Issuu

Nicklas Brendborg

MEDUUSID VANANEVAD TAGURPIDI

Taani keelest tõlkinud Eva Velsker

SISUKORD Eessõna 7 Sissejuhatus

ESIMENE OSA

LOODUSE IMED

Vananemise rekordiraamat 21 Päike, palmid ja igavene elu 39 Geenide roll on ülehinnatud 47 Igavese elu hädad 63 TEINE OSA

UURIJATE AVASTUSED

Kell, mis võib ennustada, kui vanaks sa saad 79 Mis sind ei tapa … pikendab su elu 95 Iseenda söömisest 111 Zombirakud ja kuidas neist vabaneda 121 Bioloogia varuosad 129

Kahest saab üks 137 Suurem sureb varem 145 Lihavõttesaare saladus 157 Veredoonorid elavad kauem 165 Kätepesu ajaloost 177 Palavik ja külmetus võivad jälitada sind kogu elu KOLMAS OSA

HÜVA NÕU

219

Nälgida mängult 221 See, mida sa sööd … mõjutab su vananemist Jookse kaugele, ela kauem 277 Kõige tähtsama jätsin lõppu 289 Allikad

295

245

197

EESSÕNA Lars Tvede

Ma tahaksin elada igavesti. Või vähemasti mitu tuhat aastat. Mõelda vaid, mida kõike siis jõuaks. Näiteks tahaksin mina isiklikult – mõistagi lisaks sellele, mida juba proovinud olen – olla mõni aeg trummimängija, ja siis ka dokumentaalfilmide produtsent, seejärel geoloog, siis ajaloolane, siis kinnisvaraarendaja, siis arhitekt ja siis midagi muud. Ma tahaksin reisida läbi selle umbes 99,99 protsendi maailmast, mida ma oma üsna usina reisimise kiuste ei ole oma senises elus ikka veel näinud. Ja ma tahaksin proovida tuhandet muud asja, mis nõuavad aega, aega ja aega. Ja nautida koosolemist nendega, keda ma armastan, igavesti.

Eessõna

Seepärast huvitavad mind tohutult igat sorti vananemisvastased meetodid – eriti kui need ei ole tülikad. Kõige parem oleks lihtsalt neelata alla glasuuritud tablett, mis mõne kuuga teeks mind paar aastakümmet nooremaks – aitäh – ja mis seejärel hoiaks mind nii umbes alatasa selles vanuses. Lisaks on mul selle asja kohta üks rumal kinnismõte: ma kujutlen, et see tablett tuleb turule minu surmapäeval. Jah, sel päeval, kui ma olen teinud just midagi nii ogarat kui suremine, goddammit, paisatakse tablett turule. Ja siis kujutan ma ette, et kui ma ei oleks joonud neid kolme Alabama slammerit, mis eile sisse kallasin, hõkk, siis oleksin ma elanud veel ühe päeva ja seega igavesti. See mõte tuleb mulle mõnikord, kui kokteili tellin. Kahjuks ei ole see mainitud tablett niipea tulekul ja senikaua joon ma oma slammereid edasi. Aga seda raamatut lugedes näeme, et teadlased tõesti töötavad paljude vananemisprotsesse pidurdavate meetodite kallal. Need vastumeetmed on jahmatavalt tõhusalt mõjunud mitmete katseloomade puhul ja varem või hiljem (ja enne või pärast minu surma) on need ilmselt turul kättesaadavad. Imetablett tuleb – või vähemasti midagi, mil on väheke sedalaadi mõju. Tegelikult tuleb seesuguseid terve hulk. Neid oodates on meil aga suur hulk asju, mida saame ise ära teha, et mitte ainult oodatavat eluiga pikendada, vaid et end samal ajal ka nooremana tunda. Nii mõndagi oleneb sellest, kuidas me mõtleme, käime, seisame, treenime, sööme, joome, magame ja palju muud. Osa sellest on tegelikult

