1 K Ä I B I V M A A I L M A VA A D E JA SELLE JÄRELMID
Maailmavaade on ideede ja uskumuste kogum, mille alusel inimene suhestub iseenda ja ülejäänud maailmaga. Vaatega kaasnevad esialgsed vastused sellistele küsimustele nagu: Mis ma olen? Kust ma tulen? Mis on universum? Milline on tegelikkuse sügavam loomus? Milline tähendus on minu rollil olemise näitemängus? jne. Inimese maailmavaade on ilmselt kõige olulisem osa tema elus. Lõppude lõpuks – arvestades meie elutingimusi – määrab maailmavaade suuresti selle, kas oleme õnnelikud või masendunud; kas meie elu on tähendusrikas või lootusetult tühi; ja kas meil on põhjust loota. Seetõttu on valikute tähtsust, mida me mõistuse ja südamega oma maailmavaate määratlemisel teeme, väga raske – kui üldse võimalik – ülehinnata. Ü H I S K O N N A M A A I L M A VA A D E
Kuigi maailmavaated on põhimõtteliselt isiklikud, toimub indiviidide ja ühiskonna kui terviku vaadete vahel tihe vastasmõju. Kui enamuse maailmavaade kipub mõjutama ühiskonna enesekorraldust, mõjutab ka ühiskond suuresti üksikisikute maailmavaateid hariduse, meedia ja üldise kultuurilise ajavaimu vahendusel. Tegelikult on kaasaegsesse
14
DR. BERNARDO KASTRUP
kultuurikonteksti paigutatud inimesel peaaegu võimatu pääseda Zeitgeist’i hägust ja arendada tõeliselt erapooletut, kriitilist ja isiklikku maailmavaadet. Meid kõiki pommitatakse iga päev sõnumitega, mis sisendavad meile, kes me oleme, milline on tegelikkus, mis on võimalik või võimatu, mis usutav või uskumatu, mis mõttekas või mõttetu ja kuidas me peaksime oma elu elama. Sõnumid tulevad meediast reklaamide, uudistesaadete, dokumentaalfilmide, ajalehe- ja ajakirjaartiklite, poliitilise retoorika jne vormis, kuid neid edastavad ka meie endi vanemad, perearstid, ülemused, partnerid, sõbrad ja nii edasi. Kogu meid ümbritsev maailm surub pidevalt peale arvamusi selle kohta, mis toimub ja mida sellega peale hakata. Aga mis täpselt toimub? Kas keegi tõesti teab? Või kas me elame lihtsalt reaalsuses, mille on kujundanud ajutised parimad oletused? Milliseks kujuneks sel juhul nägemus maailmast, kui suudaksime pääseda kultuuri hüsteerilisest kakofooniast ja kujundada autentsema ja erapooletuma, vahetule kogemusele ja selgele mõtlemisele tugineva maailmavaate? Järgmistes peatükkides püüan esitatud küsimustele vastuseid visandada. Esialgu on meil aga vaja kujundada selgem arusaam sellest, mida kujutab endast meie kultuuri peavoolu maailmavaade. M AT E R I A L I S M I M Õ J U
Ühelgi maakera asustaval ühiskonnal ei ole ühtset, kõigi oma kodanike elu koordineerivat maailmavaadet, kuigi paljud diktaatorid sooviksid just seda. Näiteks läänemaailma ühiskondades võib leida hulgaliselt vastuolulisi maailmavaateid: religioosne fundamentalism, materiaalne tarbimisideoloogia, meelelahutushüsteeria, poliitiline aktivism, spirituaalsus ja New Age, stsientism, sõjakas skeptitsism ja nii edasi. Iga sellise ideede ja uskumuste üldise sulamiga kaasneb konkreetne suhe iseendasse ja reaalsusesse laiemalt. Nende omavaheline vastuolulisus toob endaga kõikvõimalikke kultuurikonflikte, mis iroonilisel kombel aitavad igal rühmitusel püsida ja ellu jääda, andes neile põhjuse ridu koondada. Näiteks minu isiklikust vaatenurgast paistab, et religioosse
