesca lebas endiselt liikumatult, pilk tühjusse eksinud. Viimaks lõpetas Bernat nutmise, ta tõusis, pani püksid jalga ja kadus läbi avause, mis viis allkorrusele. Kui tema samme enam kuulda polnud, tõus is Francesca ja läks kirstu juurde, mis moodustas kogu magamiskambri mööbli, et võtta sealt rõivad. Juba riides, korjas ta ettevaatlikult kokk u oma rikutud esemed, nende seas kalli valge linase särgi; ta pani selle hoolikalt kokku, sättides räbalad kohakuti, ja asetas kirstu.
20
2
F
rancesca uitas talumajas ringi nagu vaevatud hing. Ta täitis oma majaperenaise kohustusi, ent tegi seda täielikus vaikuses, ja temast hoovav kurbus võttis peagi võimust Estanyolide maja kõige kõrvalisemaski nurgas. Bernat oli püüdnud mitut puhku juhtunu pärast andeks paluda. Pulmapäeva õud seljataga, oli Bernat võimeline pikemateks selgitusteks: hirm isanda julmuse ees, kuuletumisest keeldumise tagajärjed nii tema enda kui ka naise jaoks. Ja kahetsus, lõputu kahetsemine, mida Bernat avaldas Francescale, kes vaatas teda ja tunnistas tummalt tema sõnu, otsekui oodates hetke, mil Bernati mõttekäik pidi vääramatult jõudma ikka ühte ja samasse otsustavasse punkti: „Muidu oleks tulnud keegi teine. Kui mina seda poleks teinud …” Sest kui Bernat sinnamaale jõudis, jäi ta vait; mis tahes vabandused lõid kõikuma ja vägistamine kerkis taas ületamatu müürina nende vahele. Vabandused, ettekäänded ja vaikusega vastamised sulgesid vähehaaval haava, mida Bernat ravida püüdis, ja kahetsus lahjenes igapäevatoimetustes kuni Bernat Francesca ükskõiksusega leppis. Igal hommikul, kui ta aovalgel tõusis, et asuda maamehe raskete tööde juurde, vaatas Bernat magamiskambri aknast välja. Nii oli ta alati teinud koos isaga, isegi tolle lõpu eel, mõlemad toetumas jämedale kivist aknalauale. Nad vaatlesid taevast, et päeva ette ennustada. Nad vaatasid oma maid, viljakaid, mis selgepiiriliste maalappidena laiusid üle ilmatu talumaja ees avaneva oru. Nad silmitsesid linde ja kuulasid loomade häälitsemist allkorruse laudas. Need olid hetked, mil isa ja poeg tundsid ühtekuuluvust teineteisega ja mõlemad osadust oma maadega, harvad minutid, mil ta isa näis taas selge mõistuse juures olevat. Bernat oli unistanud nende hetkede jagamisest oma naisega, selle asemel et kogeda neid üksinda, kuulates samal ajal kaasa toimetamist allkorrusel, ning võimalusest jutustada talle kõigest, mida ta ise oli isa suust kuulnud, ja too omakorda oma isalt, ja nii põlvkondade kaupa. 21
Ta oli unistanud, kuidas ta naisele jutustab, et need head põllumaad olid kunagi olnud Estanyolide pärusmaa, ja et tema esiisad olid neid harinud rõõmu ja hoolega, pärides saagi, ilma et oleksid pidanud maksma koormist või renti ja kummardama ülbeid ning ebaõiglaseid isandaid. Ta oli unistanud, et saab tema, oma naisega ja nende maade tulevaste pärijate emaga, jagada sedasama kurbust, mida tema isa oli jaganud temaga, jutustades talle neist põhjusist, mille tõttu nüüd, kolmsada aastat hiljem, saavad tema sünnitatud lastest teise inimese orjad. Ta oleks tahtnud rääkida naisele uhkusega, just nii, nagu tema isa seda talle oli rääkinud, et kolmesaja aasta eest hoidsid Estanyolid ja paljud teised nendesugused vabade meestena oma kodudes relvi, et krahv Ramon Borrelli ja tema venna Ermengol d’Urgelli kutsel minna kaitsma vana Katalooniat saratseenide röövretkede eest; ta oleks tahtnud naisele rääkida, kuidas mitmed Estanyolid