TJ KLUNE
Inglise keelest tõlkinud Bibi
R aid
THE HOUSE IN THE CERULEAN SEA © Travis Klune, 2020 Kaanekujundus: Red Nose Studio Tõlge eesti keelde: © Bibi Raid ja Rahva Raamat AS, 2022 Toimetaja: Reeli Ziius Küljendus ja kaanetöötlus: Heiko Unt Projektijuht: Dea Oidekivi ISBN 978-9916-14-065-9 ISBN 978-9916-14-066-6 (epub) Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Neile, kes on algusest peale olnud minuga: vaadake, mille oleme loonud. Tänan teid.
— SEITSE —
H
ärra Parnassus juhatas Linust mööda trepimademelt avanevat pikka koridori. „Laste toad,” ütles ta, noogates peaga koridori mõlemas küljes asuvate uste poole. Igal uksel rippus silt laste nimedega: Chauncey ja Sal paremal. Phee ja Talia vasakul. Härra Parnassus osutas laeluugi poole. Sellele oli joonistatud wyvern’i siluett. „Theodore’i pesa on üleval tornis. Tal on seal väike aardekogu, aga tema lemmikkoht on diivani all.” „Ma tahaksin toad üle vaadata,” ütles Linus, nende asukohad endale meelde jättes. „Seda ma arvasingi. Saame seda teha homme, arvestades, et lapsed hakkavad nüüd õige pea voodisse sättima. Preili Chapelwhite võib näidata teile tube siis, kui lapsed õppetükke teevad, aga võime need käia läbi ka enne ja siis saate tulla meie juurde klassiruumi.” „Aga preili Chapelwhite?” küsis Linus, vahtides puidu sisse nikerdatud puukujutisi, kui nad Phee uksest möödusid. „Tema oli siin ammu enne meid,” vastas härra Parnassus. „Saar kuulub temale. Meie vaid laename seda. Ta elab sügaval metsas saare teises otsas.” Linusel oli nii palju küsimusi. See saar. See maja. See mees. Aga veel üks küsimus oli palju pakilisem, arvestades, mitu ust ta oli kokku lugenud. Koridori lõpus oli neid veel neli. 141
Üks oli tüdrukute vannituba. Teine mõeldud poistele. Kolmandal uksel oli silt arthuri kabinet. „Ja Lucy? Kus tema elab?” Härra Parnassus jäi kabineti ukse ees seisma ja osutas viimasele alles jäänud uksele. „Minu toas.” Linuse silmad tõmbusid vidukile. „Te jagate tuba väikese poisiga…” „Selles pole midagi sobimatut, ma võin seda teile kinnitada.” Mees ei näinud Linuse sõnade peale solvuvat. „Minu toas oli suur garderoob, mille lasin toaks ümber ehitada, kui Lucy meie juurde elama tuli. Talle… talle on parem, kui ma lähedal olen. Varem olid tal nii hirmsad luupainajad. Neid on tal vahel praegugi, kuigi need ei ole enam nii kohutavad kui varem. Mulle meeldib mõelda, et siin veedetud aeg on aidanud. Talle ei meeldi minust kaugel olla, kui seda vähegi vältida saab, kuigi ma üritan õpetada talle ka iseseisvust. Ta… veel areneb.” Härra Parnassus avas kabineti ukse. Kabinet oli väiksem, kui Linus oli arvanud, ning asju täis tuubitud, peaaegu ebameeldivalt tihedalt. Toa keskel oli laud, mida ümbritsesid raamatuvirnad, mitmed neist ohtlikult vildakad. Ruumil oli üksainus aken, millest avanes vaade ookeanile. Pimeduses tundus see lõputu. Kauguses nägi Linus üksiku majaka vilkuvat tulukest. Härra Parnassus sulges nende järel ukse, noogutades Linusele, et too istet võtaks. Linus tegigi seda, võttes välja väikese märkmiku, mida alati taskus kandis ja mis oli täis märkmeid kõikide tema menetluste kohta. Ta oli siin saarel siiani oma kohustusi veidi unarusse jätnud, kogu selle paiga olemus oli ta tasakaalust välja löönud, aga nüüd pidi see lõppema. 142
