Sisukord Alumine aed . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 7 Ehaende . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 16 Haavahiilgus, hädahõbe . . . . . . . . . . . . . . 20 Igapäev . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 29 Jahejõgi ja jäätis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 36 Karukari karekomme . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 45 Leebumine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 51 Maagimaa murekiri . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 57 Neljas nõid, nõutuspidu . . . . . . . . . . . . . . . 64 Oruoja otsimas . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 73 Päevapõimija . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 82 Rõõm, rõõmutus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 88 Salasõnasepp . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 94 Tähetuul . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 102 Uueudu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 108 Väeleht . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 113 Õunaõieõnn . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 120 Äike . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 126 Öö . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 132 Ülaaed . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 140
Alumine aed Mari seisis aiaväraval. Õppimine oli õpitud, toimetamine toimetatud, aeg parajalt varajane, et midagi mõnusalt mahedat või põhjalikult peadpööritavat ette võtta. Teised juba lehvitasid mängumaja juurest. Maalinna aed oli tavaline või ka ebatavaline, avar ja avastuslustlik – peitis endas puid ja pinke, lilli ja lauakesi, mängumaju, lugemislesilaid, sosisklussalusid, kiikesid väikestele ja suurtele, puid üles-alla ronimiseks, tasakaalu hoidmiseks ja kaotamiseks ning palju muud. Aed asus künka alumisel poolel, seda kutsuti Alumiseks aiaks. Kui Imbi viimast lauset kuuleks, küsiks ta, kas aeda saab kutsuda, kas aed tulebki kutse peale kohale, koerana saba liputades. Imbi on väike, aga puupüsti sõnu täis, laused aina voolavad tema seest välja, nii et ei jõua ära imestada. Aga kui imestamisega ikka päris vara hommikul, varapärishommikul pihta hakata, panna äratuskell helisema, pesta nägu-hambad ja juba enne hommikusööki imestada, natuke ju ikka jõuaks ära imestada?
8
Väraval tuli Maril suur isu maasikamahla juua, nõnda kõndis ta kõigepealt Mahlalaaritaja manu. Sealt sai pohlamahla ja pihlamahla, mahedat murakamahla, õnnelikku õunamahla ja veel seitset sorti muud mahla. Mahlalaaritaja oli tõeline meister uusi mahlu välja mõtlema ja maalinlased samavõrra meistrid uusi mahlasorte järele proovima. Purskkaevust tuli kauges kaares mööduda, sinna oli just lisatud kelmikas kalakuju, kes vahel pistis pea veest välja ja kastis möödujat veejoaga. Praegu polnud küll hea märjaks saada. Mahlalaaritaja segas kahele rändurile rabamurakamahla, keerles kui vurr puuviljapurkide ja leti vahel. Mari vaatas oma järge oodates linnakünkast alla, metsast välja keerduvat teed, mis viis naaberlinna. Pilk ulatus nii kaugele, et saabujad olid vaevuaimatavad täpid. Vahel kasvas täpp tulijaks, vahel jäigi silmapette-saabujaks, inimeseks saamata. Praegu oli seal aga päris-saabuja, lähenes tõtliktulisel sammul, kadus linnale lähenedes tara taha. „Mari-Marjake, keda-mida sa sedasi taevakarva silmil vaatad?” pöördus Mahlalaaritaja Mari poole. Mahlalaaritaja seletas ikka, et inimesed ütlevad valepidi – hoopis taevas on silmade värvi. Silmad on alati sama värvi, aga taeva värv võib muutuda. Kui taevas on säravsinine nagu Mari ja Imbi silmad, on ilma ja maaga kõik korras, nii tulebki taevast kontrolliks silmavärviga võrrelda. Samas kui silmade kohta saab öelda „taevakarva”, siis taeva kohta ei saa öelda „silmakarva”. Millegipärast. Mahlalaaritaja segas Marile maasikamahla, pööras seda päripäeva, libistas sellesse väikse päiksekillu ja küsis, kuidas oli läinud, kuidas oli läinud see ilus selge päev. Mahlalaaritajaga oli hea jutustada, kui kedagi järjekorras polnud. „Tore oli. Leidsime metsas mustikaid, nägime kahte jänest ja kolme oravat. Aga varsti on vilets.”
„Miks siis nii?” „Marjakorjaja ütles, et me peame marjade kohta õpitust väikses lauas kõigile rääkima, mina ka, eriti mina, teised on varemgi esinenud.” Kui väikestel midagi suurtele ette rääkida lasti, see pidi olema tunnustus. Nojah. „Ja sa ei taha?” Mahlalaaritaja mõistis muresid kiirelt. „Ei.”
9