Mees, kes jäi ellu

1823. aasta 1. september Ta jäetakse maha. Vigastatud mees teadis seda, kui vaatas poisi poole, kes lõi pilgu maha ja siis teisale, sest ei tahtnud talle otsa vaadata.

Poiss oli hundinahast mütsi kandva mehega päevade viisi vaielnud. Kas need olid tõesti päevad? Vigastatud mees heitles palaviku ja valuga ega saanud kunagi kindel olla, kas kuuldud vestlused on tõelised või pelgalt tema enda aju jampslik sonimine.

Ta tõstis pilgu lagendiku kohal kõrguva kaljurünka poole. Üksikul jändrikul männil oli kuidagiviisi õnnestunud paljal kiviseinal kasvama minna. Ta oli puud palju kordi silmitsenud, kuid eales ei olnud see paistnud talle nii nagu praegu, mil männi lõikuvatest oksakriipsudest näis selgesti moodustuvat rist. Ta võttis esmakordselt teatavaks tõsiasja, et sureb siin sellel allikakõrvasel lagendikul.

Vigastatud mees tundis ennast kummaliselt irrutatuna sellest sündmustikust, milles tema ise mängis keskset osa. Ta pidas veidi aega aru, mida tema nende seisukorras ette võtaks. Kui nad siia jääksid ja metsast tuleks sõdalaste salk, saaksid nad kõik surma.

Kas mina sureksin nende eest… kui nad on nagunii surmale määratud? „Kas sa oled kindel, et nad tulevad mööda oja üles?” Poisi hääl murdus neid sõnu öeldes. Enamasti sai ta tenoriga hakkama, aga hääl murdus siiski nendel hetkedel, mil ta ei suutnud seda vaos hoida.

Hundinahas mees küürutas tõtakalt lõkke kõrval seisva väikese liharaami kohale ja toppis osaliselt kuivanud hirveliha ribasid oma pemmikanimärssi. „Kas sa tahad siia jääda ja teada saada?”

Vigastatud mees püüdis rääkida. Ta tundis taas kurgus puurivat valu. Kostis küll mingisugune heli, kuid ta ei suutnud seda vormida tolleks ainsaks sõnaks, mida ta tahtis kuuldavale tuua.

Hundinahas mees ei teinud oma vähese kraami kogumist jätkates sellest helist väljagi, aga poiss pöördus. „Ta püüab midagi öelda.”

Poiss laskus vigastatud mehe kõrval ühele põlvele. Mees polnud võimeline kõnelema ning kergitas seetõttu tervet käsivart ja osutas.

9

„Ta tahab püssi,” ütles poiss. „Ta tahab, et me talle tema püssi kätte annaksime.”

Hundinahas mees astus väledate ja mõõdetud sammudega nende juurde. Ta lõi poissi jalaga kõvasti vastu selga. „Kurat võtku, liiguta ennast!” Ta astus kiiresti poisi juurest vigastatud mehe juurde, kes lamas maas oma kuhja laotud napi vara kõrval, mille hulka kuulusid õlapaun, helmestega tikitud tupes nuga, kirves, püss ja püssirohusarv. Vigastatud mees abitult jälgimas, laskus hundinahas mees kummargile, et õlapaun üles võtta. Ta otsis paunas tuhnides üles tulekivi ja tuleraua ning poetas need oma nahkkuue taskusse. Ta võttis püssirohusarve ja riputas selle õlale. Kirve torkas ta oma laia nahkvöö vahele. „Mida sa teed?” küsis poiss.

Mees kummardus uuesti, haaras noa ja viskas poisile. „Võta see endale.” Poiss püüdis noa kinni ja silmitses õudusega tuppe oma käes. Jäi ainult püss. Hundinahas mees võttis püssi maast ja vaatas kiiresti järele, kas see on laetud. „Anna andeks, Glassi-vana.

