Issuu

Clélie Avit

MA OLEN SIIN

C L Ă‰ L I E AV I T

Ma olen siin Romaan Prantsuse keelest tĂľlkinud Kaja Riesen

Eesti Raamat Tallinn

Tõlgitud väljaandest: Clélie Avit Je suis là JC Lattès

Sarja kujundanud OÜ PiktoGraaf Toimetanud Piibe Kohava

ISBN 978-9949-567-96-6 (trükis) ISBN 978-9949-567-97-3 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti-Raamat Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

olen siin

1. ELSA Mul on külm. Mul on nälg. Mul on hirm. Nii ma vähemalt arvan. Juba kakskümmend nädalat olen ma koomas ja kujutan ette, et mul peab olema külm, nälg ja hirm. See on mõttetu, sest kui keegi teab, mida ma tunnen, siis olen see mina ise, aga praegusel juhul … Võin ma ainult ette kujutada. Ma tean, et olen koomas, kuna olen kuulnud neid sellest rääkivat. Ähmaselt. See pidi olema kuue nädala eest, kui ma esimest korda „kuulsin”. Kui mu arvepidamine on õige. Ma pean arvet, nagu suudan. Ma olen lakanud arsti käikude järgi arvestamast. Ta peaaegu ei käigi enam. Ma eelistan arvet pidada õdede käimiste järgi, kuid need on üsna ebaregulaarsed. Kõige lihtsam on arvet pidada koristaja käikude järgi. Ta tuleb mu palatisse igal öösel kella ühe paiku. Ma tean seda, kuna kuulen tema käru küljes rippuva raadio kõlli. Ja nüüdseks olen seda kuulnud nelikümmend kaks korda. Ma olen kuuendat nädalat ärkvel. Kuus nädalat, ja kellelgi pole aimugi. Aga sellegipoolest ei pane nad mind terveks ööpäevaks tomograafi. Kui piibitaja minu kõrval pole suvatsenud näidata, et mu aju suudab jälle kuulmist tagavat piirkonda käigus hoida, ei hakka nad mu pead kaheksasada tuhat eurot maksvas kapslis uurima. Nad usuvad, et ma olen omadega täiesti läbi. Isegi mu vanemad on hakanud lootust kaotama. Ema käib harvemini. Isa olevat kuuenda päeva järel loobunud. Ainult mu väike õde käib korrapäraselt igal kolmapäeval, vahel koos oma tolle hetke peikaga.

NÜÜDISROMAAN

Clélie Avit

Mu õde on nagu teismeline. Ta on kahekümne viie aastane ja vahetab poisse peaaegu igal nädalal. Ma tahaksin käega ta juukseid sasida, aga kuna ma ei saa, siis kuulan tema juttu. Ainuke asi, mida arstid oskavad öelda, on: „Rääkige temaga.” Iga kord, kui kuulen mõnda neist seda kordavat (muidugi harva, kuna nad käivad üha harvemini), on mul tahtmine tema roheline kittel talle kurku toppida. Ma isegi ei tea, kas see on roheline, kuid ma kujutlen seda rohelisena. Ma kujutan ette palju asju. Tõtt-öelda polegi mul muud teha. Sest kuuldes õde oma südameasjadest jutustamas, väsin ma ära. Ta pole just eriti peenetundeline, see mu õde, aga ta kordab ennast. Ikka ja alati ühesugune algus, keskpaik ja lõpp. Ainus, mis muutub, on poisi nägu. Kõik nad on tudengid. Kõigil neil on motikad. Kõigis neis on midagi kahtlast, aga tema seda ei taipa. Ma pole talle kunagi öelnud. Kui ma ühel päeval koomast välja tulen, pean seda tegema. See võib talle kasuks tulla. Õe puhul on siiski üks kasulik asi. Ta kirjeldab mulle, mis mu ümber on. See võtab ainult viis minutit. Viis esimest minutit, kui ta mu palatisse tuleb. Ta räägib mulle seinte värvist, ilmast väljas, millist seelikut õde kitli all kannab, ja siia tulles kohatud kanderaamikandja pahurast ilmest. Mu väike õde käib kunstikoolis. Ta kirjeldab sealset elu, mul on tunne, nagu loeksin piltides luuletust. Aga see kestab ainult viis minutit. Selle järel kulub tund aega odava armastusromaani laadis jutu kuulamisele. Täna paistab olevat hall ilm ja see muudab mu palati piimakarva seinad veel kohutavamaks, kui need tavaliselt on. Õel on beež seelik, see teeb kõik ülejäänu pisut rõõmsamaks. Mu õe praeguse poisi nimi on Adrien. Pärast Adrienist kuulmist lülitasin end välja. Naasin ümbruse juurde, kui uks sulgus. Olen jälle üksi. Juba kakskümmend nädalat olen ma üksi, ja ainult kuuest annan ma endale aru. Ja ometi on mul tunne, et see on terve

