Tähtsate
l
s
de asja
ht
s
tä
t ih
de Lihtsate asja
us
LAURI RÄPP
us
Lihtsate asjade tähtsus Tähtsate asjade lihtsus
Autor Sisutoimetaja Keeletoimetaja Kunstnik/kujundaja Trükk
Lauri Räpp Kadri Asmer Tuuli Elstrok Maris Tammer Tallinna Raamatutrükikoda
Rahva Raamat Lauri Räpp 2021 ISBN 978-9916-661-74-1 ISBN 978-9916-661-75-8
ees ootavad homsed päevad, mitte eilsed
5
lähme longime sihitult mööda linna, suundume sinna kuhu meil asja ei ole lähme kondame veidi jõe mõlemal kaldal piki äärekive, mööda puiesteidki ja tänavalampide all seisatame sildadel – jõgede lael nende all voolab vesi lõputult kui aeg, lähme longime kahekesi pärnapuude alleel las pähe meil tilgub mesi õhk lõhnab seal kui pärnaõietee mu käes su pehme käsi lähme longime väikestel sammudel porilompides ja asfaldil paljajalu kondame radadel ammustel seal kus on möödunud aegade ilu lähme longime koos läbi suve ja lume kondame ühises eluloos olgu päev hele, öö tume kondame päevateed ja elurada ja las jääda riburidades pehmed jäljed meist maha need näitavad teistele teed longime päikeses, vihmas ja tuules mööda väikeste rõõmude rada sel moel me unelmad suured meid iial ei jätta saa maha 6
7
Mulle meeldib sihitult lonkida. Ma ei mäleta päris täpselt, kust see alguse sai. Seda, millal sai sihilikest käikudest sihitu lonkimine. Lähme täna jala läbi linna, ütles mulle ühel päeval vanaisa. Võisin olla umbes viiene. Iga samm pikendab ühe minuti su eluiga. Ja sa näed, millist elu elavad linnatänavad päriselt, lisas ta. Bussiaknast või autost sa seda tähele ei pane. See oli alles eile, mitukümmend aastat tagasi. Ma ei ole päris kindel, et see oli see päev, kui kõik alguse sai. Aga see polegi oluline. Loeb see, et mulle meeldib sihitult lonkida. Läbi lompide, jalas kollased kummikud. Imetleda, kuidas vesi sammude ümber ringe moodustab. Paljajalu soojal asfaldil. Tunda seda tunnet, mida krobeline soojus taldade all tekitab. Jalutada mööda maanteekruusa ja anda tenniseninadega hoogu tolmukihis vedelenud kivikestele. Minna piki äärekive. Seada samm sammu ette, püüdes säilitada tasakaalu, ent vahel ikkagi komistada. Nii, et see ei morjenda, ega ilm. Kõmpida puiesteedel ja alleedel mett tilkuvate pärnade ja munevate kastanite all.
8
Ekselda suurte majade vahel. Heita seal juhuslikke pilke võõrastesse akendesse, kujutades end viivuks nende akende taha, mõne teise elu sisse. Kõndida rukkipõldude vahel või kastemärjal heinamaal, kus kõrred põlvi kõditavad. Minna mööda laudteerööpaid ja munakiviteid sinna, kuhu asja ei ole. Jõlkuda tänavalampide all ja mööda sildu, vee kohal, mis voolab lõputa kui aeg. Nii ma longin läbi lume, läbi suve, keset sügisvärve ja kevadrohelust. Sel moel lonkides ei jää väikesed rõõmud suurtest unistustest kunagi maha. Jah, nii ma siis longin mööda päevateed ja elurada. Sinuta ja sinuga. Su jälgedes, su ees ja kõrval. Aina edasi. Mulle meeldib sihitult lonkida. Ainult sel moel jõuan sinna, kuhu ma muidu iialgi ei satuks. Kes teab, millised imed mind seal ees ootavad. 9
10
usu, imedel on tõsi taga
11
vahel on vaja minna kui teisiti ei saa ja tulla (siis ikkagi tagasi) kui teisiti ei saa aga vahel ei saagi teisiti kui tuleb lasta lahti ootustest ja lootustest, et teha südamesse ruumi
12
igal ootusel on tagajärg
13
sa muudkui otsid oma kohta selles maailmas, märkamata, et sellel maailmal on koht sinus eneses
14
ma pole ilus ega kole ma olen lihtne ja lihtsalt olen aus ja ehe mitte libekeelne enamasti rõõmus harva kurvameelne kiindun suvepäikesesse tuisulumme ma olen elus olemise tunne
15
16
Kusagil akende, majade, tänavate ja kõnniteede taga ja keskel on alati keegi, kellel ei tule und. Nende seas on keegi, kes sinu peale mõtleb. Kusagil seal on keegi, kellele sina mõtled. Kui sul ei tule und või oled just ärganud. Keset kõiki neid maju, tänavaid ja teid, kus ihuüksi ja üheskoos on läbisegi. Kui palju on seal neid, kes on koos, aga pole armunud. Või kui palju neid, kes on armunud, aga pole koos. Aga keset kõiki neid keegi, kellel ei ole et mis sa oled siis, Oled sa siis rohkem? pean silmas. Njah.
