mama viimane kallistus

PSÃœHHOLOOGIA

FRANS DE WAAL MAMA VIIMANE KALLISTUS

POSTIMEHE RAAMAT

Loomade emotsioonid ja mida me neist enda kohta teada saame

Algupärand: Mama’s Last Hug: Animal Emotions and What They Tell Us about Ourselves Copyright © 2019 by Frans de Waal Tõlkija: Indrek Rohtmets Toimetaja ja korrektor: Eha Kõrge Kujundaja: Villu Koskaru Projektijuht: Piret Veigel Kõik selle raamatu joonistused ja fotod on teinud autor, välja arvatud foto, millel on kujutatud ühte bonobot teist hellitamas Kongo Demokraatlikus Vabariigis Lola bonobode kaitsealal (foto autor Zanna Clay), ja Frans de Waali portree, millel ta hoiab süles šimpansilapsukest (foto on tehtud aastal 1979 ja selle autor on Desmond Morris).

Eestikeelse väljaande autoriõigus: AS Postimees Grupp, 2020 Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

ISBN 978-9916-603-35-2 ISSN 2674-3485 (sari „Postimehe raamat”) Trükk: Printon

mama viimane kallistus

9

5

1. Mama viimane kallistus 19 Ahvimatriarhi hüvastijätt

f r a n s d e wa a l

Sisukord

Proloog

2. Aken hinge 50 Kui primaadid naeravad ja naeratavad 3. Kehalt kehale 80 Empaatia ja sümpaatia 4. Emotsioonid, mis teevad meist inimese 119 Vastikustunne, häbi, süütunne ja muud ebameeldivused 5. Võimuiha 176 Poliitika, mõrvad, sõda 6. Emotsionaalne arukus 205 Õiglus ja vaba tahe 7. Tundlikkus 237 Mida loomad tunnevad 8. Kokkuvõte 271

Tänusõnad 275 Märkused 277 Bibliograafia 285 Register 303

mama viimane kallistus

Leppimise käigus pärast kokkupõrget on isased šimpansid innukad vastase tagumiku kallal nakitsema, võttes isegi sisse nn 69 asendi, mis lubab mõlemal samal ajal teise taguotsaga tegeleda.

„tagumiku lakkumine” (ass-licking) ja „nina tagumikku toppimine” (brown-nosing). Inimestegi puhul võib äkiline hirm ja ehmatus põhjustada oksendushoo või kõhulahtisuse – kes ei teaks väljendit „ta lasi hirmust püksid täis”. Ei ole see tunne võõras ka ahvidele, kuigi nad ei kanna pükse. Kehalised väljaheited annavad märku kriitilistest olukordadest. Mõni aeg pärast jageluse lõppemist võib näha, kuidas isane šimpans longib otsekui juhuslikult paika, kus tema rivaal hiljuti istus, ning ainult selleks, et nina välja sirutada ja nuusutada. Kuigi nägemine on šimpansidele nagu inimestelegi kõige tähtsam meel, on ka haistmisel oluline roll. Nagu varjatud kaameraga tehtud salvestused on näidanud, nuusutavad inimesed sageli tahtmatult oma kätt pärast kätlemist, eriti kui tegu on samasooliste kohtumisega. Me tõstame käe just nagu möödaminnes oma näo juurde, et püüda keemilist hõngu, mis võiks meile anda teavet teise isiku olemuse kohta. Me teeme seda

f r a n s d e wa a l

9

mama viimane kallistus f r a n s d e wa a l

10

alateadlikult, nagu me teeme alateadlikult paljusid muidki asju, mis meenutavad teiste primaatide käitumist. Sellest hoolimata võtame ennast kui mõistuse esindajaid, kes teavad, mida nad teevad, jättes aga kõik teised liigid mingite automaatide tasemele. Tegelikult ei ole see kaugeltki nii lihtne.