NÜÜDISROMAAN

olen siin

igavik. Võib-olla läheks aeg kiiremini, kui ma rohkem magaksin. Kui mu vaim end välja lülitaks. Aga mulle ei meeldi magada. Ma ei tea, kas mul on oma keha üle mingi mõjuvõim. Kas ma olen pigem „käigus” või „seisan”, nagu mõni elektriaparaat. Mu vaim teeb, mida tahab. Ma olen oma kehas kinni. Ja mulle ei meeldi magada. Magada ei meeldi mulle sellepärast, et magades olen ma veel rohkem kinni, olen pealtvaataja. Ma vaatan kõiki neid enda eest mööda libisevaid pilte ja mul pole mingit võimalust neid ärgates, higistades või vastu hakates otsekohe minema peletada. Ma saan ainult nende möödumist jälgida ja lõppemist oodata. Igal öösel on sama asi. Igal öösel üks ja sama unenägu. Igal öösel näen ma sündmust, mis mu siia haiglasse tõi. Ja kõige halvem selles loos on tõik, et ma ise viisin end sellesse seisukorda. Mina ise. Mina ja mu loll kirg jää vastu, nagu mu isa ikka ütles. Sellepärast muide lõpetaski ta minu juures käimise. Küllap mõtleb, et seda ma otsisingi. Ta pole kunagi mõistnud, mispärast ma nii väga mägesid armastasin. Ta ütles tihtipeale, et sinna ma oma elu jätan. Ta mõtleb kindlasti, et mu õnnetuse tõttu on ta lahingu võitnud. Mina ei tunne, nagu oleksin kaotanud või võitnud. Mul puudub üldse igasugune tunne. Ma tahan ainult koomast välja tulla. Ma tahan tõeliselt tajuda külma, nälga ja hirmu. Kummaline, mida koomas olles oma keha kohta võib teada saada. Mõistad tõeliselt, et hirm on keemiline reaktsioon. Võiks ju õudust tekitada, kui ma igal öösel oma hirmuunenägu näen, kuid ei, ma vaatan siiski. Ma näen end kell kolm öösel puhkeonni magamisruumis üles tõusmas ja oma julgestusköiekaaslasi äratamas. Ma näen end kohmakalt einet võtmas, kõheldes nagu iga kord, kas juua teed, sest liustikul tuleb täis põit vältida. Ma vaatan end iga riidekihti, jalgadest kuni peani, hoolikalt ümber sättimas. Ma vaatan, kuidas ma tuulejaki kinni panen, kindad kätte tõmban, laubalampi sätin ja kassid kinnitan. Ma näen end kaaslastega naermas, nemadki on alles unesegased, kuid rõõmust

