Linnukohus

Pulss kiirenes, kui sammusin läbi hääletu metsa. Sekka üksik linnukarje, muidu vaid hallid raagus lehtpuud, tihe rägu ja siin-seal sinkjasroheline kadakas kahvatus aprillipäikeses. Seal, kus kitsas metsatee kingu tagant välja keeras, ilmus nähtavale valgete sirgete kaskede võssakasvanud allee. Iga kase ladvas oli suur oksapusa nagu alustatud linnupesa. Allee lõpus paistis valgeks pleekinud lippaed ja värav. Värava taga maja. Kiltkivikatusega väike vana puumaja.

Sulgesin enda järel kuuldamatult värava, astusin üle õue ja üles paarist trepiastmest, mis viisid välisukse juurde. Keegi ei tulnud avama, kui ma koputasin, ja ma kohkusin pisut. Panin kotid trepile, läksin tagasi ja hakkasin astuma mööda kiviplaate, mis moodustasid maja ümber teeraja. Maja ees vaade avardus. Taamal teispool fjordi lebasklesid violetsed mäed, kus paistis üksikuid lumelaike. Mõlemast küljest piiras krunti võsamets.

Mees seisis eemal aias üksikute sihvakate puude all, pikk tumesinises villases kampsunis selg. Ta võpatas, kui ma halloo hüüdsin. Keeras ringi, tõstis tervituseks käe ja tuli raskete saabastega üle kulukarva maa minu poole. Hingasin sügavalt. Neljakümnendates aastates nägu ja keha, mees ei paistnud mingit hooldust vajavat. Peitsin üllatuse naeratuse taha ja astusin talle paar sammu lähemale. Ta oli tõmmu ja suure kondiga. Ei vaadanud kätt andes silma, vaid minust mööda.

LINNUKOHUS

5

„Sigurd Bagge.“ „Allis Hagtorn,“ ütlesin ma ja surusin kergelt ta suurt kätt.

Mitte miski tema pilgus ei andnud märku, et ta mu ära tundis. Või oli ta nii hea teeskleja. „Kus asjad on?“ „Teisel pool maja.“ Aed tema taga oli surnud põõsaste, vettinud kõrte ja kibuvitste talvehall tragöödia. Kevade saabudes muutub see džungliks. Ta märkas mu murelikku ilmet. „Jah. Siin on kõvasti rassimist.“ Ma naeratasin, noogutasin. „Aed on mu naise pärusmaa. Mul on vaja, et keegi mind aitaks, kuni ta on reisil.“ Sammusin mehe kannul maja taha. Ta võttis mu koti kummassegi kätte ja astus esikusse.

Ta juhatas mu teisele korrusele, astus vanast trepist tüminal üles. Mööbel mu toas oli lihtne: kitsas voodi, kummut ja kirjutuslaud. Lõhnas puhtalt. Voodi oli lilleliste asemeriietega üles tehtud. „Kena tuba.“ Ta keeras vastamata ringi, kummardus ja väljus, näitas peaga mu vannitoa poole ja läks trepist alla, mina tema kannul, välja ja ümber maja, üle õue väikese kuuri juurde. Puit nagises, kui ta ukse lahti tõmbas ja seina poole osutas: reha, labidas, maakirves. „Kõige pikema rohu puhul läheb vaja vikatit, kas oskad sellega ümber käia?“ Ma noogutasin, neelatasin. „Siit leiad kõik vajaliku. Aiatööriistad,“ jätkas ta.

6

AG N E S R AVATN

„Mul oleks hea meel, kui sa heki enam-vähem korda saaksid. Ja ütle, kui sul mõni tööriist puudu on, siis annan raha.“ Mees ei vaevunud mulle rääkides otsa vaatama. Ma olin teenija, piirid tuli kohe esimesest hetkest paika panna. „Kas kuulutusele oli palju vastajaid?“ lipsas mul keelelt.

