Issuu

Sisukord Alumine aed . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 7 Ehaende . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 16 Haavahiilgus, hädahõbe . . . . . . . . . . . . . . 20 Igapäev . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 29 Jahejõgi ja jäätis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 36 Karukari karekomme . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 45 Leebumine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 51 Maagimaa murekiri . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 57 Neljas nõid, nõutuspidu . . . . . . . . . . . . . . . 64 Oruoja otsimas . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 73 Päevapõimija . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 82 Rõõm, rõõmutus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 88 Salasõnasepp . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 94 Tähetuul . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 102 Uueudu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 108 Väeleht . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 113 Õunaõieõnn . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 120 Äike . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 126 Öö . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 132 Ülaaed . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 140

Alumine aed Mari seisis aiaväraval. Õppimine oli õpitud, toimetamine toimetatud, aeg parajalt varajane, et midagi mõnusalt mahedat või põhjalikult peadpööritavat ette võtta. Teised juba lehvitasid mängumaja juurest. Maalinna aed oli tavaline või ka ebatavaline, avar ja avastuslustlik – peitis endas puid ja pinke, lilli ja lauakesi, mängumaju, lugemislesilaid, sosisklussalusid, kiikesid väikestele ja suurtele, puid üles-alla ronimiseks, tasakaalu hoidmiseks ja kaotamiseks ning palju muud. Aed asus künka alumisel poolel, seda kutsuti Alumiseks aiaks. Kui Imbi viimast lauset kuuleks, küsiks ta, kas aeda saab kutsuda, kas aed tulebki kutse peale kohale, koerana saba liputades. Imbi on väike, aga puupüsti sõnu täis, laused aina voolavad tema seest välja, nii et ei jõua ära imestada. Aga kui imestamisega ikka päris vara hommikul, varapärishommikul pihta hakata, panna äratuskell helisema, pesta nägu-hambad ja juba enne hommikusööki imestada, natuke ju ikka jõuaks ära imestada?

Väraval tuli Maril suur isu maasikamahla juua, nõnda kõndis ta kõigepealt Mahlalaaritaja manu. Sealt sai pohlamahla ja pihlamahla, mahedat murakamahla, õnnelikku õunamahla ja veel seitset sorti muud mahla. Mahlalaaritaja oli tõeline meister uusi mahlu välja mõtlema ja maalinlased samavõrra meistrid uusi mahlasorte järele proovima. Purskkaevust tuli kauges kaares mööduda, sinna oli just lisatud kelmikas kalakuju, kes vahel pistis pea veest välja ja kastis möödujat veejoaga. Praegu polnud küll hea märjaks saada. Mahlalaaritaja segas kahele rändurile rabamurakamahla, keerles kui vurr puuviljapurkide ja leti vahel. Mari vaatas oma järge oodates linnakünkast alla, metsast välja keerduvat teed, mis viis naaberlinna. Pilk ulatus nii kaugele, et saabujad olid vaevuaimatavad täpid. Vahel kasvas täpp tulijaks, vahel jäigi silmapette-saabujaks, inimeseks saamata. Praegu oli seal aga päris-saabuja, lähenes tõtliktulisel sammul, kadus linnale lähenedes tara taha. „Mari-Marjake, keda-mida sa sedasi taevakarva silmil vaatad?” pöördus Mahlalaaritaja Mari poole. Mahlalaaritaja seletas ikka, et inimesed ütlevad valepidi – hoopis taevas on silmade värvi. Silmad on alati sama värvi, aga taeva värv võib muutuda. Kui taevas on säravsinine nagu Mari ja Imbi silmad, on ilma ja maaga kõik korras, nii tulebki taevast kontrolliks silmavärviga võrrelda. Samas kui silmade kohta saab öelda „taevakarva”, siis taeva kohta ei saa öelda „silmakarva”. Millegipärast. Mahlalaaritaja segas Marile maasikamahla, pööras seda päripäeva, libistas sellesse väikse päiksekillu ja küsis, kuidas oli läinud, kuidas oli läinud see ilus selge päev. Mahlalaaritajaga oli hea jutustada, kui kedagi järjekorras polnud. „Tore oli. Leidsime metsas mustikaid, nägime kahte jänest ja kolme oravat. Aga varsti on vilets.”

„Miks siis nii?” „Marjakorjaja ütles, et me peame marjade kohta õpitust väikses lauas kõigile rääkima, mina ka, eriti mina, teised on varemgi esinenud.” Kui väikestel midagi suurtele ette rääkida lasti, see pidi olema tunnustus. Nojah. „Ja sa ei taha?” Mahlalaaritaja mõistis muresid kiirelt. „Ei.”