NÜÜDISROMAAN

Clélie Avit

ja adrenaliinist elevil. Ma vaatan end julgestusvööd sättimas, Steve’ile trossi viskamas, kaheksasõlme tegemas. Neetud sõlm. Sõlm, mida ma olen loendamatuid kordi teinud. Tol hommikul ei lasknud ma seda Steve’il üle kontrollida, kuna ta rääkis parajasti mingit nalja. Sõlm paistis ometi korralik olevat. Aga ma ei saa ennast hoiatada. Seega näen end trossi kokku kerimas, teise käega kirkat haaramas ja teele asumas. Ma näen end hingeldamas, naeratamas, värisemas, astumas, astumas, astumas ja aina astumas. Ma näen end mõõdetud sammul edasi liikumas. Ma näen end Steve’ile ütlemas, et ta paneks tähele lumesilda lõhe kohal. Ma näen, kuidas ma hambaid kokku surudes ise ohtlikust kohast üle lähen ja teisel pool kergendatult hingan. Ma näen end nalja heitmas, kui lihtsaks see osutus. Ja ma näen, kuidas mu jalad vanguvad. Järgnevat tean ma peast. Lumesild oli hiigelsuur lahmakas. Mina olin ainsana veel selle peal. Lumi vajub mu all kokku ja viib mu endaga kaasa. Ma tunnen, kuidas köis, mis ühendab Steve’i ja mind nagu kaksikuid nabanööriga, tõmbub pingule. Esiti tunnen end valdavat kergendustunnet, seejärel hirmu, kui köis mõne sentimeetri võrra järele annab. Ma kuulen Steve’i häält, kes on kasside ja lumekirkade abil jäässe klammerdunud. Tajun ähmaselt korraldusi, ent lund vajub mulle peale, rusudes mu keha. Surve mu ümber annab pikapeale järele, sõlm tuleb lahti ja ma kukun alla. Ma ei lange väga palju. Võib-olla kakssada meetrit. Olen üleni lume all. Paremal jalal on kohutavalt valus ja randmed tunduvat olevat veidra nurga all. Mul on tunne, et olen mõne sekundi maganud, siis ärkan erksamana kui iial enne. Mu süda peksleb täiega. Olen paanikas. Püüan end rahustada, aga see on raske. Ma ei saa ühtki oma keha osa liigutada. Surve on liiga suur.

NÜÜDISROMAAN

olen siin

Hingan vaevu, mu ees on mõni ruutsentimeeter õõnsust. Avan veidi suud ja leian vaevaliselt jõudu, et köhida. Paremale põsele langeb sülge. Ma olen vist külili. Panen silmad kinni ning katsun ette kujutada, et olen oma voodis. See osutub võimatuks. Kuulen enda kohal samme. Kuulen Steve’i häält. Mul on tahtmine karjuda. Öelda talle, et ma olen siin, tema jalgade all. Kuulen ka teisi hääli. Küllap alpinistid, kellest natuke aega tagasi möödusime. Tahan vilet puhuda, kuid selleks peaksin saama pead liigutada, see aga on võimatu. Seega kuulatan, läbikülmunu ja kangestununa. Pikapeale hääled ähmastuvad. Ma ei tea, kas sellepärast, et nad kaugenevad, või seetõttu, et ma jään magama, kuid kõik muutub pimedaks. Ja ainuke asi, mida ma pärast seda mäletan, on arsti hääl, kes ütleb mu emale, et tuleb veel pabereid täita, kuna mind on üle viidud teise palatisse, te ju mõistate, proua, et neljateistkümne nädala järel ei saa meditsiin enam suurt midagi teha. Siis sain ma aru, et suudan ainult kuulda. Olin vaimus valmis nutma hakkama, kuid ei suutnud. Ma ei tundnud isegi kurbust. Ega tunne praegugi. Ma olen tühi kookon. Ei, ma elan tühjas kookonis. Kookonis peidus olev liblikanukk, nii on võib-olla ilusam. Tahaksin väga välja, et öelda: mina olen selle omanik.

