Issuu

�AJA LUND�

LUME#ÕDE Jõulujutustus

Norra keelest tõlkinud

Pildid joonistas

MARIT HANSEN

LISA AISATO

#########2211@@@@@@@@@

@@@@@@@@@1122#########

@@@@@@1122######

The Estonian language publication of the book was negotiated through Banke, Goumen & Smirnova Literary Agency Tõlge eesti keelde: © Marit Hansen ja Rahva Raamat AS, 2019 Korrektor: Anu Irik Küljendaja: Heiko Unt Projektijuht-toimetaja: Dea Oidekivi Trükitud trükikojas Print Best

ISBN 978-9949-693-02-3 @@@@@@1122######

@@@@@@@@@1122#########

@@@@@@@@1122########

@@@@@@@@1122######## 2

PEA

TÜKK

ui ma ujulast välja tulin, seisis tüdruk ikka veel lumes. Mitte akna ääres, aga sissepääsu ees. Tema punane mantel säras tänavalaterna all ja lumi sil-

lerdas ta mütsil. Ta hüples natuke küljelt küljele, kindlasti selleks, et sooja hoida. Siis nägi ta mind ja naeratas jälle oma suurt naeratust, hakkas jooksma ja libistas end läbi lume minu ette. “Siin sa oledki, lõpuks ometi!” ütles ta. “Jah?” ütlesin ma. Ta jäi seisma ja vaatas mind ainiti. Ma ei teadnud, mida öelda. Ilmselt oli ta mind oodanud. Aga miks? Kas ma olin temaga varem kohtunud? Kas ma oleksin pidanud ta ära tundma? Kas ta võis meie koolis käia? Või oli ta mõni nõbu, keda ma olin näinud mõnel suguvõsapeol? Proovisin mõelda, aga ei suutnud meenutada, et oleksin teda enne näinud. Ja ma tõesti usun, et oleksin seda nägu mäletanud. Tedretäpiline ja väike, roheliste silmadega, mis justkui talvepimedusse valgust paiskavad, suur naeratav suu ja suur vahe esihammaste vahel. “Minu nimi on Hedvig,” ütles tüdruk. “Ei, oota, ma pean ju ennast korralikult tutvustama, oma terve nimega. Hedvig... ja nüüd sooviksin ma, et saaksin

öelda Hedvig Victoria Johanna Rosendal Ekelund, või midagi sellist... aga see oleks valetamine. Ja nagu teada, siis valetada ei tohi, eriti kui kedagi esimest korda kohata.” Ta tegi pausi, et hingata, ja küllap oli see tark tegu: sõnad vahutasid temast tohutu kiirusega välja, ja kui ta poleks nüüd hinganud, siis oleks ta arvatavasti minestanud. Siis ulatas ta mulle käe ja ütles: “Minu nimi on Hedvig Hansen, kahjuks. Hedvig Hansen. Sa ehk arvad, et see on tore küll. Mõned ütlevad, et Hansen on nii praktiline nimi. Aga seda ainult sellepärast, et neil endal on arvatavasti palju põnevam nimi ja nad ei ole tegelikult üldse mõelnud, kui igav ja hall nimi on lihtsalt Hansen. Mul ei ole isegi keskmist nime, isegi mitte väike väeti Anna või Eng pole sinna keskele mahtunud, isegi mitte midagi nii igavat nagu Gerd ei suutnud nad Hedvigi ja Hanseni vahele panna. Ma pean igavesti oma vanemate vastu vimma, tead sa, sest nad ei suutnud olla natukenegi fantaasiarikkamad, kui nad mulle nime panid.” “Aa,” ütlesin ma. “Ah... nii.” Rohkem ei osanud ma midagi öelda. Ma ei olnud kunagi varem kohanud kedagi, kes nii palju ja nii kiiresti räägib, ja ei olnud tõesti kerge teada, mida peaks selle kõige peale vastama. Aga nüüd märkasin ma järsku tema kätt, mis oli endiselt minu poole ulatatud, ja kiirustasin seda vastu võtma. “Minu nimi on Julian,” laususin ma. “Julian Wilhelmsen.” “Tere päevast, Julian,” vastas Hedvig. “Sul ei ole aimugi, kui ebatavaliselt südantlõhestavalt rõõmus ma olen, et sind kohtasin.” “Eh, ei ole,” tunnistasin mina. “Kas me läheme?” küsis Hedvig. “Jah,” nõustusin. Sest mina läksin kodu poole ja kui Hedvig tahtis minuga kaasa tulla, siis ei saanud ma just ei öelda. Ta tuli väikeste hüpetega minu kõrvale ja nägi tõesti ebatavaliselt südantlõhestavalt õnnelik välja. Ma ei suutnud meenutada, et oleksin

