1. PEATÜKK
KNOTSI KAUBAMAJA Vahest olete kunagi käinud Middelumis? Ma mõtlen seda Middelumi Ijsseli jõel, kus asub puhastuslappide vabrik. Seal seisavad reastikku punased telliskivimajad sinava jõe ääres ja kaldatammil näeb juba kaugelt kolme suurt jalakat. Nimelt seal elabki väike Aabel, Aabel Roef, selle proua Roefi poeg, kes peab Kiriku tänavas pisikest lilleäri. Nojah, aga see ei loe ka midagi, kui te seal kunagi käinud pole, sest meie jutt on peamiselt sellestsamast väikesest Aabelist; õieti räägib Aabelist terve see lugu. Aabel lõpetas parajasti kooli ja pidi nüüd endale mingit tööd otsima. Pole midagi parata, asi on kord juba niiviisi, et poisid peavad pärast kooli tööle hakkama, ning emand Roef juurdles terve päeva selle küsimuse kallal. „Mida sa õieti tahaksid, Aabelikene?“ küsis ta. „Kas sa tahaksid naabrimees Jaspersi juuksuritöötuppa õpipoisiks, et sinust saaks kunagi juuksur, tukk ees ja kamm kõrva taga?“ „E-ei,“ kostis Aabel. „Tjah, kõige parema meelega,“ ütles emand Roef, „kõige parema meelega näeksin, et sa siinsamas käed 5
külge paneksid. Pean üksipäini kõigega hakkama saama. Sa võiksid suurepäraselt lilli laiali kanda. Aga ei, Aabelikene,“ jätkas ta rutakalt, „saan aru, et see on rumalus. Ammu see oli, kui sa pillasid mudasse aaronikarika, mis maksab tervelt neli kuldnat üheksakümmend, ja linnapea suure asalea jätsid sa keset tammi tee peale. Sul pole mingit arusaamist lilledest, ei ole sul ka arusaamist ärist, ja sul pole hoopiski arusaamist lilleärist. Järelikult ei tule sellest midagi välja. Aga mingit tööd pead sa ometi tegema, Aabelikene. Kas sa tahad garaaži õpipoisiks minna? Tahad autode kallal kruttida?“ „Mm ... ma ei tea,“ kostis Aabel. Tegelikult seisis Aabel päevast päeva tükk aega kaldatammil kolme kõrge jalaka juures ja vahtis mööduvaid suuri lameda põhjaga praame. Ta vaatas piki päikesepaistelist helkivat jõge, mis kadus suure kääruga karjamaade vahele. Sealpool, kuskil väga kaugel oli meri. Selle taga oli aga terve lai maailm. Mere taga olid kõik need imelised kauged maad, kuhu oleks tahtnud pääseda. Kõige meelsamini oleks Aabel läinud rändama – välja, merele, vabadusse. Et kõike näha! Et kõike tundma õppida! Ent seesugust asja himustavad kõik poisid, nii et selles pole midagi iseäralikku. Nüüd aga pean teile jutustama sellest, mis Middelumis parajasti teoksil oli. Viimase kümne aastaga oli Middelum suureks kasvanud ja päris linnaks saanud, eeskätt tänu puhastuslappide vabrikule. Siin oli juba tervelt kolm bussiliini: buss F, buss L ja buss Q. Peale selle oli linnas kaks kino ja suur kohvik Kroon terrassi ning orkestriga. Aga nüüd – see tundub tõepoolest peaaegu uskumatu –, nüüd pidi neile lisanduma 6
