K as pia
Must meri
me r i
gr
Ti fra
Vahemeri
SÜÜRIA KÕRB
Giza
H
SAHARA
AR A
Luxor
Ülem Egiptus
Uruk ARAABIA KÕRB
SA
Alam Egiptus
t
Sumer Umma Lagash
Induse tsivilisatsioon
Ur
Pä r
sia
Mohenjo Daro
lah
t
er i
Ni
ilu s
m ane
Pun
Assuan
USH UK D HIN
India ookean
|
SE
S
SW
E
W
E
N
N
W
N
Indus
Eu
is
ALŽEERIA KÕRB
B ne
TA K L I M A K A N I KÕRB
KÕ R
jõg i
GOBI
ll a Ko
M A A L A J A
Hiina
ng
Ja
Harappa
H I
t s e jõ g i
THARI KÕRB
Bengali laht
Vaikne ookean
#
TSIVILISATSIOONIDE TEKE „Ajalugu algab Sumeris“ on kirjas ühes maailma esimeste tsivilisatsioonide klassikalises uuringus.10 Sumeris luuletati esimene armastuslaul, sõnastati esimesed seadused ja nõuti sisse esimesed maksud. Siin nägid ilmavalgust inimkonna olulisimad institutsioonid. Nemad leiutasid ratta, lõid kirjakeele, rajasid suured linnad ja panid paika riigivõimu, preesterkonna ja osalise tööjaotuse, mida varasemad ühiskonnad ei tundnud. Ja kõik see oli rajatud ebatavaliselt tootlikule maaharimisele.11 Piirkond, kus see tsivilisatsioon umbes 5000 aastat tagasi tekkis, asub tänapäeva Iraagis – looduslikult peamiselt lamedal pinnal, suurte avarate liivaväljade ja vähese taimekasvuga. Pärsia lahe pool, kus veepiir on jääaja järel aeglaselt taandunud, asus soine ala. Ilma mõjutas kõrbekliima: sademeid oli harva, mis muutis keskpäevad väljakannatamatult kuumaks, suviti lausa küpsetusahjuks, samas kui talviti ja öösiti näpistas külm. Hoolimata sellest, et sademeid peaaegu polnud, kurnasid tsivilisatsiooni ikkagi hävitavad üleujutused, mida põhjustasid Eufrat ja Tigris, kaks suurt ja vägevat jõge, mille lätted asusid tuhandeid kilomeetreid põhja pool ehk vanas Anatoolias (tänapäeva Türgis).12 Kuna mereäärse madala pinnase moodustas jõgede 28 MAAILMA AJALUGU
poolt miljonite aastate jooksul jäetud muda ja liiv, ei leidunud siin ehitamiseks vajalikke kive. Siin ei kasvanud ka puid, millest saanuks ehitada maju või laevu. Umbes 3500 aastat enne Kristust ehitasid sumerid seega sellele mitte eriti külalislahkele pinnasele ühiskonna, mis tegi ajalugu. Kuid miks suutis inimene luua põlluharimiskultuuri just siia, ja kuidas see neil üldse õnnestus? Selleks, et meil oleks mingitki võimalust mõista, mis oli Sumeris sedavõrd ainulaadset, tuleb seda tsivilisatsiooni võrrelda teiste muinaslooliste tsivilisatsioonidega, mis kujunesid välja peaaegu samal ajal. Võrdlen Sumerit seetõttu oma kirjeldustes ja analüüsis Induse tsivilisatsiooniga, mis tekkis kaugemal ida pool, tänapäeva Pakistani, India ja Afganistani aladel ning vaaraode tsivilisatsiooniga Egiptuses, mis valitses läänes, Niiluse kallastel. Miks tekkisid need varajased ja väga uuenduslikud tsivilisatsioonid just neis kohtades? Kuidas õnnestus neil tarbida ja ära kasutada loodust, millega nad pidid leppima ja mille piires arenema? Ja millist valgust heidavad teadmised nendest muinasaegsetest tsivilisatsioonidest kaasaja tähtsatele sündmustele ja nähtustele? Ühelegi neist küsimustest ei saa anda arukat vastust, täpsustamata, mida „tsivilisatsiooni“ all silmas peetakse. Sel levinud, kuid vastuolulisel mõistel on kümneid erinevaid tähendusi ja seda on ka tihti kasutatud retoorilise relvana ideoloogilistel ja poliitilistel eesmärkidel.13 Üldjuhul, kui võtmesõnadel puudub selge tähendus, viib nende kasutamine segaste analüüsideni, soodustades mineviku vääriti mõistmist ja raskendades või muutes lausa võimatuks sisuka arutelu ühiskonna kesksetest küsimustest või teaduslikest leidudest. Näiteks pakkus norra kirjakeele seletav sõnaraamat „Bokmålsordboka“ veel üsna hiljuti tähenduseks üsna ebaotstarbeka lause: „Tsivilisatsioon on kultuur, enamasti valge rassi kultuur, mis vastandub loodusrahvaste omale, eriti mis puudutab tehnilist ja materiaalset arengut.“ Ja veel on seal kirjas: „Tsivilisatsioon – koos misjonäridega jõudis tsivilisatsioon Aafrikasse.“ See tähendus on nii anakronistlik kui ka eurotsentristlik,14 kuid mis veelgi olulisem: tsivilisatsiooni ESIMESED TSIVILISATSIOONID 29
tähendus kahaneb sedavõrd radikaalselt, et me ei saa rääkida varastest, eel-euroopa tsivilisatsioonidest Aasias ja Aafrikas. Neid lihtsalt ei saanudki eksisteerida. „Tsivilisatsioon“ selles tähenduses, nagu mina seda siin kasutan, üritab hõlmata ja rõhutada aja- ja kohaspetsiifiliste ühiskonnanähtuste, mis muudavad ajaloo kulgu, fundamentaalseid erijooni. Esimeste tsivilisatsioonide revolutsioonilisus seisnes selles, nagu me peagi näeme, et need olid maaharijate, käsitööliste, „veeinseneride“, kaupmeeste ning linnaelanike ühiskonnad. Esmakordselt polnud kõik kohustatud ise maad harima või jahtides või kala püüdes endale toitu hankima. Mõnel pool nägi ilmavalgust ka preesterkond, andes teatud gruppidele ühiskonnas jumalate ees privilegeeritud staatuse. Alles sellised ühiskonnad olid suutelised arendama välja kirjakeele, tänu millele tekkis rühm kirjaoskajaid ja kirjatundjaid, kelle abil loodi selge ja fundamentaalne vahe valitsejate ja valitsetavate gruppide vahele. Esimesed keeled olid üsna keerulised. Egiptuses pidi hakkama saama rohkem kui 400 tähemärgi ja Sumeris üle 600-ga.15 Lisaks kasutati enamust neist märkidest erinevalt. Kõigi märkide ja nende erinevate kasutusmooduste selgeks õppimine oli suursugune ülesanne. Selleks kulus aastaid ja seda pidi regulaarselt praktiseerima. Kirjakunst oli tol perioodil väheste väljavalitute monopol. Ma kasutan mõistet „tsivilisatsioon“ mittenormatiivselt ega seo seda seepärast kindla kultuuri või usundi erijoontega. Sellepärast ei paiguta ma seda mõjukasse mõtteviisi, nagu tegi prantsuse filosoof Voltaire, öeldes, et tahab teada, „milliseid redelipulki pidi tõusis inimkond barbaarsusest tsivilisatsiooni“. Kantuna varajasest evolutsiooni ideest, kasutas ta redelit ajaloolise arengu metafoorina. Tegelikkuses olid need muinasaegsed tsivilisatsioonid igas mõttes barbaarsed ja kindlasti barbaarsemad kui vaba jahipidamis- ja koriluselu, mis eksisteeris nendega paralleelselt, olles mitmel puhul neist elujõulisemgi. Selle uue ühiskonnakorralduse erijooni ja „leiutisi“ tuleb vaadata teises perspektiivis. Neile oli eriomane tööjaotuse ulatuslikkus ja tase ning muutused, milleni need looduses, ühiskonnas ja seega ka inimestes viisid. Kasutades mõistet sellisel moel on võimalik 30 MAAILMA AJALUGU
