liblikapuudja

John Fowles

Liblikapüüdja

Kui ta internaatkoolist kodus oli, nägin teda vahel lausa iga päev, sest nende maja asus just raekoja tiibhoone vastas. Koos oma noorema õega saalis ta ühtelugu sisse ja välja ning sageli olid neil poisidki kaasas, mis mulle muidugi ei meeldinud. Kui mul toimikute ja pearaamatute kõrvalt mõni hetk mahti jäi, seisatasin akna all ja heitsin mattklaasi kohalt pilgu üle tänava ning mõnikord nägin teda. Õhtul märkisin selle oma vaatluspäevikusse, algul tähega X, ja hiljem, kui ma ta nime teada sain, tähega M. Mitmel korral juhtusin teda mujalgi nägema. Kord seisin Crossfield Streeti avalikus raamatukogus järjekorras otse tema selja taga. Ta ei vaadanudki minu poole, ent ma silmitsesin ta kukalt ja pikki palmikusse põimitud juukseid. Need olid täiesti valkjad ja siidised ning meenutasid verikireslase kookoneid. Kõik ühes peaaegu vööni ulatuvas palmikus, mida ta kandis kord ees, kord taga. Mõnikord oli ta oma juuksed üles pannud. Enne kui ta siin mu külaliseks sai, oli mul ainult üks kord võimalus teda lahtiste juustega näha. Need tegid mu suisa hingetuks, sest need olid nii kaunid. Nagu näkineiul.

Kord jälle, kui ma vabal laupäeval loodusmuuseumis käisin, juhtusin temaga tagasiteel ühes rongis sõitma. Ta istus kolm istet minust eespool, küljega minu poole, ning luges raamatut.

Nii sain teda tervelt kolmkümmend viis minutit jälgida. Tema nägemine tekitas minus alati tunde, nagu püüaksin mõnda haruldast isendit, näiteks niidu-võiliblikat, lähenedes talle ülima ettevaatusega, ning, nagu öeldakse, südamevärinaga.

Kujutlesin teda alati seesugusena, see tähendab tabamatu ja harukordsena. Pealegi oli ta läbinisti peen, mitte niisugune 9

nagu teised tüdrukud, olgu nad kui ilusad tahes. Tema oli rohkem tõelise asjatundja jaoks.

Tol aastal, kui ta veel koolis käis, ei teadnudki ma, kes ta on. Teadsin ainult nii palju, et ta isa on doktor Grey, ja kord putukasektsiooni koosolekul juhtusin pealt kuulma, kui räägiti, et ta ema joob. Kuulsin kord, kuidas ta ema poes rääkis.

Ta uhkeldav toon ja paks meigikord näol ning veel mõni asi lasksid oletada, et ta võib tõepoolest napsitaja olla.

Siis aga ilmus kohalikus ajalehes nupuke stipendiumi kohta, mille ta oli võitnud, ja kiideti, kui tark ta on. Seal seisis kirjas ka tema nimi, mis oli niisama ilus nagu ta isegi – Miranda.

Nii sain teada, et ta oli läinud Londonisse kunsti õppima. See ajaleheartikkel muutis kõik. Otsekui oleksime lähedasemaks saanud, ehkki me tegelikult teineteist veel ei tundnudki.

Ma ei oska öelda, millest see tuli, aga kohe esimesest pilgust mõistsin, et tema on minu jaoks see üks ja ainus. Ma pole muidugi peast põrunud ning sain aru, et see oli vaid soovunelm ja oleks selleks ka jäänud, kui seda rahaasja poleks olnud. Tegin temaga seoses igasuguseid õhulosse, kujutlesin, kuidas me temaga tutvume, kuidas ma oma tegudega pälvin ta imetluse, kuidas me abiellume ja ikka nii edasi. Neis kujutlustes polnud midagi siivutut, see kõik tuli alles pärast sündmusi, millest hiljem jutustan.