Ta oli alati tundnud uhkust oma põhjalike märkmete üle ja kui ta peab hakkama kirjutama iganädalasi aruandeid, mida Eriti Kõrge Kõrgem Juhtkond nõudis, tuleb tal kindlustada, et need märkmed on parimad, mis ta iial teinud. „Kas tohib?” küsis ta, osutades kulunud pliiatsijupile laual. „Muidugi,” vastas härra Parnassus. „Kõik, mis on minu, on ka teie.” Linuse kõhusopis väreles miski. Ta arvas, et see pidi olema tingitud millestki, mida ta söönud oli. Ta avas oma märkmiku ja niisutas keelega pliiatsiotsa, see oli tema vana harjumus, millest tal polnud õnnestunud vabaneda. „Niisiis, kui te nüüd oleksite nii lahke, arutame ehk…” „Sal jõudis meie juurde kõige viimasena,” ütles härra Parnassus, nagu Linus polekski midagi öelnud. Ta istus Linuse vastas laua taga, sõrmed lõua all vastastikku asetatud. „Kolm kuud tagasi.” „Ah nii? Ma vist lugesin seda tema toimikust. Ta paistab närviline, kuigi teismelised vist ongi seda sageli, kui seisavad silmitsi autoriteediga.” Härra Parnassus norsatas. „Närviline. Ka nii võib öelda. Kas te lugesite tema toimikust ka seda, et need kolm kuud on kõige pikem aeg, mis ta seitsmendast eluaastast peale on ühes ja samas kohas veetnud?” „Ma… ei. Ma vist nii kaugele ei jõudnud. Mu mõtted kandusid… noh. Selle ülesande mastaapsusele.” Härra Parnassus naeratas kaastundlikult. „Nad ei öelnud teile, mis teid ees ootab, on nii? Eriti Kõrge Kõrgem Juhtkond. Mitte enne, kui te kohal olite.” 143
Linus niheles oma toolil. „Ei. Ainult niipalju, et see on salastatud.” Ja ka seda, et siinsed lapsed olid probleemsed, aga Linus ei teadnud, kas peaks selle valjult välja ütlema. „Te ometi näete, miks.” „Näen,” nõustus Linus. „Antikristusega ei kohtu just iga päev.” Härra Parnassus heitis talle terava pilgu. „Me ei kasuta siin seda sõna. Ma mõistan, et te teete siin oma tööd, härra Baker, aga mina olen selle maja juhataja ja teil tuleb järgida minu reegleid. Kas see on selge?” Linus noogutas aeglaselt. Ta polnud oodanud, et teda nii rangelt noomitakse ja et seda teeb keegi, kes muidu lausa kiirgas rahu nagu see mees tema ees. Ta oli härra Parnassust alahinnanud. Seda viga ei saanud ta endale teist korda lubada. „Ma ei tahtnud kuidagi lugupidamatu olla.” Härra Parnassus näis jälle lõdvestuvat. „Jah. Ma ei usu, et tahtsite. Ja kuidas te oleksitegi saanud teada? Te ei tunne teda. Te ei tunne meid. Teil on oma toimikud, aga ma olen kindel, et neis on kirjas vaid üldised asjad. Härra Baker, see, mis nendes toimikutes kirjas on, on vaid kondikava, ja meie oleme ju palju enamat kui vaid need luud, millest me koosneme, on nii?” Ta vakatas hetkeks, mõtles järele. „Välja arvatud Chauncey, arvestades, et tal tegelikult ei ole luid. Kuigi mu mõte jääb samaks.” „Mis ta on?” küsis Linus. Ja lisas siis: „Oh heldeke, see kõlas ebaviisakalt. Ma ei tahtnud solvata. Ma pole iial… ma pole iial näinud midagi – kedagi – temasugust.” „Arvata on,” ütles härra Parnassus. Ta pööras pea paremat kätt kõrguva raamatukuhja poole, pilguga üle peal 144