uurida, kas ühiskond saab muutuda keerulisemaks, muutumata samas tsiviliseeritumaks. Lisaks selgub, et tsivilisatsioonid tekkisid aastatuhandeid peale neoliitilist revolutsiooni, seega tükk aega pärast seda, kui tekkis paikne maaharimine aladel, mis tänapäeval moodustavad Iraagi ja Süüria põhjaosa ning Türgi ja Liibanoni lõunaosa – piirkonna, mida kutsutakse Viljakaks poolkuuks. Selline maaharimine sai alguse umbes 10 000 aastat eKr. Juba siis hakkas inimene kasvatama taimi ja kodustama loomi. Aja möödudes õppis ta ka savinõusid tegema. Anumatel oli mitmeid funktsioone – neis sai kanda ja hoida vett ja see omakorda oli suuremate asunduste loomise ja rikkalikuma toidulaua tekke aluseks, kuna toitu sai nüüd keeta. Linnastumise ja tööjaotuse tsivilisatsiooni tekke eelduseks oli see, et 5000 aastat tagasi oli põlluharimine neis piirkondades enneolematult viljakas. Esimesi tsivilisatsioone ühendas üks põhijoon, mida tuleb rõhutada, mõistmaks ühiskondi, mille see lõi. Ühiskonna majandus põhines maaharimisel ja kunstlikul veevarustusel. Neid niisutusühiskondi ühendas geograafiline põhijoon: nad asusid ebatavaliselt kuivades, väga kuumades ja tihti ebasõbralikes piirkondades, kuid suurte, eripäraste jõgede ääres nagu Eufrat ja Tigris, Niilus ja Indus. Mind huvitab, milliseks kujunes suhe nende ühiskondade ja tolle loodusvara vahel, mille ümber need tekkisid, mis viis selleni, et meie kauged esivanemad suutsid muuta mitte ainult loodust, kus nad elasid, vaid ka ennast ning seda materiaalset ja vaimset maailma, mille loonud olid.
SUMER – RIIK JÕGEDE VAHEL Sumerist kui tsivilisatsiooni hällist ei teatud midagi seniajani, mil selle saladused kaevati välja kõrbeliivast, mis oli selle enda alla matnud. 19. sajandi teises pooles reisisid Prantsuse ja Briti arheoloogid tänapäeva Iraagi alale, mis tookord oli Osmanite riigi osa, jahtides leide Assüüria perioodist (u 2000 – 1000 aastat eKr). Juhuslikult ESIMESED TSIVILISATSIOONID 31
sattusid nad palju vanema tsivilisatsiooni jälgedele. Seni oli tohutul hulgal kõntsal ja mudal, mida Eufrat ja Tigris endaga Türgi mägedest kaasa kandsid, õnnestunud varjata mineviku jäljed. Kui Sumer välja kaevati ja tema vanus kindlaks määrati, laiendati inimese seni teada olnud ajalugu radikaalselt. Sumerite päritolu kohta on mitmeid teooriaid. Mõned arvavad, et nad pärinesid Lähis-Idast, teised pakkusid välja, et tegu oli kliimapõgenikega Põhja-Aafrikast, kuid viimasel ajal on levinud oletus, et tegu oli paiksete maaharijatega Viljaka poolkuu aladelt. Kliimal kui faktoril on tugev tõukejõud. Kliimamuutused „ajasid“ inimesed minema aladelt, kus nad elasid. Üha kuivemate ilmade tõttu eelistasid paiksed maaharijad lahkuda ja kolida koos oma oskuste ja tavadega suurte jõgede