MUUMITROLLID
Muumioru maailm
Labora et amare. TÜÜtada ja armastada
Originaali tiitel: The Moomins. The world of Moominvalley Esmatrükk 2017. aastal Macmillan Children`s Books Pan Macmillan’i kaubamärk Sidusettevõtted asuvad kõikjal maailmas. © Moomin CharactersTM Kõik õigused on kaitstud. Ühtegi selle teose osa ei tohi reprodutseerida, salvestada andmesalvestussüsteemis ega edastada üheski vormis või vahendiga (elektrooniliselt, mehhaaniliselt, paljundades, salvestades ega muul moel) ilma kirjastaja eelneva kirjaliku loata. © Tõlge eesti keelde. Sinisukk, 2017 Tõlkinud Anna-Liisa Tiisma Toimetanud Lyyli Virkus ISBN 978-9949-34-577-9
MUUMITROLLID
Muumioru maailm autor
PHILIP ARDAGH
Eessõna ja peatüki „Mille jaoks on kunst?“ on kirjutanud
FRANK COTTRELL–BOYCE
Uurimus Amanda Li
Sisukord Eessõna Frank Cottrell-Boyce’ilt
2
Sissejuhatus Philip Ardagh’lt
6
Muumitrollide otsingul …
8
Saa tuttavaks muumide ja sõpradega
28
Muumioru süngem pool
140
Muusika Muumiorus
161
Vähem tuntud näod
166
Muumioru võlukunst
179
Aasta Muumiorus
198
Katastroofid
223
Salapärased olendid
235
Muumismid
242
Tove Janssoni maailm
Frank Cottrell Boyce „Mille jaoks on kunst“
252 254
Teispool stuudio ust
293
Inspiratsioon ja kujutlusvõime
300
Raamatute kõrval
336
Täielik tegelaste register
354
Tänusõnad 357 Picture Credits
358
Eessõna
Frank Cottrell-Boyce
M
uumiorg on väljamõeldis. Kõik sarnasused tõeliste inimeste või sündmustega on täiesti juhuslikud. Välja arvatud järgmised tõigad:
Soome on tõeline riik. Pimestavvalged talved, visalt saabuvad kevaded, seiklus rohked suved, nikerdustega majad oma kaunistatud ahjudega, astekividena päikeseloojangusse eemalduv saarestik – poisina arvasin, et Tove Jansson mõtles selle kõik välja ning et Soome on niisama maagiline ja imepärane kui Narnia. Kuid tuleb välja, et Soome on tõeline paik. Ja Tove Jansson oli tõeline inimene. Puffini väljaande tagakaanele trükitud biograafias oli öeldud vaid, et ta „elas kaugel saarel Soome lahes“. See ei öelnud mulle midagi tema vanuse, tausta, tema soo ega välimuse kohta. Ma ei osanud isegi tema nime hääldada. Selle kõla meenutas kangesti üht tema tegelastest. Ma oletasin, et Tove on umbes nagu Toft. Aastakümneid hiljem lappasin üht Soome kunsti teemalist raamatut ja leidsin võrratu maali pealkirjaga „Ilveseboa“. See oli Tove Janssoni autoportree. Mul jäi hing kinni. Tundsin, nagu oleksin seisnud silmitsi oma kaitseingliga. Viimaks ometi sain teada, mida Tove endast k ujutas. Inimene. Naine. Naine, 2
EESSÕNA
kelles oli midagi metsikut – karusnahkne krae ja metsikud viltused silmad. Mul oli olnud osaliselt õigus! Ta meenutas tõesti kedagi Muumiorust ja see keegi oli väike My. Muumimaa erineb kõigist teistest võluvaist paikadest, mida mu kujutlusvõime lapsena külastas. Suureks kasvamine tähendas, et tunnistasin viimaks mõrult, et Imedemaa, Narnia, Keskmaa ja Meremaa eksisteerisid vaid raamatutes. Kuid mida täiskasvanumaks ma sain, seda enam märkasin Muumimaa olendeid ja kombeid oma argielus. Näiteks … koduvanad (kamandavad), filifjonkad (neurootilised), metsa põngerjad (häbelikud), piisamrott (õnnetu) ja tusklikud (kõiketeadvad) – ma olen nende kõigiga kohtunud ja koos töötanud. Lastekirjanduses kiputakse inimesi määratlema nende sotsiaalse klassi, rassi või ameti järgi, kuid Muumimaa on kui isiksusetüüpide, käitumise ja uskumuste palett, nagu inimhinge kaart. Ma kasvasin üles, soovides olla Nuuskmõmmik. Kuidagi on minust saanud Muumipapa. Vahel märkan, et olen tibake koduvanalik.
Peod
Jansson on üks väheseid kirjanikke, kes oskab hästi kirjeldada õnnelikkust. „Võlukübara“ lõpus, kui Võlur tuleb oma rubiini tagasi nõudma, korraldavad muumitrollid peo. See pidu – värskes õhus, puudel rippuvad paberlaternad, kuu peade kohal, lapsed laudade all roomamas – on alati olnud mõnusa peo võrdkuju. Võlur kogeb peol nii relvitukstegevat heatahtlikkust, et kõik laheneb rahumeelselt. Sest üks korralik pidu on otsetee lõputu headuse juurde.
