Meelespead

MEELESPEAD

M EELES PEAD

HELJU PETS

„Meelespead” oli Tänapäeva 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Võistluse korraldamist toetas Eesti Kultuurkapital.

Toimetanud Piret Joalaid Kujundanud Angelika Schneider © Helju Pets ja Tänapäev, 2015 ISBN 978-9949-27--782-7 Trükitud AS Printoni trükikojas

1.

Eevi ärkas koputuse peale. Ta oli alles unne suikunud ja lõi ehmunult silmad lahti. Kambriaknast piilus maiöö. Koputati uuesti, valjemalt, tungivamalt.

Eevi müksas enda kõrval nohisevat Priidikut. „Kuuled, keegi taob vastu ust!” „Kuulsin juba enne sind,” kostis mees uniselt. „Miks sa siis vaatama ei lähe? Nässu ka ei haugu, kes teab, kus ta ringi hulgub.”

Priidik haigutas pikalt ja kompas voodi kõrvalt põrandalt karku.

Nüüd taoti juba tungivalt vastu magamiskambri akent ja keegi nagu hüüdis midagi.

Eevi krapsas enne Priidikut sängist, läks akna juurde ja piilus õue. Maiöös seisis naise kogu, süles mingi suur komps. „Issand jumal,” ohkis Eevi, tõmbas suurräti ümber ja läks pimedasse eeskotta. „Kes on?” küsis ta käskivalt. „Ema, mina olen, palun tee uks lahti!”

5

Eevi tundis seda häält ja avas väriseval käel uksehaagi.

Nässu jooksis enne tulijat kööki ning niutsus rõõmsalt. „Helmi, tütreke,” sosistasid Eevi huuled ja nutukramp tõusis kurku. „Kust sa tuled ja veel öösel?”

Helmi läks köögist isa-ema magamiskambrisse, pani pambu veel sooja voodisse ning hakkas tekki mähitud kandamit lahti harutama.

Eevi ja Priidik jälgisid huviga, kuidas teki seest koorus välja laps. Helmi vabastas lapse paksudest üleriietest, võttis mütsi peast, sidus selle all oleva väikese pearäti lahti ja tõstis tüdruku istuma. Tilluke olevus jälgis suuril silmil ümbrust ning tõmbas suu ümber nutuvõru. „Ema, anna Edele midagi süüa, kas või piima,” lausus Helmi ja tõi välja jäetud mahuka seljakoti kööki ning hakkas toidukraami lauale laduma. „Siin on paar lihakonservi, mannat, suhkrut, šokolaadi, tubakat, seepi, tikke, Ede riided ja minu omad. Veel arstirohud palaviku vastu.”

Priidik oli süüdanud petrooleumilambi. Lambivalgus joonistas seintele müstilisi figuure. Ede oli jätnud nutu ja jälgis huviga seintel liikuvaid jooniseid.

Eevi tõi sahvrist piimakannu. „Piim on külm.” „Mis sellest,” sõnas Helmi, „Ede joob ka külma piima.

Anna tükk leiba kõrvale, kui on.” „Muidugi on, ja võid määrin ka peale.”

Eevi lõikas leivakääru, määris paksult võid peale ja ulatas tütrele.

Mõlemad vanad jälgisid huviga, kuidas Helmi murdis leivaraasu, toppis Edele suhu ja tõstis piimakruusi väikesele 6

suule. Laps sõi isukalt, silmad jälgimas ikka veel valgusemängu kambri seintel. „Söö ise ka,” pakkus Eevi ja tõi sahvrist leiva-või kõrvale singitüki. „Küll ma söön, enne vahetan Ede püksikesed. Ta on pikal reisil mitu korda püksi pissinud,” ja jätkas andekspaluvalt: „Ede käib potil, aga meil polnud võimalik pissipotti kaasa võtta ja ega oleks ka saanud last kuskil pissitada.”

Eevi ja Priidik oleksid mõlemad tahtnud Helmilt pärida, kuidas tütar üle mere sai, kust ta tuli, kas jääbki koju ja veel palju muudki, aga ei julgenud.

Helmi oli lahkunud Hiiumaalt Metsakülast Sepa talust 1938. aastal 18-aastase neiuna Haapsallu isa Priidiku õe vürtspoodi müüjaõpilaseks. Ta oli õppinud ametit, töötanud tädi poes müüjana ja saanud siis töökoha ettekandjana Haapsalu linnuse lähedal väikeses kohvikus. Igal suvel oli Helmi vanematel külas käinud, mõnikord ka jõulude ajal.