NÜÜDISROMAAN

Clélie Avit

2. THIBAULT „Jäta mind rahule, kas kuuled!” „Sa ei lähe enne kuskile, kui pole teda vaatamas käinud.” „Lase mind lahti! Olen juba viisteist korda proovinud, ja see ei muuda midagi. Ta on koletu, vastik, labane ja jäme. Just nagu vilets animafilm. See ei huvita mind.” „Kurat, ta on sinu vend!” „Ta oli mu vend, enne kui ta kahele tüdrukule otsa sõitis. Vähemalt sai, nagu saatus tahtis. Võib-olla olnuks parem, kui ta oleks surnud nagu nemad, aga kokkuvõttes on see talle paras karistus.” „Kurat küll, Thibault, mida sa räägid! Sa ju ei mõtle seda tõsiselt.” Ma kangestun. Juba kuu aega korrutan ma kõigile sama juttu ja mu nõbu arvab ikka veel, et ma räägin seda ainult murest. Ma ei ole enam mures. Olin alguses, kui haiglast helistati, kui ema köögi põrandale kokku vajus, kui me lubatud kiirust ületades nõo vana 206-ga haiglasse sõitsime. Olin mures seni, kuni oma venna palati ukse ees politseinikku nägin. Sellest hetkest peale olin ma lihtsalt vihane. „Mõtlen küll, iga sõna.” Viimase lause ütlesin ma jäisel toonil. Mu nõbu polnud ilmselt seda oodanud. Temagi jäi koridoris seisma. Ma tean, et ema on juba viiekümne viiendas palatis. Meist mööduvad mõned õed, ilmed häirimatud. Heidan pilgu nõo poole. Ta on häbist kangestunud. „Lõpeta vaidlemine ja jäta mind rahule. Mõtle ema jaoks midagi välja. Ma ootan teid väljapääsu juures.” Pööran end ümber, vajutan paremal asuva ukse linki, mis viib trepi juurde, ja virutan ukse pauguga kinni. Haiglas ei kasutata

NÜÜDISROMAAN

olen siin

kunagi treppe, panen silmad kinni, toetan end seina vastu ja vajun siis aeglaselt põrandale. Lihvitud betoon on pükste all külm, aga ma ei hooli sellest. Mu jalad on kütteta autos sõitmisest niigi kangestunud ja käed külmast sinised. Ei kujuta ettegi, mis värvi on nad talvel, kui ma ka siis kindad välja minnes maha unustan. Praegu on alles sügis, vähemalt ametlikult, kuid õhus on talve hõngu. Iga kord, kui ma oma jala sellesse haiglasse tõstan, tõuseb mul sapp kurku. Ma tahaksin välja oksendada oma venna, tema õnnetuse ja peatäie, mida ta järgmisel päeval pärast tüdrukute allaajamist välja magas. Kuid mu kurk kisub ainult krampi, ilma et sealt midagi välja tuleks. No tore. Ma oksendan õhku. Mu ninasõõrmeid valdab haigla lõhn. Huvitav. Tavaliselt pole trepikodades seda nii palju tunda. Avan silmad ja vaatan, ega mõni arst pole midagi maha pillanud, ja vannun. Olen eksinud, olen hoopis ühes palatis. Ilmselt olen tagavaraväljapääsule osutava märgi mingi uksesildiga segi ajanud. Pean jalga laskma, enne kui voodis olev inimene üles ärkab. Sealt, kus ma seisan, ei näe ma muud kui jalataldu. Siis hakkab silma ka jalgu kattev roosa tekk. Lõhnab tõepoolest haiglakeemia järele, kuid mu tähelepanu pälvib miski muu. On veel mingi lõhn, midagi niisugust, millel pole midagi ühist arstirohtude ja ruumide pideva desinfitseerimisega. Panen silmad kinni, et keskenduda. Jasmiin. Lõhnab jasmiini järele. See pole tavapärane. Aga ma olen kindel, et see on sama lõhn nagu teel, mida mu ema igal hommikul joob. Imelik, et ukse avamine seda inimest ei äratanud. Võib-olla magab alles. Ma ei tea, kas tegu on mehe või naisega, kuid lõhna põhjal kaldun arvama, et see on naine. Ma ei tea ühtki kutti, kes end jasmiiniga lõhnastaks. Liigun tasakesi edasi, hiilides just nagu end duširuumi seina vastu suruv poisike. Jasmiinilõhn muutub tugevamaks, pea hakkab ringi käima.

