Read. Kõnesid ja kirjutisi - Mart Laart

Mart Laar

READ KĂľnesid ja kirjutisi

Keeletoimetaja Hille Saluäär Kujundaja Andres Tali

Kaanepildi autor Juri Soomägi

Autoriõigused © Mart Laar, Read OÜ ISBN 978-9949-9634-7-8 Trükk ja köide Tallinna Raamatutrükikoda

— S a atek s —

Saateks

Rahvusraamatukogus koostatud bibliograafiat lehitsedes tundus uskumatu, kui palju tekste suudab inimene toota oma mitmekümneaastase avaliku tegevuse jooksul. Ja see bibliograafia registreeris ainult eesti keeles ilmunud kirjutised. Arvuliselt rohkemgi on olnud eesti, inglise ja saksa keeles peetud kõnesid. Raamatutest rääkimata.

Lähenev 60. sünnipäev on hea ettekääne vahekokkuvõtte tegemiseks. Kirjutiste puhul on asi lihtne, trükitud ja avaldatud teksti enam ei muuda. Kõnedega on keerulisem: neid on peetud ka inglise ja saksa keeles ja need tuleb tõlkida. Mõned sõnavõtud on stenografeeritud, mõned ka hiljem trükis välja antud. Neist on hästi näha, missugune vahe on elaval sõnal ja „surnud” trükitekstil. Kõneldes hakkab sõna õhustikust, auditooriumi meeleolust ja vastuvõtust innustudes otsekui ise end kandma ja võib uutesse kõrgustesse tõusta. Sellised kõned jäävad kuulajatele meelde ja jätavad jälgi, isegi kui pärast trükitud tekstist seda meeleolu enam ei leia. Mõne olulise kõne taastamise muudab keeruliseks see, et ettevalmistatud teksti ei olnudki. Rääkisin enamasti peast, sest nii läks kõne ladusamalt. Teinekord järgisin taskus olevat teksti, vahel tegin seda lihtsalt lühemaks. Päris hull lugu on nende kõnedega, mida pidasin siis, kui olin Linnar Viigi käe all ära õppinud PowerPointi ehk „väepunkti” pildireaga ettekannete tegemise. Ettevalmistatud tekst kadus nüüd sootuks, jäid vaid üksikud märksõnad ja nendegi järjekord võis muutuda. Selliste 5

— Mar t La ar. R ead —

tekstide taastamine on ülimalt raske, kuigi need võivad olla kõige huvitavamad.

Olen siia raamatusse valinud kirjutisi ja kõnesid, mis olid minu meelest esitamise ajal olulised või mis minu arvates kedagi mõjutasid. Olen need varustanud ka lühikeste saatesõnadega selle kohta, mis kontekstis üks või teine tekst tekkis. Toimetanud olen neid minimaalselt, mõnda üldse mitte, sest tagantjärele tarkusest pole suuremat tulu. Tekstid aastatest 1991–2001 on järjestatud kronoloogiliselt, pärast 2001. aastat teema­ plokkide kaupa. Mõni tekst on ka varem avaldamata.

Pealkiri „Read” on otsekui sild kadunud sõbra Alo juurde, kelle samanimeline väike heliplaat riiulis mulle ikka ja jälle meenutab, kui vähe on loomiseks tegelikult vaja.

6

— S i sukord —

Sisukord

Saateks 5 TEKSTE 1981–2001 11 Vabariigi sõdurid (1982) 13 Avalik kiri Gustav Naanile (1982) 17 Villem Reiman ja meie (1987) 23 Kas uus ärkamisaeg? (1988) 28 Asume teele (1988) 32 Mõtteid Eesti Vabariigist (1988) 38 Õuduste aeg (1988) 44 Kõne ESTO päevadel Melbourne’is (1988) 50 Põlvkondadest tänases Eestis (1989) 52 Tõepoolest, pole mõtet pead liiva alla peita (1989) 58 Uuest ärkamisajast rahvusliku suurlõheni (1990) 66 Ka mina, Brutus (1991) 70 Kõne Riigikogult valitsuse moodustamiseks volituste saamiseks (1992) 73 Uusaastakõne (1993) 84 Me paneme selle maa taas liikuma. Kõne Soome kaubanduskojas (1993) 86 Kõigi maade ettevõtjad, ühinege! Kõne Carnegie instituudis (1994) 93 Väljakutse Euroopale. Kõne Londonis (1994) 101 Kõne Jakob Hurda mälestussamba avamisel Tartus (1994) 109 7

