Ma reisin üksinda

Originaal: Samuel Bjørk Det henger en engel alene i skogen Vigmostad & Bjørke

Kaas: Tiina Sildre Toimetanud Anneli Paasoja

Raamatu väljaandmist on toetanud sihtasutus NORLA

© Samuel Bjørk 2013 Published by agreement with Ahlander Agency © Tõlge eesti keelde. Elvi Lumet ja OÜ Eesti Raamat, 2017 ISBN 978-9949-596-49-2 ISBN 978-9949-596-50-8 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti-Raamat Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

Hønefossis Ringerike haiglas tuli 28. augustil 2006 ilmale tüdruk. Lapse ema, kahekümne viie aastane eelkooli õpetaja Katarina Olsen põdes hemofiiliat ja suri sünnitusel. Ämmaemanda ja paari kohal­ viibinud meditsiiniõe sõnul oli tüdruk tavatult ilus. Kirjelduste põhjal oli ta väike ja erakordselt ergas ja tema pilk mõjus nii, et need, kes seal osakonnas töötasid, suhtusid temasse eriliselt. Haiglasse saabudes oli Katarina Olsen märkinud lahtrisse, kuhu märgitakse isa nimi, teadmata. Järgmistel päevadel läks Ringerike haigla juhatusel korda koostöös lastekaitseorganisatsiooniga selgitada välja lapse sel hetkel ­Bergenis elanud vanaema aadress. Teadmata, et ta tütar oli olnud rase, tuli ta haiglasse, saades seal teada ainult seda, et vastsündinud laps oli sünnitusosakonnast kadunud. Toimus ulatuslik otsimisaktsioon, mida juhtis Ringerike politseiprefektuur, kuid tulemusteta. Kaks kuud hiljem leiti Joachim Wicklundi nimeline meditsiiniõde surnult oma üüritoast Hønefossi kesklinnas. Ta oli end üles poonud, Wicklundi surnukeha alt põrandalt leiti masinal kirjutatud kiri tekstiga „Palun vabandust.” Tüdrukut ei leitud kunagi.

Lisa läks kooli. Tipa-tapa, tipa-tapa. Uues kleidis. Tippis ta nii rõõmsalt.

I osa 1 Walter Henriksen istus köögilaua ääres ja püüdis meeleheitlikult alla neelata mõne suutäie hommikueinet, mille tema naine oli lauale pannud. Muna ja peekon. Heeringas, suitsuvorst ja värske leib. Tass teed, oma aia ürtide tõmmis, seda aeda oli ta nii väga endale igatsenud, et nad olid lõpuks ostnud Oslo kesklinnast kaugel Østmarka metsa naabruses asuva maja. Siin saab tervislikke eluviise harrastada. Käia metsas kõndimas. Harida väikest aiamaad. Korjata marju ja seeni ja võimaldada elada vabamat elu koeral, kokker­ spanjelil, keda Walter Henriksen silmaotsaski ei sallinud, aga ta armastas oma naist ja sellepärast oli ta kõige sellega nõustunud. Ta kugistas alla suuäie heeringavõileiba ja pidas võitlust organismiga, mis tahtis selle otsejoones tagasi välja visata. Võttis suure lonksu apelsinimahla ja püüdis, nii hästi kui suutis, naeratada, kuigi pea valutas, nagu oleks keegi teda haamriga tagunud. Firmapidu, kus ta õhtul oli viibinud, ei olnud kulgenud, nagu see oli varem planeeritud, ta ei olnud suutnud ennast alkoholist eemal hoida, ka sel korral mitte. Uudised surisesid taustal, kui Walter püüdis midagi oma naise näost välja lugeda. Head tuju. Naine võis siiski olla tegelikult ärkvel, kui tema vastu hommikut voodisse prantsatas, millal, ta ei teadnud, aga igatahes hilja, liiga hilja. Ta mäletas hädavaevu, et oli rõivad seljast võtnud, hägune mälupilt sellest, et naine magas, et tema oli mõelnud: õnneks, enne kui ta oli suikunud liiga kõval madratsil, mille nad olid ostnud naise pealekäimisel, kuna tal oli viimasel ajal seljaga probleeme. Walter köhatas kergelt, pühkis salvrätikuga suu ümbert ja silitas oma kõhtu, tegi näo, et nautis rooga ja sõi kõhu täis. „Mõtlesin, et võib-olla peaksin Lady jalutama viima,” pomises ta, lootes sealjuures, et see tuli välja nagu naeratus. 9

„Eks muidugi. Oleks väga tore,” noogutas tema naine. Olles veidi üllatunud, sest kuigi see ei tulnud jutuks sageli, sai ta selgesti aru, et tema mehele tegelikult ei meeldinud see kolmeaastane emane krants. „Võib-olla viid ta seekord natuke kaugemale kui ainult majanurga taha?” Ta otsis seda natuke passiivselt agressiivset tooni, mida naine sageli kasutas, kui ta ei olnud oma mehega rahul, naeratust, mis siiski ei olnud naeratus, vaid hoopis midagi muud. Mees ei näinud midagi, naine tundus rahul olevat, ei olnud midagi märganud. Mees oli õnneks hästi hakkama saanud ja lubas nüüd endale, et enam ei tule seda ette. Tervislik elu nüüdsest peale ja ei ühtki firma­pidu enam. „Jah, mõtlesin ta viia Maridalenisse, võib-olla lähen Dausjøeni äärde viivat rada pidi.” „See on ju suurepärane,” naeratas naine. Naine silitas koera pead, andis talle otsaesisele musi ja sügas teda kõrva tagant. „Sa lähed nüüd oma papsiga jalutuskäigule, kas tead, see on nii tore, jah, see on nii tore meie koerapreilile, minu kutsule. Sa oled ju minu kutsu?” Jalutuskäik Maridalenisse läks nagu tavaliselt, kui Walter Henriksen mõnel harval korral koeraga väljas käis. Talle ei olnud kunagi koerad meeldinud, tegelikult ei teadnud ta koertest midagi. Kui see oleks temast sõltunud, oleks maailm neist tühjaks tehtud. Teda ärritas aina rohkem see rumal peni, kes tiris teda rihmast ja tahtis, et ta kiiremini astuks. Või ootas teda. Või tahtis minna teise suunda kui Walter. Lõpuks jõudis ta mäele, kust läks tee alla Dausjøeni äärde. Siis sai ta vähemalt koera lahti lasta. Ta laskus põlvedele, püüdis koera pead silitada, olla pisut sõbralik, kui ta rihma lahti tegi. „Nii, nüüd saad natuke joosta, kutsu.” Koer vaatas talle tuima pilguga otsa ja ajas keele suust välja. ­Walter süütas sigareti ja tundis üürikese hetke midagi niisugust, mis peaaegu võis olla armastus selle väikese koera vastu. See ei olnud ju koera süü. Koer oli okei. Peavalu hakkas vaibuma, värske õhk mõjus 10

hästi. Koer peaks talle nüüdsest alates meeldima hakkama. Oh, kui hästi ta kuuletus. Tõepoolest tubli koer. Tal ei olnud rihma ja sellest hoolimata käis ta rahulikult koos temaga mööda rada. Samal hetkel hüppas spanjel kõrvale ja jooksis teelt minema metsa. Põrgu. „Lady!” Walter Henriksen jäi teerajale seisma ja hõikas korraks, kuid tulutult. Ta viskas sigareti minema, vandus vaikselt ja hakkas nõlvakust üles ronima sinnapoole, kuhu koer oli kadunud. Mõnisada meetrit ülevalpool jäi ta seisma. Koer lebas täiesti rahulikult väikesel valendikul. See oli siis, kui ta avastas väikese tüdruku, kes rippus puu otsas, kõlkudes maa kohal, koolikott seljas. Ja kaela ümber oli kirjalipik: „Ma reisin üksinda.” Walter Henriksen langes põlvili ja tegi automaatselt midagi, milleks tal oli tahtmine kogu aeg, alates sellest ajast, kui ta ärkas. Ta oksendas end täis ja hakkas nutma.