Meie tunnetel on pidevalt meie üle voli, ent asjal on ka üks riukalik külg, sest meie emotsioonid ja meie tunded pole üks ja sama.

Me kipume neid küll üheks ja samaks pidama, kuid tunded kuuluvad rangelt võttes ainult neile, kelle omad nad on. Ma elan oma tunnetega, kuid ma ei tea näiteks teie tundeid, kuni te pole mulle neist rääkinud. Me räägime oma tunnetest, kasutades keelt. Emotsioonid on aga kehalised ja vaimsed seisundid – vihast ja hirmust kuni suguihani ja armastuseni –, mis üldistust otsides määravad meie käitumist. Teatud mõjurid kutsuvad meie käitumises ja emotsioonides esile muutused, mis väljenduvad meie näoilmes, naha tonaalsuses, häälekõlas, žestides, ihulõhnas ja nii edasi. Alles siis, kui me tajume neid muutusi, saame teadlikuks nende olemasolust, neist saavad teadvustatud tunded. Me näitame välja oma emotsioone, kuid räägime oma tunnetest.

Võtame näiteks leppimise ehk vastasseisule järgnenud sõbraliku koosolemise taastamise. Leppimine on märkimisväärne emotsionaalne suhteakt. Et seda jälgida, peab sul kui vaatlejal olema kannatust, et oodata ja vaadata, mis toimub kahe endise vastase vahel. Kuid leppimist saatvad tunded nende vastaste vahel – kahetsus, andestus ja rahunemine – on tajutavad ainult neile, kes on selle kokkupõrke läbi elanud. Sa võid ju arvata, et kõigil teistel on samad tundmused kui sul, kuid sa ei saa olla kindel sellest hoolimata, et tunned enda arvates liiki, kuhu sa ise kuulud. Keegi võib ju näiteks ütelda, et ta on kellelegi andeks andnud, kuid kas me saame seda teadet usaldada? Väga sageli jõutakse igasugu juttudest hoolimata lõpuks ikkagi välja konflikti algusesse. Meie ettekujutus omaenda olemusest ei ole täiuslik ja tihti oleme eksiteel nii enese kui meid ümbritseva suhtes. Me oleme meistrid endale välja kutsuma väljamõeldud õnne, allasurutud hirmu ja ettekujutatud armastust. Just sellepärast meeldib mulle töötada nendega, kes ei kasuta inimkeelt. Mul tuleb ära arvata nende tunnete sisu, kuid nad ei juhi mind vähemalt eksiteele, kui nad ennast väljendavad.

Inimpsühholoogia uuringud tuginevad tavaliselt küsitlustele, mis ägavad enesehinnangute koorma all ja on üksnes õrnalt seotud tegeliku käitumisega. Mina aga eelistan vastupidist. Me vajame uuringuid,

mama viimane kallistus

11 f r a n s d e wa a l

kuidas inimesed sotsiaalsuhetes tegelikult käituvad. Toon ühe lihtsa näite ja kutsun teid kaasa suurele konverentsile Itaaliasse, kus ma käisin aastate eest noore võrsuva teadlasena. Rääkisin seal, kuidas primaadid lahendavad konflikte, ja ootamatult avanes täiuslik näide inimeste vastavast käitumisest. Üks teadlastest tegutses nii, nagu ma polnud näinud kunagi varem ja õigupoolest nägin üliharva ka hiljem. Tema meelest pidin ma olema kuulus ja rääkima inglise keelt oma emakeelena.

Rahvusvahelistel kokkusaamistel unustavad ameeriklased ja britid, et neil on oma emakeeles rääkides erakordne eelis, mida saab käsitada kui intellektuaalset paremust. Keegi ei hakka ju vigases inglise keeles nendega vaidlema ja harva hakatakse nende arusaamasid ümber lükkama.