Ta heitis mulle musta tuka alt kiire pilgu. „Päris palju.“ Mulle tundus tema üleolek teeseldud, aga pidin selle alla neelama. Olin tema omand, ta võis teha, mida tahtis. Läksime ringiga ümber maja aeda, möödusime kiviaia veeres marjapõõsastest ja viljapuudest. Õhk oli karge ja külm, ninna tõusis rõske mulla ja kuluheina uits. Ta astus üle madala sepisvärava ja keeras minu poole. „Kinni roostetanud,“ ütles ta, „äkki saad selle korda.“ Astusin üle värava ja läksin talle järele. Aiaservast viis alla fjordi äärde järsk kõrgete astmetega kivitrepp. Lugesin minnes astmed üle ja sain täpselt sada. Siis seisime väikesel kivist kaipealsel, millest paremale jäi lagunenud paadikuur. Kaljuseinad moodustasid meie ümber poolsõõri ja varjasid mõlemalt poolt vaadet paadisillale. See meenutas kohta, kus olin ligi kolmkümmend aastat tagasi oma vanemate üüritud suvila juures ujuma õppinud. „Siin on nii ilus.“ „Ma kavatsen paadisilla lammutada,“ ütles ta, nägu kõrvale pööratud. Fjordilt kanduv tuul sasis ta juukseid. „Kas sul paat on?“ „Ei,“ vastas ta tõredalt. „Noh. Siin ei ole sul kuigi palju teha. Aga oled vähemalt näinud, kuidas siin on.“ Ta pööras ringi ja asus trepist üles minema.

LINNUKOHUS

7

Tema magamistuba oli esimesel korrusel, köögi ja söögitoa taga, aknaga aia poole. Magamistoa taga oli ta töötuba. „Seal ma kõik päevad enamasti istun. Mind sa suurt ei näe, ja ma tahan, et mind võimalikult vähe tülitataks.“ Noogutasin selle peale ühe korra aeglaselt, et näidata, et ma mõistan asja tõsidust. „Autot mul kahjuks ei ole, ainult jalgratas, millel on kott kaupade jaoks. Pood on maanteed pidi põhja poole viie kilomeetri kaugusel. Hommikusööki tuleb pakkuda kell kaheksa: kaks kõvaks keedetud muna, heeringas, kaks viilu rukkileiba ja must kohv,“ luges ta mulle ette. „Nädalavahetusel oled põhimõtteliselt vaba, aga kui sa niikuinii siin oled, siis võid hommikusöögi teha tund aega hiljem kui muidu. Lõuna on kell üks. Õhtusöök kell kuus, selle järel kohv ja konjak.“ Seejärel kadus mees oma töötuppa ja ma sain rahus tutvuda köögiga. Enamik köögitarbeid olid tublisti pruugitud, aga heas korras, ma avasin sahtleid ja kappe ja katsusin võimalikult vähe kolistada. Külmkapis olid tursalõigud, mis olid meile kahe peale õhtusöögiks.

Laudlinad olid alumises sahtlis, valisin ühe ja laotasin söögilauale, mille järel katsin laua meile kahele nii hääletult kui võimalik. Sekundipealt kell kuus tuli ta magamistoast, tõmbas laua alt tooli ja istus laua otsa.

Ootas. Asetasin kalavaagna keset lauda, kartulikausi tema ette. Tõmbasin endale tooli ja hakkasin istuma, kui ta mu käeviipega peatas.

8

AG N E S R AVATN

„Ei. Sina sööd pärast.“ Tema pilk vahtis enda ette. „See on minu süü, ma vist ei väljendanud end küllalt selgesti.“ Mul tõusis tomp kurku, võtsin oma taldriku ning panin selle ruttu ja sõna lausumata tööpinnale, pea kumaras ‒ vaat kus limukas.

Kuni mees sõi, lasksin ma kraanikaussi vett ning pesin puhtaks poti ja lusikad. Ta istus sirge seljaga ja sõi hääletult, tõstmata kordagi pilku. Panin kohvi hakkama, kohmakate liigutustega, leidsin tema tagant klaaskapist konjaki ja koristasin nõud laualt, kui ta söögiriistad käest pani. Valasin tassi kohvi, õhukesse pitsi konjakit, asetasin need kandikule ja viisin selle tärinal tema ette. Kui ta seejärel tõusis, söögi eest tänas ja tagasi töötuppa läks, istusin lauda ja sõin oma jahtunud portsjonit, valasin kartulitele pooleldi tahkunud võid.