2 Mia Krüger ärkas kajakate kisa peale. Ta oleks tegelikult pidanud nendega juba harjuma, kõigest hoolimata oli möödas neli kuud sellest, kui ta oli ostnud selle maja kaugel meresuus, aga linn ei tahtnud kuidagi oma haaret tema küljest lahti lasta. Tema korteris, mis asus Torshovi linnaosas Vogtsgatel, oli alati kuulda müra – bussid, trammid, politseisireenid, kiirabiautod, ükski neist ei olnud teda unest äratanud, need olid peaaegu teinud teda rahulikumaks, aga nendest kajakatest, sellest kisast ei pääsenud ta kuidagiviisi. Võib-olla tuli see sellest, et kõik muu oli nii vaikne. Ta sirutas käe öökapile kella järele, aga silm ei seletanud, mida see näitas. Osuteid nagu ei olnudki olemas, need olid kusagil udu sees, veerand üksteist või pool kaks või viis minutit üle poole mingist täistunnist. Eelmisel õhtul võetud tabletid mõjusid veel. Rahustavalt, lõdvestavalt, meelituimestavalt. Mitte võtta koos alkoholiga, aga kes sellest hoolib. Ainult kaksteist päeva on jäänud ajani, mil 11

ta niikuinii sureb, ristid all köögis kalendris, kaksteist tühja ruutu oli veel alles. Kaksteist päeva. 18. aprill. Ta tõusis voodis istukile, tõmbas selga Islandi kampsuni ja koperdas alla elutuppa. Üks kolleeg oli tabletid välja kirjutanud. Talle määratud sõber, keegi, kes pidi tal aitama unustada, töödelda, edasi jõuda. Politsei­ psühholoog, või oli ta psühhiaater? See ta pidi olema, et sai retsepte välja kirjutada. Vahet pole, ta sai kõike, mida tahtis. Ka siin kaugel, kuigi asjade kättesaamine nõudis temalt natuke jõudu. Tuli riietuda. Käivitada paadi rippmootor. Lõdiseda need viisteist minutit, mis kulub kai äärde jõudmiseks. Käivitada auto. Püsida teel need nelikümmend minutit Fillanisse, siin mere ääres paiknevasse keskusesse – mis ei ole just väga keskuse moodi –, kus Hjorteni ostukeskuses oli apteek. Ja siis võis ta külastada alkoholikauplust, mis asus samas keskuses. Retseptid olid kohal, Oslost oli helistatud. Apodorm, Vival, Lamictal, Citalopram. Mõni psühhiaatrilt, aga mõni ka perearstilt. Nad kõik olid nii abivalmis, nii sõbralikud, rõhutades: „Ära liiga palju võta, ole ettevaatlik.” Aga Mia Krügeril ei olnud plaani olla ettevaatlik. Ta ei olnud tulnud siia selleks, et paremaks saada. Ta oli tulnud siia, et kaduda. Kaksteist päeva veel 18. aprillini. Mia Krüger võttis külmkapist välja pudeli Farrist, pani riidesse ja läks alla mere äärde. Ta istus silekaljule, tõmbas jaki tihedamini ümber ja võttis päeva esimesed tabletid. Puru püksitaskus, mitme­ sugust värvi. Ta ei teadnud, missuguseid ta täna võtab, pea oli endiselt uimane, aga sel polnud mingit tähtsust, ta neelas need alla, võttes peale lonksu pudelist. Ta sirutas pöiad alla lainete poole, jäi oma saapaid vaatama. Need ei öelnud midagi, need olid justkui mitte tema jalad, vaid kellegi teise omad, sealt kusagilt kaugelt ühest kohast. Ta libistas selle asemel pilgu üle mere. Ka see ei öelnud talle midagi, aga ta sundis end edasi vaatama kauge silmapiiri poole, väikese saare poole, mille nime ta isegi ei teadnud. Ta oli valinud selle koha huupi. Hitra. Saar Trøndelagis. See oleks võinud olla kus tahes, kui ta ainult saaks üksi olla. Ta oli lasknud kinnisvaramaakleril otsustada. „Müüge mu korter maha ja andke mulle midagi muud.” Mees oli tema peale viltu vaadanud, nagu 12

oleks ta ümmargune hull või idioot, aga ta tahab ju raha teenida, nii et saatis kõik kuradile, ei lasknud ennast õieti häirida. Valge naeratus, mis nii sõbralikult ütles, et selle ta muidugi korraldab. Kas ta tahab otsekohe müüa? Kas tal on mõttes midagi erilist? Nagu oleks tegemist sõbralikkusega, aga Mia Krüger oli näinud mehe silmi seestpoolt. See mõte tekitas temas iiveldust. Vastikud võltsid silmad. Ta oli ühel või teisel põhjusel näinud alati talle lähedaste inimeste sisemist poolt. Läheneda talle, sellele ülikonnas ja lipsuga olevusele, aga Mia Krügerile ei olnud meeldinud see, mida ta nägi. Sa pead ju kasutama seda annet, kui see on sulle antud. Kas sa ei saa sellest aru? Sa pead seda millekski kasutama ja just selleks peaksid seda kasutama! Pagan küll, kui ta peaks seda millekski kasutama. Praegu enam mitte. Mitte iialgi enam. See mõte muutis ta väga rahulikuks. Ta oli üldse olnud äärmiselt rahulik sellest peale, kui ta tuli siia, Hitrasse. Kinnisvaramaakler oli head tööd teinud. Ta peaaegu tundis tema vastu tänulikkust. Mia Krüger tõusis silekaljult ja läks mööda rada üles maja juurde. Oli aeg teha päeva esimene drink. Ta ei teadnud, kui palju kell on, aga niikuinii oli selleks paras aeg. Ta oli ostnud kallid pudelid, oli need ette tellinud, võib-olla oli see vastu­rääkivus – miks nautida midagi kallist, kui tal niikuinii on nii vähe aega veel elada jäänud –, aga teisest küljest, miks mitte. Miks see üks? Miks see teine? Ta ei mõelnud juba ammu enam niisugustele asjadele. Ta avas ühe pudeli armanjakki Domaine de Pantagnan 1965 Labeyrie ja valas endale kolmveerand teetassi, mis seisis pesemata köögikapil. Kaheksasajakroonine armanjakk pesemata tassis. Näed, kui vähe see mind huvitab? Kas sa usud, et ma hoolin? Ta muigas vaevumärgatavalt endamisi, võttis püksitaskust veel tablette ja läks alla kaljule tagasi. Taas kord oli ta liiga valgete hammastega maaklerile peaaegu tänulik. Kui ta oleks pidanud kusagil elama, oleks see vabalt võinud siin olla. Õhk, vaade merele, miski, mis oli valgete pilvede all. Tal ei olnud kunagi olnud mingit suhet Trøndelagiga, aga talle hakkas see saar meeldima kohe, kui ta siia tuli. Siin oli hirvi. Loendamatul hulgal hirvi, see oli teda lummanud. Hirve kodupaik oleks olnud nagu kusagil mujal, Alaskal, filmides. See ilus loom, keda mingil juhul ei tohiks maha lasta. Mia Krüger oli akadeemias õppinud 13

tulistama, aga relv ei olnud talle kunagi meeldinud. Relvaga ei mängita, relva kasutatakse ainult siis, kui see on hädavajalik, ja isegi siis mitte. Hirvejahi hooaeg Hitras kestis septembrist novembrini ja ühel päeval teel apteeki oli ta kohanud noortekampa, kes sidusid hirve oma auto kasti. Veebruaris, väljaspool jahihooaega. Ühel hetkel oli ta mõelnud seisma jääda, küsida nende nimesid, anda nad üles, et nad saaksid teenitud karistuse, aga ta jättis selle enda teada ja lasi neil minna. Üks kord politseinik, alati politseinik? Enam mitte, pagan võtaks. Kaksteist päeva veel. Kaheksateistkümnes aprill. Ta võttis viimase lonksu armanjakki, toetas pea vastu kaljut ja pani silmad kinni.