veel terve kaubamaja. Knotsi kaubamaja. Sihuke suur kaubamaja, kust võib osta kõike: taskurätte ja kirjutusmasinaid, kookoskooke ja patentmadratseid, sisetaldu ja ... nojah, ühe sõnaga kõike. Peale alumise korruse oli sel kaubamajal veel neli korrust, tal olid ehtsad pöörduksed, suured vaateaknad ja kõrgel üleval punased neoontähed, mis teatasid: Knots. Peaaegu aasta otsa oli kaubamaja ehitatud, nüüd sai ta lõpuks valmis. Oi sa poiss, oli see vast hoone! Iga mööduja peatus tema juures. Kõik pärisid: millal on avamine? Ah et tuleval kuul? Tubli, tubli, nüüd on siis ka Middelum tõeline suurlinn. Emand Roef ütles: „Aga vahest leiduks Knotsi juures mõni kohake minu Aabeli jaoks? Ma tean, mis teen! Lähen õige sinna. Nägin, seal on kontor, kus istuvad ametimehed.“ Nõnda siis pani ta ühel esmaspäeva hommikul oma rohelise sulega uue pruuni kübara pähe ja läks Knotsi kaubamaja kontorisse. Kontoris istus suur ja lai, paks härrasmees, sigar hambus. See pakkus istet ning küsis: „Ah teie poeg? Öelge, kui vana ta õige on?“ „Neliteist, härra,“ kostis emand Roef. „Ta on küll oma vanuse kohta väikest kasvu, aga hästi kärme poiss, seda võin ma öelda. Ja nutikas poiss, hirmus nutikas! Kärme, hoolas ja nutikas poiss, härra.“ „Vahest on tal tahtmist liftipoisiks hakata?“ küsis härrasmees mõtlikult ja puhus suitsurõnga lakke. „Kindlasti on!“ vastas emand Roef. „Poistel on alati igaks asjaks tahtmist!“ 7
Aga südames mõtles ta: oh taevake, tal pole tahtmist millekski, ega ta vist sedagi taha. „Las ta tuleb siis pärast lõunat korraks minu juurde,“ ütles härrasmees. „Kell neli. Mul on liftipoissi tarvis. Ta saab punased vormiriided selga.“ Kui emand Roef koju jõudis, võttis ta kübara peast ning ütles: „Aabel, sa pead kella neljaks Knotsi kaubamajja minema. Võid saada liftipoisiks, sulle antakse selga kuldsete lampasside ja hõbedaste tressidega tulipunane munder ... Aga mis asi see liftipoiss õieti on?“ küsis ta lõpuks kõhklemisi. „Mina ka täpselt ei tea,“ vastas Aabel. Ta mõistis, et sellel on midagi tegemist „liftiga“, see tähendab riistapuuga, mis käib üles ja alla. Aga miskipärast tükkisid pähe mõtted kuhugi hästi kaugele sõitmisest. „Olgu, ma lähen pärast lõunat,“ otsustas Aabel. 8
Emand Roef hakkas pärast lõunat kella neljast peale närviliselt ootama. Ta oli nii erutatud, et müüs õnnetul kombel sinikellukaid viieteistkümne sendiga kahekümne asemel. „Noh?“ küsis ta, kui Aabel sisse astus, müts viltu peas. „Ma sain selle koha,“ kostis Aabel. „Tuleval kolmapäeval, kui äri avatakse, hakkan peale.“ „Siis joome selle peale terve suure klaasi limonaadi!“ lausus emand Roef. „Ja sööme kooki. Kas sa saad kuldsete lampassidega punase mundri?“ „Jaa,“ kostis Aabel unistavalt. „Ja mulle näidati lifti. Nad ütlevad, et see liigub päris kiiresti ...“
9
2. PEATÜKK
KÕIGE ÜLEMINE NUPP Kolmapäeva hommikul oli Aabelil seljas tema uus munder – toredate kiiskavate vasknööpidega ja tulipunane. Püksid olid pikad ja lampassidega ning kuuetaskul seisis kuldtähtedega: Knots. „Oh, Aabelikene!“ hüüdis emand Roef. „Nüüd oled sa küll nagu väike Afganistani prints, sa oled nagu väike Andorra kindral!“ Emand Roef polnud küll kunagi Afganistanis ega Andorras käinud, aga see kõlas nii kaunilt, ning ta leidis oma poja kõige uhkema ja kõige ilusama olevat. Närvlikult istus Aabel oma õunamoosiga leiba sööma. „Ega sina ometi avamisele tule?“ küsis ta kartlikult. „Muidugi tulen avamisele!“ kostis emand Roef. „Mis sa õige mõtled? Avatakse suur kaubamaja ja mina ei tule avamisele? Loomulikult ei jää täna ükski inimene koju. Kõik tulevad sinna. Linnapea ise avab. Ja minu oma poeg on liftipoiss!“ „Jah, aga,“ väitis Aabel, „sa ei tule ometi lifti, mis?“ „Iseendast mõista, et tulen lifti!“ hüüdis emand Roef. „Jah, aga,“ ütles Aabel, „tead, siis sa pead tegema, nagu sa ei tunnekski mind!“ 10
