HELJO MÄND
LIIVALAIA
© Heljo Mänd ja Petrone Print, 2017 Toimetaja: Ruth Mägi Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp Kujundaja: Margit Randmäe Fotod: Heljo Männi erakogu, lk 46 Tallinna linnaarhiiv, Karl Laane, Eesti rahvusarhiivi filmiarhiiv lk 73, 74 Ivar Vilde, Eesti ajaloomuuseum, lk 116 Parikas, Eesti ajaloomuuseum ISBN 978-9949-608-12-6 (trükis) ISBN 978-9949-608-13-3 (epub) Trükk: OÜ Greif www.petroneprint.ee 4
SISUKORD
Seaduse sõna
11
Elurõõm
12
Silmad
13
Maimu Sonnid
15
Lauteri-hirm
17
Hilja Hollas
19
Maimu Kaasik
20
Monika Olle
21
Teesi Põrk
23
Vaike Niit
24
Vaike Kõrb
25
Veel üks Vaike
26
Laine Kulikov
27
Vilma Laid
29
Proua Konstantinova
31
Evi Tiigiste
33
Kaks Liat
35
Lapselapselapsed
36
Õpetajad
37
Noore Vaht
39
Lea Kask
40 5
Laine Kaeres
41
Asta (Laine) Mägisalu
42
Saale Ispet
43
Kooliarsti õde
44
Kaasani kooli kojamees
47
Dora Rubanovitš
49
Ellen Vesmann
51
Silvia Leithammel
52
Heljo Hõimoja
53
Lia Preiverk
55
Hulpivad vesikupud
57
Juta Joakit
59
Felix Moor
61
Leaana Luther
63
Vaike Aipuk
66
Vaike Aren
68
Ilona Lasma
69
Valeeria Villandi
71
Kodumaja
75
Ema hirmud
77
Pajalapp
79
Liivalaia poed
80
Allüürilised
83
Hilja Selmann
85
Aiad
87
Õilme Kebja
89
Urve Kesa
91
Laine Blum
93
Evi Kiesel
95
Rändaja Aleks
98
Püssirohu tänav
99
Ema töökaaslased
100
Liivalaia küsimused
103
Helju Rammo
105
Koerapulm
107
Vaike Grenzen
110
Baltisakslased
112
Kuriteod
114
Kaks Hiljat
117
Kolmaski Hilja
119
Evi Anderkop
121
Sõnad
125
Heino Dengo
126
Maalid ja noodid
129
Mõtted
132
Läbi klaasi
134
Fotograaf
136
Preili Põld
138
Viiva Väinmaa
139
Juta ja Maret Esko
141
Kompostiauk
143
Pildistamine
145
Äravisatud lapsepõlv
148
Agnes Heidmets
151
Anni Vaarma
154
Naturalistide ring
157
Näitering
160
Kõne
162
Ajalehepilt
163
Leida Ehrmann
166
Rita Balgav
169
Juurtega Mõmmi
173
7
Meelespead
174
Teenäitaja
175
Kirjanduslik unenägu
177
Muia Veetamm
179
„Tutt ja Tops“
181
Artur Alliksaar
182
Olaf Olmann
184
Peet või redis?
186
Naeratused
187
Ajahirm
188
„Deemon“
191
Kalju Kangur
194
Rein Põder
196
Mart Helme
198
Kollased õunad
201
Vana naine
202
Kalju Paalamäe
203
Ellen Orgmets
204
Jaan Rannap
205
Unustatud autorid
206
Auahne ema
208
Viivi Luik
210
Gustav Ernesaks
212
Valda Raud
214
Jaan Kruusvall
216
Andres Ehin
218
Vigade märguanne
220
Milvi Seping
222
8
MUL ON OLNUD KOLM üRGALLIKAT, kust olen ammutanud oma elujõu. Esimene on Sompa, millest olen kirjutanud sadu lehekülgi, teine Liivalaia ja kolmas mu Nõmme koduaed. Nüüd tahan kirjutada Liivalaiast, oma vanast meesõpetajast, kes õpetas mind armastusega kakskümmend kuus pikka aastat. Tema oli vana ja ta kasukas oli vana. Mõnikord pööras ta selle tagurpidi ning näitas mulle, mida ta oli kasukakarvade vahele talletanud. Näitas, mida ema ja isa ei oleks osanud näidata. Ent kui ma hakkasin täiskasvanuks kasvama ja me ehitasime mehega endale Nõmmele maja, ütles Liivalaia mulle ennustuslikud sõnad: nüüdsest elad sa väljaspool mind, aga elu näed minu silmadega edasi. Liivalaial oli õigus. Liivalaia kestab siiamaani mu päevades.
9
Mina emaga.
10
Pidu Liivalaia tänavas.
Seaduse sõna
VÕIB-OLLA KIRJUTAN KUNAGI KA OMA AIAST. Majaseinast, mis on sügisel täis viinamarjaväätide punaseid lehti ja suvemälestusi. Ent praegu olen ma Liivalaia päralt, mis oli mu ühiskondlik häll. Esimest korda avanesid mu silmad juba siis, kui käisin algkooli teises klassis ja me läksime emaga enne pühi riigiviinamonopoli poodi, mida pidasid proua ja härra Kirikal meie majast. Niipea kui me uksest sisse astusime, hüüdis proua Kirikal emale kohkunult: „Saatke Heljo kohe tänavale! Lapsed ei tohi viinapoes olla.“ Olin keeletu. Kahekordselt keeletu. Esiteks seepärast, et ma ei tohtinud olla seal, kus on ema, ja teiseks, et proua Kirikal pidi täitma oma poes kellegi käsku, kes oli temast vägevam. Oli kohe nii võimas, et proua Kirikal kuuletus talle ilma teda nägemata. Ja ema kuuletus omakorda proua Kirikalile. Ja mina emale. Tänaval vaevasin oma pead edasi. Ma ei saanud aru seaduse sõnast, mis ei lubanud mul viinapudelit näha. Ometi nägin seda ühtelugu isa käes. Isa oli igal kuul järjepanu seitse päeva joomane ning magas laua taga ja põrandal. Ka minu kunagise sõbratari Monika isa oli rohkem joomane kui kaine ning mu vanaonu Mihkel ei näinud ühtki valget päeva. Nad kõik kuulusid mu igapäevasesse ellu, sealjuures mind paremaks või halvemaks tegemata. Nad võtsid vaid tubli tüki päeva ilust ära. Ainult et see kõik juhtus meie kodudes, mitte avalikkuse silme all. Riigiviinapoes aga oli käitumine allutatud paragrahvile.