3 Holger Munch higistas Værnesi lennujaama reisijatesaalis, kus ta ootas oma rendiauto üleandmist. Lennuk oli nagu tavaliselt hilinenud udu tõttu Gardermoeni lennuväljal ja jälle mõtles Holger ehitusinsenerile Jan Fredrik Wiborgile, kes oli Kopenhaagenis enesetapu sooritanud pärast seda, kui oli kritiseerinud Oslo pealennuvälja ümberehitamise plaane ilmastikuolude tõttu. Isegi praegu, kaheksateist aastat hiljem ei suutnud ta unustada, et täiskasvanud mehe laip oli leitud hotelliakna alt, mis oli liiga väike, et ta oleks saanud sealt läbi ronida, just enne, kui lennuvälja seadus pidi tulema arutlusele Stortingis, Norra parlamendis. Ja miks ei olnud Taani ega Norra politsei olnud nõus surma korralikult uurima? Holger Munchi mõttelõnga katkestas heledapäine tütarlaps Europcari leti taga, andes köhatusega märku, et nüüd on tema kord. „Munch,” ütles mees kuivalt. „Usun, et mulle on auto broneeritud.” „No nii, kas teie olete see, kes saab Oslos uue muuseumi?” küsis heledajuukseline rohelises univormis tütarlaps. Munch ei saanud naljast kohe aru. 14

„Või ei ole ehk maalikunstnik?” naeratas tütarlaps, klõbistades rõõmsalt edasi arvutiklaviatuuril enda ees. „Mida? Ei, ma ei ole maalikunstnik, ei.” ütles Munch kuivalt. „Isegi mitte sugulane.” Siis ei oleks ma siin seisnud, selle pärandiga, mõtles Munch, kui tüdruk ulatas talle paberilehe, kuhu ta pidi allakirja andma. Holger Munch vihkas lendamist, sellepärast ei olnud ta meeleolu kõige parem. Mitte sellepärast, et ta oleks kartnud lennuki alla­ kukkumist. Holger Munch oli hobimatemaatik ja teadis, et võimalus lennukil alla kukkuda oli väiksem sellest, et teda võib tabada välk kaks korda ühel ja samal päeval, ei, Holger Munch vihkas lennukeid sellepärast, et tal peaaegu ei olnud enam istmel ruumi. „Nii,” naeratas rohelises univormis tüdruk leebelt ja andis talle võtmed. „Suur ilus Volvo V70, kõik on juba makstud, piiramatu rentimisaja ja läbisõiduga, võite selle üle anda, kus ja millal tahate, head reisi.” Suur? Kas ka see oli nali või oli see mõeldud tema rahustamiseks? Siin on suur auto, kus on sulle ruumi, sest oled nii ümmarguseks läinud, et sa peaaegu ei näe enam oma kingigi. Holger Munch heitis pilgu enda peegeldusele saabuvate lendude ootesaali suurtel akendel, kui ta teel parkimismajja neist möödus. Võib-olla on nüüd õige aeg käes. Hakata natuke treenima. Sööma pisut tervislikumat toitu. Võtta mõni kilo alla. Ta oli viimasel ajal hakanud mitmel põhjusel niimoodi mõtlema. Mööda tänavaid kriminaalide järele jooksmise on ta ammu lõpetanud. Selleks on tema alluvuses hulk inimesi, kes seda teha võivad, see ei olnud selle­ pärast, oh ei, Holger Munch oli viimastel nädalatel pisut edevaks muutunud. Jessas, Holger, uus kampsun? Jessas, Holger, uus pintsak? Jessas, ­Holger, kas sa oled oma habet kärpinud? Ta tegi Volvo ukse lukust lahti, pani oma telefoni hoidikusse ja lülitas sisse. Ta kinnitas turvavöö ja sõitis Trondheimi kesklinna poole. Samal ajal hakkasid sõnumid telefoni tiksuma. Ta ohkas. Üks tund väljalülitatud telefoniga ja nüüd oli see jälle käigus. Maailmast ei saa kunagi vabaks. See ei olnud päris tõsi, et ainult lennureis oli ta tuju rikkunud. Üsna palju oli viimasel ajal juhtunud nii tööl kui ka koduses elus. Holger libistas sõrmedega üle nutitelefoni ekraani. 15

Teda oli kohustatud seda ostma, tingimata hightech, politsei­ametit tuleb kaasajastada, ka Hønefossis, kus ta oli mööda saatnud viimased poolteist aastat, Ringerike politseiprefektuuris. Siin oli ta oma karjääri alustanud ja nüüd on ta Tryvannis toimunud sündmuste tõttu tagasi. Seitse kõnet politseipeakontorist Grønlandis, kaks eksnaiselt, üks tütrelt. Kaks hooldekodust. Peale selle terve laviin sõnumeid. Holger Munch jättis maailma veel mõneks ajaks rahule ja pani raadio mängima. Ta otsis üles Norra rahvusringhäälingu klassikaraadio, keeras akna alla ja süütas sigareti. Sigaret oli tema ainuke pahe, mõistagi söök välja arvatud, aga see oli täiesti teine asi. Suitsetamist ei olnud Holger Munch kavatsenud maha jätta, ükskõik kui palju poliitikud lubavad ja ükskõik kui palju silte „Suitsetamine keelatud!” on kõikjal üles pandud, nagu näiteks selle rendiauto armatuurlaual. Suitsetamata ei olnud võimalik mõelda ja kui oli midagi, mille üle Holger Munch rõõmu tundis, siis oli see mõtlemine. Kasutada oma aju. Keha sai seni lihtsalt olla. Raadiost tuli Händeli „Messias”, mitte just Munchi lemmik, aga see võis mängida. Talle meeldis rohkem Bach, talle meeldis matemaatikalikkus muusikas, mitte kõik need tundelised heliloojad. Wagneri aarialik sõjaõhutamine, Raveli impressionistlik emotsionaalne maailm. Munch kuulas klassikalist muusikat, et vabaneda nendest inimlikest tunnetest. Kui inimene oleks matemaatikaülesanne, oleks kõik olnud palju lihtsam. Ta tõmbas kähku üle abielusõrmuse ja mõtles Mariannele, oma eksnaisele. Juba kümme aastat möödas ja ikka ei suutnud ta sõrmust ära võtta. Naine oli talle helistanud. Võib-olla ta tahtis... Ei. Pulmad mõistagi. Pulmadest pidi naine rääkima. Neil on ühine tütar Miriam, kes abiellub. Praktilisi asju tuli arutada. Mitte muid asju. Holger Munch viskas sigareti autoaknast välja ja läitis uue. Ei joo ma kohv ega puutu ma alkoholi. Siis peaks ju pärgli päralt olema lubatud teha üks suits. Holger Munch oli olnud purjus ainult üks kord oma elus, neljateistkümneaastaselt isa kirsiveinist Larviku lähedal suvemajas, pärast seda korda ei ole ta alkoholi pruukinud. Ta ei tundnud vajadust, tal ei olnud selle järele isu. Talle ei oleks pähe tulnud teha midagi, 16

mis võiks kahjustada halle ajurakke. Suits seevastu ja võib-olla üks burger oli midagi muud. Ta keeras sisse Stavi külalistemaja kõrvale Shelli bensiinijaama ja tellis peekoniburgeri eine, mida sõi pingil, kust avanes vaade Trondheimi fjordile. Kui kolleegid oleksid pidanud Holger Munchi kirjeldama kolme sõnaga, oleksid kaks neist tõenäoliselt iseloomustanud teda kui tüütult innukat. Õige oleks võib-olla viimane sõna, või natuke liiga hea. Kuid kindla peale tüütult innukas. Paks, meeldiv tüütult innukas sell, kes kunagi ei võta tilkagi alkoholi, armastab matemaatikat, klassikalist muusikat, ristsõnu ja malet. Natuke igava­võitu võib-olla, aga äärmiselt hea uurija ja õiglane juht. Polnud lugu, et ta ei tulnud kunagi kaasa väikesele õllele ega olnud leidnud endale naisterahvast, kui ta oma naine oli ta maha jätnud, eelistades üht Hurumi kooliõpetajat, kellel on aastas kaks kuud puhkust ja kes ei pea kunagi keset ööd üles tõusma, nii et ei võiks öelda, kuhu ta läheb. Kellelgi ei olnud nii suurt kuritegude lahendamise protsenti kui Holger Munchil. Seda teadsid kõik. Kõigile meeldis Holger Munch. Sellest hoolimata oli ta tagasi Hønefossis. „Ma ei degradeeri sind, ma viin su üle, nagu ma aru saan, võiks see sind rõõmustada, et sul on endiselt töö.” Ta oleks sel korral sealsamas Mikkelsoni kontori ees Grønlandis peaaegu koha üles öelnud, aga oli end kokku võtnud. Mida ta siis teeks. Hakkaks turvameheks? Holger Munch istus autosse tagasi ja sõitis mööda maanteed E6 Trondheimi poole. Ta süütas uue sigareti ja sõitis ringteed pidi ümber linna lõuna poole. Rendiautos oli GPS, aga ta ei lülitanud seda sisse. Ta teadis, kuhu ta läheb. Mia Krüger. Ta oli just vana kolleegi soojalt meenutanud, kui telefon jälle helises. „Munch kuuleb.” „Kus pagana kohas sa oled?” Mikkelson teises otsas, ärritatud, südameinfarkti äärel nagu tavaliselt. Kuidas see mees oli üle elanud kümme aastat Grønlandis šefi toolil, oli paljude jaoks müsteerium. „Ma olen autos, kus pagana kohas sina oled?” vastas Munch tuimalt. 17