Meduusid vananevad tagurpidi

üsnagi intuitiivselt taibatav, ent teine osa hoopiski mitte, ning on asju, mida inimesed teevad, et aeglasemalt vananeda, kuid mis tegelikult panevad neid vananema kiiremini. Mu jutu mõte saab sulle paremini selgeks, kui sa seda raamatut loed, ja ma olen päris kindel, et kui sa oled selle läbi lugenud, kavatsed sa oma elus mõned muutused teha. Nii juhtus igatahes minuga. Ilmselt siin peaksin ma nüüd mainima, et minu meelest on see imetore raamat, kirjutatud jutustavas stiilis, mis meenutab mulle Bill Brysonit (seda, kes muu hulgas kirjutas „Kõiksuse lühiajaloo“). Selle raamatu autor ei ole siiski mitte Bill Bryson, vaid hoopis vahva Nicklas Brendborg. Nicklas on minu meelest geenius, ja ma usun, et aja jooksul saab tema nimi palju kuulsamaks, kui see on praegu. Sellele järeldusele olen jõudnud pärast mitmeaastast koostööd temaga, niihästi minu riskikapitalifondi Nordic Eye nõukogus kui ka minu ettevõttes Supertrends. Viimati nimetatuga seoses on ta muu hulgas teinud suurepärase analüüsi vananemisvastaste vahendite kommertsturu kohta. Seda raamatut lugeda oli nauding. Mitte vaid sellepärast, et teema mind huvitab – eriti siis, kui ma kokteile tellin –, vaid ka seepärast, et raamat annab sügava ja teaduspõhise sissevaate sellesse, kuidas keha töötab, miks me vananeme ja miks erinevad moodused sellele vastu töötada – või vähemasti ajutiselt panna vananemisprotsessid liikuma vastassuunas, nooruse ja mitte vanaduse poole – võivad tõepoolest toimida.

Eessõna

Nicklas viib meid kütkestavale ringkäigule meie enda kehasse ning pärast seda retke mõistame palju paremini keha toimimist nii heas kui halvas. Ma võin kinnitada, et lugeja tunneb lõbu, saab targemaks ja elab niihästi pikema kui ka tervema elu kui need, kes seda raamatut lugenud ei ole.

SISSEJUHATUS Nooruse läte

1493. aastal suundus Christoph Kolumbus oma teisele reisile Ameerikasse. Temaga oli kaasas auahne noor hispaanlane nimega Juan Ponce de León. Hispaanlased rajasid oma esimese tugipunkti uues maailmas Hispaniola saarele ja sinna asuski elama Ponce de León. Ta kohanes seal hästi ning temast sai ajapikku lugupeetud väeülem ja maaomanik. Tollal ei teadnud hispaanlased sellest, mis nad leidnud olid, eriti midagi. Või kus nad üldse olid. Võibolla Indias? Minna troopiliselt saarelt avastusretki tegema oli tavaline asi – ja polnud peaaegu võimalikki, et midagi uut ei kohata. Niihästi Kariibi mere uutes kogukondades kui ka kodus Hispaanias levisid kuuldused fantastilistest uutest maailmadest, võõrastest rahvastest ja määratutest rikkustest.

Sissejuhatus

Nii kuulis Ponce de León ühel päeval jutte uuest maast Hispaniolast põhja pool. Ta kogus kohe meeskonna kokku ja suundus asja lähemalt uurima. Koos oma meestega purjetas ta läbi Bahama saarte – mis olid juba tuntud – ja silmas seejärel esimese eurooplasena randa, mis oli päris kindlasti uus maa: maastikul õilmitsevate lillede tõttu ristis ta selle La Floridaks. Floridat uurides sattusid hispaanlased kokku ka ühe kohaliku hõimuga. Hõimuliikmed olid kohtumisel diplomaatlikud ja rääkisid uustulnukatele ühest erilisest allikast, mida nad kutsusid „nooruse lätteks“: allikast, mille vesi on tervendav ja mis võib isegi kõige vanema mehe uuesti nooreks muuta. Aga, väitsid nad raudkindlalt, mitte keegi hõimus ei mäleta, kus see on. Ja ei-ei, muidugi mitte ei ole see lihtsalt hispaanlastele puru silma ajamine, et nood nad rahule jätaksid. See on ikka täitsa tõsi. Järgnevail aastail seilas hispaanlaste ekspeditsioon piki Florida rannikut üles-alla ja otsis tuletikuga seda kurikuulsat allikat. Aga kuidas aru saada, milline on see õige? Lootusrikkad hispaanlased kümblesid kõigis allikates, mille juurde nad sattusid. Üsna uljas tegu, kui arvestada Florida alligaatorite asurkonda. Ja loomulikult ei leidnud nad nooruse lätet mitte iialgi – seevastu leidis vikatimees lõpuks nad kõik. Kui küsida tõsiste ajaloolaste käest, siis nende meelest on see lugu enamjaolt müüt. Mina siiski nii tõsimeelne ei ole, nii et ma võin vabalt alustada oma raamatut väikese luiskelooga.

