LOOMADE FARM
1
K
arjamõisa pidaja härra Jones oli kanala ööseks lukustanud, aga oli nii purjus, et unustas luugid kinni panna. Laterna valgussõõr sinna-tänna õõtsumas, tuigerdas Jones üle hoovi, viskas taga ukse juures saapad jalast, lasi enesele nõude pesuruumis vaadist viimase kannu õlut ja ronis asemele, kus proua Jones juba magada norises. Niipea kui valgus magamiskambris kustus, läks kõigis laudahoonetes sagimiseks ja tiibade sapsimiseks. Päeval oli suust suhu käinud jutt, et auhinnaga pärjatud vana valge kult Major olevat eelmisel ööl kummalist und näinud ja tahtvat seda teistega jagada. Lepiti kokku, et kohe, kui härra Jones on jalust ära, kogunetakse suurde küüni. Vanasse Majorisse (nii teda kutsuti, ehkki tema näitusenimi oli Willingdoni Iludus) suhtuti farmis nii suure lugupidamisega, et kõik olid valmis tunnikesest uneajast loobuma, et kuulda, mida tal on öelda. 7
Major oli end juba suure küüni ühes otsas, tala küljes rippuva laterna alla omamoodi poodiumile õlgedest asemele sisse seadnud. Ta oli kaksteist aastat vana ja viimasel ajal kaunikesti rasva läinud, aga endiselt suursuguse väljanägemise, aruka ja heasoovliku olekuga siga, ehkki ta kihvu polnud kunagi lõigatud. Peatselt hakkasid saabuma teisedki loomad, seades igaüks end oma äranägemist mööda sisse. Esimesena jõudsid kohale koerad Kellukas, Jessie ja Pitsu, nende järel sead, kes viskasid end otse poodiumi ette õlgedele lösakile. Kanad seadsid end sisse aknalauale, tuvid sarikatele, lambad ja lehmad heitsid sigade selja taha ja asusid mäletsema. Kaks raskeveohobust, Lauk ja Ristik, sisenesid koos, astudes aegamisi ja seades ettevaatlikult oma tohutuid karvakasvanud kapju, juhuks kui mõni pisem loomake peaks õlgede vahel peidus olema. Ristik oli keskeale lähenev emaliku olemisega kerekas mära, kes polnud pärast neljandat varssa oma kunagist kehakuju enam tagasi saanud. Lauk oli ilmatu suur elukas, peaaegu kaheksateist kämblalaiust kõrge, ja jõudu jagus tal kahe tavalise hobuse eest. Valge lauk ninal andis talle natuke juhmi välimuse ja ega ta õigu poolest väga terava mõistusega olnudki, aga temast peeti lugu tasakaalukuse ja üüratu rammu pärast. 9
Hobuste taga tulid valge kits Muriel ja eesel Benjamin. Benjamin oli talu vanim ja kõige halva tujulisem loom. Ta rääkis haruharva ja kui, siis selleks, et mõnda küünilist märkust teha – ta võis näiteks öelda, et Jumal andis talle saba, et sellega kärbseid peletada, aga et pigem elaks ta nii saba kui ka kärbesteta. Ainsana farmi loomadest ei naernud ta kunagi. Kui temalt põhjust küsiti, vastas ta, et tema meelest pole millegi üle naerda. Ometigi oli ta, seda küll avalikult tunnistamata, kiindunud Lauku, kellega nad harilikult pühapäeviti puuviljaaia taga väikeses koplis kahekesi külg külje kõrval sõnagi lausumata nosisid. Hobused oli vaevu jõudnud maha heita, kui haledalt piiksudes paterdas küüni ema kaotanud pardipesakond, kes püüdis edasi ja tagasi ekseldes leida kohta, kus neid jalge alla ei tallataks. Ristik sättis oma vägeva esijala müürina neid kaitsma, pardipojad pugesid sinna taha varju ja suikusid peaaegu otsekohe unne. Viimasel hetkel kepsutas suhkrutükki mugides sisse kena rumal valge mära Mollie, kes vedas härra Jonesi kaarikut. Ta seadis end päris ette ja hakkas edvistades oma valget lakka raputama, lootes sellesse põimitud punastele lintidele tähelepanu tõmmata. 10