Kodu
Alates vendade Grimmide lugudest on kodu tähendanud 3
EESSÕNA
kohta, kust pagetakse laia maailma õnne otsima. Kodus on kurjad võõrasemad või türannidest isad, kes ei taha sul lasta abielluda oma tõelise armastusega või järgida oma südant. Tove Jansson keerab selle kõik pea peale. Ei pea olema muumi, et tunda end Muumimajas koduselt. Muumimaja järsu katuse all elavad õnnelikult koos paljud eri liigid, igaüks omamoodi toidueelistuste ja elu viisidega. Muumid magavad talveund ning Nuuskmõmmik pakib oma telgi kokku ja rändab lõuna poole. Muumid, kes ise on koduga nii tihedalt seotud, justkui vajaksid seda, et ta lahkuks ja seikleks nendegi eest. Kuid Nuusk mõmmik vajab omakorda kohta, kuhu koju tulla, akent, mille all vilistada. Selline pilt perest kui tolerantsuse kantsist – nii võimas ja nii ehe – on ilu kirjanduses peaaegu ainulaadne. Lugudes ollakse tihtipeale sunnitud oma pere maha jätma. Üks läbi aegade paremaid seiku on „Võlukübara“ alguses, kui Muumitroll kübara võlujõul muundub. Ükski tema sõpradest ei tunne teda ära ja ta langeb meeleheitesse. Siis tuleb tema ema, vaatab tema hirmunud silmadesse ja ütleb: „Ma tunnen su alati ära, mis ka ei juhtuks.“ Kui sul on kunagi olnud teismeline laps, kes oma tee kaotab, või jonnihoos jõnglane, siis tead, et võime tunda armastatud last ära ka müras ja raevus on niisama ehe kui Soome.
Katastroofid
Muumiorg pole ohutu paik. Muumid küpsetavad pannkooke ja joovad kohvi väga ebastabiilse planeedi pinnal. Vulkaanid purskavad, sabatähed kihutavad üle taeva ja üleujutused vallutavad möirates orud. Elu on habras. Tasub meeles pidada, et esimene muumiraamat – „Väikesed trollid ja suur veeuputus“ – ilmus teise maailmasõja lõpupäevil ja see on jätnud raamatusse oma jäljed. Muumipere on üksteisest lahus. Teedel hulguvad kodutult vaikivad olendid – Hatifnatid. Kuid lugu ise on täis väikesi heategusid, näiteks see, kui Muumitroll tagastab marabule prillid. Just sedalaadi väikesed asjad – lahkus, kotitäis kasulikke asju ja kavatsus nautida mööduvat suve – aitavad meil vastu pidada. 4
Mõne aasta eest leidis üks luuderohuväät seinaaugu kaudu tee minu kööki. Nüüd roomab see üle terve lae. Viimistlusele see hästi ei mõju, kuid ma ei suuda teda maha lõigata, kuna see meenutab mulle nii väga korda, kui Muumimamma pillas pistoksad Võluri kübarasse ja kogu Muumimaja muutus džungliks. Nii see kord muumitrollidega on. Nad leiavad tee sinu maailma. Kuidas Jansson selle võlu saavutas? Olles oma südamelt aus ja helde. Jumaldatud ema surma järel kirjutas ta „Hilja novembris“. See on üks paremaid raamatuid südamevalust ja kaotusest. Ükski tunne polnud Muumioru jaoks liiga võimas või isiklik ning Tove pani sellesse raamatusse kogu oma südame. Ja kuna meil kõigil on südames nii palju ühist, siis mida isiklikumalt ta kirjutas, seda universaalsemaks muutusid tema lood. Seepärast on tema raamatud ehedamad ja tõelisemad kui suurem osa realistlikku ilukirjandust. Seepärast arvasin mina – töölisklassi taustaga poiss Põhja-Inglismaa suurest elamurajoonist –, et tema – keskklassi boheem Soome lahe saarelt – kirjutas just mulle. Selline on suurte lugude jõud. Tove Jansson muutis Soome võrratuks, imepäraseks maaks ning meenutas meile ilmekamalt ja rõõmsameelsemalt kui keegi teine, kui võrratu ja ime pärane elu iseenesest on.
5
Sissejuhatus Philip Ardagh
M
uumitrollide sarnast pole ei maailmas ega ka kirjanduses. See ei puuduta pelgalt lastekirjandust, kuna muumidel on austajaid igast vanusest ja kõikjalt maailmast. Väikelapsed armastavad nende potsakat kuju ja südikust. Täiskasvanuid rõõmustab maailm, kus pole kullakamakatele paremat paika kui lillepeenra äärises, kus jõulupuu täht sobib suurepäraselt medaliks vapruse eest ja kus abistava käpa ulatamine on tähtsam kui suurimatest suurimad rubiinid. Pealegi on uskumatu, et nii sõnad kui ka illustratsioonid on pärit ühe ja sama inimese peast ja sulest: Soome kirjaniku ja kunstniku Tove Janssoni omast.
