maailma ajalugu by Rahva Raamat

MAAILMA AJALUGU ÜRGAJAST INFOAJASTUNI PHILIP PARKER

Inglise keelest tõlkinud Aldo Randmaa

Sisukord Eessõna 10

Originaali tiitel: Philip Parker World History: From the Ancient World to the Information Age Esmatrükk Suurbritannias 2010. aastal, täiendatud väljaanne 2017. aastal Dorling Kindersley Limited 80 Strand, London WC2R 0RL Copyright © 2010, 2017 Dorling Kindersley Limited Kõik õigused kaitstud. Ühtki selle raamatu osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste või elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa arvatud fotopaljundus ja info salvestamine, ilma autoriõiguse omaniku loata. © Tõlge eesti keelde. Aldo Randmaa, 2020 Tõlke toimetanud Kai Nurmik ISBN 978-9985-3-4937-3 Kirjastus Varrak Tallinn, 2020 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak

Mis on ajalugu?

Iidne minevik

Esimesed ajaloolased

Teadusliku uurimise ajastu

Uus impeeriumide ajastu

Minevik, olevik ja tulevik

Esiaja maailm

Maailm aastani 3000 eKr

Inimese eellased Australopiteegid (Australopithecina) 30 Homo habilis 31 Homo erectus 31 Tööriistade valmistamine ja kõne 32 Neandertallased 33

Kõige varasemad inimesed Jääajad 34 Homo sapiens Aafrikas 35 Maailma asustamine 36 Kütid-korilased 38 Kunst ja rituaalid 39

Esiaja ühiskonnad

vaata ka:

www.dk.com

Põlluharimise häll 42 Põlluharimise levik 43 Esimesed külad 44 Metallide avastamine 45 Megaliidid 46 Esimesed linnad 48

Varajane Mesopotaamia Dünastiate-eelne Egiptus

49 49

Vanaaja maailm

Maailm aastatel 3000–700 eKr

Lähis-Ida

Sumerid 54 Ur 55 Akadi impeerium 55 Babüloonia tõus 56 Hetid 57 Hilispronksiaja kollaps 58 Foiniiklased 58 Assüüria impeerium 59 Kirja leiutamine 60

Egiptus

Vana riik 62 Püramiidid 63 Keskmine riik 66 Egiptuse religioon 67 Uus riik ja selle järgne aeg 68

Euroopa

Minose Kreeta 70 Knossose palee 71 Mükeenelased 71

Lõuna-Aasia

Induse oru tsivilisatsioon 74 Mohenjo-Daro 75

Ida-Aasia

Hiina varajased kultuurid Shangi Hiina

Ameerika

76 77

Peruu Chavíni kultuur 78 Olmeegid 79

Klassikaline maailm

Maailm aastail 700 eKr – 600 pKr 82 Pärsia Ahhemeniidide impeerium 84 Persepolis 85 Pärsia usund 86 Partlaste Pärsia 86 Sassaniidide Pärsia 87

Kreeka Arhailine Kreeka Kreeka-Pärsia sõjad Ateena ja demokraatia Kreeka kolonisatsioon Peloponnesose sõda Klassikalise Kreeka kultuur Aleksander Suure vallutused Aleksander Suure troonijärglased Hellenistlik kultuur

88 89 90 91 94 95 96 98 99

Stepirahvad Sküüdid 116 Hunnid 117 Kušaanid 117

India Chandragupta ja Mauryate tõus 118 Ašoka ja budism 119 Guptade India 119 Maailmausundid 122

Hiina Sõdivate riikide ajastu Esimene keiser Hani Hiina

124 125 126

100 101 102 104 105 106 107 108 110 112 113

Keltide ja germaanlaste Euroopa Keldid 114 Rooma impeeriumi järglasriigid 115

Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika Islami tõus Umaijaadide ja Abbassiidide kalifaat Seldžuki türklased Osmanite tõus

154 155 156 157

India Cholade India Delhi sultanaat

158 159

Sahara-tagune Aafrika

Ameerika Teotihuacán 128 Sapoteegid 129 Klassikaline maiade kultuur 130 Varajane Lõuna-Ameerika 131

Rooma Varajane Rooma Rooma vabariik Puunia sõjad Rooma vabariigi lõpp Esimene keiser: Augustus Valitsemine ja armee Impeerium algusaeg Impeeriumi kõrgaeg Kriis ja ümberkorraldused Constantinus ja uus kristlik impeerium Rooma impeeriumi häving

Khmeeride impeerium 152 Pagani Birma 152 Champa 153 Dai Viet 153 Srivijaya 153

Keskaja maailm

132

Maailm aastatel 600–1450

134

Ida- ja Kagu-Aasia Hiina lõhestumine 136 Tangide Hiina 137 Songide Hiina 138 Mongolite ja Mingide Hiina 139 Mongolid 142 Varajane Jaapan 144 Asuka ja Nara periood 144 Heiani ajastu 145 Kamakura ja Muromachi šogunaat 146 Tulirelvad 148 Keskaja Korea 150

Mali impeerium 160 Ife ja Benin 161 Suur-Zimbabwe 161

Euroopa Ostrogoodid ja langobardid Itaalias 162 Visigoodid Hispaanias 163 Anglosakside Inglismaa 163 Merovingide ja Karolingide Prantsusmaa 164 Feodaalkord 166 Viikingid 168 Kiievi Venemaa 168 Normannid 169 Munklus 170 Paavstid ja keisrid 171 Ristisõjad 172 Must surm 176 Saja-aastane sõda 177