Konverentsil peeti hulk ettekandeid ja pärast igat esinemist kargas meie kuulus inglise keelt kõnelev teadlane oma esireas asuvalt kohalt üles, et aidata meil aru saada, millest jutt käis. Näiteks kui üks Itaalia naisteadlane lõpetas oma ettekande ja aplauski polnud veel vaibunud, tõusis see tegelane oma toolilt, ronis poodiumile, võttis mikrofoni ja lihtsalt teatas: „Tegelikult tahtis ta öelda ...” Ma ei mäleta enam ettekande teemat, kuid itaallanna näole ilmus grimass. Võimatu oli mitte märgata selle mehe upsakust ja lugupidamatust naisteadlase suhtes – tänapäeval kasutatakse säärase üleoleva suhtumise kohta sõna mansplaining.

Enamik auditooriumist kuulas ettekandeid läbi kõrvaklappide, kasutades tõlketeenust – vahest aitasid tõlkesse tekkinud pausid kuulajatel läbi näha selle tegelase käitumist, samamoodi nagu meil on parem jälgida teledebatis esinejate kehakeelt siis, kui heli on maha keeratud. Kuulajad hakkasid sisistama ja oma halvakspanu väljendama.

Meie kuulsa teadlase näole ilmunud imestus näitas, kui valesti oli ta hinnanud reaktsiooni oma võimuhaaramisele. Sinnamaani oli ta arvanud, et kõik läheb libedalt. Segaduses ja võib-olla ka alandust tundes astus ta kiiresti poodiumilt alla.

Ma jälgisin teda ja itaallannast ettekandjat, kui nad olid kuulajate seas koha sisse võtnud. Veerand tunni pärast läks mees itaallanna juurde ja pakkus talle oma tõlkeseadet, sest viimasel seda polnud. Itaallanna võttis selle viisakalt vastu (kuigi tal ehk polnudki seda vaja), sest tegu oli ilmselge rahupakkumisega. Ma ütlen „ilmselge”, sest enam polnud õhus jälgegi hiljutisest piinlikust vahejuhtumist. Inimesed edastavad tihtipeale pärast kokkupõrget märke oma headest kavatsustest (naeratus, kompliment jne) ning jätavad asja sinnapaika. Ma ei saanud teada,

mama viimane kallistus f r a n s d e wa a l

12

mida kõnealune teadlane ütles, kuid keegi rääkis mulle, et pärast ettekandesessiooni lõppu läks ta teist korda itaallanna juurde ja ütles talle lihtsalt: „Tegin ennast täiesti lolliks.” Selle imestusväärse iseendasse suunatud pilgu tagajärg oli praktiliselt sõnaselge leppimine.

Hoolimata inimestevahelise konflikti igakülgsest lahenemisest ja selle huvitavast lahtihargnemisest konverentsil, pälvis minu enda ettekanne vastaka vastuvõtu. Olin alles alustanud oma uurimistööga ja teadus polnud veel valmis vastu võtma ideed, et ka teiste liikide käitumises on koht leppimisel. Ma ei usu, et keegi pani kahtluse alla minu vaatlustulemused – ma esitasin hulga andmeid ja näitasin fotosid –, kuid keegi ei mõistnud lihtsalt, mis nendega peale hakata. Tol ajal keskendusid loomadevahelisi konflikte käsitlevad teooriad võitmisele ja kaotamisele. Võitmine on hea ja kaotamine halb, ning sellest johtuvalt lahendab see küsimuse, kes saab endale mingid hüved. 1970. aastatel vaatles teadus loomi nagu 17. sajandi filosoof Thomas Hobbs: loomad on vägivaldsed, konkureerivad, isekad ja oma olemuselt mitte kunagi sõbralikud olendid. Minu loomadega rahu tegemise rõhutamine tundus olevat kohatu. Pealegi kõlas sõna „rahutegemine” emotsionaalselt ja polnud paljude arvates läbi kaalutud. Mõned kolleegid võtsid koolipapaliku hoiaku ja seletasid, et ma olen langenud romantilistesse kujutelmadesse, millel ei ole kohta teaduses. Ma olin siis väga noor ja nad püüdsid mind veenda, et looduses keerleb kõik ellujäämise ja paljunemise ümber ning ükski organism ei jõua rahutegemisega kuigi kaugele.