Sinul poleks nendest asjadest enam kuigi palju kasu.”

Poiss näis olevat jahmunud. „Me ei tohi teda niiviisi ilma varustuseta siia jätta.”

Hundinahas mees tõstis korraks pilgu ja kadus siis metsa.

Vigastatud mees silmitses pingsalt poissi, kes seisis seal ühe pika viivu noaga – tema noaga. Viimaks tõstis poiss silmad maast. Esialgu paistis, et ta võib midagi öelda. Aga ta hoopiski pöördus kannal ringi ja põgenes mändide vahele.

Vigastatud mees vaatas ainiti seda lünka puuderivis, kuhu nad olid kadunud. Tema raev oli piiritu ja õgis teda nii, nagu tuli haarab endasse männiokkaid. Ta ei tahtnud siin ilmas midagi muud kui meeste kaela pihkude vahele võtta ja elu nende seest välja kägistada.

Ta hakkas vaistlikult karjuma, unustades jällegi, et tema kõri ei sünnita sõnu, vaid ainult valu. Ta kergitas ennast vasakule küünarnukile. Paremat käsivart sai ta küll natuke painutada, kuid raskust see ei kandnud. See liigutus saatis kaela ja selga piinavaid valusähvatusi. Ta tundis, kuidas nahk haavaõmbluse koredatel niitidel pinguli tõmbub.

10

Ta vaatas jalga, mille ümber olid tihedasti mässitud vana särgi verised räbalad. Ta ei suutnud reit kõverdada, et jalga tegutsema panna.

Mees võttis kokku kogu oma jõu ja keeras ennast raskelt kõhuli.

Ta tajus katkeva niidi plaksatust ja värske vere sooja niiskust seljal.

See valu lahustus tema vahkviha tulvas olematuks.

Hugh Glass hakkas roomama.

11

12

ESIMENE OSA

13

14

ÜKS 1823. AASTA 21. AUGUST

„Monsieur Ashley, minu lodi peaks peagi Saint Louisest siia jõudma.”

Tüse prantslane selgitas seda kannatlikult ja tungival toonil uuesti. „Ma müüksin rõõmuga Kaljumäestiku Karusnahakompaniile kogu laevatäie, aga ma ei saa müüa seda, mida mul ei ole.”

William H. Ashley lajatas oma plekktoobi tahumata plankudest lauale. Hoolikalt soetud hall habe ei varjanud tema kõvasti kokku surutud lõuapärasid. Lõuad ise aga nägid välja nii, nagu ei suudaks nad järjekordset vihapurset tagasi hoida, sest Ashley avastas, et seisab taas silmitsi asjaga, mida ta maailmas kõige rohkem jälestas ehk ootamisega.

Uskumatu nimega prantslane Kiowa Brazeau jälgis Ashleyt kasvava ärevusega. Ashley viibimine Kiowa kauges kaubavahetuspunktis kujutas endast harukordset võimalust ja Kiowa teadis, et selle tutvuse tulemusrikas käsitsemine võib rajada tema ettevõtmisele püsiva alusmüüri. Ashley oli Saint Louise äris ja poliitikas silmapaistev mees, kellel leidus nii ettekujutust kaubanduse läände toomiseks kui ka selle teostamiseks vajalikku raha. „Teiste inimeste raha,” nagu Ashley oli selle kohta öelnud. Pirtsakat raha. Närvilist raha. Sellist raha, mis pageb hõlpsasti ühest riskantsest üritusest teise.

Kiowa kissitas oma paksude klaasidega prillide taga silmi ja ehkki ta ei näinud hästi, oli tal terast pilku inimeste lugemiseks. „Monsieur Ashley, kui te olete nii lahke, siis võib-olla saan ma teile laeva ootamise ajaks üht lohutust pakkuda.”