„Kas sa emale-isale juba rääkisid, et ei taha?” Just, nii oli Marigi mõelnud, ta läks, mahlaklaas näpus, ema ja isa juurde. Ema-isa jutlesid laua ääres naabrite ja kahe linna saabunud ränduriga. Maamaal rändavad teelised tulid tihti aeda jalgu puhkama ja uudiseid vahetama. Alumine aed oli kõigile avatud, tuli vaid väravast sisse astuda. Seal oli ruumi omadele ja külalistele, täiskasvanuile ja lastele ning seal oli alati ka aega, rõõmsat aega. Teelised puhkasid ja rääkisid jutte, ajuti lauldi, see oli kenasti kaasakiskuv. „Mari-Marjake, tuled sa meie seltsi?” küsis ema. Mari istus ja ütles tasa: „Mul on mure.” „Mis mure sul on?” sosistas ema. „Marjakorjaja ütles, et peaksin väikses lauas ettekande esitama, aga ma ei taha.” „Kas sa ikka kohe üldse ei taha?” „Ei. Ehk hiljem.” Ema libistas sõrmedega üle Mari pikkade heledate juuste ja otsustas: „Jätame seekord siis ära. Küll kasvad kergekeelsemaks, saad sõnakamaks. Igaühele kulub oskus oma mõtteid seletada marjaks ära.” „Õunaks ja seeneks samuti,” lisas Imbike, kes oli tulnud vaatama, miks Mari ometi mängumajja ei jõua. Rääkimise osas lootis Mari vanema venna peale. Tolle nimi on Armas. Armas tahtis tark olla, vahel arvas end ehk targemaks, kui oli, aga enamasti oli tõesti armas ja abivalmis. Vähemalt siis, kui tal oli aega Ehaende tornist alla teiste juurde tulla. „Armas või Imbi võivad ju minu eest rääkida, mulle piisab mõtlemisest,” seletas Mari. Imbi teataski: ”Mina võin alati rääkida. Mina võin alati kõigile kõike rääkida, ükskõik kui palju juttu või inimesi ka poleks.” Mari lisas emale: ”Sinagi esined suure rahvahulga ees harva.”

„Jah, mulle ka ei meeldi esineda, aga kui on vaja, siis räägin, ja rõõmuga,” ütles ema. „Rõõmuga? Kust see rõõm tuleb? Mina küll nii ei oska,” imestas Mari. „Küll kunagi leiad ka keerukate asjade tegemise rõõmu üles,” sõnas ema. „Ja kaotad lihtsate asjade tegemise kurbuse ära,” lisas Imbi. Ennist märgatud teeline jõudis aeda, läks kaevule nägu pesema, teetolm katmas kõike peale terashallide silmade. „Tere tulemast!” hõikas Mahlalaaritaja. „Kas soovite ehk midagi kosutavat keelekasteks?” Saabuja silmitses mitmeülbalist mahlavalikut. Teetolmust tuulutatud, rännurõõmust rõkatamas, valis ta vaarikamahla, otsis, kuhu end istuma asutada, libistas laualiste üle kiire pilgu. „Tere, kas teie hulgas tohib istet võtta?” „Muidugi võib,” vastati ja uuriti: „Kust sa tuled, mis asja ajad, mis tööd teed?” „Olen Tulemaa Tõiv. Olen teeline, teelise töö on teed käia, näha ja taibata.” Tõiv rääkis mahemeeldivalt, juttu sumistanud laudkond vaatas tema poole. „Nii noor ja juba nii tark,” ütles keegi heakskiitva naljaga. „Teelise töö on teetada, töölise tee on töötada,” teatas Imbike. „Kas sa meie linna ka näha ja taibata tahad?” küsis isa Tõivult, vaatas silmanurgast emale otsa, ema noogutas vaevumärgatavalt. Tõiv tahtis meeleldi linna näha. „Mari, ehk sa näitaksid külalisele linna?” küsis ema. Külalisele linna näitamine oli igatahes tore tegevus. ”Alustame aiast,” pakkus Mari. Nad kõndisid Alumise aia ülapoolde. Kui juba Mahlalaaritaja man olevate kiikede ja ronimispuude küllus rõõmustas, siis ülapoole riistapuud olid paeluvamadki.

