lipugambiit

LIPUGAMBIIT W A

L T

E

R

T

E

V

I

S

NETFLIXI TELESARI

393

Aut ori

märkus

Suurmeistrite Robert Fischeri, Boriss Spasski ja Anatoli Karpovi hiilgav malemäng on minusugustele huvilistele aastate jooksul palju rõõmu pakkunud. Arvestades, et „Lipugambiit“ on ilukirjandusteos, näis siiski mõistlikum nad tegelaste seast välja jätta, kas või sellekski, et vältida tegelike sündmuste moonutamist.

Tahaksin tänada suurepäraseid maletajaid Joe Ancrile’it, Fairfield Hobanit ja Stuart Mordenit, kes mulle raamatute, ajakirjade ja turniirireeglitega abiks olid. Ja õnnekombel toimetas teksti südamega ja kohusetundlikult riiklik malemeister Bruce Pandolfini, kes aitas mul kirjeldada veatumalt mängu, mida ta nii kadestusväärselt hästi oskab.

7

ÜKS

Ema surmast kuulis Beth kirjamapiga naise käest. Järgmisel päeval ilmus tüdruku pilt kohalikus ajalehes HeraldLeader. Pildil, mis tehti Maplewood Drive’il asuva halli maja verandal, kandis Beth seljas lihtsat puuvillast kleiti.

Juba toona oli ta silmanähtavalt ilmetu. Foto allkirjas seisis: „Eilse New Circle Roadi ahelavarii tagajärjel orvuks jäänud Elizabeth Harmon vaatab tumedasse tulevikku. Kaheksaaastane Elizabeth kaotas perekonna liiklusõnnetuses, mis tappis kaks inimest ja vigastas teisigi. Sel ajal üksi kodus viibinud Elizabeth kuulis õnnetusest napilt enne pildistamist. Võimude sõnul kantakse tüdruku eest kenasti hoolt.“ k

Mount Sterlingis asuvas Methueni lastekodus anti Bethile kaks korda päevas rahustit. Seda anti kõigile teistelegi lastele, et „parandada nende meeleolu“. Bethi meeleolul polnudki pealtnäha suurt midagi viga, ent tal oli tillukese tableti üle siiski hea meel. Tänu sellele andis kõhukramp järele ja Beth sai lastekodu pinevaid tunde tukastades mööda saata.

9

Tablette jagas härra Fergussen lastele väikese pabertopsiga. Ühes rohelise tabletiga, mis pidi tõstma tuju, anti neile ka oranže ja pruune, et tugevdada keha. Tablettide saamiseks tuli seista järjekorras.

Kõige pikem oli mustanahaline tüdruk nimega Jolene. Ta oli kaheteistaastane. Teisel lastekodupäeval seisis Beth vitamiinisabas tema järel ja Jolene pööras ümber, et teda silmitseda. „Oled sa päriselt orb või niisama sohilapsest värdjas?“ Beth ei osanud selle peale midagi kosta. Tal oli kabuhirm. Nad seisid järjekorra lõpus ja ta ei võinud lahkuda enne, kui nad jõudsid aknaluugini, mille tagant paistis härra Fergussen. Beth oli küll varem pealt kuulnud, kuidas ema isa värdjaks nimetas, aga ta ei teadnud, mida see tähendas. „Mis su nimi on?“ küsis Jolene. „Beth.“ „Ema surnud, jah? Aga issi?“ Beth jõllitas tüdrukut. Sõnad „ema“ ja „surnud“ tundusid täiesti talumatud. Tal tuli tahtmine ära joosta, ent minna polnud kuskile. „Sinu vanemad,“ ütles Jolene häälega, milles kõlas justkui ka pisuke kaastundenoot, „on nad surnud?“ Beth ei osanud selle peale midagi öelda ega teha. Ta seisis hirmunult sabas ja ootas tablette. k

„Te olete kõik ühed ahned türaimejad!“ Nii karjus poistetiiva Ralph. Beth kuulis pealt, sest oli parajasti raamatukogus, mille üks aken oli poistetiiva poole. „Türaimeja“ ei äratanud tema peas vähimatki kujutluspilti, pealegi kõlas

10

sõna imelikult. Ometi teadis Beth selle kõla järgi, et poisi suud asutakse nüüd seebiga pesema. Tema endaga oli nii tehtud sõna „kurat“ kasutamise pärast – ja ema oli ju vahetpidamata „kurat“ öelnud. k

Juuksur käskis Bethil liikumatult istuda. „Kui liigutad, võid kõrvast ilma jääda.“ Tema hääles polnud vähimatki lustakusnooti. Beth istus nii tasakesi, kui oskas, ent täielikku liikumatust näis võimatu saavutada. Juuksuril kulus hirmus kaua aega, et lõigata Bethile samasugune tukk nagu kõigil teistel. Tüdruk püüdis ajaviiteks mõelda sõnale „türaimeja“.

Sellega seoses ilmus talle silme ette mingi lind, umbes nagu kiivitaja. Ent Beth aimas, et tõlgendus ei ole päris õige. k

Kojamees oli ühe külje pealt paksem. Tema nimi oli Shaibel.

Härra Shaibel. Ühel päeval saadeti Beth keldrisse tahvlilappe kokku kloppima – just nii neid puhastati – ja ta leidis eest kojamehe, kes põrnitses ahju ääres metalltaburetil istudes rohevalgeruudulist kabelauda oma nina all. Aga kabenuppude asemel seisid ruudustikul tillukesed naljaka kujuga plastjullad. Mõned olid suuremad kui teised. Väiksemaid oli laual kõige rohkem. Kojamees vaatas tüdrukule otsa. Too lahkus tasakesi.

