LENNukiGA LÕuNAMAALE
SiSukord
kAS LÄHEME?
On talv.
Emme oli haige eelmisel nädalal, ja issi oli haige nädal aega enne seda, ja nüüd aevastab Anna... Ja Leena, tema köhib kogu aeg.
Lund muudkui sajab ja sajab ja see on ilus. Aga külm. Ja atsihh! Nüüd aevastab Marta ka. Kas jälle jääme kõik haigeks?
Aga täna hommikul issi köhatab. „Khm,“ teeb ta. „Mul on üllatus.“
„Üllatuuuus!“ huilgab Marta ja aevastab.
„Minu üllatus on soe,“ ütleb issi. „Me läheme lennukiga lõunamaale. Seal on soe.
Ja siis saame kõik oma nohust ja köhast terveks!“
„Kas seal polegi lund maas?“ küsib Anna. Seda on imelik uskuda. Tundub, et lumi on siin kodu ümber juba hirmus pikalt olnud ja samamoodi igal pool mujal ka... Kas tõesti saab kusagil olla praegu ujumise meri ja päevitamise liiv, nagu issi räägib?
Aga nii ta räägib.
Ja emme räägib: „Kurru-Nurru jääb koos naabritädiga kodu hoidma.“
Emme otsib kapi tagant välja suveriiete kotid. „Sest me lendame nüüd talvest suvesse,“ ütleb ta.
Naljakas on vaadata neid suveriideid. Kunagi ammu-ammu oli ju suvi...
Anna hakkab selga toppima oma vana täpilist kleiti, aga see ei mahugi.
„Sinna kogu see supp ja puder lähebki!“ naerab emme. Ah nii, mõtleb Anna. Tema mõtles, et inimene sööb söögi sisse ja siis pissib ja kakab selle välja, aga selgub, et nii lihtne see polegi. Muidugi, supp ja puder lähevadki sinna kohta, kust ma pikemaks ja laiemaks kasvan!
Nüüd saab Leena mõne Anna vana särgi endale.
Ja Anna saab mõne Marta vana särgi endale.
Ja Marta saab mõne emme vana särgi endale. Kõigile kasvajatele jagub midagi uut.
Ainult emme ja issi on juba täis kasvanud.
PAkkiMiNE
„Homme hommikul lähemegi! Lennukiga lõunamaale!“ mõtleb Leena. Ta on seest täitsa elevil.
Issi pakib ja emme pakib. Marta pakib ja Anna pakib.
Ja Leena pakib ka.
Mida võiks Leena pakkida?
Ta viib tooli riiuli juurde ja ronib tooli otsa. Seal riiulil on väike kohver, mille sees on ühed värvilised paberid, nendega saab meisterdada. Leena kallab paberid maha, nüüd on Leenal tühi kohver.
Väga ilus tühi kohver! Just parasjagu suur ja parasjagu väike, et tulla Leenaga ja lennukiga lõunamaale.
Mida siia pakkida?
Leena jalutab tubades ringi ja otsib. Emme pakib ja issi pakib ja Marta pakib ja Anna pakib ja mitte kellelgi pole aega vaadata, et Leena ju pakib ka. Leena saab endale rahulikult asju otsida, mitte keegi teda ei sega. Ta leiab Marta sahtlist ühe ilusa printsessiga kleepeka ja köögist laua alt ühe teetassialuse. See on ilus, südame kujuga. Nüüd on Leena kohvris juba kaks asja.
Kas midagi veel?
Ei ole vaja, otsustab Leena. Las olla kohvris palju ruumi. Kunagi ei tea, mis sa tee pealt leida võid. Ja siis on, kuhu neid asju panna.
Leena viib oma kohvri ukse juurde ja istub selle kõrvale ootama. Järsku tuhiseb emme temast mööda ja jääb seisma. „Oot, miks see värvipaberite kohver siin on?“ küsib ta.
„Minu oma,“ ütleb Leena. „Mina lähen lõunamaale. Lennukiga lõunamaale.“
„Aa, noo, hea küll,“ ütleb emme. Ta ei vaatagi, mis Leena kohvri sees on. Emmel on ju vaja enda kohver kokku panna. Leena on suur tüdruk, saab ise hakkama küll.