Seal oli mängukohti, mis lausa kirjeldamatult kenad, mõned muidugi ka kirjeldatavalt kenad; neid oli nii uskumatu kui ka usutava kujuga. Seal sai keerutada ja pöörelda, ronida ja rippuda, sisse pugeda ja peale ronida, libiseda ja läbi minna, ehitada ja ekselda, mängida tuntud ja tundmata mänge. Kui mõnel pool on mängukohad vaid väikestele, siis Maalinnas leidsid suured, et nemad tahavad ka kelmikalt keerelda ja pööraselt pöörelda, keksida ja liuelda, tasakaalu hoida ja kaotada. Maalinna lapsed olid nõus, et ka suured võivad endile vahvaid asju ehitada, miks ei peaks suuredki saama rõõmsad olla. Kui suured on rõõmsad, on nendega kenam koos olla, olid Maalinna lapsed otsustanud. Või kuidagi sedamoodi oli kõik kujunenud. Igatahes mõnusaid mänge ja nurgakesi oli palju, kõigi jaoks piisavalt. Kui keegi oskas unistada veel olematust mängukohast, küsiti kõigilt, kas neile säherdune meeldiks, kõigi arvamust küsida oli Maalinnas kombeks. Kas maailmas on kohti, kus nii ei tehta? Kui kõik olid uue mängukohaga nõus, siis otsis Alumise aia ülemaednik tõsitargalt sellele sobiva paiga, üheskoos ehitati asi valmis. Alumise aia ülaosa oligi hakatud nimetama Unistuste aiaks. Unistuste aed paisus jõudsalt ja oli kaugele kuulus. Aga lähedale? Seda kõike Mari Tõivule näitaski. Unistuste aiast pääses taimeaeda. Sääl-tääl oli lilli ringide, ruutude ja keerukujunditena, igaüks püüdis inimesi iluga rõõmustada. Muidugi oli seal ka kasulikke taimi, need lõhnasid, nagu jaksasid, paisusid maitsvaks ja küpseks, aga Maril polnud tahtmist taimi pikalt näidata, nii läksid nad loomaaeda. Unistuste aed oli kõigekülluslik, taimeaed lokkavlopsakas, loomaaed vastuoksa väiksevõitu ja väheste loomadega.

„Meie arvates on õige, et siia tulevad need loomad, kes tahavad tulla. Teised elagu seal, kus neile meeldib, ja kui me neid näha tahame, peame ise viisakalt ja vaikselt nende juurde minema,” seletas Mari. Põder ja ilves, jänesed ja nugised, mutt ja hiirekene olid sinna ometi elama tulnud, igaühel talle sobiv eluase. „Meie loomaaias on rohkem loomi, lõvisid, leoparde ja muid ehmatavaid elukaid, aga tõsi on, et nad elavad puurides ja me pole neilt kunagi küsinud, kas nad seal tahavad olla,” ütles Tõiv. „Nüüd lähme linnuaeda vaatama,” teatas Mari. „Linnuaeda?” „Kui loomadel on loomaaed, miks lindudel ei või linnuaeda olla?” imestas Mari. ”Mille poolest linnud viletsamad on?” „Kas nad ära ei lenda? Kas selle maa linnud ei oska lennata?” küsis Tõiv. Tõiv tundus tark, nii oli ta linnu-teadmatus üllatav. „Muidugi oskavad, nad on ju linnud,” pidi Mari seletama. „Siis on linnuaed linnutu?” „Nad lendavad tagasi ka.” „Kas tõesti?” „Muidugi, kui nad oskavad ära lennata, oskavad nad ka tagasi lennata, nad oskavad loomuldasa mitmes suunas lennata, vaata, kui ei usu – sealgi lendab parasjagu paar lindu põhja poole ja mitu lindu jälle lõunasse.” „Meie maa linnud lendavad sinna, kuhu tahavad,” ütles Tõiv. „Meie linnud ka lendavad, kuhu tahavad, osad tahavadki linnuaeda lennata, sest neil on seal tore. Osad linnud on metsas, osad on teiste maade linnud, nemad ei tule või tulevad korraks vaatama. Iga lind on vaba tulema ja minema. Näe, siin me linnuaed ongi.” Nad piilusid püüd ja pääsukest, meigast ja kotkast, kurge ja kurvitsat toimetamas. „Kui loomadele on loomaaed, taimedele taimeaed, lindudele linnuaed, siis inimeste jaoks peaks olema inimaed?” küsis Tõiv.

„Inimeste jaoks on Unistuste aed,” seletas Mari. Kuidas Tõiv ometi nii lihtsaid asju ei teadnud! „Kas sa kalu ka vaadata tahad?” „Kas kalade jaoks on kalaaed?” naljatas Tõiv. „Kes siis kalu aeda paneb! Kalad on väikses kalajärves, üks pool on mage, teine soolane, järve juurde viib kalaoja, nii saab iga kala endale meelepärases paigas elada.” Sedasi sulpsisid ja solpsisid siin-seal haugid ja säinad, särjed ja sägad, kogred ja kohad. Kalad nähtud, küsis Mari: „Kas sa raamatuid ka tahad vaadata?” „Kas raamatute jaoks on raamatuaed? Või raamatujärv?” jätkas Tõiv naljatamisi. „Osad ütlevad, et raamatumaja taga ongi raamatuaed.” „Raamatud kasvavad raamatuaias nagu õunad puu otsas? Lendavad edasi-tagasi nagu linnud? Jooksevad ringi nagu loomad? Mida te raamatuile süüa annate? Leiba? Heina? Tähti?” Seda Mari ei teadnud, raamatuaeda polnud ta oma silmaga näinud. Nad astusid sisse, vaatasid raamatuid, need olid kombekalt riiulis, ei kippunud ei jooksu, lendu ega nurunud leivatükki. Tõiv paitas mõnda mõtlikult ja õrnalt peoga. „Tore, et teil on nii palju raamatuid.” Riiulite vahel oli laudu, osa tühjad, osal kellegi tööjärg, kellel korralik, kellel pilla-palla. Nagu ikka. „Tagumiste laudade juures töötavad Sõnatark ja Arvutark, Tähetark tuleb harva,” näitas Mari kolme lauda, millest kahel kõrged raamatukuhjad – ühel raamatud nelinurkselt seatud, teisel äärmiselt ebanelinurkselt, kolmas laud oli lage. „Teisi laudu kasutavad kõik, kes tahavad.” Nii sai raamatumajalegi pilk peale visatud. Nad väljusid. Linnatiir oli tehtud, nad kõndisid tänavat mööda tagasi. Õhust kostus vuhin-vidiit-vidiit. Mari sirutas käe välja, pidi selle pettunult tagasi tõmbama. Pääsuke pööras õhus ringi, tegi teise tiiru ja kadus kõrgusse. „Siin on eriti vaba lind, kes lendab eriti sinna, kuhu tahab.”

