Issuu

k at r i n e m a r ç a l

l e i u ta d e s maailma Kuidas meeste loodud majanduses eiratakse häid ideid

Inglise keelest tõlkinud Kadri Okas

Tõlge eesti keelde © Kadri Okas ja Rahva Raamat, 2021 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Aet Kuusik Kujundanud Britt Urbla Küljendanud Heiko Unt ISBN 978-9916-661-33-8 ISBN 978-9916-661-34-5 (epub) Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda Rahva Raamat Tallinn, 2021 www.rahvaraamat.ee

Guyle

S IS U KOR D L E I U T I SE D 1

Milles leiutame ratta ja milles meil õnnestub see –

5000 aastat hiljem küll – kohvrile alla monteerida . . . . . . . . . . . . . 10 2 Milles me käivitame auto ilma, et murraksime oma lõualuu . . . . 32

T E H NOL O O GI A 3 Milles rinnahoidjad ja korsettpesu viivad meid Kuule . . . . . . . . . . 56 4 Milles me saame teada, mis on hobujõu ja naisjõu erinevus . . . . . 81

NA I SE L I K K U S 5 Milles Västeråsis sünnib suurepärane leiutis ja me läheme vaalajahile . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 104 6 Milles suunamudijad saavad rikkamaks kui häkkerid . . . . . . . . 129

KEHA 7

Milles tuleb välja, et mustal luigel on keha . . . . . . . . . . . . . . . . . . 154

8 Milles Serena Williams võidab Garry Kasparovit . . . . . . . . . . . . . 178

T ULEVIK 9

Milles me unustame küsida Mary arvamust . . . . . . . . . . . . . . . . . 200

Milles me otsustame, et ei saada maailma tuleriidale . . . . . . . . . 231

Märkmeid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 261 Kasutatud kirjandus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 320 Tänusõnad . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 335

LEIUTISED

1 Milles leiutame ratta ja milles meil õnnestub see – 5000 aastat hiljem küll – kohvrile alla monteerida

ernard Sadow oli Ameerika pereisa, kes töötas Massa chusettsis kohvritööstuses. Firma US Luggage’i direktorina käis ta iga päev tööl ja talle maksti selle eest, et ta mõtleks välja, kuidas reisikohvreid paremaks teha. Neljakümnendates eluaastates oli ta US Luggage’i asepresident. Aasta oli 1970 ja Sadow oli koos oma abikaasa ja lastega teel koju lõõgastavalt puhkusereisilt Arubal, Hollandile kuuluvalt Kariibi mere saarelt, mida Ameerika turistid talvekuudel regulaarselt külastasid. Sadow astus väikese lennujaama ees autost välja ning haaras oma pere kohvrid käe otsa. 70 sentimeetri kõrgune kohver võis mahutada umbkaudu 200 liitrit ja kaaluda kuni 25 kilogrammi, aga kui kummassegi kätte võtta üks kohver, oli nende kaalu võimalik tasakaalustada ja lennule registreerimise laua juurde vaaruda. See kõik juhtus ajal, mil lennujaama võis ilmuda 20 minutit enne lennuki väljumist. Need ligi 30 lennuki kaaperdamise juhtumit, mis USAs igal aastal ette tulid, ei olnud veel päädinud metallidetektorite juurutamisega või sellise personali palkamisega, kelle ülesandeks oleks olnud sinu takistamine minna pardale, relv tagataskus. 10

LEIUTISED

Probleem, millega Bernard Sadow sel kodureisil rinda pistis oli sedasorti, mille lahendamiseks olid maailma suured lennujaamad ametisse määranud erikomiteed. Reisijad hakkasid higistama ja muutusid pahuraks, kui pidid tarima oma kohvreid mööda ootesaale ja üha suuremaks kasvavaid terminale. Ent abi oli saadaval: väikese tasu eest kandsid inimeste kohvrite eest hoolt pakikandjad, kelle ainukeseks alternatiiviks oli keerukas kohvrikärude võrgustik. Pakikandjaid ei olnud aga sugugi kõikjal saadaval ja kärusüsteemini jõudmiseks pidi selle kõigepealt üles leidma, nii et Sadow tegi nii, nagu enamik inimesi: ta võttis oma pere kohvrid kätte ja kandis neid ise. Aga miks? Just selle küsimuse Sadow endale sel päeval esitas – ja see muutis igaveseks tema tööstusharu. Tollijärjekorras seistes pani Sadow tähele üht meest, kes töötas oletatavasti lennujaamas. Ta transportis ühte rasket masinat ratastega kaubaalusel. Kui mees kiiresti temast mööda põikas, pani ärimees tähele, kuidas kaubaaluse neli ratast lennujaama põrandal veeresid. Sadow vaatas oma käsi, mille sõrmenukid hakkasid kohvrite tassimisest juba valgeks tõmbuma, ja ütles oma naisele: „Ma tean, mida kohvritel vaja oleks: rattaid!“ Jõudnud tagasi koju Massachusettsisse, kruvis ta riide kapilt* neli ratast maha ja kinnitas need ühele kohvrile. Siis kinnitas ta oma kaadervärgile rihma ja vedas seda rõõmsalt mööda maja ringi. See oli tulevik. Ja tema oli selle leiutanud. * Ratastega, liigutatavad suured garderoobikapid on mõnel pool olnud päris levinud. Toim

LEIUTADES MA AILMA

See kõik juhtus vähem kui aasta pärast seda, kui NASA oli saatnud aegade suurima raketiga kosmosesse kolm astronauti. Miljonite liitrite petrooleumi, vedela hapniku ja vesiniku jõul rebis Apollo 11 ennast Maa gravitatsiooni väljast vabaks. Kihutades läbi kosmose kiirusega 32 000 kilomeetrit tunnis, sisenesid astronaudid Kuu nõrgemale orbiidile, läbisid tuuletu pimeduse ja astusid inimkonna esimesed sammud puuderjal kuutolmul, mis lõhnas ilu tulestikurakettide järele. Kui aga Neil Armstrong, Buzz Aldrin ja Michael Collins Maale tagasi jõudsid, haarasid nad oma kohvrikäe pidemetest ja kandsid neid käe otsas, nagu oli tehtud alates praegusaegse kohvri leiutamisest 19. sajandi keskel. Niisiis pole küsimus selles, miks Bernard Sadow’le turgatas pähe, et kohvritel peaksid rattad olema. Küsimus kõlab: miks me polnud varem selle peale tulnud? *

Ratast peetakse inimkonna üheks põhilisemaks leiutiseks. Ilma rattata poleks vankreid, autosid ega ronge, vesirattaid hüdroenergia ära kasutamiseks ega potiketra, millel valmistada veekanne. Ilma rattata poleks meil hammasrattaid, reaktiivmootoreid, tsentrifuugi, lapsevankreid, jalgratast ega konveierlinte. Aga enne ratast oli ring. Arvatavasti joonistati maailma esimene ring kepiga liiva sisse. Võib-olla vaatas keegi kuud või päikest ja otsustas nende kujusid järgi teha. Kui lõigata lillevars läbi, on selle ots ringikujuline. Kui puu maha raiuda, siis vaatavad 12