Bütsantsi impeerium Algusaegade Bütsantsi impeerium Bütsantsi püsimajäämine ja langus

178 179

Euroopa

Ameerika Tolteegid 180 Maiad 180 Asteegid 182 Põhja-Ameerika varajased kultuurid 183 Lõuna-Ameerika varajased kultuurid 184 Inkade impeerium 185

Polüneesia Polüneeslaste ekspansioon ja meresõidud 188 Maoorid 189 Lihavõttesaar 189

Varauusaja maailm

190

Maailm aastatel 1450–1750

192

Aasia Mingi dünastia langus 194 Qingi dünastia tõus 195 Hiina Qingi dünastia ajal 195 Ühendatud Jaapan ja Tokugawa šogunaat 196 India Suurmogulite ajal 198 Osmanite impeerium 202 Safaviidide Pärsia 204 Maadeavastusreisid 206

Ameerika Kolumbus maabub Ameerikas 208 Hispaania vallutab Mehhiko 209 Hispaania vallutab Peruu 209 Hispaania impeerium Uues Maailmas 210 Euroopa kolooniad Põhja-Ameerikas 211 Kaubandusimpeeriumid 212

Humanism 214 Renessanss 215 Reformatsioon ja vastureformatsioon 218 Trükikunst 220 Itaalia sõjad 221 Prantsusmaa ususõjad 221 Hispaania tõus 222 Hispaania Võitmatu Armaada 223 Madalmaade ülestõus 223 Kolmekümneaastane sõda 224 Inglismaa kodusõda 225 Moskva suurvürstiriigi tekkimine 226 Poola-Leedu 227 Rootsi esiletõus ja Põhjasõda 227 17. sajandi Prantsusmaa ja absolutism 228 Kapitalismi tõus ja orjakaubandus 229 Teadusrevolutsioon ja valgustusaeg 230

Impeeriumide maailm

232

Maailm aastatel 1750–1914

234

Ameerika

Eurooplased Ameerikas 236 Prantsuse ja indiaani sõda 237 Iseseisvussõda 238 Ameerika Ühendriikide laienemine 240 Kodusõja lävel 241 Ameerika kodusõda 242 Ladina-Ameerika iseseisvus 244

Euroopa

Seitsmeaastane sõda Esimene ülemaailmne sõda

246 247

Prantsuse revolutsioon 248 Prantsusmaa Napoleoni võimu all 252 Napoleoni sõjad 254 Rahvuslus ja revolutsioon 256 Saksamaa ühendamine 258 Itaalia ühendamine 259 Prantsusmaa Napoleon III ajal 260 Prantsuse-Preisi sõda 260 Victoria-aegne Inglismaa 261 Venemaa 19. sajandil 262 Tööstusrevolutsioon 264 Industrialiseerimine ja töölisliikumine 266 Sotsialism ja marksism 267 Teaduse edusammud 268

Aasia

Plassey lahing Britid Indias India mäss Birma sõjad Türgi reformiliikumised Qingide Hiina Meiji restauratsioon

270 271 272 272 273 274 276

Okeaania

Maadevastamine Vaikse ookeani saartel Esimene laevastik Maadeuurimine Austraalias Austraalia föderatsioon Eurooplased asuvad Uus-Meremaale elama Uus-Meremaa sõjad Antarktika uurimine

Aafrika

Varajased maadeavastajad Aafrika jagamine asumaadeks Egiptus Muhammad Ali ajal Mahdistide liikumine Buuri sõjad

278 279 279 280 280 281 281

282 283 284 284 285

Uusaja maailm

286

Maailm 1914. aastast kuni nüüdisajani 288 Esimene maailmasõda

Holokaust 328 Jaapani lüüasaamine 332 Aatomipomm 334

Euroopa pärast Teist maailmasõda

Atentaat Sarajevos 290 Sõjaks eskaleerumine 291 Läänerinne 292 Sõda merel 294 Sõda Ida-Euroopas 294 Gallipoli 295 Palestiina ja araablaste ülestõus 295 Ummikseis läänes 296 Sõtta astuvad Ameerika Ühendriigid 296 Sõja lõpp 297 Versailles’ rahu 300

Marshalli plaan 336 Euroopa Majandusühendus 337 Idablokk Euroopas 337 Külm sõda 338 Iirimaa raskused 340 ETA 341 Perestroika 341 Kommunismileeri kokkuvarisemine 342 Sõda Jugoslaavias 346 Euroopa uued väljakutsed 347

Sõdadevaheline aeg

Ameerika Ühendriikide majanduskasv 348 Makartism 349 John Fitzgerald Kennedy tapmine 349 Kodanikuõiguste liikumine 350 Kosmosevõidujooks 352 Kuuba revolutsioon 353 Allende ja Pinochet 354 Perón ja Argentina 354 Ameerika Ühendriigid Ladina-Ameerikas 355 Demokraatia taastulek Ladina-Ameerikasse 356 Falklandi sõda 356 NAFTA 357

Venemaa võtab suuna revolutsioonile 1917. aasta oktoobripööre Vene kodusõda Venemaa Lenini ja Stalini ajal Suur majanduslangus Fašismi tõus Hispaania kodusõda Naised ja valimised