(Minu unistustes) maalis tema pilte ja mina hoolitsesin oma kollektsiooni eest. Neis armastas ta alati mind ja minu kollektsiooni, joonistas ja värvis mu liblikaid. Me töötasime koos ilusas moodsas majas, avaras tohutu peegelklaasist aknaga 10

toas. Seal toimusid ka putukasektsiooni koosolekud. Kui ma neil ilmsi enamasti vaikisin, et mitte mõnda prohmakat öelda, siis kujutlustes olime kõigi imetletud võõrustajad, tema nii kaunis oma linalaksete juuste ja hallide silmadega ning teised mehed muidugi kadedusest lõhkemas.

Ainult siis, kui ma teda ühe sportautoga kuti, lärmaka erakooli kasvandiku seltsis nägin, ei olnud mu kujutlused temaga seoses kenad. Kord seisin Barclay pangas tolle vennikese järel järjekorras, et sissemaksu teha, ja kuulsin, kuidas ta ütles – mulle palun viiestes. Nali seisnes selles, et ta tšekk oli ainult kümnele naelale. Kõik nad käituvad niiviisi. Vahetevahel aga nägin teda selle kuti autosse istumas või neid kahte autoga linnas ringi tiirutamas, ning neil päevil olin tööl teiste vastu tõre ja jätsin oma putukate vaatluspäevikusse tähe X märkimata (see kõik toimus enne tema Londonisse minekut, sest hiljem ta selle tüübiga enam ei sahminud). Neil puhkudel lubasin endale õelaid kujutlusi. Ta nuttis või harilikult põlvitas. Kord kujutlesin isegi, et lõin teda näkku, nagu üks mees telelavastuses oli teinud. Sellest äkki kõik see alguse saigi.

Mu isa sõitis end autoga surnuks. Olin siis kahene. See juhtus kolmekümne seitsmendal aastal. Isa oli olnud purjus, kuid tädi Annie rääkis alati, et mu ema oli isa joomises süüdi.

Ma ei saanudki päriselt teada, mis tegelikult juhtus, aga varsti pärast seda õnnetust läks ema minema ja jättis mu tädi Annie hoolde. Ema tahtis ainult muretut elu elada. Kord (kui me lastena tülitsesime) seletas mu nõbu Mabel mulle, et mu ema oli lipakas ja oli lasknud jalga mingi võõramaalasega. Igavene 11

juhmard, nagu ma olin, läksin tädi Annielt otse küsima, ja kui tal oligi midagi varjata, siis ta seda muidugi tegi. Nüüd ei ole mul enam sooja ega külma, on ta veel elus või mitte, ma ei taha teda enam näha, ta ei huvita mind mitte üks põrm. Tädi Annie ütles alati selge sõnaga, et head teed talle minna, ja ma olen temaga päri.

Nii ma kasvasingi üles tädi Annie ja onu Dicki juures koos nende tütre Mabeliga. Tädi Annie oli mu isa vanem õde.

Onu Dick suri, kui ma olin viisteist. See juhtus viiekümnendal aastal. Olime Tringi veehoidlas kalastamas ning ma läksin oma liblikavõrgu ja muu varustusega kõndima nagu tavaliselt.

Kui mulle nälg peale tuli, pöördusin tagasi kohta, kuhu onu oli jäänud, ja nägin tema ümber hulka rahvast. Arvasin, et küllap ta oli mõne suure purika püüdnud, aga ta oli hoopis ajurabanduse saanud. Ta jõudis küll veel elusalt koju, aga ta ei saanud enam rääkida ega tundnud meid kedagi õieti äragi.

