1. MÄRGE KONSPEKT: TEADAANNE TARGIM JOONTEST POEEM
Ma kirjutan lihtsalt maha – sõna-sõnalt – selle, mis on täna avaldatud Riiklikus Ajalehes: Veel 120 päeva ja Integraali ehitus jõuab lõpule. Läheneb see suur ajalooline hetk, mil esimene Integraal sööstab maailmaruumi. Tuhande aasta eest alistasid teie kangelaslikud esivanemad Ühtse Riigi võimule kogu maakera. Teid ootab ees veelgi kuulsusrikkam vägitegu: tuldpurskava, klaasist ja elektrist Integraaliga läbi integreerida universumi lõpmatu võrrand. Teil tuleb alistada mõistuse heategevale ikkele tundmatud olevused, kes asustavad teisi planeete – võib-olla alles vabaduse metsikus olekus. Kui nad ei mõista, et me toome neile matemaatiliselt veatut õnne, siis on meie kohus sundida nad olema õnnelikud. Kuid enne relvi – me kasutame sõna. Heategija nimel antakse Ühtse Riigi kõigile numerustele teada: Igaüks, kes tunneb endas selleks jõudu olevat, on kohustatud koostama traktaate, poeeme, manifeste, oode või muid kirjatöid Ühtse Riigi ilust ja vägevusest. Sellest saab esimene last, mida kannab endas Integraal. Elagu Ühtne Riik, elagu numerused, elagu Heategija!
6
Ma kirjutan seda ja tunnen, kuidas mu põsed hõõguvad. Jah: integreerida kõiksuse grandioosne võrrand. Jah: painutada sirgeks see metsik kõver, õgvendada ta mööda puutujat – asümptooti – sirget. Sest Ühtse Riigi joon on sirge. Ülev, jumalik, täpne, tark sirge – targim joontest ... Mina, D-503, Integraali ehitaja, olen ainult üks Ühtse Riigi matemaatikuid. Minu arvudega harjunud sulg ei ole suuteline looma assonantside ja riimide muusikat. Ma püüan üksnes kirja panna seda, mida ma näen ja mõtlen – täpsemalt, mida mõtleme meie (just nii: meie, ja saagu see MEIE mu märkmete pealkirjaks). Kuid see osutub igal juhul tuletiseks meie elust, Ühtse Riigi matemaatiliselt täiuslikust elust, ja kui see on nii, kas ei saa see siis iseenesest, minu tahtest sõltumata poeemiks? Saab – ma usun ja tean. Ma kirjutan seda ja tunnen: mu põsed hõõguvad. Arvatavasti sarnaneb see tundega, mida kogeb naine, kui ta esimest korda tajub endas uue, alles tillukese, pimeda inimesehakatise pulssi. See olen mina ja ühteaegu – mitte mina. Ja pikki kuid tuleb teda toita oma elumahla, oma verega, ja siis – valus ja vaevas ta endast lahti kiskuda ning asetada Ühtse Riigi jalge ette. Aga ma olen valmis, nagu igaüks – või peaaegu igaüks meist. Ma olen valmis.
2. MÄRGE KONSPEKT: BALLETT TÄISNURKNE HARMOONIA IKS
Kevad. Rohelise Müüri tagant, metsikutelt nähtamatutelt tasandikelt toob tuul mingite lillede kollast meelõhnalist õietolmu. See magus tolm paneb huuled kuivama, sest tõmbad iga hetk neist keelega üle, ja võib arvata, et kõikidel vastutulevatel naistel on magusad huuled (ja meestel muidugi ka). Mõneti häirib see loogilist mõtlemist. Aga taevas! Sinine, ühestki pilvest rikkumata (mis metsik maitse pidi olema muistsetel, kui nende poeete võisid vaimustada need totrad, lohakad, tobedalt sõeluvad aurukuhilad). Mina armastan, ja olen kindel, et ei eksi, kui ütlen: meie armastame – ainult niisugust, steriilset, laitmatut taevast. Sellistel päevadel on kogu maailm valatud sellestsamast vankumatust, igavesest klaasist, nagu ka Roheline Müür, nagu kõik meie ehitised. Sellistel päevadel näed asjade siniseimat sügavikku, mingeid nende seni teadmata, vapustavaid võrrandeid – näed neid milleski kõige harilikumas, argipäevases. Võtame näiteks kas või selle. Ma läksin täna hommikul ellingule, kus ehitatakse Integraali – ja nägin äkki tööpinke: kinnisilmi, ennastunustavalt pöörlesid regulaatorite kerad, vändad kallutusid helkides vasakule ja paremale; balanssiir kõigutas uhkelt oma õlgu, kuuldamatu muusika taktis õõtsus üles-alla peitelpuuri peitel. Mu silmadele avanes äkki selle üleva masinate balleti suursugune ilu, tulvil helesinise päikese õhulist valgust.