PiikSud jA kotid
Nüüd Leena teab. Lennujaamas töötavad need inimesed, kellele meeldib piiksu teha. Kõigepealt teevad nad suurele kohvrile piiksu ja võtavad selle ära ja see sõidab ühe liikuva tee peal minema. Siis tuleb panna väikesed kotid teises kohas liikuva tee peale, et need teeksid seal piiksu. Nagu poes, umbes samasugust piiksu. Ka poes töötavad need inimesed, kellele meeldivad piiksud.
Ja siis pead sa ise läbi suure halli värava kõndima ja see värav teeb sulle piiksu.
Ja siis lähed edasi ühe tädi juurde ja näitad talle oma lennukipiletit, ja siis teeb see tädi su piletile piiksu.
See on kõik huvitav, ja lennujaamas on palju rõõmsaid inimesi, kõik tahavad kusagile lennata. Ja kõigil inimestel on kotid või kohvrid või mõlemad.
Suurte inimeste kotid ja kohvrid on üsna igavad. Peaaegu kõik kotid on musta värvi, ainult mõni on punane või roheline. Ainult ühel tädil on triibuline kott, nagu tiiger. Mõnel kotil on kaks ratast ja mõnel neli ratast ja neid saab tõmmata enda järel. Mõnel kotil pole üldse rattaid, aga siin on ju kärud ka, kuhu peale saab kotte panna ja siis lükata.
Kõik justkui mängiksid kottide sõidutamise mängu, mõtleb Leena. Terve lennujaam on täis kottide tõmbamise ja kärude lükkamise kõrinat. See on väga mõnus hääl. Reisile minemise hääl.
Ja laste kotid on palju huvitavamad kui suurte inimeste kotid, märkab Leena. Ühel poisil on notsu kujuga kohver ja ühel teisel poisil on kohver nagu väike buss ratastel. Ühel tüdrukul on tiibadega seljakott ja ühel teisel tüdrukul on roosa kassiga seljakott...
Aga kõige kallim on Leenale ikka tema enda kohver. Selle peal on punase mütsiga jääkaru. Selle kohvri tõi Leenale jõuluvana kaugelt põhjamaalt ja nüüd lendab see kohver lennukiga lõunamaale!
MÄNGuASjAPood
Aga lennujaama keskel mänguväljaku kõrval on lennujaama mänguasjapood.
„Mina, mina, mina!“ hüüavad sealt peenikese häälega mänguasjad. „Mina tahan sinuga lõunamaale kaasa tulla!“
„Paaluun!“ mangub Anna. „Emme, lähme poodi!“
Aga emme ei taha minna poodi. „Teil on juba küllalt mänguasju,“ ütleb ta.
Anna mõtleb natuke. „Me ju ostma ei peagi,“ ütleb ta. „Ma lihtsalt tahaksin ära vaadata, mis seal saada on. Kui ma suureks saan, siis saan ma emmeks ja siis ma tean, mida sealt poest oma lastele osta.“
Emme naerab. „Sinna läheb päris kaua aega, kuni sina suureks kasvad ja emmeks saad. Selle aja peale on siin poes nagunii uued mänguasjad!“
„Mhm,“ teeb Anna ja mõtleb. „Igatahes kui mina suureks saan ja emmeks hakkan, siis mina hakkan väga heaks emmeks! Ja ostan oma lastele palju mänguasju.“
„Nojah...“ Emme jälle naerab.
„Emme, aga kas sina näiteks ei tahaks hea emme olla?“
„Hea küll,“ naerab emme edasi. „Teeme nii, et igaüks saab reisile ühe mänguasja kaasa valida.“
„Mina, mina, mina!“ hüüavad mänguasjad nüüd veel nõudlikumalt. Kõigil neil on nii ilusad suured silmad ja nii armas olemine. Tahaks kõiki neid kaasa võtta! Aga emme ütleb: „Las teised jäävad teisi lapsi ootama. Sina otsi üles, kus on see üks, kes on just sinu oma!“
Ja siis Leena näeb. See on üks punane suurte silmadega poni. Tema tulebki Leenaga lõunamaale. Annaga tuleb kaasa lilla liblikas ja Martaga valge vaal. Üks kollane kutsu jääb neile järele lehvitama. Tema ei tahagi lõunamaale, ta ütleb: „Varsti tuleb siia üks laps, kellega ma lähen jõuluvanale külla. Siit lennujaamast saab ju põhjamaale ka.“
Punane poni lehvitab kollasele koerale. Nad ei näe teineteist vist enam mitte kunagi. „Aga ära muretse,“ ütleb Leena ponile. „Sina oled nüüd koos minuga.“