Need onuga veedetud päevad olid kahtlemata parimad mu elus (peale nende, millest ma kohe teile jutustan), ehkki me tegelikult kogu aeg koos ei olnudki, sest mina uitasin ringi ja püüdsin liblikaid ning onu istus oma õngede juures; aga lõuna ajal ja edasi-tagasi sõites olime alati teineteise seltsis. Kui ma veel poisike olin, põlastasid tädi Annie ja Mabel mu liblikaid, onu Dick seevastu seisis minu eest. Ta kiitis mind alati, kui olin liblikad hästi kasti paigutanud. Iga uue valmiku juures valdas teda samasugune tunne nagu mindki. Ta armastas istuda ja jälgida, kuidas liblikas tiibu sirutab ja kuivatab ja kuidas ta neid tasakesi katsetab. Ka tegi ta oma kuuri ruumi mu röövikupurkide jaoks.

12

Kui ma oma võrkliblikate kasti eest harrastusringi auhinna võitsin, kinkis ta mulle naelase rahatähe tingimusel, et ma sellest tädi Anniele ei hinga. Ühesõnaga, oli mulle nagu tõeline isa.

Kui ma seda tšekki käes hoidsin, läksid mu mõtted eelkõige temale, muidugi kui Miranda välja arvata. Oleksin kinkinud onu Dickile parimad õngeridvad ja kalastustarbed ja kõike muudki, mida ta süda ihaldas. Aga ju see polnud nii määratud.

Niipea kui ma kakskümmend üks täis sain, hakkasin mängima jalgpallitotalisaatoril. Iga nädal mängisin ühteviisi viie šillingi peale. Vana Tom ja Crutchley, kellega ma koos kinnisvara ametis töötasin, ning veel mõned tüdrukutest klappisid rahad kokku ja tegid ühiselt suure panuse. Nad käisid mullegi kogu aeg peale, et ma nendega kampa lööksin, aga ma eelistasin olla kass, kes kõnnib omapead. Vana Tomi ja Crutchleyt polnud ma kunagi sallinud. Vana Tom oli libe sell, kes ühtelugu arutas omavalitsuse asju ja puges Mr Williamsi, linnavarahoidja ees. Crutchley oli nilbe tüüp ja sadist, kes ei jätnud kunagi juhust kasutamata, et mu harrastuse üle nalja heita, eriti veel siis, kui mõni tüdruk juhtus lähedal olema. „Fred näeb nii väsinud välja, ta liiderdas kogu nädalalõpu kapsaliblikaga,“ nokkis ta mind alatasa. „Kes see ohakaliblikas oli, kellega ma sind eile õhtul koos nägin?“ Vana Tom muigas selle peale endale habemesse ja Jane, Crutchley tüdruk tervishoiuametist, kes alailma meie ruumis tilpnes, kihistas naerda. Jane ja Miranda olid nagu maa ja taevas. Labased naised pole mulle kunagi meeldinud, eriti tüdrukud. Niisiis, nagu ma juba ütlesin, tegin kihlveol panuse üksinda.

13

Summa tšekil oli seitsekümmend kolm tuhat üheksakümmend üks naela ning mõned šillingid ja pennid veel pealekauba. Niipea kui mulle teisipäeval kihlveokontorist kinnitati, et mu võidusummaga on kõik korras, helistasin Mr Williamsile. Nagu ma aru sain, oli ta üsna vihane, et ma niiviisi töölt ära tulin, ehkki ta algul väitis, et tal on minu pärast hea meel ja et neil kõigil on kindlasti hea meel, mis kahtlemata polnud tõsi. Ta isegi soovitas mul selle raha omavalitsuse viieprotsendilisse laenufondi paigutada. Mõningad tegelased seal raekojas kaotavad ikka igasuguse mõõdutunde.

Võtsin kihlveokontori rahva nõu kuulda ja sõitsin koos tädi Annie ja Mabeliga ära Londonisse, et oodata, kuni kära mu võidu ümber vaibub. Vanale Tomile saatsin tšeki viiesajale naelale ja käskisin tal selle raha Crutchley ja teistega omavahel ära jagada. Nende tänukirjadele ma ei vastanud, sest neist võis aru saada, et ma nende meelest olin koonerdanud.