olid kuulunud krahv Ramoni juhitud võidukasse väkke, mis oli Albesas, Urgeli lagendikul teisel pool Balagueri alistanud Córdoba kalifaadi saratseenid. Tema isa jutustas seda liigutatult, kui neil parajasti aega oli, ent liigutusest sai melanhoolia, kui ta rääkis krahv Ramon Borrelli surmast 1017. aastal. Tema sõnade kohaselt tegi too surm neist orjad: krahv Ramon Borrelli viieteistaastane poeg päris tema tiitli; tema emast, Ermessenda de Carcassonne’ist sai valitseja, ja Kataloonia parunid – needsamad, kes olid talumeestega külg külje kõrval võidelnud – kasutasid nüüd, kus vürstiriigi piirid olid kindlustatud, võimutühikut ära ja survestasid talupoegi, tappes vastuhakkajad, ning omandasid maavaldused, mille endised omanikud võisid neid edasi harida, tasudes senjöörile osa saagist. Estanyolid olid alistunud nagu ka paljud teised, aga paljud maapered olid metsikult ja julmalt tapetud. „Vabade meestena,” ütles talle isa, „võitlesime me, talupojad, kõrvuti rüütlitega – mõistagi jalameestena – mauride vastu, aga rüütlite vastu ei suutnud me sõdida, ja kui hilisemad Barcelona krahvid tahtsid Kataloonia vürstiriigis taas ohjad haarata, põrkusid nad rikka ja võimsa aadelkonna vastu, kellega nad pidid kokkuleppele jõudma, ikka meie arvelt. Kõigepealt olid need meie maad, vana Kataloonia maad, seejärel meie vabadus, meie eneste elud … meie au. Need olid sinu vanaisad,” jutustas ta väriseval häälel, pööramata pilku oma maadelt, „kes oma vabaduse kaotasid. Neil keelati oma maadelt lahkuda, nad muudeti pärisorjadeks, oma talude külge aheldatud meesteks, ja ka nende lapsed, nagu mina, ja nende lapselapsed, nagu sina, pidid jääma sunnismaisteks. Meie elu … sinu elu, on senjööri kätes, tema on õigusemõistjaks ja võib meid halvasti kohelda ning meie au haavata. Me ei tohi end isegi mitte kaitsta! Kui keegi sind 22
vääriti kohtleb, pead minema isanda juurde, et too hüvitust nõuaks, ja kui ta selle kätte saab, kuulub pool kahjutasust temale.” Seejärel luges ta ette isanda mitmesugused õigused – õigused, mis olid Bernatile pähe kulunud, sest kunagi ei julgenud ta oma isa raevukat monoloogi katkestada. Isand võis oma orjalt igal hetkel vandetõotust nõuda. Tal oli õigus saada endale osa orja varast, kui too suri testamenti jätmata või kui pärijaks oli tema poeg, kui ta oli steriilne, kui tema naine rikkus abielu, kui talus oli tulekahju, kui ta selle peale laenu võttis, kui ta abiellus teise senjööri alamaga, ja muidugi ka siis, kui ta tahtis oma maad maha jätta. Isand võis pruudiga tema esimesel ööl ühte heita, võis naised oma laste ammeks või nende tütred lossi teenijateks võtta. Talurahval oli teokohustus, nad pidid lossi kaitsmiseks valmis olema, maksma isandale andamit oma maa saadustest, pakkuma isandale või tema saadikutele oma kodus öömaja ja neid selle aja jooksul toitma, maksma metsade või karjamaade kasutamise eest, kasutama tasu eest isanda sepikoda, küpsetusahju või veskit, ja saatma talle kingitusi jõuludeks ja muudeks pühadeks. Ja mida öelda kiriku kohta? Seda küsimust esitades muutus tema isa hääl veelgi vihasemaks. „Mungad, kloostrivennad, vaimulikud, diakonid, ülemdiakonid, toomhärrad, abtid, piiskopid,” kandis ta ette, „kõik nad on samasugused nagu lääniisandad, kes meid rõhuvad! Nad on koguni talupoegadel mungaks hakkamise ära keelanud, et me oma maadelt ei põgeneks, ja nõnda meie orjapõlve põlistanud!” „Bernat,” hoiatas isa teda