Ta kartis hirmsasti, et ema hakkab kõigile ütlema: „Ja see siin on minu pojukene, minu Aabelikene! Eks ole ta armas?“ „Hea küll,“ vastas emand Roef. „Ma ei tee väljagi. Luban seda. Pilgutan sulle ainult salamahti silma. Nõnda!“ Ja ta pilgutas silma. „Siis on hästi,“ arvas Aabel. Uues kaubamajas tungles hirmus rahvasumm, nii et oli peaaegu võimatu läbi pääseda. Maja sarnanes sipelgapesaga. Kõik Middelumi elanikud trügisid pöörduste juures. Suure hoone katusel lehvisid lipud. Kostis lõbusat muusikat. Kõigil ärijuhatuse härradel olid valged lilled nööpaugus. Vaateaknad olid pidulikult kaunistatud. Kõik poepreilid seisid oma osakondade juures, uued ja kenad mustad kleidid seljas. Vihmavarjuosakonnas oli kõige rohkem rahvast, sest siin pidi linnapea kõne pidama ja lindi katki lõikama. Sel ajal seisis Aabel liftis ning hakkas endamisi tasakesi pomisema. Kõik viimased päevad oli ta kodus seda pähe õppima pidanud: „Daamid ja härrad! Parter: garnituurid, meestemoekaubad, vihmavarjud, lauanõud, kindad, ehteasjad, k ä sitöök a r bid! Esimene korrus: lastekaubad, kangad, jalanõud, peakatted, m ä ng u a s jad! Teine korrus: muusika, raamatud, mööbel, v i lega tee k a n nud! ...“ Ja ikka nõnda edasi. Ta pidi peast täpselt teadma iga korruse kohta, mis seal müügil on. Ka nuppude osas oli talle õpetust antud. Iga korruse jaoks oli liftis oma nupp. Peale selle oli igaks juhuks olemas nupp kirjaga „Alarm“. Ja kõige üleval oli üks roheline nupp. Sel polnud mingit otstarvet, oli öelnud mees, kes teda õpetas, see olevat niisama. 11
„Käesolevaga lubage mul avada see kaubamaja, mis peab meie linna maailmalinnaks tegema!“ hüüdis linnapea kõuehäälel. Ta lõikas ilusa valge lindi katki. „Hurraa! Hurraa!“ hüüdsid inimesed ja trügisid vihmavarjuosakonda. Nüüd võis igaüks saada einelauas tasuta tassi kohvi ja õunakukli. Einelaud asus kolmandal korrusel ning lift võttis korraga peale viisteist inimest. Sellepärast läks Aabelil õige soojaks. Ta pasundas maha oma teekonda: „Teine korrus: muusika, raamatud, mööbel, v i lega tee k a n nud!“ Kuid seniajani polnud ükski inimene tundnud huvi vilega teekannude vastu, kõik tahtsid kolmandal korrusel kohvi saada. Seal oli ka Aabeli ema. Ta oli tulnud koos paari teise naisega ja pidas tõepoolest sõna. Emand Roef pilgutas küll silma Aabelile, kes oli uhke nagu väike kindral, kuid ei lausunud midagi. Kui kõik olid kohvi saanud, algas uus lõbustus. All, käsitöökarpide osakonnas loositi välja nukk. „Nii-nii,“ tähendas Aabel, „saab natuke puhkust ...“ Veidi aega ei tulnud tema lifti kedagi. Ta istus pingile ja kiikas kõige ülemist rohelist nuppu. See oli üsna teiste sarnane. Mis peaks küll juhtuma, kui ta seda nuppu vajutaks? Prooviks õige? Ah, tõenäoliselt ei juhtu midagi. Rumal lugu, et kõik jäid nüüd alla loosimise juurde ja keegi enam üles sõita ei taha. Või siiski ... jah, sealt tuli ometi keegi. See oli ju Laura, naabritüdruk Kiriku tänavast, kellega ta oli ühes klassis käinud. „Ma pole veel kunagi liftiga sõitnud,“ ütles Laura. „Kas ülespoole saab?“ „Igatahes,“ kostis Aabel. „Astu aga sisse. Üks silmapilk, sealt tuleb veel keegi.“ 12