„Kuskohas autos? Kas oled kohal?” „Ei, ma ei ole veel kohale jõudnud. Minu lennuk maandus äsja, ma arvasin, et sa tead seda. Mida sa tahad?” „Ma tahtsin ainult kontrollida, et sa teed seda, mida me sinuga kokku leppisime.” „Mul on toimik kaasas ja ma tahan selle isiklikult üle anda, kui see on see, mida sa mõtled,” ohkas Munch. „Kas tõesti oli vaja saata mind ainult selle pärast siia? Kuidas on postiga? Ja me oleksime võinud kasutada kohalikku politseid.” „Sa tead väga hästi, miks just sina oled seal,” vastas Mikkelson. „Ja ma tahan, et sa teeksid seekord täpselt nii, nagu ma sulle ütlesin.” „Esiteks,” ohkas Munch ja viskas koni aknast välja. „Ma ei võlgne sulle midagi. Teiseks ei võlgne ma sulle midagi. Kolmandaks oled sa ise süüdi, et ei kasuta minu aju selleks, milleks seda kasutada saab, nii et võid oma suu kinni hoida. Kas sa tead, mis asjadega ma praegu töötan? Tahad kuulda, Mikkelson, millega ma töötan?” Teises otsas jäi hetkeks vaikseks. Munch naeris vaikselt endamisi. Kui Mikkelson vihkas midagi, siis oli see kelleltki teene palumine. Ta teadis, et Mikkelson on praegu rööpast väljas. Ja ta tundis rõõmu selle üle, et tema vana šeff oli sunnitud ennast valitsema ja see ei tulnud tal välja nii, nagu ta tahtis. „Olgu see sul tehtud.” „Aye, aye, sir,” Munch irvitas, saates väikese tervituse auto armatuur­lauale. „Ära võta seda iroonilist tooni, Munch, helista mulle, kui sul on midagi.” „Seda ma teen. Ah jaa, ainult üks asi veel …” „Mis asi siis?” porises Mikkelson. „Kui ta on nõus, siis olen mina ka tagasi. Ei mingit Hønefossi enam. Ja mul on jälle meie vanad tööruumid Mariboesgatel. Me töötame politsei peakontorist väljaspool ja ma tahan, et mul oleks sama tiim, mis oli varem. Okei?” Hetkeks tekkis vaikus, enne kui vastus tuli. „See ei tule mingil juhul kõne alla. See on välistatud. Munch. See on …” 18

Munch muigas ja pani telefoni käest, enne kui Mikkelson midagi öelda jõudis. Ta läitis sigareti, pani raadio uuesti mängima ja valis tee, mis viis Orkangeri poole.

4 Mia Krügeril olid diivanil kamina ees silmad kinni vajunud, pleed peale võetud. Ta oli unes Sigridit näinud ja ärganud tundega, et kaksikõde on ikka veel seal. Tema juures. Elus. Et nad on jälle koos, nagu nad alati olid olnud. Sigrid ja Mia. Mia ja Sigrid. Åsgård­ strandi herned kaunas, sündinud kaheminutilise vahega, üks hele, teine tume, nii erinevad ja siiski sarnased. Mia tahtis ainult tagasi unne vajuda, Sigridi juurde, aga ta sundis end üles tõusma ja kööki minema. Võtma suutäie hommikueinet, et alkoholitaset madalamal hoida. Kui ta samal moel jätkab, sureb ta enneaegselt ja see ei olnud sugugi päevakorral. 18. aprill. Kümme päeva on jäänud. Ta pidi sellega hakkama saama, pidama vastu veel kümme päeva. Mia sundis end ära sööma kaht näkileiva viilu ja kaalutles, kas võtta peale klaas piima, kuid jäi klaasi vee juurde. Kaks klaasi vett ja kaks tabletti. Püksitaskust. Missugused, see ei mänginud rolli. Täna üks valge ja üks helesinine. Sigrid Krüger. Õde, sõbranna ja tütar. Sündinud 11. novembril 1979. Surnud 18. aprillil 2002. Palavalt armastatud. Sügavalt taga igatsetud. Mia Krüger istus diivanile tagasi, kuni tundis, et tabletid hakkavad mõjuma, need tegid ta tuimaks. Mingi kelme tema ja maailma vahel. Ta vajas seda praegu. Peaaegu kolm nädalat oli möödas, kui ta oli end vaadanud. Nüüd pidi ta järele andma, minema duši alla. Vannituppa teisele korrusele. Ta oli vältinud seda nii kaua, kui sai, ei tahtnud näha end suurest peeglist, mille eelmine omanik oli paigaldanud otse ukse taha. Ta oli lootnud leida kruvikeeraja, kõrvaldada selle haleduse. Ta tundis end piisavalt halvasti ja selleks, et tahta sellele veel kinnitust leida, ei olnud tal jõudu. Ei olnud 19

jõudu millekski. Ainult tabletid. Ja dringid. Voolav vaalium soontes, väike naeratus veres. Oivaline kaitse kõigi okaste vastu, mis olid nii kaua temas ringi ujunud. Ta võttis julguse kokku ja läks trepist üles. Tegi vannitoa ukse lahti ja sai peaaegu šoki, kui nägi peeglis oma kuju. See ei olnud tema. See oli keegi teine. Mia Krüger oli alati olnud sale, aga nüüd nägi ta välja haige. Ta oli alati olnud terve. Alati tugev. Nüüd ei olnud temast peaaegu midagi järel. Ta võttis kampsuni seljast ja teksased jalast ja jäi ainult pesuväel peegli ette seisma. Aluspüksid lotendasid ta keha ümber. Kogu liha kõhu ja puusade ümbert oli kadunud. Ta libistas käe ettevaatlikult üle roiete, mis olid naha all näha. Neid võis selgesti kompida. Loendada kõiki. Ta sundis end peeglile lähemale astuma, päris selle ligi. Tabas omaenese pilgu roostes hõbedapinnal. Ta oli alati hoobelnud oma siniste silmadega. „Kellelgi ei ole niisuguseid norra silmi kui sinul,” oli keegi kord temale öelnud, seda oli nii hea kuulda olnud. Omal ajal, kui ta tahtis teiste hulka sobituda, ei tahtnud ta olla teistmoodi. Sigrid oli alati olnud ilusam, võib-olla sellepärast oli see nii hästi mõjunud. Elavad sinised silmad. Neist ei olnud praegu enam palju järele jäänud. Need olid välja suremas. Ilma sära ja eluta, ümbritsetud punasest seal, kus oleks pidanud valge olema. Ta kummardus pükse võtma. Leidis taskust kaks uut tabletti. Lükkas suu kraani alla ja neelas need alla. Jäi uuesti peegli ette seisma ja püüdis selga sirgu ajada. „Minu väike indiaanlane,” oli vanaema tavatsenud teda kutsuda. Kui välja arvata sinised silmad, oleks ta võinudki indiaanlane olla. Kiowa või Sioux või Apache. Ta oli lapsena olnud indiaanlastest väga huvitatud. Kunagi ei olnud vähematki kahtlust, kelle poolt ta oli. Kauboid olid halvad. Indiaanlased olid head. Kuidas sa end täna tunned, Mia Kuukiir? Mia tõstis oma käed näole peeglis ja mõtles sooja tundega vanaemale. Ta jäi seisma ja vaatas oma pikki juukseid. Pehmed ronkmustad juuksed, mis voogasid habrastel õlgadel. Tal ei olnud kaua aega olnud nii pikki juukseid kui need. Ta oli politseikoolis hakanud neid lühikeseks lõikama. Mitte juuksuri juures, vaid ise, kodus, võttis lihtsalt käärid ja lõikas juuksed maha, et näidata, et ta ei hooli ilus olemisest, enda vurhvimisest. Ta ei minkinud ennast. „Sinul on loomulik ilu, mu väike indiaanlane,” oli vanaema öelnud ühel õhtul, kui ta oli kodus Åsgårdstrandis kamina 20