Jätsin ülejäänud nõudepesu pärastiseks, pühkisin laua ja tööpinna puhtaks ning läksin üles oma tuppa. Pakkisin kõik oma asjad välja, panin riided, sokid ja aluspesu kummutisse, raamatud kirjutuslauale virna. Kontrollisin, et mu telefon oleks välja lülitatud, ja pistsin selle kirjutuslaua sahtlisse. Ma ei kavatsenud seda enam sisse lülitada muidu kui hädakorral. Pärast seda istusin ma liikumatult, kartes kolistada. Alt ei kostnud ühtki häält. Lõpuks pesin end vannitoas ja heitsin magama.

LINNUKOHUS

9

Vikatitera oli ilmselt nüriks läinud. Needsin märga kuluheina, mis väändus eest ära, kuigi ma rapsisin vikatiga kõvasti ja kiiresti. Taevas oli pilves ja õhk niiske.

Mees oli kohe pärast hommikusööki töötuppa läinud.

Välja minnes olin silmanud ennast korraks peeglist.

Nägin välja nagu mardisant. Nende vanade pükstega olin ma ühel suvel vanemate maja värvinud kindlasti juba viisteist aastat tagasi. Olin leidnud need kodust kapist koos värviplekilise särgiga kaks õhtut tagasi, kui siiasõiduks asju pakkisin. Vanemad olid minuga kergendatult hüvasti jätnud, kui ma järgmisel hommikul bussile läksin.

Juba andis seljas tunda. Nahk oli särgi all märg.

Minu ümber tiirutasid tibatillukesed putukad, ronisid juustesse, laubale, panid naha kihelema. Pidin kogu aeg töö katkestama ja kindad käest võtma, et nägu kratsida. Pikad puitunud kõrretüükad nägid häbiväärsed välja, rapsisin vikatiga täiest jõust. „Ma prooviksin sinu asemel raudreha.“ Keerasin välkkiirelt ringi, Bagge seisis mu selja taga.

Ilmselt nägin kohutav välja, näost punane, viisteist aastat vanade kaltsudega. Juuksed kleepusid näole, rehmasin kindas käega tahtmatult üle lauba, tundsin, kuidas nägu sai mullaseks. „Kui hein on märg, pole vikatist kasu.“ „Jah.“ Püüdsin enda üle allaheitlikult muiata.

10

AG N E S R AVATN

„Ja ära lõunat unusta,“ ütles ta ja koputas korraks randmele, et anda märku, et lõunaaeg läheneb. Siis keeras ta ringi ja läks ära. Heitsin kiire pilgu maja ja tema töötoa akna poole. Ta oli seisnud seal ja vahtinud mind hämmastusest keeletult, kui ma abitult aednikku mängisin, kuni ta enam ei suutnud ja pidi välja minu juurde tulema. Mul läks hing täis. Viisin vikati kuuri ja riputasin tagasi seinale. Võtsin raudreha ja läksin uuesti aeda, tõmbasin sellega kõvasti üle maa ja täitsin käru lõdva surnud kuluga.

Jalgratas oli riistakuuri taga puukuuris. Vana nobe hall Peugeot, kitsaste kummide ja sokusarvedega, poodisõit võttis viis minutit. See oli väike toidupood teekäänus. Kohe pärast silda, vajunud aegade hämarusse. Ühel pool pea kohal klirises, kui ma ukse lahti lükkasin. Teisi kundesid poes ei olnud. Vana müüja leti taga noogutas kergelt, kui ma teda tervitasin. Poes riiulitel olid pakitoit, salvrätikud ja küünlad, mõni leivapäts ja piimatoode, külmlett, puuviljad ja maitseroheline koos kaaluga, et ise kaaluda.

Müüja jälgis mind terasel kullipilgul, kui ma tema pooltühjade riiulite vahel kõndisin. Tema kriitilist pilku ei võinud kaksipidi mõista. Ta tundis mu ära.

Mul nööris hinge, puiste liigutustega võtsin riiulilt kaupu ja panin korvi, kange tahtmine oli korv sinnapaika jätta ja ära minna. Lõpuks läksin maksma, panin ostud müüjale silma vaatamata letile. Ta toksis mu kaubad kassasse, ilma et ükski närv ta näos oleks liikunud. Kortsus käed ja kortsus nahk, väike suu, mille nurgad olid alaspidi; ta lihtsalt on selline, mõtlesin ma kergendatult, kui väntasin kodu poole, sel ei ole mingit pistmist minuga, see on tema ellusuhtumine.