8
Ja edasi – küsin ma iseendalt: miks on see ilus? Miks on tants ilus? Vastus: sellepärast, et see on mittevaba liikumine, tantsu kogu sügav mõte seisab nimelt absoluutses esteetilises allutatuses, ideaalses mittevabaduses. Ja kui on õige, et meie esivanemad andusid tantsule oma elu kõige hingestatumatel silmapilkudel (usulised müsteeriumid, sõjaväeparaadid), siis saab see tähendada ainult ühte: mittevabaduse instinkt kuulub iidsetest aegadest peale orgaaniliselt inimese loomusesse, ja meie oma praeguses elus – oleme ainult teadlikult ... Lõpetada tuleb hiljem: numeraator klõpsatas. Ma tõstan pilgu: muidugi: O-90. Ja poole minuti pärast on ta ise siin: tuli mulle järele, et jalutuskäigule minna. Armas O! – mulle on alati tundunud, et ta sarnaneb oma nimega: kümme sentimeetrit lühem Emaduse Normist – ja seetõttu üleni ümarik ja justkui voolitud – ning roosa O – suu – avaneb alati vastu igale mu sõnale. Ja veel: ümar pehme kurd käerandmel – sellised on ainult lastel. Kui ta sisse astus, undas minus veel täie võimsusega loogilise mõtlemise hooratas ja ma hakkasin inertsi tõttu rääkima valemist, mille olin nüüdsama kokku seadnud ja kuhu kuulusime meie kõik, ja ka masinad, ja tants. „Imeline. Kas pole tõsi?“ küsisin ma. „Jah, imeline. Kevad,“ naeratas O-90 mulle roosalt. Nojah, olge lahked: kevad ... Tema räägib kevadest. Neid naisi küll ... Ma jäin vait. Olime all. Prospekt kihas: sellise ilmaga kulutame tavaliselt oma pärastlõunase isikliku tunni täiendavale jalutuskäigule. Nagu alati, hõiskasid muusikatehase kõik trompetid Ühtse Riigi Marssi. Neljakaupa ühtlastes ridades, vaimustusega taktsammu rõhutades tulid numerused – sajad tuhanded
9
numerused, sinakas hele junifa* seljas, kuldne märk rinnaesisel – igaühe riiklik numerus. Ja mina – me neljakesi – üks selle võimsa voolu lugematuid laineid. Minust vasakul on O-90 (kui seda kirjutaks mõni mu karvane esiisa nii tuhat aastat tagasi, kasutaks ta tema kohta arvatavasti seda naljakat ütlemist „minu oma“); paremal kaks numerust, keda ma ei tunne – mees- ja naisnumerus. Õndsalt sinine taevas, tillukesed lapselikud päikesed igal rinnamärgil, mõtete meeletusest tumestamata näod ... Kõik kiirgab – kas saate aru, kõik on justkui mingist ühtsest, kiirgavast, naeratavast mateeriast. Ja see vaskne rütm: „Tra-ta-tatam. Tra-ta-ta-tam“, need päikese käes hiilgavad vaskastmed, ja iga astmega tõuseme aina kõrgemale, peadpööritavasse sinasse ... Ja nüüd, täpselt niisamuti, nagu hommikul oli olnud ellingul, nägin ma jälle justkui esimest korda elus – nägin kõike: vääramatult sirgeid tänavaid, sillutise valgustpilduvat klaasi, meie läbipaistvate elamute jumalikke rööptahukaid, sinihallide ridade täisnurkset harmooniat. Ja just nii: nagu ei oleks terved põlvkonnad, vaid mina üksi – nimelt mina – võitnud vana Jumala ja vana elu, nagu oleksin nimelt mina loonud selle kõik, ja nüüd olen ma nagu torn, ma kardan liigutada küünarnukki, et ei hakkaks pudenema müüride, kuplite, masinate rusud. Ja siis üks silmapilk – hüpe üle sajandite, plussist miinusesse. Mulle meenus (ilmselt kontrasti tekitatud assotsiatsioon) – mulle meenus äkki muuseumis nähtud maal: nende tolleaegne, kahekümnendate sajandite prospekt, kõrvulukustavalt kirju, sagiv inimeste, rataste, loomade, kuulutuste, * Arvatavasti iidsest sõnast Unifonnes. – Siin ja edaspidi autori märkused.