302 303 304 305 306 308 312 313

Teine maailmasõda Saksamaa tee sõtta Blitzkrieg ja Prantsusmaa langemine Lahing Suurbritannia pärast Õhujõudude osa Teises maailmasõjas Saksamaa sissetung Nõukogude Liitu Stalingradi lahing Sõda Põhja-Aafrikas Sõda Itaalias Pearl Harbour Jaapani pealetung Normandia dessant ja sõda läänes Saksamaa lüüasaamine

314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 326

Põhja- ja Lõuna-Ameerika

Aasia ja Lähis-Ida

India Rahvuskongress India jaotamine Kolooniate vabanemine Iisraeli riigi sünd Araabia-Iisraeli konflikt Nafta ja poliitika Iraani revolutsioon

Nõukogude vägede sissetung Afganistani India-Pakistani sõjad Iraani-Iraagi sõda Esimene Pärsia lahe sõda Kommunistlik Hiina Korea sõda Esimene Indohiina sõda Vietnami sõda Jaapan, Hiina ja majandustiigrid

368 368 369 369 370 372 372 373 374

Aafrika

Rodeesia ja ühepoolne iseseisvusdeklaratsioon 375 Postkoloniaalne Aafrika 376 Apartheidi lõpp 378

Uued väljakutsed

Biotehnoloogia 382 Meditsiini edusammud ja uued haigused 383 Üleilmastumine 384 Kliimamuutus ja roheliste liikumine 386 Kommunikatsioonirevolutsioon 390 11. septembri terrorirünnakud (9/11) 391 Afganistani sõda 392 Sõda Iraagis 393 Rahvusriikidest edasi 394 Araabia kevad 396 ISIS ja ülemaailmne terror 397 Euroopa Liit ja populismi kriis 398 Venemaa ja Ukraina 399

Piltide allikad Raamatus kasutatud sümbolid n kus d millal

414

MIS ON AJALUGU?

Ajalugu pole sama mis minevik. Minevikku ei saa me vahetult kogeda – meil pole võimalik teada, mis tunne oli olla antiikaja Rooma Colosseumil võitlev gladiaator, ega aru saada, mida täpselt mõtles Napoleon I, kui ta otsustas 1812. aastal Venemaale sisse tungida. See, mis tegelikult minevikus juhtus, on kadunud ja ajalugu on kõigest meie püüdlus minevikku säilinud tõendite abiga rekonstrueerida.

Lugude edasiandmine on selliste rahvaste nagu Namiibias elavate sanide suulise kultuuri elutähtis osa.

Sõna history („ajalugu”) mõistetakse sageli „kõige sellena, mis on siiani juhtunud”, aga selle tüvi pärineb kreeka sõnast historein, mis tähendab järelepärimise teel teada saama, välja uurima. Võiksime siis öelda, et ajalugu on meie uurimus inimkonna loost.

Ajalugu ja fakt Ajalugu pole ka sugugi sama mis faktid. Ajaloolased ei küsi ainult „Mis juhtus?”, vaid ka „Miks see juhtus?” ja „Mis olid selle tagajärjed?”, ning kasutavad neid vastuseid sündmuste ahela lülide sepistamiseks, pideva narratiivi loomiseks. Need on „järelepärimised”, mida ajaloolased teevad, ning nende tulemustest saab minevik enamiku jaoks meist palju arusaadavamaks kohaks. Ent ka tänapäeval on kultuure, mis ei pea oluliseks tavapärases mõttes ajaloo, see tähendab minevikus tegelikult juhtunut edasi anda püüdva kronoloogilise narratiivi jäädvustamist. Paljud põlisrahvad, eriti need, kellel on tugev suuline

pärimus, põimivad kokku kauge ja lähedase mineviku sündmused ning mütoloogilised ja tegelikud juhtumused. Tulemuseks saadakse kultuurikohane teadmiste kogum, mida antakse edasi põlvest põlve jutustamise ja rituaalide kaudu. Ajalugu, olgu suuline või kirja pandud, on alati ebatäielik pilt mõistatus, mis koosneb fragmenti dest, vihjetest ja saada oleva tõendusmaterjali valikutest.

Ajalooallikad Koostisosad, millest ajaloolased ajaloo kokku panevad, on nende „allikad”. Need võivad ulatuda Lähis-Ida iidsest väljakaevamiskohast leitud õietolmust (mis näitab, milliseid põllukultuure tol ajal kasvatati) kuni keskaja Prantsuse maamüügi ürikuni, antiikaja Roomas elava ajaloolase kirjutisteni või Teise maailmasõja sõduri suulise tunnistuseni.

Minevik on võõras maa, seal tehakse asju teistmoodi. Leslie Poles Hartley, „Vahemees” (1955)

MIS ON AJALUGU?

Allikad ise jagunevad esmasteks ja teisesteks allikateks. Esmane allikas on sündmuste toimumise ajal kirjutatud või loodud – näiteks u 1. sajandist pKr pärit Rooma ajaloolase Tacituse kirjatööd –, teisene allikas on koostatud hiljem, toetudes esmastele allikatele. Muidugi ei pruugi nende kahe erinevus olla alati nii selge. Näiteks on Niccolò Machiavelli 16. sajandil koostatud Rooma ajaloo uurimus teisene allikas, aga tema enda maailmakäsituse ilmne mõju sellele teosele on meile esmaallikas renessansiaegse Itaalia elu ja hoiakute kohta. Mõnede ajastute, näiteks kirjasüsteemide-eelse väga kauge mineviku kohta pole tavapärases tähenduses esmaseid allikaid üldse olemas. Siin peab meile appi tulema arheoloogia: mineviku ühiskondade luude, hoonete ja artefaktide uurimine.