Ashley ei väljendanud küll mingil moel nõusolekut, aga ta ei jätkanud ka oma sõnavalingut. „Mul on tarvis Saint Louisest varusid juurde tellida,” ütles Kiowa. „Ma saadan homme käskjala kanuuga allavoolu. Ta võib teilt teie 15

sündikaadile teate viia. Te saate neid rahustada enne, kui kuuldused kolonel Leavenworthi läbikukkumise kohta on pärale jõudnud.”

Ashley ohkas sügavalt ja rüüpas alistunult suure sõõmu haput õlut, sest tal polnud muud võimalust kui see kõige uuem viivitus üle elada.

Prantslase soovitus võis meeldida või mitte, kuid selles oli mõte sees.

Ta pidi oma investoreid rahustama enne, kui uudis tollest lahingust Saint Louise tänavatel takistamatult liikvele läheb.

Kiowa tajus avanenud võimalust ja liikus kiiresti edasi, et Ashleyt tulemuslikul kursil hoida. Prantslane tõi lagedale kirjutussule, tindi ja pärgamendi, seadis need Ashley ette ritta ja valas plekktoobi uuesti õlut täis. „Monsieur, ma jätan teid tööd tegema,” lausus ta, olles õnnelik, et saab taanduda.

Ashley kirjutas rasvaküünla valgel kuni hilise ööni: Fort Brazeau, Missouril 1823. aasta 21. august Härra James D. Pickens Pickens ja Pojad Saint Louis Lugupeetud hr Pickens!

Mul on kurb kohustus teatada Teile kahe eelmise nädala sündmustest. Nende sündmuste iseloom muudab paratamatult teistsuguseks meie ettevõtmise Missouri ülemjooksul, kuigi ei heiduta meid sellega tegelemast.

Nagu Te tõenäoliselt juba teate, ründasid Kaljumäestiku Karusnahakompanii mehi arikarad pärast seda, kui nendelt oli heauskselt saadud vahetuskaubana kuuskümmend hobust.

Arikarad tungisid kallale, ilma et neile oleks selleks millegagi põhjust antud, tapsid 16 meie meest, haavasid tosinkonda ja varastasid tagasi need hobused, mille meile müümist nad olid eelmisel päeval teeselnud.

16

Selle rünnaku tõttu olin ma sunnitud allavoolu taanduma ja ühtlasi taotlema kolonel Leavenworthi ja Ühendriikide sõjaväe abi, et vastata selgele väljakutsele, mis heideti Ühendriikide kodanike jäägitule õigusele takistamatult Missouril liigelda. Ühtlasi palusin ma abi meie enda meestelt, kes ühinesid meiega (kapten Andrew Henry juhtimisel) ennast suurde hädaohtu seades oma asukohast Fort Unionist.

9. augustil astusime arikaradele vastu ühtekokku 700 mehega, kelle hulgas oli 200 Leavenworthi regulaarväelast (koos kahe haubitsaga) ja nelikümmend KMKK meest. Me leidsime endale ka liitlasi (ehkki ajutiseks) 400 siuu sõdalase näol, kelle vaenulikkus arikarade vastu tuleneb ajaloolisest vimmast, mille päritolu ma ei tea.

Piisab sellestki, kui öelda, et meie ühendatud jõududest oleks jätkunud enam kui küllaga, et võitjaks tulla, arikarasid nende äraandlikkuse eest karistada ja Missourit uuesti meie ettevõtmise jaoks avada. Need tulemused jäid aga kolonel Leavenworthi ebakindla loomuse tõttu saavutamata.

Selle kuulsusetu kokkupõrke üksikasjad võivad oodata kuni minu naasmiseni Saint Louisesse ja piisab sellestki, kui ma ütlen, et koloneli korduv soovimatus nõrgema vaenlasega võitlusse astuda lubas kogu arikara hõimul meie haardest välja lipsata, mille tulemusena Missouri tegelikult suleti Fort Brazeau ja mandani küla vahel. Kusagil siit kuni sinnamaani ulatuval alal on 900 arikara sõdalast, kes on kahtlemata varustatud uue sihikindluse ja põhjusega nurjata kõik katsed piki Missourit ülesvoolu liikuda.