10
puude, värvide, lindude segadik ... Ja ometi räägitakse, et see olevat päriselt nii olnud – võinud nii olla. See tundus mulle nii ebatõenäoline, nii totter, et ma ei suutnud end talitseda ja puhkesin äkki naerma. Ning kohe kostis kaja – naer – paremalt. Ma pöördusin vaatama: mulle sähvatasid vastu – valged – ebatavaliselt valged ja teravad hambad, tundmatu naisenägu. „Andke andeks,“ ütles ta, „aga te vaatasite niisuguse vaimustusega kõike ümberringi – nagu mõni müütiline jumal loomise seitsmendal päeval. Mulle tundub, nagu oleksite kindel, et ka minu olete loonud teie ja ei keegi muu. Ma olen väga meelitatud.“ See kõik tuli naeratuseta, ma ütleksin koguni – teatava aupaklikkusega (võib-olla oli talle teada, et ma olen Integraali ehitaja). Kuid ma ei tea – kas silmades või kulmudes – oli mingi imelik ärritav iks, ja ma ei suutnud seda kuidagi tabada, leida sellele arvulist väljendust. Ma kohmetusin miskipärast ja hakkasin väheke takerdudes oma naeru loogiliselt põhjendama. On ju täiesti selge, et see kontrast, see ületamatu kuristik tänase ja toonase vahel ... „Aga miks siis – ületamatu? (Kui valged hambad!) Üle kuristiku võib teha silla ... Kui te ainult ette kujutate: trumm, pataljonid, rivi – see kõik on ju samuti olnud – ja järelikult ...“ „Nojah, selge!“ hüüatasin ma (see oli vapustav mõtete ristumine: ta kasutas peaaegu minu enese sõnu – neid, mis ma olin enne jalutuskäiku kirja pannud). „Saage aru: isegi mõtted. See on sellepärast, et mitte keegi pole „mina üksi“, vaid on „üks meist“. Meie oleme nii ühesugused ...“ Tema: „Olete kindel?“
11
Ma nägin teravnurgana meelekohtade poole kerkivaid kulme – nagu iksi teravaid sarvekesi – ja takerdusin miskipärast jälle, vaatasin paremale, vasakule – ja ... Minust paremal on tema – õbluke, terav, tõrksalt paindlik nagu ratsapiits, I-330 (näen nüüd tema numerust); vasakul on O – täiesti teistsugune, üleni ringjooned, lapselik kurd käel; ja meie neliku serval – mulle tundmatu meesnumerus, mingi kahekordne kõverik, umbes nagu S-täht. Meie kõik olime isesugused ... See seal paremal, I-330, tabas ilmselt mu nõutu pilgu ja ütles ohates: „Jah ... Mis parata!“ Tegelikult oli see „mis parata“ täiesti asjakohane. Ometi aimus ta näost või häälest jälle midagi seesugust ... Ma ütlesin – enda kohta tavatu teravusega: „Pole siin mingit „mis parata“. Teadus areneb ja on selge, et kui mitte praegu, siis viiekümne, saja aasta pärast ...“ „On kõigil isegi ninad ...“ „Jah, ninad,“ – ma peaaegu karjusin. „Kui on olemas ükskõik mis alus kadeduseks ... Kui minul on nöpsnina, ja kellelgi teisel ...“ „Noh, teie nina on vist küll lausa klassikaline, nagu muiste öeldi. Aga käed ... Ei, te näidake, näidake käed ette!“ Ma ei salli silmaotsaski, kui vaadatakse mu käsi: need on üleni karvased, päris sagrised kohe – mingi totter atavism. Ma sirutasin käe ette ja ütlesin – võimalikult osavõtmatu häälega: „Nagu ahvil.“ Ta vaatas esiteks käsi ja siis nägu: „See on ju ütlemata huvitav akord.“ Ta mõõtis mind pilguga nagu kaaludes, kulmud kerkisid jälle sarvekestena.