K Ä I B I V M A A I L M A VA A D E J A S E L L E J Ä R E L M I D
15
fundamentalismi elavnemisele aitas kaasa peamiselt sõjakas ateism ja vastupidi. Sealjuures tegutsevad kõik need erinevad rühmitused meie ühiskonnas üheaegselt. Siiski on igale tähelepanelikule lääne kultuuri kommenteerijale selge, et tõepoolest on olemas peen, kuid vastupandamatu ideede ja uskumuste tuum – keskne maailmavaade –, mis omab meie ühiskonnas suuremat mõju kui mis tahes muu, seda isegi nende inimeste seas, kes avalikult deklareerivad oma kuuluvust teistesse uskumussüsteemidesse. Mõistagi räägin ma siinkohal läänelikust metafüüsilisest materialismist. Materialism mõjutab peenelt meie ootusi, väärtushinnanguid, eesmärke ja peaaegu kõiki meie elu aspekte. Võtame näiteks end sügavalt religioosseteks pidavad, hinge surematusse ja taeva reaalsusesse uskuvad inimesed: ka nemad kardavad tihtipeale ja tõrjuvad surma, nagu usuksid nad sügaval sisimas, et surm kujutab endast unustust. Nad palvetavad jumaluse poole, et too säästaks neid ja lähedasi varajasest surmast. Nad allutavad end hirmuäratavatele meditsiinilistele toimingutele, et pikendada elu veel mõne nädala või kuu jagu. Lähedaste kaotuse üle nutetakse ahastuses, nagu usutaks sügaval sisimas, et surnud on igaveseks kadunud. Võib ju väita, et surmahirm on evolutsiooniga geneetiliselt sisse programmeeritud ja peaks seega asuma väljaspool igasuguse maailmavaate raame. Loomulikult on see väide mõnevõrra põhjendatud. Ometi näitab etnograafia meile, et sisimas tõeliselt omaksvõetud uskumussüsteemid võivad mainitud programmi kõrvale tõrjuda. Võtame näiteks zuruahã hõimu Brasiilia Amazonases: nende maailmavaatega kaasneb uskumus, et hing (asoma) ühineb pärast füüsilist surma kadunud sugulastega. See uskumus on nii sügavalt juurdunud, et ajavahemikul 1980–1995 oli 84,4% kõigist nende kogukonna surmajuhtumite põhjuseks täiskasvanute (üle 12-aasta vanuste) hulgas enesetapp. Seetõttu on selle suurepärase tervise ja väga väheste haiguste poolest silma paistva inimgrupi eeldatav keskmine eluiga vaid 35 aastat.1 Seistes silmitsi kriiside ja pettumustega, mida teie ja mina peame täiesti tavalisteks – näiteks omandivaidlused, naiste seksuaalsuse kontrollimine, madala enesehinnangu perioodid jne – otsustavad paljud zuruahãdest lihtsalt
16
DR. BERNARDO KASTRUP
ühineda oma kadunud lähedastega hauataguses elus. Nii ei talitata ei kangelasstaatuse või religioossete ja sotsiaalpoliitiliste ürituste nimel – nagu märtrisurma puhul –, vaid lihtsalt püüdest parandada isiklikku olukorda. Teie ja minu jaoks oleks see nagu valik kolida teise linna. Kuigi antropoloogilisest vaatenurgast on rumal hinnata teiselaadset kultuuri meie, läänelike väärtuste alusel, leian, et minu jaoks on raske mitte taunida sellist hoolimatust elu väärtustamisel. Olgu kuidas on, aga külmalt kalkuleerides illustreerib zuruahãde kaasus ilmekalt seisukohta, mida ma püüan väljendada: erinevalt tänapäeva kristlastest, juutidest, moslemitest, budistidest, hindudest jne ei ole zuruahãd kunagi puutunud kokku ülekaalukalt materialistliku kultuuriga ja see selgitab nende võimet võtta sisemiselt omaks alternatiivne