„Mis lind see on?” „Minu pääsuke.” „Kas ta ongi päris sinu oma?” imestas Tõiv. „Jah. Vahepeal ta isegi suvatseb minu juurde tulla. Siis, kui tahab. Mina ei oska teda meelitada ega keelitada. Aga kõik arvavad, et ma peaksin seda suutma.” Pääsukese isepäisus tegi tuska, ja et teised tema osas veel õpetama kippusid, ei teinud meelt paremaks. Tõiv imestas edasi: „Kas sa räägid oma pääsukesega?” Pääsukestega rääkimist oli võõrastele keeruline seletada. „Ei. Mitte rohkem kui igaüks, kes võib igale linnule, loomale või taimele kõike jutustada, ilma et sellest kohe midagi nähtavat kasvaks. Aga ma peaksin suutma oma pääsukest ikkagi juhtida. Ma ei oska seda hästi seletada. Ehk ma sellepärast ei saa sellega ka hakkama. Või on ehk olemas eriline pääsukese käsutamise meel, nii nagu kõrvad kuulmiseks, ja minul seda lihtsalt pole?” Mari ei tahtnud pääsukesest pikemalt rääkida, näitas Tõivule hoopis: „Siin on Ehaende ja kaugemal Tähetuule torn”. Need sirutusid majadest üle taeva poole. „Miks neil on sellised nimed – Ehaende ja Tähetuule?” küsis Tõiv. „Ehaende tornis on ehaaegu eriti ilus istuda, vaadata päeva lõppemist, mõelda, mida head päev tõi, luua uut päeva, teada juba ette, millised on tuleva päeva parimad teod. Tähetuuletorni paistavad tähed ja tähendused selgelt, see on suurt tarkust täis, aga seal pole ma veel käinud, seal käiakse vähe, see tundub kauge, kõrge ja kättesaamatu, seal on tavaliselt vaid Tähetark. Ühesõnaga, ma pisut kardan.” Armas oli Ehaende tipus ja lehvitas, hetk hiljem juba all ja ulatas Tõivule terekäe. „Meie linna sa juba nägid. Kui oled siinmail uus, ehk tahad ülevalt ka meie maale pilku heita?” kutsus ta. Tõiv ronis meelsasti üles kaasa ja Mari kõndis tagasi Alumisse aeda.

Ehaende Tõiv vaatas alla avarusse, Alumist aeda ja Unistuste aeda. Heledas kleidis tüdruk ruttas purskkaevu suunas, pidi eemale hüppama, kui vallatu kalakuju tema peale veejoa suunas, aga tüdruk oli kärmem. Kollaste, punaste ja siniste lilleruutude, -kolmnurkade ja -ringide vahelt jõudis valge kuju teiste seltsi lehtlasse. Unistuste aias mõõtis salgake inimesi erilise kujuga kiike. „Vahel meeldib teiste maade inimestele mõni meie mängukoht,” seletas Armas. „Nad küsivad, kas võivad endalegi sarnase ehitada. Muidugi nad tohivad, Alumise aia ülemaednik räägib neile, kuidas mängupaika teha, kui vaja, saadab kellegi appi ka.” „Siit ülalt näeb päris kaugele,” ütles Tõiv. „Jah,” lausus Armas ja seletas edasi, „siit näeb pea kogu me maad, kohati kaugemalegi. Meil endal on künkaline maa ehk künkamaa. Siinpool on voorerahva maad ja jäärakud, sealpool tasasemad maad. Kõik kokku oleme Maamaa. Seal, kus väiksed metsatukad on suureks metsaks kasvanud, on Metsamaa.” Tõiv kuulas hoolega, Armas jätkas: „Teise suunda jäävad järved. Kõige suurema järve keskel on saar, mille elanikke kutsutakse järvesaarerahvaks. Järvest edasi mereni on jõerahva maad. Seal, kus jõgi suubub merre, on Veelinn. Nõmme taga neeme nurgas on piklikud mäed. Järvest metsa poole on Allikaküla ja ojarahvas, nemad käivad alati järverahvaga koos, nii et me ei suuda eristada, kes on kes. Neid on alati nii palju,