Kompromissid on nõrkade jaoks. Nad ütlesid, et isegi kui šimpansid käituvadki nõndamoodi, siis on kahtlane, kas neile on seda tegelikult vaja. Ja päris kindlasti ei esine ühelgi teisel liigil sarnast käitumist.

Minu uuringud olid seega täielik jama.

Mitu aastakümmet ja sadu uuringuid hiljem me teame, et leppimine on loomariigis tavaline tõsiasi ja laialt levinud. Seda esineb kõikide ühiseluliste loomade juures alates rottidest ja delfiinidest ning lõpetades huntide ja elevantidega, lisaks ka lindude juures. Niisugune käitumine täidab suhete parandamise eesmärki ja kui me tänapäeval avastame mõne sotsiaalse loomaliigi, kelle puhul ei esine leppimist pärast kokkupõrget, oleksime vägagi üllatunud. Me imestaksime, kuidas neil õnnestub oma ühiskonda koos hoida. Kuid neil ammustel aegadel ei teadnud ma seda ja kuulasin viisakalt kõiki lahkeid nõuandeid. Ma jäin enda juurde, sest mulle olid vaatlused palju tähtsamad kui teooria. See, mida loomad tegelikus elus teevad, on alati esikohal

mama viimane kallistus

13 f r a n s d e wa a l

võrreldes eelarvamuslike arusaamadega sellest, kuidas nad peaksid käituma. Kui sa oled sündinud vaatlejaks, siis sa oled kaasa saanud induktiivse lähenemise teadusele, sa liigud üksikult üldisele.

Näiteks kui sa teed vaatlusi, nagu Charles Darwin suurepäraselt kirjeldas oma teoses „Emotsioonide väljendumine inimestel ja loomadel”, selgub, et emotsionaalselt laetud primaadid kasutavad inimestele omaseid näoilmeid, ning sa ei saa kuidagi mööda vaadata tõsiasjast, et selle taga on sarnane siseilm. Nad paljastavad irves oma hambaid, hakkavad kähedalt itsitama, kui neid kõdistada, ja ajavad huuled mossi, kui on pettunud. Kõik see saab automaatselt sinu teooriate lähtepunktiks. Sul võib olla ükskõik milline nägemus loomade emotsioonidest või nende puudumisest, kuid sa pead looma raamistiku, mis aitab selgitada, miks inimene ja teised primaadid väljendavad oma emotsioone ja tahtmisi sama tüüpi näolihaste abil. Darwin tegi seda ilmselgelt eeldades, et inimesi ja teisi liike ühendab emotsioonide järjepidevus.

Sellegipoolest leiame väga kireva maastiku emotsioone esile kutsuva käitumise ja teadliku ning alateadliku kogemuse väljendamise vahel. Kõik, kes üritavad teada saada, mida loomad tunnevad, ei saa loota teaduse toele. Piirduda tuleb oletustega. See ei ole tingimata halb ja mina toetun täiesti oletustele, et meiega suguluses olevate liikidega on suguluses ka meie tunded, kuid me ei tohi siinkohal jätta kõrvale usufaktorit, mis suunab meie lähenemist. Isegi kui ma ütlen teile, et Mama viimane kallistus oli vana šimpansi ja vana professori omavaheline kaelustamine mõni päev enne šimpansi surma, ei saa ma siinkohal kirjeldada, mida tundis sel ajal šimpans. Familiaarne käitumine ja samuti selle liigutav olemus jääb meile kättesaamatuks. Selline kindla teadmise puudumine on alati tekitanud tudengite seas emotsionaalseid lahkarvamusi ja on ka põhjuseks, miks väliuuringute tulemusi peetakse tihti häguseks ja ebaloogiliseks.