Erinevad perspektiivid Ajalugu saab kirjutada paljudest vaatenurkadest. Veidi pärast Prantsuse revolutsiooni kirjutaval 19. sajandi eurooplasel on tõenäoliselt hoopis teistsugused huvid kui 2. sajandil eKr elanud Hiina

bürokraadil või 10. sajandi moslemist rändajal. Lisaks sellele on faktide tõlgendamine alati subjektiivne ning sageli ei jõua ajaloolased omavahel kokkuleppele, kuidas on üks fakt teisega seotud. Läbi kogu ajaloo võime näha tõendeid erine vatest arusaamadest samade sündmuste kohta. Selliste kroonikute nagu koos kristlike sõjaväge dega IV ristisõjas kaasa rännanud prantsuse õpetlase Geoffroi de Villehardouini perspektiiv on väga erinev tema kaasaegse vastaspoole ajaloolase, araablase Ibn al-Athiri omast. Me kõik kaldume paratamatult kohandama ajalugu oma eelarvamuste ja uskumustega, aga enamasti, kõige lihtsamal kujul vastab ajalugu väga inimlikule igatsusele korrapära järele. Ajastute ja perioodide nimetusi (antiikaeg, keskaeg ja nii edasi) neil aegadel endil ei kasutatud, aga tänapäeval aitavad nad meil liigendada minevikku ja selle tõlgendamist mugavateks ja seeditavateks plokkideks, mis muudavad ajaloo kõigile ligipääsetavaks.

Suurejoonelised säilmed, mille ammused tsivilisatsioonid on meile maha jätnud, äratavad terve hulga küsimusi need ehitanud rahvaste kohta.

VANA-AJA MAAILM

Maailm aastatel 3000–700 eKr 3000. aastaks eKr olid Tigrise ja Eufrati orgudes Mesopotaamias tekkinud keerukad tsivilisatsioonid. Hiina esimesed tsivilisatsioonid puhkesid õitsele Jangtse jõe ääres mõnevõrra hiljem, nagu ka Peruus ja Mehhikos Chavíni ja olmeekide kultuur. Lõpuks tõid kaubandus ja tehnoloogiline innovatsioon kaasa jõukuse kasvu. Tiheda asustusega

G r ö ö n i m a a

i n u i t i d

ja k

ia oon

Patag

MÄRKUS: kaldkirjas asulaid 750. aastal eKr ei eksisteerinud, aga selle peatüki ajastul olid nad olulised.

asv ata jadkütid

ra ni isa

Kalahari kõrb

ad k u š i i

did

ad aga ska r

Idapoolse Zhou dünastia aegsed Hiina väikeriigid

sed

ongo rah vad

Napata

ara

iid

Kreeka linnad ja territooriumid Foiniikia linnad ja territooriumid

eri-C

Sah

Amazonase n madalik

määratlemata piir

Nig

use-

dla

sem

õl

arijad luh

Maailm aastal 750 eKr

Niil

tšaa

Mad

id tš la

Suu

Chavín de Huantar

A T L A N D I

rä

O O K E A N

Must meri

Gordion Tušpa Byblos Tüüros b e r b e r i d Memphis IISRAEL EGIPTUS Teeba Jeruusalemm S a h a r a KUŠ

La Venta Lääne-India

CHAVÍN

üü

Kartaago

Lixus

Chorrera

r sk l a s id Rooma

O O K E A N

V A I K N E

rgr ilased ASSÜÜRIA s l aav d i d l a s IMPEERIUM tr kel aa ed ill et

olmeegid Yucatán

San Lorenzo

ADENA

esti

Suur järvistu

mä

r tasandik

lju

r ä n d k ü t i d

Briti saared

Lähis-Idas viis naaberriikide konkurents sõdadeni ning egiptlaste, hettide, assüürlaste ja babüloonlaste vallutusteni. Euroopa esimene kõrgem kultuur, Minose kultuur puhkes õitsele Kreeta saarel 2000. aasta paiku eKr.

S i

b e r

rahvad Gobi kõrb

Altai

ria uu n dk ž a M Anyang d Jaapan Erlitou la se an ap Zhengzhou a Wu

Hii

V A I K N E

YUE

O O K E A N

di d

d paap ua m a l a i Uus- l a s e d

Jaava

Olümpia

Kreeta Knossos

berberid

Guinea

Tyre r i Jeruusalemm Bubastis Memphis

MOAB

EGIPTUS

sem id

me ri

Uus-Meremaa

Araabia poolsaar

iid

N KUŠ

A u s t r a a l i a

a b o r i g e e n i d

JUDEA

S a h a r a

Teeba

sed

Niineve ASSÜÜRIA Eu fra IMPEERIUM t Nimrod Kadeš Ti g IISRAEL r is Babülon EELAM BABÜLOONIA Ur AMMON