tõsiselt neil juhtudel, kui kirik tema raevu sihtmärgiks oli, „ära kunagi usalda neid, kes ütlevad end Jumalat teenivat. Nad räägivad sinuga vagalt ja ilusate sõnadega, nii õpetatud sõnadega, et sa ei suuda neist arugi saada. Nad üritavad sind veenda oma arutlustega, mida vaid nemad oskavad kokku punuda, kuni on sinu mõistuse ja teadvuse üle kontrolli saanud. Nad esinevad sinu ees heasoovijatena, kes ütlevad tahtvat meid päästa halvast ja kiusatusest, aga tegelikult on neil meist väljakujunenud arvamus ja Kristuse sõduritena, nagu nad endid nimetavad, järgivad nad truult seda, mis raamatutes kirjas. Nende sõnad on ettekäänded ja nende põhjendused samasugused, mida sina mõnele tattninale võiksid esitada.” „Isa,” mäletas Bernat end ühel sellisel juhul küsinud olevat, „mida nende raamatud meist, talurahvast, räägivad?” Isa silmitses põldusid, sinnamaani, kus need taevapiiriga segunesid, just sinnamaani, sest ei tahtnud vaadata seda, mille nimel mustakuuemehed rääkisid. 23
„Need räägivad, et me oleme metselajad, matsid ega suuda mõista, mida tähendab viisakus. Need räägivad, et me oleme hirmsad, nurjatud ja vastikud, häbitud ja taipamatud. Need räägivad et me oleme julmad ja põikpäised, et me ei vääri mingisugust austust, sest me ei oska seda hinnata ja et ainult väevõimuga suudame me asjadest aru saada. Need räägivad, et …”* „Isa, kas me siis oleme kõike seda?” „Poeg, selliseks tahavad nemad meid muuta.” „Aga teie palvetate iga päev, ja kui ema suri …” „Neitsi Maarja poole, poeg, Neitsi Maarja poole. Jumalaemal pole kirikhärradega miskit pistmist. Temasse võime me endiselt uskuda.” Bernat Estanyol oleks tahtnud taas hommikuti aknalauale toetuda ja oma noore kaasaga rääkida, jutustada tollele seda, mida tema isa talle oli jutustanud ja vaadata ühes naisega põldude peale.
Ülejäänud septembri ja kogu oktoobrikuu jooksul rakendas Bernat härjad adra ette ja kündis põllud, pöörates ümber neid katva kamara, et päike, õhk ja väetis mulla uuendaks. Seejärel külvas ta Francesca abiga vilja: naine viskas külvivakast seemned mulda ja tema paarisrakendiga kõigepealt kündis ja hiljem äestas juba külvatud maad raske raudäkkega. Nad töötasid vaikuses, mida katkestasid vaid Bernati hõiked härgadele, mis kajasid üle terve oru. Bernat lootis, et koos töötamine muudab nad veidi lähedasemaks. Aga nii see polnud. Francesca oli endiselt ükskõikne: ta võttis oma vaka ja külvas seemneid, ilma et oleks mehe poole isegi vaadanud. Jõudis kätte november ja Bernat asus aastaajale omaste toimetuste kallale: pani sead nuumale, kogus maja kütmiseks ja mulla väetamiseks hagu, valmistas aia ja põllud kevadiseks külviks ette ning kärpis ja pookis viinapuud. Kui ta talusse naasis, oli Francesca juba lõpetanud oma toimetused kodus ja aias ning talitanud kanad ja küülikud. Õhtu õhtu järel kandis ta mehele vaikides söögi ette ja läks ära magama; hommikuti tõusis naine enne teda, ja kui Bernat alla tuli, leidis ta eest hommikusöögi ja märsi lõunasöögiga. Süües kuulis ta, kuidas naine laudas loomi talitas. Jõulud möödusid nagu unes ja jaanuaris lõppes oliivide korjamine. Bernatil polnud kuigipalju oliivipuid, neist piisas vaid enda tarbeks ja senjöörile koormiseks. Seejärel tuli Bernatil seatapp ette võtta. Isa eluajal olid naabrid, kes muidu vaevalt Estanyolide juures nägu näitasid, seatapu päeval alati kohal. * Lo crestiá („Kristlane”), Francesc Eiximenis. Autori märkus.