ees tema juukseid palmitsenud. „Vaata, kui toredad silmalaud sul on, nii pikad silmaripsmed. Kas sa näed, et loodus on sind juba minkinud? Sul ei ole vaja sellepärast muretseda. Me ei ehi ennast poiste pärast. Need tulevad siis, kui nad tulevad. Indiaanlased koos vanaemaga. Ja koolis norralane. Mis võiks olla veel parem? Mial hakkas äkki süda läikima, neis väikestes tablettides ei olnud ainult rahu ja hea tunne, seda juhtus aeg-ajalt. Ta ei hoolinud kunagi, missuguseid tablette ta kombineeris. Ta toetas end natukeseks ajaks ühe käega vastu seina, kuni kõige halvem mööda läks, tõstis jälle pilgu, sundis end veel veidi peegli ees seisma. Vaatas ennast. Viimast korda. Kümme päeva veel. 18. aprill. Ta ei olnud palju selle üle juurelnud, kuidas see on, see viimane hetk. Kas ta tunneb valu? Kas on raske haardest lahti lasta? Ta ei uskunud kõiki neid lugusid sellest, kuidas elu möödub revüüna surija silmade eest. Või vastas see äkki tõele? See ei mänginud nii suurt rolli. Mia Krügeril oli elulugu kehas. Ta võis näha oma elu peeglist. Indiaanlane, kellel on norra silmad. Pikad mustad juuksed, mille ta enne oli maha lõiganud, kuid mis nüüd rippusid lainetades ta kõhnadel valgetel õlgadel. Ta pani juuksed ühe kõrva taha ja uuris armi, mis oli vasaku kõrva juures, kolme sentimeetri pikkune sisselõige, märk, mis ei tahtnud kaduda. Ühe tapmises kahtlustatu ülekuulamine. Üks noor Läti tüdruk oli leitud Akeri jõest hulpimast. Mia oli olnud nõrk ja tähelepanematu, ei olnud nuga näinud, oli õnneks pääsenud eest ära nii palju, et see ei teinud teda pimedaks. Ta oli mitu kuud kandnud lappi silmal, võis tänada Ullevåli haigla arste, et nägi praegu mõlema silmaga. Ta hoidis vasakut kätt üleval peegli ees ja vaatas sõrmeotsa, mis oli kadunud. Veel üks kahtlusalune, kuritarvitamine Mossi lähedal. Hoia end koera eest. Rotveiler oli ta kaela kallale tulnud, aga ta oli jõudnud käe üles tõsta. Ta tundis veel praegugi koera hambaid sõrmede ümber, kuidas paanika oli levinud temas neil vähestel sekunditel, mis tal kulus püstoli vutlarist välja võtmiseks, enne kui ta tulistas haukuvale penile näkku. Ta suunas pilgu alla väikesele liblikale, mis oli tätoveeritud püksiservast kõrgemale vöökohale. 19-aastane maailmakodanik Prahas. Ta oli kohanud üht hispaanlast, suveflirt, 21

nad olid joonud liiga palju Becherovkat ja ärganud kumbki tätoveeringuga. Temal oli puusa kohal väike lilla, kollase ja rohelisega liblikas. Mia pidi peaaegu muigama. Ta oli mitu korda mõelnud selle eemaldada, tundes noorusaegse tobeduse pärast piinlikkust, aga sinna see oli jäänud ja nüüd ei olnud sel enam tähtsust. Ta silitas väikest hõbekäevõru paremal randmel. Nad mõlemad, tema ja Sigrid, olid saanud selle leerikingituseks. Laste käevõru, süda, ankur ja täht. M tema käevõrul, S Sigridi omal. Sel õhtul, kui pidu oli lõppenud ja külalised koju läinud, olid nad istunud kahekesi koos Åsgårdstrandi tüdrukutetoas ja siis oli Sigrid korraga öelnud, et nad peaksid vahetama. „Kas tahaksid endale minu oma, siis saan mina sinu oma?” Mia ei olnud pärast seda kunagi võtnud randmelt seda hõbedast käevõru. Tablettide mõjul muutus ta veel rohkem uimaseks, ta peaaegu ei suutnud ennast peeglist vaadata. Tema keha oli nagu kummitus kusagil kaugel. Arm vasaku silma all. Väike sõrm, millel puudus kaks ülemist lüli. Tšehhi liblikas püksiserva kohal. Peenikesed käsivarred ja jalad. Peaaegu kurbade siniste silmadega indiaanlane. Siis ei suutnud ta rohkem, pööras pilgu peeglilt kõrvale, läks taarudes dušši võtma, jäi sooja vee alla seisma, kuni vesi oli lõpuks külm. Ta ei vaadanud peeglisse, kui vannitoast väljus. Läks alasti elutuppa ja kuivatas end kamina ees, kuhu keegi ei olnud tuld süüdanud. Läks kööki ja valas endale uue dringi. Otsis sahtlist uued tabletid. Näris neid end riidesse pannes. Jäi veel unisemaks. Väljast­ poolt puhas, varsti ka seestpoolt. Mia pani endale mütsi pähe ja jaki selga ning väljus majast. Istus silekaljule ja lasi silmadel puhata silmapiiril. Mõtisklus mere ääres. Kus oli ta seda väljendit kuulnud? Ühel festivalil, jah, seal see oli, Norra uue filmi festivalil, mille lükkasid käima tuntud inimesed, kelle arvates oleksid Norra filmid pidanud olema teistsugused. Mia Krüger armastas väga filme vaadata, aga ta ei olnud päriselt aru saanud, et Norra film oleks muutunud paremaks ainuüksi sellest, et välditi mõtisklusi mere ääres. Ta tundis iga kord pahameelt, kui mõni vaene hing püüdis filmis portreteerida politseinikku. Väga sageli pidi ta saalist lahkuma sümpaatiatundega selle vaese näitleja vastu, kellele oli antud välja öelda neid repliike ja keda filmi 22

lavastaja palus teha nii ja nii. See oli otsesõnu liiga piinlik. Ei mingeid mõtisklusi mere ääres. Mia Krüger muigas endamisi, võttis lonksu pudelist, mille ta oli randa kaasa võtnud. Kui ta ei oleks sõitnud siia, et surra, oleks talle väga meeldinud siin elada. 18. aprill. See oli talle äkki pähe torganud, tulnud tema juurde nagu mingisugune ilmutus ja sellest ajast peale oli tegelikult kõik täiesti korras olnud. Sigrid leiti surnult 18. aprillil 2002. Ühest Tøyeni keldrist Oslos, räbaldunud madratsilt, nõel ikka veel käsivarde torgatud. Ta ei olnud isegi rihma jõudnud lahti teha. Üledoos oli ta silmapilkselt tapnud. Kümne päeva pärast oleks sellest täpselt kümme aastat möödunud. Väike sulnis oivaline ilus Sigrid surnud räpases keldris heroiini üledoosi tõttu. Kõigest üks nädal pärast seda, kui Mia ise oli ta Valdresi taastusravihaiglast välja toonud. Oh, Sigrid oli siis pärast nelja nädalat haiglas näinud suurepärane välja. Põsed punased, naer oli tagasi. Autosõidu ajal tagasi Oslosse oli kõik olnud peaaegu nagu ennegi, nemad kaks naerdes ja mängides koos nagu koduaias Åsgårdstrandis. „Sina oled Lumivalguke ja mina olen Okasroosike.” „Aga mina tahan olla Okasroosike, miks pean mina alati olema Lumivalguke?” „Sellepärast, et sul on tumedad juuksed, Mia.” „Oh, see on siis sellepärast.” „Jah, sellepärast. Kas sa ei saanud sellest varem aru?” „Ei saanud.” „Sa oled rumal.” „Ma ei ole ju.” „Jah, ei ole.” „Miks me peame mängima Lumivalgukest ja Okasroosikest. Me peame ju mõlemad magama sada aastat ja ootama printsi, kes tuleb meid üles äratama, see ei ole ju tore ja siin ei ole peale meie kedagi.” „Oh, ta tuleb kindlasti ühel päeval, küll sa näed, ta tuleb kindlasti.” Sigridi puhul oli prints olnud idioot Hortenist. Ta oli tutvustanud ennast muusikuna, tal oli isegi mingisugune bänd, mis kunagi ei mänginud, pillimehed ainult istusid koos pargis ja suitsetasid hašišit või manustasid amfetamiini või suitsetasid. See pagana 23