6
SISSEJUHATUS
Tema maailm on ainulaadne, ainukordne nägemus. Sellesse maailma kuuluvad maagia ja melanhoolia, sõprus, pere ja armastus. Kõik see on kirja pandud sellise lihtsuse ja kristallselgusega, mis kinnitab J anssoni märkimisväärset arusaamist kõige väiksemagi olendi lootustest, hirmudest ja unistustest (millest suurt osa võime lugejatena salaja jagada). Ning seda maailma asustab kõige südantsoojendavam valik elavaid, hingavaid, n aljakaid ja armastus väärseid tegelasi, keda ühe raamatu kaante vahelt võib leida.
Autori märkus Raamatu esimene peatükk on Muumimaast ja selle asukatest. Teine osa on pühendatud muumi trollide erakordse looja Tove Janssoni maailmale.
Tegelased: SELLEST raamatust leiab kõik Muumioru olulisemad tegelased. Mõnega oled sa
ehk paremini tuttav kui teistega, kuid sellest hoolimata pole muretsemiseks põhjust! Raamatu lõpus on täielik tegelaste register, mis aitab iga tegelase kohta rohkem teada saada. Lisaks, kui märkad sellist tärni *, siis tähendab see, et mulle turgatas pähe midagi huvitavat ja kasulikku – ja kahtlemata põnevat –, mida lehe allserva kirja panna. Näed? Ma olen kõigele mõelnud.
Nimed:
Paljusid Muumioru elanikke ja külalisi kutsutakse nende liiginime järgi, näiteks „Koduvana“, „Filifjonka“ ja ennekõike „Muumitroll“. Sellistel puhkudel olen kasutanud suurt algustähte, kuna need on nende pärisnimed. Kui ma kirjutan liigist üldisemalt, näiteks „muumidel on suured ninad“ ja „filifjonkad on tavaliselt närvilised“, pole ma suurt algustähte kasutanud. Selline lähenemine pole muumiraamatute tõlgetes läbiv, kuid ma loodan, et siin osutub see asjakohaseks.
Allikad: Kogu selle raamatu teave on kokku pandud kaheksa peamise muumiraamatu põhjal.
Kõrvale on jäetud koomiksiribad ning „Väikesed trollid ja suur veeuputus“, mida tavaliselt peetakse peamistest muumiraamatutest mõnevõrra erinevaks.
Illustratsioonid: Oleme võtnud vabaduse läheneda raamatu kujundamisele mänguliselt, et
tulemus rõõmustaks silma ja oleks niisama ahvatlev kui Muumimamma piknikud. Teravamale pilgule ei jää märkamata, et vahel on tsitaadid ja nendele lisatud pildid eri muumilugudest, kuid niiviisi koos illustreerivad nad seda, mida tahame öelda. Väga hästi.
Muumitrollide otsingul ‌
Kuidas muumisid ära tunda? Välimus
M
uumid on väikesed, häbelikud, potsakad ja pisikeste kõrvadega. Kuid olgem ausad, kui sul õnnestub üht neist kohata, siis märkad esimese asjana tema nina. Ma ei tea muidugi, kas sul läheb korda näha naissoost või meessoost muumit. Kui lähtuda Muumipapast, siis meeldib meessoost muumidele kanda kübarat. Ja kui lähtuda Muumimammast, armastavad naissoost muumid korralikku käekotti. Ükskord, kui Muumimamma oma koti kaotas, poleks Muumipapa teda peaaegu äragi tundnud. Aga me rääkisime ninadest. Olgu suur muumi või väike, häbelik või mitte, võrreldes tema kehaga on muumi nina SUUREMAT sorti suur. See on nagu jõehobu nina, ainult et kaetud lühikeste sametiste karvakestega, mis katavad ka ülejäänud jässakat keret. Vaid sabaots on neil tõeliselt kohev, mõnikord ka kõrvade vaheline ala. 10
MUUMITROLLIDE OTSINGUL …
Muumide karvkate on valge ja sulle võib tunduda, et lumises põhjas, kus muumid elavad, toimib see suurepärase maskeeringuna. Ja see olekski nii, kui mitte arvestada üht väga olulist tõsiasja: muumidele meeldib talvel magada (õige sõna on talveund magada). Nad söövad kõhud kuuseokkaid täis, poevad mõnusasti tekkide alla ja vajuvad pikka ja süüüüügavasse talveunne. Välja arvatud muidugi VÄGA ebatavalised juhtumid, nagu näiteks siis, kui Muumitroll ÄRKAS ühel talvel üles ja ajas end jalule. (Nii nagu enamik Muumioru asukaid, käivad muumid kahel jalal.) Mis aga puudutab muumide suid, siis neid on raske kirjeldada. Need peaksid asuma kusagil muumide hiigelsuurte ninade all.
11