24
Bernatil olid need päevad meeles kui tõelised pidupäevad: sead tapeti ja pärast seda söödi ja joodi, samal ajal kui naised liha ette valmistasid. Ühel hommikul ilmusid nende juurde Esteved – isa, ema ja kaks venda. Bernat tervitas neid talumaja õuel, Francesca ootas tema selja taga. „Kuidas sul läheb, tütar?” küsis temalt ema. Francesca ei vastanud, kuid lasi end emmata. Bernat vaatas pealt: ema surus oma tütre igatsevalt käte vahele, oodates et too omakorda käed tema ümber paneb. Aga ta ei teinud seda, vaid püsis liikumatuna. Bernat pööras pilgu oma äiale. „Francesca,” ütles Pere Esteve napilt, vaadates üle tüdruku. Vennad tervitasid teda käeviipega. Francesca suundus sigalasse sea järele, ülejäänud jäid õuele. Mitte keegi ei rääkinud, üksnes ema summutatud nuukse häiris vaikust. Bernat oleks tahtnud teda lohutada, ent hoidis end tagasi, nähes, et ei tema mees ega pojad ei teinud seda. Francesca tuli seaga, kes punnis talle vastu, otsekui teaks, missugune saatus teda ootab, ja andis looma harjumuspärase tummusega oma mehele üle. Bernat ja Francesca vennad panid sea pikali ja istusid tollele otsa. Looma läbilõikav kisa kajas terves Estanyolide orus. Pere Esteve lõikas täpse tõmbega tema kõri läbi ja kõik ootasid vaikides, kuni looma veri voolas pottidesse, mida naised nende täitudes vahetasid. Kõik vältisid üksteise pilku. Nad ei joonud isegi klaasikest veini, sellal kui ema ja tütar tükeldatud seaga toimetasid. Õhtuhämaruses, kui tööga ühele poole saadi, püüdis ema tütart uuesti emmata. Bernat vaatas neid, lootes oma naiselt mingitki reaktsiooni. Seda ei tulnud. Francesca isa ja vennad jätsid temaga hüvasti, pilk maas. Ema astus Bernati juurde. „Kui sulle tundub, et laps hakkab sündima,” ütles naine teda teistest eemale tõmmates, „saada minu järele. Ma ei usu, et tema seda teeks.” Esteved asusid koduteele. Tol õhtul, kui Francesca trepist üles magamiskambrisse läks, ei saanud Bernat tema kõhult silmi lahti. Mai lõpus, esimesel saagikoristuspäeval silmitses Bernat oma põllumaad, sirp õlal. Kuidas ta küll üksi kogu vilja koristab? Viieteistkümne päeva eest oli ta keelanud Francescal igasuguse jõupingutuse, sest naine oli kaks korda minestanud. Francesca kuulas vaikides mehe korraldust ja kuuletus. Miks oli mees tal töötegemise keelanud? Bernat vaatas uuesti 25
tohutuid põlde, mis teda ees ootasid. Ja mis siis, mõtles ta, kui laps polegi tema oma? Naised sünnitasid otse põllul, aga olles näinud teda kukkumas korra, teise, sai mure temast võitu. Bernat haaras sirbi ja hakkas jõuliselt vilja lõikama. Viljapead lendasid õhus. Päike jõudis keskpäeva. Bernat ei peatunud isegi mitte söömiseks. Põld oli tohutu. Ta oli alati vilja lõiganud koos isaga, isegi kui too juba kehva tervise juures oli. Viljapõllul näis see taas elustuvat. „Anna takka, poeg,” ergutas isa teda, „enne kui torm või rahe vilja hävitab.” Ja nad lõikasid. Kui üks väsis, otsis ta teiselt tuge. Nad sõid varjus ja jõid head veini, isa pikalt laagerdunud