NÜÜDISROMAAN

Clélie Avit

See on naine. Ega see mind üllatagi, aga ma tundsin, et pean kinnitust saama. Ta magab. Suurepärane. Saan ilma sekeldusteta välja minna. Teises suunas minnes märkan oma kujutist seinale kinnitatud väikeses peeglis. Mu pilk on segane ja juuksed sagris. Ema ütleb alati, et kui ma võtaksin vaevaks neid korras hoida, võiksin peenem välja näha. Ma vastan alati, et mul pole aega. Mille peale ta torkab, et naistele meeldiks rohkem, kui mu tume sasipea oleks kodustatud. Säärasel puhul piirdun selgitusega, et mul on muudki teha, kui tüdrukuid taga ajada, ja harilikult jätab ta mu siis rahule. Sellest saati, kui ma aasta eest Cindyst lahku läksin, uputan end töösse. Tuleb nentida, et kuue aasta pikkune kooselu avaldab inimese isiksusele mõju. Tema äraminek andis mulle tohutu hoobi ja ma alles toibun sellest. Nii et juuksed on küll viimane asi, mis mind huvitab. Raseeritud olen ma samuti kehvasti. Tegelikult pole ma end kaks päeva raseerinud. Polegi väga inetu, aga ema ütleks muidugi, et saaks paremini. Mu jutu järgi võiks arvata, et ma elan ema juures. Kuid ei ela, mul on oma korter, väike kahetoaline liftita maja neljandal korrusel. Väga meeldiv, ja peaasi – taskukohane. Emale teeb juba kuu aega muret, et ma nii tihti tema elutoas sohval pesitsen. Siis, kui mu isa ta maha jättis, vahetas ka tema elukohta, ja liigset tuba enam pole. Aga sohva on ikkagi minu ostetud. Vaist ütles, et ühel päeval osutub see mulle veel kasulikuks. See oli kaks kuud enne Cindy äraminekut. Ma hõõrun endal kõvasti põski, just nagu sõrmede soojendamiseks. Sikutan särgi kraed sviitri all ja tõmban nurgad välja, et mingitki muljet jätta. Ma ei suuda uskuda, et ma terve päeva sääraselt riietatuna tööl olin, ilma et keegi midagi öelnuks. Küllap nad taipasid, et on kolmapäev ja seega külastuspäev. Küllap nägid nad mu ilmet, ja vaikisid. Viisakusest. Ükskõiksusest. Või sellepärast, et nad ei oota muud kui seda, et ma end ümber pööraks ja oma tööpostile kaoks.

NÜÜDISROMAAN

olen siin

Siis, kui ma Cindyt koridoris solvasin, karjudes, et ta magab bossiga, tehti mulle paratamatult mõningaid märkusi, kuid pärast seda läks Cindy üle teise osakonda ja mina olen üks nende parimaid töötajaid, nii et mind ei taha nad kaotada. Peeglist vaatavad vastu mu hallid silmad. Võrreldes mu mustade juustega võiks neid ilmetuks pidada. Ma panen käe pealaele, just nagu püüdes ema lohutada, ja samas loobun. Milleks. Ma ei otsi kedagi. Mingisugune krabin tõmbab mu tähelepanu akna poole. Kurat. Sadama on hakanud. Ja mul pole tahtmist ema ja nõbu oodates välja külmetama minna. Vaatan ringi. Lõppude lõpuks on siin palatis soe. See inimene magab endiselt, ning pidades silmas täiesti puhtaid toole, ei jää muljet, nagu teda sageli vaatamas käidaks. Kaalun korraks, kas mu tegutsemine on mõistlik Kui see inimene üles ärkab, võin ma alati mingi loo kokku luuletada, näiteks et just astusin sisse ja eksisin uksega. Kui tuleb mõni külastaja, võin luisata, et olen vana sõber, ja kohe jalga lasta. Võib-olla oleks enne hea naise eesnimi teada saada. Infotahvlil voodi jalutsis seisab: „Elsa Bilier, kahekümne üheksa aastane, koljutrauma, tõsised vigastused randmetel ja paremal põlvel. Mitmed põrutused, sääreluumurd paranemas.” Loetelu jätkub, kuni kuulutab üht kõige hirmutavamat sõna, mida sellel planeedil kuuldud. „Kooma.” Seega pole ohtu, et ma ta üles äratan. Lasen infotahvli alla ja silmitsen naist. Kahekümne üheksa aastane. Selles seisukorras, tilguti all ja juhtmed igal pool, võiks teda pigem pidada ämbliku võrku kinni jäänud neljakümneaastaseks pereemaks. Kuid natuke lähemale minnes annan talle siiski tema kakskümmend üheksa kevadet tagasi. Ilus, peen nägu, kastanpruunid juuksed, siin-seal mõned tedretähed, sünnimärk parema kõrva lähedal. Lina alt paistavad ainult kõhnad käed ja lohkus põsed, mis võiksid mu arvamust muuta.