— Mar t La ar. R ead —

Kõne Tartu laulupeol (1994) 113 Esinemine Tallinnas Vene vägede väljamineku puhul (1994) 116 Kõne umbusaldamisel Riigikogus (1994) 118 Eesti edu lugu (1995) 123 Flat tax – see töötab (1995) 130 Ei maksa püssi põõsasse visata! Kõne Taiwanis (1995) 134 Kas oleme valmis? Kõne Visby julgeolekukonverentsil (1997) 137 Alati on lootust. Kõne Serbias (1997) 140 Eesti tulevikust mõeldes (1998) 144 Isamaaliit peab uskuma oma jõusse (1998) 150 Kõne Riigikogult valitsuse moodustamiseks volituste saamiseks (1999) 154 Meie ise ja meie enda lähiajalugu (1999) 160 Eesti maabub pehmelt (1999) 166 Tervitus soomepoistele Pilkal (1999) 169 Eesti äriplaan 2000 (1999) 171 Kuidas saada õnnelikuks rahvaks (1999) 175 Tartu rahust mõeldes (2000) 179 Glokaliseerumine (2000) 184 Kõne NATO parlamentaarsel assambleel Budapestis (2000) 187 Kümme käsku Eestile (2001) 190 Naabri uus luud (2001) 197 Tulevik luuakse täna (2001) 201 AGA OLNU EI HÄVI, SEST MÄLU EI KAO 205 Sinimustvalge vastupanu kehastajana (2009) 207 Ajaks selja sirgu! (2004) 211 Otto Tiefi valitsus ja meie (2004) 215 Ajalugu kui parim heidutus (2011) 222 VABADUSE VÄGI 225 Ja me näeme maailma muutumas oma silme all (2002) 227 Tulumaksurevolutsioon (2008) 232 8

— S i sukord —

Vabadus ja armastus (2011) 235 Eesti ja Centessimus Annus – universaalne lootuse sõnum (2006) 238 Poliitilisest korrektsusest enne ja nüüd (2009) 245 JUST DO IT 249 Mehhiko (2002) 251 No fear! (2002) 254 Tehke asju, mida teilt ei oodata! Kõne Gruusia juhtkonnale (2004) 258 Kõne Iraagi valitsusele (2004) 262 MORDORI VARJUS 265 Poola solidaarsus ja värvilised revolutsioonid (2005) 267 Mida meil on oodata (2006) 272 Voldemort ja Iraak (2004) 275 Sõrmuste vennaskond. Kõne Visbys (2008) 280 KOMMUNISM MEIS ENESTES 283 Eesti ja kommunism (2007) 285 Tiibet ja Eesti (2011) 289 Che Guevara ning kasulikud idioodid (2007) 293 Kommunism meis enestes (2004) 299

Järelmärkus 303

9

T E K S T E 1 9 8 1 –2 0 0 1

— Vaba r iig i sõdur id (1982) —

Vabariigi sõdurid (1982)

Minu esimene laiemale avalikkusele määratud kirjatöö oli algselt suure saladuskatte all omakirjastuslikult välja antud „Vabariigi sõdurid”, mida rohkem tuntakse „Eesti 1944” nime all. Panin selle esialgse variandi kokku 1982. aastal toimunud ajalooringi Virumaa ja Sini­m ägede ekskursiooni tarbeks. Perekondlik side selle teemaga polnud tugev.