LINNUKOHUS

11

Tuhisesin kitsastel kummidel kodu poole, fjord vasakul ja märg mustalt läikiv kaljusein paremal, kaubad kotiga tagarattal, mööduvad autod teel ühest linnast teise, järsust kruusateest alla, läbi metsa, ja toetasin jalgratta puuriida najale. Krabinal üle kruusa, esikusse, läbi köögi.

Selle koha juures oli midagi valesti, et siin elas abielupaar, kes ei hoolitsenud aia eest, kel polnud autot, kus mees veetis kogu päeva töötoas. Naist ei olnud. Panin ostud kappi ja asusin õhtusööki tegema.

12

AG N E S R AVATN

Ma ei suutnud end liigutada. Kogu keha oli rampraske ja kange nagu sepisvärav, lamasin tükk aega ja silmitsesin oksakohti laes, enne kui suutsin end üle madratsi põrandale veeretada. Lollakas. Millal ma viimati füüsilist tööd tegin? Ei iial. Enne kui mul tuli pähe tundide kaupa heina riisuda ja kivikõva maad sonkida.

Tuikusin söögilaua ja köögi vahet, kui talle hommikusööki ette tõstsin. Mul oli piinlik, sest teadsin, et mu puised liigutused teda ärritavad. Kui ma hakkasin talle kohvi valama, aietasin raskelt, mine tea, kumb meist suuremat kohmetust tundis. „Ma tegin vist endale eile aias liiga,“ ütlesin poolihääli vabandades.

Ta köhatas ja vaatas vastuseks minust mööda.

Pärastpoole läks ta sõna lausumata oma tuppa. Kui ma seejärel üksi oma mõru kohvi rüüpasin, oli mu tuju nullis. Ma olin olnud nii uhke, kui rassisin eelmisel päeval aias, puhastasin maapinda kulust, lootsin, et ta mind aknast näeb. Selg oli nii kange, nii kange.

Järgmisel päeval oli asi veel hullem, võimatu üht jalga teise ette tõsta. Kogu päeva katsusin mitte istuda, sest teadsin, et ei saaks enam püsti. Minu õhin aiatööst oli kestnud vaid ühe päeva. Nii oli alati. Asusin suure tuhinaga asja kallale ega viinud midagi lõpule. Alati üks ja seesama, ohjeldamatu pealehakkamine, mille järel jätsin peagi asja katki. Mul ei olnud püsivust, tahet LINNUKOHUS

13

lõpuni teha. Olin lootnud, et just see minus muutub – tahtejõud, enesedistsipliin. Aga see’p see oli, tahtejõu kasvatamine nõudis tahtejõudu. Minust pidi saama usaldusväärsem inimene, kel on tugevam iseloom. Kui see ka nüüd ei juhtu, siis on hiljem vähe lootust. Siin oli mul kõik see vähene, mida ma vajasin: üksindus, tükeldamata päevad, vähesed ette teada kohustused, olin prii teiste pilkudest, teiste juttudest, ja terve aed oli minu päralt.

14

AG N E S R AVATN

Seitsmenda päeva õhtul, kui asetasin ta ette söögilauale kohviserviisi ja konjakiklaasiga kandiku ning tahtsin lahkuda, peatas ta mu käeviipega. Oli teisipäev. Olin talle terve nädala õhtusööki valmistanud ja ideed juba otsas. Täna: kana estragoniga. Esmaspäeval: süsikakotletid praetud sibulaga. Pühapäeval: vasikapraad.

Laupäeval: veisepraad. Reedel: praetud meriforell kurgisalatiga. Neljapäeval: keeduvorst valge kastmega.

Kolmapäeval: keedutursk. „Allis.“ See oli esimene kord, kus ma oma nime kuulsin. „Jah?“ „Võta endale tass ja klaas ja istu.“ Tegin, nagu ta ütles. Ta valas mu õhukesse portselantassi kindlal käel kohvi. „Sa oled siin olnud terve nädala,“ ütles ta ja langetas pilgu lauaservale.

Ma ei öelnud midagi. „On sul siin hea olla?“ Ta tõstis pilgu. „Jah.“ „Kas sa jääksid veel mõneks ajaks?“ „Jah, muidugi. Aitäh.“ „Kuu lõpus saad esimese palga. Kas nii sobib?“ Ma noogutasin. „Kas sul on küsimusi?“ Ma lõin kõhklema.