nad tulevad paatides ja laulavad. Seal, kus Künkamaa ja Jõemaa kokku puutuvad, on suured joad.” Tõiv vaatas avarat maad – külad ja talud, orud ja voored, tammesalud ja haavasalud, saarepuud ja sarapuud, vahtrad ja pihlapuud, aasad ja välud, heinamaad ja põllupeenrad kauge suure metsani. Kullases õhtuvalguses lõpetasid inimesed põllutöid ja suundusid koju, pikad varjud ees või taga kõndimas. Keegi tuli metsast suure korvitäie marjadega, teisel oli seenekorv kaasas ja mitu last ümberringi jooksmas, neilgi pisikesed korvid käes, kolmandal oli kaasas kalapang ja õng. Neljandad ajasid lehmi ja lambaid kodu poole. Paar inimest ehtisid teeäärseid ehitisi vanikutega. „Misjaoks need on?” küsis Tõiv. „Veerahvas ja metsarahvas tulevad varsti külla, suurele nõupeole.” Tõiv vaatas vasakule ja pöördus paremale, ettepoole ja tahapoole, pani imeks mahedust, rõõmu ja rahu, mis kõikjal üle maa laotus. Et see kõik ometi niiviisi kestma jääks! Kas võis siin olla see koht, kuhu tal tulla kästi? Tähetuuletornist paistis liikumist. „Seal on ehk Tähetark,” arvas Armas. „Ta on mõnikord seal.” „Mida nad teevad – arvutark, sõnatark, tähetark?” küsis Tõiv. „Arvutark teab arve ja seda, kui palju midagi kuskil on. Kui palju on maid ja inimesi, kui kõrge on mägi, kui palju on vilja või kalu, kui mitu aastat peale midagi miski juhtus. Ta oskab kõigest sellest uusi arve välja mõelda. Sõnatark teab sõnu, jutte ja keeli.” „Kes teab, kui palju on tähti, kas tähetark või arvutark?” küsis Tõiv. „Sellele pole ma mõelnudki. Öeldakse, et sõnatark teab sõnu, tähetark tähendusi,” lisas Armas. Tõiv heitis pilgu taas aia poole. All lähenes väravale tasasammul tüdruk-ruugejuus, seelik tumeroheline, pluus värske lehepunga värvi, jäi värava-pihlapuu juures seisma, tüdruk ja puu vaatasid teineteisele otsa, selja tahagi oli näha, kuidas tüdruk naeratas, siis märgati teda mängumaja juurest ja hõiklev seltskond tormas tulijale vastu.

„Kes see tüdruk on?” Toimuvat samuti jälginud Armas vaatas: „Kindla peale Laanelill Metsamaalt – ta pidi Imbile külla tulema. Lähme alla, kohe on õhtusöögiaeg ja jutuaeg.” Nad laskusid tammist treppi pidi tänavale. Väikse väljaku sepisvõre taga oli kaks sammast, millel kivist tahutud raamatukuju, raamatu peal omakorda kera ja kuup. Sammaste vahelt läks käik aeda. Tõiv tahtis seda lähemalt vaadata, aiauks ei avanenud. „See on lukus,” seletas Armas tõtlikult. „See on ikka lukus, ma ei teagi, miks, olen alati tahtnud sinna sisse minna.” Armas ja Tõiv jõudsid Alumisse aeda. Tekkis saginat-seletamist-sekeldamist, kõik proovisid kõigiga tuttavaks saada ja kõiki üksteisele tutvustada, Laanelill leebe naeratusega, Armas punastades, Tõiv asjalikult. Imbi uuris Tõivult: „Kuidas meie maa oli?” „Lahe on, teil on siin iga asja jaoks oma aed,” ütles Tõiv, nii nagu oma väga noorele õele vastaks. „Ja iga asja jaoks oma aeg,” lisas Imbi ning lippas Mahlalaaritaja manu. Või iga aja jaoks oma asi. Isa küsis omakorda Tõivult: „Kuidas sulle meie maa meeldib?” Tõivu silme eest voolas läbi midagi imeliselt ilusat, ta ütles sügavalt südamest: „Väga meeldis. Teil on kõik nii sõbralik ja tasakaalus. Kuigi olen siia just külalisena jõudnud, tunnen teie maa ja olemisviisi suhtes suurt poolehoidu. Kui võimalik, tahaksin teile milleski kasulik olla. Kas ma võiksin mõneks ajaks teie linna elama jääda, kuni mind lastakse jälle mu oma maale tagasi? Kõigepealt räägin teile aga, kes ma olen. Minu lugu teades teate paremini otsustada.”