Vanaisa oli sakslaste poolt ei-tea-mille eest maha lastud, isapoolne vanaonu Arno Tiivel võitles kompaniiülemana piirikaitserügemendis, kuid oli surnud juba minu lapseas. Nii said ettekande allikaks olla vaid ajalehed. Grenaderikõrgustikul peetud ettekanne võeti hästi vastu, selle aluseks olnud käsikiri sattus aga Helmut Tarandi ja Hilja Rüütli kätte, kes mu külla kutsusid, et noort meest pisut harida. Minu ees avanes täiesti uus maailm, mida kohtumised Tarandi laagrikaaslastega veelgi täiendasid. Nii sündis „Vabariigi sõdurid”. Siin on avaldatud lõppsõna, mida on Orwelli aastal 1984 veidi kohendatud. Ühe noore mehe tollast maailmanägemust iseloomustab see üsna hästi.

Iga rahva ajaloos on perioode, mille üle tal on õigus uhke olla. Meie rahva minevik on sünge ja tume, võõramaised kroonikakirjutajad on meieni toonud vähe suuri nimesid ja tegusid möödanikust. Seetõttu ongi meie pilgud pööratud lähemasse minevikku. Kui tahetakse näidata, kui 13

— Mar t La ar. R ead —

suur võib eesti rahvas olla, siis räägitakse tavaliselt Vabadussõjast, sangarlikest rindele läinud koolipoistest, Irvest ja Kuperjanovist, võitlusest Landeswehr’iga. Rahva uhkuse ja kindluse säilitamiseks on selliseid perioode väga vaja.

Sama uhkeks momendiks Eesti ajaloos võib aga lugeda 1944. aastat.

Peeti ju seda omal ajal Vabadussõja jätkuks. Loomulikult võib väita, et mida ilusat selles ajas siis oli, lõppude lõpuks saadi ikka peksa. Uhkust tasub 1944. a üle siiski tunda, tasub tunda selle üle, et eesti rahvas võitles tol aastal oma vabaduse eest, et ta ei loovutanud oma kodumaad võitluseta vaenlasele, et ta näitas, kuidas peab kodumaad armastama ja kuidas tema eest võitlema. Seda polegi nii vähe, kui esialgu tundub.

1944. a tõestab, et Eesti iseseisvust ei antud käest niisama, et see oli asi, mille eest inimesed olid valmis „kas võitma või surema”. Rahvas, kes oma vabaduse eest ei võitle, pole seda väärt. Meie rahvas ON oma vabaduse eest võidelnud … Seda arvestati ka 1983. a 14. jaanuaril Euroopa Parlamendis vastuvõetud deklaratsioonis, kus nõutakse Baltimaade vabastamist Nõukogude ikkest. Otsuse ühe alusena toodi esile kohalike rahvaste relvastatud võitlus Venemaa vastu Teise maailmasõja ajal ja pärast seda.

1944. a tegi võimalikuks sellise nähtuse nagu eesti emigratsioon. Eesti sõduri meeleheitlik vastupanu võimaldas kümnetele tuhandetele inimestele, keda Nõukogudemaal oleks oodanud kindel häving, pääsemise.

Nii säilisid nad oma rahvale ja tema kultuurile. Emigratsioon on teinud Eesti nime tuntuks üle kogu maailma, silmapaistvate kultuuri- ja teadustegelaste looming on äratanud austust Eesti ja tema kultuuri vastu. Eesti poliitikud on püüdnud juhtida Eesti okupeerimisele kogu maailma tähelepanu. Suurelt osalt on see nende teeme, et lääneriigid jätkavad Eesti Vabariigi tunnustamist ainsa Eesti riigina. Emigratsioonis on loodud kultuurisaavutusi, mis kuuluvad kahtlematult eesti rahvuskultuuri tippude hulka, nende tähtsust Eestile on isegi praegu raske hinnata. Kuigi kõigi emigrantide tegevust ei saa alati heaks kiita, on nad andnud meile kindla teadmise, et kuskil eksisteerivad veel Eesti Vabariigi saatkonnad, et kuskil antakse välja eestikeelseid raamatuid, kus tõepäraselt kirjeldatakse eesti 14

— Vaba r iig i sõdur id (1982) —

rahva saatust, et kuskil luuakse teoseid, mis on eestlusele kindla väärtusega. See teadmine annab paljudele julgust.