Lifti astus ümariku peaga mees, karvane krae jopi peal. „Nõndaks, noormees,“ ütles ta, „ma tahan otse neljandale korrusele. Mul on tarvis vaibaosakonda. See on ju neljandal?“ „Jah, härra. Üks silmapilk, härra,“ kostis Aabel. „Palun ka daami sisse astuda!“ Lifti tuli kohutavalt suure kandekotiga daam. „Mul on tarvis kohvikannu,“ lausus ta otsustavalt, „mul on tarvis nõndanimetatud filterkohvikannu.“ „Neljas korrus, proua,“ ütles Aabel. Nüüd sulges ta lifti klaasukse ja kaalus asjaolusid. Kõigil on vaja pääseda neljandale korrusele, välja arvatud Laural, kellele on ükspuha, peaasi et sõit läheks ülespoole. Seepärast tuleb tal vajutada neljanda korruse nupule. Aga see väike rohelisest klaasist nupp päris üleval – kui ta sellele vajutaks ... ei tea, mis siis küll juhtuks? Kas nad sõidavad siis neljandast veel kõrgemale? „Läki!“ ütles karusnahkse kraega mees. „Või on veel midagi puudu?“ Alt käsitöökarpide osakonnast kostis valju hõiskamist. Ilmselt oli selgunud nuku võitja. Aabel sirutas käe välja ning vajutas kõige ülemisele nupule, mis pidi niisama olema. Lift nõksatas järsult ja suundus noolena ülespoole. „Uih!“ kiljatas Laura, ta tundis kõhus imelikku pitsitust. Läbi klaasukse nägid nad, kuidas libises mööda esimene korrus, siis teine, siis kolmas, siis neljas ... „Nüüd jõuame pööningule,“ mõtles Aabel. Lift ei tasandanud käiku. Nad kuulsid raginat ja klaasiklirinat, just nagu puruneks klaaskatus ... Ja siis 13
vaatasid nad hirmust paigale naelutatult läbi lifti klaasukse välja: lift hõljus õhus! Ta oli hoonest välja lennanud ja tõusis nüüd noolekiirusel, järjest kiiremini kõrgusse. „Appi!“ ütles Aabel. „Tulge ometi keegi appi!“
15
3. PEATÜKK
KAS MA TOHIN ENNAST ESITLEDA? Daam paotas esimesena suu. „Ma tahtsin ainult kohvikannu,“ sõnas ta. „Niisugust filterkohvikannu, te teate ju küll!“ Ning ta vaatas Aabelile otsa pilguga, mis ütles: kas me peame selle jaoks tõesti nii kõrgele õhku tõusma? Teised ei öelnud midagi. Nõutult vaatasid nad läbi lifti klaasukse allapoole. Seal, nende all laius Middelum. Sealsamas seisis ka Knotsi kaubamaja, mis muutus järjest väiksemaks. Näe, seal oligi puhastuslappide vabrik ... seal turg suure kirikuga, seal tamm kolme kõrge jalakaga ... Seal aga voolas helkiv sinine jõgi – ta polnud rohkem kui sinine lint haljendavate väljade keskel, millel siin-seal punasid üksikud majakesed. „Appi!“ hüüdis Aabel veel kord. „Kuule,“ küsis siis karusnahkse kraega mees, „mida see kõik tähendab?“ Ning ta vaatas Aabelile ähvardavalt otsa. „Ma ... ma ...“ kogeles Aabel, „ma vajutasin kõige ülemisele nupule ... näete, sellele siin ... sellele rohelisele nupule, ja nüüd ...“ 16