11
Elurõõm
MEIE KLASSIS OLI üKS ASTRID, üKS DAISy ja üks Teesi, üks Niina, üks Margareeta, üks Lia, üks Iloona, üks Monika. Nagu oli ka üks Õie ja üks Õilme ja Maimu. Ei, Maimusid oli rohkem. Kas neid polnud koguni kolm või neli? Minevik läheb peas segamini, muutub ebamääraseks nagu üks Maimudest. Maimu Häelme, kes külvas oma häguste prilliklaaside ja perekonnanimega minusse hämarust, nagu oleks ta pärit teisest ajastust. Kusagilt hallist minevikust, kuhu ma ei tahtnud sattuda. Nüüd ma muidugi oskaksin seal olla. Nüüd olen ise samasugune hall. Jah, kõik need ühed, kahed ja kolmed nimed käisid ühes klassis, olid ühevanused ja ometi kõik üksteisest erinevad. Isegi kaks õde, lastekodulast Niina ja Margareeta erinesid nagu öö ja päev, kuigi neil mõlemal oli seljas ühesugune luitunud kittel. Niina oli väike ja armas. Margareeta lohmakas ja tusane, justkui oleks kogu aeg kannatanud ülekohtu all. Nagu keegi oleks talle pidevalt liiga teinud. Mina ja minu pinginaaber Hilja aga olime elurõõmu täis ja tahtsime ka Margareetat rõõmsaks teha. Piimapudelid käes, marssisime ühel söögivahetunnil Niina ja Margareeta laua juurde ning panime pudelid nende ette. Siis keerasime ümber ja marssisime sõna lausumata tagasi oma pinki. Ent me jõudsime siiski silmanurgast näha kahe õe jahmatust. Lastekodulastele polnud piim koolis ette nähtud. Seda said lapsed, kelle emad maksid piima eest raha. Olime Hiljaga rahul, et saatsime midagi head korda. Ent kui meie hea oli tehtud, hakkasime selles mõlemad kahtlema. Kas heategu oli ikka heategu? Jah, Niina ja Margareeta said piimast küll kõhu täis, aga kas piima demonstratiivne loovutamine ei nihutanud esile ebavõrdsust? Toonitasime veel rohkem Niina ja Margareeta nähtavat vaesust. 12
Silmad
LASTEKODULAPSI OLI MEIE KLASSIS ROHKEM kui vaid Niina ja Margareeta. Kõiki ma enam ei mäletagi. Ent Maimu Grossberg, hilisemas elus Maimu Liitoja, on jäänud meelde, kuigi ta käis samuti luitunud sitsikitlis nagu teised lastekodulapsed. Mina nägin vaid tema silmi, mis särasid aasta ringi otsekui säraküünlad ja elasid jõulumuusikas. Tulevikus kohtusin Maimuga Eesti Raadios, kus ta töötaski muusikatoimetajana, ja ta silmad olid täpselt samasugused nagu algkoolipäevil. Õnnelikud ja rõõmsad. Kas tõesti polnud elu raskused teda puudutanud?
13
14
Maimu Sonnid
MEIE KLASSIS KÄIS VEEL üKS MAIMU. Maimu Sonn. Või oli ta siiski Silvia? Mäletan vaid, et ta oli aukus silmadega tüdruk, kes oli rohkem nõiamoor kui laps, ja ta suu podises vahetpidamata. Mida ta podises, on meelest läinud nagu ka Maimu ise. Ta tuli mulle meelde alles siis, kui ma käisin juba teatriinstituudis. Seal oli mu kursuseõeks samuti Maimu Sonn, mitte Silvia, ja ta oli vist esimese Maimu sugulane. Teatriinstituudi Maimu Sonn oli algkooli Maimu Sonnist täiesti erinev. Mul ei tulnud pähegi teda nõiamooriks mõelda. Ta kehastus ühes etüüditunnis mu silmade all hoopis ladvaõunaks, kui täitis Leo Kalmeti ülesannet. Täitis nii hiilgavalt, et jäi lausa mitmeks aastaks ladvaõunaks, kuni kursusevend Einari Koppel talle oma mehehambad sisse lõi ja jättis maha Elvi, samuti meie kursuseõe. Võttis Maimu endale uueks naiseks. *** Hiir närib öö puruks ja hommikul on läbipääsuluba. Tuhiseb tuppa ja hakkab päeva õhtuks jooksma, nii nagu mina jooksen ühest mälestusest teise, ajajärgud segamini nagu unenäod. Lapsepõlvest naisepõlve ja naisepõlvest koolipõlve tagasi. Ent kõik mu mälurõõmud ja -hirmud on seotud Liivalaiaga, mille kaitsetsoonis ma kakskümmend viis aastat viibisin. Või viibin veel praegugi, kui ma Liivalaiale nii palju mõtlen? Aga palju mõtlen ma tõesti. Ja ka mälestused mõtlevad minule. Oleme üksteisele olulised.
15