Ainus tilk tõrva meepotis oli Miranda. Minu võidu ajal oli ta kodus, sest kunstikoolis oli vaheaeg, aga ma nägin teda ainult laupäeva hommikul, päev enne seda tähtsat sündmust.

Kogu Londonis viibimise aja, kui me raha siia- ja sinnapoole loopisime, mõtlesin, et ma teda enam ei näe. Samas aga mõtlesin, et olen nüüd rikas ja hea partii, teisalt mõistsin, et nii on naeruväärne mõelda, sest inimesed abielluvad siiski ainult armastuse pärast, eriti Miranda-taolised tüdrukud. Oli isegi hetki, kus ma arvasin, et suudan ta unustada. Aga unustamine ei ole asi, mida saab teha, see võib ainult ise juhtuda. Ainult minuga seda ei juhtunud.

14

Kasuahned ja ebamoraalsed tüübid, nagu enamik inimesi tänapäeval, võivad vist üsnagi lõbusalt elada, kui neile patakas raha sülle kukub. Aga mina pole tõtt-öelda küll kunagi selline olnud, kooliski ei saanud ma kordagi karistada. Tädi Annie on protestant, ta ei sundinud mind küll kunagi palvemajas käima ega midagi sellist tegema, aga ma kasvasin üles selles õhkkonnas, ehkki onu Dick käis vahel salaja baaris. Kui ma sõjaväest tagasi tulin, lubas tädi Annie mul pärast mitut tüli sigarette suitsetada, aga see ei meeldinud talle põrmugi. Kogu sellele rahale vaatamata pidi ta ikka alatasa kordama, et raiskamine käib tema põhimõtete vastu. Ent Mabel noomis teda nelja silma all, kord kuulsin, kuidas ta tädi Anniet hurjutas. Igatahes ütlesin talle, et see on minu raha ja minu südametunnistus ja võtku nii palju, kui soovib, või ärgu võtku pennigi ning et protestantide õpetuses pole sõnagi kingituste vastuvõtmise kohta.

Niisiis jõin sõjaväes olles, eriti Saksamaal viibides, end küll paaril korral purju, aga naistega polnud mul mingit tegemist.

Enne Mirandat ma naistele eriti ei mõelnudki. Tean, et minus puudub see, mida tüdrukud meestes otsivad; tean ka, et mehed nagu Crutchley, kes minu meelest on lihtsalt labased, oskavad tüdrukutega suhelda. Lausa vastik vaadata, milliste pilkudega mõned raekoja tiibhoone piigad Crutchleyt vahtisid. See on mingi toores meelelisus, mida mulle pole looduse poolt kaasa antud. (Ja mul on selle üle hea meel, sest kui minusuguseid rohkem oleks, muutuks ehk maailmgi paremaks.)

Kel raha pole, mõtleb alati, et raha saamisega muutub kõik. Tahtsin ainult seda, mida mul õigus oli nõuda, ei midagi 15

enamat. Aga hotellis nägime otsekohe, et pealtnäha olid kõik küll üliviisakad, ent see oli ka kõik. Tegelikult põlgasid nad meid, kuna meil oli nii palju raha, millega me ei osanud midagi peale hakata. Tagaselja suhtusid nad minusse nagu kontoriametnikku, kes ma ka olin. Polnud mingit mõtet hakata laia lehte mängima. Meil tarvitses ainult midagi öelda või teha, ja silmapilk oli neil pilt selge. Ärge püüdkegi meid lollitada, näisid nad tahtvat öelda, miks ei lähe te tagasi sinna, kust te tulite.

Mulle meenub üks õhtusöök mingis peenes restoranis. Selle nime leidsin nimistust, mis mulle kihlveokontorist anti. Toidud olid seal head ja me sõime, aga ma ei tundnud sellest mingit mõnu. See kõik tuli sellest, kuidas inimesed meid vahtisid ning orjameelsed võõramaalastest kelnerid ja kõik teised meid kohtlesid, ja kõik seal saalis näisid meile ülalt alla vaatavat, sest me polnud sellist kasvatust saanud nagu teised külastajad.