veini, ja lobisesid ning naersid, ja … nüüd kuulis ta vaid sirbi vihinat, kui see läbi õhu lõikas ja viljapäid tabas; ei midagi muud, ikka sirp, sirp, sirp, mis näis õhku külvavat küsimärke tolle tulevase lapse isaduse kohta. Järgnevatel päevadel koristas Bernat vilja päikeseloojanguni; mõnel päeval töötas ta lausa kuuvalgel. Kui ta talusse tagasi pöördus, leidis ta laualt õhtusöögi. Ta pesi end kausis ja sõi isutult. Kuni ühel õhtul võis hällis, mille ta oli meisterdanud talvel, kui Franceca rasedus juba selgesti välja paistis, näha liikumist. Bernat märkas seda silmanurgast, aga sõi suppi edasi. Francesca magas ülakorrusel. Ta vaatas uuesti hälli poole. Üks lusikatäis, teine, kolmas. Häll hakkas uuesti liikuma. Bernat jäi puust hälli silmitsema, neljas lusikatäis leemega õhus. Ta uuris hoolikalt kogu ruumi läbi, otsides jälge ämma sealkäigust. Aga ei. Ta oli üksi sünnitanud … Ja magama heitnud. Ta pani lusika käest ja tõusis, aga enne hällini jõudmist ta peatus, pööras ümber ja istus uuesti. Kahtlused lapse suhtes vajusid tema peale raskemini kui kunagi varem. „Kõigil Estanyolidel on sünnimärk parema silma kõrval,” oli tema isa öelnud. Temal oli see ja samuti isal. „See oli ka sinu vanaisal,” oli isa kinnitanud, „ja sinu vanaisa isal …” Bernat oli kurnatud: ta oli varavalgest hilisõhtuni tööd rabanud. Ja nii päevade kaupa. Ta vaatas taas hälli poole. Ta tõusis uuesti ja läks maimukese juurde. Too magas õndsalt, käekesed laiali, kaetud linaga, mis oli õmmeldud ühe linase särgi ribadest. Bernat pööras imikut, et tema nägu näha.
26
3
F
rancesca isegi mitte ei vaadanud last. Ta tõstis imiku – kellele nad olid nimeks pannud Arnau – ühe rinna juurde ja seejärel teisele. Aga ta ei vaadanud teda. Bernat oli näinud maanaisi imetamas ja nii kõige jõukamal kui kõige armetumal ilmus toitmise ajal näole naeratus, või langetas ta laud või hellitas oma last. Francesca mitte. Ta kasis ja imetas teda, ent lapse kahe elukuu jooksul polnud Bernat kordagi kuulnud naist temaga õrnalt rääkimas, ta polnud näinud naist lapsega mängimas, tema käekesi liigutamas, teda musitamas või lihtsalt hellitamas. „Milles tema süüdi on, Francesca?” mõtles Bernat Arnaud sülle võttes. Siis viis ta lapse emast eemale, et temaga rääkida ja teda hellitada, väljaspool Francesca jaheduse ulatust. Sest poiss oli tema oma. „Kõikidel Estanyolidel on see olemas,” ütles Bernat endamisi, suudeldes Arnau parema kulmu kõrval ilutsevat sünnimärki. „Meil kõigil on see olemas, isa,” kordas ta seejärel last taeva poole tõstes. Tollest sünnimärgist sai peagi midagi enamat kui pelgalt Bernati südamerahu põhjus. Kui Francesca lossis leiba küpsetamas käis, kergitasid naised Arnaud katvat tekki, et last näha. Francesca lasi neil tegutseda ja naised naeratasid omavahel pagari ja sõdurite nähes. Ja kui Bernat oma isanda põllul tööl käis, patsutasid mehed teda seljale ja õnnitlesid teda nende töötegemist valvava kupja silme ees. Llorenç de Bellera sohilapsi leidus