Kõige viimasena tuli kass, kes vaatas sooja kohta otsides ringi nagu tavaliselt ning puges lõpuks Laugu ja Ristiku vahele, lüües seal Majori kõne ajal rahulolevalt nurru, kuulmata õieti sõnagi, mida too rääkis. Nüüd olid kõik loomad kohal peale taltsa ronga Moosese, kes ukse taga õrrel tukkus. Kui Major nägi, et kõik on end mõnusalt sisse seadnud ja tähelepanelikult ootavad, köhatas ta hääle puhtaks ja alustas: „Seltsimehed, te olete juba kuulnud kummalisest unenäost, mida ma eile öösel nägin. Aga unenäost räägin ma pärastpoole. Esmalt on mul midagi muud öelda. Ma arvan, seltsimehed, et mind pole enam kauaks teie hulgas, ja enne kui mu aeg otsa saab, pean oma kohuseks anda teile edasi kogemustest saadud teadmised. Mu elu on olnud pikk, omaette sulus on mul olnud aega mõelda ja ma söandan öelda, et mõistan maise elu korraldust vähemalt sama hästi kui iga teine praegu elav loom. Ja sellest ma tahangi teiega rääkida. Mis elu me siis elame, seltsimehed? Vaadakem tõele silma: meie üürike elu on üks vaev ja viletsus. Me sünnime, meile antakse süüa nii palju, et hing sees püsiks; kel vähegi jaksu, seda sunnitakse 12
töötama viimse jõukübemeni, ja kui meist enam kasu pole, notitakse julmalt maha. Inglismaal pole ainustki üle aasta vanust looma, kes teaks, mida tähendab õnn või puhkus. Ükski loom pole Inglis maal vaba. Looma elu on vaid viletsus ja orjus: selline on tõde. Aga kas see on loodusest niimoodi seatud? Kas meie maa on nii vaene, et ei saa neile, kes siin elavad, rahuldavat elu võimaldada? Ei, seltsimehed, tuhat korda ei! Inglismaa muld on viljakas, ilmastik on hea, see suudab anda küllaga toitu palju enamatele loomadele, kui seda praegu asustab. Ainuüksi meie farm suudaks tagada igati rahuliku ja väärika elu rohkem kui kümnele hobusele, paari kümnele veisele, sadadele lammastele. Miks me siis sellist viletsust kannatame? Aga seepärast, et inimesed röövivad peaaegu kogu meie toodangu. Siin, seltsimehed, on kõigi meie hädade seletus. Selle saab kokku võtta ühe sõnaga – inimene. Inimene on meie ainus tõeline vaenlane. Kõrvaldage inimene ja nälja ning kurnamise põhjus on igaveseks kadunud. Inimene on ainus olend, kes tarbib, ise tootmata. Ta ei anna piima ega mune, tal pole rammu, et atra vedada, ta ei suuda joosta nii väledalt, et jänest püüda. Ometigi on ta kõigi loomade valitseja. 13
Ta paneb nad tööle, andes vastu vaid hädapärase, et neid näljasurmast säästa, jättes enesele kõik, mis üle jääb. Meie rügame maad harida, meie sõnnikust saab maa rammu, ja ikkagi ei kuulu meist kellelegi muud kui oma paljas nahk. Mitu tuhat gallonit piima olete teie, lehmad, keda ma siin enda ees näen, viimasel ajal andnud? Ja mis on saanud sellest piimast, millega oleksid tublid vasikad pidanud üles kasvama? Viimane kui tilk sellest on teie vaenlaste kõrist alla läinud. Ja teie, kanad, kui palju mune olete sel aastal munenud ja kui paljudest neist tibud välja haudunud? Kõik ülejäänud on viidud turule, et need Jonesile ja temasugustele raha sisse tooksid. Ja sina, Ristik, mis on saanud neist neljast varsast, kelle sa ilmale tõid ja kellest pidanuks saama su vanaduspäevade tugi ja rõõm? Kõik nad müüdi aastaselt maha – sa ei näe kedagi neist enam ealeski. Mida muud oled sa oma nelja poegimise ja põllul rügamise eest vastu saanud kui jaopärast heina ja tallilatri? Ja isegi oma armetut elu ei lasta meil loomuliku lõpuni elada. Ma ei nurise enese pärast, sest minul on vedanud. Mina olen kaksteist aastat vana ja mul on olnud üle neljasaja põrsa. Selline ongi sea loomulik elu. Aga lõpuks ei ole meist kellelgi halastamatu noa eest pääsu. 14
KÕIK LOOMAD ON VÕRDSED, AGA MÕNED ON VÕRDSEMAD KUI TEISED. Julmalt koheldud ja ülekoormatud koduloomad korraldavad ülestõusu ja võtavad ise farmi üle. Kannustatuna helgest idealismist ja haaravatest loosungitest, asuvad nad looma oma kodust õigluse, LOOMADE FARM võrdsuse ja arengu paradiisi. Nii saab alguse teravalt November 1943 – veebruar satiiriline muinasjutt täiskasvanutele,1944 mis kirjeldab teekonda revolutsioonist türannia vastu niisama kohutava totalitarismini. George Orwelli torkav allegooria mõjub tänini sama värskelt kui esmailmumise ajal aastal 1945. Tabavad illustratsioonid on joonistanud Urmas Nemvalts.
ISBN 978-9916-661-39-0 ISBN 978-9916-661-39-0