maju, tänavaid ja teid on alati kedagi. Vahel vajun mõttesse, kui sul pole midagi. Või kedagi. Või hoopis vähem? Iseendale,
Palju on neid, kes saavad, mida tahavad. Aga kas see on see, mida nad tegelikult vajavad? Enamasti usume, et oleme need, kellena end näha tahame. Siis, ühel hommikul, seisatame peegli ees ja näeme, et keegi teine naeratab sealt meile vastu. On see ihaldatud elu või selle peegeldus, milles elame? Kusagil akende, majade, tänavate ja kõnniteede taga ja keskel on alati asju, mis südame kiiremini põksuma panevad.
17
18
vahel ei ole sul mitte kedagi peale iseenda vahel ei ole rohkemat vajagi
19
20
on vahel öid mil ma ei maga neis otsin taga sinu näoga und öö lõpuks akna alt sind taban seal vaatad läbi klaasi lund sind oma silmis ma hoian kinni neis selgemalt sind näen nii läbi ööde rändan kinnisilmi su näoga und ei lase käest 21
22
on õhtutes augusti lõhna juba õunadki küpsevad puul mõned korrad ma juulit veel kohtan nukker naeratus helkimas suul ühel hommikul seegi on kustun´d kuid mu huultel ta suvine mekk nii sügistuultele astun ma vastu õlgadel augusti kollane tekk aga tean, et ta tuleb kord jälle ja lööb õitesse närbunud aed tasa poeb mu südamesse, sülle armastuse aastaaeg 23
24
hommikujahedad peopesad kohvitassi soojuses akna taga on sügis ja puud ja nende langevad värvid uduõrnalt kergitab pead madal sügisvalgus ja arusaam kui ilus ja õige on loobuda sellest mis surnud on elus olemise imeline tunne
25
kaalusin oma mõtete raskust mõnes mõttes peaksin alla võtma
26
kõik laulud pole kevadest ja mured mustast mullast kõik jutud pole hõbedast ja iga vaikus kullast
27
andestan endale sinu vead on aeg mul minna soovin sulle head
28
29
Mul on kõik hästi. Ainult vahel tunnen temast puudust. Mõnel hilisõhtul, kui on hämardunud. Pigem harva kui tihti. Istudes aknalaual, vaadeldes tähti. Lugesin kuskilt, et pimedus koosneb kustunud südametest ja et lumi on läbipõlenud südamete tuhk. Ajal, mil ööd on läbipaistvad ja lumi on vaid unes, kuhu kustuvad nad siis? Usaldan aknaklaasile pisikese osa oma hingest ja annan talle sõrmeotsaga nukra naerusuu. Peagi see kaob. Nagu miski mu sees, mis hoiab minust kinni, taipab enda mõttetust ja läheb siis. Tunnen, et minuga on kõik hästi. Mul on mu elu ja inimesed selle sees. Mu oma lugu. Tõsi. Ükskõik millisest loost on alati lõpmata hulk versioone, ent ükski neist ei vasta kunagi täpselt tõele. Samas on viimane kui üks neist omal moel tõene, sest jutustaja mäletab üht konkreetset lugu subjektiivsel moel. Ta näeb detaile, mis paistavad ainult tema vaatenurgast. Justkui mõtleks igaüks endale oma elu välja. Ent üht ei tohi unustada. Vale on lihtsalt vale.
30