Byblos

ii l

ra at m Su

O O K E A N

Borneo

URARTU Tušpa

i a mer

vii

I N D I A

Ḫattuša Gordion FRÜÜGIA Mükeene

Cumae

Kartaago

Kau kaasi a rahv ad m m i erla k

Must m eri

spi

Rooma

t ü ü Doo n au rl a sk se id d ill

sed

Filipiinid

dra

h vk h m ad eer i

nmo ra

rahvna ad

Babüloonia a H im ir aa Harappa laja mäed Mohenjo-Daro INDI A Araabia RI I G I D poolsaar

a s ed

ea l or

sed

Kaspia meri

750. aastaks eKr oli Egiptuse uue riigi impeerium hääbunud ja suur osa Lähis-Idast Assüüria võimu all. Kreeklased olid juba hakanud Vahemere ümbrust asustama, aga Rooma oli alles pisike küla. Hiinas oli keskvõim koos Zhou dünastiaga kokku varisenud, Indias oli Induse oru tsivilisatsioon ammu lahustunud.

ain

Vanaaja maailm aastal 750 eKr

paleosib erla sed

MAAILM AASTATEL 3000–700 EKR

Foiniiklased, kes elasid tänapäeva Liibanoni alal, olid aastaks 750 eKr koloniseerinud suure osa Vahemere rannikust, aga olid üha enam sunnitud võistlema kreeka kolonistidega. Lähis-Idas oli domineeriv võim Assüüria impeerium, mis valitses suuremat osa piirkonnast; ainult Urartu jäi täiesti iseseisvaks.

MAAILM AASTATEL 3000–700 eKr

Lähis-Ida Maailma esimesed keerukad ühiskonnad tekkisid Lähis-Idas, Tigrise ja Eufrati jõe vahelises viljakas piirkonnas, mida tuntakse Mesopo taamiana. Aastal 3000 eKr õitsesid seal omavahel võistlevad linnriigid, millel olid kõrgetasemelised niisutussüsteemid, toimiv kaubandus ning suurejoonelised paleed ja templid. Kõige varasemale tsivilisatsioonile, sumerite omale, järgnesid Babüloonia ja Assüüria impeeriumid, mis kehtestasid oma ülemvõimu peaaegu kogu regioonis.

Sumerid n TÄNAPÄEVA IRAAK d u 3000–2340 eKr

Mesopotaamia esimene tsivilisatsioon tärkas lõunas, kus hulk kasvavaid linnriike sõlmisid kaubanduslikke ja diplomaatilisi sidemeid. Sumeri kultuuri, nagu seda tuntakse, iseloomustasid tsentraliseeritud hierarhiad, mille eesotsas seisid valitsejad, kel oli sageli preestri roll, aga erinevalt Egiptuse vaaraodest peeti neid harva jumalikeks. Igat linna peeti ühe või teise tähtsama Sumeri jumala koduks (Uris Nanna, Urukis Inanna) ning varajase dünastia ajal (u 3000 – u 2340 eKr)

Uruki linn lõi Sumeri linnadest esimesena õitsele ning sellesse kuulus templikompleks Eanna, „taevamaja”.

hakkasid sumerid ehitama oma jumaluste auks astmetega templitorne ehk tsikuraate. Arenenud paleekultuuri hoidsid käigus haldurid, kaupmehed ja kirjutajad, kelle vajadus teha ülestähendusi tõi kaasa esimese täieliku kirjasüsteemi, kiilkirja väljatöötamise.

Vallutus ja allakäik Sumeri eraldi linnriigid ühendati põgusalt 2400. aasta paiku eKr, kui Umma linnriigi kuningas Lugalzagesi vallutas Uri ja Uruki ning tegi idapoolsest Lagaši linnast oma sõltlase. Ent juba järgnenud poole sajandi jooksul neelati kogu piirkond Akadi kuninga Sargoni impeeriumisse (vt kastikest kõrvalleheküljelt).

LÄHIS-IDA

Ur n TÄNAPÄEVA IRAAGI LÕUNAOSA d u 3000–2000 eKr

Sumeri (vt kõrvalleheküljelt) linnriigi Uri õitseng algas u 2800 eKr: linn sai äärmiselt jõukaks, selliste valitsejate nagu kuninganna Pu-abi ja Meskalamdugi hauakambritest on leitud väga hinnalisi esemeid. Poliitiliselt jäi Ur varju sel ajal, kui Sumeri hõivas Sargon (vt all), aga u 2050 eKr rajas Ur-Nammu Uri kolmanda dünastia. 70 aasta jooksul domineeris Ur tohutu 20 provintsiks

jagatud maa-ala üle, mis laius Edela-Iraanis asuvast Susast Sumeri tuumikalalt kaugele loodesse Ašurini. Sel perioodil kasvas elanikkond ja linnad õitsesid sunnitöö süsteemi varal. Uri linnale oli täienduseks suurejoonelise tsikuraadi rajamine. Ur-Nammu pärijad laiendasid impeeriumi, eriti Šulgi ajal (valitses 2094–2047 eKr), aga Ibbi-Sini ajal (valitses 2028–2004 eKr) lõid kaugemad piirkonnad riigist lahku ning lõpuks tegid kolmanda dünastia võimule lõpu sisse tungijad naabermaalt Elamist.

Sumeri mängulaud, mis on inkrusteeritud pärlmutri ja lasuriidiga, oli üks Uri kuninglikult kalmistult välja kaevatud aaretest.