LINNUKOHUS

15

„Kas sa oskad öelda, kui kauaks mul siin tööd jätkub?“ „Kuni mu naine on reisil, vajan ma abi majas ja aias.

Esialgu kogu kevade ja suve.“ „See sobib mulle hästi.“ Ta valas mu pisikesse pitsi konjakit. Seejärel tõstis ta enda pitsi minu poole. „Siis võtame selle terviseks.“ Tõstsin klaasi ja kõlksasin sellega pikemalt mõtlemata kergelt vastu tema klaasi, peaaegu hääletu kõlks.

Jäime sõnatult istuma. Ta ei ilmutanud pärast seda soovi vestelda, istus, korts kulmude vahel tumeda tuka all. Jõin oma kohvi, tühjendasin klaasi ja enne kui tema lõpetas, lahkusin lauast ja hakkasin nõusid pesema.

Kuulsin, kuidas tema tool kolises ja ta oma tuppa minekut tegi, kui mina nõusid loputasin, ja mu ihu tõmbus külmaks mõttest, et see on otsustatud, ma jään siia, aga samal põhjusel ka kuumaks, et mul on koht, kus olla, ma ei pea tagasi minema, võin elada siin rahus.

16

AG N E S R AVATN

Paari päikeselise päeva järel oli aed hakanud tahenema.

Lõpuks õnnestus mul ka vikatiga nõks kätte saada ja minust jäi maha madal tüükapõld. Läksin külma õhu käes higiseks. Kahvatu õhtupäike hakkas mägede taha kaduma ja ma olin turjast kange. Vaatasin ringi. Siinseal olid kevadlilled pea välja pistnud. Ühel päeval oli tulnud sahmak lund, teisel äkitselt liblikas, selles puudus igasugune süsteem. Riisusin rehaga maad, puhastasin selle heinast ja umbrohust ning sõidutasin kogu kupatuse käruga aia lõppu. Umbrohu alt ilmusid välja vanad lillepeenrad, kus oli must paakunud muld. Ma ei olnud neid veel puudutanud, vahest on seal sees sibulaid, seemneid ja elu, mis tahab pinnale tõusta. Paar korda olin poole töö pealt ringi keeranud, maja poole vaadanud ja näinud aknal vilksamisi Bagget, ta liikus siis alati edasi ja ma ei teadnud, kas ta oli seal seisnud ja mind jälginud või kõigest aknast mööda läinud. Viisin tööriistad kuuri, trampisin töösaabastega vastu verandavundamenti ja läksin üles oma vannituppa. Lasksin vanni vett täis, heitsin sisse ja küürisin end mullast puhtaks, uuest eksistentsivõimalusest elevil. Töötada lageda taeva all, tajuda seda kehas, tõmmata kopsu värsket õhku. Ma ei olnud kunagi uskunud, et muutus on võimalik. Mitte mu enda muutus. Mitte kunagi. See oli ainult vahetevahel olnud leevendav mõte, aga niisama palju masendav, sest ma ei pidanud seda võimalikuks.

LINNUKOHUS

17

Aga nüüd! Kohustasin end selleks: töötada aias. Teha kõik korda, panna kõik kasvama. Sealt võis leida lunastuse, aias võisin luua iseennast, järjekindlat ennast, kus ei olnud minu vanast minast ühtki jäänukit. Teha end puhtaks ja vabaks võlast, saada süda puhtaks. Võtsin korgi ära ja vaatasin, kuidas vesi kadus. Loputasin duši all keha ja juuksed puhtaks ning astusin vannist välja.

Kuulsin allkorrusel Bagge samme, kas tema võis olla puhas – ma kuivatasin end, panin riidesse ja läksin oma tuppa. Aknast nägin, kuidas ta läks üle õue aeda, ülevaatusele äkki, tema selga, mis möödus viljapuudest ja kaugenes paadisilla trepist alla. Tundsin kõhus tukset, mehed, mõtlesin ma, kui ilusad nad on. Mõned neist.

Hääled, õlad. Läksin ruttu oma toast välja ja katsusin koridoris vastasust, see oli lukus. Seisatasin trepi juures ja kaalusin, kas peaks jooksma allkorrusele ja välgukiirul ringi nuuskima, mõte pani rinna vasardama ja ma jätsin asja katki.

18

AG N E S R AVATN