Max

koolialustaja memuaarid

JAN WEILER

N T

SISUKORD Väike olemine 6 Minu esimene koolipäev 10 Poes 13 Vahetund 16 Ketšup 19 Minu õde 21 Ma olen tätoveeritud 24 Üüüratu igavus 26 Lapsehoidjat pole vaja 29 Jalgpall ja tüdrukud 31 Kinos on äge 34 Mul on palju tegemist 36 Ma oskan hästi käituda küll 39 Paps keeras jama kokku 42 Vihmauss 45 Kelleks ma saada tahan 48 Vitamiinid 50 Ma ei saa magada 52 Fridolin 55 Paps ja mina oleme tülis 58 Ma sain prillid 62 Kõige esimene lumi 65 Mardipäev 68 Me küpsetame 71 Soovinimekiri 73 Meil käis Nikolaus 76 Ma olen liuglev välk 80 Tulnukas Kastanian 3-lt 83 Lumemehepaar 86 Kindaseiklus 88 Härra Kleinhuber on minu sõber 93 Minu esimene ülesastumine 95 Jõuluõhtu 98 Paugutaja 102 Charlotte 105 Talv on niii pikk 107 Vahetund Minu olen Üüüratu pole Jalgpall 31 palju tegemist hästi 39 keeras kokku 45 ma ei Fridolin ja tülis Ma prillid 62 esimene lumi Mardipäev küpsetame 71 Soovinimekiri 73 Meil käis Nikolaus Ma olen liuglev välk Tulnukas 3-lt 83 86 Kindaseiklus Kleinhuber sõber 93 ülesastumine 95 Jõuluõhtu 98 Paugutaja 102 Charlotte 105 Talv on niii pikk 107

T Ä H E N DAB , rumal lugu on see, et ma olen veel nii

väike, näiteks olen ma liiga väike, et kakaoni ulatuda,

see seisab nimelt kapi serva peal ja kui ma tahan kakaod, pean ma

küsima, ja emps ütleb, okei, kohe, aga see võtab liiga kaua aega ja

sellepärast pean ma ronima ja selleks teen ma köögikapi alumise

ütleb, ronima

sahtli lahti ja ülevalt teise ka ja siis saan ma üpris kähku üles

ronida ja kui ma kapile astun, siis saan

kakao kätte, aga ma ei tohi ennast servast

üles vinnata, muidu murdub serv ära ja

kõik lendab alla ja emps hüüab ohjumalküll, mida ma jälle korraldasin, ja tal oleks

võinud nii ilus elu olla ja mis tal nüüd on,

ainult jama, ja töömees peab tulema ja

kõik ära parandama ja see maksab, maksab, maksab, ja rula üle on tal tõsiseid

kahtlusi ja pealegi olen ma kakao jaoks

6

V ÄI K E OL E M I N E

liiga suur, ja sellest ei saa ma aru: liiga suur kakao jaoks, aga liiga

väike, et seda kätte saada, ja töömehed mulle igal juhul meeldivad, sest nad on tavaliselt nii toredad, nagu see, kes tõi meile hiljuti

pesumasina ja alla minnes higistas nagu juust, mille ma suvel

päikese kätte unustasin, ja siis ta vandus, see töömees, ja emps

ütles, et vandugu natuke vaiksemalt, et poiss – see olen mina –

seda kõike ei kuuleks, ja viimaks arvab keegi, et tema õpetab

poisile säherdusi asju, aga mina ei saanud töömehest üldse aru ja

sellest on kahju, ja lõpuks sõidutas ta mind oma käruga läbi aia ja

ütles, et ma olen juba päris suur poiss ja ta tahaks mind kaasa

võtta, kui emps mind enam endale ei taha, aga siis sõitis ta ikkagi

ilma minuta ära ja emps ja mina vaatasime uut pesumasinat ja

sellel oli kohutavalt suur ava ja ma näitasin empsile, et ma mahun

sinna sisse, ja talle see üldse ei meeldinud ja

paps ütles õhtul, et see on minusuguse

kribala jaoks liiga ohtlik ja lõpuks

ronin ma sinna sisse ja uks läheb

kinni, hirmus mõeldagi, ja ma

olen lihtsalt liiga väike nii suure

pesumasina jaoks, ja järgmisel

päeval tuli töömees tagasi ja tassis

7

pesumasina jälle üles ja viis teise, väikese avaga masina alla ja

vandus veel rohkem kui esimesel päeval ja ei olnud enam nii tore ka ja lõpuks ütles, et uus masin on minusugustele väikestele

inimestele parem, ja selle peale pean ma küll ütlema: täiskasvanutega ei ole tõepoolest kerge, kord oled liiga suur ja kord liiga väike, nad lihtsalt ei suuda ära otsustada.

8

P O E S

T Ä H E N DAB , mida mulle tõesti meeldib teha, on poes käia, ja

ma käin poes pigem papsiga kui empsiga, sest tema ei jaga nii

hästi teemat ja tema käest saab endale palju rohkem küsida kui

empsi käest, kes teab nimelt kõiki-kõiki asju, mida üleüldse osta

saab, ja enamikku peab ta nõmedaks ja tema sellist jama ei osta ja üleüldse on tal alati pikk nimekiri,

kus on kõik kirjas, mis tal

vaja on, ja siis saadab ta mind riiulite vahele ja

ütleb, et ma pean

tooma viis

banaani või kaks pakki piima, sellal kui ta ise seisab juustude

juures, ja siis kihutan ma minema ja toon kõik asjad ja panen kärusse ja ükskord tõin ma hästi palju asju ja viskasin need

kärusse ja siis ütles üks võõras hääl: nononoo, see pole küll mulle, ja ma vaatasin üles ja seal seisis üks päris vana naine ja ma olin

asjad valesse kärusse visanud, aga emps võttis need jälle välja, ja kui ma kenasti aitan, tohin endale kassa juurest maiustuse valida, aga ainult ühe ja mitte mingit mänguasjaga ajakirja, neid ma ei tohi enam saada, sest see on alati ainult jamps, ütles emps, ja

sellepärast lähen parem papsiga poodi, see on palju toredam, ja me läheme temaga supermarketisse ja tema ütleb, nii, mida

kõike meil siis vaja on, ja mina näitan siis talle, mida kõike minul

vaja on, ja tema küsib alati, kas seda ikka on vaja, ja mina ütlen, et seda on hirmus väga vaja, ja tema ütleb, hea küll siis, ja ma

tohin võtta oma lemmikjogurtit ja tarretist ja röstsaia ja ketšupit ja majoneesi (mõlemad on SAMAS tuubis) ja kummikomme ja punast limonaadi ja karudega kempsupaberit ja spioonilambiga

ajakirja ja veel midagi kassa juurest, aga selle koha peal ütleb paps, et nüüd küll aitab, ja mina ütlen, et empsiga tohin ma alati midagi

kassa juurest võtta, ja tema ütleb, nojah, kui just nii, eks siis võta

endale midagi, ja siis ostab ta veel jäätist meile mõlemale ja ütleb,

14

et me peaksime selle ruttu ära sööma, enne kui koju jõuame,