Akadi impeerium n TÄNAPÄEVA IRAAK, EDELA-IRAAN, SÜÜRIA, LIIBANON, KAGU-TÜRGI d U 2300–2083 eKr

Sumeri lõunaosast, mis on tuntud kui Babüloonia, võrsus üks varasemaid Lähis-Ida ühendamise edukaid katseid, kui Sargon purustas Umma valitseja Lugalzagesi võimu ja kindlustas ülemvõimu kogu piirkonnas. Oma pealinnast Akadist valitses ta impeeriumi, mis muutus üha tsentraliseeritumaks. Kogu Babüloonias võeti kasutusele kalender, kehtestati uus maksusüsteem ning standardsed kaalu- ja mõõduühikud ning akadi keelest sai valitsuse keel. Sargoni sõjaväed jõudsid Vahemere rannikule välja, aga keskusest kaugemaid piirkondi oli raske ohjest hoida. Mäss puhkes, kui valitsejaks oli Sargoni pojapoeg Naram-sini (valitses 2254–2218 eKr), kes võttis endale „maailma kuninga” tiitli ja laskis end veel eluajal jumalana kummardada. Naram-sin oli ise võidukas, aga pärast seda tõrjuti akadlased

kaitsepositsioonile; lõpuks langes nende impeerium Naram-sini poja kuningas Šar-kali-šarri valitsusajal. AKADI KUNINGAS SARGON Lihtrahva seast pärit Sargon (valitses 2334–2279 eKr) tõusis võimule Kiši linnas ning võttis endale nimeks Šarrukinu („kuningas on õiguspärane”). Oma uuest baasist Akadist saatis ta välja armeed, et rajada maailma esimene impeerium.

MAAILM AASTATEL 3000–700 eKr

Babüloonia tõus n TÄNAPÄEVA IRAAK, SÜÜRIA KAGUOSA d u 1900–1595 eKr

Umbes 1900. aastast eKr asusid Babüloonia kuningad annekteerima neist põhja poole jäävaid riike, nagu näiteks Sippar ja Kiš, pannes aluse Vana-Babüloonia perioodile. Kaugemale ei lasknud neid tungida Šamši-Adad, kes valitses tugevat riiki Ülem-Mesopotaamias. Hammurabi saab õiglusejumalalt Šamašilt seaduse koodeksi – äärmiselt ilmekas õiglase valitseja kujutis.

Babülon Hammurabi ajal Pärast Šamsi-Adadi surma laiendas Babüloni valitseja Hammurabi oma võimupiire veelgi, vallutades ajavahemikus 1766–1761 eKr kogu

HAMMURABI JA TEMA SEADUSKOODEKS Sõdalane, riigimees ja seaduseandja Hammurabi (valitses 1792–1750 eKr) tõstis Babüloni väikese linnriigi staatusest Mesopotaamia kõige tähtsamaks suur riigiks. Ta kirjeldas ennast „kuningana, kes on allutanud nelja ilmakaare maad”, ning tema koodeks, milles oli umbes 282 seadust, oli tõenäoliselt pigem püüe kujutada ennast õigluse toetajana kui praktiline õigusdokument. Koodeksi karistused on sageli karmid ja kättemaksumaigulised, näiteks silma väljatorkamine vaba mehe pimedaks tegemise eest.

Mesopotaamia lõunaosa. Vaid kaugemal läänes, tänapäeva Süürias, püüdsid sellised valitsejad nagu Mari kuningas Zimri-Lim (valitses u 1775– 1762 eKr) oma sõltumatust säilitada. Oma valitsusaja lõpu poole ründas Hammurabi ka Marit ning tegi Zimri-Limist oma vasalli. Täitnud oma territoriaalsed ambitsioonid, andis Hammurabi välja oma kuulsa seaduskoodeksi. Hammurabi surma ajaks oli Babülonist saanud piirkonna üliriik.

Babüloni allakäik Hammurabi poja Samsuiluna ajal (valitses 1749–1762 eKr) toimus Babülonis tõsine mäss, millega vabastasid end suurriigi võimu alt sellised linnad nagu Ur ja Nippur. Mesopotaamia lõunaosa tabas langus, kuid põhjas valitses Vana-Babüloonia dünastia kuni 1595. aastani eKr, kui linna vallutas uus rühmitus, kassiidid.

Päikesejumala käsul … saagu minu õiglus maal nähtavaks. Hammurabi seaduskoodeks, u 1750 eKr

LÄHIS-IDA

Hetid n TÜRGI KESK- JA KAGUOSA d u 1700–1200 eKr

Hettide kuningriik Hatti paiknes Anatoolia keskosas pealinna Hattuša ümber, aga selle piirid muutusid pidevalt ning ajuti ulatus see lõunas Süüria lääneosani ning põhjas ja läänes Musta mere ja Egeuse mere rannikuni. Hettide vanast kuningriigist Hattušast, mille esimene valitseja Hattušili asutas u 1650. aastal eKr, on võrdlemisi vähe teada. Hattušili trooni järglase Muršili I ajal (valitses u 1620–1590 eKr) käisid heti armeed sõjakäigul Süürias, kuid Telipinu valitsemisajaks (u 1525–1500 eKr) oli Hatti taas kahanenud tuumikalaks ümber oma pealinna. Uue riigi esimese valitseja Tudhaliya III ajal (valitses u 1360–1344) hakkasid hetid jälle piire laiendama, alistades Aleppo ja Mitanni valitsejad. Hatti kõrgaeg saabus kuningas Šuppiluliuma ajal,

Hattuša Lõvivärav (tänapäeval Türgis Bogazköys) võimaldas muljetavaldavat tseremoniaalset sisenemist hettide kuningriigi pealinna.