Teadus ei pea lugu ebatäpsustest, ja loomade emotsioonidest rääkides satume just seepärast vastuollu laia üldsuse arvamusega. Küsi tänaval mõnelt mehelt või naiselt, kas loomadel on tunded, ja nad vastavad kindlasti: „Muidugi on!” Nad teavad, et nende koertel ja kassidel on väga mitmesuguseid emotsioone, ja nad laiendavad seda ka teistele loomadele. Aga kui esitad sama küsimuse mõnele ülikooliprofessorile, siis paljud neist sügavad kukalt, ilmutavad hämmeldust ja küsivad, mida sa täpselt mõtled. Kuidas üldse defineerida, mis on emotsioon?

Toetuda võib näiteks USA käitumispsühholoogile Burrhus Frederic

mama viimane kallistus f r a n s d e wa a l

14

Skinnerile, kes propageeris mehhanistsistlikku nägemust loomadest kui täiesti emotsioonideta olevustest, kes on „suurepärased näited väljamõeldistest, mida me tavaliselt peame käitumise olemuseks”.1 Tõsi, tänapäeval on raske leida teadlast, kes üheselt eitab loomade emotsioone, kuid paljud ei tunne ennast kindlalt viimastest rääkides.

Lugejatel, kes on solvunud nende peale, kes kahtlevad loomade emotsionaalses elus, tasub siiski meeles pidada, et ilma teadlaste kriitilise meeleta arvaksime võib-olla siiamaani, et Maa on lame ja vaglad tekivad roiskuvas lihas, kust nad lõpuks välja roomavad. Teadus on parimal tasemel siis, kui paneb küsimuse alla levinud eelarvamused. Ja kuigi ma ei nõustu skeptiliste vaadetega loomade emotsioonide suhtes, tunnen ma teiselt poolt, et nende olemasolu vaieldamatu tunnistamine on nagu väide, et taevas on sinine. See ei aita meid edasi. Me peame rohkem teada saama. Millistest emotsioonidest on üldse jutt?

Kuidas neid tajutakse? Millist eesmärki nad täidavad? Kas me võime eeldada, et hirm, mida tunneb kala, on samasugune nagu hirm, mida tunneb hobune? Arvamusest jääb väheseks, et säärastele küsimustele vastata. Vaatame, kuidas uuritakse meie oma liigi siseelu. Me toome katsealuseid ruumi, kus nad vaatavad videoid või mängivad mänge, olles samal ajal ühendatud seadmetega, mis mõõdavad nende pulsisagedust, elektrilisi muutusi nahapinnal, näolihaste kokkutõmbeid ja nii edasi. Me skaneerime ka katsealuste aju. Teiste liikide puhul tuleks teha sama põhjalik uuring.

Mulle meeldib jälgida primaate kõikjal ning aastate jooksul olen ma külastanud suurt hulka paikasid, ka maailma kõige kaugemaid nurkasid, kuid kehtivad teatud piirangud, mida mina või ükskõik kes muu niisugustel retkedel teada saame. Üks kõige emotsionaalsemaid hetki, mida olen kogenud, oli siis, kui šimpans kõrgel mu pea kohal puuvõras verd tarretama paneva kisa kuuldavale tõi, millele järgnes vali huilgamine. Šimpansid on ühed kärarikkaimad loomad maailmas, kuid mul jäi hing kinni, sest ma ei teadnud, mis selle mürgli põhjustas.

Nagu selgus, olid nad kinni püüdnud ühe õnnetu pärdiku ja ei jäänud mingit kahtlust, kui kõrgelt nad oma saagi liha hindasid. Vaadeldes, kuidas ahvid kogunesid saagi omaniku ümber toidust osa saama, hämmastas mind, et ta jagas liha teistega, ja ma ei tea, kas põhjus oli see, et liha oli tema jaoks enam kui küll, või tahtis ta vabaneda nendest lunijatest, kes vahetpidamata vingusid ja puudutasid ettevaatlikult igat tükikest, mida ta suhu toppima hakkas. Aga võib-olla tuleb kõne alla

mama viimane kallistus

15 f r a n s d e wa a l

ka kolmas võimalus, et ta jagas toitu omakasupüüdmatult, teades, kui väga teisedki palukest tahavad. Ainuüksi vaatlemine ei anna meile sellele kindlat vastust. Mis juhtub siis, kui lihaomanik on näljasem või kui toidukerjajad ei pääse nii kergesti ligi? Kas ta on ka siis nii helde?