kõhn täispuhutud kaotaja. Mia Krüger ei kannatanud isegi ta nime kuulda, ainuüksi mõte temale ajas teda niimoodi iiveldama, et ta pidi püsti tõusma, sügavalt sisse hingama. Ta läks mööda kaljurada, möödus paadikuurist ja istus kaile. Ta nägi eemal maal tegutsemist. Inimesed, kes tegelesid oma tegevustega. Mis kell nüüd oli? Ta tõstis käe varjuks silmade ette ja vaatas taeva poole. Ta pakkus kaksteist või üks. Päikese järgi võis nii olla. Ta võttis jälle lonksu pudelist, tundes samal ajal, et tabletid hakkasid mõjuma, võttes temalt tunded, tehes ta ükskõikseks. Ta jalad kõlkusid kaiservalt alla ja ta tõstis näo päikese poole. Markus Skog. Sigrid oli olnud kaheksateist, kondine idioot kakskümmend kaks. Ta oli kolinud Oslosse, kus oli hakanud Platal aega surnuks lööma. Paar kuud hiljem oli Sigrid temaga liitunud. Neli nädalat taastusravis. See ei olnud esimene kord, kui Mia oli oma õe haiglast ära toonud, aga seekord oli kõik olnud teistmoodi. Sigridi soov paraneda oli olnud hoopis tugevam. Mitte see tava­ pärane narkarinaeratus pärast vabanemist, valed valede otsa, kiiresti välja saada ja jälle tagasi langeda, seekord oli tema pilgus midagi erilist. Ta oli tundunud enesekindlam, peaaegu endine Sigrid. Mia oli aastate jooksul nii palju õele mõelnud, et see oli ta peaaegu hulluks ajanud. Miks just Sigrid? Kas sellepärast et tal oli igav? Et ema ja isa olid surnud? Või ainult ühe kõhna lodeva idioodi tõttu? Kas see oli olnud armastus? Ema võis olla range, aga mitte kunagi eriti karm. Isa võis olla liiga hea, aga see ei teinud ju ometi halba? Eva ja Kyrre Krüger olid adopteerinud kaksikud kohe pärast nende sündimist, see oli laste emaga varem kokku lepitud. Ta oli noor, üksik, ei suutnud ega tahtnud neid endale jätta, lastetu abielupaar oli nagu taeva kingitus, just tüdrukuid olid nad tahtnud, see oli puhas õnn. Ema Eva, õpetaja Åsgårdi algkoolis. Isa Kyrre, värvikaupmees, kaupluse Ole Krügers ja pojad omanik Horteni kesklinnas. Mia oli aina otsinud koduseid põhjusi, mis võiksid anda mingisuguse vastuse, miks Sigridist sai süstiv narkomaan, kuid ei olnud leidnud. Markus Skog. See oli tema süü. 24

Kõigest nädal aega pärast Valdresist kojutulekut. Nad olid Vogti tänava korteris ennast koos nii hästi tundnud. Sigrid ja Mia. Mia ja Sigrid. Lumivalguke ja Okasroosike. Hernekaunas tagasi. Mia oli isegi mõneks päevaks töölt vabaks võtnud, esimest korda üle pika aja. Siis ühel õhtul oli köögilaual kirjalipik. Pean ainult rääkima M-iga. Tulen kohe tagasi. S Mia Krüger tõusis kaiservalt ja läks tasasel sammul maja poole. Ta tuigerdas juba natuke. Oli ka aeg pärast mitut tabletti ja drinki.

5 Holger Munch oli sõitmisest tüdinenud ja ta keras teelt kõrvale, et teha väike puhkus. Ta leidis puhkeplatsi ja läks autost välja, et jalgu sirutada. Ta ei olnud kuigi kaugele jõudnud, ainult mõni kilomeeter Hitra tunnelist edasi, aga kiirustamiseks ei olnud põhjust. Mees, kes pidi ta paadiga saarele sõidutama, ei saanud seda mingil põhjusel teha enne kella kahte. Holger Munchil ei olnud jõudu küsida, miks. Kohalik politseiametnik, kellega ta oli rääkinud, ei jätnud eriti erksat muljet. Ta ei suhtunud maapolitseinikesse eelarvamusega, aga Holger oli Oslos harjunud veidi teise tempoga. Praegu mõistagi enam mitte. Ringerike politseiprefektuur ei olnud mingil juhul Norras enim tööga koormatud. Munch vandus vaikselt ja needis mõttes Mikkelsoni, aga kahetses seda kohe. See ei olnud Mikkelsoni süü. Sisejuurdlus. Peamaja pidi pärast seda midagi tegema, ta teadis seda väga hästi, aga siiski. Munch istus pingile ja läitis uue sigareti. Kevad oli sel aastal varakult Trøndelagi saabunud. Mitmel pool olid puudel rohelised lehed ja lumi oli peaaegu täielikult kadunud. Mitte seda, et ta oleks väga teadnud, millal kevad tavaliselt Trøndelagi saabub, aga ta oli kuulnud, kui sellest kohalikus raadios räägiti. Ta oli teinud muusikas vaheaja, et päevauudiseid kuulata. Kas nad suutsid seda endiselt saladuses hoida või oli mõni idioot Grønlandis selle lekitanud näljasele paksu rahakotiga ajakirjanikule, aga ei midagi, õnneks. Ei midagi väikesest tüdrukust, kes oli leitud Maridalenis puu otsas rippumas. 25

Telefon oli helisenud ja plinkinud terve autosõidu aja, aga Holger ei olnud vastanud. Ei tahtnud autos helistada ega sõnumeid saata. Ta oli küllalt kokku puutunud juhtumitega, kui inimesed olid kraavi sõitnud või teise autoga kokku põrganud ainult selle tõttu, et tähelepanu oli sekundiks kõrvale pööratud. Pealegi ei olnud midagi, mis oleks tagant kiirustanud. Hea oli ka natuke vaba olla. Talle ei meeldinud tegelikult seda endale tunnistada, aga vahel sai kõike natuke liiga palju. Kogu seda tööd ja perekondlikke väikesi sündmusi. Tal ei olnud midagi vastu, et ema vanadekodus külastada. Tal ei olnud midagi selle vastu, et aidata oma tütart pulmade ettevalmistamisel. Tal ei olnud midagi hetkede vastu, mida ta veetis koos Marioniga, lapselapsega, kes äsja oli saanud kuue­ aastaseks, aga siiski, jah. Vahel sai seda kõike liiga palju. Tema ja Marianne. Ta ei olnud kunagi ette kujutanud, et midagi võiks olla teistmoodi. Isegi nüüd, kümme aastat hiljem oli tal endiselt tunne, et temas oli midagi, mis oli nii purunenud, et seda ei saanud enam parandada. Ta raputas selle endalt ja kontrollis telefoni. Veel kaks uut vastamata kõnet Mikkelsonilt. Ta teadis, mida need puudutavad, mingit põhjust ei olnud tagasi helistada. Veel üks teade Miriamilt, tütrelt, lühike ja isikupäratu nagu tavaliselt. Paar kõnet Mariannelt, eksnaiselt. Pagan, ta oli unustanud hooldekodusse helistada. Kõigest hoolimata oli kolmapäev. Ta oleks tegelikult pidanud seda tegema, enne kui istus autosse. Ta otsis numbri, tõusis ja sirutas jalgu. „Høvikveieni hooldekodu, te räägite Kareniga.” „Jah, tere Karen. Siin Holger Munch.” „Tere Holger, kuidas läheb?” vastas mahe hääl teises otsas. Munch peaaegu punastas veidike. Ta oli oodanud, et telefoni võtab vastu mõni vanem hooldaja, nagu tavaliselt. Jessas, Holger, uus kampsun? Jessas, Holger, uus pintsak? Jessas, ­Holger, kas sa oled habet piiranud? „Enam-vähem hästi,” vastas Munch. „Aga ma olen kahjuks sunnitud veel üht teenet paluma.” „Küsige aga, Holger,” naeris naine telefonis. Nad olid olnud mitu aastat teretuttavad. Kareniga. Üks hooldajatest seal, kus Holgeri vana ema oli alguses keeldunud elamast, aga nüüd paistis, et ta oli rahunenud. 26