kes vallutas Süüria põhjaosa ning ohustas Egiptuse ülemvõimu Palestiinas. Mutawalli II (valitses 1295–1272 eKr) pidas egiptlaste vastu vihaselt tasavägise lahingu 1274. aastal Kadešis – kumbki pool arvas end võitjaks. Ent selle lahingu tulemus kindlustas kõikumatult hettide ülemvõimu Süürias. Hettide kuningriiki hakkasid kiiresti õõnestama kasvav Assüüria oht idas ja vasallriikide mäss läänes, ning 1207. aastal vallutasid tundmatud rüüstajad taas Hatti ja seejärel varises hettide riik täielikult kokku. ŠUPPILULIUMA I Üks sõjaliselt edukamaid heti kuningaid Šuppilu liuma I (valitses 1344–1322 eKr) vallutas põhjas Mitanni ja osalt Süüria. Tema prestiiž oli nii suur, et Tutanhamoni lesk kutsus ühe ta poegadest Egiptusse endale abikaasaks.

Heti jumalannakuju kujutab üht jumalust panteonist, mille eesotsas olid tormijumal Tešub ja tema naine päikesejumalanna Hebat.

MAAILM AASTATEL 3000–700 eKr

Hilispronksiaja kollaps n LÄHIS-IDA d u 1200–1050 eKr

Lähis-Ida hilisel pronksiajal oli impeeriumide diplomaatiline kogukond hoidnud käigus edukat rahvusvahelist süsteemi, mille aluseks oli pronks. Ajalooürikud annavad mõista, et ajavahemikus 1200–1050 eKr, kui rüüsteretked ja ränded seni kehtinud võimud kukutasid, toimusid põhjalikud muutused. Näib, et kollaps sai alguse enne 1200. aastat eKr, kui hävitati Mükeene Kreeka tsitadellid (vt lk 71).

Impeeriumide langus 1207. aastal eKr vallutati hettide pealinn Hattuša ja impeerium langes. Egiptlased pidid tõrjuma end sissetungijate eest, keda nad nimetasid mererahvaks, ja lõpuks viis see uue riigi hääbumiseni 1069. aastal eKr. 1154. aasta paiku eKr varises Babüloni Kassiidide dünastia, Assüürias aga räägivad arhiivid pidevalt toimunud väikestest kokkupõrgetest. Järgnenud „pime ajastu”, mille kohta ei ole peaaegu üldse kirjalikke allikaid, kestis 150 aastat.

Grupp viliste, kelle on 1182. aastal vangi võtnud Egiptuse vaarao Ramses III; vilistid olid osa „mererahvast”.

Foiniiklased n LIIBANON, VAHEMERE RANNAJOON d u 1200–146 eKr

Umbes alates aastast 1200 eKr moodustasid rannikulinnad Tüüros, Byblos ja Siidon – piirkonnas, mida kreeklased nimetasid Foiniikiaks – merekaubanduse võrgustiku keskuse. Foiniiklased kasutasid ülemvõimu merel selleks, et kontrollida

tihedat üle Vahemere suunduvate kaubateede võrku, mis ulatusid Mesopotaamia ja Punase mere ümbrusse, ning tarnisid väga mitmekesiseid kaupu alates rikkalikest eksootilistest kangastest ja klaasist kuni seedripuiduni. Nad rajasid ka kolooniad, mille hulgas olid Marokos Lixus, Hispaanias Gades (Cadiz), Sitsiilias Motya ja kõige tähtsam, Kartaago (tänapäeva Tuneesias), mis asutati u 814 eKr. Pärast seda kui Foiniikia ise 9. sajandil eKr Assüüria (ja siis Egiptuse, Babüloni ja Pärsia) võimu alla langes, sai Kartaagost Foiniikia poliitika peamine keskus, mis endale ise Vahemere lääneosas vallutustega impeeriumi lõi. Lõpuks kaotas Kartaago selle piirkonna ülemvõimu võitluses roomlastele, kes alistasid kartaagolased 3. ja 2. sajandil eKr peetud kolmes Puunia sõjas. Foiniiklased olid osavad meresõitjad ning oskasid ehitada mitmesuguseid laevu alates väiksematest alustest kuni paljude aerudega galeerideni.

LÄHIS-IDA

Assüüria impeerium n TÄNAPÄEVA IRAAK, IRAANI LÄÄNEOSA, LIIBANON, TÜRGI EDELAOSA d u 2000–610 eKr

Assüüria tõusis esile 2000. aasta paiku eKr, rikastudes vasekaubandusest Anatooliaga. Aššur-uballiti valitsuse ajal (1363–1328 eKr) rajasid assüürlased endale impeeriumi, vallutades viimaks Tukulti-Ninurta I valitsuse ajal (1224–1207 eKr) ka Babüloni. Seejärel langes Assüüria „mererahva” sissetungi ohvriks ning alles 1000. aasta paiku eKr tõusis esile Uus-Assüüria impeerium. Uusassüürlased said kuulsaks raevukate sõdalastena, kes kasutasid lahingus sõjavankreid, jalaväge ja ratsanikke ning rohkesti uusi raudrelvi. Oma vastaste allutamiseks võtsid nad tarvitusele terroritaktika: massihukkamised, teibasse TIGLATH-PILESER III Tiglath-Pileser III haldusreformid tugevdasid Uus-Assüüriat. Ta laiendas Assüüria ülemvõimu Vahemere rannikul, saades Babüloni kuningaks ning viies oma sõjaväe Urartu pealinna Tušpa väravate alla.

ajamised ja küüditamise. Aššurnasirpal II (valitses 883–859 eKr) ja Salmanassar III (valitses 858–824 eKr) laiendasid assüürlaste territooriumi läänes Vahemereni. Pärast põgusat allakäiku taaselustus Uus-Assüüria impeerium kuningas Tiglath-Pileser III ja tema poja Sargon II (valitses 721–705 eKr) ajal.