Tema käitumise motiive aitab lahendada ainult kontrollitud tingimustes tehtud katse.

Erakordselt hästi on edenenud loomade arukuse uuringud.

Tänapäeval söandame rääkida loomade vaimuelust pärast sajandipikkust eksperimentide jada – sümbolitega suhtlemine, enese äratundmine peeglis, tööriistade kasutamine, tuleviku kavandamine, kellegi teise vaatenurga omandamine. Need uuringud on löönud suuri mõrasid müüri, mis väidetavalt eraldab inimest ülejäänud loomariigist. Me loodame, et sama juhtub ka emotsioonide sarnasuse respekteerimisel, kuid see eeldab süstemaatilisi uuringuid. Ideaalis me kasutame nii laboris kui välitingimustes tehtud uuringuid ja sobitame tulemused kokku nagu sama pusle erinevad tükid.

Emotsioonid võivad olla küll ebausaldusväärsed, kuid samas on nad meie elu kõige tähtsamad aspektid. Nad annavad kõigele tähenduse. Teadupärast jäävad inimestele emotsionaalselt laetud pildid ja lood palju paremini meelde kui neutraalsed. Meile meeldib kirjeldada peaaegu kõike, mida me oleme teinud või kavatseme teha, emotsionaalses võtmes. Pulmad on romantilised ja pidulikud, matuseid looritavad pisarad ja spordivõistlus võib olenevalt tulemusest olla suur rõõm või pettumus.

Me näeme sama tendentsi, kui tuleme loomade juurde. Interneti­ video karbusahvist, kes lõhub kiviga pähkleid, kogub hulga vähem vaatajaid kui lõvisid oma vasika juurest minema kihutav pühvlikari: sõralised tõstavad kiskjad sarvede otsa ja vasikas rabeleb küti küüniste vahelt välja. Mõlemad videod on muljetavaldavad ja huvitavad, kuid ainult teine läheb meile südamesse. Me samastame ennast vasikaga, kuuleme tema kaeblevat möögimist ja rõõmustame, kui ta lõpuks taas oma ema juurde tagasi pääseb. Enda jaoks mugavalt unustame, et lõvidele ei olnud selline tulemus kaugeltki mitte õnnelik.

Veel midagi emotsioonide kohta: need panevad meid pooli valima.

Me mitte ainult ei ole emotsioonidest sügavalt huvitunud, vaid need ka struktureerivad meie ühiskonda sel määral, mida me vaevu teadvustada oskame. Miks üritavad poliitikud tõusta aina kõrgemale positsioonile, kui tegemist ei ole võimujanuga, mis on omane kõikidele

mama viimane kallistus f r a n s d e wa a l

16

primaatidele? Miks sa muretsed oma perekonna pärast, kui küsimus ei ole emotsionaalsetes sidemetes vanemate ja järglaste vahel? Miks me kaotasime orjapidamise ja laste tööjõu kasutamise, kui küsimus ei olnud kaastundes, mis oli rüütatud soovi ühiskonda terviklikumaks muuta? Oponentide veenmiseks kirjeldas Abraham Lincoln spetsiaalselt viletsust, milles virelesid ahelates orjad, keda ta kohtas oma reisidel läbi Ühendriikide lõunaosa. Meie kohtusüsteem kanaliseerib kibestumise ja kättemaksuga seotud tunded karistuseks, ja tervishoiusüsteemi juured asuvad kaastundes. Hospidalid (ld k hospitalis ‘külalislahke’) alustasid religioossete heategevusasutustena, mida pidasid nunnad, ja alles palju hiljem tekkisid arstide juhitud ilmalikud haiglad. Tõsiasi on, et kõik meie kõrgelt hinnatud institutsioonid ja saavutused on väga tihedalt seotud inimeste emotsioonidega ning ei eksisteeriks ilma nendeta.

