BATUUT Batuut on selline suur ümmargune asi, mille pealt sa saad kõrgele õhku lennata, nagu lind. Ja ise hüüad: „Batuut, tuut, tuut!“ Hüppad ja hüüad! „Batuut, tuut, tuut!“ Aga see ei ole Marta batuut. See on hoopis naabri-Tannu batuut. NaabriTannu on lahke poiss, ta lubab Martal ka batuudi peal hüpata. Marta hüppab ja hüüab: „Batuut, tuut, tuut!“ Ja naabri-Tannu hüppab ja hüüab: „Batuut, tuut, tuut!“ Aga siis tuleb naabri-Tannu emme ja hüüab: „Kaks last ei tohi batuudil koos hüpata! Siin ei ole nii palju ruumi. Te peate kordamööda hüppama!“ „Tohib küll,“ hüüab Marta. „Mina luban!“ Aga naabri-Tannu emme ütleb: „Sina siin ei luba! See on meie batuut ja meie teeme reeglid.“ Nüüd on nii, et üks hüppab ja teine loeb: üks, kaks, kolm… kuni saab kümme täis. Siis on sinu kord läbi! Ja kui sinu kord on läbi, siis on minu kord! See ongi kordamööda. „Nii on õige,“ ütleb Tannu emme. „Muidu te saate haiget! Kordamööda ei saa haiget.“ Üks, kaks, kolm, loeb Marta, kuidas Tannu hüppab. Neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa ja kümme. Nüüd on sinu kord läbi! Nüüd on minu kord! Aga taevas lendavad linnud, nemad võivad kõik üheskoos lennata. Taevas on ruumi küll.
10
11