Kolonel Leavenworth pöördus tagasi garnisoni Fort Atkinsonis, kus ta saadab vähimagi kahtluseta talve mööda sooja kolde ees hoolikalt oma võimalusi läbi mõeldes. Ma ei kavatse teda ootama jääda. Nagu te teate, ei saa meie üritus endale kaheksa kuu kaotamist lubada.

17

Ashley katkestas kirjutamise, et teksti lugeda, ega olnud selle sünge tooniga rahul. Kiri kajastas küll viha, kuid ei andnud edasi tema valdavat tunnet ehk kaljukindlat optimismi ja vankumatut usku oma suutlikkusse edu saavutada. Jumal oli paigutanud ta lõpmatult viljakasse aeda, tõelisele küllusemaale, kus võib jõukaks saada ükskõik kes, kui tal vaid jagub vaprust ja meelekindlust selle poole püüelda.

Ashley nõrkused, mille olemasolu ta otsekoheselt tunnistas, olid lihtsalt takistused, millest tuli oma tugevaid külgi loovalt ühendades üle saada. Tagasilööke Ashley eeldas, kuid läbikukkumist ei kavatsenud ta taluda.

Me peame selle ebaõnne enda kasuks pöörama ja edasi pürgima ajal, mil meie võistlejad vahet peavad. Kuna Missouri on sisuliselt suletud, otsustasin ma saata kaks salka läände teist teed otsima. Kapten Henry ma läkitasin juba mööda Grandi jõge üles. Ta tõuseb Grandil nii kaugele kui võimalik ja pöördub Fort Unioni tagasi. Jedidiah Smith juhib teise üksuse ülesvoolu mööda Platte’i jõge ja tema sihtmärk on Suure nõo veed.

Kahtlemata Te jagate minu suurt pettumust seoses meie viivitusega. Me peame nüüd julgesti edasi liikuma, et kaotatud aega tasa teha. Ma andsin Henryle ja Smithile korralduse mitte tulla kevadel oma saagiga tagasi Saint Louisesse. Meie lähme hoopiski nende juurde ja me kohtume seal väljas, et vahetada nende nahad uue moona vastu. Me saame niiviisi neli kuud kokku hoida ja tasuda vähemalt osa oma võlgadest õigel ajal.

Ma panen ette koguda sellal Saint Louises kokku ja kevadel kohale saata uus üksus, mida juhin mina ise.

Küünla jäänused hakkasid särisema ja sülgasid välja vastikut musta suitsu. Ashley tõstis pilgu ning tajus äkitselt, et kellaaeg on hiline ja tema ise on väga väsinud. Ta kastis sule tindi sisse ja naasis oma kirjavahetuse juurde, kirjutades aruande lõpetuseks kindlalt ja kiiresti:

18

Minu tungiv soovitus Teile on edastada meie sündikaadile võimalikult jõulisel kujul minu jäägitu veendumus, et meie ettevõtmist saadab paratamatult edu. Saatus on asetanud meie ette suursuguse tasu ja me ei tohi loobuda julgust kokku võtmast, et oma õigustatud osa sellest endale nõuelda.

Teie väga alandlik teener William H. Ashley Kaks päeva pärast seda ehk 1823. aasta 23. augustil saabus Saint Louisest Kiowa Brazeau lodi. William Ashley varustas oma mehed moonaga ja läkitas nad sellelsamal päeval läände. Esimene kohtumine pidi aset leidma 1824. aasta suvel kohas, mille suhtes lepitakse kokku käskjalgade abil.

Oma otsuste tähendusest täiel määral aru saamata oli William H. Ashley leiutanud süsteemi, mis pani edaspidi paika kogu selle ajastu.

19