varem näinud kedagi, kes nii rõõmus välja näeb. “Sa ujusid hästi,” kiitis ta naeratades. “Edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Ja pealegi tohutult kiiresti. Kus sa seda õppinud oled? Kui kaua seda osanud oled? Kas sa harjutad tihti?” “Jah,” vastasin ma. “Seda ma arvasin. See näeb imeline välja, niiviisi ujuda, otsekui tuiskaksid läbi vee nagu kala, või nagu haikala; kas sa mõtled tihti, et sa oled nagu kala, metsiku kiirusega saagi jahil, suur, ohtlik haikala; või äkki nagu hüppav, rõõmus delfiin, ma armastan delfiine, kas sina ka, nad nagu naerataksid kogu aeg, sest nad on nii õnnelikud, et suudavad liikuda nii kiiresti läbi vee.” “... Jah,” pomisesin ma. “Sa ei ütle just eriti palju,” arvas Hedvig. “Aga sa meeldid mulle sellegipoolest väga ja sa oskad nii hästi ujuda, kas sa saad aru, kuidas sul on vedanud, et sa nii fantastiliselt hästi ujud?” “Ma ei ole tegelikult selle peale varem mõelnud,” tunnistasin ma. “Sa peaksid tõesti selle peale hoolikalt ja korralikult mõtlema,” soovitas Hedvig. Esimest korda jäi ta natukeseks ajaks vait. Vaatasin teda. Nüüd ei naeratanud ta enam, vaid vaatas mind peaaegu rangelt, justkui selleks, et ma korralikult aru saaksin, kui õnnelik ma olen, et oskan ujuda. Ja järsku sain ma aru. “Ja sina... Sa ei oska ujuda?” küsisin ma.

Hedvig ei vastanud, aga ta silmad olid ühtäkki tühjad. “Ei.” Ta hingas sügavalt sisse ja neelatas. “See on minu kõige, kõige suurem soov terves universumis,” ütles ta vaikselt. “Ma arvan, et ma oleksin terviklikum inimene, kui oskaksin ujuda.” “Minu meelest näed sa üsna terviklik välja,” kinnitasin ma. “Kui see on mingi sugune lohutus.” Aga sellele Hedvig ei vastanud. Kõndisime tükk aega läbi lume ja jõudsime Suurele tänavale. See oli täpselt nii kaunistatud nagu igal aastal jõulude ajal kombeks oli: kuuseokstega, mis majade vahel rippusid, säravate lumekristallide ja punaste lehvidega. Hedvig pööras pead ja vaatas tulesid, mis meie pea kohal särasid. “Õnneks on siin maailmas palju muud, mille üle rõõmustada,” ütles ta. “Võib-olla küll,” nõustusin ma. “Eriti jõulude üle,” ütles Hedvig. “Kas jõulud ei ole mitte nii ilusad, et tundub, nagu süda rebeneks ja aju plahvataks?” “Jaa, need on üsna ilusad,” vastasin ma. Tavaliselt armastasin ma seda, kui jõulukaunistused Suurele tänavale üles riputati, aga sel aastal ei olnud ma neid isegi märganud. Vaatamata sellele, et jõuludeni oli ainult üks nädal. Ma ei olnud tähele pannud. Mitte enne praegust. “Üsna ilusad?!” pahandas Hedvig. “Kas see on kõik, mis sul jõulude kohta öelda on, kõige ilusama, võluvama, soojema ja kaunima aja kohta? Ja järsku vaatas ta mind peaaegu vihaselt. “Tead, mis ma arvan?” “Ei?” “Ma arvan tegelikult, et sa ujud liiga palju.”

Ma ei öelnud midagi ja tundsin äkki, et ärritun. Kes see tüdruk selline on? Kes lihtsalt järsku seisis seal ja otsustas minuga kaasa tulla ja lobiseb nagu latatara. Ja koguni käitub, nagu ta tunneks mind väga hästi?! “Ma ujun nii palju, kui tahan,” ütlesin ma. “Seda teed sa kindla peale,” ütles Hedvig. “Ja miks sina ujuma ei õpi, muide, kui sa seda nii hirmsasti teha tahad?” küsisin ma. “Õigupoolest pole sinul sellega midagi pistmist!” vastas Hedvig. Tüdruk jõllitas mind. Ja jälle ta silmad välkusid, aga nüüd oli see pigem vihane välkumine. “Aitäh ja head päeva!” ütlesin ma. “Samad sõnad ja head õhtut!” ütles Hedvig. “Tegelikult ei ole veel päris õhtu,” ütlesin ma. “Nagu mind üldse huvitaks,” vastas Hedvig. “Lisaks sellele arvan ma, et sa räägid liiga palju,” ütlesin ma. “Ja sina oled tumm nagu kuri kilpkonn,” ütles Hedvig. “Head aega,” ütlesin ma. “Adjöö ja hüvasti!” ütles Hedvig. “Nüüd ma lähen,” ütlesin ma. “Tore,” vastas Hedvig. “Jah. Väga tore!” ütlesin ma. Ja siis läksin ma nii kiiresti, kui suutsin, läbi lume. Milline loll tüdruk, mõtlesin ma. Rumal ning uskumatu lobamokk. Ja ta kasutas nii palju kummalisi sõnu! Igatahes ei kavatsenud ma teda enam mitte kunagi uuesti näha. Mitte kunagi, mitte sekundikski.

Aga siis kuulsin ma tema häält veel ühe korra. “Julian?” Jätkasin kõndimist. Ei tulnud mõttessegi end ümber pöörata. “Oota!” hüüdis ta. “Julian, oota. Palun vabandust!”