Algas sõda. Helmi käis veel 1939. aasta sügisel emal-isal abiks kartuleid võtmas ja oli lubanud sõja jalust Metsakülla tulla. Kui 1940 kuulutati Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks, ei tulnud Helmilt enam ühtegi kirja ega muud teadet. Eevi ja Priidik olid murest murtud. Priidik oli kirjutanud õele Haapsallu mitu kirja, aga vastused jäid tulemata.

Ja ega Priidik ning Eevi julgenudki mingeid suuri päringuid ette võtta, kardeti venelasi, kes olid ka Hiiumaal oma positsioonid sisse seadnud.

Alles hilissügisel 1941, kui sakslane oli vallutanud Hiiumaa, saabus vanemate suureks üllatuseks ja rõõmuks Helmi 7

lapsepõlvekoju koos Saksa mundrit kandva noormehega.

Valgetverd pikka kasvu noormees meeldis vanematele esimesest silmapilgust. Hugo meelespeavärvi silmad olid soojad ja sõbralikud. Ta oli sama kohviku omaniku poeg, kus Helmi ettekandjana töötas. Noored rääkisid abielust ja tahtsid pulmad järgmisel suvel Metsakülas pidada. Kuna Hugo oli staabiohvitser, ei kartnud ta rindele saatmist, ja kõigile neljale näis tulevik turvalisena. Sakslane võidab sõja, selles oldi kindel.

Ent kõik ei läinud, nagu inimesed olid lootnud. Ema ja isa hakkasid jälle pikisilmi tütrelt teateid ootama. Aastakese jõudsid kirjad Metsakülla Sepa tallu, siis aga saabus vaikus.

Ja nüüd oli vaikus purustatud, Helmi oli jälle kodus.

Kui Helmi oli esimese nälja kustutanud ja lapse magama seadnud, ütles ta: „Ma ei hakka pikalt oma reisist rääkima. Üldse hea, et õnnestus Edega üle mere pääseda. Edasi sadamast mõisahooneni sakslaste furgoonautos ning sealt natuke maad logistasime hobuvankril teeristini. Sealt tulin jalgsi, laps süles, seljakott seljas.”

Eevi lõi käsi kokku. „Taevane arm! Sa kandsid last kaks kilomeetrit süles!” „Kogu aeg ei kandnud, puhkasin ikka ka mitu korda.” „Hea, et koju said,” lausus Priidik ja proovis tütre toodud tubakat. „Oled abielus?” julges ema küsida.

Helmi ohkas ja raputas pead. „Jaah, registreerisime ainult, pulmad tahtsime siin pidada, aga Hugo värvati Eesti SS-vabatahtlikku diviisi ja ma ei tea temast enam midagi. No 8

aga tütreke on olemas. Sündis 15. mail 1943, nüüd natuke juba üle aasta vana. Ta ristinimi on Ede-Marie.” Äkki saabus ruumi rusuv vaikus. Maiööst hakkas varahommik saama. Priidik kustutas lambi. Varjud kadusid seintelt.

Priidik ajas vammuse selga. „Ma lähen õige välja, vaatan ilma ja otsin rehe alt lapsele sinu vana hälli üles.” „Jaah, mis seal ikka, eks ma pean ka lauta minema. Seasöökki veel poole peal ja Punik ootab varsti lüpsmist,” lausus Eevi ja asus riidesse panema. „Sina, Helmi, poe meie sängi lapse kõrvale.”

Eevi oli lehma lüpsnud, piima kurnanud, muud loomad toitnud ja pliidi alla tule teinud. Kartulid olid hakanud keemise märke näitama. Munasousti jaoks munad klopitud, panngi pekikuubikutega ootas särisema panemist. Magamiskambrist polnud aga kippu ega kõppu kuulda. Käokella seierid lähenesid üheksale.

