MINA ISE Olen küpsemas eas ja puhast tõugu Mulgimaa noormees, kelle elu kulinaariamaastikul on kulgenud nagu filmis. Stsenaariumi sellele filmile olen kirjutanud ma ise. Kuueaastasena ema kõrval nõukogudeaegses restoraniköögis ma endale veel eesmärke luua ei osanud, aga unistus oli siiski suur. Mitte küll hiigelsuur, aga kokaks tahtsin ma saada kindlasti. Meeletusi täis poisslapsena tegelesin veel paljude asjadega, kuid köögist ei saanud ma kunagi suure ringiga mööda käia. Iga tahtmist täis maapoisi unistus oli minna täisealisena suurde linna. Ikka nii suurde, kus linna peatänavat veerand tunniga juba läbi ei jaluta. Otse loomulikult oli sitkete, jonni täis Mulgimaa noormeste esimene töökoht suures linnas ehitusplatsil. Sealt sain kogemusi ja teadmise, et tegelikult peaksin olema hoopis mõnes siginat-saginat täis köögis. Alles siitmaalt hakkasin endale seadma eesmärke. Ilma koka kutsetunnistuseta taskus ei saanud see olla lihtne, samas ka mitte keeruline, sest tahtmine oli piisavalt suur. Kohe nii suur, et õige pea olin kuulutatud „Aasta kodukokaks 2010“, misjärel leidsin ennast juba nagu päris kokana kesklinnas asuva noobli pubi köögis. Peagi olin saanud selle vahetuse vanemaks ja siis proovisin ka juba peakoka rolli. Nüüd oli võimalik minna ainult edasi. Seda ma ka tegin. Jahutamata tulist rauda, proovisin olla pildil ja sulada suurlinna peakokkadega üheks. Praeguseks olen esimene kodukokast peakokk, kes ilma kutsetunnistuseta sai kutse liituda Eesti peakokkade ühendusega. Minu esialgsetes unistustes ja eesmärkides ei olnud isegi teadmist sellise ühenduse olemasolu kohta. Minu loo stsenaariumis ei ole ühtki duublit, mida sooviksin uuesti võtta. Kõik on „purgis“ ja just täpselt sellisena, nagu olen soovinud.
[ 5 ]