Eufrati ja Tigrise kallastele, sest seal oli neil vähemalt vesi aasta läbi garanteeritud. Sumerid kutsusid end ise „mustpeadeks“ ning nende maa tähendas „Mustpeade maa“. Sumeri rahvastik oli etniliselt mitmekesine, nii et Sumeri ajalugu ei ole mitte ühe rahva, vaid ühe piirkonna ajalugu. Lööklause, et ajalugu algas Sumeris, rõhutab selle epohhiloovat rolli inimkonna arengus, kuid tegu on liialdusega.16 Ajalugu ju ei alga tegelikult mingist kindlast kohast. Ka sumeritel oli eellugu ning nad segunesid inimestega, kes juba elasid neil aladel, mille nad ajalukku talletasid. Moodsa linnastumise perspektiivis, kus stabiilset, tempereeritud kliimat peetakse ühiskonna arengu eelduseks, näib paradoksina, et esimene linnatsivilisatsioon sündis ühes maakera kõige ebasõbralikuma kliimaga piirkonnas. Kuid vanad kreeklased andsid piirkonnale nime, mis signaliseeris üheselt, et nad ei pidanud piirkonda kõrbeks, vaid et nende jaoks defineerisid piirkonda ja seega ka ühiskonda jõed. Mõned aastatuhanded hiljem hakkasid nad seda kultuurpiirkonda kutsuma Mesopotaamiaks, ehk „Maaks jõgede vahel“. Nimi rõhutas selgelt, et need kaks aasta ringi voolavat jõge raamistasid nii ühiskonda kui inimeste saatusi.
32 MAAILMA AJALUGU
Seemet purskav loojajumalus Sumerite müütilis-religioosne jutustus nende maailma sünnist rõhutab nende jõgede olulisust. Sumerite loojajumalus Enki (hilisemalt ka Ea) üks suuremaid ettevõtmisi oli kahe vennasjõe Eufrati ja Tigrise loomine. Samas erines tema viis luua maailm inimestele elamisväärseks teistest monoteistlikest kõrbeusunditest, mis tekkisid sarnastel aladel paar aastatuhat hiljem. Kui jumal ütles lihtsalt, et saagu valgus, purskas Enki seemnevedelikku. Legend räägib, et kui Isa Enki oli tõstnud oma pilgu Eufratile, tõusis ta, täis iha nagu kiimas härg, tõstis peenise, purskas seemnevedelikku ja täitis Tigrise voolava veega. Ta oli nagu metsik lehm, kes kutsus kõrkjates, skorpione täis lehmaaedikus oma vasikaid. Tigris oli tema kõrval nagu vitaalne härg. Peenist tõstes andis ta pulmakingi. Tigris rõõmustas sündides oma südames nagu suur, metsik härg [...] kandes vett, voolavat vett… („Enki ja maailmakord“).17 Sumerite arusaam loodusest ja usust võimaldas seega uskuda, et sumerite maailm sündis siis, kui mõistuse ja vee jumal jõed niimoodi täitis. Kaks suurt jõge moodustasid hüdroloogilise korrapära, mille olud võimaldasid just siin luua kunstliku niisutamise süsteemi. Kerge kõrguste vahe kahe paralleelse jõe Eufrati ja Tigrise vahel enne nende ühinemist selleks, mida me täna tunneme Shatt al-Arabi nime all, lõi unikaalsed võimalused kunstlikuks niisutamiseks ja veetranspordiks. Siin said inimesed matkida looduslikke protsesse, mida nägid igal aastal üleujutuste ajal ja järel. Eufrati suurvesi voolas siis Tigrise suunas, otse üle nendevahelise tasandiku, kuna vesi voolab raskusjõu tõttu alati madalamasse punkti. Sumerid üritasid midagi sellist ise luua, kuid miniatuuris ning kontrollitud oludes. Nad kaevasid kanaleid, et juhtida vett Eufratist Tigrisesse ka väljaspool üleujutusi. Raskusjõu abil ESIMESED TSIVILISATSIOONID 33