NÜÜDISROMAAN

Clélie Avit

Vaatan uuesti infotahvlit ja mul jääb hing kinni. Õnnetuse kuupäev: 10. juuli. Juba viis kuud on ta selles seisukorras. Peaksin tahvli rahule jätma, kuid uudishimu ei anna rahu. Õnnetuse põhjus: varing mägedes. Hulle on igal pool. Ma pole kunagi mõistnud, mispärast lähevad inimesed liustikele, jäistesse kohtadesse, mis on täis auke ja lõhesid, kus võid iga sammu juures surma saada. Nüüd peab ta seda küll kohutavalt kahetsema. Kui nii võib öelda. Ta ei saa kindlasti arugi, mis temaga on juhtunud. Nii see kooma puhul on. Oled ära ega tea, kus. Korraga tekib mul kohutav soov vend selle tüdruku asemele seada. Tüdruk sattus üksi sellesse olukorda. Ta ei teinud kellelegi halba, nii ma vähemalt mõtlen. Mu vend oli liiga palju joonud ja sellest hoolimata rooli istunud. Ta tappis kaks neljateistkümneaastast tüdrukut. Tema peaks koomas olema. Mitte see tüdruk. Vaatan veel viimast korda tahvlit, enne kui selle käest panen. Elsa. Kahekümne üheksa aastane (sündinud 27. novembril). Pagan, täna on ta sünnipäev. Ei tea, miks ma seda teen, aga ma võtan pihku tahvli küljes rippuva kustutuskummiga pliiatsi ja nühin kahekümne üheksa maha. Järele jääb kole laik, aga tühja sellest. „Kaunitar, sa saad täna kolmekümneaastaseks,” pomisen ma uut arvu kirjutades, ja lasen tahvli käest. Silmitsen teda veel. Miski häirib mind, ning hetke pärast taipan. Kõigi nende asjanduste külge ühendatud olemine muudab teda inetuks. Kui ma kõik lahti ühendaksin, sarnaneks ta peaaegu jasmiiniõiega, kui palatis püsivat aroomi silmas pidada. Sel hetkel arutlen omaette, kas ühendada lahti või mitte. Kuni praeguseni polnud mul arvamust. Nüüd aga tahan, lihtsalt selleks, et teda loomulikuks teha, kõik välja lülitada. „Sa oled nii ilus, sünnipäeva puhul on sul õigus musi saada.”

NÜÜDISROMAAN

olen siin

Mu sõnad üllatavad mind ennastki, kuid juba valmistun ma eemale lükkama mõningaid torusid, mis segavad mind tema põse ligi pääsemast. Nii lähedalt on jasmiiniaroom selgelt tuntav. Panen huuled tema sooja põse vastu ja see mõjub mulle nagu elektrilöök. Terve aasta pole ma suudelnud ühtki naist, jaganud ainult põsemusisid töökaaslastele. Selles, mida ma just tegin, pole midagi sensuaalset ega seksuaalset, kuid, pagana päralt, olen varastanud naiselt põsemusi. Mõte paneb mind naeratama ja ma tõmbun eemale. „Sul veab, väljas sajab. Ma jään sulle natuke seltsiks, jasmiini õis.” Tõmban tooli lähemale ja istun. Ei kulu vist kümmet minutitki, kui jään magama.

NÜÜDISROMAAN