~ Haavahiilgus, hädahobe „Tulen lõuna poolt,” jutustas Tõiv, hallid silmad kaugusesse kaemas. „Meie maa seest kasvavad välja mäed, mis on kui kõigis värvides säravad lilled, nende ülemises osas on lumi, nende teravtippudest purskab-voolab tuld. Ja on teist sorti mäed, mille tipus on ainult lumi ning kolmandat sorti mäed, millest tuleb ainult tuli. On kohti, kus maa jalge all kõrvetab. Kuna tuld on rohkem kui lund, nimetatakse me maad Tulemaaks.” Aga taevast, seda nimetatakse tuletaevaks?

Tõiv jätkas: „Olen viienda valitsejapere noorem poeg. Meid vennaga valmistati lapsest saati saama tulekaitsjaks ja kõige kirjutatu kaitsjaks, üks ülesanne ühele, teine teisele.” Mari küsis: „Kes on kõige kirjutatu kaitsja?” „Tema teab, millised tähtsad ürikud, kirjad ja raamatud on olemas, milline tarkus on olemas, hoolitseb, et need oleksid kõigile käepärast ja arusaadavad. Kui tulekaitsja peab ka võitlema, siis kirjutatu kaitsmine nõuab rohkem teadmist ja inimestest arusaamist. Uurisime vennaga usinalt kirjutisi ja kirju, ürikuid ja raamatuid, tegime harjutusi, et olla kiired, targad ja tugevad. Pidime palju teadma, õppima ja harjutama, see oli pingutav, aga muidu oli elu ilus. Kui olime piisavalt vanad, heitsime liisku, kumb töö kummale tuleb. Liisuga langes, et mina pidin saama kõige kirjutatu kaitsjaks. Nii õppisime sestsaati kumbki oma ametit.”

Kõik kuulasid, silmad ainiti Tõivu sihtimas. Tõiv rääkis edasi: „Peagi teatati, et Maagimaa kuningas pakub kaupa: nad tahavad kõiki me kirju, raamatuid ja ürikuid endale, asemele annavad rasket rauda, hulkadena hõbedat, känkratena kulda, meeletult masinaid, muu hulgas masinaid, milles jutud sees. Kiirelt kutsuti kokku nõupidamine. Mu isa läks, meel mures. Ma ei mallanud kodus kükitada, läksin linna. Kõndisin ja kulgesin, kuni avastasin, et jalad olid mu valitsusmajani viinud. Õppides olin valitsusmajas palju käinud, osa ürikuid, mille eest hoolitsemise pidin üle võtma, olid nõupidamisruumi kõrval toas. Astusin ka seekord valitsusmajja, kuigi mul juhendajaga kokkulepet polnud. Valvur tervitas mind nagu ikka, laskis mu sisse. Koridoris polnud kedagi, kõndisin ürikutuppa. Nõupidamistele tohtisid minna vaid asjaosalised. Otsesõnu polnud keegi öelnud, et ma ei või nõupidamise ajal ürikutoas olla. Olime vennaga tähele pannud, et vasakpoolse riiuli ääres on nõupidamisruumis räägitu kuulda. Tavaliselt polnud see tähelepanu pööramiseks piisavalt põnev. Nüüd leidsin end nõupidamist pealt kuulamas, oli see siis õige või vale tegu.” Tõiv tõmbas hinge, lasi jutulõngal siis jälle veereda: „Keegi rääkis: „Lisaks on Maagimaa kuningas valmis, ta kirjutab siin ”lahkesti valmis”, kustutama ka võla, mille teise valitsejapere poeg Maagimaal reisides ja võlamängu mängides tegi.” Mõtlesin: siis rahvasuus räägitu, et ta mängib salaja neid mänge, kus on võimalik väga kiiresti väga palju raha kaotada, et see oligi tõsi? Nagu teinegi kumu, et ta välisreis lõppes kahtlase pahandusega. Kuulsin oma isa häält küsimas: „Kui suur võlg on?”. Vastus mattus suminasse, suminast jäi mulje, et see oli suurem, kui aimati, vahest olid me maadki võlaks mängitud. „Võlg võlaks,” ütles keegi, „aga mis on masinates halba, neid kuluks meile ära küll, inimestel tuleb ajaga kaasas käia.””