kultuuriline arusaam surmast kui pelgalt üleminekust. Zuruahãde ja ka teiste näitel võib selgelt tõdeda, et inimeste suhtumine surma on tõepoolest suuresti maailmavaate, mitte üksnes geenide küsimus. Nii või teisiti mõjutab materialism meie „alateadlikke“ reaktsioone, hoiakuid ja väärtusi mitte ainult surmajärgse seisundiga seotud uskumustes, vaid ka paljudes muudes eluvaldkondades. Näiteks ilmnevad materialismi mõjud otseselt lääneliku asjade armastuse taga. Just meie – sageli „alateadlik“2 – uskumus, et tegelikult eksisteerib ainult mateeria, ajendab meie tungi saavutada ainelist edu. Lõppude lõpuks, kui on olemas ainult mateeria, siis millist muud mõeldavat eesmärki võib elus olla peale materiaalsete kaupade kogumise? Taoline uskumus on väga tugevas sümbioosis meie majandussüsteemiga, sest just materiaalse edu poole püüdlemine motiveerib võtmeisikuid töötama – sageli ebameeldivaid asjaolusid taludes – oma staatuse ja rahalise seisundi parandamiseks kaugelt üle muidu vastuvõetava määra. Samuti on mainitud uskumus see, mis motiveerib inimesi kulutama raskelt teenitud sissetulekut ebavajalike kaupade ja kodutehnika uusversioonide peale. Materialistlik maailmavaade on pannud paljusid meist omistama asjadele pühalikku väärtust ja tähendust. Püüan öelduga esile tuua arusaama, et kuigi tunnistame ühiskonnas paljusid samaaegselt tegutsevaid pealispindseid maailmavaateid, on neis olemas võimas tuum, mis on märkamatult imbunud meie vaimu
K Ä I B I V M A A I L M A VA A D E J A S E L L E J Ä R E L M I D
17
kõige sügavamatesse, sageli „alateadlikesse“ tasanditesse, määratledes kokkuvõttes meie tõelise suhtumise iseendasse ja tegelikkusesse. Selle maailmavaate tuum on materialism. Paljud meist neelavad kultuurist materialistlikke uskumusi, ilma et nad sellest isegi teadlikud oleksid, samal ajal arvates, nagu oleksid neil teised uskumused. Materialism imendub meie olemuse tuuma justkui tahtmatu osmoosi toimel. Nagu viirus, levib see märkamatult seni, kuni on liiga hilja ja nakkus on juba kindlalt kanda kinnitanud. Ka mina kuulun nende hulka, kes on langenud selle kahjuliku, ent loomuliku epideemia ohvriks. Minu lähimineviku elulugu kujutab endast usinat, kuid väga rasket katset taastada mõistuslikkus ja selgus ning eemaldada oma mõtlemise „alateadlikest“ kihtidest läbikaalumata kultuurilised eelarvamused ja eeldused. Käesolev raamat jagab paljusid minu sellekohaseid arusaamu ja järeldusi. INT ELLEKT UAALSE ELIIDI ROLL
Materialistliku maailmavaate peamine jõud tuleb asjaolust, et intellektuaalne eliit on vaate omaks võtnud ja peavoolumeedia võimendab seda. Mingist uskumuste süsteemist tõeliselt kinnipidamiseks on sageli oluline sotsiaalne heakskiit, seda nii teadlikult kui ka „alateadlikult“. Ükski sotsiaalse tunnustuse vorm ei ole tugevam kui ühiskonna sotsiaalseks eliidiks peetava segmendi pakutav. Põhjus on lihtne: meie edusammud looduse keerukuse mõistmisel on nüüdseks nii suured ja nendega kaasneb selline tõendite ja üksikasjade paljusus, et inimene ei ole enam suuteline kõiki asjakohaseid tõendeid omal käel uurima ja hindama. Kriitilise arvamuse kujundamine toimuva kohta sõltub täielikult kollektiivsetest, hajutatud jõupingutustest. Peame omavahel jagama asjakohase tõendusmaterjali uurimise ja hindamise ülesannet. Oleme isikliku maailmavaate ühtlustamise protsessis muutunud teistest sõltuvaks. Meie epistemoloogias on saanud normiks intellektuaalne spetsialiseerumine ja teatav kitsarinnalisus, mis sarnaneb tööstusrevolutsiooniga kaasnenud tööjaotuse muutumisega normiks. Mainitud tähenduses on usaldus nüüd kogu protsessi oluline koostisosa, sest me peame pusle