12
„Ta on minule kirja pandud,“ avas O-90 rõõmsalt-roosalt suu. Ta oleks võinud parem vait olla – see oli täiesti tarbetu. Ja üldse, see armas O ... kuidas seda nüüd öelda ... tal on keele kiirus valesti arvestatud, keele sekundkiirus peab alati olema veidi väiksem mõtte sekundkiirusest, ammugi ei tohi see olla vastupidi. Prospekti lõpus lõi akumulaatoritorni kell kõminal 17. Isiklik tund oli lõppenud. I-330 lahkus koos tolle S-kujulise meesnumerusega. Tollel on säärane aukartust sisendav, ja nagu ma nüüd näen, koguni justkui tuttav nägu. Küllap olen teda kusagil kohanud – praegu ei tule meelde. Hüvastijätuks I naeratas mulle – iks ikka samamoodi vilksatamas: „Vaadake ülehomme sisse auditooriumi 112.“ Ma kehitasin õlgu: „Kui mulle antakse saatekiri just sellesse auditooriumi, mida te nimetasite ...“ Tema vastas mingi arusaamatu kindlusega: „Antakse.“ Minule mõjus see naine niisama ebameeldivalt nagu juhuslikult võrrandisse sattunud jagumatu irratsionaalne liige. Ja ma olin rõõmus, et sain kas või natukeseks ajaks jääda kahekesi armsa O-ga. Kõndisime käsikäes läbi neli prospektivahet. Nurgal pidi tema keerama paremale, mina vasakule. „Ma tahaksin nii väga tulla täna teie juurde. Ja katted alla lasta. Just nimelt täna, kohe praegu ...“ O tõstis arglikult minu poole oma ümmarguste kristallsiniste silmade pilgu.
13
Naljatilk. Mida sain ma talle öelda? Ta oli minu juures olnud alles eile ja teadis sama hästi kui mina, et meie lähim seksuaalpäev on ülehomme. See on lihtsalt ikka seesama tema „mõtte-ennetus“, nagu mootoris tuleb ette (vahel kahjulikku) liiga varajast süüdet. Lahkumisel suudlesin ma kaks ... ei, olen täpne – kolm korda tema imelisi, siniseid, ühestki pilvest rikkumata silmi.
3. MÄRGE KONSPEKT: PINTSAK MÜÜR KÄSULAUD
Vaatasin läbi kõik eile kirjutatu – ja näen: ma pole kirjutanud küllalt selgesti. Endastmõistetavalt on see kõik muidugi täiesti selge igaühele meist. Kuid kes teab: võib-olla olete teie, tundmatud, kelle kätte Integraal toob minu märkmed, võibolla olete teiegi jõudnud lugeda tsivilisatsiooni ülevat raamatut ainult selle leheküljeni, milleni jõudsid ka meie esivanemad üheksasaja aasta eest. Võib-olla pole teile teada isegi niisugused põhiasjad, nagu Tundide Käsulaud, Isiklikud Tunnid, Emaduse Norm, Roheline Müür, Heategija. Mul on naljakas ja samas ka väga raske sellest kõigest rääkida. Samamoodi võiks end tunda mingi, ütleme kas või XX sajandi kirjanik, kui ta peaks oma romaanis selgitama, mis on „pintsak“, „korter“, „naine“. Aga muide, kui tema romaan oleks tõlgitud metslastele – kas oleks siis mõeldav jätta seletamata, mis on „pintsak“? Ma olen kindel, et metslane vaatas „pintsakut“ ja mõtles: „Milleks seda küll tarvis on? See teeb ju ainult tüli.“ Mulle tundub, et täpselt niisamuti vaatate ka teie, kui ma ütlen teile, et Kahesaja-aastasest sõjast saadik pole keegi meist käinud väljaspool Rohelist Müüri. Aga, mu kallid, peab ju ometi veidigi mõtlema, sellest on palju abi. On ju selge: kogu inimkonna ajalugu, niipalju kui meie seda teame, on rändrahvaste eluviisilt paiksematele eluviisidele ülemineku ajalugu. Kas ei tulene sellest, et kõige paiksem eluviis (meie oma) on seeläbi ka kõige täiuslikum