Imbike poetas Tõivu jutu sekka: ”Aga ajal ei tule inimestega kaasas käia.” „Tasa, kuulame juttu,” sosistas Mari. Aga kes siis ikkagi inimesi ajaga kaasa kõnnitab? Tõiv jätkas: „Asi on muus,” vastas keegi, „mitte Maagimaa kuninga lahkes soovis meid ajaga kaasa aidata.” Kolmas arvas: „Pole vaja alati kahtlustada, kartjale kukubki koledat.” Sumisejad koputati kuulama, mu isa rääkis: „Saadame ainult osa raamatuid, muist jätame alles. Kõigist raamatuist loobumine ei saa õige olla.” Kirjalugeja vastas selle peale: „Maagimaa kuninga tähtis tingimus on, et kõik, viimne kui kirjutatud asi toimetataks talle. Kõik, ka inimeste raamatud ja kirjad. Neid pole enam vaja, asemele tulevad masinad, mis teevad sama palju paremini. Peame ühtlasi nõustuma, et nende valvurid kontrollivad meie inimeste kodusid, et ühtegi raamatut salaja alles ei jäetaks.” Libistasin pilgu ja peoga üle raamatute ja ürikute, mis selleski toas olid, osa uued, osa mitusada aastat vanad. Kõik pidid kaduma. Õppides olin küll mõelnud, et kui raamatuid oleks vähem, saaksin kiiremini mängima – teised pidid vähem õppima kui mina –, nüüd oli mul raamatuist kahju. Ma polnud veel ametis, aga midagi pidi ju raamatute kaitseks teha saama.” Tõivu jutt oli pikk ja põhjalik, kuulajad kikitasid kõrvu, noogutasid heakskiitvalt, ootasid järge. „Võime siin ju ise ka endale rohkem masinaid ehitada,” arvas keegi, „peavad need siis just Maagimaalt tulema?” Kirja ettelugeja vastas: „Ei, see pole võimalik.” „Miks see võimalik pole?” Seletus suubus sosinasse.

„Me ei peaks olema olukorras, et saame küsida vaid – kas raamatud või masinad. Me peame esitama targema küsimuse, siis saame ka targema vastuse.” „Ah sind ja su tarku küsimusi!” „Milleks Maagimaa kuningale kõiki raamatuid vaja on?” küsis keegi. „Me ei saa seda küsida,” vastas kirja ette lugenud hääl.” „Kirja taha lugenud hääl,” sõnas Imbike. Tõiv jätkas: „Üks mees, meie naaber, küsis: „Mida ta täpselt mõtleb, kas ka maakaarte? Mis raamatud ja ürikud meil üldse on?” Mu juhendaja ütles: „Igatahes on õige üle vaadata, mis asjad meil on. Mingil juhul ei saa sellise nõudmisega kergekäeliselt nõustuda.” Minus tekkis küsimus – kas see oligi kõik, mida tema, kõige kirjutatu kaitsja, minu õpetaja, kirjutatu kaitseks tegi! Seda oli võimatult vähe.” „Võimalikult vähe,” poetas Imbike. Tõiv jätkas: „Pidin ürikutoast kähku kaduma, nad ei tohtinud mind sealt leida. Nii ei kuulnud ma edasist juttu. Lonkisin linnas. Paar Maagimaa inimest olid peaväljakul, näitasid rahva lõbustamiseks masinate imetrikke, need liikusid, vilkusid, tegid hääli. Kui masinaasi poleks nii muremustalt tulnud, oleksin ka rõõmuga vaadanud. Rahvas naeris ja imestas. „Mis imelisi asju masinad teevad!” „Kui kaunilt need päikese käes hiilgavad!” „Nagu me ennustaja haavasöed!” „Heledamaltki hiilgavad.” „Hõbehiilgus, kullakuma, on nüüd ohtralt meie oma, selle saame endale, haavasöed kõik hapnema,” ümises keegi, kellele me linna haavasüteltennustaja oli öelnud midagi pahameelt tekitavat.””

„Hädahõbe, kurbuskuld ja muremasin,” sosistas Imbi. Tõiv jutustas edasi: „Kaks poissi seletasid: „Kui raamatud ära viiakse, ei pea me enam kunagi midagi lugema.” „Ehk kaotatakse kool ka ära,” arvas teine lootusrikkalt. „Hurraa, nüüd läheb elu heaks!” hõikusid nad ja pöördusid silma pilgutades minu poole: „Tule ka, lähme kooliorjuse lõppu tähistama.” Seletasin, et targem on oodata, milline otsus tuleb ja mis tegelikult koolist saab. „Sa oled nii imelik ja mõtled teistmoodi kui meie,” ütles üks. Teine sosistas: „Tundsin ta ära, ta on üks neist, kaome.” „Mis „neist”?” nõudsin selgitust, aga nad peitusid rahva hulka, nende tagaajamisest polnud tolku. Kõndisin tagasi koju. Isa saabus hilja, murekoorem kordi suurem kui hommikul väljudes. Isa ei tohtinud kõigest kõnelda, vastas vaid, et Maagimaa pakkumine võeti vastu. Juba järgmisel päeval saadeti mu isa reisile, et masinad ja metall üle vaadata. Ta ei tahtnud minna, aga ei saanud keelduda. Mu isa oli vaevalt lahkunud, kui esimene valitseja kutsus mu enda juurde ja teatas: „Mul on sulle hea uudis. Nüüdsest oled vaba.” Küsisin: „Kuidas vaba?” „Varsti pole meil enam midagi kirjutatut, siis pole vaja ka kõige kirjutatu kaitsjat. Täna hommikul otsustati niiviisi.” „Mida ma siis tegema hakkan?” Valitseja vastas: „Sa võid nüüd kogu elu mängida.” Olin ehmunud: „Mulle meeldib küll mängida, aga ma tahan midagi päriselt ka teha.” „Hea küll, ehk me mõtleme sulle midagi välja.” Kui nõnda oli nende nõu, olin nõutu. Isegi kui olin vaba, vaba kõigest, mida ma elu jooksul tegema pidin. Mu kunagine unistus rohkem mängida tundus rumal. Ei, tahtsin teha päris asju päris maailmas.