18
DR. BERNARDO KASTRUP
kokkupanemiseks usaldama teiste tehtud järeldusi. Nimelt on just usalduse osas kaardid intellektuaalse eliidi käes, hoolimata asjaolust, kas me seda ise tunnistame või mitte. Kui me ei saa usaldada eri valdkondade tunnustatud spetsialiste, siis keda veel usaldada? Probleem on selles, et intellektuaalse eliidi spetsialistid – meie ajastul peamiselt teadlased – on samasugused inimesed nagu sina ja mina. Ka nemad vajavad oma maailmavaate arendamiseks ja säilitamiseks grupi heakskiitu. Ükski spetsialist ei suuda kogu puslepilti meeles pidada, nii et ka neil puudub kõikehõlmav ülevaade. Ent väljastpoolt hangitava kollektiivse heakskiidu asemel kujuneb hinnang orgaaniliselt ja korratavalt spetsialistide grupi enda sees. Nagu Thomas Kuhn veenvalt näitas, juhindub kõnealune protsess vaid osaliselt tõenditest ja suurel määral psühhosotsiaalsest dünaamikast.3 Iga inimene mängib kahesugust rolli: ühelt poolt panustab kujunevasse konsensusse isiklikke arusaamu ja teiselt poolt korrigeerib oma seisukohti kujunevast konsensusest saadava kinnituse (või selle puudumise) alusel. Kui süsteemi arengus on jõutud tugeva konsensuseni ja kõik tõsised eriarvamused on kõrvale tõrjutud, hakkab enamik intellektuaalse eliidi liikmeid nägema oma tööülesandena valitseva konsensuse tugevdamist ja edendamist. Selles etapis konsensust kahtluse alla seadvatest isikutest saavad paljastamist ettevalmistavad reeturid, sest edu korral võivad nende jõupingutused võtta ülejäänutelt kollektiivse kinnituse, mida nood vajavad oma intellektuaalse ja emotsionaalse elu ankurdamiseks. Keegi ei soovi langeda tagasi intellektuaalse kaose ja ebakindluse tumedasse kuristikku, mis meie kaasaegse ajalookäsitluse kohaselt iseloomustas valgustusajastu eelseid aastaid. M AT E R I A L I S M J A T E A D U S
Kõike eelöeldut silmas pidades on oluline mitte unustada erinevust materialismi kui metafüüsika ja teaduslike teooriate kui mudelite vahel. Paljud inimesed – sealhulgas paljud teadlased – ajavad need kaks kergesti segamini, ekslikult tõlgendades loodusest teaduslike meetodite abil kogutud empiirilisi tõendeid nii, nagu need pakuksid otsest
K Ä I B I V M A A I L M A VA A D E J A S E L L E J Ä R E L M I D
19
tuge materialistlikule metafüüsikale. Kui asjad käiksid nii, ei oleks materialism mitte psühhosotsiaalne nähtus, nagu ma eespool väitsin, vaid teaduslik järeldus. Kuid nii see siiski ei ole. Empiirilised andmed tõestavad teatud tingimustel teaduslikke mudeleid, mitte nende mudelite metafüüsilisi tõlgendusi. Lubage mul lähemalt selgitada. Teaduslik meetod võimaldab meil uurida ja modelleerida looduse vaadeldavaid mustreid ja seaduspärasusi. Näiteks tähelepanek, et pillatud esemed kukuvad pidevalt maha – seaduspärasus, mida on