„Jälle kolmapäev,” ohkas Munch. „Ja te ei jõua?” „Kahjuks mitte,” vastas Munch. „Olen linnast väljas.” „Saan aru,” ütles Karen ja naeris jälle natuke. „Vaatan, kas keegi saab teda sõidutada, kui ei, siis tellin takso.” „Ma maksan selle loomulikult kinni,” vastas Munch kähku. „Pole probleemi.” „Aitäh, Karen.” „Võtke heaks, Holger, ma arvestan sellega, et jõuate järgmisel kolmapäeval.” „Jõuan küll.” „Tore, kohtume võib-olla siis?” „See on täitsa võimalik,” köhatas Munch. „Aitäh ja tervitage teda minu poolt.” „Teen seda.” Munch pani telefoni ära ja istus pingile tagasi. Miks sa ei kutsu teda kusagile? Mis selles halba oleks? Tass kohvi? Minna kinno? Ta tõrjus selle mõtte kõrvale, samal ajal tiksus tema telefoni meil. Ta oli olnud sellele uuele telefonile vastu, kus kõik on koondatud ühte kohta, kuidas peaks ta nii kunagi rahu saama? Just praegu sobis see talle siiski päris hästi. Ta muigas, kui avas meili ja luges uut ülesannet, mille oli saatnud Juri, venelane, kellega ta oli mõne aasta eest internetis tutvunud. Veebilehe Math2.org foorumis, kus kogu maailma innukad inimesed kogunevad. Juri oli üle kuuekümne aasta vana professor Minskist. Ta ei tahtnud teda sõbraks nimetada, nad ei olnud kunagi kohtunud, aga nad olid igatahes vahetanud meiliaadresse ja hoidnud sporaadiliselt sidet. Mõni malealane diskussioon ja aeg-ajalt veidi ühist aju­ treeningut nagu praegu. Vesi voolab paaki. Vee hulk kahekordistub iga minutiga. Paak saab täis ühe tunniga. Kui palju aega kulub, et paak saaks pooltäis? J. Munch süütas uue sigareti ja mõtles veidi, enne kui leidis vastuse. Lõbus. Talle meeldis Juri. Ta oli tegelikult kaalunud kunagi talle külla sõita, tõesti, miks mitte? Ta ei olnud kunagi Valge­venes käinud. Miks mitte kohtuda inimesega, kellega oled 27

internetis tuttavaks saanud. Tal oli veel internetituttavaid, näiteks ­mrmischigan40 USA-st, margrete_08 Rootsist, Birrrdman LõunaAafrikast. Male- ja matemaatikahuvilised, aga esmajoones inimesed nagu tema isegi, nii jah, miks mitte. Võtta ette reis, saada uute inimestega tuttavaks, see peaks mõeldav olema. Ta ei ole ju nii vana. Ja millal ta oli õieti kusagile reisinud? Ta nägi ennast vilksamisi telefoni ekraanil ja pani selle käest enda ette pingile. Viiskümmend neli. Ta ei tundnud, et vanus päriselt klapiks. Ta tundis end palju vanemana. Ta oli muutunud kümme aastat vanemaks sel päeval, kui Marianne oli rääkinud talle Hurumi õpetajast. Ta oli püüdnud jääda rahulikuks. Kusagil oma sisimas oli ta tegelikult seda aimanud. Pikad päevad tööl. Ja tema enda tavaline kohalolek, mõtetega kusagil kaugel ka siis, kui ta mõni harv kord kodus oli. Lõpuks pidid sellel olema tagajärjed, aga just siis ja sel moel? Naine oli olnud täiesti rahulik, otsekui oleks ta valmistunud kõnet pidama. Nad olid kohtunud kursustel, hiljem hoidsid kontakti. Tunded olid paisunud. Nad olid juba mitu korda salaja kohtunud ja naine ei tahtnud enam kauem ebaausalt elada. Tema ei olnud siiski enda rahulikuks sundimisega toime tulnud. Tema, kes ei olnud kunagi kellegi vastu kätt tõstnud. Ta oli röökinud ja visanud praetaldriku vastu seina, karjunud ja jooksnud mööda maja naise järel. Ta tundis selle pärast ikka veel häbi. Miriam oli nuttes oma toast alla jooksnud. Sel korral viisteist, nüüd kakskümmend viis ja abiellumas. Viieteistkümneaastane ja oli oma ema poolt. Mis seal imestada. Kui palju oli tema neil aastail olnud tegelikult kodus ja kohal nende jaoks? Ta pelgas veidi vastata Miriami sõnumile, see oli nii lühike ja külm, omamoodi sümbol, mis iseloomustas, missugune oli ja oli olnud nende suhe, nii pidi ta ka praegu sellele mõtlema, otsekui ei oleks toimik, mis tema kõrval lebas, veel küllalt halb. Kas sa ei võiks lisada veel mõne tuhande? Me otsustasime kutsuda nõod. M. Pulmad. Ta vastas, et muidugi saab, ja lisas naeratava näo, aga võttis selle tagasi. Ta nägi sõnumit haihtuvat, kui ta mõtles Marionile, lapselapsele. Miriam oli talle pärast sünnitust otse välja öelnud, et ei ole sugugi kindel, kas ta on vastsündinu nägemise ära teeninud. Õnneks oli ta ümber mõelnud. Nüüd ootas ta neid hetki 28

kõige rohkem. Tunnid suurepärase siira Marioniga, kes oli valgus argipäevades, mis, kui päris aus olla, olid pärast tagasi Hønefossi üleviimist olnud üpris sünged. Maja oli ta pärast lahutust jätnud Mariannele. See tundus olevat õige tegu, siis ei pidanud Miriam kolima eemale sõpradest ja koolist ja käsipallist. Tema ise oli ostnud väikese korteri Bisletti, täpselt sobivalt lähedal ja sobivalt kaugel töökohast. Ta oli pärast üle­toomist korteri säilitanud ja elas nüüd väikeses üüritoas Ringveienil, mitte kaugel Hønefossi politseijaoskonnast. Asjad olid endiselt pappkastides. Ta ei olnud palju kaasa võtnud, oli oodanud kiiret pealinna naasmist, kui avalik huvi on vaibunud, kuid nüüd, peaaegu kaks aastat hiljem elas ta seal edasi, ei pakkinud midagi lahti, ei olnud kodus kummaski kohas. Lõpeta iseenda haletsemine. On inimesi, kelle elu on palju hullem. Munch kustutas sigareti ja viis mõtted toimikule, mis oli autos. Juhuslik möödakäija oli leidnud Maridalenis kuueaastase tüdruku puu otsa riputatuna. Niisuguse asjaga ei olnud ta ammu kokku puutunud. Mõni ime, et Grønlandis oli inimestel hirmuhigi otsmikul. Ta võttis jälle oma telefoni kätte ja vastas Juri sõnumile: 59 minutit;) HM. Munchile ei meeldinud seda enda kohta tunnistada, kuid toimik tema kõrval autos tekitas talle külmavärinaid. Ta käivitas auto, keeras tagasi suurele maanteele ja hakkas sõitma ida poole Hitra suunas.