Eevi paotas ettevaatlikult kambri ust, katsus astuda krigisevast põrandalauast üle ja piilus voodisse. Ta vaatas lapse pärani silmadesse ja taganes sammu. Eevi süda tegi ehmunud võnkse. „Lamab nagu surnu, ainult silmad lahti,” käis õudne mõte läbi pea. Ta astus uuesti lähemale ja kummardus lapse kohale. Väike tüdruk pilgutas silmi. „Jumal tänatud,” ohkas Eevi ja puudutas lapse laupa. Ede otsaesine oli meeldivalt soe. „Kas sa tahad süüa?” küsis Eevi sosinal. „Ma keetsin sulle mannaputru võiga.” „Emm, mamm,” vastas väike inimene.

9

Helmi virgus, tõstis pea padjalt ja vaatas esmalt aknasse. „Päike!” „Päike jaah, täna tuleb ilus ilm. Ma keetsin Edele putru, tule sina ka sööma.”

Helmi vajus väsinult padjale tagasi. „Kas sul on parajat kaussi või potti, kuhu Ede saaks pissut teha. Just katsusin, praegu on veel kuiv.” „Küllap leian,” lubas Eevi ja ruttas sahvrisse.

Natuke aru pidanud ja riiulitel tuhninud, leidis ta roosade roosidega supitirina, mille kaas oli ammu katki läinud. „Kas see kõlbab?” küsis ta voodi ette seisma jäädes.

Helmi naeratas: „Muidugi!”

Eevi vaatas, kuidas Helmi upitas väiksekese voodist välja, tõmbas tal püksid maha, sättis tüdruku pepu supitirinale ja lausus laulvalt: „Piss, piss, piss, piss.” Õige pea oli kuulda tasast sirinat. „Tubli tüdruk,” kiitis Helmi ja pani lapse riidesse. „Nüüd teeme nämm-nämm.”

Ede sõi Helmi süles isukalt rammusat mannaputru. Väike suu matsus, aga silmad jälgisid kordamööda Eevit ja Priidikut. Laps oleks tahtnud nagu küsida: „Kes te mulle olete?”

Ede kõhu täis söötnud, pani Helmi tüdruku põrandale.

Pisike inimene seisis nagu pulk, vaatas kord emale, siis Priidikule ja Eevile ikka veel küsivalt silma. „Ära karda,” julgustas Helmi, „need on sinu vanaema ja vanaisa. Tee tipa-tapa.”

Ede ei liikunud paigast. Nüüd peegeldus lapse silmades hirm. Helmi paitas lapse kiharaid ja julgustas uuesti.

10

Eevi otsustas esimese sammu ise teha. „Tule mamma juurde, tule.”

Ede tegigi paar kohmakat sammu Eevi ettesirutatud käte poole. „Mamma,” ütles laps ja Eevi tundis, kuidas süda õhkas õnnest.

Tillukest pehmet olevust oma põlvedele võttes tahtis Eevi nutta. Midagi nii armast ja hella polnud ta ammu oma rinna vastu surunud.

Ede vaatas Eevile silma ja torkas näpukese vanaemale ninna. „Mamma, ninna.”

Eevi naeris ja Priidikule meenus, et just nii oli Eevi naernud, kui oli Helmit süles hällitanud.

Ka Priidik soovis tütretütrega lähemalt tutvust teha. „Tule nüüd papa juurde, papa teeb sulle koogu-noogu.”

Eevi tõstis Ede kaksiraksi Priidiku tervele jalale. Priidik võttis tillukestest kätest kinni, kõigutas jalga üles-alla, ise lauldes: „Koogu-noogu, koogu-noogu.”

Lapse suu võbises hetkeks naerust, kuid siis muutus ta ilme jälle vanainimeselikult tõsiseks. Ainult silmadest võis lugeda, et koogu-noogu meeldis. „On ta alati nii tõsine?” küsis Eevi tütrelt.

Helmi mõtles enne viivu, kui ütles: „Viimasel ajal küll.

Eks see sõit oli ka lapsele liiga kurnav, hea, et haigeks ei jäänud. Üldiselt on Ede-Marie väga hea laps. Pole öösiti üleval olnud, ei nutnud, ei jonninud, toitu ka ei vali, on kõigega rahul. Selline vaiksekene.”

11

Emale tundus, et tütre hinges kibeleb veel midagi tähtsat vanematele öelda. Eevi soovis nii väga teada, kuidas olid möödunud Helmi need aastad, kui nad Priidikuga tütrest midagi ei teadnud. Sama oli mõelnud ka Priidik ja lootis, et küllap teeb Helmi ühel päeval ise suu lahti.

12