täheldatud kõikjal planeedi pinnal –, võimaldab teha järeldusi gravitatsiooniseaduse kohta. Tähelepanek, et kristallid moodustavad sümmeetrilisi vorme, võimaldab teha järeldusi erinevate materjalide kristalliseerumise eripärastest mustritest. Täheldades nende mustrite ja seaduspärasuste järjekindlust, saame luua nähtusi kajastavaid matemaatilisi mudeleid, käivitada loodud mudeleid arvutisimulatsioonidena ja teha seejärel prognoose, kuidas sarnased nähtused tulevikus avalduvad. Niisugune võime loodusnähtusi modelleerida ja ennustada on meie tsivilisatsiooni tehnoloogilise võimekuse keskmes ja kujutab endast teaduse peamist sotsiaalset lisaväärtust. Kuid võime modelleerida tegelikkuse mustreid ja seaduspärasusi ütleb meile vähe asjade põhiolemuse kohta. Teaduslik modelleerimine on kasulik andmaks teavet selle kohta, kuidas üks asi või nähtus on seotud teise asja või nähtusega – just selleks matemaatilised võrrandid ongi –, kuid mudeldamine ei saa meile öelda, mida uuritavad asjad või nähtused sisemiselt on ehk iseendast kujutavad. Põhjus on lihtne: teadus saab seletada üht asja ainult teise asja kaudu: teatud nähtust saab seletada ja iseloomustada ainult suhteliste erinevuste kaudu teise nähtusega võrreldes.4 Näiteks positiivset elektrilaengut on mõttekas iseloomustada ainult negatiivse elektrilaengu suhtes; positiivseid laenguid määratletakse nende käitumise erinevuste järgi negatiivsete laengute käitumisega võrreldes ja vastupidi. Teine näide: teadus võib keha seletada kudede abil, kudesid rakkude abil, rakke molekulide abil, molekule aatomite abil ja aatomeid subatomaarsete osakeste abil. Kuid edasi saab ühte subatomaarset osakest seletada ainult teiste osakeste abil, rõhutades nende suhtelisi erinevusi. Teadus ei saa seletada, milline
20
DR. BERNARDO KASTRUP
on subatomaarse osakese põhiolemus, sest kõik teaduslikud seletused vajavad kontrasti pakkumiseks võrdlusraamistikku.5 Tegelikkuse elementide vastastoime vaadeldavate mustrite ja reeglipärasuste tabamine on empiiriline ja teaduslik küsimus, kuid nende elementide fundamentaalse olemuse üle mõtisklemine ei ole teaduslik, vaid filosoofiline küsimus. Probleem peitub tõsiasjas, et viimastel aastakümnetel on filosoofiast vähese või olematu arusaamisega teadlased hakanud uskuma, et ainult teadus võib asendada filosoofiat.6 Taoline võhikluse ja ülbuse ohtlik kombinatsioon on teinud meie kultuurile tohutu karuteene, mida on veelgi süvendanud asjaolu, et meie ühiskonna tunnustatud intellektuaalses eliidis on teadlased kunstnike, luuletajate, psühholoogide, filosoofide jne arvelt üleesindatud. Lapse kombel meie tsivilisatsiooni saavutatud tehnoloogilisest edust julgustatuna on paljud teadlased hakanud uskuma, et teaduslikust meetodist piisab eksistentsi olemusest täieliku ülevaate – st täieliku ontoloogia – andmiseks. Nõnda talitades ei ole teadlased märganud, et nad lihtsalt lähtuvad teatavast metafüüsikast – nimelt materialismist –, ilma et nad oleksid selle üle piisavalt järele mõelnud. Nad ei ole suutnud mõista, et võime ennustada asjade käitumist üksteise suhtes ütleb vähe asjade endi põhiolemuse kohta. Oleme ühiskonnana süüdi selles, et teadmatusest või tegevusetusest lubame