küllaga, ent kunagi polnud nõudmistega tema vastu midagi saavutatud; tema sõna oli taipamatute talu tüdrukute omast üle, kuigi hiljem omade seas ei jätnud ta oma mehe likkusega hooplemata. Oli ilmne, et Arnau Estanyol polnud tema poeg, ja Navarclese isand hakkas märkama lossis käivate talunaiste pilklikke naeratusi; ta nägi oma ruumidest, kuidas nad omavahel itsitasid, isegi koos tema sõduritega, kui Estanyoli naisega samal ajal lossi juhtusid. Kuulu jutud ulatusid talurahva seast kaugemale ja Llorenç de Bellerast sai ka omasuguste hulgas pilkeobjekt. 27
„Söö, Bellera,” ütles talle naerulsui üks tema lossis külas viibiv parun, „minu kõrvu on jõudnud kuuldused, et sul on jõudu vaja.” Kõik Navarclese isanda lauas istujad naersid kooris tolle märkuse peale. „Oma valdustes,” tähendas teine, „ei luba ma ühelgi talupojal oma mehelikkust kahtluse alla seada.” „Kas sa siis keelad sünnimärgid ära?” vastas esimene, veinist vindine, päästes valla kõlava naerulagina, millele Llorenç de Bellera vastas sunnitud naeratusega. See juhtus augusti alguses. Arnau magas talumaja eesõuel viigipuu varjus oma hällis, tema ema toimetas aia ja kopli vahet ja isa, ise kogu aeg silmanurgast puidust hälli jälgides, sundis härgasid õuele laotatud vilja peal ringi tammuma, et saada viljapeadest kätte hinnalised terad, mis neid aasta läbi pidid toitma. Nad ei kuulnud meeste saabumist. Taluhoovi kappasid kolm ratsanikku – Llorenç de Bellera käskjalg ja veel kaks meest, relvis ja võimsatel sõjaratsudel. Bernat pani tähele, et hobustel polnud turviseid nagu isanda korraldatud ratsaretkedel. Ilmselt polnud nad seda lihtsa talumehe hirmutamiseks vajalikuks pidanud. Käskjalg jäi veidi eemale, aga teised kaks kannustasid hobuseid Bernati suunas liikuma. Sõjaks väljaõpetatud loomad ei tõrkunud ning tulid talle peale. Bernat taganes komistades, kuni kukkus kärsitute ratsude kapjade ette maha. Alles siis käskisid ratsanikud neil peatuda. „Sinu isand,” hüüdis käskjalg, „Llorenç de Bellera, nõuab, et sinu naine tuleks lossi sinu käskijanna donja Caterina lapsele don Jaumele ammeks.” Bernat püüdis tõusta, ent üks ratsanikest kannustas uuesti hobust. Käskjalg hüüdis Francescale: „Võta oma laps ja tule meiega!” kamandas ta. Francesca võttis hällist Arnau ja hakkas noruspäi käskjala hobuse järel astuma. Bernat karjatas ja proovis end üles ajada, aga enne kui tal see korda läks, ajas üks ratsanikest oma hobuse talle peale ja paiskas ta maha. Ta proovis mitu korda uuesti, ent ikka samade tagajärgedega: ratsanikud mängisid temaga, teda taga ajades ja maha paisates, ise samal ajal irvitades. Lõpuks jäi ta hingeldades ja muljutuna siruli maha loomade jalge ette, kes muudkui suulisi närisid. Kui käskjalg oli silmapiirilt kadunud, pöörasid sõdurid ümber ja traavisid minema. Kui kõik taas vaikseks oli jäänud, vaatas Bernat tolmupilve, mille ratsanikud maha olid jätnud ja pööras siis pilgu kahele härjale, kes mäletsesid viljapäid, millel nad ikka ja jälle tammunud olid. 28