võis vesi voolata üsna kaugele võimalikele põlluharimismaadele nende kahe jõe vahel. Sumereid võib ilma kahtluseta kutsuda kunstliku niisutamise pioneerideks. Neil õnnestus luua suuremate kanalite ja väiksemate kraavide võrgustik, mis võimaldas takistada vee voolamist niisutussoonde, mis oli saanud juba piisavalt vett, ning saata see edasi teiste kraavide ja maalappideni, mis olid nii-öelda nimekirjas tagapool. Ühiskond oli piisavalt arenenud selleks, et suuta organiseerida ühiskondlikku ühistegevust, mida nõuab kuivade ja üleujutustest räsitud alade kunstlik niisutamine. Nii suutsid nad ka eemaldada kõntsa ja muda, mida jättis endast maha Anatoolia mägedest vaikselt voolav vesi, ähvardades pidevalt umbe ajada kraavid ja kanalid.18 Kuna kanalid ühendasid linnad ühtsesse „veevõrku“, võis see põhjustada ka konflikte. Väidetavalt toimus maailma ajaloo esimene sõda – kui valitseja Eannatum vallutas Lagašis u 2450 aastat eKr rivaalitseva linnriigi Umma – selleks, et saada inimeste ehitatud veeteed ja niisutuskanalid oma kontrolli alla.19 See on muidugi vaid spekulatsioon ning konflikti soodustasid kindlasti ka muud asjaolud, nagu näiteks võitlus selle pärast, kelle kontrolli all on need viljakad, haritavad maad. Kuid mis iganes ka sõja põhjuseks oli, on meil olemas pildid 4500 aasta tagustest sõjastseenidest. Kivil, mida kutsutakse „The Stele of Vultures“, mis on vaatamiseks välja pandud Pariisis Louvre’i muuseumis, võib näha läbi õhu lendavate raisakotkaste parve. Nokas on neil alistatud Umma sõdurite otsast lõigatud pead ja käed. Otse nende all näeme rivis marssimas üle langenud vaenlaste laipade sumeri Lagaši sõdureid. Sõdurid marsivad ühtses rivis. Esimesed kaitsevad end suurte nelinurksete kilpidega ning väge juhatab valitseja Eannatum ise. Võidu järel paigaldas valitseja midagi piirikivi-laadset, millesse olid raiutud rahu tingimused. Sumer andis meile nii esimese teadaoleva sõja kui ka esimese rahusõlmimise. Sumeritele polnud Enki mitte ainult loojajumal, ta oli ka viljakusjumal, jõgede vee igavene valitseja ja, mis on sümboli mõttes huvipakkuv, andes märku vee tähendusest, ka teadmiste ja tarkuse jumal, mõnes mõttes varajane tehnoloogiajumal. Enki oli seepärast seotud ühtlasi vee ja niisutuskanalite haldamisega, toimides tohutu, moodsa 34 MAAILMA AJALUGU
veevagunina: „Kui ta veel kord vett peale kallas, täitis ta tiigid veega, ta täitis kanalid veega ja ning täitis söötis põllud veega. Aednik tõusis rõõmuga (?) liivast ja tolmust ning embas teda.