Meduusid vananevad tagurpidi

Tegelikult otsisid Ponce de León ja ta mehed küllap sedasama, mida kõik teisedki tookord: maad ja kulda, võibolla orje ja küllap naisigi. Ometigi levivad seesugused pajatused ikka ja jälle kõikvõimalikes tsivilisatsioonides. Aleksander Suurest Vana-Kreekani, ristirüütlitest muistse India, Hiina ja Jaapanini, igalt poolt leiab lugusid noorendavaist allikaist ja maagilistest eliksiiridest. Ega meiegi ajastu ole mingi erand: me kuuleme aeg-ajalt ikka lugusid vananemisvastasest hookuspookusest. Koos teaduse edusammudega tuleb aga just uurimistöö kaudu uusi oletusi selle kohta, kust nooruse lätet otsida. Küllap sa arvad, et see on edasiminek, aga isegi teadusel ei ole katsed leida imeravi vananemise vastu läinud alati ühtviisi õnneks. 20. sajandi alguses arvas hulk teadlasi näiteks, et inimeste noorendamiseks saab kasutada loomade näärmetest saadud ekstrakte. Ja üks uurijaist, kirurg Serge Voronoff, arendas seda veidi pentsikut teooriat veel edasi: ta oli veendunud, et ei tasu kasutada lihtsalt loomadelt saadud ekstrakti, ei, tuleb siirata näärmekude otse inimestele, alles siis see töötab. Ja kui ta oli Egiptuses uurinud kastreeritud mehi, jõudis ta järeldusele, et munanditel on eriliselt noorendav mõju. Seejärel hakkas Voronoff oma patsientidele siirdama ahvimunandite tükikesi. See protseduur oli piisavalt veider, et tavalised inimesed sellest suure kaarega mööda käiksid. Aga rikkad ja kuulsad olid protseduuri järele hullud: nad seisid sabas, et saaksid proovida Voronoffi vananemisvastast siirdamist. Huvi oli koguni nii suur, et Voronoff teenis

Sissejuhatus

pöörase hulga raha ja varsti oli tal juba ka raske piisavalt ahvimunandeid hankida. Ta oli sunnitud vaeste loomade jaoks ehitama aediku – oma äsja ostetud lossi – ja palkama tsirkusetreeneri neid talitama. Voronoffi patsientidest ei saanud lõpuks muidugi muud kui vaid ajaloonali. Nii nemad kui ka Voronoff ise jäid ajapikku vanaks ja kortsu, just nagu ka Ponce de León ja tema mehed. Ja just nagu jääme ka meie – kui mitte teadus ei suuda enne paremat lahendust leida. Nimelt sellest see raamat räägibki: surra noorelt nii hilja kui võimalik. Teaduse oletustest selle kohta, kuidas saaksime elada tervena nii pika elu kui võimalik. Ma luban, et sul ei ole vaja õmmelda mingisugust nääret oma kubeme külge ja sa ei pea ka inimesi õgivate roomajate keskel kümblema. Aga paras teekond saab sellest ometi. Jahti pikemale elule on alati saatnud liialdused ja pettused. Loomulikult on tänapäevaks asi paranenud, pärast seda, kui teadus on maagia ja religiooni asemele asunud – ja õnneks on see Serge Voronoffi aegadest tublisti edasi arenenud. Aga ikkagi on raske selgust saada, mis on tõene ja mis võlts. Petiseid leidub palju ja paljud teaduse parimad tulemused on peidus tavainimestele tundmatuis ajakirjades, täis teaduslikku žargooni. Suur küsimus on nüüd järgmine: mida teame täna vananemisvastastest moodustest ja mida võiksid julgesti proovida? Asjad nimelt on tõesti tänapäeval teisiti. Kunagi oli kõik, mis noorendamist puudutas, eranditult kelmus ja pettus.

Meduusid vananevad tagurpidi

Aga enam see nii ei ole: meil on kindlaid teadustulemusi niihästi laboratooriumist kui pärismaailmast, mis näitavad, mis toimib ja mis mitte. Laboriloomade eluea pikendamine käib täiesti rutiinselt ja paljutõotavate tulemuste ülekandmine inimestele on meil juba käeulatuses. Meie ajal on tekkimas esimene reaalne võimalus vabastada inimene vananemise puurist.

* Vananemisvastasust võib vaadata kui loomulikku osa moodsa arstiteaduse pikast visast edasirühkimisest. • • •

•

Kõigepealt võitlesime selle eest, et suur osa meist üldse täiskasvanuikka jõuaks. Seejärel asusime ründama paljusid viirusi ja baktereid, Pärast seda oleme jõudnud vanadusega seotud haiguste ravimiseni: vähk, südame-veresoonkonnahaigused. Nendega maadleme me endiselt. (Raamatu jooksul saame näha, kui kaugele oleme jõudnud.) Teadus on samal ajal asunud tegema järgmist sammu: see on võitlus vananemise kui sellise vastu.

Isegi kui suudaksime lahti saada kõige hullematest haigustest, mis olemas on, ei pääse me mööda asjaolust, et me jääme ajapikku üha nõrgemaks.

Sissejuhatus