6 Mehel, kelle kaelal oli kotkatätoveering, oli sel puhul olnud seljas kõrge kaelusega kampsun. Vanasti oli talle meeldinud Oslo keskvaksal, keset rahvarüsinat oli olnud suurepärane paik tema elukutsega mehele, aga nüüd oli igal pool nii palju kaameraid, et peaaegu ei olnud võimalik nende eest kusagile pugeda. Ta oli juba ammu hakanud oma kohtumisi ja tehinguid tegema teistes paikades, nt kinosaalides, kebabibaarides, kohtades, kus sind nii kergesti ei tuvastata, kui äri tooks kaasa suurema uurimise. Seda juhtus harva, 29

ta ei tegutsenud enam nii laiaulatuslikult, kuid sellegipoolest oli alati parem karta kui kahetseda. Kotkatätoveeringuga mees tõmbas kaabu sügavamale silmadele ja läks jaama. Tema ei olnud seda paika valinud, aga pakutud summa oli niivõrd suur, et ta lihtsalt täitis käsku. Tal ei olnud aimu, kuidas tellija oli ta leidnud, ta oli lihtsalt ühel päeval saanud MMS-i koos pildi ja ülesande ja rahasummaga. Ja ta oli toiminud nagu tavaliselt, küsimusi esitamata vastanud: okei. Tähelepanuväärne ülesanne, kahtlemata, ta ei olnud varem millegi samalaadsega kokku puutunud, aga nagu öeldud, oli ta kõigi nende aastate jooksul õppinud mitte midagi küsima, vaid oli teinud, mida kästud, ja saanud tasutud. Niimoodi tuli käituda, et elus püsida ja säilitada usaldusväärsus selles tumedas maailmas. Kuigi ülesandeid jäi aina vähemaks ja summad väiksemaks, juhtus aeg-ajalt, et talle kukkus sülle midagi suuremat, mille pealt võis natuke lisa teenida. Nii nagu see. Pentsik palve, täiesti erakordne, kuid hästi kinni makstud. Ja nüüd tuli ta oma tasu järele. Ülikonnapintsak, korralikud püksid, läikivad kingad, diplomaadikohver, kõrge kaelusega kampsun ja isegi võltsprillid. Kotkatätoveeringuga mees nägi välja justkui omaenese vastand ja see oligi eesmärk. Tema töös ei teatud kunagi, millal politsei võis tulla nõudma valvekaamerate lindistuste läbivaatamist, nii et parem oli olla kindlal poolel. Ta nägi välja nagu raamatupidaja või ärimees. Seda võis olla raske uskuda, aga kotkatätoveeringuga mees oli üsna edev. Ta ei tahtnud sugugi olla üks osa eputavate keigarite, eliidi hulgast, talle meeldis oma jämedakoeline välimus, tätoveeringud ja nahktagi. Need vastikud püksid hõõrusid teda jalgevahest, see pani teda tundma ennast idioodina. Tobe ülikonna­pintsak ja rumalad pruunid läikivad kingad. Pole viga, kannata ära. Summa, mis ootas nüüd teda ühes hoiukapis, vääris seda. Tal olid taskud mõnda aega tühjad olnud ja ta vajas raha. Pidu on see, mille ta endale lubab. Ta muigas harjumatute prillide all ja läks rahulikult ja ettevaatlikult läbi terminalihoone. Esimene teade oli tulnud umbes aasta eest ja seejärel oli tulnud neid mitu. MMS koos pildi ja summaga. Esimesel korral oli ta arvanud, et see on võib-olla nali, ülesanne oli olnud nii eriline ja 30

kummaline, aga ta oli selle siiski täitnud. Ja sai selle eest makstud. Järgmisel korral samuti. Ja sellest järgmisel samuti. Siis oli ta muretsemise lõpetanud. Ta jäi Narveseni kioski ette seisma ja ostis ajalehe ja paki suitsu. Täiesti tavaline päev teel töölt koju. Täiesti tavaline raamatupidaja. Ta pani ajalehe kaenla alla ja läks edasi hoiukappide juurde, jäi sissepääsu ette seisma ja saatis tekstisõnumi. Olen kohal. Ta ootas veidike, nagu tavaliselt tuli vastus üsna kohe. Hoiukapi number ja kood selle avamiseks tiksus tema mobiili. Ta vaatas paar korda ettevaatlikult ringi, enne kui läks kappide juurde ja otsis üles õige. Vähemalt ühes asjas pidi Oslo keskvaksalit tunnustama, ei mingeid võtmeid enam, mida tuli vahetada tagahoovides ja salaja. Nüüd vajas ta ainult ühte koodi. Kotkatätoveeringuga mees vajutas klaviatuuril numbreid ja kuulis klõpsatust, kui uks avanes. Tuttav pruun ümbrik lebas seal sees nagu tavaliselt. Ta võttis ümbriku kapist välja ja proovis seekord mitte ringi vaadata, võimalikult vähe kahtlasi liigutusi kõigi nende kaamerate ees, enne kui ta avas kohvri ja pani ümbriku kiiresti sinna sisse. Ta konstateeris, muie suu ümber, et see on sel korral palju paksem. Viimane ülesanne. Aeg oli saada lõpparve. Ta lahkus hoiukappide juurest, läks trepist üles, läbi saali, astus seejärel sisse Burger Kingi ja lukustas end tualetti. Ta avas kohvri ja võttis ümbriku välja, ei mallanud oodata. Ta irvitas laialt omaette, kui nägi, mida ümbrik sisaldas. Seal ei olnud ainult kokkulepitud rahasumma kahesajastes rahatähtedes, mida ta alati palus, vaid peale selle väike kotike valget pulbrit. Kotka­ tätoveeringuga mees avas läbipaistva koti, maitses ettevaatlikult sisu ja tema suu ümber ilmus veel laiem irve. Ta ei teadnud, kes oli tema tööandja, kuid kontaktide ja informatsiooniga olid asjad ilmselgelt korras. Need, kes teda tundsid, teadsid, kui väga ta seda pulbrit armastab. Ta otsis välja telefoni ja saatis oma vastuse, nagu ikka. OK. Aitäh. Tavaliselt ta ei tänanud, see oli ainult töö, mitte midagi isiklikku, aga sel korral ei saanud ta jätta tänusõnu lisamata. Läks mõni sekund, enne kui tuli vastus. 31

Naudi. Kotkatätoveeringuga mees pani naeratades ümbriku ja koti valget pulbrit diplomaadikohvrisse tagasi ja lahkus reisijatesaalist.

7 Mia Krüger istus silekaljul, valge tuttmüts pikkadele ronkmustadele juustele tõmmatud ja pleed ümber võetud. Oli keskpäev. Apteegis oli ta kuulnud, kui keegi ütles, et kevad on sel aastal varakult Trøndelagi saabunud, aga Mia Krügeril oli külm ja ta ei tundnud kuigi palju seda väidetavat soojust. Kuus päeva on nüüd veel jäänud. Kuus tühja ruutu köögikalendris ja ta tundis rõõmu. Surm ei ole nii ohtlik. See oli viimastel päevadel istunud temasse veel tugevamalt. Rahu. Teadmine, et ta varsti vabaneb. Ta leidis anorakitaskust paar tabletti ja loputas need alla, lonksates peale vett pudelist, mille ta oli kaasa võtnud. Mia naeratas endamisi ja heitis pilgu üle mere. Üks kalapaat libises eemal silmapiiril mööda. Aprillipäike värvis pilvi ja vesi sillerdas kalju all. Viimastel päevadel oli ta palju mõelnud. Oma lähedastele või neile, kes olid olnud tema lähedased. Nüüd oli ta üksi järele jäänud ja peagi ei ole ka teda enam siin. Sellel planeedil. Selles tegelikkuses, nagu vanaema oleks öelnud. Mia naeratas ja võttis pudelist lonksu. Sigrid oli alati olnud kõigi silmatera. Pikkade heledate juustega Sigrid, kes oli koolis virk, mängis põikflööti ja käsipalli, oli kõigiga sõber. Mial ei olnud kunagi midagi tähelepanu vastu, mis Sigridile osaks sai. Sigrid ei kasutanud kunagi tähelepanu millekski negatiivseks, ei öelnud kunagi millegi kohta ühtki halba sõna. Sigrid oli lihtsalt fantastiline. Kuid väga tore oli olnud neil kordadel, kui vanaema tõmbas Mia kõrvale ja ütles, et tema on eriline. „Sina oled täiesti eriline, kas sa tead seda? Teised lapsed on ka kenad, aga sina tunned asju, Mia, on ju nii? Sa näed asju, millest teised päriselt aru ei saa.” Kuigi vanaema ei olnud tema pärisvanaema, oli ta alati tundnud, et nende vahel on midagi. Mingi side, sarnasus. Võib-olla sellest, et 32