Nõnda, nõutu ja rahutuna, käisin kõigi käest nõu otsimas. Mida ma teen, küsisin emalt, vennalt ja teisteltki. Kahju, et isa oli kaugel. Midagi tarka ei vastanud keegi.” „Mis sa siis tegid?” küsis Mari murelikult. „Läksin lõpuks ka linna ennustaja juurde ja küsisin, mida tegema pean. Ennustaja, tulelugeja, kes vaatab haavasüte hiilgust, hõõgu ja suitsu, tegi mu tegude kohta tule. Haavasöed hiilgasid. „Ma näen midagi kauget ja suurt, aga näen seda väga hägusalt.” Tulevaataja oli tõsine, vaatas mind ja jälle tuld. „Kas minuga juhtub midagi halba?” küsisin. „Räägi aga, mina ei karda seda, mis tuleb.” „Ma ei mõista nähtut. Võin korra aastas tulele ühe küsimuse kaks korda esitada. Aga siis muutub vastus käsuks, mida peab järgima. Kas oled nõus?” Olin nõus, muud ei osanud teha. „Olgu, küsin su küsimuse uuesti.” Ta pani veel oksi, viskas midagi leekidesse. „Sa pead minema rändama, su tee esimene suund viib põhja.” „Mida ma edasi teen?” küsisin tulelugejalt. Ta vaatas ja pingutas, viimaks tunnistas: „Ma ei saa ikka aru. Sa pead otsima.” „Mida see tähendab?” „See on midagi pehmet ja õhukest. Kui ma õigesti näen, siis ehk taimeleht. Miski, mis on taimelehe moodi, on paigal ja liigub, väriseb ja paindub käes, on õrn, on tugev. Väeleht.” Ta suu kukkus lukku. „Mis on väeleht?” „See on kõik, mis ma sulle öelda saan. Pilt on kustunud. Sulle öeldakse kusagil mujal, mida sa veel tegema pead. Esialgu rändad. Pead lahkuma, kui hommik hakkab hahetama. Sa ei või tagasi tulla enne, kui ...”

„Enne kui?” „Enne viit aastat või kuni sa pole leidnud väelehte.” Läksin koju, rääkisin juhtunust emale ja vennale. Istusime rõdul. Linnale langes öö.” „Lupsti,” sosistas Imbi. „Öö ei lange lupsti, vaid hääletult,” seletas Armas. „Õnnetus ei hüüa tulles,” lisas Imbike targalt. „Imbike, selline ütlemine on olemas, aga me ei tea, kas see praegu asjakohane on. Laseme Tõivul jutuga edasi minna.” „Ja siis tagasi tulla.” „Tss!” Tõiv jätkas: „Öö langeb me kandis tumedana ja kiirelt, aga jah, hääletult, kõik linnahääled jäävad korraga vakka. Vaatasime ema ja vennaga tumedat ööd, arutasime tasa. Ka ema ega vend ei teadnud, mis väeleht on. „Ei meeldi mulle see kõik,” ohkas ema. Küsisin: „Kas midagi on veel juhtunud?” „Mitte midagi, millest ma teaksin. Juba juhtunust jätkub. Miks pidi Maagimaa väljapressimise üle nii äkki otsustama? Miks nad saatsid isa nii keerulisel ajal ära? Miks kutsuti sind välja ja otsustati tagandada sellal, kui isa ära on? Kõiges on kiirustamine ja kavalus, justkui tahaks keegi segadust külvata, sind meelega minema ajada.” Hiljukesi hiilis hingedesse hirm. „Jää siia, jää veel või väheks ajaks, küll koos saame selgitada, mis juhtus,” arvas vend. „Kui hommik hakkab hahetama, pean Lõunalinna värava enda järel sulgema. Nüüd on see juba käsk, mille vastu ei saa.” „Jah, küllap see on praegu käsk. Loodame, et ajad muutuvad. Ehk sa leiad väelehe üles,” ütles mu vend. „Või leiame muu lahenduse, kui isa tagasi tuleb. Pea vastu!”