teadusel ületada tema piire, lähtudes ähmasest eeldusest, nagu võiks tehnoloogiline võimekus olla tõendiks sügavast teaduslikust arusaamast tegelikkuse põhiolemuse kohta. Seadkem öeldu analoogia abil konteksti: arvutiga hästi mängimiseks ega isegi mängu võitmiseks ei ole vaja midagi teada ei arvuti arhitektuurist ega tarkvarast: vaadake kasvõi viieaastast last. Arvutimängu mängimiseks on vaja vaid oskust mõista ja ennustada, kuidas mängu elemendid üksteise suhtes käituvad: kui teie tegelane tulistab teatud kohta, saab ta punkte; kui teie tegelane puudutab kindlat seina, ta hukkub jne. Mäng ei nõua mingit arusaamist kasutatavast arvutist ja koodist, millega mäng toimib. Sa võid olla meisterlik mängija, ilma et sul oleks aimugi keskprotsessorist (CPU), operatiivmälust (RAM), universaalsest jadasiinist (USB) või mis tahes esoteerilisest arvutitehnikast, mis teeb mängimise
K Ä I B I V M A A I L M A VA A D E J A S E L L E J Ä R E L M I D
21
võimalikuks. Kogu see inseneriteadus asub väljaspool mängus empiiriliselt juurdepääsetavat „tegelikkust“. Ometi piirdub teaduslik meetod üksnes sellega, mida on empiiriliselt ja tavapäraselt võimalik vaadelda tegelikkuse „mängus“. Teaduslik modelleerimine nõuab kas vähe või mitte vähimatki arusaamist tegelikkuse aluseks olevast olemusest täpselt samamoodi, nagu mänguril on mängu võitmiseks vaja arvuti arhitektuurist teada kas vähe või mitte vähimatki. Vaja on vaid mõista, kuidas „mängu“ elemendid, mis on „mängus“ endas empiiriliselt ligipääsetavad, üksteise suhtes avalduvad. Teisest küljest nõuab „mängu“ aluseks olevate asjade kohta järelduste tegemine – teisisõnu reaalsuse põhiolemuse metafüüsika väljatöötamine – enamat kui teaduse empiirilised meetodid. See nõuab distsiplineeritud enesevaatlust, mis hindab kriitiliselt mitte ainult vaadeldavaid elemente, vaid ka vaatlejat, vaatlusprotsessi ja nende kolme omavahelist koostoimet tervikuna; enesevaatlust, mis püüab sel moel „mängu“ läbi näha. Metafüüsika ülesehitamine nõuab seega filosoofia meetodeid. Meie kultuur on niivõrd pimesi kiindunud tehnoloogiasse, et oleme lubanud teadusel – vääritimõistmise tõttu – tõusta meie intellektuaalses eliidis ülemääraselt esindatuks. Tehtud vea kahjulikud tagajärjed annavad end kultuuris üha intensiivsemalt tunda materialistliku paradigmana, mis – kuigi põhjendamatult, nagu ma püüan selles ja järgmistes peatükkides näidata –, lahustab inimelust igasuguse tähenduse ja lootuse. On aeg olukorda parandada. On aeg mõista, et kuigi füüsika on väärtuslik ja äärmiselt oluline, modelleerib see vaid „mängu“ elemente: kuhu tulistada, millist seina vältida jne. Tegelikkuse tõeline olemus – mängu juhtiva arvuti sisemine toimimine – on filosoofia küsimus. Tegelikkuse põhiolemuse korralikuks hindamiseks ja mõistmiseks on vaja teistsuguseid meetodeid. Seni, kuni Stephen Hawkingi taolistel teadlastel lastakse teha pööraseid pseudofilosoofilisi avaldusi7 ja kuni peavoolumeedia neid ei ignoreeri ega naeruväärista – täpselt samamoodi, nagu näiteks kuulsat kunstnikku naeruvääristatakse või eiratakse pseudoteaduslike avalduste tegemise eest –, ei suuda meie kultuur mõista meie kitsikuse olemust.
ISBN 978-9908-50-074-4
9
789908
500744