Niisugune tõdemus paneb mind loomade emotsioonidele vaatama teise nurga alt, mitte üksnes kui mõtteainesele, vaid kui valdkonnale, mis heidab valgust meie eksistentsi olemusele, meie eesmärkidele ja unistustele meie sügavalt struktureeritud ühiskonnas. Lähtudes oma erialast, pööran ma peatähelepanu inimahvidele, meie lähimatele primaatidest sugulastele, kuid mitte sellepärast, nagu arvaksin ma, et nende emotsioonid on olemuslikult rohkem tähelepanu väärt kui teiste liikide omad. Primaadid lihtsalt väljendavad ennast meiega sarnasel viisil, kuid emotsioone võib leida kõikjal loomariigis kaladest lindude ja putukateni ja isegi peajalgsetel limustel nagu kaheksajalg.

Vahel harva kasutan ma selles raamatus teistest liikidest rääkides sõnu „teised loomad” või „mitteprimaadid”. Lihtsuse mõttes ütlen nende kohta peamiselt „loomad”, hoolimata sellest, et mulle kui bioloogile pole midagi enesestmõistetavamat kui see, et kõik me oleme sama loomariigi liikmed. Me oleme loomad. Nii ei vaatagi ma meie oma liiki kui emotsionaalselt väga erinevat teistest imetajatest ja õigupoolest on raske esile tuua üksnes inimesele omaseid emotsioone, mistõttu tuleb hoolikalt uurida seda emotsionaalset tausta, mida me jagame oma kaasränduritega sellel planeedil.

K

uu aega enne seda kui Mama sai viiekümne üheksa aastaseks ja kaks kuud enne Jan van Hooffi kaheksakümnendat sünnipäeva toimus kahe eaka hominiidi emotsionaalne taasühinemine.

Kuhtunud ja surmaga silmitsi seisev Mama kuulus maailma vanimate loomaaiašimpanside hulka. Jan, kelle valged juuksed langesid kahludena erepunase vihmajope krae peale, on bioloogiaprofessor, kes hulga aega tagasi juhendas mind väitekirja kirjutamisel. Need kaks olid teineteist tundnud juba üle neljakümne aasta.

Oma heintega vooderdatud pesas kägarasse tõmbunud Mama ei tõstnud isegi pilku, kui Jan julgelt tema magamispuuri sisenes ja teda mõne sõbraliku uratusega tervitas. Need meie seast, kes töötavad primaatidega, jäljendavad tihti nendele omaseid häälitsusi ja žeste – pehmel uratusel on rahustav mõju. Kui Mama lõpuks oma suigatusest üles ärkas, kulus tal mõni sekund, et toimuvast aru saada. Kuid siis, nähes Jani enda kõrval, väljendas tohutut rõõmu. Tema näole ilmus joovastust väljendav lai naeratus – palju laiem, kui see on omane meie liigile. Šimpansi huuled on uskumatult painduvad ja neid saab käänata ka seestpoolt väljapoole, nii et meie pilgule ei avanenud mitte ainult Mama hambad ja igemed, vaid ka huulte sisekülg. Pool Mama näost oli üksainus hiiglaslik naeratus, samal ajal kui ta tasakesi kiunus – šimpansid toovad emotsionaalsetel kõrghetkedel kuuldavale väga kõrgeid pehmeid häälitsusi. Tegemist oli ilmselgelt positiivse emotsiooniga, sest ta sirutas oma käe Jani pea järele, kui professor ennast ettepoole kallutas. Mama silitas tasakesi tema juukseid ja sirutas seejärel välja oma pika käe, võttis Janil kaela ümbert kinni ja tõmbas ta enda poole.

mama viimane kallistus

Ahvimatriarhi hüvastijätt

17 f r a n s d e wa a l

1.