Tihti esitatakse küsimus, miks ei õnnestunud Eesti Vabariigil 1944. a kauemaks püsima jääda, kes on septembritragöödia süüdlased? Vastus siin on lihtne: peamiseks süüdlaseks tuleb lugeda mõlemat maale tunginud okupanti. N. Vene sissetung Eestisse polnud mitte „maa vabastamine okupantidest”, vaid puhtakujuline imperialistlik anastus, mis tõi eestlastele kaasa koguni tunduvalt raskemaid kannatusi, kui seda oli teinud Saksa okupatsioon. Suur süü Eesti tragöödias lasub muidugi ka Saksamaal, täpsemalt öeldes natslikul režiimil. Natside tegevus Eestis andis venelastele häid võimalusi maa kergeks okupeerimiseks. Kõigest väest takistati eestlaste organiseerumist, tundub, nagu oleks tehtud kõik võimalik, et Eesti Vabariiki ei õnnestuks taastada. Septembri lõpupoolel tegutsesid sakslased vaata et rohkem eestlaste kui venelaste vastu, nende käitumine eestlastest rindevõitlejatega oli otse reeturlik. Eestlased paisati teadlikult hävingule vastu, neid peteti, varjati nende eest tõelist olukorda. Sakslastelt ei saanud eestlased iseseisvuse organiseerimisel mingit abi, küll oli aga Saksa okupatsioon üheks peamiseks teguriks nende plaanide nurjumisel.

Suurelt osalt kordusid 1918. a novembri sündmused, mil näiteks sakslased samuti saboteerisid Eesti Vabariigi loomist, andes eestlastele määratud relvi venelastele jne. Tollal pakkus saatus iseseisvuse organiseerimiseks kuu, nüüd aga ainult kolm päeva, mida jäi siiski väheks. Otsides leiaks loomulikult vigu ka iseseisvusliikumises. Neist võiks mainida nõrka sidet iseseisvusliikumise keskuse ja eesti üksuste vahel, mistõttu viimased kaotasid keerukas olukorras orienteerumisvõime ega suutnud Eesti iseseisvuse taastamisele kõige mõjukamalt kaasa aidata. Mõnede väeosade moraal oli ka liig madal, nad valgusid metsadesse laiali ning loobusid võitlusest.

Rahva suhtumine sakslastesse polnud ka alati just kõige korrektsem, mis andis sakslastele alust umbusuks. Suurelt osalt on aga kõik eespool mainitud puudused Saksa okupatsiooni enese tulemuseks.

Kokkuvõttes peame nentima, et tehti siiski kõik, mis teha suudeti.

Rohkemat ei saa üheltki rahvalt nõuda. Vabariigi sõdurid andsid endast 15

— Mar t La ar. R ead —

kõik, mis kodumaa neilt nõudis, tihti elugi. Me ei tea, kus on tuhandete eesti sõdurite hauad. Mälestust neist on vene okupandid püüdnud meeleheitlikult hävitada. Eesti parematele poegadele pole asetatud mälestustahvleid, vaid nende hauad on üles küntud või koguni rüvetatud. Ja ometi on nende haudu kõikjal eestlaste maal. Kui Sa kõnnid meie kodumaa väljadel, mõtle neile vabadusvõitlejaile, kes puhkavad võib-olla kuskil siinsamas, väga lähedal, Sinu jala all. Nad võitlesid selle eest, mis on meile kõigile püha – Eesti vabaduse eest. Ning seetõttu jäävad nad kõigi eestlaste südameisse jäädavalt elama.

16