Võit, siis häving 689. aastal eKr, kuningas Sanheribi valitsusajal (704–681 eKr) vallutasid uusassüürlased Babüloni, seejärel, Aššurbanipali ajal (668–627 eKr) hõivasid osalt Egiptuse. Siiski venis impeerium liiga hõredaks ning 621. aastal eKr vallutas meedlaste ja babüloonlaste koalitsioon Assüüria pealinna Niineve. 610. aastaks oli nende impeerium kadunud. Niineve Nergali värava rekonstruktsioon. Niineve oli Assüüria impeeriumi üks tähtsamaid linnu ja viimane pealinn Sanheribi ja tema järglaste ajal.

MAAILM AASTATEL 3000–700 eKr

Kirja leiutamine Kirjasüsteemide kasutusele võtmine kujutas endast pikka hüpet inimeste vaimses evolutsioonis. Kirja hakati kasutama üksteisest sõltumatult viies eri piirkonnas: Mesopotaamias, Egiptuses, Indias, Hiinas ja Mesoameerikas. Suur osa kõige varasematest säilinud kirjutistest on kivil, aga paljud kirjapanekud on säilinud ka Egiptuse papüürusel ja Mesopotaamia savitahvlitel, ning need ürikud heidavad vanaaja kultuuridele hinnalist valgust.

Sümbolitest märgisüsteemini

Kiilkiri, kirjutus pulgaga savitahvlite pinda vajutatud, on üks varasemaid kirjaliku väljenduse vorme.

Kirja kui kõnekeele sümboolse väljenduse areng oli järkjärguline protsess, mis tõenäoliselt algas Lähis-Idas 4. aastatuhande keskpaiku eKr. Varajane kiri koosnes piltidest, mis kujutasid kaubatehingute visuaalseid ülestähendusi. Ajapikku lihtsustusid need pildid sümboliteks. Mesopotaamias oli selle protsessi tulemuseks kiilkiri ning Egiptuses kasutati umbes aastast 3200 eKr ligi 3500 aasta jooksul ideograafilise kirja märke hieroglüüfe. Paljud neist esimestest kirjadest olid logograafilised, see tähendab, iga

sümbol kujutas ühte sõna või mõtet tervikuna. Egiptuse hieroglüüfides ja Mesopotaamia kiilkirjas olid logogrammid läbisegi sümbolitega, mis kujutasid häälikuid. Kirja arenedes võimaldas see kombineeritud lähenemine inimestel kõneldavat keelt täpselt kirjalikult edasi anda. Sellised arhiivid nagu Mari ja Ugariti omad Süürias pakuvad meile rikkalikku informatsiooni nende valitsejate tegemiste kohta, sest nood kasutasid kirja oma valdusi puudutava info haldamiseks. Mesoameerika maiade kuningatest kuni Egiptuse vaaraode ja Hiina keisriteni püstitasid valitsejad

LÄHIS-IDA

Foiniikia rahvale kuulub suur au, sest nemad leiutasid tähestiku tähed. Rosetta kivi võimaldas François Champollionil 1822–1824 dešifreerida hieroglüüfid, sest sel on tekst paralleelselt hieroglüüfides, demootilises kirjas ja vanakreeka keeles, mida osati lugeda.

Plinius Vanem (Rooma autor), „Looduslugu”, 1. sajand pKr

Tähestik ka raidkirjadega mälestusmärke, et jäädvustada oma saavutusi ja äratada alamates aukartust.

Kirjatundjad ja kirjaoskus Arhiivide ja valitsuste rajamine tekitas vajaduse kirjaoskajate klassi järele, kes oleksid võimelised kirjutama ja kirjutisi mõistma. Egiptuses algas kirjatundjate haridustee — ühiskonnas oli neil suur prestiiž — varajases nooruses ning see hõlmas ka matemaatikat ja arvepidamist. Ehkki Egiptuses ja Mesopotaamias koostati kirjanduslikke ja hardustekste, jäi nende lugemine ühiskonna eliidi pärisosaks.

Mõte tähestikust, milles iga sümbol tähistab üht konkreetset häälikut, tekkis alles 2. aastatuhandel eKr. Ugariti rahvas Süürias töötas kiilkirja tähestiku välja 2000. aasta paiku eKr. Siinai poolsaare türkiisikaevandajad kasutasid varsti pärast seda üht teist varajast tähestikku ning just see kirjasüsteem, milles oli 30 sümbolit, võis levida Palestiina kaudu põhja poole Foiniikiasse, kus sellest kujunes 1000. aasta paiku eKr 22 märgiga foiniikia tähestik. Foiniiklaste kaubateede kaudu liikus nende tähestik igale poole Vahemere maadesse, kus see avaldas mõju arenevatele kreeka ja rooma tähestikele.

Egiptuse hieroglüüfid jäid sajandite jooksul muutumatuks osalt seetõttu, et neid kasutati usulisel otstarbel, nagu näiteks sellel 20. sajand eKr kirstupaneelil.