Mama viimane kallistus

mama viimane kallistus f r a n s d e wa a l

18

2016. aastal külastas Jan van Hooff Mamat, vana šimpansi­matriarhi, tema surivoodil Burgersi loomaaias. Mama naeratas väga laialt, kui ta kallistas professorit, keda ta oli tundnud juba nelikümmend aastat. Šimpans suri mõni nädal hiljem.

Selle kallistuse ajal patsutasid tema sõrmed rütmiliselt mehe kukalt ja kaela, mis on šimpanside puhul lohutav žest, mida nad kasutavad näiteks vinguva lapse vaigistamiseks.

See oli tüüpiline Mama: ta tajus ilmselt Jani hirmuärevust tema valdusesse sissetungimise pärast ja andis teada, et muretsemiseks pole põhjust. Mama oli Jani nähes õnnelik.

Iseenda äratundmine

See kohtumine oli täiesti ainukordne. Kuigi elu jooksul oli Janil ja Mamal olnud lugematu hulk kasuka sügamise-nakitsemise seansse, kuid alati läbi puurivõre. Ükski terve mõistusega inimene ei jaluta puuri, kus on täiskasvanud šimpansid. Šimpansid ei tundu meile kuigi suured, kuid nende lihasjõud ületab kaugelt meie oma, küllaga leidub teateid kohutavatest rünnakutest. Isegi kõige kogukam inimene, näiteks ameerika maadleja, jääks kohe alla täiskasvanud šimpansile. Kui ma küsisin Janilt, kas ta oleks teinud sama mõne teise loomaaia šimpansiga, mõnega, keda ta tunneb pea sama kaua kui Mamat, vastas ta, et peab oma elust lugu ja isegi ei mõtle sellele. Šimpansid on nii püsimatud ja ettearvamatud, et nende juures võivad ennast turvaliselt tunda vaid need inimesed, kes

FRANS DE WAAL Frans de Waal on Hollandi-USA etoloog ja zooloog.

Oma esimeses raamatus „Chimpanzee Politics” („Šim­ pansipoliitika”, 1982) võrdles ta šimpanside võimu-võitlust ja intriige inimpoliitikute tegutsemisega.

Sestpeale on ta saanud üheks maailma tuntuimaks bioloogiks, kes tõmbab oma raamatutes ja teadusartiklites paralleele primaatide ja inimeste käitumise vahele. Viimasel ajal on tema huvi keskendunud loomade koostööle, empaatia päritolule ja inimese moraalsuse evolutsioonile. ◆ Inimesed ei ole sugugi ainus liik, kellel on võime armastada, vihata ja karta, tunda häbi, süütunnet ja jälestust või olla kaastundlik. Autor alustab oma lugu šimpansimatriarh Mama ja bioloog Jan van Hooffi sõprusest ja tõestab seejärel paljude teiste värvikate näidete varal, kui sarnased on inimeste ja loomade emotsioonid. Silmiavav raamat paneb südant ja mõistust puudutades mõtlema, kuidas teisi elusolendeid paremini hinnata ja kohelda. ◆ „Mulle on saanud osaks au vestelda Inglise kuninganna Elizabeth II-ga. Jutt oli koertest, hobustest ja ahvidest. Hüvastijätuks tõdes kuninganna, et päeva lõpus ei olegi me nii väga erinevad. Käesolev raamat tõestab nende sõnade õigsust teravmeelsel, teaduslikult pädeval ja meeli ning mõistust avardaval viisil. Nautige, kõrgemad primaadid!”

Aleksei Turovski, zooloog ja zoosemiootik

Kaanefoto: Frans de Waal Autori foto: Catherine Marin