Reedeti sõid kõik kala, olgu nad katoliiklased või mitte.

Ruudukesteks lõigatud kala oli mattunud tumepruuni kuiva paneeringu ja paksu oranži sousti alla, mis meenutas pudelis müüdavat Prantsuse salatikastet. Kastmel oli magusrõlge

11

mekk, ent kala selle all maitses veelgi hullemini. See ähvardas tüdrukut lausa öökima ajada. Ometi tuli taldrik viimseni tühjaks süüa, või muidu oli oht, et proua Deardorffile kaevatakse sinu peale ja siis sind ei lapsendatagi.

Mõni laps adopteeriti kohemaid. Kuueaastane Alice oli tulnud lastekodusse kuu aega pärast Bethi ja ei möödunud kolme nädalatki, kui juba viisid mingid kena väljanägemise ja kaunikõlalise keelega inimesed ta koju kaasa. Tol päeval, kui nad Alice’ile järele tulid, kõndisid nad tüdrukute tiivast läbi. Nad paistsid nii õnnelikud, et Bethil tuli kange tahtmine neil ümbert kinni võtta, aga kui külalised tüdruku pilgule vastasid, vaatas too kõrvale. Mõned lapsed olid seal olnud juba pikka aega ja teadsid, et ei lahku kunagi. Nad nimetasid end eluaegseteks. Beth mõtiskles, kas temastki saab eluaegne. k

Kehaline kasvatus oli jube ja võrkpall kõige hullem. Beth ei saanud pallile kunagi korralikult pihta. Kord lõi ta palli liiga raevukalt, siis jälle krampis sõrmedega. Ükskord tegi ta sõrmele nii haiget, et see läks pärast paiste. Suurem osa tüdrukuid naeris ja kilkas mängu ajal, aga Beth ei teinud seda kunagi.

Jolene oli pallimängus teistest peajagu üle. Asi polnud ainuüksi selles, et ta oli kõige vanem ja pikem; ta teadis alati täpselt, mida teha, ja kui pall kõrge kaarega üle võrgu lendas, suutis tüdruk end selle alla sättida, ilma et oleks pidanud teistele hüüdma, et nad eest ära tuleksid; seejärel hüppas ta üles ning lõi palli aeglase ja sujuva käeliigutusega alla.

Võitjaks tuli alati see naiskond, kuhu kuulus Jolene.

12

Sõrmevigastusele järgnenud nädalal peatas Jolene Bethi pärast kehalist, kui teised tagasi duširuumi kiirustasid. „Ma näitan sulle üht asja,“ ütles Jolene. Ta tõstis käed üles ja painutas kergelt oma pikki harali sõrmi. „See käib nii.“ Ta kõverdas küünarnukke ja lükkas käed sujuvalt üles, hoides kausjates pihkudes kujuteldavat palli. „Proovi ka.“ Beth prooviski, esialgu küll kohmakalt. Jolene näitas talle naerdes uuesti ette. Beth proovis veel paar korda ja saigi paremini hakkama. Siis tõi Jolene palli ja Beth pidi selle sõrmeotstega kinni püüdma. Mõne korraga muutus see lihtsaks. „Nüüd harjuta edasi, eks,“ ütles Jolene ja jooksis duši alla.

Järgnenud nädala jooksul Beth harjutaski ja pärast seda ei olnud võrkpall talle enam sugugi vastumeelt. Ta ei osanud seda küll silmapaistvalt hästi, aga enam polnud ka põhjust mängu karta. k

Igal teisipäeval pärast aritmeetikatundi saatis preili Graham Bethi tahvlilappe puhastama. Seda peeti privileegiks ja kuigi Beth oli klassi noorim, oli ta ühtlasi parim õpilane. Kelder tüdrukule ei meeldinud. Seal lõhnas kopituse järele, ja pealegi ajas härra Shaibel talle hirmu nahka. Ometi tahtis tüdruk õppida paremini tundma mängu, mille kallal koristaja omaette aina pusis. Ühel päeval läks Beth keldrisse ja seisis mehe lähedal, oodates, et too järgmise käigu teeks. Mees puudutas parasjagu tillukesel pjedestaalil seisvat hobusepeaga kujukest. Hetke pärast tõstis mees pilgu, kulm ärritusest kortsus. „Mida sa minust ometi tahad, laps?“ küsis ta.

13

Kaheksa-aastaselt lastekodusse saadetud Beth Harmonil on kaks võimalust trööstitust reaalsusest põgeneda: malemäng ja pisikesed rohelised pillid, mida lastele nende vaoshoidmiseks ja „meeleolu parandamiseks“ jagatakse.

Males avaldub Bethi erakordne anne ja ta alistab mängeldes ühe vastase teise järel, jõudes juba teismelise imelapsena Ameerika Ühendriikide malemängu tippu.

See annaks talle võimaluse luua endale uus ja parem elu, kui poleks vaid ootamatut takistust – seletamatut enesehävitustungi.

Võidud ja kaotused malelaual kaotavad tähenduse, kui Beth elumängus endalegi ootamatuid käike teeb.

l Ameerika kirjaniku Walter Stone Tevise (1928–1984) paeluvalt ja elegantselt kirja pandud „Lipugambiit“ on aegumatu lugu küpsemisest, malest ja sõltuvusest 1960. aastate maailmas.

2020. aastal linastus romaani põhjal lavastatud populaarne Netflixi teleseriaal.

k i r j a s t u s. p o s t i m e e s. e e