Hiljuti juhtusin lugema ühte artiklit klassivahede kadumisest – võiksin neile selle kohta mõndagi rääkida. Minu arvates on Londonis kogu elu seatud inimeste järgi, kes oskavad käituda nagu erakooli kasvandikud, ja kellel seda sissesündinud käitumist ega õiget peenutsevat kõnemaneeri pole, ei jõua kuhugi.

Ma mõtlen muidugi rikaste Londonit, West Endi. Ühel õhtul – see oli pärast seda peent restorani – olin rusutud meeleolus ja ütlesin tädi Anniele, et lähen natuke kõndima.

Läksingi välja ja lonkisin mööda tänavat ning äkki tuli mul tahtmine naise järele, see tähendab, tahtsin teadmist, et mul on mingi naine olnud. Helistasin telefoninumbril, mille üks mees 16

oli mulle tšekkide jagamise tseremoonial pihku pistnud. Kui sa peaksid tahtma natuke tead-isegi-mida, oli ta öelnud. „Ma ei ole vaba,“ vastas naisehääl. Küsisin, kas ta teab ehk mõnda teist numbrit, ja ta andis mulle kaks. Võtsin takso ja sõitsin selle teise naise juurde. Ma ei hakka kirjeldama, mis juhtus, ütlen ainult niipalju, et minust polnud asja. Olin liialt erutatud ning püüdsin teha nägu, nagu oleks mul suured kogemused, ja naine muidugi tabas selle ära. Ta oli vana ja üsna kole. See tähendab, nii oma välimuselt kui ka rõveda käitumise poolest. Ta oli kulunud ja labane. Nagu isend, keda liblikate kogumisel kõrvale heidetakse. Kujutlesin, mida küll Miranda minust mõtleks, kui ta mind seal niiviisi näeks. Nagu ma juba ütlesin, püüdsin küll, aga sellest ei tulnud midagi välja, ja ega ma just nahast välja ei pugenud ka.

Ma pole mingi toores pealetükkiv tüüp, pole seda kunagi olnud. Mul on alati olnud nõndanimetatud kõrgemad püüdlused. Crutchley rääkis sageli, et kui tänapäeval tahad kuhugi jõuda, pead trügima. Vaata ainult Tomi, ütles ta, kuhu libe keel on teda välja viinud. Crutchley püüdis kangesti sõbramees olla, nagu juba öeldud, minu meelest pisut liigagi. Aga temagi tabas ära, kellega tasus libekeelne olla, nagu näiteks Mr Williamsiga.

Natuke hoogsamalt, Clegg, ütles Mr Williams kord mulle, kui ma infoosakonnas töötasin. Rahvale meeldib, kui sa vahel naeratad või mõne väikese nalja viskad. Kõigile pole seda annet looduse poolt kaasa antud nagu Crutchleyle, aga püüda võib ikkagi. See jutt ajas mu lausa marru. Tõtt-öelda oli mul raekoja tiibhoonest juba ammugi kõrini ning kavatsesin sealt nagunii ära tulla.

17

„Minu meelest oleme lihtsalt putukad – elame natuke, siis sureme, ja ongi kogu lugu.“

Frederick Clegg on eraklik ja seltsimatu mees, kellele meeldib püüda kauneid liblikaid ja siis vaadata, kuidas need purgis hääbuvad ja surevad.

Kui ta näeb kunstitudeng Mirandat, tekib Fredil kinnisidee, et naisest peab saama tema kollektsiooni kõige kaunim ja haruldasem isend.

Ta röövib naise ja lukustab keldrisse. Ise ta seda kuriteona ei taju – ta on veendunud, et naine on tema külaline, kes peagi oma lahket võõrustajat armastama hakkab. Tegelikkuses kujunevad nende suhted aga kujutluspiltidest sootuks erinevaks ning pinevust jätkub lugejale kuni viimase lauseni.

kirjastus.postimees.ee

18