“20 Nii rõhutavad aastatuhandete vanused kirjutised, et Enki kontroll vee üle otsustas ühiskonna elu või surma üle. Võib-olla saab teda vaadelda hilisemate monoteistlike kõrbeusundite jumala eelkäijana, kes kehtestas oma võimu eelkõige taevaste veereservide kontrolli abil, avades ja sulgedes neid oma tahtmise järele, kas siis inimeste karistamiseks või premeerimiseks. Enki rolli müütides ja usundimaailmas täitsid kanaliehitajad ühiskonna igapäevases elus. Nad pidid esiteks välja mõtlema, kuidas panna vesi kõige paremini voolama sinna, kus neil seda vaja oli, ning teisalt, kuidas ehitada kaitserajatisi, mis ühiskonda kõige paremini üleujutuste ohu eest kaitseks. Kanaliehitajate nimesid ülistati ja raiuti kanali seintesse ja sumeri keeles on väidetavalt 13 sõna nende kõige olulisema ressursi kohta. Ilmselt pidid kanaliehitajad olema ka tööde korraldajad. Siin kasutasid sumerid ära jõgede loomulikku tiikide tekitamise viisi, seda kopeerides. Nad tegid järelejäänud mudast looduslikud vallid. Sumerid ehitasid kaitsevallid soiselt alalt pärinevate kõrkjate abil, niisutades neid bituumeniga või piirkonnas leiduva asfaldiga, parandades pealmist pinda töötlemata naftaga, mis oli ka piirkonnas tavaline. Sinna peale panid nad päikeses kuivanud mudast kivid, mida sai ka töötlemata naftast. Jõgede vee kontrollimine ja nendega kohaldumine kokku oli loonud juba 3600 aastat eKr põlluharimise, mis oli nii tasuv, et pani majandusliku ja sotsiaalse aluse esimeste epohhiloovate linnade nagu Ur, Eridu21 ja Uruk rajamiseks, mille elanikkond küündis 5000 aastat tagasi peaaegu 50 000-ni.
Savi kui loodusvara ja kirjapaber Pikapeale avastasid sumerid, et jõgedevahelisel lagendikul oli neil piiramatu ligipääs teisele loodusvarale, mis omas ajaloolist tähendust: savi muutus sumerite universaalseks vahendiks, millest sai ESIMESED TSIVILISATSIOONID 35
Silmapaistva ajaloolase Terje Tvedti teos „Maailma ajalugu mineviku peeglis“ viib meid ajas 5000 aastat tagasi ja toob siis uuesti tänapäeva. Ajarännak algab esimestest tsivilisatsioonidest Aasias ja Lähis-Idas, kulgeb läbi võrratu Mingi dünastia ja 500 aastat valitsenud Osmanite impeeriumi, jõudes seejärel tööstusrevolutsiooni, koloniaalajastu ja Ameerika Ühendriikide domineerimiseni. Reis ajalukku lõpeb mõtisklustes selle üle, milliseks kujuneb Hiina roll maailma võimusuhetes, kas ja kuidas tuleme toime kliimamuutusega ning milline saab olema tsivilisatsiooni tulevik. Selle värvika teekonna jooksul selgitab Tvedt, miks on tekkinud tsivilisatsioonid, hävinud impeeriumid ja kuidas olevik võib minevikku peegeldada. „Maailma ajalugu mineviku peeglis“ on raamat, mis pakub võimaluse näha ajaloo suursündmusi uudsel moel ja aitab samal ajal selgemalt mõista tänapäeva kaootilisust. Terje Tvedt esitab oma raamatus olulise küsimuse – miks maailm on muutunud selliseks, nagu ta just praegu on. Ta teeb seda ajal, mil seatakse kahtluse alla paljud viimastel sajanditel domineerinud arusaamad ja ajaloolised käsitlused. Nakatava entusiasmiga näitab Tvedt, kuidas maailma ajaloo tundmine on oleviku mõistmiseks hädavajalik ning kuidas minevikust ja olevikust kõnelevad lood üksteist peegeldavad. Norralane Terje Tvedt (snd 1951) on filosoofia- ja ajaloodoktor ning hinnatud geograafia ja politoloogia professor. Ta on mitmete vee tähtsusest kõnelevate raamatute ja dokumentaalfilmide autor.
9
789916
143728